3-19-2002/56 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2002

Haldusasi

OÜ

Liverston

Invest

kaebus

Saaremaa

valla

õigusvastase tegevusetuse tuvastamiseks ja Saaremaa

valla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Liverston Invest, esindaja vandeadvokaat

Allar Jõks

Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad Liis Juulik ja Jaan

Leivategija

Kolmas isik – OÜ Uimeahv, esindaja vandeadvokaat

Liisa Linna

Kaasatud haldusorgan – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Irina Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.10.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Liverston Invest apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 23.03.2021

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Liverston Invest apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.10.2020 otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada

OÜ Liverston Invest kaebus ning kohustada Saaremaa valda otsustama uuesti, kas ja

milliseid abinõusid on vaja kohaldada Kuressaares Kohtu tn 1 asuva baari Uim

majandustegevusega kaasnevate mürahäiringute lõpetamiseks või vähendamiseks.

3. Mõista Saaremaa vallalt OÜ Liverston Invest esimese ja teise kohtuastme

menetluskulude katteks välja 8030,24 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud iga

menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-19-2002

2(12)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Liverston Invest kuulub kinnisasi Saaremaal Kuressaares Kauba tn 2 (registriosa nr

234, katastritunnus 34901:007:0030, sihtotstarve 100% ärimaa). Kauba tn 2 vastas Kohtu tn 1

asub baar Uim, mille pidajaks oli varem OÜ Kite ja alates 2017. a-st OÜ Uimeahv.

2. OÜ Liverston Invest on teinud Saaremaa vallale erinevaid ettepanekuid seoses baarist

lähtuvate negatiivsete mõjutustega (vali muusika, lärm, alkoholi tarvitamine tänaval) ning

teavitanud rikkumistest Politsei- ja Piirivalveametit (PPA). Viimati esitas OÜ Liverston Invest

Saaremaa vallale 27.08.2019 taotluse teha Uime baari pidajale ettekirjutus viia tegevus

kooskõlasse seadusest tulenevate nõuetega. Saaremaa vald vastas 27.09.2019, et taotluses

toodud

asjaolud

ei

anna

alust

teha

ettekirjutust,

millega

piirata

Uime

baari

meelelahutusprogrammi pakkumist või alkoholi müüki. Vald selgitas, et PPA-le ei ole viimasel

ajal Uime baariga seoses väljakutseid tehtud, mh on läbi viidud ainult üks väärteomenetlus.

Baar tegutseb Kuressaare kesklinnas teiste lõbustusasutuste piirkonnas ja pole tõendatud, et

väljakutsed on seotud just Uime baariga. Uime baar on avatud vaid reedel ja laupäeval. Taotleja

esitatud mürataseme mõõtmise raport pärineb 2015. a-st ega ole enam asjakohane. Terviseameti

kaudu võiks tellida uue mürataseme mõõtmise. Kesklinna lõbustusasutuste alkoholimüügi

teema vajab laiemat arutelu ja ühtset lähenemist, et kõiki ettevõtjaid koheldaks võrdselt.

3. OÜ Liverston Invest esitas Tallinna Halduskohtule 25.10.2019 kaebuse, milles palus

tuvastada Saaremaa valla tegevusetuse õigusvastasus ning kohustada Saaremaa valda tegema

ettekirjutus,

mis

tagab

avaliku

korra

seoses

Kohtu

tn

kinnisasjal

peetava

meelelahutusasutusega, sh astuma samme, mis lõpetaks kaebaja häirimise.

Kaebaja kasutab oma kinnisasjal asuvaid kortereid külaliskorteritena, sõlmides selleks

üürilepinguid. Uime baari pidaja rikub juba mitmeid aastaid avalikku korda (korrakaitseseaduse

(KorS) §-d 55, 56) ja rahvatervise seaduse (RTerS) alusel kehtestatud mürataseme

normväärtusi. Vastustaja on olnud tegevusetu, kuigi kaebaja on esitanud rikkumiste kohta

hulgaliselt teavet ja tõendeid. N-ö pehmed meetmed ei ole olnud tulemuslikud. Vastustajal on

seadusest tulenev pädevus ja kohustus lõpetada avaliku korra rikkumine ja tagada öörahu.

Senise kohtupraktika kohaselt peavad Uime baari pidaja ärihuvid taanduma kohalike elanike

(sh kaebaja üürnike) öörahu tagamise ees. Sekkumise kohustust ei välista see, et teistelt isikutelt

peale kaebaja ei ole vastustajale Uime baari kohta massiliselt kaebusi tulnud. Kaebaja üürnik

on öelnud üürilepingu üles Uime baarist lähtuva müra tõttu. Häiriv võib olla ka müra, mis ei

ületa õigusaktides ettenähtud piirväärtusi.

3-19-2002

3(12)

4. Saaremaa vald palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja pöördumistele on reageeritud

piisavalt ja asjakohaselt.

5. OÜ Uimeahv palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajal puudub kaebeõigus, sest kaebus on esitatud määratlemata „piirkonna elanike“ õiguste

kaitseks. Kaebaja taotletav ettekirjutus ei oleks täidetav, sest avaliku korra rikkumised võivad

olla põhjuslikus seoses hoopis mõne teise meelelahutus- või toitlustusasutuse tegevusega.

Kaebaja tegelik motiiv on kaitsta Kauba tn 2 hoone alumisel korrusel asuva sohvabaari

Chameleon huve, kus pakutakse nädalavahetusel baari ees oleval terrassil hilise õhtuni toitu ja

alkoholi koos muusikaga, st tegemist on Uime baari konkurendiga. Seejuures on Chameleoni

sohvabaari terrassile paigaldatud ka hoonevälised kõlarid, mida Uime baaril ei ole. Müra

mõõtmisel tuleb arvesse võtta mh Chameleoni baarist ja teistest lähedal asuvatest

meelelahutusasutustest ning muudest müraallikatest (nt purskkaev) lähtuvat müra. Kaebuse

väited avaliku korra rikkumisest ei ole tõendatud. Kaebaja taotletud ettekirjutuse tegemine oleks

ebaproportsionaalne ja tähendaks sisuliselt, et Uime baari tegevus tuleks lõpetada. Kohtu tn 1

puithoone on miljööväärtuslik ja selle välisilmet ei tohi muuta, sh parema mürasummutamise

tagamiseks. Kolmas isik ei saa teha ehituslikke muudatusi üürileandja nõusolekuta.

