3-18-164/91 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-18-164

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 tühistamiseks ja

Tallinna linna kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Meris Velling

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Janne Kivistik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.10.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Tallinna linnale apellatsioonkaebuse vastuse lisa digitaalse toimiku

lehekülgedel 1091–1093.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.10.2020 otsuse resolutsiooni p 3 osas, milles

halduskohus jättis XX kasuks välja mõistmata rohkem kui 4000 eurot. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja täiendavalt

4000 eurot (koos käibemaksuga). Muus osas jätta menetluskulude väljamõistmise

ulatus muutmata.

Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 jääb seega kehtima järgmises sõnastuses:

„Mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja menetluskulu 8000 eurot (koos

käibemaksuga), muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.“

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-18-164

2(8)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX-l on tuvastatud sügav liikumispuue, mis takistab tema igapäevast tegutsemist,

ühiskonnaelus osalemist ning tavatingimustel töötamist. Ühiskondlikus elus osalemiseks vajab

ta kõrvalist abi. Kaebaja taotles Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametilt 18.09.2016 isikliku

abistaja teenust 300 tundi kvartalis (keskmiselt 100 tundi kuus ehk u 3,3 tundi päevas) senise 150

asemel (keskmiselt 50 tundi kuus ehk u 1,6 tundi päevas), samuti hüvitist tegelikele vajadustele

vastava teenuse tagamata jätmise eest. Vastustaja jättis 27.10.2016 otsusega taotluse

rahuldamata. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.03.2017 otsusega nr 3-16-2407 vastustaja

27.10.2016 otsuse peale esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse ning osaliselt

hüvitamiskaebuse.

2. Kaebaja taotles 07.05.2017 vastustajalt Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsuse täitmist ja

haldusmenetluse jätkamist ning seda, et talle tagataks ajavahemikul 01.07.2017–10.02.2019

isikliku abistaja teenus 390 tundi kvartalis (keskmiselt 130 tundi kuus ehk u 4,3 tundi päevas).

3. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet määras 26.09.2017 otsusega nr 1.10/783-3 isikliku

abistaja teenuse mahuks 255 tundi kvartalis (keskmiselt 85 tundi kuus ehk u 2,8 tundi päevas)

igapäevaelu toimingute valdkonnas (kodu korrashoid, ostude sooritamine) ja liikumiseks kuni

31.03.2018. Kaebajale määrati hüvitis 2016. a ja 2017. a saamata jäänud teenuse eest vastavalt

otsusega määratud teenuse mahule ning tunnihindadele. Abivajaduse hindamisel lähtutakse

terviklikust lähenemisest. Isikliku abistaja teenuse eesmärk on suurendada isiku toimetulekut.

Seejuures eeldatakse, et isik on teenuse osutamise ajal samuti aktiivne. Isikliku abistaja teenuse

eesmärk ei ole toetada tegevusi, kus teine isik tegutseb abivajajast sõltumatult (nt koristamine,

nõude või pesu pesemine). Amet nõustub tegevusterapeudi järeldustega kõrvalabi vajaduse osas.

Kaebaja seostab isikuomadustest tulenevalt toimetuleku kõrvalabi vajadusega. Sotsiaalteenuste

andmisel arvestatakse isiku tahet, kuid tuleb kaaluda, kas soovitud abi toetab või takistab

toimetulekut. Silmas tuleb pidada avaliku raha kasutamise otstarbekust. Tegevustele kuluvat

aega saab optimeerida, pakkudes muud teenust abivajaduse katmiseks, kus isikliku abistaja

teenus ei vasta eesmärgile, või vähendades vajadust kõrvalabi järele. Abistaja võib samal ajal

teha mitu toimingut või kaebaja kasutada sotsiaalteenuseid, tellida sisseoste koju, kasutada

liikumiseks käsijuhtimisele kohandatud sõidukit, kasutada treeningsaalis abistamiseks sealset

personali, optimeerida tööalast liikumist kokkuleppel tööandjaga.

