1-19-8977/91 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

12. aprill 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-8977 Kohtukoosseis Heili Sepp, ja

Ivi Kesküla Pavel Gontšarov Apelleeritud kohtuots

us Harju Maakohtu 02.12.2020 otsus

XX õigeksmõistmises KarS § 209 lg 2 p de 3 ja 4 järgi, õigeksmõistmises KarS - YY § 209 lg 2 p 3 järgi, OÜ õigeksmõistmises KarS § 209 lg 3 Q järgi ja OÜ õigeksmõistmises KarS § 209 lg 3 järgi C üldmenetluses Apellant Prokuratuur Prokurör Abiprokurör Janno Reinkort (volikiri 3. kd, tl 190) Süüdistatavad XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

(isikukood YY XXXXXXXXXXX Q (registrikood ) ja ), OÜ XXXXXXXX OÜ C (registrikood ) XXXXXXX

Kaitsjad süüdistatavate YY ja OÜ Q kaitsja X Školjar; süüdistatavate XX ja C

OÜ kaitsja Ilja Sipari RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 02. detsembri 2020 otsus , Q C Jätta XX YY, OÜ ja OÜ süüdistusasjas muutmata. 2. . Jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata

3. Mõista Eesti Vabariigilt kasuks välja eurot (sh käibemaks) valitud kaitsjale C OÜ 675 makstud tasu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus

2

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 02.12.2020, mõistes KarS § 209 lg 2 p 3 järgi XX esi

tatud süüdistuses ja YY KarS § 209 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. Samuti mõistis kohus õigeks KarS § 209 lg 2 p 4 järgi esitatud XX süüdistuses, OÜ Q KarS § 209 lg 3 järgi esitatud süüdistuses, YY KarS § 209 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja OÜ KarS § 209 lg 3 järgi esitatud. Maakohus tegi ka teisi C õigeksmõistmisega kaasuvaid menetlusotsustusi. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 18.12.2020 ja venekeelne tõlge edastati pooltele 03.02.2021. 2. , mille alusel d Süüdistused prokuratuur süüdistas ning kohus asja arutas ja süüdistatava õigeks mõistis, oli järgmised: 2.1.

XX süüdistatati selles, et tema tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos , OÜ UU Q (reg kood XXXXXXX) juhatuse liikme ja - - YY BB ga, lõi ZZ le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil. Mais 2019 Tallinnas,

BB tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult ga, pöördus poole ettekäändel, et UU- BB

ZZ viimane võib asuda tööle le kuuluva äriühingu ehitusobjektile valvurina. Seejärel, saades teada, et UU- ZZ on korteri aadressil Tallinn,

EEE omanik ning temal on kommunaalmaksetega seotud võlgnevus KÜ ees, kutsus ta

ZZ tema poolt üüritavasse korterisse aadressil Tallinn, , eesmärgiga omada kontro üle, PPP lli

ZZ kus pakkus pidevalt alkohoolseid jooke, mille tulemusel oli ZZ pidevas joobeseisundis ning ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolusid. Seejärel tegi BB koos -ga - UU ZZ le ettepaneku võtta laenu krediidiasutuselt korteri tagatisel ettekäändel, et viimane saab sel viisil lahendada oma materiaalsete raskustega seotud küsimused. Seejärel, eelneval kokkuleppel OÜ juhatuse liikme ga, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult C XX- BB-ga, viis

C kontorisse aadressil Tallinn, MMM, kus 30.05.2019 eksiteele viidud olles ja

UU ZZ OÜ ZZ BB UU psühholoogilise mõju all, mille tõttu ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolud, allkirjastas krediidilepingu nr RE30052019-1. Olles eelnevalt teadlik, et - ZZ l on kommunaalvõlad 2000 euro ulatuses, mille tõttu ZZ sissetulekud ei võimaldanud kanda uut laenukohustust, laenas OÜ C juhatuse liikme XX isikus ZZ-le 3000 eurot temale kuuluva korteri maksumusega 40 000 eurot tagatisel. Lepingu kohaselt peeti laenusummast kinni lepingutasu 200 eurot, maksegraafiku järgi kuulus igakuiselt tagastamisele 177,14 eurot ning krediidilepingu krediidi kogukulu on 4251,36 eurot. Krediidilepingu nr RE30052019-1 poolteks oli C OÜ, keda esindas juhatuse liige , kelle kontaktideks märgiti muuhulgas XX ja ZZ UU e-posti aadress ja telefoninumber. Seejärel, eksiteele viidud, olles BB ja UU psühholoogilise mõju all, mille tõttu ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolusid, 31.05.2019 allkirjastas notar

ZZ KK notaribüroos Tallinnas Rävala pst OÜ C (registrikood XXXXXXXX, hüpoteegipidaja), keda esindas , kasuks hüpoteegi seadmise lepingu nr 2227 XX summas 4500 eurot, lepingu esemeks oli korter Tallinn, . Nimetatud lepingu alusel 31.05.2019 kanti EEE OÜ C pangakontolt EE432200221054084343 pangakontole EE712200221010903028 raha summas 2 ZZ 763,62 eurot. Laekunud rahast 31.05.2019 kell 17:16-18:04 võttis välja 2620 eurot erinevate UU sularahaautomaatide kaudu. 03.06.2019 kell 10:14-11:08 raha summas 90 eurot võttis välja ZZ

BB kontrollimisel. Saadud raha kasutasid ja enda tarbeks. BB UU Seejärel, olles eelnevalt kooskõlastanud oma tegevust XX ja YY-ga, tegid UU ja BB täpselt tuvastamata ajal 2019.a juuni alguses, varalise kasu saamise eesmärgil, ettekäändel, et UU ja on materiaalsed raskused BB ning nad vajavad abi, - ZZ le ettepaneku müüa temale kuuluv korter, lubades, et korteri müügitehing on fiktiivne ja ajutine ning korter tagastatakse - ZZ le mõne kuu möödudes, kui materiaalsete raskustega seotud küsimused on lahendatud. Eksiteele viidud ZZ, olles BB ja UU kontrolli all, nõustus nimetatud ettepanekuga. Peale nõusoleku saamist teavitati sellest , kes võttis ühendust OÜ XX Q juhatuse liikme -ga ning andis YY teada

ZZ nõusolekust müüa oma korter. Seejärel XX tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult YY- , ga UU ja BB- ga võttis tehingu sõlmimise eesmärgil ühendust notaribürooga ning leppis kokku tehingu sõlmimise aja TS 05.06.2019.a. Enne tehingu päeva 04.06.2019.a XX saatis notarile andmed korteri ostja kohta, kelleks oli YY, hiljem parandades, et ostjaks on Q OÜ. Samuti edastas ü vastuvõtmise akti ning andmed leandmisetehingu summa kohta, milleks oli 18290 eurot, millest 3290 eurot kuulus tasumisele hüpoteegipidajale OÜ- le C hüpoteegi kustutamiseks. 05.06.2019.a ilmusid notaribüroosse tehingu sõlmimisele XX ja ning YY ZZ. Kuna Notar vesteldes -ga tuvastas, et ei teadnud antud tehingu asjaolusid, samuti esinesid TS ZZ ZZ

3

mäluprobleemid seoses nädal varem hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel, mis toimus osavõtul, siis XX notar keeldus nimetatud tehingu sõlmimisest, millest teavitas ta ka tehingu teisi osapooli. Seejärel, olles eelnevalt kooskõlastanud oma tegevust UU XX BB , ja YY -ga leppisid kokku, et tehingu sõlmimiseks tuleb minna teise notari juurde ning senine korteri omanik ZZ isikus tuleb järgmiseks tehinguks notarile antavate v , teades eksimuses viibimist, astuste osas korralikult ette valmistada. Seejärel XX ZZ leppis kokku tehingu sõlmimise aja teise notari juures, milleks osutus 07.06.2019. Seejärel UU toimetas tegelikest asjaoludest eksitusse viidud

s kaasa , kes pidi hoidma

ZZ KK notaribüroosse võtte BB ZZ nendevahelise usalduse tõttu kontrolli all. Notaribüroosse tehingu sõlmimise juurde ilmusid YY ostja Q OÜ esindajana ja

C Q , ostis

- kuuluva korteri XX hüpoteegipidaja OÜ esindajana. OÜ, keda esindas YY ZZ le turuhinnast mitu korda odavama hinnaga, s.o. 15 000 eurot eest. Peale müügilepingu sõlmimist esitas notar 07.06.2019 Kinnistusraamatu kande muutmiseks kinnistamisavalduse selles, et uue omanikuna kantakse Kinnistusraamatu II jakku OÜ Q, mille juhatuse liikmeks ja ainuomanikuks on . Antud kanne tehti YY 10.06.2019. Hüpoteegipidaja nõue müüja vastu lõpetati, kuid jäi Q C vahelise lepingu alusel OÜ ja kinnisvara suhtes kehtima. Korteri müügitehingu alusel kanti notar KK poolt 10.06.2019 Swedbank AS ZZ pangas asuvale kontole nr EE7122002200221010903028 raha summas 15 000 eurot. Antud summa oli 07.06.2019 kantud notari deposiitkontole OÜ poolt seoses korteriomandi ostumüügitehinguga. Q ZZ kontole laekunud 15 000 eurot,

eval UU korraldusel ja kontrollimisel, võttis ZZ sularahas samal pä Swedbank pangakontoris välja ja andis selle edasi BB-ga koos tegutsenud -le. Saadud raha kasutasid UU BB ja enda tarbeks. UU Seejärel eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 16.07.2019, XX - kooskõlastades oma tegevust YY ga, pani -lt ostetud ZZ korteri müüki avaldades selleks müügikuulutuse kinnisvaraportaalis www.kv.ee. 16.07.2019 müüs OÜ ’ile (isikukood Q, keda esindas juhatuse liige , nimetatud korteri YY EE XXXXXXXXXXX). Vastavalt notariaalakti nr 16654 punktile 4 Osaühing müüs lepingu eseme Q ostjale hinnaga 54 500 eurot, millest 500 eurot on müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist, 3290 eurot, selgitusega RE07062019- C

1 tagastus, kanti hüpoteegipidaja OÜ, mida esindab juhatuse liige XX, kontole nr EE597700771002414208 ja 50 710 eurot, millest on eelnevalt üle kantud tasumisele kuuluv notaritasu ja riigilõiv, Osaühing Q (registrikood ) kontole nr EE452200221024182505. XXXXXXXXX Seega oma tegevusega , tekitas teisele isikule (

- summas 58 000 eurot) varalise kahju tegelikest XX ZZ le asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, st pani toime KarS § 209 lg 2 p 3, 4 kvalifitseeritava kuriteo. 2.2..

YY süüdistatakse selles, et tema tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos UU, C OÜ (registrikood ) juhatuse liikme ja - - XXXXXXXX XX BB ga, lõi ZZ le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil. Mais 2019 Tallinnas, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult ga, pöördus poole ettekäändel, et UU- BB

ZZ viimane võib asuda tööle le kuuluva äriühingu ehitusobjektile valvurina. Seejärel, saades teada, et UU- ZZ on korteri aadressil Tallinn,

EEE omanik ning temal on kommunaalmaksetega seotud võlgnevus KÜ ees, kutsus ta

ZZ tema poolt üüritava korterisse aadressil Tallinn, , eesmärgiga PPP omada kontrolli ZZ üle, kus pakkus pidevalt alkohoolseid jooke, mille tulemusel oli

ZZ pidevas joobeseisundis ning ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolusid. Seejärel tegi ettepaneku võtta laenu BB koos -ga - UU ZZ le krediidiasutuselt korteri tagatisel ettekäändel, et viimane saab sel viisil lahendada oma materiaalsete raskustega seotud küsimused. Seejärel, eelneval kokkuleppel OÜ juhatuse liikme ga 30.05.2019, tegutsedes ühiselt ja C XX- kooskõlastatult BB-ga, viis

C kontorisse aadressil Tallinn, , kus 30.05.2019 eksiteele UU ZZ OÜ MMM viidud ZZ olles BB ja UU psühholoogilise mõju all, mille tõttu ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolud, allkirjastas krediidilepingu nr RE30052019-1. Olles eelnevalt teadlik, et ZZ-l on kommunaalvõlad 2000 euro ulatuses, mille tõttu sissetulekud ei võimaldanud kanda uut laenukohustust, laenas OÜ ZZ C juhatuse liikme isikus

- 3000 eurot temale kuuluva korteri maksumusega 40 000 eurot tagatisel. XX ZZ le Lepingu kohaselt peeti laenusummast kinni lepingutasu 200 eurot, maksegraafiku järgi kuulus igakuiselt tagastamisele 177,14 eurot ning krediidilepingu krediidi kogukulu oli 4251,36 eurot. Krediidilepingu nr RE30052019-1 poolteks oli C OÜ, keda esindas juhatuse liige , kelle kontaktideks märgiti XX ja ZZ

muuhulgas e-posti aadress ja telefoninumber. UU

4

Seejärel, eksiteele viidud, olles kontrolli all, mille tõttu ei olnud võimeline reaalselt hindama BB ja UU faktilisi asjaolusid, 31.05.2019 allkirjastas notar

C ZZ KK notaribüroos Tallinnas Rävala pst OÜ (registrikood XXXXXXXX, hüpoteegipidaja), keda esindas , kasuks hüpoteegi seadmise lepingu nr 2227 XX summas 4500 eurot, lepingu esemeks oli korter Tallinn, . Nimetatud lepingu alusel 31.05.2019 kanti EEE OÜ C pangakontolt EE432200221054084343 pangakontole EE712200221010903028 raha summas 2 ZZ 763,62 eurot. Laekunud rahast 31.05.2019 kell 17:16-

18:04 võttis UU välja 2620 eurot erinevate sularahaautomaatide kaudu. 03.06.2019 kell 10:14-11:08 raha summas 90 eurot võttis välja ZZ

BB kontrollimisel. Saadud raha kasutasid ja enda tarbeks. BB UU Seejärel , olles eelnevalt kooskõlastanud oma tegevust täpselt UU XX BB BB , YY ja -ga, tegid ja UU

tuvastamata ajal 2019.a juuni alguses, varalise kasu saamise eesmärgil, ettekäändel, et UU-l ja -l on BB materiaalsed raskused ning nad vajavad abi, ZZ- le ettepaneku müüa temale kuuluv korter lubades, et korteri müügitehing on fiktiivne ja ajutine ning korter tagastatakse mõne kuu möödudes, kui materiaalsete ZZ- le raskustega seotud küsimused on lahendatud. Eksiteele viidud kontrolli all, nõustus ZZ, olle ja

s BB UU nimetatud ettepanekuga. Peale nõusoleku saamist teavitati sellest , kes võttis ühendust OÜ XX Q juhatuse liikme -ga ning andis teada