6. Politsei- ja Piirivalveamet andis ülevaate Uime baariga seotud väljakutsetest aastatel

2015–2020 ning selgitas, et väljakutsete põhjal ei erine kolmanda isiku tegevus Uime baari

pidamisel oluliselt teiste sama piirkonna meelelahutusasutuste tegevusest.

7. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 15.10.2020 otsusega rahuldamata ja mõistis

kaebajalt OÜ Uimeahv kasuks välja viimase menetluskulud 3015 eurot. Muus osas jättis

halduskohus menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

1) Kaebajal on kaebeõigus. Kaebaja majandustegevuseks on külalistemaja pidamine ja kaebuse

eesmärk on saavutada olukord, kus tema külalistemaja üürnikel on öörahu.

2) Kaebuse nõue on täidetav. Kaebaja soovib, et vastustaja teeks ettekirjutuse, mis tagaks

avaliku korra ja lõpetaks Kohtu tn 1 kinnisasjal peetavast meelelahutusasutusest kaebaja

kinnisasjale ulatuvad häiringud. Vastustaja otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid meetmeid

selle eesmärgi täitmiseks võtta. Kohus saab kontrollida, kas vastustaja tegevus avaliku korra

tagamisel on olnud piisav, ja vajadusel kohustada vastustajat võtma täiendavaid abinõusid.

3) Vastustaja ei ole olnud tegevusetu. Kaebuse järgi pöördus Kuressaare Linnavalitsus

26.06.2015 kirjaga nr 5-4/915 Uime baari pidanud OÜ Kite poole. Vastustaja viitas, et on

saanud Kuressaare politseijaoskonnalt infot Uime baariga seotud rahurikkumiste kohta ja palus

kohe võtta kasutusele meetmed OÜ-ga Kite sõlmitud väliterrassi üürilepingu tingimuste

täitmiseks ja avaliku korra tagamiseks. Kuna probleemid jätkusid, saatis vastustaja 14.07.2015

uue märgukirja nr 5-4/915-2, milles vastustaja esitas OÜ-le Kite konkreetsed nõudmised tagada

Uime baaris piisaval arvul WC-sid, et oleks välistatud naaberkinnistute reostamine; välistada

naabrite öörahurikkumised baari tegevuse ja klientide tõttu ning võtta kasutusele abinõud;

korraldada väliterrassi õigeaegne sulgemine ja kindlustada Uime baari territooriumil avalik

kord ja takistada klientidel väljavalatud alkoholiga pääs linnaruumi. Vastustaja hoiatas, et

nõudmiste mittetäitmise ja probleemide jätkumise korral võib ta OÜ-ga Kite sõlmitud

üürilepingu väliterrassi kasutamise osas üles öelda. Kaebuse lisast 4 nähtub, et vastustaja

tegutsemise ajendiks olid kaebaja pöördumised. 23.07.2015 saatis vastustaja OÜ-le Kite ja

kaebajale kutse baari kohta laekunud kaebuste arutamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt

osalesid arutelul OÜ Kite, kaebaja, vastustaja ja Kuressaare politseijaoskonna esindajad.

Arutelu käigus kokkuleppele ei jõutud, kuid osalejad selgitasid oma seisukohti ning OÜ-d Kite

hoiatati linnarajatise üürilepingu lõpetamise eest, kui olukord ei parane. 05.08.2015

3-19-2002

4(12)

korraldusega nr 523 „Linnarajatise üürilepingu lõpetamine“ ütles vastustaja üles OÜ-ga Kite

sõlmitud väliterrassi üürilepingu alates 13.08.2015. Lisaks saatis vastustaja 13.08.2015 OÜ-le

Kite selgituskirja nr 5-4/915-5, kus juhtis tähelepanu, et Uime baar on paigaldanud

ebaseaduslikult ajavahemikul 01.08.2015–02.08.2015 Kauba ja Turu tänava ristmikule

välikäimla ning palus oma ettevõtlustegevuses edaspidi järgida linnaruumis kehtivaid nõudeid.

2015. a septembrist ei ole Uime baaril enam kaebaja kinnisasja vastas väliterrassi. Asja

materjalide kohaselt ei ole kaebaja 2015. a-l vastustajale baari tegevuse kohta rohkem kaebusi

esitanud. PPA esitatud andmete järgi on pärast väliterrassi sulgemist laekunud baari kohta 2015.

a-l üks ja 2016. a-l kolm väljakutset, sh kaks neist enne kaebaja järgmist, 14.12.2016

pöördumist. Seega võrreldes ajaga, mil Uime baar kasutas väliterrassi, oli pöördumiste arv

märkimisväärselt vähenenud.

Kaebaja pöördus uuesti vastustaja poole 14.12.2016, viidates Tartu Linnavalitsuse poolt

analoogses olukorras vastu võetud meetmetele. Järgmine pöördumine oli 13.04.2017, milles

kaebaja teavitas, et üks tema üürnik on lärmi tõttu üürilepingu lõpetanud. Seejärel pöördus

kaebaja vastustaja poole veel 27.04.2018 ja 27.08.2019. PPA andmetel ei olnud 2017. a-l Uime

baariga seoses väljakutseid, 2018. a-l oli väljakutseid kolm (27.05.2018, 28.07.2018,

29.07.2018) ja 2019. a-l ei olnud ühtegi.

Eeltoodust selgub, et vastustaja on juba 2015. a-l kohaldanud abinõusid, mille järel on tunduvalt

vähenenud Uime baariga seotud väljakutsete arv. Seega ei olnud vastustaja alates 2015. a-st

tegevusetu. Samuti ei saa vastustajale ette heita, et ta ei alustanud pärast kaebaja 27.08.2019

pöördumist haldusmenetlust eesmärgiga kohaldada täiendavaid abinõusid, sest 2019. a jooksul

ei olnud Uime baariga seonduvalt laekunud vastustajale ühtegi kaebust ning ka PPA statistika

kinnitab väljakutsete puudumist.