4. Harju maavanem jättis 21.12.2017 otsusega rahuldamata 26.09.2017 otsuse peale esitatud

vaide.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule 22.01.2018 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada

26.09.2017 otsus osas, milles jäeti rahuldamata tema 18.09.2016 taotlus ja selle 07.05.2017

täiendus, ning kohustada Tallinna linna vaatama taotlus ja selle täiendus uuesti läbi.

Vastustaja ei ole otsuse tegemisel lähtunud tervikliku lähenemise põhimõttest. Vastustaja lähtus

üksnes tegevusterapeudi hinnangust, mis on puudulik. Selles ei ole arvestatud kaebaja füüsilise

ja sotsiaalse elukeskkonna asjaoludega: kaebaja tegevuskohtade, eluviisi ning aastaajast ja

3-18-164

3(8)

ilmastikutingimustest sõltuva abivajadusega. Ka ei ole hinnangus pakutud meetmed abivajaduse

vähendamiseks sobivad. Kaebaja seisund ei võimalda tal soetada ja kasutada käsijuhtimisele

kohandatud sõidukit. Spordiklubi töötajad ei ole kvalifitseeritud, et treeningsaalis puudega isikut

juhendada. Liiati vajab kaebaja pidevat juhendamist, mida valvetreener ei tee. Sotsiaalmaja

eluruumide kohandamine kaebaja poolt ja selle eest tasumine pole mõistlik ega võimalikki.

Kokkulepe tööandjaga teha võimalusel kaugtööd rikuks kaebaja õigust valida vabalt tegevusala,

elukutset või töökohta. Seega on antud ebaõige hinnang kaebaja abivajadusele. Vastustaja ei ole

arvestanud, et isikliku abistaja teenuse mahu suurendamine on seotud sotsiaaltranspordi

kasutamisest tulenevate takistustega. Vastustaja välistas teenuse kasutamise tööl ja vaba aja

veetmisel, mis sunnib kaebajat loobuma õiguste ja vabaduste teostamisest. Vastustaja ei ole

arvestanud tõendeid, kust nähtub, et kaebaja tegelik abivajadus on suurem. Sotsiaalteenuse

ebapiisavust ei saa õigustada eelarveliste vahendite puudusega. Teenuse maht oleks tulnud

määrata ka sama kestusega, mis puude raskusaste.

Isikliku abistaja teenuse eesmärk on suurendada iseseisvat toimetulekut ja vähendada sõltuvust

sotsiaalvõrgustikust. Iseseisvat toimetulekut ei toeta sõltuvus kaaskodanike abivalmidusest.

Kohalikul omavalitsusel on põhiseadusest tulenev kohustus osutada abi puuetega inimestele.

Isikliku abistaja teenus hõlmab ka igapäevaseid tegevusi, nagu abi koristamisel ja riietumisel.

Kaebaja tellitud hinnangu kohaselt on tema tegelik abivajadus 86 tundi nädalas (344 tundi kuus).

Kaebaja piiranguid aitab kõige efektiivsemalt leevendada isikliku abistaja teenus, kuid ta on

palunud, et vastustaja pakuks välja mis tahes lahenduse.

6. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

Abivajaduse ulatust on hinnatud terviklikult, arvestatud isiku toimetulekut ja ühiskonnaelus

osalemist mõjutavaid asjaolusid, sh individuaalset tegevusvõimet ning füüsilist ja sotsiaalset

elukeskkonda. Otsus ei põhine üksnes tegevusterapeudi hinnangul, vaid arvestatud on ka

tõendeid, mis olid vastustajale otsuse tegemise ajal teada. Tegevusterapeudi hinnang on üldine,

puudutades kõiki asukohti ja tingimusi. Abivajaduse optimeerimiseks pakutud meetmed on

sobivad. Isikliku abistaja teenuse otstarbekus ja eesmärgipärasus on küsitav tegevuste puhul,

milles kaebaja ise aktiivselt ei osale ja kus ta viibib vaid juures. Kaebaja ei ole taotlenud

koduteenust või sobivamat eluruumi. Tõenditest ei nähtu, et kaebaja vajaks isikliku abistaja