YY ZZ nõusolekust müüa oma korter. Seejärel tegutsedes ühiselt ja XX kooskõlastatult YY, ja UU BB-ga võttis tehingu sõlmimise eesmärgil ühendust TS notaribürooga ning leppis kokku tehingu sõlmimise aja 05.06.2019.a. Enne tehingu päeva 04.06.2019.a XX saatis notarile andmed korteri ostja kohta, kelleks oli , hiljem parandades, et ostjaks on soovil Q YY YY OÜ. Samuti edastas üleandmise vastuvõtmise akti ning andmed tehingu summa kohta, milleks oli 18290 eurot, millest 3290 eurot - kuulus tasumisele hüpoteegipidajale OÜ hüpoteegi kustutamiseks. 05.06.2019.a ilmusid -le C notaribüroosse tehingu sõlmimisele ja ning . Kuna Notar vesteldes -ga tuvastas, et ei XX YY ZZ TS ZZ ZZ teadnud antud tehingu asjaolusid, samuti esinesid mäluprobleemid seoses nädal varem hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel, mis toimus osavõtul, siis notar keeldus nimetatud tehingu sõ XX lmimisest, millest teavitas ta ka tehingu teisi osapooli. esitas avalduse notari deposiidikontole kantud raha tagastamiseks. YY Kuivõrd soovis jätkuvalt omandada kuuluvat korterit, siis kooskõlastades oma tegevust YY ZZ- le UU, XX, YY ja leppisid kokku, BB et tehingu sõlmimiseks tuleb minna teise notari juurde ning tuleb järgmiseks ZZ tehinguks notarile antavate vastuste osas korralikult ette valmistada. Seejärel , kooskõlastades oma XX tegevust -ga YY , leppis kokku tehingu sõlmimise aja teise notari juures, milleks oli 07.06.2019. Seejärel UU toimetas tegelikest asjaoludest eksitusse viidud

ZZ KK notaribüroosse võttes kaasa BB, kes pidi hoidma ZZ nendevahelise usalduse tõttu kontrolli all. Notaribüroosse tehingu sõlmimise juurde ilmusid Q OÜ esindaja YY oteegipidaja C ja hüp OÜ esindaja OÜ, keda esindas

XX. Q YY ZZ , teades eksimuses viibimisest, ostis ZZ- le kuuluva korteri turuhinnast mitu korda odavama hinnaga, s.o. 15 000 eurot eest. Peale müügilepingu sõlmimist esitas notar 07.06.2019 Kinnistusraamatu kande muutmiseks kinnistamisavalduse selles, et uue omanikuna kantakse Kinnistusraamatu II jakku OÜ Q, mille juhatuse liikmeks ja ainuomanikuks on YY. Antud kanne tehti 10.06.2019. Hüpoteegipidaja nõue müüja vastu lõpetati ning edasiseks kohustatud isikuks jäi ga sõlmitud lepingu alusel OÜ. Korteri müügitehingu alusel kanti notar C OÜ- Q KK poolt 10.06.2019 ZZ Swedbank AS pangas asuvale kontole nr EE7122002200221010903028 raha summas 15 000 eurot. Antud summa oli 07.06.2019 kantud notari deposiidikontole OÜ Q poolt seoses korteriomandi ostumüügitehinguga. ZZ kontole laekunud 15 000 eurot,

UU korraldusel ja kontrollimisel, võttis ZZ sularahas samal päeval Swedbank pangakontoris välja ja andis selle edasi BBga koos tegutsenud -le. UU Saadud raha kasutasid ja enda tarbeks. BB UU Seejärel eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 16.07.2019, XX - kooskõlastades oma tegevust YY ga, pani - ZZ lt ostetud korteri müüki avaldades selleks müügikuulutuse kinnisvaraportaalis www.kv.ee. 16.07.2019 müüs OÜ ’ile (isikukood Q, keda esindas juhatuse liige , nimetatud korteri YY EE XXXXXXXXXXX). Vastavalt notariaalakti nr 16654 punktile 4 Osaühing müüs lepingu eseme ostjale Q hinnaga 54 500 eurot, millest 500 eurot on müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist, 3290 eurot, selgitusega RE0 XX 7062019- C

1 tagastus, kanti hüpoteegipidaja OÜ, mida esindab juhatuse liige , kontole nr EE597700771002414208 ja 50 710 eurot, millest on eelnevalt üle kantud tasumisele kuuluv notaritasu ja riigilõiv, Osaühing Q (registrikood ) kontole nr EE452200221024182505. XXXXXXXXX Seega oma tegevusega tekitas teisele isikule (

- summas 58 000 eurot) varalise kahju tegelikest YY ZZ le asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, st pani toime KarS § 209 lg 2 p 3, 4 kvalifitseeritava kuriteo.

5

2.3. Lisaks süüdistati d süüdistatakse KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, C OÜ- so teisele isikule varalise kahju tekitamises tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, kuivõrd le süüks pandav KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi kvalifitseeritav XX- kuritegu (vt

C Q XX süüdistust) oli toimepandud OÜ huvides. Osaühingut süüdistati KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so teisele isikule varalise kahju tekitamises tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamises, kuivõrd le süüks pandav KarS § 209 YY- lg 2 p 3, 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu (vt süüdistust) oli toimepandud Osaühing YY Q huvides.

3. Prokurör loobus 23.10.2020.a toimunud kohtuistungil XX-le ja - YY le ette heidetud süüdistusest KarS § 209 lg 2 p 3 järgi, mistõttu ülalviidatud otsuses mõisteti süüdistatavad vastavas osas õigeks. BB ja

UU kriminaalasja materjalid eraldas kohus KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel uude toimikusse (1 kd, tlk 151-152, 222-223). Harju Maakohus on

UU tunnistanud süüdi 30.01.2020.a kohtuotsusega nr 1-20-348 (3 kd, tlk 110-121) ning 05.05.2020.a kohtuotsusega nr 1-20-1897 (3 kd, tlk 122- BB 128) kokkuleppemenetluses. Mõlemad kohtuotsused on jõustunud. Apellatsioon ja kaitsja vastus

4. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, paludes juhindudes KrMS § 318 lg 1, § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7, 8, lg 2, § 340 lg 4 p 2 ja 3, 1. tühistada Harju Maakohtu 02.12.2020.a otsus 1-19-8977 ja YY XX KarS § 209 lg 2 p 4 järgi ning Q OÜ ja OÜ KarS § 209 C lg 3 järgi õigeksmõistmises; 2. teha süüdimõistev kohtuotsus ning mõista: 2.1. süüdi ja YY karistada teda KarS § 209 lg 2 p 4 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.08.2019, so 1 päeva ja ärakandmata vangistuseks jääb seega 2 aastat 5 kuud ja 29 päeva. Vastavalt KarS § 73 lg 1 ja 3 määrata, et karistus jäetakse täielikult tingimisi kohaldamata ega pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui isik ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.2.

XX süüdi ja karistada teda KarS § 209 lg 2 p 4 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud. Vastavalt KarS § 73 lg 1 ja 3 määrata, et karistus jäetakse täielikult tingimisi kohaldamata ega pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui isik ei pane

3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.3. Q OÜ süüdi ja karistada KarS § 209 lg 3 järgi rahalise karistusega 15 000 EUR. OÜ süüdi ja karistada KarS § 209 lg 3 järgi

2.4. C rahalise karistusega 7000 EUR. Samuti palub prokurör rahuldada kannatanu tsiviilhagi OÜ Q ja YY vastu ja mõista süüdistatavatelt solidaarselt süüdi mõistetud UU ja BB-ga kannatanu ZZ kasuks välja 58 000 eurot.

5. Prokuratuuri hinnangul on esimese astme kohus kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, nimelt kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja pealiskaudselt. Kohus on tõendeid osaliselt küll refereerinud, kuid jätnud sisuliselt analüüsimata, st pole asetanud tõendeid konteksti ega andnud neile sisulist hinnangut. Kohus on selliselt eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg te 1 ja 2 mõttes ning seeläbi rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust - KrMS § 3051

lg 1 mõttes.

6. Apellant vaidlustab Harju Maakohtu otsuse alljärgnevatel põhjustel: 1) kohus tugineb kohtuotsuse motiveerimisel BB ütlustele, lugedes viimased korduvalt usaldusväärseks, kuid jätab

BB ütlused hindamata osas, mis otseselt süüdistavad YY ja XX ühises ja kooskõlastatud tegevuses, ja kohus pole tõendite hindamisel arvestanud, et on samas süüdistuses juba süüdi BB ja

UU mõistetud; 2) kohus ei arvestanud ja on ebaõigesti hinnanud ka ütlusi osas, mis on nnatanu

ZZ seotud

ZZ eksimusse viimisega ja selles hoidmisega süüdistatavate poolt; 3) kohus ei kohustanud kohtusse tunnistajana kutsutud notarit ütluste andmiseks ning tugines ZZ adekvaatsuse hindamisel süüdistatavate ütlustele; 4) kohus ei ole hinnanud süüdistatava ütluste usaldusväärsust, XX vaatamata asjaolule, et

XX esitas kohtus valeandmeid oma sissetulekute osas ning prokurör oli sellele viidanud; 5) kohus, viidates KrMS § OÜ ja OÜ -le 268 lg 1, ei hinnanud Q XX tegevust A

6

projekti - müümisel ning sellest saadava tasu sõltuvust ZZ le kuulunud korteri müügitehingust; 6) kohus ei arvestanud korteri turuväärtusena 58 000 eurot. 7.

Kohus käsitleb apellatsiooni väiteid ükshaaval lähemalt otsuse põhistuste osas.

8. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

9. Kaitsja vandeadvokaat Ilja Sipari saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata mõista riigilt välja ; samuti taotles ta C OÜ poolt kantud menetluskulud. Vastuses leitakse muuhulgas, et ehkki prokurör palub kohtuotsuse tühistada ka OÜ õigeksmõistmise osas ja tunnistada süüdi ja karist OÜ KarS § 209 lg 3 C ada C järgi rahalise karistusega 7000 eurot, ei selgu apellatsioonkaebuse sisulisest poolest, milliseid materiaalvõi protsessuaalnorme on kohus C OÜ õigeksmõistmisel rikkunud ja millistel motiividel peaks ringkonnakohus C OÜ osas maakohtu otsuse tühistama. Apellatsioonkaebuse sisuline pool C

OÜ õigeksmõistmise motiive ei käsitle.

10. M

eelevaldne on apellatsioonkaebuse väide, et BB ütlused väidetavalt viitavad otseselt UU ühisele ja kooskõlastatud tegevusele korteri müügitehingu läbiviimisel ja kannatanu XX YY ja -ga ZZ mõjutamisel. Kaitsjale jääb arusaamatuks, millised konkreetsed ütlused sellele väidetavale BB tegevusele viitavad. - Q ja C BB le üksnes tundus, et omanikeks olid ühed ja samad isikud. Miks BB-le see tundus ütlustest ei selgu. KrMS § 68 lg 4 kohaselt tunnistajat võib üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Ülekuulamise esemeks ei ole tunnistaja järeldused, arvamused, muljed ja oletused. Seega ei ole

BB ütluste põhjal võimalik teha järeldust, et osaühingute Q ja C o

manikeks on samad isikud ja et see väidetavalt tõendab UU ühist ja kooskõlastatud tegevust XX ja - . YY ga BB ütlused ei tõenda OÜ ja C XX osas ei objektiivset ega subjektiivset koosseisu isegi kaudselt. Väär on prokuröri seisukoht, et kohus jättis BB ütlused tõendina arvestamata. Riigikohus

on märkinud , et kriminaalasjas kogutud tõendite ja ülekuulatud isikute ütluste (3-1-1-22-10) taasesitamine või refereerimine kohtuotsuses ei ole vajalik, seega võib kohus refereerida uuritud tõendeid vajadusel ja vajalikuks ulatuses nendele hinnangu andmisel. 11.

Prokurör väidab, et kohus väidetavalt ei arvestanud ja hindas ebaõigesti kannatanu ZZ ütlusi osas, mis on seotud eksimusse viimisega ja selles hoidmisega ja poolt. Arusaamatuks ZZ XX YY jääb, kuidas apellatsioonkaebuse punktis 2.2 toodud analüüsi põhjal on prokurör jõudnud järeldusele, nagu kinnitaksid ZZ ütlused kannatanu väidetavat eksimusse viimist ja selles hoidmist ka poolt. XX 12. ll olemisest. Apellatsioonkaebuse punktis 2.3 räägib prokurör mh. kannatanu „vaimse surve“ a Esiteks on kannatanu andnud ütlusi, et „võib olla mingi vaimne surve oli“ (vt 09.06.2020 istungi - protokolli). Teiseks puudub igasugune teave selle kohta, mida kannatanu „mingi vaimse surve“ all silmas pidas, prokurör ei ole selle kohta kannatanule täiendavaid küsimusi esitanud. Kolmandaks „mingi vaimne surve“ ei ole kaitsja hinnangul samastatav eksimuses olemisega ja seega isegi kui „mingi vaimse surve“ olemasolu käesoleval juhul jaatada, ei tõenda see kannatanu tegutsemist eksimuses. P tugineb apellatsioonkaebuses istungite salvestistele, samas ei selgu rokurör apellatsioonkaebusest, kas kohtuistungi protokollis kajastatu on vastuolus kohtuistungi salvestisega, sest ainult siis on võimalik salvestisele tugineda (KrMS § 155 lg 22 ). Kaitsja toonitab, et müügitehingu läbiviimise aja ja koha ja selle tehingu detailide arutamine tehingu poolte ja nende esindajate vahel ei tähenda veel tehingu poole eksimusse viimist ega „mõjutamist“. Riigikohus on kohtuasjas 3-1-1-28-12 leidnud, et kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona ja kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus.