4) Puuduvad tõendid, et Uime baar tekitaks laiemalt probleemi ümberkaudsetele elanikele ja

ettevõtjatele. Seega erineb praegune asi haldusasjadest nr 3-15-2804, 3-15-2853, 3-15-2892 ja

3-15-2900, mis puudutasid Tallinna vanalinna probleeme. Seda järeldust ei lükka ümber

kaebaja esitatud mürataseme mõõtmise andmed, sest mõõtmine toimus enne Uime baari

väliterrassi sulgemist. Vastustaja esitatud mõõtmistulemuste järgi ei ületa Uime baari müratase

ettenähtud norme (vt atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 lg 3 p 2, sotsiaalministri 04.03.2002

määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealadel, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes

ja mürataseme mõõtmise meetodid“). Kaebaja siseruumides mõõtmist ei teostatud, sest kaebaja

ei andnud luba külaliskorterisse sisenemiseks. Kohalikud püsielanikud ei ole seoses baarist

lähtuva müraga vastustaja poole pöördunud. Kaudsetest tõenditest võib järeldada, et

väljakutseid politseile on teinud kaebaja. Ühe üürniku e-kirjast, milles üürileping lõpetatakse

müra tõttu, ei saa järeldada laiema probleemi olemasolu. Toimiku materjalide põhjal on

tegemist pigem kahe ettevõtja vaheliste erimeelsustega, mida ei peaks lahendama vastustaja.

5) Lisaks tuleb arvestada, et Kauba tn 2 hoone ei olnud algselt mõeldud püsivaks elamiseks ja

selle sihtotstarve on 100% ärimaa. Kinnistul olid varem büroohooned ja külaliskorterid rajati

sinna alles hiljuti. Külaliskorteris elavatel isikutel on küll õigus öörahule, kuid kaebaja peab

kandma äririski, et rajas külaliskorterid sellisesse piirkonda, kus tegutseb suur hulk baare ja

lõbustusasutusi.

6) Kuna kohus hindab vastustaja tegevust kaebuse esitamise aja seisuga, ei ole tähtsust

sündmustel, mis toimusid pärast seda (nt uued väljakutsed).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. OÜ Liverston Invest esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

3-19-2002

5(12)

1) Kohus ei ole üldse analüüsinud KorS §-de 56 ja 57 ning kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 3 p 2 kohaldamise eeldusi. Kohtu järeldused on vastuolus ringkonnakohtu senise

praktikaga (haldusasjad nr 3-15-2853, 3-15-2804, 3-15-2853), mille järgi on kohalikul

omavalitsusel sekkumiskohustus alati, kui müra tekitaja tegevuse mõju ulatub väljapoole tema

majandustegevuse kohta. Kui kohalik omavalitsus ei ole planeerinud piirkonda öise pidutsemise

piirkonnaks, kehtivad seal samasugused avaliku korra nõuded kui mujal linnas. Ettevõtja ei tohi

oma tegevust korraldada teisi häirival moel. Kaebaja rajas külaliskorterid 2010. a-l, kuid Uime

baar avati alles 2015. a-l. Kuressaares on veel kolm Uime baariga sarnast meelelahutusasutust,

kuid need asuvad kaebaja kinnisasjast kaugemal. Uime baari ärimudel ongi selline, et osa

külastajaid on pidevalt õues välisukse juures. Kaebaja eesmärk ei ole baari sulgemine, vaid see,

et vastustaja tegeleks sisuliselt baari tekitatud müraprobleemiga, lõpetaks avaliku korra

rikkumise ja tagaks öörahu.

2) Kaebaja õigusi ei saa jätta kaitseta pelgalt põhjendusega, et tegemist ei ole laiema

probleemiga (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-94-08) või ainult üks üürnik on öelnud müra tõttu

üürilepingu üles. Kaebajal puudub võimalus sõlmida pikaajalisi üürilepinguid, kui kaebaja

majutusasutuse akende all käib nädalavahetusel hommikuni kestev pidu. KorS § 56

kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, kas müra häirib teisi ümberkaudseid elanikke, mistõttu

pole tähtsust ka kohalike elanike allkirjadel selle kohta, et müraga ei ole probleeme. Lisaks ei

ela allkirja andnud isikud kaebaja kinnisasjal, vaid lähim maja asub baari välisuksest 60–100 m

kaugusel.

3) Kohus leidis ekslikult, et kui vastustaja on kohaldanud 2015. a-l müra vähendamise

abinõusid, siis piisab sellest igaveseks. Uime baarist lähtuvad häiringud on jätkunud ja kestavad

praegugi, hoolimata väliterrassi kaotamisest. Pelgalt kirjadele vastamine ei ole piisav (vrd

Riigikohtu otsus nr 3-3-1-94-08). Vastustaja on olnud sõnamurdlik, sest väitis, et kui tuleb uusi

teateid korrarikkumisest, siis kohaldatakse ka vastavaid meetmeid, kuid seejärel leidis

mittetegutsemiseks erinevaid põhjendusi (pole tõendatud, et väljakutsed on seotud vaid Uime

baariga; vaja on tellida mürauuring jne). Kohtu järeldus, et pärast Kuressaare Linnavalitsuse

05.08.2015 korralduse nr 523 vastuvõtmist ja väliterrassi sulgemist on müraprobleem

lahendatud, sest väljakutsete arv on vähenenud, ei ole kooskõlas tõenditega. Korrarikkumist

kinnitab ka kaebaja üürniku üürilepingu ülesütlemise avaldus müra tõttu. Väljakutseid on olnud

ka 2020. a-l, mis kinnitab 2015. a-l võetud meetmete ebapiisavust. Vastustaja pidi olema

probleemidest teadlik ja vajalikke tõendeid pidi koguma vastustaja, mitte kaebaja.

4) Halduskohus leidis ekslikult, et politseile tehtud väljakutseid ei pea võtma tõsiselt, sest neid

tegi kaebaja kui asjast huvitatud isik. Oma õiguste kaitsmine ja korrarikkumisest teavitamine ei

saa olla taunitav. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja majutusasutuse kliendid ärkavad pidevalt

nädalavahetusel keset ööd, et teha politseile teadlikult valeväljakutseid. Oluline pole väljakutse

tegija isik, vaid teate sisu.

5) Kohtupraktika järgi ei ole KorS § 56 rikkumise tuvastamisel müranormide rikkumine

ainumäärav. Ka piirnorme mitteületav müra võib olla häiriv. Kui kaebaja tellitud mürataseme

uuring ei olnud asjassepuutuv (millega kaebaja siiski ei nõustu), oleks vastustaja ise pidanud

tellima temale laekunud kaebuse lahendamiseks uue uuringu. 2020. a mõõtmistulemused

näitavad, et Uime baari välisterritooriumil ja ka kaebaja kinnisasjal hoonest väljaspool

ületatakse olulisel määral müra piirnorme. Seega ei saa väita, et kolmas isik ei riku avalikku

korda. Järelikult oleks vastustaja pidanud võtma meetmeid korrarikkumise lõpetamiseks. Kohus

jättis kaebaja tõendid nõuetekohaselt hindamata.