teenust töötamisel. Kui kaebaja kasutab spordisaali iseseisvalt, võib isikliku abistaja kasutamine

olla vajalik. Põhjendamatud on kaebaja väited, et teenust on vaja suuremas ulatuses, et ületada

sotsiaaltranspordi kasutamisega seonduvaid takistusi, sest kõrvalabi vajadusega liikumisel on

arvestatud. Teenuse kasutamise otsustab kaebaja ning keelatud ei ole kasutada seda muudes

tegevustes. Korduvhindamine ei too kaebajale kaasa täiendavat asjaajamist. Isikule tuleb anda

abi, mis on vajalik. See ei pruugi kattuda abiga, mida ta soovib. Kaebaja suudab ka iseseisvalt

liikuda. Toimetulekul lasub esmane vastutus isikul endal.

7. Kohtumenetluse käigus pakkus Tallinn linn kompromissläbirääkimiste käigus välja järgmise

lahenduse (dtl 743): kaebajale võimaldatakse isikliku abistaja teenust 100 tundi kuus ja

koduteenust 20 tundi kuus, pakutakse ratastoolis liikuva isiku majutamiseks ette nähtud

remonditud sotsiaalkorterit Hooldekodu tänaval. Isikule on antud taksokaart, mille alusel ta saab

tellida ratastoolitaksot, mille eest tasub vastustaja kuni 190 eurot kuus ja omaosalus on 25%

arvest. Samuti on võimalik kasutada kohandamata sõidukit. Sotsiaaltransporditeenus-

taksoveoteenus sisaldab abistamist 1. korrusel sõidukisse ja sõidukist 1. korrusele. Kaebaja

soetab elektrilise ratastooli riigipoolse toetusega, et lihtsustada iseseisvat liikumist. Pooled

kompromissi ei sõlminud.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.10.2020 otsusega kaebuse, tühistas Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 ja kohustas vastustajat vaatama kaebaja

18.09.2016 taotlus ja selle 07.05.2017 täiendus uuesti läbi (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning mõistis

3-18-164

4(8)

vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4000 eurot ja muus osas jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3).

Vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest vastustaja ei ole taotluse lahendamisel arvestanud

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-s 15 sätestatud tervikliku lähenemise põhimõtet. See on aga

viinud kaalutlusvea tegemiseni. Kohalikul omavalitsusel on kohustus selgitada välja tema poole

pöördunud isiku abivajadus ja sellele vastav abi (SHS § 15 lg-d 1 ja 2). Abivajaduse hindamisel

tuleb arvestada isiku toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid tegureid. Kohalikul

omavalitsusel on sobiva teenuse pakkumisel kaalutlusõigus, kuid selle teostamisel tuleb

arvestada inimese abivajadust, omavalitsuse majanduslikke võimalusi, õigusakte ja põhimõtteid.

Vastustaja arvestas isikliku abistaja teenuse mahu määramisel tegevusterapeudi hinnangus

kajastatud optimeerivaid meetmeid, mis võib vähendada kaebaja vajadust isikliku abistaja

teenuse järele, nagu sotsiaalteenuste kasutamine (koduteenus), eluruumi kohandamine ja

abivahendite kasutamine (käsijuhtimisega sõiduk). Vastustaja ei analüüsinud nende meetmete

sobivust kaebajale ega selgitanud välja, millist täiendavat teenust ja mis mahus on kaebaja osas

mõistlik ja võimalik pakkuda. Analüüsitud ei ole kaebaja võimekust tasuda täielikult või osaliselt

sotsiaalteenuste eest. Selliselt ei ole isikliku abistaja teenuse mahu (85 tundi kalendrikuus ja 255

tundi kvartalis) kujunemine kontrollitav. Vastustaja on kohtumenetluse ajal pakkunud kaebajale

küll teisi teenuseid ja seeläbi kaalutlusi täiendanud, kuid haldusakti õiguspärasust hinnatakse

selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Pooled eri meelt selles, millist abi ja millises mahus peab kohalik omavalitsus oma eelarve

vahenditest osutama. SHS-s nimetatud teenustest on kaebaja puhul asjakohased koduteenus,

isikliku abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus ja eluruumi tagamise teenus. Lähtudes SHS §-s

3 nimetatud põhimõtetest, tuleb valida meede, mis sobib enim isiku vajadustega, aitab parandada

tema elukvaliteeti ja võimaldab osaleda igapäevaelus võrdselt teiste ühiskonna liikmetega.