13. Apellatsioonis viitab prokurör jälle kannatanu „(eba)adekvaatsuse“ hindamisele, kuigi maakohus on otsuses õigustatult märkinud, et prokurör ei ole selgitanud, millisele

7

ebaadekvaatsusele ta viitab, kas kannatanu tervislikule seisundile või võimalikule joobe esinemisele, ja prokurör ei ole avaldanud, milles väidetav ebaadekvaatsus seisnes. Seda ei selgu ka apellatsioonkaebusest. Prokuröri väide, et notari ütlustega saanuks tuvastada, et alates tehingu ärajäämisest oleksid süüdistatavad pidanud aru saama kannatanu eksimuses viibimisest ja kas nad asusid kannatanu eksimuses viibimist tugevdama, on meelevaldne ja asjakohatu, sest notar saanuks ütlusi anda üksnes kannatanu kohta. Pole asjakohane prokuröri seisukoht, et kohus pidi kohustama notarit ütlusi andma. NotS § 3 lg 4 kolmas lause sätestab, et kohus võib notari taotlusel vabastada ta ametitoimingu saladuses hoidmisest muudel kaalukatel põhjustel. Esiteks sõna „võib“ viitab kohtu kaalutlusõigusele, mitte kohustusele. 25.09.2020 kohtuistungil ei olnud notar sisuliselt vastavat taotlust sõnaselgelt esitanud. Tunnistaja on küll väitnud, et „ma annan ütlusi siis, kui kohus vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest“, kuid seda ei saa taotluseks pidada. 14.

rsusele. Samas Apellatsioonkaebuse punktis 2.4 viitab prokurör XX ütluste ebausaldusvää apellatsioonkaebusest ei selgu, millises konkreetses osas on

XX tõendamiseseme kohta antud ütlused ebausaldusväärsed as tervikuna ebausaldusväärsed ja need tuleb jätta tõendikogumist

- k välja, või üksnes osaliselt. Riigikohtu praktika kohaselt küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Siis saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta (Vt RKKKo 3 – -1-1-131-13, p-d 11 12). Käesolevas asjas ei ole prokurör kohtulikus menetluses ütluste usaldusväärsuse kontrollimist XX taotlenud. Jääb arusaamatuks väide, et on esitanud kohtus valeväiteid oma varalise seis XX undi kohta. Esiteks ei olnud

XX varaline seisund käesolevas asjas tõendamisesemeks. Teiseks jääb arusaamatuks, millele tuginedes loeb prokurör tuvastatuks, et on „esitanud valeandmeid“. XX

15. Apellatsioonkaebuse punktis 2.5 heidab apellant kohtule ette Q A OÜ ja OÜ vahelise müügilepingu arvestamata jätmist. Kaitsja nõustub maakohtuga, et vastavalt Riigikohtu praktikale isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Kohtul puudus, süüdistuse piiridest väljumata, õigus ja võimalus hinnata Q OÜ ja C OÜ ning nende seaduslike esindajate tegevust A OÜ projekti võimalikul müümisel ning kas selle müügist saadav tasu sõltus otseselt , Tallinn korteri müügite EEE hingust. Kaitsja peab asjakohaseks viidata ka sellele, et süüdistusaktist nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse. KrMS § 154 lg 2 p 4 peab kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas muu hulgas tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Süüdistusakti p-s

17.75 nimetatud 13.08.2019 läbiotsimisprotokoll tõendab kõnealuse punkti kohaselt NNN ja Toyota Land Cruiseri registreerimisnumbriga JJJJJJ läbiotsimise seaduslikkust, selle läbiviimise käiku ning läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud esemeid ning seda, et LLL, Tallinn ei toimetatud läbiotsimist, kuna seal ei asu OÜ kontor. Kuidas ja millise menetlussätte alusel pidi kohus Q nimetatu alusel hindama Q C de seaduslike esindajate tegevust A OÜ ja OÜ ning nen OÜ projekti võimalikul müümisel ja selle müügist saadava tasu sõltuvust , Tallinn korteri müügitehingust EEE on sootuks arusaamatu.

16. Kaitsja juhib tähelepanu, et prokurör jättis kasutamata KrMS § 268 lg 2 võimaluse süüdistust muuta. Nimetatud võimalust prokurör ei kasutanud. Apellatsioonkaebuse punktis 2.7 prokurör märgib, et tema hinnangul on esitatud süüdistuses tahtluse kujunemine piisavalt jälgitav ning vaidlustes prokuröri poolne täiendav rõhuasetus notari büroos – toimuvale hiljemalt sellest hetkest pidid süüdistatavad aru saama, et ZZ võib olla eksimuses ning neil on võimalus tehingu tegemisest

8

edaspidi loobuda. Nimetatud prokuröri seisukoht iseloomustab väga ilmekalt käesoleva menetluse esemeks oleva süüdistuse arusaamatust ja põhjendamatust. Esiteks, d süüdistati sh. XX ja C OÜ- selles, et „Eelneval kokkuleppel OÜ juhatuse liikme C XX UU -ga, viis

ZZ OÜ C kontorisse aadressil Tallinn, , kus 30.05.2019 eksiteele viidud , allkirjastas krediidilepingu nr MMM ZZ RE30052019-1. Olles eelnevalt teadlik, et

ZZ sissetulekud ei võimalda kanda laenukohustust, laenas OÜ C juhatuse liikme isikus

- 3000 eurot temale kuuluva korteri maksumusega XX ZZ le 40000 eurot tagatisel.“ Apellatsioonkaebusest nähtuvalt seda süüdistuse osa prokurör enam ei käsitle ja jääb ainult nõustuda maakohtu seisukohaga, et süüdistuses ei ole piisavalt täpselt näidatud, mis aja hetkest süüdistatavatel tekkis väidetav tahtlus kelmuse toimepanemisel. Teiseks on

kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda prokuröri versiooniga, et kannatanu võis olla eksimuses ja süüdistatavad pidid sellest aru saama, ei tõenda see süüdistatavate otsest tahtlust kannatanu eksimusse viimiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on piisavalt veenvalt ja seadust rikkumata põhistanud, miks annavad kogutud tõendid ja esitatud süüdistus aluse järeldada, et süüdistatavaid ei saa inkrimineeritud kuriteos süüdi mõista. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies

mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused. 18. ma asja Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sa teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1- 16- t RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1- 6115/67, p 28). Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud (n 18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, m süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi illes teeb põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (viimati RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, 12. veebruarist 2021, ja 1-19-10157, p 7, 19. veebruarist 2021). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõendtele tuginedes süüdimõistev otsus,

vastukaaluks maakohtu tervikuna õigeksmõistvale otsusele).

19. Kuigi apellatsioonis väljendatakse nõustumatust mitmete maakohtu järeldustega, tuleb tõdeda, et apellant on süüdistusversiooni postulaate üle korrates esitanud üldsõnalisi vastuväiteid maakohtu lõppjäreldustele tõendite usaldusväärsuse ja tuvastatud asjaolude kohta. Samas ei leidu apellatsioonis konkreetse vastuargumen id te kohtuotsuse põhjenditele, millele tuginedes ei pidanud maakohus võimalikuks nõustuda süüdistusega ja mõistis süüdistatavad õigeks. Kohtukolleegium esitab oma seisukohad ja nende põhjendused järgmises järjekorras, vastavalt apellatsiooni struktuurile: I. BB ja UU varasem süüdimõistmine ja BB ütlused, k ,

II. annatanu ütlused III. notari ütluste andmiseks kohustamata jätmine üüdistatava ütlused , s IV. XX , muud apellatsiooni V. argumendid ning

ja kokkuvõte

VI. menetluskulu küsimus. I. ja

BB UU varasem süüdimõistmine ja BB ütlused 20. apellant esile, et maakohus ei arvestanud Ühe esimese argumendina (apellatsiooni p 2) toob tõendite hindamisel, et on samas süüdistuses juba süüdi mõistetud. BB ja

UU See kriitika tekitab segadust, kuna ei osunda ühelegi maakohtu rikkumisele. Pigem nähtub sellest etteheitest, et prokuratuur ekslikult. tõlgendab seadust

9

21. Harju Maakohus tunnistas ja

tõesti UU BB kokkuleppemenetluses süüdi muuhulgas kaastäideviijatena samas grupiviisilises kelmuses, milles käesolevas asjas oli esitatud süüdistus XX YY -le ja

- (vastavalt kohtuotsustega nr 1-20-348 (30.01.2020.a) ning nr 1-20-1897 le (05.05.2020.a)). Mõlemad kohtuotsused on jõustunud. olu aga ei väära seda, et käesolevas See asja üldmenetluse asjas on maakohus sõltumatu ja kohustatud hindama süüdistatavate süüd täiel määral ja muu esimese astme kohtu seisukohast,

vahetult tõendeid uurides, laskmata end segada sh lihtmenetluses tehud otsustest ka

astäideviijate osas.

22. Kui üldkorras arutatavast kriminaalasjast eraldada osade kaassüüdistatavate otsustatakse kriminaalasjad kokkuleppemenetlusse, ei saa ega tohi eeldada, et üldmenetluses asja arutav kohus teeb eelotsuse ja nõustub vaikivalt kokkuleppemenetluses lahendi teinud kohtuga. Seadusandja on selles küsimuses olnud ühemõtteline, nähes lausa KrMS § 366 p-des 8 ja 9 ette teistmise võimaluse juhtudeks, kui jõustub kohtuotsus, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud, või kui jõustub üldmenetluses tehtud kohtuotsus, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, ja teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. Praeguses asjas tuleb märkida küsis prokurörilt enne osade süüdistatavate asja , et kohus eraldamist eelistungil spetsiaalselt, kas prokurör on veendunud, et eraldamine ei takista teiste asja lahendamist üldmenetluses ja prokurör kinnita , s, et ei takista (I kd, tl 131).

23. Toimikust (1. kd, tl 187; 3. kd, tl 68 kohtuistungeil rakendati ja

) nähtub, et UU BB ülekuulamiseks asjakohaselt, tutvustades neile nende menetlusõigusi vastavalt nende menetlusstaatusele. Tulenevalt KrMS § 71 lg 2 p-dest 1 ja 2 ei ole tunnistaja seisukohalt erisust, kas ta on juba samas t See, eos süüdi mõistetud või teda alles võidakse selle teo eest süüdi mõista. et isikut süüdistatakse või ta on selles süüdi mõistetud, ei välista, et tema ütlused oleks samas teos tõesed ja saaksid omada tõendina tähtsust. Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo nr 3-1-1-94- ellele, kas 04, p 8) ning ka nende ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes s tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 19). Seda, et ja UU BBe olid selles teos süüdi mõistetud, märkis maakohus ka otsuses (otsuse p-d 2.3 ja 3.3). Sellest hoolimata ei saanuks maakohtult eeldada, et ta oleks pidan ja

ud käsitlema UU BB ütlusi mingil eelarvamuslikul ja erilisel moel ainuüksi tingituna sellest, et nad on süüdi mõistetud. Ka prokurör ei ole öelnud, miks kohus oleks pidanud seda tegema, mistõttu kohtule ei saa selles aspektis etteheiteid teha. Seejuures nähtub maakohtu otsusest ja prokuratuuri apellatsioonist, et prokurör ja kohus on olnud üksmeeles selles, et UU ütlused pole usaldusväärsed, aga BB omad on. Seda enam jääb arusaamatuks prokuröri kriitika.

24. Apellatsiooni p-s 2.1 heidetakse ette, et kohus tugineb kohtuotsuses korduvalt

BB ütlustele, lugedes need usaldusväärseks (vt p 2.5.2, 2.5.3, 2.7.3), jättes arvestamata ja hindamata ütlusi BB osas, mille kohaselt

UU arutles korteri ostjatega müügitehingu ebaõnnestumisest esimese notari juures,

ZZ ebaõnnestunud juhendamisest ja uuesti üritamisest. Kohus piirdub prokuröri hinnangul ainult

BB ütluste refereerimisega, jättes BB ütlused tõendina arvestamata.

25. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusest ei saa teha sellist järeldust, nagu prokurör on teinud – ja nimelt, et maakohus jättis BB ütlused arvestamata. Juba prokuratuuri enda apellatsioonis vahendatust (st et maakohus hindas ütlused usaldusväärseks, refereeris neid, mh prokuröri osundatud osas, ja tugines neile) saab järeldada, et ka prokurör ise möönab, et maakohus arvestas BB ütlusi tõendina. Riigikohtu praktikas on tõdetud (nt RKKKo 1 s 9), et süüdistatava -17-1629 pristküsitlus ja vajadusel kaasnev ütluste usaldusväärsuse kontrollimine (KrMS § 289) võib tuua kaasa võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. Praegusel juhul ei ilmne, et maakohus oleks mingis osas

BB ütlused kõrvale heitnud; ka apellant

10

ei väida, et seda oleks kusagil otsuses tehtud või oleks pidanud tegema. Seega saab praegusel ajahetkel kohtuotsuse ja apellatsiooni alusel väita, et apellatsioonmene luses ei ole tõstatatud t kahtlust

BB ütluste usaldusväärsuses. Seetõttu tuleb tõdeda, et apellatsioonist jääb ebaselgeks, mida täpselt maakohtule ette heidetakse.

26. Tuleb tõdeda, et kohtupraktikas on tunnistaja ütluste käsitlemine otsuseti erinev. Ei saa ka väita, et oleks olemas mingi üks ja ainuõige viis, kuidas isikuliste tõendite hindamine peaks kohtuotsuses väljenduma. Praegusel juhul tuleb aga märkida, et maakohus mitte pelgalt ei refereeri ütlusi, BB vaid kõrvutab neid ka teiste tõenditega, osundades seeläbi piisavalt arusaadavalt, milliseid asjaolusid kohus milliste tõenditega tõendatuks loeb ning millises osas kinnitavad tõendid üksteise usaldusväärsust Saab möönda, et (maakohtu otsuse p-d 2.5.2, 2.5.3, 2.6.3., 2.7.1., 2.7.2, 2.8.2). kuigi isikute ütlusi õ põhjalikumalt analüüsida, oleks v imalik ka ei saa just esitatud apellatsiooni kontekstis selles osas maakohtu otsusele siiski midagi ette heita. Nimelt ei nähtu apellatsioonist, mis on see süüküsimuse seisukohalt määrava tähtsusega asjaolu, mida maakohus oleks nii puudulikult hinnanud, et selle tagajärj ks oli ebaõige õigeksmõistmine. e

27. - Prokurör osundab maakohtu otsuse p le 2.8.2. („BB kohtus avaldatud ütluste kohaselt käis kannatanu koos UU-ga notaris ja ostja poolt oli notaris kaks meest. Enne seda suhtles koguaeg UU ostjaga. Talle tundus, et Q ja C omanikeks olid ühed ja samad isikud. Seejärel esimene notar keeldus tehingut kinnitamast. Ta kuulis

UU telefonis rääkimas ostjaga ja ta sai nende jutust aru, et ostu-müügitehing jäi ära, kuna notarile ei meeldinud, milliseid seletusi andis Z tehingu kohta. Z ei rääkinud notaribüroos instruktsiooni järgi, sh ei osanud kannatanu selgitada, kuhu ta läheb elama pärast tehingu sooritamist. UU arutas ostjaga, et tuleb katsetada veelkord, kuid Z tuleb valmistada korralikult ette, et ta räägiks notaris nii nagu vaja.“) ja leiab, et maakohus ei arvesta ega hinda

BB ütlusi osas, mille kohaselt UU arutles korteri ostjatega müügitehingu ebaõnnestumisest esimese notari juures, ebaõnnestunud juhendamisest ja uuesti üritamisest. ZZ Prokuröri arvates viitavad eeltsiteeritud ütlused otseselt ühisele ja kooskõlastatud tegevusele UU

XX YY ja -ga

korteri müügitehingu läbiviimisel ja kannatanu ZZ mõjutamisel.