6) Kolmanda isiku menetluskulude kaebajalt väljamõistmine on ebaõiglane ja ebamõistlik ning

piirab liigselt kaebaja kaebeõigust.

3-19-2002

6(12)

9. Saaremaa vald palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

1) Vastustaja ei ole olnud tegevusetu ja on teinud piisavalt pingutusi vaidluse lahendamiseks.

Üldisemalt on paigaldatud kesklinna lisaturvakaamerad ja toodud PPA-ga kokkuleppel

tänavatele lisapatrull ning konkreetsemalt Uime baariga seoses on vastustaja algatusel

muudetud väliterrassi asukohta, eemaldatud tänavapoolsed kõlarid ja bassikõlar ning pandud

uksele turvamees, kes tagab ukse pideva kinni oleku. Vastustaja on pidanud kõigi asjaosalistega

regulaarseid kohtumisi üldistel avaliku korra tagamise teemadel ja ka konkreetsete küsimuste

lahendamiseks. Vastustaja tellitud müra mõõtmise uuringu järgi ei ületanud müratase kaebaja

kinnisasjal asuva hoone ees lubatud norme ja külaliskorteris mõõtmist kaebaja ei lubanud. See,

et kohus ei jõudnud KorS §-de 56 ja 57 kohaldamisel kaebaja soovitud tulemusele, ei tähenda,

et kohus oleks jätnud need normid kohaldamata.

2) Ükski teine isik peale kaebaja ei ole Uime baarist tingitud probleemidega vastustaja poole

pöördunud ja vähemalt 2020. a-l on ka kõik PPA-le tehtud väljakutsed teinud kaebaja (ilmselt

oli see nii ka varasematel aastatel), kellel on Uime baari omanikega pikaaegne erimeelsus.

Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-3-1-94-08 oli kaebajaks füüsiline isik, kes elas püsivalt

häiritud piirkonnas. Kaebaja on juriidiline isik, kes osutab majutusteenust. Kui seda teenust

osutatakse kesklinnas, millele on iseloomulik meelelahutusasutuste olemasolu, ei saa eeldada

näiteks sellist rahu ja vaikust nagu äärelinna magalapiirkonnas. Igasuguse müra ja lärmi

tekitamine ei tähenda KorS § 56 rikkumist, millele vastustaja peab reageerima ettekirjutuse

tegemisega. Haldusasjas nr 3-3-1-94-08 oli tegemist laiaulatusliku ja ümbruskonda häiriva

probleemiga. Iga väljakutse, millele PPA on reageerinud, ei tähenda samuti tingimata avaliku

korra rikkumist. Oleks ebaproportsionaalne, kui kaebaja klientidele öörahu tagamiseks tuleks

sulgeda kõik kesklinna meelelahutusasutused.

3) Kaebaja on oma pöördumistes sisuliselt soovinud, et vastustaja keelaks kolmandal isikul

alkohoolsete jookide müügi ja meelelahutusprogrammi pakkumise teatud kellaajast alates (nt

keskööst), kuid need kaks ongi baarile iseloomulikud tegevused, mistõttu selline ettekirjutus

tähendaks sisuliselt teatud kellaajast baari tegevuse lõpetamist. See riivaks kolmanda isiku

õigusi väga intensiivselt, mis ei oleks asjaolusid arvestades põhjendatud. Väga range

ettekirjutuse tegemine tooks omakorda kaasa kohtuvaidluse kolmanda isikuga, kuid kaebaja

probleemi see ei lahendaks.

10. OÜ Uimeahv palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus ei ole hinnanud

kolmanda isiku põhilisi väiteid ja tõendeid, kuid on jõudnud siiski õigele lõppjäreldusele.

1) Kaebaja on tegelikult esitanud kaebuse põhjusel, et peab Kauba tn 2 kinnistul Uime baariga

konkureerivat sohvabaari Chameleon, mis konkureerib klientide nimel Uime baariga.

Chameleoni sohvabaari väliterrass on otse Uime baari akende taga, kaebaja enda

külaliskorterite akende all. Mürahäiring võib olla tingitud ka kaebaja enda toitlustuskohas

mängitavast muusikast. Kolmas isik on esitanud tõendid, et muusika helitase Chameleoni

sohvabaari terrassil on Uime baari omast kõrgem. Ühtegi päris korrektset mõõtmist ei ole

tehtud. Kaebaja külaliskorteritesse kanduvat helitaset ei ole üldse mõõdetud. Kaebaja

külaliskorteri läheduses on ka ööpäevaringselt töötav purskkaev, mis loob üldist mürafooni.

2) Pole tuvastatud, et tänaval lärmavad purjus inimesed on just Uime baari kliendid. Uime

baariga seoses PPA-le tehtud väljakutsed ei erine hulgalt ega sisult muudest Kuressaare

meelelahutusasutustest. Tänaval lärmajad pole kaebaja ärimudeli lahutamatu osa, nagu väidab

kaebaja. Uime baari väliterrass asub nüüd sisehoovis, mitte tänaval ja baarist ostetud jookidega

ei tohi tänavale minna. Kolmas isik ei saa tagada korda avalikul linnatänaval. Piletijärjekorras

3-19-2002

7(12)

seisvad kliendid on baari ukse ees vaid hetkeks ja kui baar on täis, saadetakse inimesed ukselt

tagasi. Alkoholi müük ongi baari põhitegevus ning selle müügil arvestatakse õigusaktidest

tulenevate piirangutega. Kolmanda isiku tegevus ei piira kaebaja õigust üürida välja

külaliskortereid ja väide, et ta saab teha seda vaid päevadeks, kui Uime baar ei tööta, on otsitud.

Kaebaja ei saa eeldada, et tal on võimalik tagada Kuressaare südalinnas oma klientidele selline

rahu ja vaikus nagu metsas.

3) Kohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja ei ole olnud tegevusetu. Kui ei ole tuvastatud

KorS § 56 kohaldamise eelduseks olevaid faktilisi asjaolusid, siis ei olegi kohtul alust seda

normi kohaldada. KorS §-de 56 ja 57 kohaldamisel tuleb lähtuda keskmisest objektiivsest

inimesest ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna

tavadest. Seetõttu on õigesti arvesse võetud ka teiste piirkonna elanike kinnitust, et neil ei ole

Uime baariga seoses probleeme. Probleemiks peab Uime baari üksnes kaebaja, kes on kolmanda

isikuga äriliselt konkureeriv ettevõte. Alusetute mürakaebuste alusel ei peaks saama konkurente

turult eemale tõrjuda. Kuressaare peaväljaku vahetu ümbrus ongi mõeldud baaride, kohvikute,

restoranide ja ööklubide pidamiseks.

4) Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ei olnud ebaõiglane. Kolmas isik kaitseb

kohtumenetluses oma ettevõtlusvabadust ning baari tegevuse säilitamiseks on kohtumenetluses

osalemine olnud vältimatult vajalik. Menetluskulude tekkimine pidi olema kaebajale ettenähtav.

11. Politsei- ja Piirivalveamet jäi varasemate selgituste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

12. Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebuse sõnalise teksti vahele fotod (vt p-d 25, 26, 34,

35) ja viited ajaleheartiklitele (allmärkused nr 11 ja 12). Kaebaja hinnangul kinnitavad need

tema väidet, et teised Kuressaare kesklinnas asuvad meelelahutusasutused asuvad kaebaja

kinnistust kaugemal kui Uime baar ning neist ei kandu kaebaja kinnistuni sellist müra nagu

Uime baarist. Kolmanda isiku arvates on tegemist uute tõenditega, mis tuleks jätta asja juurde

võtmata.

13. Ringkonnakohus ei näe apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamise lubatavuse

seisukohast põhimõttelist vahet, kas need on vormistuslikult menetlusdokumendi teksti osa või

selle lisa. Mõlemal juhul tuleb hinnata, kas sisu poolest on tegemist tõendiga (st kas

menetlusosaline soovib sellega kinnitada või ümber lükata mingit faktilist asjaolu) või pigem

menetlusosalise seletusega, mida on näitlikustatud nt foto, skeemi, kaardi või tabeliga. Uute

tõendite lubatavusele kohalduvad HKMS § 198 lg-d 2 ja 3. Kui uued tõendid on esitatud

menetlusdokumendi teksti sees, ei saa neid siiski tekstist eraldada ja esitajale tagastada ka juhul,

kui need ei ole lubatavad (HKMS § 62 lg 2), vaid need saab jätta asja lahendamisel arvesse

võtmata (HKMS 62 lg 6). Praegusel juhul on apellatsioonkaebusesse põimitud fotod ja seal

viidatud artiklid käsitatavad tõenditena, mis on asja õigemaks lahendamiseks lubatavad (HKMS

§ 198 lg 3). Vastustaja ja kolmas isik on saanud nende tõendite kohta esitada oma seisukoha nii

kirjalikult apellatsioonkaebusele vastates kui ka kohtuistungil esitatud kohtukõnedes.

II

14. Kaebaja selgituse järgi on tema ettevõtluseks Kuressaares Kauba tn 2 kinnistul paiknevas

hoones asuvate külaliskorterite üürile andmine. Kaebaja väitel ei ole tal võimalik

külaliskortereid pikaajaliselt või nädalavahetusteks välja üürida Kohtu tn 1 asuva Uime baari

pidamisega öisel ajal kaasneva müra ja muude avaliku korra rikkumiste tõttu (kaebaja väitel on

3-19-2002

8(12)

Uime baar avatud nädalavahetustel hilisõhtust varahommikuni). Kaebaja soovib kaebusega

sisuliselt saavutada eesmärki, et Uime baari tegevus ei takistaks kaebajal oma ettevõtlusega

tegelemist ja sellega tulu teenimist, mis eeldab, et kaebaja võimalikele klientidele oleks tagatud

öörahu. Kaebaja hinnangul peab öörahu tagama vastustaja, kes on olnud kaebaja seniste

pöördumiste lahendamisel tegevusetu.

Kaebaja täpsustas ringkonnakohtu istungil, et vaidlustab vastustaja tegevusetust aastatel 2016–

2019. Kaebaja soovib, et vastustaja uuriks Uime baarist lähtuva müraga seotud asjaolusid ja

võtaks vastu kaalutletud otsuse, mis lahendab kaebaja probleemi. Menetlusosalised olid

seejuures kohtuistungil ühel meelel selles, et vaidlusalusel ajavahemikul ei ole vastustaja

kaebaja pöördumiste alusel järelevalvemenetlust läbi viinud. Vastustaja hinnangul ei ole

kaebaja esitanud selleks piisavalt kaalukaid põhjendusi ja tõendeid.

15. Riigikohus selgitas 09.03.2009 otsuses nr 3-3-1-94-08, milles kaebaja heitis Rakvere

linnale ette tegevusetust kaebaja kodu läheduses asuva müraprobleemi lahendamisel ja kaebaja

öörahu tagamisel, et kui kohalikule omavalitsusele on esitatud taotlus, mille lahendamine on

tema pädevuses, siis peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses

väidetud asjaolud vastavad tõele (nt tellima ekspertiisi müranõuete rikkumise tuvastamiseks).

Pärast asjaolude väljaselgitamist

ja menetlusosaliste ärakuulamist saab langetada

kaalutlusotsuse, milliste vahendite abil õigusrikkumine kõrvaldada (p 16). Sisuliselt on

Riigikohus viidanud haldusorgani uurimispõhimõttele, mis tähendab kohustust välja selgitada

menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, kogudes selleks vajaduse korral tõendeid omal

algatusel (HMS § 6).

16. Toimiku materjalide põhjal on kaebaja alates 2016. a-st Uime baariga seotud

probleemidega vastustaja poole pöördunud vähemalt neljal korral.

14.12.2016 saadetud e-kirjas (kaebuse lisa 8) selgitas kaebaja, et Uime baarist lähtuva müra

tõttu ei olnud suvel võimalik kasutada Kauba tn 2 asuvaid külaliskortereid ning kuna Uime baar

on nüüd avatud ka talvisel perioodil, ei saa külaliskortereid lastega ööbimiseks kasutada ka

jõulude ajal. E-kirjale oli lisatud Tartu Linnavalitsuse 13.12.2016 ettekirjutus nr 18-2/15419

asjas, milles naabrid kaebasid Athena keskusest lähtuva müra üle. 13.04.2017 e-kirjas (kaebuse

lisa 10) teavitas kaebaja vastustajat, et üürnik on kaebajaga Kauba tn 2 külaliskorteri

kasutamiseks sõlmitud üürilepingu Uime baarist lähtuva lärmi ja müra tõttu ennetähtaegselt üles

öelnud. Kaebaja viitas vastustaja tegevusetusele ja palus tagada Kuressaares õigusaktide

täitmine, nagu seda tegi sarnases olukorras Tartu linnavalitsus Athena keskuse asjas. Toimikust

ei selgu, kas ja mida on vastustaja neile pöördumistele vastanud.