Abimeetmed ei tohiks siiski suurendada isiku abitust ja sõltuvust. Valida tuleb meede, mis annab

parimaid tulemusi ja mis on isikule kättesaadav. Pakutav abi ei pea kattuma sellega, mida isik

taotleb. Meetme valikul tuleb arvestada ka avalike vahendite otstarbeka ja säästliku kasutamise

põhimõtet, sh isiku tehtud valikute ja nende tagajärjel tekkinud kulude mõistlikkust.

Ka puudega isikul tuleb elukohast kaugemal asuva töökoha valikul arvestada täiendavate

kuludega ning nende mõistlikkusega, võrreldes saadava töötasuga. Avalikest vahenditest ei pea

tasuma ebamõistlikke kulutusi. Kui kõrgendatud määras sotsiaaltoetust saav 100% töövõimetu

isik vajab teises linnas tööl käimiseks sotsiaalabi mahus, mis vastab u 90%-le saadavast töötasust,

võib kulutuste mõistlikkus olla kaheldav. Enda õiguste teostamine ei ole piiramatu ning kaaluda

tuleb mõistlikke valikuid. Riigilt ei saa nõuda rohkem, kui riik on suuteline pakkuma.

Inimesel on esmane vastutus sotsiaalsete riskidega toimetulekul (SÜS § 5 lg 1). Kaebajal on neli

töökohta (kaks Tallinnas, üks Tartus ja üks Põlvas). Kaebaja ei saa eeldada, et vastustajal on

piiramatu kohustus pakkuda sotsiaalteenuseid sõltuvalt tema valikutest. Kaebajal on võimalik

abivajadust ka ise vähendada, kasutades toidu- ja esmatarbekaupade tellimise võimalust e-poest

ning teha võimalusel kaugtööd. Kuigi kaebaja võib soovida vähendada sõltuvust kolleegidest, ei

pea isiklik abistaja olema tööajal pidevalt tema kõrval. Linn peaks teenust pakkuma, kuid ei pea

tegema seda täiesti tasuta. Teenuse eest tasumise kohustus on isikul (SHS § 16 lg 2). Linn peaks

hindama kaebaja võimekust tasuda ise teenuse eest. Linn võiks kaaluda eluruumi võimaldamist,

mis oleks kaebaja tegevuskohtade läheduses, sest muidu suureneb kaebaja sõltuvus

sotsiaaltranspordist ning kulutused sellele. Kaaluda tuleks ka võimalusi praeguse eluruumi

kohandamiseks, kuni vabaneb sotsiaaleluruum sobivamas kohas.

Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist 16 145,33 eurot (riigilõiv 15 eurot +

eksperthinnang 1470 eurot + kohtuekspert 324,33 eurot + õigusabi 14 336 eurot).

Menetluskulude täies ulatuses vastustajalt väljamõistmine ei ole õiglane ja mõistlik, sest kaebaja

3-18-164

5(8)

ei nõustunud kompromissiettepanekuga (HKMS § 108 lg-d d 3 ja 11). Kompromissiettepaneku

kohaselt pakuti kaebajale isikliku abistaja teenust senisest suuremas mahus ning lisati koduteenus

20 tundi. Kaebajale võimaldati sotsiaaltranspordi teenust suuremas mahus. Menetluskulud on

kasvanud tulenevalt kaebaja valikutest. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks mõista välja

menetluskulud 4000 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis

taotletud menetluskulud täies ulatuses välja mõistmata, ning teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista vastustajalt välja täiendavalt 13 604,38 eurot.