28. Selle etteheite juures peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et arutelul selle üle, millised faktilised asjaolud on millega tõendatud ja millised ütlused on millises küsimuses asjakohased, saab olla ainet vaid niivõrd ja neis piirides, milles on süüdistatavatele esitatud süüdistus. Maakohus on antud asjas juhtinud õigustatult tähelepanu ( 2.7) süüdistuse konkreetsusega seonduvale p problemaatikale. Maakohtule saaks ette heita vaid selliste ütluste põhjendamatut ignoreerimist, mis on süüdistuse seisukohalt olulised. See, mis on oluline, on ennekõ e piiritletud süüdistuse tekstiga. ik

29. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1-84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.; 3-1-1-24-05, 3-1-1-6-16 jne). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Karistusseadustiku § 209 sätestab kelmusena „teisele isikule varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil“. See tähendab, et muuhulgas on „tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine“ selline kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnus, mis tuleb sisustada konkreetsete faktiliste asjaoludega süüdistuses ja mille täidetus on koosseisupärase teo tuvastamise eelduseks. Vastavalt prokuratuuri esitatud süüdistusele (ja selles esile toodud faktiliste asjaolude kirjeldusele) saab kohus hinnata ka süüdistuse paikapidavust. Selles, milles prokuratuur süüdistatavat süüdistuses ei süüdista, ei saa kohus süüdistatavat ka süüdi mõista – sellest tuleneb loogiliselt, et asjaolusid, mille tuginedes le kohus ei saaks isikut niikuinii süüdi mõista, ei pea kohus ka hindama.

11

30. Koosseisutunnust „tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine“ on süüdistuses määratletud järgmiselt. Süüdistuses märgitakse, et „eksiteele viidud, olles BB ja

UU psühholoogilise mõju all, mille tõttu ei olnud võimeline reaalselt hindama faktilisi asjaolusid, 31.05.2019 allkirjastas

Milles eksitus seisnes, ei ole siinkohal ZZ hüpoteegi seadmise lepingu.“ täpselt märgitud. Järgneva tehingu – korteri müümise

- korral on pettuse sisu paremini sedastatav: „lubades, et korteri müügitehing on fiktiivne ja ajutine ning korter tagastatakse mõne kuu ZZ- le möödudes, kui materiaalsete raskustega seotud küsimused on lahendatud.“ Need on süüdistuse etteheited „tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise“ teo ehk pettuse osas, mis on olulised ka ja

XX YY süü tuvastamisel. Ei saa kuidagi alahinnata selle tähtsust, kui selgelt on süüdistuses sõnastatud etteheidetav pettus, sest teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine eeldab KarS § 209 kohaselt toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust. Seetõttu tuleb rõhutada, et süüdistus est on võimal selles asjas esitatud t ik tuletada sellist pettust (st vastata küsimusele, millistest asjaoludest ja kuidas le ebaõige ettekujutus loodi) üksnes müügitehingu ZZ- osas. Selle tehingu puhul seisnes süüdistuse kohaselt pettus valearusaama tekitamises, et 1) müügitehing on ajutine ja le mõne kuu möödudes. fiktiivne ning 2) korter tagastatakse - ZZ

31. Kõrvutades esitatud süüdistusi ja BB ütlusi (sh apellatsioonis ja otsuses refereeritud kujul), jääb selgusetuks, millises asjakohases osas jättis kohus apellandi s ütlused hindamata. Prokurör arvate

leiab apellatsioonis, et

viitavad otseselt

BB ütlused „UU ühisele ja kooskõlastatud tegevusele XX ja YY-

ga korteri müügitehingu läbiviimisel ja kannatanu ZZ mõjutamisel.“ Tuleb aga rõhutada, et esiteks ei piisa KarS § 209 koosseisu täitmiseks lihtsalt inimese mõjutamiseks, vaid vajalik on täideviija otsene tahtlus viia ta eksimusse. Prokurör pole esitanud argumente ega viidanud tõenditele, mis võimaldaks väita, et käesoleva asja süüdistatavad teadlikult tekitasid ZZ-s mingisuguse valearusaama mingites konkreetsetes faktilistes asjaoludes. Süüdistuses nimetatud eksiarvamuse tekitamisega (et

korteri justkui ajutiselt ja saaks selle p ZZ müüks aari kuu pärast tagasi) pole prokurör ka apellatsioonis üritanud süüdistatavaid seostada ja selle kohta ei ilmne tõendeid ka kriminaalasjast.

32. Apellatsioonist saab järeldada, et prokuratuur heidab süüdistatavatale justkui ette ka seda, et ZZ (vt ka maakohtu otsuse p 2.10) Q müüs korteri liiga odavalt . Süüdistuse teksti kohaselt ostis OÜ, keda esindas , „ YY ZZ- kuuluva korteri turuhinnast mitu korda odavama hinnaga, s.o. 15 le 000 eurot eest.“ Samas puudub süüdistuses etteheide, et emb kumb süüdistatavatest (või keegi - teine) oleks

et nad ZZ hinna osas eksitusse ajanud (s.t. KarS § 209 järgi nõutav petmistegu) või oleks muul moel teadlikult sellise pettuse taga. Mis puudutab apellatsiooni p-s 2.1. viidatud

BB ütlusi (prokurör refereerib siin kohtuotsust), siis ei ilmne ka neist mingeid andmeid, mis viitaks sellele, et XX ja YY oleks kuidagi olnud teadlikud osalised ZZ petmisest eelmainitud konkreetsetes küsimustes.

33. Mis puudutab

BB ütlusi ebaõnnestunud notarivisiidiga seoses, U ja X arvatavat kooskõlastatud tegevust ja prokuröri viidet sideettevõtjalt saadud andmetele, millest nähtuvalt UU ja XX suhtlesid

21 korral lisaks suhtles -

7 korral, siis neis tes on maakohus andnud ja XX YY ga küsimus ammendava hinnangu otsuse p-des 2.8.1.-2.9.1 ja 2.6.4. Seda hinnangut ei tee olematuks see, et prokurör sellega ei nõustu. Samuti ilmneb ka kohtuotsuse p-st 2.6.1., et U ja X suhtlus tulenes sellestki, et just U sõidutas kannatanu süüdistatava kontorisse, nimetas seal kannatanut vanaisaks (ka kannatanu ise osundas U-le ja B-le justkui sugulastele) ning andis süüdistatavale suhtluseks oma meiliaadressi, kuna kannatanul seda polnud. Need kõik on eluliselt usutavad selgitused ja apellatsioonis pole neid kummutatud. Kokkuvõttes ei näe kohtukolleegium maakohtu otsuses vigu BB

ütluste hindamisel. II.

Kannatanu ütlused

34. Apellant heidab p-s 2.2. ette, et kohus ei arvestanud ja on ebaõigesti hinnanud kannatanu ZZ ütlusi osas, mis on seotud eksimusse viimisega ja selles hoidmisega süüdistatavate pool ZZ t.

12

Prokurör viitab ZZ ütlustele kui tõenditele, mis kinnitavad YY rolli ZZ veendumuse süvendamises, et 15 000 EUR ongi korteri eest normaalne hind. Seejuures sõnastab prokurör selles apellatsiooni punktis ka etteheidetava pettuse: „ZZ- le oli loodud ebaõige ettekujutus edasise osas, et talle see korter tagastatakse või hüvitatakse samas vääringus ning müügihind 15 000 eurot sellise korteri eest ongi normaalne hind.“ Samas, nagu kohus juba ülal p s 32 märkis, - ei ole tegelikult tahtlikku pettust 15 000 euro kui liiga odava

hinna osas kellelegi süüdistuses omistatud. 35.

ad rolli tema Apellatsioonist saab järeldada, et need ZZ ütlused, mis justkui kinnitav YY pettuses hoidmises, on järgmised: 1) niikaua, kui nad ootasid notarit, ostja suhtles ZZ-ga viisil, nagu oleks tahtnud võita tema poolehoidu, sh puudutades jahil käimist; 2) kannatanule ütles (ilmselt) ostja, et 15-18 000 on sellise korteri kohta kõige normaalsem hind, sest seal on ka võlg, et see on kõige normaalsem hind hruštšovka kohta (istungi salvestis 01.06.2020 kell 14:35); kaitsja küsimusele, kas midagi arutati korteri hinnast, vastas ZZ, et talle räägiti, et 15000 ja kõik ja viimane hind (istungi salvestis 09.06.2020 kell 11:35). 36. pole kohane tugi osas Siinkohal tuleb märkida, et prokurörist neda ristküsitletu ütluste istungisalvestuse , mitte aga istungiprotokolli . Viidates ka Riigikohtu le le (KrMS § 155 lg 2 p 7) seisukohale asjas nr 3-1-1-38-12, märgib ringkonnakohus, et vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tule lahendada KrMS § s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse ks - pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pool jääb pärast protokolli parandamise taotluse lahendamist seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist apellatsioonikohtus. Kui ringkonnakohus tuvastab siis kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest. KrMS § s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või - kassatsiooni esitamisele. KrMS § 155 lg 22 omab seega pinnalt tähtsust eeskätt KrMS § 158 tõusetunud vaidluste lahendamisel, aga apellatsioonist ja toimikust ei ilmne sellist vaidlust.

37. Tutvunud

-243; 3. kd lk 1-13) ja maakohtu ZZ ütlustega kohtuistungi protokollis (1. kd, tl 240 otsuse punktidega 2.7.1 2.10.1, leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole teinud kannatanu – ütluste käsitlemisel ega hindamisel vigu. Sealhulgas ei ilmne, et maakohus oleks mingisuguseid olulisi kannatanu ütlusi ignoreerinud. Tuleb rõhutada, et maakohus on nõustunud täiel määral ja suuresti kannatanu ütlustele tuginedes süüdistusega selles, et BB ja (nagu kannatanu neid UU nimetab: „mustlased“) tegutsesid kelmuse toimepanemisel kooskõlastatult (p 2.7.4.-2.7.5), küll aga ei pea maakohus ja

Y ga tõendatuks XX YY süüd. Mis puudutab kannatanu ütlusi, et rääkis tema notaris jahist, siis selles pole ka vaidlust olnud ning kohus on seda aspekti piisava käsitlenud põhjalikkusega otsuse p 2.10.2, leides, et see ei tõenda kuidagi seda, et nimetatud -des 2.10.1- süüdistatav osales tahtlikus pettuses. Nagu ka maakohus on vahendanud, põhjendas süüdistatav seda vestlust ise adekvaatsel ja kahtlusi mitte tekitaval viisil: „Kuna ta tahtis veenduda, kas kannatanu on terve mõistuse juures, siis nad rääkisid kaua, sh tervisest ja jahist, kuna ta nägi jahivarustust tema korteris“ äpsemalt 3. kd, tl 80 (t -81).

38. Isegi kui möönda vastava selgesõnalise süüdistuse puudumisest hoolimata Y pettuse-süüdistust ka korteri hinna osas, ei saa prokuröriga nõustuda selles, et ütlused ZZ osundaks, et just süüdistatavad oleks ZZ eksitusse ajanud. 01.06.2020 istungil (I kd, tl 242; ringkonnakohus juhindub protokollist) küsitles kaitsja kannatanut ostu müügi tehingu protsessi kohta notaris. - Kaitsja küsis, kas ostjaga seal müüdavast korterist räägiti, kannatanu vastas, et üksikasjalikult ei räägitud, mingi kokkulepe juba oli; kindlasti midagi hinnast siiski räägiti. Kaitsja küsimusele, mida ostja hinna kohta ütles, vastas kannatanu: „et kõige normaalsem hind sellise korteri kohta, viisteistkaheksateist, aga kuna seal oli võlg, mida ta tehingu protsessi käigus kustutas, nii et kusagil

13

viisteist sedasama.“ Kaistj täpsustas: „Seda ütles ostja?“ ja kannatanu vastas: „Ta nõustus sellise a hinnaga.“ Nimetatud küsimustest ja vastustest ei teki kindlust, kas ostja (Y) ikkagi rääkis seda juttu hinna kohta ise või hoopis nõustus reageerivalt, kui keegi teine seda rääkis. Seda, et kannatanu mälu nende sündmuste detailide kohta polnud hea, ilmnes korduvalt ka istungil (nt 1. kd tl 241 ja 241p, 242p; 3. kd tl 6). Hinna teemal vahetatud rep atanut edasi ka liikide osas küsitleti kann 09.06.2020 istungil. Kannatanu vastas küsimustele notariga rää järgmiselt (kd 3, tl 6): gitu kohta „K: Kas midagi arutati ka korterihinnast?, V: räägiti, et viimane hind 15 000. K. Kas te ise ütlesite

notarile, mis hinnaga korter müüki pannakse? V: ta vist ka ise teadis, mis hinnaga, aga muidu ei oska täpselt öelda. K: Kas notar ise ütles teile, mis hinnaga korter müüki pannakse? V: ma teadsin seda. K: Kas te nimetasite X-le hinna, “ Hiljem sama ristküsitluse käigus (3. kd, tl 9p) küsiti talt: „ millega soovite müüa? V: Hinda pakuti. Ma ise ei pakkunud hinda välja. K:Kes pakkus hinna välja? V: no mustlased kui ka X kontoris oli summa juba eelnevalt kooskõlastatud. K: Kelle vahel? V. Isikute vahel, mustlased, X olnud ja mina. Kõrvalisi isikuid seal ei “. Need protokollitud ütlused ei viita, et

YY oleks kannatanut kuidagi hinna või millegi muu osas teadlikult eksimuses hoidnud, nagu on leitud apellatsioonis. Maakohus on neid ütlusi asjakohaselt analüüsinud ja hinnanud otsuse p-des 2.10 2.11.3. –

39. Ringkonnakohus ei saa ka nõustuda apellandiga selles, et asjakohatud on maakohtu väited, justkui oleks

ZZ mõistnud müügiprotsessi väga hästi ja sai aru, millise lepingu ta notaris sõlmis. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellistel tõikadel, nagu maakohus tõesti otsuse p-s 2.10.12 (aga ka p-des 2.8.2 j 2.8.3) asjakohaselt esile toob, asjaolude hindamisel tähtsust. Nagu maakohus on otsuse p-des 2.11.3-2.11.4 selgitanud, võivad müügitehingu puhul mängida rolli mitmed faktorid, mille tulemusena võib ma alamat müügihinda õigustada d mitmed tegurid (nagu antud juhul: korteri kehv seis, korteril lasuv võlg, aga eeskätt – soov saada raha võimalikult kiiresti). Samuti tuleb

pöörata tähelepanu sellele, et süüdistuse kohaselt oli kelmuse osaks oleva isuks siiski pettuse põhis UU ja

BB lubadus, et korraldatakse kiirelt korteri tagasiostmine või asendamine, millise pettuse seostamiseks X ja Y-ga puuduvad asjas mistahes tõendid. Neil asjaoludel võis olla otsus müüa korter odavama hinnaga kaalutletud otsus, mida saab hinnata ka muuhulgas selle järgi, kuidas peegeldavad kannatanu ütlused tema arusaamist notari juures toimunust.