27.04.2018 esitas kaebaja taotluse võtta abinõud, et tagada avalik kord ja lõpetada

korrarikkumine (kaebuse lisa 11). Taotluses antakse ülevaade varasematest korrarikkumistest,

sh 2017. a-l Uime baarist lähtuvate häiringute tõttu politseile tehtud väljakutsetest, ning

selgitatakse, et rikkumised jätkuvad; viidatakse õigusnormidele, mida Uime baari pidaja

taotluse esitaja hinnangul rikub; kirjeldatakse võimalikke abinõusid, mida vastustaja saaks

rikkumise lõpetamiseks kasutusele võtta (nt piirata baari lahtioleku või seal alkoholi müügi aega

sarnaselt Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 korraldusega nr 1557-k või Tartu Linnavalitsuse

13.12.2016 ettekirjutusega nr 18-2/15419). Saaremaa Vallavalitsus leidis 21.05.2018

vastuskirjas (kaebuse lisa 12), et taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest see puudutab aastatel

2015–2017 toimunud sündmusi ning 2018. a-l toimunud rikkumiste kohta ei ole kaebaja

tõendeid esitanud ja nende kohta ei ole teavet ka vastustajal.

27.08.2019 esitas kaebaja taotluse teha ettekirjutus, millega piirataks öisel ajal Kohtu tn 1

müügikohas majandustegevusena alkohoolse joogi müüki ja meelelahutusprogrammi

3-19-2002

9(12)

pakkumist (kaebuse lisa 13). Taotluses on viidatud kaebaja varasematele Uime baariga seotud

pöördumistele ja PPA-le tehtud väljakutsetele ning selgitatud, et rikkumised on jätkuvad.

Taotluses on selgitatud vastustaja pädevust tagada avaliku korra järgimine Uime baari pidaja

poolt; kirjeldatud teiste kohalike omavalitsuste praktikat meelelahutusasutuste tegevuse

piiramisel; viidatud Uime baari pidajale tehtava ettekirjutuse võimalikule sisule. Taotlusele on

lisatud mh PPA ülevaade kõigist Uime baariga seotud väljakutsetest ja 2015. a-l tehtud

mürataseme mõõdistus, mille järgi Uime baarist lähtuv müra ületab RTerS alusel kehtestatud

mürataseme piirmäärasid. Vastustaja 27.09.2019 vastuskirja nr 3-4/2547-4 (kaebuse lisa 15)

kohaselt ei anna taotluses märgitud andmed alust ettekirjutuse tegemiseks. Viimane väljakutse

PPA-le on taotluse lisa kohaselt esitatud 29.07.2018 ja teised on veelgi varasemad ning

väärteomenetlust on nende alusel läbiviidud vaid ühel korral. Uime baar asub Kuressaare

kesklinnas, kus tegutseb ka mitmeid teisi lõbustusasutusi ning pole üheselt tõendatud, et PPA-

le esitatud väljakutsed on seotud üksnes Uime baariga. Taotlusele lisatud müra mõõtmise raport

ei ole enam ajakohane, mistõttu tuleks taotlejal tellida Terviseameti kaudu uus mürataseme

mõõtmine. Vastuskirjas märgitakse ka, et Saaremaa Vallavolikogus on arutusel

alkoholipoliitika muutmine Saaremaa vallas ning Kuressaare kesklinnas tuleks probleem

lahendada kõigi ettevõtjate jaoks ühtsetel alustel.

17. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on põhimõtteliselt olemas pädevus teha riiklikku

järelevalvet Uime baari tegevuse majandustegevuse nõuetele vastavuse üle. Pädevuse aspektist

sarnaneb praegune vaidlus nt haldusasjadega nr 3-15-1804 ja 3-15-2853, milles ringkonnakohus

leidis, et tulenevalt majandustegevuse üldosa seaduse (MSÜS) § 6 lg-st 1, §-st 42 ja §-st 68,

kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 4 lg 1 p-st 12 ning KorS § 28 lg-st 1, §-st 54, § 55 lg-

st 1 ja § 56 lg-st 1 oli Tallinna Linnavalitsusel pädevus teha avaliku korra tagamise eesmärgil

Tallinna kesklinna baaripidajatele majandustegevuse nõuete rikkumise vältimiseks ettekirjutus,

millega piirati baaride lahtioleku- ja alkoholimüügi aega (vt 05.01.2017 otsuse p-d 13–17 ja

10.01.2017 otsuse p-d 12–15; vrd ka Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p-d 14–15).

Kuna vastustaja pädevuse üle ei vaielda, siis ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.

18. KaubTS § 4 lg 1 p 12 järgi on kauplejal kohustus tagada, et kauba või teenuse müük

tegevuskohas ei kahjustaks tegevuskoha vahetus läheduses elavate või pidevalt viibivate

inimeste huve. KorS § 55 lg-s 1 on sätestatud üldine keeld käituda avalikus kohas teist isikut

häirival viisil. KorS § 56 lg 1 täpsustab, et keelatud on mh tekitada teist isikut oluliselt häirivat

müra. Need normid kaitsevad ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja kui Kuressaare kesklinnas

Uime baari vahetus läheduses kinnistut omava ja seal asuvate külaliskorterite üürile andmise

kui ettevõtlusega tegeleva isiku õigusi. Kuigi Uime baari majandustegevusega kaasnev müra

saab otseselt häirida inimese, mitte juriidilisest isikust kaebaja öörahu, sõltub kaebaja

majandustegevuse võimalikkus ja sellelt saadav tulu sellest, kas klientidel on huvi kaebaja

külaliskortereid kasutada. Seda huvi võib märkimisväärselt kahandada võimatus öise lärmi tõttu

külaliskorteris magada. Kaebajal ei ole küll õigust vastustajalt nõuda müraprobleemi

lahendamiseks Uime baari pidajale konkreetse sisuga ettekirjutuse tegemist, kuid tal on õigus

nõuda, et vastustaja otsustaks järelevalvemenetluse alustamise ja järelevalvemeetmete

kohaldamise üle kaalutlusvigadeta ega keelduks õigusvastaselt meetmete kohaldamisest.