Kaebaja palus vastustajalt välja mõista 17 604,38 eurot, mis koosnes järgmistest kuludest:

1) õigusabiteenuse kulu koos käibemaksuga 15 856,40 eurot [(7602 x 1,2) + 5726 + 1008 =

15 856,40] 92,15 tunni (45,25 + 40,90 + 6 = 92,15) eest tunnihinnaga 140 eurot. Esindaja on

koostanud menetlusdokumente, millele eelnes materjalide läbitöötamine, asjas toimus kolm

istungit, milleks esindaja pidi valmistuma, tehti terve päeva kestnud kohtulik ekspertiis, kus

osalesid mõlema poole esindajad, tuli analüüsida eksperdile esitatavaid küsimusi, pidada

kompromissiläbirääkimisi ja koostada kohtu nõudmisel kokkuvõttev seisukoht. Menetlus kestis

enam kui 2,5 aastat, olles keskmisest pikem ja mahukam. Sotsiaalvaldkonna vaidlused ei ole

lihtsad, nõudes orienteerumist paljudes riigisisestes ja rahvusvahelistes õigusaktides ning

kaebaja isiku ja olukorra selgekstegemist. Esindaja töötas efektiivselt ning ajakulu pole

ülepaisutatud. Esindaja tunnihind ei ole kõrgem keskmise vandeadvokaadi tunnihinnast;

2) riigilõiv 30 eurot;

3) eksperthinnangu kulu 1470 eurot. See oli vajalik, sest võimaldas kaebajal tõendada, et tema

kõrvalise abi vajadus ja seega vajadus isikliku abistaja teenuse järele on suurem kui vaidlustatud

otsuses määratud 85 tundi kuus. Eksperthinnang kinnitas, et kõrvalise abi vajadus on vähemalt

344 tundi kuus;

4) kohtueksperdi kulu 247,98 eurot. Kohtuekspertiis korraldati põhjusel, et vastustaja ei

nõustunud kaebaja esitatud eksperthinnanguga. Kohtuekspertiisi järgi on kaebaja tegelik

abivajadus 450 tundi kuus (15 tundi ööpäevas).

HKMS § 108 lg 3 kohaldamine eeldab, et kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, mida

vastustaja kompromissina pakkus. Need eeldused ei olnud täidetud. Halduskohus rahuldas

kaebuse täies ulatuses. Kompromissina pakutud lahendus (elukoha vahetus, elektrilise

ratastooli hankimine) ei olnud kaebaja abivajaduse katmiseks sobiv. Elukoha vahetuse

ebasobivusega nõustus kohus otsuses ning elektrilise ratastooli ebasobivust kinnitas ekspert.

Kaebaja ei ole koduteenusest keeldunud.

Isegi kui HKMS § 108 lg-t 3 saab kohaldada, on kaebaja kasuks jäetud välja mõistmata

põhjendamatult suur summa. Pooled vaidlesid 18.09.2018 taotluse lahendamise üle juba

haldusasjas nr 3-16-2407. Vastustaja on varem keeldunud kompromissiläbirääkimiste

pidamisest, lepitusmenetlusest ning on palunud jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja püüdis

lahendada vaidlust kohtueelses menetluses. Menetluskulude maht ei ole suur kaebaja tegevuse

tõttu. Seega tuleks kaebaja kasuks mõista välja vähemalt menetluskulud, mis tekkisid enne

kompromissiläbirääkimisi. Vastustaja ei pidanud kompromissiläbirääkimisi hea tava kohaselt

ega põhjendanud keeldumist. Esindaja osalemine menetluses oli vajalik ning esindajata poleks

pooled kompromissiläbirääkimisteni jõudnud.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies

ulatuses ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). Vastustaja vaidles osale

menetluskuludest vastu, kuid ei ole menetluskulude väljamõistmist pidanud ebaõiglaseks.