40. Kokkuvõttes ei veena apellatsioon, et maakohus oleks teinud ütluste hindamisel vigu, mis ZZ oleksid mõjutanud otsuse õigsust. Maakohtule ei saa ka ette heita

ZZ ütluste arvestamata jätmist – maakohus on teinud neist kohati

on ütlusi arvestanud, aga lihtsalt prokurörist erinevad järeldused. Siinkohal on maakohus õigesti rõhutanud ka kannatanu enda arusaama sellest, kuidas tema sai aru, kes teda petsid tsuse p 2.7.4). (o Maakohus tugineb siin vastustele kohtu küsimustele (3. kd, tl 11): „K: kas te jääte selle juurde, et ostja, ja mustlased peavad solidaarselt teile hüvitama 58 000 Q eurot? V: ostja kohta pole kindel, sest mulle tundus ta normaalne inimene. Siin on tähtsamad mustlased. K: te esitasite hagi nelja isiku vastu U-d, ostja ja ostja firma, s.o Q – OÜ. Kellelt te tahate nõuda hüvitist korteri eest? V: lt ei saa ilmselt midagi kätte, ma pean neid põhilisteks U- süüdlasteks. K: keda? V: mustlasi. K: kes siis teile raha peab maksma, kui süüdlased on mustlased? V: ilmselt nemad. K: kas see tähendab, et te loobute hagist ostja ja ostja firma vastu? V: ma ei esitanud ostja vastu hagi, vaid uurija minu algatusel tegi seda. K: kohus tahabki teada, kelle käest teie tahate saada hüvitist? V: mustlaste käest./…/ K: kes teie meelest pettis teid? V: ma arvan, et ennekõike mustlased, sest kohtumine oli noorema U-ga, kes kutsus ja siis sündmused hakkasid juba teise stsenaariumi järgi arenema. K: kas selles pettuses? V: tema jures me põhiliselt kõik X osales paberid vormistasime. K: kas X -olla oli mingi oli teadlik mustlaste pettusest? V: ma ei tea, võib kokkulepe. Ma kujutasin ette niimoodi, et ta on neutraalne isik, kes tegeleb oma asjadega, et tegemist on ausa inimesega. K: kas teie arvamus muutus temast pärast seda, kui te olite tema laenukontoris ära käinud? V: iga ühe arvamus võib pärast selliseid sündmusi muutuda. K: kas nüüd teile tundub, et on ebaaus inimene? V: tundub, et nad tegutsesid mingil moel ühiselt või X mitteühiselt. /…/ K: kas mustlased ja YY olid eelnevalt tuttavad? V: ma arvan, et mitte. Siin on

14

teine seos, notariaalne kontor. Seega ei ole ka kannatanu olnud kindel “ , et just käesoleva asja kaks süüdistatavat oleks teda petnud. III.

Notari ütlusteks kohustamata jätmine

41. Ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks rikkunud otseselt ühtki menetlusnormi või ilmutanud ebaobjektiivsust, kui ei kohustanud notar

i andma (apellatsiooni p 2.3). TS ütlus

42. 25.09.2020 kohtuistungi protokollist (3. kd, tl 130-130p) nähtub, et kohtuistungile tunnistajana kutsutud notar S küsis kohtult toimingu rakendamisel: „Kas kohus vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest, sest kõik, mis ma seoses tehingutega teada saan on konfidentsiaalne? Ma saan ainult kohtumääruse alusel infot anda. /…/ Ma olen otsustanud, et ma aitan kaasa õigusemõistmisele, aga kohus peaks sellisel juhul selgesõnaliselt ütlema, et selles osas ta vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest.“ Prokurör palus võimaldada notari ülekuulamist. Kaitsjad leidsid, et notar peaks eelnevalt taotlema NotS § 3 lg 4 alusel, et kohus vabastaks ta ametitoimingu saladuses hoidmisest kaalukatel põhjustel. Kohtu küsimusele, kas notar oovib ütlusi anda või s keeldub ütl ste andmisest, vastas tunnistaja: „Ma annan üt u lusi siis, kui kohus vabastab mind konfidentsiaalsuskohustusest.“ Kohtu küsimusele, mis võiks olla kaalukad põhjused, andis vastuse prokurör: „Süüdistatavad, samuti kannatanu käisid notaribüroos lepingut sõlmimas, aga leping jäi ära. Nimetatud asjaolu kohta oleks vaja teada, miks lepingu sõlmimine ja tõendamine ära jäi. Vastaspool on korduvalt öeldud, et isik oli adekvaatne, aga samas lepingut ei sõlmitud. Kas ta tegelikult oli adekvaatne? Sellest nähtub ka süüdistatavate subjektiivne külg, et kas nad teadsid, et ZZ on eksimuses või mitte. “

43. Kohus s määra protokollilise määrusega mitte kohustada notarit ütluste andmiseks järgmise põhjendusega: „Kuivõrd prokurör väitis, et küsimus on isiku adekvaatsuses, aga isiku adekvaatsust on välja toonud teised tunnistajad, kes koos selle isikuga käisid notaribüroos, siis on seetõttu võimalik teiste tõenditega anda hinnang sellele, kas isiku käitumine oli adekvaatne või mitte.“ Selle ja eelmise istungi protokollidest (3. kd tl 85) nähtub, et prokurör taotles nimetatud tõendi uurimist KrMS § 297 raames enne ülekuulamise taotlust keeldus kohus võtmast prokurörilt vastu , kuna notarilt saadud kirja; kirja tõendina mittevastuvõtmist pole prokurör vaidluse alla seadnud. Süüdistusakti p tõendit kajastatud järgmiselt: „ -st 17.24 on vastavat kirja kui

17.24. Notari

TS 21.08.2019 vastus nr 197 eriasjade uurija 14.08.2019 päringule koos lisadega – tõendab tehingu

sõlmimise asjaolusid, samuti et notar keeldus 05.06.2019 ja OÜ ZZ Q vahelist E , Tallinn EE müügilepingut tõestamast, kuna notari hinnangul puudus - ZZ l otsusevõime ning tal esinesid mäluga probleemid, mis võisid olla seotud alkoholiga /I kd tl 192 219/“ -

44. NotS

Ringkonnakohtu hinnangul kuulus käesolevas olukorras kohaldamisele § 3 lg 2 ls 2 – „Kohtu nõudmisel annab või notar andmeid ametitoimingute kohta neis kriminaal-, tsiviilhaldusasjades, mis on kohtu menetluses.“ Viidata selles olukorras kohtu võimalusele kohustada notarit ütlusi andma pole päris õ ge, kuna KrMS § 72 lg 4 tähenduses saab kohus notarit sellisel i t kohustada vaid siis, kui notar keeldub ütluste andmisest ja see ei seondu tema kutsetegevusega. Praegusel juhul ei olnud vaidlust selles, et notari potentsiaalsete ütluste sisu seostus ametiülesannetega. NotS § 3 lg 4 kohaldub sellest nähtuvalt ja lg

2 kõrvutades olukordades -ga väljaspool kohtuasja menetlust. Kuigi NotS § 3 lg 2 ei nõua notari vabastamiseks konfidentsiaalsuskohustusest siiski notari saladuse expressis verbis kaalukat põhjust, ei saa hoidmise kohustust trivialiseerida. Seega on õigustatud, kui kohus kaalutlusõiguse alusel konkreetses asjas hindab, kas konkreetsel juhul on notari vabastamine tema NotS § 3 lg 1 ametikohustusest proportsioonis taotletatava väärtusega. Kuivõrd praegusel juhul tõstatas küs notarilt andmete nõudmisest üldmenetluse kohtuliku uurimise käigus prokuratuur, siis imuse juhindudes KrMS § 297 l s 1 sätestatust sõltub see, kas kohus peab põhjendatuks notarilt andmeid gnõuda, prokuratuuri vastava taotluse argumenteeritusest.

15

45. Hinnates 25.09.2020 kohtuistungil sõnastatud prokuratuuri seisukohti ja kohtu protokollitud määrust (aga ka süüdistusakti punkti 17.24) ei saa pidada maakohtu keeldumist ebaseaduslikuks ega

lise põhjendamatuks. Ühest küljest tuleb tõdeda, et juhul, kui teatud süüdistuse seisukohalt olu situatsiooni kohta saavad anda ütlusi vaid kannatanu ja teda kahjustavas kuriteos süüdistatavad isikud ( olla huvitatud olukorra kajastamisest neile st isikud, kes kõik võivad ühel või teisel moel sobival viisil ), võiks olla abi samas viibinud objektiivse kõrvalseisja ütlustest. olukorras Teisalt tuleb tõdeda, et notari konfidentsiaalsuskohustus ei luba käsitleda teda päris suvalise kõrvalseisjana, kellelt peaks alati ütluste andmist nõudma (vrd ka KrMS § 72). Seetõttu on väga

oluline, kuidas ütluste vajalikkust põhjendatakse ja mille kohta oleks vaja ütlusi anda. Praegusel juhul põhjendas prokurör seda nii, et notar annaks ütlusi tehingu ärajäämise põhjuse ja

tunnistaja adekvaatsuse kohta. Maakohtu ettevaatlikkus ja tõrksus nii ebamäärase sisuga taotluse rahuldamise suhtes on mõistetav. Tehingu ärajäämise põhjuses pole olnud vaidlust: see jäi ära, sest notar keeldus müügilepingut tõestamast. Kellegi „adekvaatsuse“ kohta ütluste andmine jätab ebaselgeks, mille kohta tegelikult ütlusi soovitakse, kas tegemist on üldse tunnistaja poolt kogetuga või hinnanguga, ning kui hinnanguga (näiteks vaimsele tervisele, mida „adekvaatsus“ kõnekeelses tavaliselt tähendab), siis kas notaril on sellised eriteadmised. Seejuures ei olnud notar kui tunnistaja prokuratuuri koostatud süüdistusaktis uuritavate tõendite seas kirjas, kuigi prokurör pidanuks teadma, kuidas isikulisi tõestiallikaid uuritakse. Ka sellest järeldusi selle kohta, kas sai kohus teha nimetatud tõend on ädavajalik. Samuti saab nõustuda kohtuga selles, et h kannatanu ja süüdi küsitlemine notari juures toimunu kohta võimaldab oskusliku ristküsitluse puhul statavate saada sarnaseid andmeid, nagu notari ülekuulamine. Väide, et kohus tugines ZZ adekvaatsuse hindamisel süüdistatavate ütlustele, on sellisel kujul eksitav – kohus tugines siin ka kannatanu enda ja tunnistajate (B, U, aga ka G

) ütlustele, seejuures küsitleti notar TS juures toimingu ärajäämise osas üksikasjalikult nii kannatanut kui ka süüdistatavaid (3. kd, tl 4-5, 70, 74, 75, 78-80). Maakohus käsitles prokuröri tõstatatud „adekvaatsuse“ küsimust otsuse p-des 2.8.2-2.8.3 ja apellant pole neid järeldusi kahtluse alla seadnud, mistõttu on küsitav, mida oleks notari ülekuulamine juurde andnud.

46. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et eriti KrMS § 297 faasis tõendi esitamisel on paratamatult väga oluline see, kui vältimatult vajalikuna ja asjakohasena suudab pool kohtule tõendi esitamise vajadust presenteerida. Iseäranis kui tõendi kogumine on pöördvõrdeline mingi muu olulise väärtusega (antud juhul notari ametisaladuse kaitse vajadusega), tuleb möönda võimalust, et menetluspoole le sisuliselt vajaliku tõendi vastuvõtmine võib jääda taotleja sõnastusliku või menetlustaktikalise ebaõnnestumise taha. Ka pole põhjust arvata, et notari hinnang ZZ „adekvaatsusele“ saanuks olla asjas määrava tähendusega, arvestades, et tegemist oleks kõrvalise ja teadaolevalt vastava erihariduseta isiku hinnanguga inimese vaimsele seisundile, kusjuures asjaoludest nähtuvalt hindas teine notar, kelle juures tehing paar päeva hiljem ões t tati, seisundi järelikult piisavalt „adekvaatseks . Seejuures, kui

“ ZZ vaimse seisundi küsimus olnuks nii määrava tähendusega, ol ks olnud võimalik määrata selle tuvastamiseks vastav ekspertiis. Eelöeldu ei e tähenda absoluutset välistust, et KarS § 209 tunnustele vastav kelmuslik tehing võiks saada kinnitatud notariaalselt – kahtlemata ei välista notariaalne vormistus pettuse võimalust. Antud asjas, aga

, nagu eespool juba osundatud, pole määravaimaks ZZ „ebaadekvaatsus “ vaid see, kas süüdistatavad osalesid ZZ viimises eksiarvamusse konkreetsetes süüdistuses nimetatud küsimustes või kas nad kasutasid seda vähemalt teadlikult ära. Nagu nähtub süüdistusakti p-st 17.24 ja prokuröri sõnadest kohtuistungil, ei ole põhjust arvata, et notar oleks andnud ütlusi selle asjaolu kohta. Kokkuvõttes pole alust arvata, et notari sisuliste ütluste ärakuulamata jätmine oleks mõjutanud käesoleva asja lõpplahendit ja muutnud selle valeks. IV.