19. Otsuse p-s 16 kirjeldatud asjaoludest saab järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja

pöördumistele üldse vastanud või on kaebaja taotluses väljatoodud asjaolusid aluseks võttes

keeldunud järelevalve tegemisest Uime baari pidaja majandustegevuse nõuete täitmise üle.

Ringkonnakohtu hinnangul on aga kaebaja vähemalt 27.08.2019 taotluses koos lisadega

piisavalt põhjendanud, et Uime baari pidaja tegevus võib olla majandustegevuse nõuetega

vastuolus ja häirida kaebajat ülemääraselt. Kaebaja on selgitanud, et Uime baari poolne

majandustegevuse nõuete rikkumine takistab ebamõistlikult kaebaja ettevõtlust ja sellega tulu

3-19-2002

10(12)

teenimist. Selle kinnituseks on kaebaja esitanud vastustajale muu hulgas e-kirja, millega üks

külaliskorteri üürnik ütleb lärmi tõttu ennetähtaegselt üles kaebajaga sõlmitud pikaajalise

üürilepingu (kaebuse lisa 10), ning PPA ülevaate Uime baariga seotud väljakutsetest (kaebuse

lisa 14).

20. Vastustaja 27.09.2019 vastuskirjas kajastub ekslik arusaam, et kaebaja pidi tõendama

Uime baari pidaja poolse korrarikkumise ja selle kõrvaldamiseks võetavate abinõude

kohaldamise võimalikkuse. Nagu eespool öeldud, on uurimiskohustus praegusel juhul

vastustajal kui haldusorganil ning ajend selle kohustuse täitmiseks tuli kaebaja pöördumisest.

Kaebaja pidi vastustaja nõudmisel tõendama eeskätt enda mõjusfääri kuuluvaid (nt oma

majandustegevusega seotud) asjaolusid. Vastustajaga ei saa nõustuda ka selles, et tegemist pidi

tingimata olema laiaulatusliku (paljusid piirkonna elanikke või ettevõtjaid) puudutava

probleemiga. Kaebaja selgitab õigesti, et ka ühe isiku oluline häirimine võib olla piisav selleks,

et vastustajal tekiks kohustus pöördumises toodud asjaolusid täiendavalt kontrollida ning kui

asjakohane, siis kohaldada korrarikkumise või selle ohu korral õigusaktides ettenähtud

abinõusid. Seetõttu ei ole määrav kohtumenetluses esitatud kaheksa kohaliku elaniku

kinnituskiri, et neid Uime baari tegevus ei häiri (vt kolmanda isiku 06.09.2020

menetlusdokumendi lisa 1). Praegusel juhul olid kaalukausil kaebaja ja kolmanda isiku huvid

tegeleda Kuressaare kesklinnas ettevõtlusega. Eelduslikult on kahe ettevõtja huvid

ettevõtlusega tegelemiseks võrdväärsed ja ühe huvide eelistamine teisele peaks toimuma kõigi

asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise ja selle põhjal erinevate huvide kaalumise teel.

Samamoodi ei saa vastustaja sekkumiskohustuse lävendiks olla see, kas Uime baari

majandustegevusega seoses on hiljuti toimunud väärteomenetlusi või esitatud PPA-le

väljakutseid piisavalt sageli (2018. a-l oli kolm väljakutset ja 2019. a-l enne kaebuse esitamist

ei olnud ühtegi). Kaebaja selgituse järgi on tal olnud keeruline külaliskortereid Uime baari

lahtiolekuajaks üürile anda, sest lärm on liiga suur. See võis mõjutada ka PPA-le tehtavate

väljakutsete arvu. Vastustaja mõte, et Kuressaare kesklinna meelelahutusasutuste

alkoholimüügi teema vajab ühtset lähenemist, et kõiki ettevõtjaid koheldaks võrdselt, on

iseenesest asjakohane, kuid vajadus täiendavate arutelude järgi ei saa lükata olemasolevate

probleemide lahendamist määramatusse tulevikku.

21. Toimiku materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebaja väljatoodud müraprobleemi

üldse ei eksisteeri või see on nii tähtsusetu, et vastustajal poleks ilmselgelt vaja sellele

reageerida. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et Uime

baari majandustegevuse mõju ulatub väljapoole kolmanda isiku majandustegevuse kohta ja võib

mõjutada kaebaja majandustegevust (vt nt kaebaja 17.02.2020, 08.06.2020 ja 27.07.2020

menetlusdokumentide lisad, millest nähtuvad Uime baaris toimuvate pidude sagedus ja

iseloom). Müra tekitamise viise, sagedust, aega vms asjaolusid arvestades võib olla oluliselt

häiriv KorS § 56 lg 1 tähenduses ka selline müra, mis ei ületa kehtestatud piirnorme. On selge,

et Kuressaare kesklinn on öisel ajal rahva- ja mürarohkem kui kesklinnast eemal asuvad

elamupiirkonnad. Öisel ajal tegutsevad meelelahutusasutused kuuluvad tavapärase linnaelu

juurde ja kesklinna piirkonda külaliskorterite rajamise korral tuleb ettevõtjal sellega arvestada.

Samas ei ole tõendeid ning ka vastustaja ei väida, et Kuressaare kesklinn oleks praegu

planeeritud (üksnes) öise pidutsemise piirkonnaks (kuigi kolmas isik on teinud Saaremaa valla

üldplaneeringu menetluses vastava ettepaneku, vt kolmanda isiku 01.06.2020 seisukoha lisa 8).

Seetõttu kehtivad seal samasugused avaliku korra nõuded nagu mujal ning ka kesklinna

meelelahutusasutused (nt Uime baari pidav kolmas isik) ei saa tegutseda viisil, mis häirib

ülemääraselt teisi selle piirkonna ettevõtjaid, kelle majandustegevus seisneb samuti öisel ajal

teenuse pakkumises (nt külaliskorterite üürimisega tegelev kaebaja). Baari pidaja

majandustegevuse nõuete täitmise üle järelevalvet tehes tagab vastustaja avaliku õiguse

normide täitmist, mitte ei lahenda pelgalt kahe ettevõtja vahelist erimeelsust. Müraprobleemi

3-19-2002

11(12)

laiaulatuslikkus ja intensiivsus võivad omada tähendust selle kaalumisel, milliste abinõude

kohaldamine on müraprobleemi kõrvaldamiseks või vähendamiseks proportsionaalne.

22. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et vastustaja tegevusetus kaebaja välja toodud

müraprobleemi lahendamisel on õigusvastane. Vastustaja ei ole kaebaja pöördumistele üldse

vastanud või on olnud seisukohal, et kaebaja pöördumistes toodud asjaoludel ei ole alust

vastustajal mingeid meetmeid võtta (21.05.2018 vastuskiri) või teha Uime baari pidajale

kaebaja taotletud viisil ettekirjutust, millega seatakse kellaajalised piirangud alkohoolse joogi

müügile ja meelelahutusprogrammi pakkumisele (27.09.2019 vastuskiri). Vastustaja on aga

seejuures lähtunud valest eeldusest, et asjaolude väljaselgitamise ja tõendamise koormus oli

järelevalve tegemist taotlenud kaebajal. Samuti on vastustaja ekslikult leidnud, et kaebaja

taotlustes toodud asjaolude täpsemaks uurimiseks või mistahes muude meetmete

kohaldamiseks ei ole alust ainuüksi põhjusel, et teistelt isikutelt ei ole Uime baari kohta kaebusi

laekunud ja 2016–2019 on PPA-le tehtud väljakutsete arv vähenenud. Seetõttu tuleb vastustajal

uuesti otsustada, kas ja milliseid abinõusid tuleb võtta seoses kaebaja väljatoodud

müraprobleemiga.

23. Seda, kas kaebajale kuuluva kinnisasja esisel tänaval toimuvad jätkuvad korrarikkumised

või nende oht on piisavalt tõendatud, kas neil on seos kolmanda isiku majandustegevusega (või

näiteks hoopis kaebaja enda kinnistul tegutseva sohvabaari pidamise või mõne teise Kuressaare

kesklinnas asuva meelelahutusasutuse tegevusega) ning kas kõiki asjaolusid ja puudutatud

isikute õigustatud huve arvestades on proportsionaalne reageerida sellele kolmandale isikule

ettekirjutuse tegemisega, saab vastustaja otsustada pärast seda, kui on tähtsust omavad asjaolud

nõuetekohaselt välja selgitanud. Seejuures on vastustajal võimalik arvesse võtta ka praeguses

kohtumenetluses juba esitatud seisukohti ja tõendeid. Tuleb siiski märkida, et kaebaja probleemi

võimalik lahendus ei pea tingimata seisnema kolmandale isikule tehtavas ettekirjutuses, millega

seatakse kellaajalised piirangud alkohoolse joogi müügile ja meelelahutusprogrammi

pakkumisele, nagu kaebaja leidis vastustajale esitatud 27.08.2019 taotluses. Tallinna vanalinna

baaripidajatele tehtud sellise sisuga ettekirjutus, mida ringkonnakohus pidas nt haldusasjades

nr 3-15-2804 ja 3-15-2853 õiguspäraseks, ei olnud tehtud praeguse vaidlusega samadel

asjaoludel. Seega ei ole nende kohtuasjade näol tegemist kohtupraktikas välja kujunenud

õigusliku raamistikuga, mida kohalikul omavalitsusel tuleb alati meelelahutusasutuste

piirkonnas öörahu tagamiseks kohaldada. Veel enam, vastustaja võetavad abinõud ei pea

tingimata üldse kaasa tooma kolmandale isikule ettekirjutuse tegemist, vaid sõltuvalt

asjaoludest ja asjasse puutuvate isikute koostöövalmidusest võib vastustaja piirduda ka

selgituse, ettepaneku vms abinõuga (vrd Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 15).

Oluline on, et selline otsustus sõltuks kõigi tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise ja

huvide kaalumise tulemusel.

24. Eelnevat arvestades tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Kaebaja ei ole välja toonud

põhjendatud huvi vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse resolutsioonis

ega selgitanud, miks eraldi tuvastusnõue oleks tema õiguste kaitseks vajalik. Seetõttu tõlgendab

ringkonnakohus kaebuse nõuet kohustamisnõudena, mis hõlmab ka vastustaja tegevusetuse

õigusvastasuse tuvastamise nõude. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole võimalik teha

vastustajale definitiivset ettekirjutust. Seetõttu kohustab ringkonnakohus vastustajat uuesti

otsustama, kas ja milliseid abinõusid on vaja kohaldada Uime baari majandustegevusest

tulenevate mürahäiringute lõpetamiseks või vähendamiseks.

25. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse ja

apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud

3-19-2002

12(12)

vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6). Vastustaja menetluskulud jäävad

tema enda kanda. Kuna kaebaja ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8).

Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 15 eurot, pangateenustasu 0,12 eurot ja

õigusabikulu 9281,40 eurot (sh käibemaks; vt nimekiri ja arved kaebaja 16.09.2020 ja

17.09.2020 menetlusdokumentides) ning ringkonnakohtus riigilõiv 15 eurot, pangateenustasu

0,12 eurot ja õigusabikulu 5031 eurot (sh käibemaks; vt nimekiri ja arved kaebaja 16.09.2020

ja 17.09.2020 menetlusdokumentides).

Riigilõiv ja tasu pangateenuse eest on vajalik ja põhjendatud kulu ning see tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista. Õigusabikulusid ei saa pidada kummaski kohtuastmes täies

ulatuses põhjendatuks. Õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei ole seejuures

asjakohane hinnata üksikute menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude

toimingute tegemiseks kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu

suurust, vaid arvestada tuleb eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja

vaidlusaluste õigusküsimuste keerukust, samuti menetluse kestust (nt Riigikohtu 03.05.2017

otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja

tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr

3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-1570, p 17). Praegune haldusasi ei ole iseenesest

keskmisest mahukam ega keerukam. Samas esitasid nii vastustaja kui ka kolmas isik

halduskohtus mitmeid uusi väiteid ja tõendeid, millele vastamist ja nende ümberlükkamiseks

täiendavate tõendite kogumist ei saa kaebajale ette heita. Ringkonnakohtus kordab aga kaebaja

paljuski neid seisukohti, mis on juba varem esitatud. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus

põhjendatud õigusabikulude suuruseks halduskohtus 5000 eurot (koos käibemaksuga) ja

ringkonnakohtus 3000 eurot (koos käibemaksuga). Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista 15,12 + 15,12 + 5000 + 3000 = 8030,24 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)