3-18-164

6(8)

Menetluskulude välja mõistmata jätmine on ebaõiglane hoopis kaebaja suhtes. Kaebaja on

pidanud vastustaja õigusvastase tegevuse eest samas küsimuses kahel korral oma õigusi kohtus

kaitsma ning vaidlused on lõppenud tema jaoks edukalt. Halduskohus ei ole hinnanud

menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

Esindaja ajakulu arvestus ei ole minutipõhine. Kliendilepingu järgi on väikseim ajaühik 15

minutit, mis on õigusteenuse osutamisel tavapärane. Esindaja osalemine ekspertiisi läbiviimisel

oli vajalik ja tagas poolte võrdsust. Ekspertiisi läbiviimisel osalesid ka vastustaja esindajad, kes

esitasid eksperdile küsimusi ja tegid tähelepanekuid. Asja mahukust ilmestab juba see, et

kaebaja seisukohtade kokkuvõte on 10 lk. Seejuures on kõrvalise abivajaduse mahtu hinnatud

vaid kahel leheküljel. Inimõiguste Keskus toetas menetluses osalemist, sest tegemist oli

strateegilise vaidlusega. Samas olid annetus vaid 1400 eurot, mis kattis esindamist 10 tunni

ulatuses, kuid see sai ületatud juba vaidemenetluses.

10. Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Esitatud tundide kulu on ebareaalselt suur. Sajandikühikutega tundide arvestus ei ole õige, sest

see ei kajasta tegelikku ajakulu. Näiteks ajakulu 0,3 tundi on tegelikkuses 18 minutit, kuid

esindaja arvestuses on see 30 minutit. Sajandikühikutega on ebaõigesti arvestatud 16,70 tundi

(tegelikkuses 9 tundi ja 58 minutit). Ekspertiisi juures viibides ei pidanud esindaja osutama

õigusabi. Vaidlus ei olnud juriidiliselt mahukas. Esindaja on seisukohti põhjendanud

eksperdihinnangu põhjal, mitte õigusalaselt. Seega on menetluskulude väljamõistmine täies

ulatuses ebaõiglane. Kaebajat on menetluskulude kandmisel toetanud annetustest ka

Inimõiguste Keskus. Menetluskulude väljamõistmine võib tuua kaasa alusetu rikastumise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Vastustaja on lisanud apellatsioonkaebusele esitatud vastusele 14.09.2020 menetluskulude

osas võetud seisukoha (dtl 1091–1093), millest või järeldada, et ta soovib selle asja juurde

võtmist. Nimetatud seisukoht on asja materjalide hulgas juba olemas (dtl 995–997), mistõttu

tuleb korduv menetlusdokument vastustajale tagastada (HKMS § 62 lg 2).

12. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 osas, milles kaebaja

menetluskulud jäid vastustajalt täies ulatuses välja mõistmata. Halduskohus jättis HKMS § 108

lg-tele 1, 3 ja 11 tuginedes menetluskulud osaliselt kaebaja kanda, sest kaebaja ei nõustunud

kompromissiga ning menetluskulude täies ulatuses väljamõistmine oleks vastustaja suhtes

ebaõiglane ja ebamõistlik.

13. Menetluskulud jaotatakse HKMS § 108 alusel. Üldjuhul kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Sama paragrahvi ülejäänud lõiked puudutavad üldnormi

täpsustavaid juhte (lõige 8) ning olukordi, mil menetluskulude jaotamisel ei saa üldnormist

lähtuda, sest otsust ei tehta täies ulatuses ühe poole kahjuks (lõiked 2 ja 3), esinevad muud

asjaolud menetluskulude teisiti jaotamiseks (lõiked 3, 5, 61, 9, 10, 11) või kui asi ei jõua otsuse

tegemiseni (lõiked 4, 6, 7). Menetluskulusid ei saa jaotada korraga alustel, mis üksteist

välistavad. Korraga ei saa menetluskulude jaotamisel aluseks võtta, et kaebus rahuldati

täielikult (HKMS § 108 lg 1) ja osaliselt (HKMS § 108 lg 3). Kuigi HKMS § 108 lg 11 on

menetluskulude jaotamise iseseisev alus, reguleerides otsesõnu olukordi, kus kaebus on

täielikult rahuldatud, on selles sisalduv õigluse põhimõte kohaldatav ka kaebuse osalise

rahuldamise korral ja menetluskulude proportsiooni kindlaksmääramisel.