Süüdistatava XX ütluste usaldusväärsus

47. Apellatsiooni punktis 2.4 heidetakse ette, kohus e

i hinnanud süüdistatava XX ütluste usaldusväärsust, kuigi esitas kohtus valeandmeid oma sissetulekute osas. XX

16

48. Täpsemalt leiab prokurör, et kohtus kõlanud väide, et tema on elatunud ja elatub korteri XX müügist saadud tulust, ei vasta tõele, sest viidatud müügitulu ei ole tal juba hiljemalt 2016. aasta lõpust. on teadlikult ja tahtlikult asunud varjama oma sissetulekuid ja oma valeväidete XX kinnituseks asunud kohtus esitama ka mittekohaseid tõendeid maksekorralduse näol. Prokuröri hinnangul näitavad poolt kohtus teadlikult antud valeväited oma varalise seisundi kohta XX

ja teadmata päritolu sularaha sissemaksed otseselt omakasulise tegutsemisega käitumismustrit ja motiive. Sellest tulenevalt on prokuröri hinnangul poolt kohtus antud ütlused, mis puud XX utavad laenu andmise ja müügitehingu sõlmimise asjaolusid, sh hinnangut müügitehingu ära jäämise põhjusele notari juures, samuti tema tegutsemist ilma majandusliku kasuta müügitehingute protsessis, ebausaldusväärsed. Kohus tugines korduvalt XX ütlustele, jättes hindamata tema ütluste usaldusväärsuse ning motiveerimata, miks olukorras, kus XX on kohtus esitanud valeandmeid, on tema ütlused ja muu hulgas samas episoodis süüdi mõistetud kaalukamad kui kannatanu

ZZ BB ütlused.

49. Apellatsioonis osundatakse, et

XX ütluste ebausaldusväärsusele viitas prokurör ka süüdistuskõnes. Prokuröri poolt kohtukõne teeside lk lt 3 nähtub tõesti prokuröri seisukoht, et -

kohtus kõlanud väide, et tema on elatunud ja elatub korteri müügist saadud tulust, ei vasta XX tõele, millest järeldub, et tema poolt kohtus erinevate tehingute osas antud ütlused on ka ebausaldusväärsed. Siiski tuleb nii kohtukõne kui apellatsiooni p 2.4 argumentatsiooniga tutvudes tõdeda, et sellest ei nähtu, milles seisnes konkreetselt see süüdistatava ühemõtteline vale. Kui prokurör on nimetatud 500 maksekorraldust mittekohaseks, nimetamata samas seda võltsituks, 51 siis jääb ebaselgeks, milles seisneb etteheide. Samas tuleb möönda, et süüdistatava vastused prokurörile oma sissetulekute küsimuses (3. kd, tl 72) ei riimu esmapilgul prokuröri viidatud XX varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollis sisalduvate järeldustega (3. kd, tl 44- 49). Samas on vaatlusprotokollis sisalduv siiski väga üldsõnaline hinnang, st menetleja järeldused, mida kõnealuse kohtule esitatud protokolli enda alusel kontrollida ei saa. Kohtuistungi protokollist (1. kd, tl 239) nähtub, et istungil uuriti protokolli ennast, mille üldsõnalisusele kaitsjad tähelepanu pöörasid, kuid ei uuritud protokollile lisatud CD s prokuröri väitel pidid sisalduma -d, mille protokollis sisalduvate järelduste algandmed. Tulenevalt KrMS § 15 lg-st 2 ei saa seega ka ringkonnakohus nimetatud CD-le tugineda. Ka prokurör pole tuginenud konkreetsetele faktidele (sh apellatsioonis), vaid üksnes protokollis sisalduvatele järeldustele, mistõttu ühest järeldust, kas XX milleski kohtule valetas, teha ei saa.

50. Vaidlustatud maakohtu otsusest ei ilmne ehk selgesõnalist ja üldist XX ütluste usaldusväärsuse analüüsi, kuid näiteks on maakohus käsitlenud ütluste usaldusväärsust ( tema seda jaatades) seal, kus on konkreetselt selline kahtlus tõusetunud ( Prokuröri osundatud nt maakohtu otsuse p 2.9.). võimalik vastuolu ei leia maakohtu otsuses tõepoolest käsitlemist, põhjendatav sellega, aga see on et nimetatud aspekt ei puudutanud t ndamiseseme asjaolusid. Kuriteo tehiolude osas ei tuvastatud õe süüdistatava ütlustes küsitavusi, mis viitaks ütluste ebausaldusväärsusele. rokuröri nende P osundatud võimalik ebatõde tõendamiseseme asjaolusid, mis selgitab k ei puuduta a seda, miks maakohus selles konkreetses küsimuses ütluste usaldusväärsust ei kontrollinud. XX

51. -1-1-131-13, p-d 11 12), et isikulisest Riigikohtu praktikas on tõdetud (Vt RKKKo 3 – tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Samas ei tähenda selline kahtlus veel, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad. tuleb kohtul Kui osaline ebausaldusväärsus on tuvastatud, siis veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Tuleb otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta.

17

52. I

tleda segi kui möönda, et maakohus oleks võinud XX ütluste usaldusväärsust selgemini käsi (nt p-s 2.7.3 käsitleb maakohus süüdistatava ja tunnisaja ütluste vahelist ebakõla, väljendamata G samas oma lõplikku hinnangut), ei muudaks isegi see, kui selle tagajärjel oleks ütlused XX tõendikogumist välja jäänud, tulemust lõpplahendi osas. Apellandi väide, justkui oleks maakohus

pidanud XX ütlusi kaalukamaks kui kannatanu ja muu hulgas samas episoodis süüdi mõistetud ZZ BB ütlused, osundaks justkui sellele, nagu nimetatud ütluste vahel oleks vastuolu. Tegelikult aga sellist vastuolu ei ole ja sellele ei osunda ka prokurör. On oluline, et isegi kui mitte arvestada XX ütlusi, ei teki sellist tõendikogumit, mille alusel oleks võimalik süüdistatavad süüdi mõista. Tõendid – ütlused, mida eespool käsitleti – ei osunda välja sealhulgas ka ja

ZZ BB

spool kõrvaldamata kahtlusi sellele, et X ja Y oleksid olnud osalised või isegi teadlikud süüdistuses B-le ja U-le omistatud pettuslikus lubaduses, et “korteri müügitehing on fiktiivne ja ajutine ning korter tagastatakse - ZZ le mõne kuu möödudes, kui materiaalsete raskustega seotud küsimused on lahendatud.“ Samuti, isegi käsitleda pettusena süüdistuses sell ena sõnaselgelt mitte is inkrimineeritud asjaolu, et viidi eksimusse ka kort ZZ eri müügihinna osas, ei võimalda prokuröri viidatud B ja Z ütlused omistada süüdistatavatele sellisest pettusest osavõttu isegi kaasaaitaja vormis.

53. Eelöeldust sõltumata on ringkonnakohus seisukohal, et

XX ütlused on usaldusväärsed. Prokurör ei ole seejuures ka ise märkinud, millises tõendamisesemesse puutuvas osas ei peaks need ütlused usaldusväärsed olema ega ka, millises osas konkreetselt võiks need olla vastuolus näiteks ZZ

või BB ütlustega. Põhiolemuselt langevad kõigi kolme isiku ütlused ka kokku ja nendega on kooskõlas süüdistatav ütlused, mille usaldusväärsus Y t pole kahtluse alla seatud. Seejuures andis süüdistatav järgmise ütluse vestluse kohta notaritoimingut oodates, mille tõesust prokurör pole Y vaidlustanud: „Mäletan seda, et X /X/ küsis kahel korral, kas te ise müüte korteri või keegi survestab teid. Ta väga kindlalt ja järelemõtlemata andis vastuse mõlemale küsimusele ja see mulle väga meeldis. /…/ kindlalt ütles, et müüb ise ja keegi ei survesta teda Z .“ (3. kd, tl 79 p). Samuti rääkis Y, et notar selgitas Z-le: „sellise rahaga, 15 000 eurot, korterit Tallinnas osta ei saa, et kas ta mõistab seda ja ta ütles, et mõistab.“ (3. kd tl 81). Samuti selgitas Y sarnaselt X-ga, et esimene ostupakkumine Z-lt ostetud korterile oli 48 000 eurot (3. kd, tl 76, 82). Y seletas korteri väärtusega seoses: „Siis mõtlesin, et 15000 eurone ost, hüpoteek 3,3, võlg korteriühistule 2,2 ja remondile läheb 24 käibemaksuga, notari tasud on nii ostul kui muumisel ka minu omad“ (3. kd tl 81p), samuti toonitas ta, et korter oli kohutavas seisus, ning , et kui X teatas, et on sellist märkis võimalik probleemset korterit osta hinnaga 15 000, siis ütles X ka ühe selgitusena: „müüjatel on kiiresti raha vaja.“ (3. kd, tl 79). Kinnisvaraga tegelev ja korteriga tuttav tunnistaja hindas selle korteri EE remondi kulukuseks 15 000-20 000 eurot 3. kd, tl 20. – 54. X ustega, mille kohaselt 15 000 eurot (millise hinna talle Need ütlused langevad kokku ütl ilmselt ütles stas talle sooviga müüa korter oli küll alla turuhinna, kuid korteriga UU, kes heli ) kaasnes 3290- e 2000 euro ja vajadus see remontida, kulutades eurone laen, kommunaalvõlg ül sellele ca 15 000-20 000 eurot. Korter oli väga halvas seisukorras ja haises g kui ta küsis nin Z-lt, miks ta üldse korterit müüb, siis selgitas Z, et tal on probleemid tervisega ja kergem-parem elada sugulastega; sugulasteks nimetas Z talle ka neid inimesi, kes osutusid Uks ja Pilveks (3. kd, tl 70). X selgitas ka, et hind 15 000 tundus alla turuhinna, aga müüjad tahtsid lahti saada võlgnevustest, raha ning ühtlasi ei saanud ta aru „miks kellelgi oleks huvi osta selline korter.“ (3. kd tl 74). , Samuti andis ta ütlusi, et kannatanu seostas notari juures korteri müümist tervisliku probleemiga

(3. kd, tl 78).

55. Neid samu asjaolusid on maakohus hinnanud ka otsuse p-des 2.9 – 2.11.4. Argumendid, millega süüdistat müügi hind nende arvates selline võis olla avad selgitavad seda, miks korteri ostu- , langevad kokku ja nendega ei ole vastuolus ka muud tõendid, sh B ja Z

ütlused (vt ülal p-d 25-40). Pole andmeid, et X oleks omanud ja -ga, kes kannatanu talle kahjulikku olukorda olid BB UU tõmmanud mingeid varasemaid, süüdistuses nimetatud sündmuste väliseid kokkupuuteid, ja et ta ,

18

ol

eks varem süütegude eest karistatud. Tema huvi selle vastu, et tehing kulgeks õiguspäraselt, kinnitab ka konsulteerimine asjaomase juristiga (maakohtu otsuse p 2.9) ja hilisem tuttava politseiametniku teavitamine U-st kui kahtlasest isikust (3. kd, tl 71, 144-145). Prokurör pole kumbagi asjaolu ka vaidlustanud. Süüdistatava ütlused on istungiprotokollidest nähtuvat olnud järjekindlad ja vastuoluvabad (sh pole taotletud KrMS § 289 kohaldamist uvõttes pole alust ). Kokk kahtlustada X

kuriteosündmuse kohta valetamises. Mis puudutab prokuröri seisukohta, et ebausaldusväärsed on süüdistatava ütlused varalise kasu (mitte)saamise kohta, tuleb rõhutada, et

XX süüdistuses ei ole talle inkrimineeritud isikliku varalise kasu saamise eesmärki (sellest eraldi allpool).

V. Muud apellatsiooni argumendid

ja kokkuvõte 56. mata Apellatsiooni punktis 2.5. heidab apellant maakohtule ette, et see jättis arvesta müügilepingu, mis sõlmiti Q OÜ, mille juhatuse liikmeks on YY, ja A OÜ, mille juhatuse liikmeks on , vahel, ja millega A s Q -le projekti laoruumid.com hinnaga 16 500 eurot. XX OÜ müü OÜ Prokuröri hinnangul ei piirdunud kasu seega ainult C XX OÜ-le teenitavas kasus, vaid oleks XX ka isiklikult varalist kasu saanud. Nimetatud leping on 13.08.2019 iotsimisprotokolli lisa ja läb vaadeldud 26.08.2019 asitõendi vaa 204, täpsemalt tl 199). tlusprotokollis (2. kd, tl 185-

57. Siinkohal tuleb esmalt tuua esile, et maakohus on siiski asunud seisukohale, et C OÜ ei saanud kuriteoga mingit kasu (otsuse p 2.11.3. Prokuratuur ei ole seda seisukohta ja kohtu argumentatsiooni ka vaidlustanud. S

tegutseda isikliku varalise üüteoetteheidet selles, et XX võis kasu saamise eesmärgil, esitatud süüdistusest väljumata teha ei saaks. Karistusseadustiku § 209 sätestab kelmusena „teisele isikule varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil“. See tähendab, et muuhulgas on „varalise kasu saamise eesmärk“ selline kuriteokoosseisu objektiivse külje tunnus, mis tuleb sisustada konkreetsete faktiliste asjaoludega. K , ei süüdistuses ui seda pole süüdistuses kajastatud saa inimest selles ka süüdi mõista. A ellist eesmärki, et ntud juhul s XX soovis saada varalist kasu, süüdistuses kajastatud pole. nõustuda prokuröriga, et süüdistatavale Saab teo kui niisuguse inkrimineerimiseks ei pea varalise kasu kavandatud saajaks (st isikuks, kelle varaline kasu on teo eesmärk) kõik kaastäideviijad olema , vaid piisab ka osadest neist. Antud juhul on prokurör nimetanud apellatsiooni p-s 2.5 kavandatud kasusaajateks ja BB UU. Nagu nähtub süüdistusest ja ka kohtus uuritud tõenditest, seisnes nende kahe isiku kasu konkreetselt selles, et kannatanu

ZZ andis krediidilepingu nr RE30052019- neile

1 alusel saadud laenu ja korterimüügist saadud raha vähemalt mingis ulatuses üle. See üleandmine ei olnud otseselt kummagi tehingu osa sularahana ega nende sõlmimise tingimus ning pole esitatud andmeid, et ja oleks olnud sellest kasu XX YY saamise kavatsusest teadlikud (mh maakohtu otsuse p 2.6.4). Süüdistusest võib (üksnes) kaudselt tuletada, et prokuratuuri nägemuses võis varalise kasu saamise eesmärgi hulka OÜ kuuluda ka Q tulu: „ OÜ, keda esinda Q s YY, ostis

- kuuluva korteri turuhinnast mitu korda odavama ZZ le hinnaga, s.o. 15 000 eurot eest.“ Samas ei ole süüdistuses kirjeldatud Q O Ü võimalikku kasu siiski mitte koosseisupärase eesmärgi, vaid tagajärje kaudu. Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole ise kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge (RKKKo nr 1-15-2666, p 11).

ebaselgeks, milline oli Süüdistuse segasus ja ebakonkreetsus jätab antud juhul etteheidetav

kasu saamise eesmärk. 58. viitab Prokurör apellatsioonis oma kohtukõnele, milles on mh märgitud: „Kuivõrd notaritehingute tulemusena Q OÜ-st sai ZZ- kuulunud korteri omanik, rikastudes selliselt korteri le ostu ja müügitehingu vahe võrra, siis süüdistatavad tegutsesid varalise kasu saamise osas kavatsetult.“ Öeldu viitab aga eksitavale arusaamale KarS § 209 teo nõutavatest koosseisutunnustest ja eesmärki puudutava tahtluse tõendamisest. Süüdistatavatele saab

heita kavatsetust ette siis, kui see käib kasu saamise kui eesmärgi koht inuüksi asjaolu, a. A et see kasu pärast ka saadi, ei tähenda, et kasu saamine oleks olnud kavatsetud eesmärk. Samuti on prokurör

19

võtnud apellatsiooni p 2.5. kokku järg iselt: „ m Prokuröri hinnangul ei ole eluliselt usutav, et nii palju tehingutesse panustanud XX eesmärk ei olnud raha teenida, eriti arvestades, et

XX kontojääk 01.01.2017.a seisuga oli vastavalt vaatlusprotokollile 19 eurot.“ Ringkonnakohus

võib nõustuda, et pole eluliselt usutav, et oleks kavandanud mittekasumlikku tehingut YY . Samuti võib olla usutav, et ka XX soovis saada oma tegevusest YY abistamisel mingit kasu, kuid kuna süüdistatavad kirjeldasid oma suhteid sõbralikena (tuntakse kaua, puututakse kokku nii äris kui spordisaalis –

3. kd, tl 77-78), ei saa eeldada, et süüdistatav X eeldas abi eest rahas hinnatav tas. Eelnev ei vabasta at siiski prokuratuuri kohustusest koostada konkreetset süüdistust, mis oleks kasu saamise eesmärgi osas selge. Mis puudutab apellatsioonis nimetatud X isikliku kasu teenimise eesmärki, siis tuleb nõustuda maakohtuga, et see etteheide süüdistuses puudus, mistõttu polnud ka maakohul alust selle etteheite alusel X kontrollida. Seejuures on eluline usutavus

süüd küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. 59. a osaliselt siiski ka apellandiga, et Saab nõustud kuritegeliku tulu jaotamise asjaolud pärast varavastase teo lõpuleviimist (mis kelmuse puhul ei sõltu varalise kasu saamisest ehk koosseisu

mise pärase eesmärgi realiseerimisest) võivad olla teatud juhtudel menetluses tõenda esemeks. See võib olla vajalik konfiskeerimise otsustamiseks, aga samuti võib see anda kaudseid tõendeid isikute tahtluse kohta teo ajal. Praegusel juhul aga nähtub apellatsioonist endast ja eeskätt p 2.5 viimasest lausest, et prokuratuur on tõstatanud selle küsimuse just Xi varalise kasu teenimise eesmärgi kui . Sama nähtub ka süüdistuskõnest ( spetsiifilise asjaoluga seoses

3. kd, tl 165). Selles osas tuleb maakohtuga nõustudes tõdeda, et see, millist varalist kasu kelmusega tahetakse teenida, kuulub faktiliste asjaolude hulka, mis on KarS § 209 koosseisupärase teo puhul isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ja selle üle süüküsimuse kontekstis

arutamise eelduseks on asjaolu kajastamine i tunnistades ei süüdistuses. KrMS § 268 lg 5 näeb ette, et süüdistatavat süüd või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Praegusel juhul on kasu XX saamise eesmärk just selline asjaolu. 60.

Jääb küsimus, et kui kõnealune leping ei tõendaks kasu saamise eesmärki (mille XX tõendamiseks see on lubamatu), siis millega seoses oleks maakohus pidanud sellega veel arvestama. Siinkohal pole sugugi asjakohatu kaitsja vastuses tehtud viide melt süüdistusaktile. Ni nähtub süüdistusakti p-dest 17.75 ja 17.76, et prokuratuur pidas seda lepingut (kui läbiotsimisprotokolli lisa ja asitõendis vaadeldud eset) vajalikuks järgmiste asjaolude tõendamiseks: „17.75. Läbiotsimisprotokoll 13.08.2019 koos tõlke, fototabeli ja et – tekandega tõendab läbiotsimise seaduslikkust, NNN ja Toyota Land Cruiseri registreerimisnumbriga JJJJJJ selle läbiviimise käiku ning läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud esemeid. Samuti tõendab, et

LLL, Tallinn ei toimetatud läbiotsimist i asu OÜ , kuna seal e Q kontor /III kd tl 68-85a/; 17.76. Asitõendi vaatlusprotokoll 26.08.2019, milles vaadeldakse , Viimsi tee läbiotsimise käigus NNN leitud ning ära võetud esemeid ning dokumente – tõendab, et läbiotsimisel leiti dokumendid, mis

on seotud ZZ-le kuulunud korteriga , Tallinn /III kd tl 86-87/ EEE .“ Praegusel juhul ei ole prokurör seostanud lepingu tõendina hindamise vajadust ühegi nimetatud eesmärgiga. Kohtuistungi protokollist (1. kd, tl 238) nähtub, et kui prokurör nimetatud tõendid kohtuistungil kohtule esitas ja toimus diskussioon nende asjakohasuse üle, ei läinud ta sisuliselt põhjendustes avaramaks kui süüdistusaktis, kuigi kaitsjad avaldasid mõningast arusaamatust, milliseid asjaolusid peaks need tõendid tõendama. Hoolimata kaitsjate küsimusest ei maininud prokurör kordagi, et ta kavatseb nn A vastu OÜ lepingut kasutada süüdistuses nimetamata kasu saamise eesmärgi tõendamiseks XX . Hiljem tõi ta

– nüüdseks juba kohtuistungil uuritud tõendi – süüdistatavate selle teemaks ülekuulamisel , aga süüdistusvälisest aspektist, millega seoses seda polnud (3. kd , tl 76-77) tõendina esitatud. Se e üllatuslik käitumise kooskõla KrMS § 154 lg 2 p 4 mõttega on küsitav ll u

.

61. Apellant Q kanti -le Q rõhutas, et vastavalt OÜ konto väljavõttele peale korteri müüki EE OÜ kontole raha umbes 50 300 eurot ja kui sellest maha arvata korteriühistule tasutud võlgnevus,

20

kinnisasja soetamise maksumus ja notaritasud, oli teenitavaks tuluks umbes 33 000 eurot ja kui see süüdistatavate vahel pooleks jagada, siis see on 16 500 eurot. Nimetatud müügitehing sõlmiti 18.07.2019.a., so vahetult peale E Q -le EE, Tallinn korteri edasi müümist OÜ poolt EE 16.07.2019.a. u Apellandi hinnangul on see tehing oluline ka süüdistatavate ütluste usald sväärsuse hindamise kontekstis. Ringkonnakohus ei välista dokumendi sel otstarbel kasutamist, kuid apellatsioonist ei selgu, millisel konkreetsel moel ja osas peaks just selle tehinguga seonduv muutma kohtu hinnangut

YY ja/või XX ütluste usaldusväärsuse osas, eeldusel et neid ütlusi tuleb , siiski uurida ja hinnata esitatud süüdistuse piirides. Taas kord tuleb tõdeda, et isegi kui sellise usaldusväärsuse (ümber)hindamise tulemus oleks mõlema süüdistatava ütlus tõendikogu te mist kõrvale heitmine, ei tekiks sellest iseenesest kriminaalasja d, mi tõendei s looks usaldusväärse arusaama, et juba - ZZ ga tehtavate tehingute ajal oli süüdistataval selline kasusaamise eesmärk või et nad oleksid osalenud

ZZ eksimusse ajamises. Laoruumid.com müügitehing tehti, nagu ka prokurör osundab, enam kui kuu pärast ZZ-ga juhtunut. See, et ja ei saanud omada YY XX korteriga väga selgeid müüki eelplaane, ilmneb ka asjaolust, et endine korter pandi ZZ kinnisvaraportaali

www.kv.ee ja edasine sai sõltuda müügi edukusest. Prokurör toonitab, et projekt tasu i laoruumid.com müügilepingu näol oli tegemist fiktiivse tehinguga varjamaks XX korterimüügi tehingus osalemise eest, aga see seisukoht jääb ainetuks juba seetõttu, et süüdistuses

ei ole inkrimineeritud asjaomast kasu saamise eesmärki. See, kui kasumliku tehingu tegemise (ja süüdistuses kirjeldatud teo ammendumise) järel otsustatakse kasumit mingil moel asjaosaliste vahel jagada, ei ole enam osa KarS § 209 teost. Ei saa aga eeldada, et see plaan oli juba müügitehingut sõlmides. 62. a, et kuigi osundab apellatsioonis

Samuti tuleb märkid prokurör XX isiklikule kasule, jääb ebaselgeks mõttekäi le see väide tugineb. Prokuröri hinnangul kanti OÜ kontole raha k, mille Q umbes 50 300 eurot „ja kui sellest maha arvata korteriühistule tasutud võlgnevus, kinnisasja soetamise maksumus, notaritasud, siis teenitavaks tuluks oli umbes 33 000 eurot ja kui see süüdistatavate vahel pooleks jagada, siis see on 16 500 eurot.“ Jääb selgusetuks, kuidas saab prokuröri mõttekäigus Q OÜ-le või füüsilisest isikust A OÜ-le kuuluvast rahast automaatselt kahe süüdistatava vahel jagatav ja neile kuuluv raha. Apellatsioonis pole esitatud põhjendust, miks peaks äriühingu vara automaatselt samastatama süüdistatavate isiklike finantsidega.

63. Apellatsiooni p-s 2.6. ei nõustu apellant maakohtuga selles, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid korteri tegelikku turuväärtust tehingu sõlmimise aja seisuga (maakohtu otsuse p 2.11.2). Kohtukolleegi otsuse um nõustub maakohtu nimetatud punktis väidetuga, et asjas ei ole või aldusväärselt väidetavat kahju On tähelepanuväärne, et küsim malik us tuvastada. uses, kui suur on tekitatud kahju, ei kujundanud üheseltmõistetavat seisukohta ka prokuratuur ise. Süüdistuse ja kohtukõne kohaselt tekitati ör kohtukõnes ZZ-le kahju 58 000 eurot. Samas loobus prokur süüdistusest KarS § 209 lg 2 p 3 alusel ehk teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil suures ulatuses, viitega Riigikohtu lahendile nr 1-18-2232. Nimetatud lahendis

lest räägitakse tõepoo nõudest eristada kuriteoga saadud puhaskasu suurus isikute lõikes, aga antud juhul tuleks võimalikku suurt ulatust hinnata siiski ka tekitatud kahju lõikes, mida ei ole tarvidust jagada (selles mõttes erineb olukord viidatud Riigikohtu lahendist, mis on tehtud varalise kahjuta narkokuriteos). KarS § 121 näeb ette, et kui süüteokoosseisu tunnusena on sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt, hinnatakse või süüteo ul kahju atust rahaliselt muuhulgas sel alusel, et suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Olukorras, kus prokuratuur ühest küljest hindab tekitatud kahju 58 000 euro suuruseks, on segadust tekitav, kui prokuratuur samal ajal loobub süüdistusest § 209 lg 2 p 3 järgi, mööndes justkui, et kahju ei ületa 40

000 eurot. Kokkuvõttes jääb tekitatud kahju suurus selgusetuks. Olukorras, kus kahju on kuriteo objektiivse koosseisu asjaolu, pole see õigustaud.

21

64. Kuigi ja YY XX süüdistustes ei ole otsesõnu öeldud, et 58 000 eurot on asjaomase Tallinn, EEE kort ja

eri turuväärtus, nähtub selline seisukoht samas süüdistusaktis sisalduvate BB UU süüdistustest. Seda võib kaudselt pidada ilmselt ka prokuröri seisukohaks, sest vastasel juhul tekib küsimus, miks on nimetatud kannatanule tekitatud kahjuks just 58 000 eurot. Tutvudes lisatud müügikulutustega, millele prokuratuur turuhinna osas tugineb (2. kd, tl 253-255), saab sedastada, et neis on pakutud sarnase hinnaks vastavalt 62 500, 75 000 ja 49 000 eurot. korteri müügi Viimasel väljatrükil on nähtav kuupäev 11.11.2019, esimesel kahel pole näha, millisest ajast andmed pärinevad. Kahe esimese kuulutuse puhul saab korterist tehtud fotolt järeldada, et korterid on äärmiselt heas ja puhtas korras; teisel kuulutusel on ka rõhutatud korteri hiljutist renoveerimist ja lisaks tehnikaga varustatust (vastukaaluks on käesolevas asjas leidnud isikute ütlustega kinnitust korteri vilets seisukord). Viimasel kuulutusel ei ole andmeid korteri seisundi kohta b . Või möönda, et pelgalt pindala ja piirkonna osas on tegemist nimetatuga süüdistuses võrreldavate korteritega. Samas ei ole

kuulutustelt nähtuvad andmed sellised, et võimaldaks väita, nagu oleks spetsiifiliselt EEE olnud ilmting 000 eurot, korteri väärtus just süüdistuses nimetatud ajal imata kõrgem kui 40 nagu see märgiti 30.05.2019 tarbijakrediidilepingus (2. kd, tl 3). Samuti ei kummuta asjaolu, et korterit oleks ja oli võimalik tollal müüa enam kui 40 võimalust, et müügitehing 000 euro eest, oleks võinud olla kõiki asjaolusid arvestades (sh kiire raha ka 15 000 euro suuruse hinna puhul

saamise ja seonduvatest kohustustest vabanemise soov) ja lepinguvabaduse tingimustes lepingupoolte jaoks teadlikult põhjendatud, vajaduseta eeldada kuritegelikku kelmust.

65. Viimaks (apellatsiooni p 2.7) ei nõustu prokurör maakohtu kohtu seisukohaga (vaidlustatud otsuse p 2.7) p tekkis , et süüdistuses ole piisavalt täpselt näidatud, mis ajahetkest süüdistatavatel tahtlus kelmuse toimepanemisel. Prokuröri rõhutab notaribüroos toimuvat: “hilj TS emalt sellest hetkest pidid süüdistatavad aru saama, et võib olla eksimuses ning neil on võimalus tehingu ZZ tegemisest edaspidi loobuda .“ Selline prokuröri nägemus ei vasta aga KarS § 209 koosseisu nõutavatele tunnustele, milleks on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Süüdistus on esitatud täideviimisteos. Sõnastades süüdistatava subjektiivse arusaamise sõnadega, et süüdistatavad pidid aru saama, et ZZ

võib olla eksimuses, kirjeldab prokurör ettevaatamatust või maksimaalselt kaudset tahtlust, mitte aga antud juhul nõutavat otsest tahtlust. 66. robleemkoht ja Ringkonnakohus toonitab, et käesoleva kohtuasja peamine p – õigeksmõistmiseni viinud põhjused – ei ole seotud mitte niivõrd tõendite ja nende hindamisega,

vaid kõik need vaidlu on taandatavad eeskätt süüdistuse tekstile. Isegi piisava tõendipagasi sed olemasolul (mida ei saa antud asjas paraku jaatada) ei saa kohus lugeda t endatuks sellist kuritegu, õ milles ei ole süüdistust esitatud. Süüdistus peab kajastama kõiki faktilisi asjaolusid, mis moodustavad kuriteokoosseisu . ja mis on süüdimõistmise eelduseks 67.