14. Õige on kaebaja seisukoht, et HKMS § 108 lg 3 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud.

HKMS § 108 lg-s 3 sätestatakse, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna

või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Selle sätte kohaldamise

kumbki eeldus ei olnud täidetud. Kaebaja taotles Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

3-18-164

7(8)

26.09.2017 otsuse tühistamist ja Tallinna linna kohustamist vaadata tema 18.09.2016 ja

07.05.2017 taotlused uuesti läbi. Halduskohus tühistas 08.10.2020 otsusega 26.09.2017 otsuse

ning kohustas vastustajat kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlusi uuesti läbi vaatama. Seega

rahuldas halduskohus kaebuse täielikult. Kuigi halduskohus on andnud otsuses juhiseid, mida

tuleks uue otsuse tegemisel silmas pidada, sh nähtub sealt, et halduskohus ei pea võimalikuks

kaebaja taotluste rahuldamist taotlustes soovitud ulatuses, ei tähenda see, et kohustamiskaebus

oleks rahuldatud osaliselt. Liiati ei kattu halduskohtu antud juhised vastustaja poolt

kompromissis (dtl 743) pakutuga.

15. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei jaotanud menetluskulusid siiski HKMS § 108 lg

3 alusel. Halduskohtu otsuse põhjendustest (p-d 38–40) ei saa järeldada, et halduskohus oleks

menetluskulude jaotamisel arvestanud kaebuse osalist rahuldamist ja seeläbi kohaldanud

HKMS § 108 lg-t 3. Pigem võib järeldada, et halduskohus ei nõustunud menetluskulude

suurusega ja vähendas neid, sest ei pidanud kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotluste uuel

läbivaatamisel nende rahuldamist kaebaja soovitud ulatuses võimalikuks ning kaebaja ei

nõustunud pakutud kompromissiga, mis oleks võinud menetluskulusid vähendada. Viide

HKMS § 108 lg-le 3 on seega ekslik.

16. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise

korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

17. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja taotles halduskohtus 17 604,38 euro

väljamõistmist. Kaebaja taotles halduskohtus vastustajalt 16 160,33 euro väljamõistmist.

Halduskohus jättis menetluskulu arvutamisel arvestamata esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud

riigilõivu. Menetluskulud koosnesid järgnevast:

1) õigusabikulud 14 336 eurot (7602 + 5726 + 1008 = 14 336; dtl 447–450; 819–823; 993–

994). Seejuures sisaldab õigusabikulu 7602 eurot juba käibemaksu (dtl 447–448). Seega ei

olnud õige seda summat 1,2-ga läbi korrutada, nagu on tehtud apellatsioonkaebuses;

2) riigilõiv 30 eurot;

3) eksperthinnangu kulu 1470 eurot;

4) kohtueksperdi kulu 324,33 eurot (181,05 + 66,93 + 54,85 + 21,50).

Ringkonnakohus märgib, et eksperthinnangu kulu 1470 eurot ei ole vastustajalt väljamõistetav,

sest kohtule ei esitatud kulude kandmist tõendavat dokumenti, nt maksekorraldust või

kontoväljavõtet. HKMS § 109 lg 11 sätestatud võimalus puudutab vaid HKMS § 103 lg 1 p-s 1

nimetatud kulusid ehk esindaja kulusid. Eksperthinnangu kulu on dokumentaalse tõendi

saamise kulu (HKMS § 102 p 2). Selle kulu kohta ei ole ette nähtud HKMS § 109 lg-ga 11

sarnast võimalust. 23.10.2018 taotluses on küll märgitud, et kaebaja tasus eksperthinnangu eest

1470 eurot ning kohtule on esitatud ka vastavad arved (dtl 451, 453), kuid kulu

väljamõistmiseks ei piisa tõendist, mille järgi on menetlusosalisel tekkinud kulude kandmise

kohustus. Praegu puuduvad kulu kandmist tõendavad dokumendid.

18. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel peab kohus eelkõige arvestama

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja vaidlusaluste õigusküsimuste keerukust, samuti

menetluse kestust (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35; 15.12.2014 otsus nr 3-

3-1-67-14, p 32.1). Seejuures puuduvad objektiivsed ja täpsed mõõdikud, mille alusel saaks

võrdeliselt haldusasja mahu, keerukusastme ning muude asjakohaste näitajatega määratleda

põhjendatud õigusabikulude summa. Seetõttu hindab kohus õigusabikulude põhjendatud

suurust igas asjas eraldi, lähtudes sellele asjale iseloomulikest erinevatest kriteeriumidest

(õigusabi maht ja tööühiku hind, asja menetluse kulg, kohtulikult kaitstava õiguse kaalukus

3-18-164

8(8)

jne). Kõrgema astme kohus sekkub alama astme kohtu hinnangusse, mis puudutab

esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust, üksnes erandjuhul (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus

nr 3-2-1-134-16, p 56). Samas peab kohtu põhjendustest selguma, miks ei ole menetluskulud

taotletud ulatuses vajalikud ja põhjendatud (nt Riigikohtu 01.12.2011 otsus nr 3-3-1-62-11, p

7). Ringkonnakohtul on alust korrigeerida halduskohtu väljamõistetud menetluskulusid eeskätt

juhul, kui väljamõistetud esindajatasu suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus

on esindajatasu suuruse hindamisel jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata. Seejuures on

kohtul asja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum (Riigikohtu 24.11.2005 otsus nr 3-3-

1-55-05, p 9).

19. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on eksinud esindajakulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel. Halduskohus ei ole piisavalt arvestanud menetluse kulgu ja kestust.

Asjas toimus kolm kohtuistungit; kohus, kaebaja esindaja ja vastustaja on pidanud pikki

kirjavahetusi; esindaja koostas eksperdile küsimused ja andis hinnangu metoodika osas;

esindaja pidas kompromissiläbirääkimisi ja esitas kohtu nõudel kokkuvõtva dokumendi

kaebuse põhiseisukohtadest. Seejuures peeti kompromissiläbirääkimisi pärast kohtu määratud

eksperdilt hinnangu saamist. Lisaks on kaebaja välja toonud, et kompromissini ei jõutud

vastustaja tegevuse tõttu, sest vastustaja ei esitanud põhjendatud vastuseid tema ettepanekutele.

Samas tuleb arvestada, et esindaja oli vaidluse asjaoludega tuttav, sest esindas kaebajat ka

vaidemenetluses. Seega pidi esindaja olema juba enne kaebuse koostamist tuttav valdkonna

õigusaktide ja kohtupraktikaga. Samuti puudutas vaidlus algusest peale kaebaja tegeliku

abivajaduse ulatust ja isikliku abistaja teenuse eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

vaidlus küll lihtne, kuid pole ka niivõrd keerukas, et õigustaks menetluskulude täies ulatuses

vastustajalt väljamõistmist. Arvestades menetluse kulgu ja kestust, peab ringkonnakohus

põhjendatuks mõista vastustajalt esindajakuludena täiendavalt välja 4000 eurot.

20. Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

21. Halduskohus mõistis 08.10.2020 otsuse resolutsiooni p-s 3 vastustajalt kaebaja

menetluskulude katteks välja 4000 eurot ja jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus tühistab osaliselt halduskohtu 08.10.2020 otsuse resolutsiooni p 3 (osas,

milles halduskohus jättis kaebaja kasuks välja mõistmata menetluskulud 4000 eurot ületavas

osas) ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna linnalt XX esimese

kohtuastme menetluskulude katteks välja täiendavalt 4000 eurot. Seega kokku tuleb vastustajalt

kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista 8000 eurot (koos

käibemaksuga) ja ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

22. Apellatsioonkaebuse

osalise

rahuldamise

korral

jagatakse

menetluskulud

proportsionaalselt selle rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmise

eelduseks on kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109

lg 6). Kaebaja ega vastustaja pole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud,

mistõttu jääva poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)