Praeguses asjas tuleb rõhutada, et süüdistus jätab ebaselgeks, mille järgi on määratletud tekitatud kahju (kui 58 000 eurot on hinnatud kort u eri väärt seks, siis pole arvesse võetud seda, et ZZ ei loobunud korterist siiski tasuta) ja milliste konkreetsete asjaolude osas kannatanu eksimusse viidi (nt kui prokurör keskendus kohtumenetluses ja ka apellatsioonis eksimusele, mis puudutas korteri väärtust, siis tegelikult sellesse eksimusse viimist ei ole süüdistuses tahtlikku kellelegi ette heidetud). Samuti, kuigi on juttu kasu saamisest kui tagajärjest, ei ole peetud vajalikuks käsitleda seda

süüdstuses eesmärgina, kuigi just selline eesmärk on kelmuse puhul nõutav. Nende kõigi asjaolude selge piiritlemine süüdistuses on oluline, et oleks võimalik kontrollida viimaks ka süüdistatavate subjektiivset külge – kas ja milliste kuriteokoosseisu tunnuste olemasolust süüdistatavad teadsid ja millises tahtluse vormis nende osas tegutsesid.

68. K

eskseks küsimuseks kujuneb, kuidas on sõnastatud süüdistuses see eksimus, millesse ZZ väidetavalt viidi ja mille mõjul ta tegi varakäsutuse. Süü istuses selgesõnaliselt ni d metatud eksimust

– et korterimüük on nö ajutine ja – võimalik kuidagi seostada

ZZ saab korteri peagi tagasi ei ole

22

XX ja YY-ga. P ohtadest rokuröri seisuk vaidlustes ja apellatsioonis saab järeldada, et seda ei väida ka prokurör. YY ülal (p 53) tsiteeritud ütlused viitavad pigem just vastupidisele, ja nimelt, et notar selgitas nende juuresolekul kannatanule, et ta ei saa sellise raha eest Tallinnas uut korterit. Nii nagu maakohus ei sea ka ja ringkonnakohus kahtluse alla seda, et hüpoteegi seadmise, laenu võtmise korteri müümise i , kes hoidsid tol perioodil kannatanut oma mõju all nitsiatiivi taga olid ja UU BB ja said ka tema käest tehingute läbi saadud raha, kuid see ei tähenda, et vastavate tehingute teise poolena kaasatud ja oleksid soovinud kannatanu suhtes kelmust toime panna. Mis puutub XX YY valearusaama, et Y saab korteri või selle asenduse tagasi, siis pole võimalik väita, et praeguse asja süüdistatavad sellisest võimalikust eksimusest isegi teadsid, rääkimata sellest, et neil oleks olnud endil sellises pettuses aktiivne roll. 69. egi oleks Kuigi süüdistuses ei ole ette heidetud, et ke ZZ teadlikult eksimusse viinud korteri tegeliku väärtuse osas, tuleb rõhutada, et isegi kui sellis süüdistus ja möönda, et e osateo t jaatada ZZ oli sisimas eksimuses, ei saaks seda omistada

- ja XX le YY-le. Nagu maakohus on p-des 2.11.2 ja 2.11.3 selgitanud ja kohtukolleegium ülal korduvalt märkinud, puuduvad andmed, mis välistaks, et süüdistatavad käsitlesid valmisolekut sellise hinnaga korterit müüma tema oma vaba ZZ valikuna. Elulise usutavuse aspektist tuleb märkida, et kuigi tegemist ei olnud ilmselt majanduslikult parima otsusega, ei tee inimesed alati kõige targemaid ja pikema perspektiiviga finan ja -kogemuse ) inimeste tsotsuseid. Väga sageli kaalub (eriti väiksema finantsteadmise ga puhul soov saada „kiiret vaba raha “ üles soovi süveneda oma tehingu kaugtagajärgedesse. Kahjuks on see

. Seda peegeldab levinud kiirlaenukäitumisviis eluliselt väga usutav ühiskonnas väga kultuur, mis pole ometi reeglina kuritegelik, olgugi et paljud sellised otsused on sügavalt ebaratsionaalsed ja mittearukad. Sama vähe ratsionaalne on kogu sissetuleku kulutamine alkoholile, kuid ometi on seegi osa paljude inimeste eluliselt usutavast . igapäevaelust Kinnisvaratehingute puhul on kaasatud täiendava kontrolliva funktsiooniga notar, kuid ka tema ei saa ega pea takistama kõiki ebaratsionaalseid, kuid inimesele tol hetkel õigena tunduvaid tehinguid. Ei saa nõustuda apellandiga, et pärast notar TS keeldumist tehingust oleks pidanud XX ja YY omalt poolt protsessist taganema, sest notari keeldumine pidanuks neid veenma selles, et

ZZ „võib olla eksimuses.“ KarS § 209 seisukohalt on oluline konkreetne eksimus ja ka prokurör ei väljendu selgelt, millist eksimust pidanuks süüdistatavad siin möönma. Mõne päeva pärast toimus sama tehing teise notari juures samade isikute vahel ning notar ei sedastanud takistusi. Andmata hinnangut konkreetsete notarite kohustuste täitmisele, tuleb siiski tõdeda, et prokuröri seisukohtadest ei selgu, miks oleksid süüdistat pidanud ilmtingimata võtma autoriteetsena avad notar Silla hinnangut ja heitma kõrvale hiljem sama tehingu kinnitanud teise notari hinnangu. Seejuures on maakohus selgitanud jälgitavalt kohtus toimunud ristküsitluse baasil, miks ta leiab, et ZZ ei olnud (otsuse p 2.8.2). Seejuures tuleb toonitada, et eksimuses, mida ta ise vältida ei saanud ei piisa „mingist eksimusest“, vaid see eksimus, mis viis varakäsutuseni, peab olema süüdistuses

selgelt väljendatud.

70. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ka tõendid kogumis (sh need, millele prokurör apellatsioonis

osutab -d 25-40, 53-55) ei tekita arusaama, et just praeguse asja ; vt ka ülal p süüdistatavad oleksid tahtlikult hoidnud

ZZ mingis süüdistuses nimetatud eksimuses või oleksid seda oma tegudega süvendanud. Kuigi prokurör osundab kannatanu üt

lustele, mille kohaselt oleks ostja justkui ajanud ZZ hinna osas eksitusse, ei saa sellega nõustuda. Esiteks (vt ülal p 38) on Z olnud ebakindel selles, mida talle keegi ise ütles ja millega keegi nõustumist väljendas (st kas algne ütleja oli hoopis keegi teine); samuti ei saa iseenesest pidada taunitavaks ega eksitavaks, kui konkreetse tehingu teine osapool ütleb, et nö laual olev hind (15 000 eurot) on tema jaoks viimane hind, kuna tema sõlmibki lepingu talle sobivatel tingimustel. asjaajamiskogemusega, eakas ja lihtne inimene See, et vähese võib notariaalsete toimingute sõlmimisel esmalt kinnisvaratehingutes halvasti orienteeruda, on eluliselt usutav, mistõttu kohtu hinnangul ei ole ka midagi erakordset selles, kui hoolimata notar TS juures ebaõnnestunud tehingust otsustasid osapooled siiski minna teist korda teise notari juurde.

23

On usutav ka selgitus, et kui XX kannatanu tema eas (kannatanu on sündinud 1951.a) ei suuda vastata küsimustele, mis on hüpoteek, võib see siis nii olla (3. kd, tl 78). Sama tehinguga teise notari juurde minekus

ei saa automaatselt näha pahatahtlikkust – vastasel korral oleks välistatud. Seoses prokuröri märkusega ütlus , et maakohus eiras

ZZ i selle kohta, et tema ei soovinud korterit müüa, vaid ta andis selleks nõusoleku vaimse surve all, mis oli esile kutsutud UU poolt, tuleb meenutada, et praeguses asjas ei ole kohtu all , vaid ja UU YY

XX. On olnud väljaspool vaidlust, et UU suhtles - nappe olukordi, kus kannatanu puutus kokku Y ja -ga, ZZ ga väljaspool neid XX mistõttu UU tegevust ei saa omistada automaatselt antud süüdistatavatele. Samuti on kannatanu ise ülekuulamisel andnud järgmisi vastuseid oma käitumise kohta notari juures (3.kd, tl 6), millest said juhinduda tol hetkel ka käesoleva asja süüdistatavad: „K: kas te ütlesite notarile, et te ei soovi müügilepingut sõlmida? V: sel teemal vist juttu ei olnud, et kas tahan või mitte. K: kas te ise ütlesite notarile, et te nt ei taha seda tehingut? V: kui ma oleksin nii rääkinud, siis tehingut poleks olnud. K: ma ei tea, sellepärast ma küsingi. V: ei rääkinud.“

71. KrMS § 7 lg 3 näeb ette, et kiminaalmenetluses tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kuna -le ja - YY XX le ei saa KrMS § 7 lgs 3 sätestatuga kooskõlas oleval viisil omistada isegi mingit teadlikkust konkreetsest ZZ eksimusse viimisest tehingute ajal, ei oleks võimalik omistada neile ka süüd KarS § 209 järgi kvalifitseeritava teo toimepane , aga isegi kaasaaitajana). gu Riigikohus on otsuses nr 3- mises (kaastäideviijana Na 1-1-28-12 (p 8) erineb k märkinud, elmus kui varavastane kuritegu tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe v eksitav käitumine ja isegi selle iia teine pool eksitusse; kuigi tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine võib olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, ei piisa sellest veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks. val juhul Käesole aga jätavad juba esitatud süüdistused selgusetuks, milles süüdistatavad kannatanut üldse eksitasid, ning samuti ei saa kõrvaldamata kahtluste vabalt väita, et süüdistatavad oleks mingil moel eksitavalt käitunud.

72. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka Riigikohtu otsuses nr 1-20-1301 tõdetuga, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke ei pea olema alternatiive ehk ümberlükkamatu ning otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks esitanud süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid, sest antud juhul pole võimalik kõrvaldada mõistlikku kahtlust, et süüdistatavad ei osalenud tahtlikult pettuses. Seda sõltumata sellest, kas BB ja UU ZZ KarS § 209 tähenduses petsid või mitte. Kuna YY ja XX süü on välistatud, siis tulenevalt KarS § st 14 ei ole võimalik jaatada ka - asjaomaste juriidiliste isikute süüd, mistõttu ringkonnakohus ei peatu nende süüdistustel pikemalt.

73. Niisiis ei tekita apellatsioon kahtlust maakohtu . õigeksmõistva otsuse õigsuses Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Mis puudutab apellatsioonis maakohtule etteheidetud KrMS § 339 lg 1 p de 7 ja 8 rikkumisi (kohtuotsuses puudub põhjendus; - kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele), juhib ringkonnakohus tähelepanu, et apellatsioon on siin vastuoluline. Nimetatud rikkumiste puhul ei oleks ringkonnakohtul võimalik teha uut otsust, nagu taotleb prokurör, vaid KrMS § 341 nõua

ks asja tagastamist esimese astme kohtusse uueks arutamiseks, mida prokurör ei ole samas taotlenud. Sellegipoolest ei tuvasta kohtukolleegium maakohtu otsuses eelmainitud rikkumisi. 74. pro Kohtukolleegium juhib ka tähelepanu, et kuigi kuröri viidatud KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud elles normis ette nähtud kohtulahendi , on s põhistamise kohustus laiem kui KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tulenev kohustus mitte teha kohtuotsust,

24

milles "puudub põhjendus" . KrMS § 305 (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 689-700) 1 -s 1 lg sätestatud kohtuotsuse üldise põhistamiskohustuse rikkumine, mis võib muu hulgas seisneda näiteks kohtuotsuse põhjenduste ebaveenvuses või mitteammendavuses, olla kõikidel ei saa juhtudel käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, nagu paistab, et on leidnud prokurör. ohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende Ka k puudumisega (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 15). Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Kui ka maakohus on esitanud mõned

põhjendused oma otsuses pisut ebaselgelt, on see parandatav ringkonnakohtu menetluses. Nii näiteks käsitles kohtukolleegium ülal ütluste usaldusväärsuse küsimust. XX Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse - muutmata.

VI. Menetluskulu otsustus 75. C ja kaitsja vandeadvokaat Ilja Sipari esitas Süüdistatavate OÜ XX taotluse jätta kaitsealuste kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr , p 74, 1-19-8262, p 3-1-1-38-16

54 Kohtuprakti ). kas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka juhul, kui kaitsja pole apellant, kuid on koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse. Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. 76. amisega, Kaitsja põhjendab taotlust apellatsioonkaebuse analüüsi ja apellatsioonvastuse koost millele tal kulus kokku 4,5 tundi. Arvestades tunnitasuna 125 eurot (käibemaksuta), taotleb advokaat kokku tasu 562.50 675 eurot. Kaitsja eurot, millele lisandub 20 % käibemaksu, kokku on lisanud arve kliendile C Ringkonnakohus peab esitatud OÜ, maksetähtajaga 22.03.2021. taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav, toiming ise vajalik ja seadusekohane. Vastus on 5 lehte sisulist teksti, kus on vastatud kõigile prokuröri apellatsiooni argumentidele. Tegemist on originaalse tekstiga (st ei ole tuvastatav, et see kattuks varem koostatud menetlusdokumentidega) ja kõik argumendid on asjakohased kõigiga ei saa (isegi kui nõustuda), jälgitavalt ja korrektselt esitatud ning on näha, et tugineb otsuse, tõendite ja vastus apellatsiooni sisulisel analüüsil. Kaitsekulu õigustatuse juures arvestab kohtukolleegium ka sellega, et otsus ise ja kohtuasja materjalid on suhteliselt mahukad.

77. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise taotletud ulatuses ja maksumuses . Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri apellatsiooni alusel mõistlikuks KrMS § 337 lg 1 p le 1 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg - -st 2 kohaselt menetluskulud riigi kanda.

78. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS § s 338 ettenähtud - kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1, § 344 - -345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu , OÜ ja OÜ

2. detsembri 2020. a otsuse , XX YY Q C õigeksmõistmises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt