2-18-7117/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-18-7117

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. aprill 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav

Kohtuasi

XX hagi YY vastu lahusvara tuvastamiseks ja

YY vastuhagi XX vastu kinnistusraamatu kande

tegemiseks nõusoleku andmise kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28. mai 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Monika Meerents

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 28. mai 2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja YY kanda.

4. Välja mõista YY-lt menetluskulude hüvitis 576 eurot XX kasuks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb YY-l tasuda XX-le kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX esitas 08.05.2018 Pärnu Maakohtule hagi YY vastu, mida täpsustas 13.05.2019, paludes

tuvastada, et Pärnumaal X külas asuva X kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) on hageja

lahusvara. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 18.05.1979. Abielu lahutati 13.10.2008.

Paikuse Vallavalitsuse 06.10.2000 korraldusega nr 170 tagastati hagejale õigusvastaselt

võõrandatud maana 10,19 ha. Katastriüksuse nimeks määrati X. Korralduse p 2 kohaselt kuulus

tagastataval maal asuv pooleliolev elamu hagejale. X kinnistu kanti kinnistusraamatusse

13.03.2001, kinnisasja omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja.

3. Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 141 sätestatu kohaselt on X

kinnistu kui hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maa hageja lahusvara. Kuna notarid

on aga nõudnud kinnisasjaga tehingute tegemisel ebaõigesti ka kostja nõusolekut, on vaja

selgusetu olukord ja poolte omavahelised varalised suhted lõpetada.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. X kinnistu ei ole hageja lahusvara. Paikuse Vallavalitsuse 06.10.2000 korraldusega nr 170

tunnistati ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 19.04.1993 otsusega nr 51 kinnistu suhtes

(kokku 52,22ha) õigustatud subjektideks QQ 1/3 osa ja LL 1/3 osa ulatuses. Korralduse

kohaselt loovutas LL ½ osas maa tagastamise nõudeõiguse oma pojale, s.o hagejale. Hagejal

tekkis maa tagastamise nõudeõigus seega 8,70 ha suhtes. Hagejale tagastati 10,19ha, s.o tema

nõudeõigusest 1,49ha rohkem riigi tagavaramaast. Nõudeõigusest suuremas ulatuses tagastatud

maa tuli riigilt välja osta. Maa eest tasuti 04.10.2000.

6. Tagastataval maal asunud pooleliolev elamu ei olnud hageja lahusvara. Tähtsust ei oma, et

hageja oli ehitisregistri andmetel selle omanik. ÕVVTK 19.04.1993 otsuse nr 51 tegemise ajal

ei asunud X kinnistul ühtegi ehitist. 1990-ndatel võõrandasid abikaasad ühisvaraks oleva korteri

ja alustasid saadud raha eest X kinnistule elamu ehitamist. Ehitamist alustati ilma ehitusloata.

Ehitis seadustati 2000.a seoses maa tagastamisega.

7. Kuna kinnistu tekkis nii hagejale õigusvastaselt võõrandatud kui poolte abielu kestel ostetud

maa arvel, kusjuures tagastatud maal asus ühisvaraks olev elamu, on kinnisasi abikaasade

ühisvara. Kuna kinnistu omandati osaliselt hageja lahusvara arvel, tuleb kalduda kõrvale

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest hagejale kuulunud 8,70ha nõudeõiguse ulatuses.

Vastuhagi

8. Kostja esitas 07.02.2020 hageja vastu vastuhagi, mida täiendas 25.02.2020. Kostja palus

tunnistada teda X külas asuva X kinnistu ühisomanikuks ning kohustada hagejat andma

nõusolek

kinnistusraamatus

omanikukande

parandamiseks

ja

kostja

kandmiseks

kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikuna, asendades hageja nõusoleku kohtulahendiga.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

9. Poolte abielu ajal, s.o 22.01.2001, kanti kinnistusraamatusse Pärnu maakonnas X külas asuv

X kinnistu. Hageja ei olnud omandireformi käigus õigustatud subjektiks tunnistatud isik. Ta

omandas nõudeõiguse loovutamise teel oma emalt. Tegemist ei olnud kinke teel kehtiva

omandamisega, kuna see ei olnud notariaalselt tõestatud vormis. Tagastataval maal asunud

poolelioleva elamu ehitust alustati abielu kestel ja see oli abikaasade ühisvara.

10. Maareformi seaduse (MaaRS) § 12 lg 2 kohaselt on kostjal õigus nõuda enda kandmist

kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna. X kinnistu

katastriüksusel asuva elamu teenindamiseks vajaliku maa pindala oli 06.10.2000 seisuga

0,55ha.

Vastuväited vastuhagile

11. Hageja palus jätta vastuhagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

12. MaaRS § 12 lg 2 alusel esitatud nõue on võimatu. X kinnistu moodustati juba 2001.a ja

ehitise teenindamiseks vajalikku maad ei ole kindlaks määratud. Kostja soovib saada kogu

kinnistu ühisomanikuks, kuid tal oleks olnud õigus nõuda vaid ehitise teenindamiseks vajaliku

maa osas, s.o 0,55ha osas ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist.

13. Kostja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 kohaselt aegunud. Kostja

nõudeõigus tekkis kinnistu moodustamisel, s.t 13.03.2001. Kostja nõudeõigus lõppes abielu

lahutamisel 2008.a, sest nõudeõigus ei laiene endisele abikaasale.

14. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu abikaasade ühisvara hulka, on X kinnistu

tervikuna hageja lahusvara. Õige ei ole seisukoht, nagu muutuks kinnisasi ühisvaraks põhjusel,

et see moodustati nii nõudeõiguse alusel tagastatud maast kui ka nõudeõigusest suuremas osas,

mille eest tasuti ühistest vahenditest. Käesoleval juhul oli nõudeõigusest suurem osa tähtsusetu

osa.

15. Õige ei ole väide, nagu ei oleks nõudeõigus omandatud kinke teel. Hageja omandas

nõudeõiguse oma emalt 26.10.1995 nõudeõiguse loovutamise teel tasuta. Sellel ajal kehtinud

seaduse kohaselt piisas sellise tahteavalduse tegemiseks vallasekretäri toimingust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Maakohus rahuldas hagi, jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Kohus mõistis kostjalt hageja menetluskulude hüvitamiseks välja 2592 eurot.

17. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kui omandireformi õigustatud subjektile tagastati maa,

millel asus poolte ühisvaraks olnud pooleliolev ehitis (elamu). Kinnistu omandati abielu ajal

kinnistusraamatusse kande tegemisega 13.03.2001

18. PKS1995 § 141, mis käsitleb olukorda, kus abikaasa oli ise algne õigustatud subjekt, antud

juhul ei kohaldu, kuna hageja sai nõudeõiguse loovutamise teel. Vara tagastamise nõudeõiguse

tasuta loovutamise teel saadu on PKS1995 § 15 lg 1 kohase abielu kestel kinke teel omandatud

vara, s.o lahusvara. Hageja ema ei loovutanud hagejale nõudeõigust tasu eest.

19. Asjakohane ei ole viide tsiviilkoodeksi § 260 lg-le 1, mille kohaselt pidi üle 50 krooni

väärtuses kinkeleping olema sõlmitud notariaalses vormis. 29.01.1992 Vabariigi Valitsuse

määrusega nr 42 kehtestatud „Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra

kohta“ p 3 kohaselt pidi nõudeõiguse loovutamise avaldus olema tõendatud notariaalselt või

sellega võrdsustatud korras. Sel ajal tõestati selliseid avaldusi vallasekretäri poolt.

20. Hageja ostis täiendava 1,49ha erastamisväärtpaberite eest. Ei ole selge, kas väärtpaberid

olid ühisvara või mitte. Maa lisati tagastatavale maatükile ja tervikuna sai hageja 10,19 ha

suuruse maatüki omanikuks kinnistusraamatu kandega. Õigus maa täiendavaks omandamiseks

tekkis tänu hageja lahusvarale. Mitteolulises osas tagastatava maa juurdeostmine maareformi

käigus ei tee seda ühisvaraks, kui olulises osas oli tagastamise nõudeõigus lahusvara.

21. Kostjal tekkis MaaRS § 12 lg 2 mõttes õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse

vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna, kuid kostja selline nõue on

aegunud. Tegemist on MaaRS alusel esitatava (mitte perekonnaõigusest tuleneva) nõudega, mis

aegub TsÜS § 149 alusel 10 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue aegus

seega 13.03.2011. MaaRS on sellise nõude aegumise seisukohalt eriseadus PKS suhtes.

22. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata

jätmise tõttu kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

23. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

24. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejale loovutatud vara tagastamise nõudeõigus on kinke

teel omandatud vara. Nõudeõiguse loovutamise vormist ei nähtunud, kas loovutamine toimus

tasuta või tasu eest. Hageja ei ole tõendanud, et nõudeõiguse loovutamine toimus tasuta ja seda

ei saa eeldada. Maa tagastamise nõudeõigus sai muutuda hageja lahusvaraks aga üksnes juhul,

kui tegemist oli kinkega.

25. Isegi kui hageja omandas nõudeõiguse kinke teel, ei ole X kinnistu hageja lahusvara. Õige

ei ole seisukoht, nagu ei oleks selge, kas nõudeõigusest suurema maa ostmiseks kasutatud

erastamisväärtpaberid olid ühisvara või mitte. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et

tegemist oli ühisvaraga. Kui maa tagastatakse ühisvarasse kuuluvate vahendite arvel osaliselt

nõudeõigusest suurema maana, tekib tagastatud maa osas igal juhul ühisomand. Üks kinnistu

ei saa samaaegselt olla nii lahusvara kui poolte ühisvara.

26. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja MaaRS § 12 lg 2 tulenev kinnistusraamatus kande

parandamise nõue on aegunud. Olemuslikult on tegemist perekonnaõigusest tuleneva nõudega

ja tulenevalt TsÜS § 155 lg-st 1 ei ole see aegunud.

27. Kuna tegemist on abieluasjast tuleneva vaidlusega, tuli menetluskulud jätta TsMS § 164

lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Vastustaja seisukoht

28. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta otsuse põhjendusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

30. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

31. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et vaidlusalune kinnistu on PKS1995

§ 15 lg 1 järgi hageja lahusvara. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ema loovutas hagejale

maa tagastamise nõudeõiguse 8,7ha osas. Nõudeõiguse loovutamise avaldusest (I kd lk 111)

nähtub, et hageja ema loovutas selle hagejale tasuta. Vara tagastamise nõudeõiguse tasuta

loovutamise alusel saadut saab käsitleda abielu kestel kinke teel omandatud varana. Kinkele

on iseloomulik kingisaaja rikastamine vastusoorituseta. Kui kostja väidab, et tegemist ei olnud

kinkega, oleks ta pidanud välja tooma asjaolud ja esitama tõendid selle kohta, et hageja ema sai

hagejalt vastusoorituse. Kostja ei ole seda teinud.

32. Lisaks 8,7 ha maale tagastati hagejale täiendavalt 1,49ha, mille eest ta tasus riigile MaaRS

§ 14 lg 5 alusel erastamisväärtpaberites. Asjaolu, kas maa eest tasumiseks kasutatud

erastamisväärtpaberid olid abikaasade ühisvara või mitte, ei oma käesoleva asja lahendamisel

tähtsust. Täiendav 1,49ha suurune maa tagastati hagejale üksnes seetõttu, et ta oli õigustatud

subjekt, kellele anti võimalus maa tagasi saada tema nõudeõiguse osast suuremas osas (I kd

lk 93, 94). Samadest tõenditest nähtub, et hagejale tagastati kokku 10,19ha ühe maaüksusena.

Sama tõendab ka Maa-ameti 11.11.2019 vastus kohtunõudele (I kd lk 102).

33. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kui maa tagastatakse ühisvarasse

kuuluvate vahendite arvel nõudeõigusest suurema maana, tekib kogu tagastatud maa osas

ühisomand ja tal on õigus nõuda kinnistusraamatus omanikukande parandamist ja tema

kandmist kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikuna. MaaRS § 12 lg 2 kolmanda lause järgi

oleks kostja saanud vastuhagiavalduses nõuda üksnes enda kandmist kinnistusraamatusse

ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist. Selliseid nõudeid

kostja ei esitanud ja tema nõue ei põhine seadusel.

34. Kuna kostja nõudel puudub õiguslik alus, ei oma asjas tähtsust poolte väited ja kohtu

seisukoht selle kohta, kas vastuhagi on aegunud või mitte. Seetõttu ei anna ringkonnakohus

hinnangut ka kostja sellekohastele apellatsioonkaebuse väidetele.

35. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et menetluskulud tuleb

hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jätta kostja kanda, kuid

ringkonnakohus muudab selles osas otsuse õiguslikku põhjendust. Kuna tegemist on hagilise

perekonnaasjaga, oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotamisel kohaldama TsMS

§-s 164 sätestatut, mitte § 162 lg-t 1. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

väitega, et antud juhul tuleb kohaldada TsMS § 164 lg-t 1. TsMS § 164 lg 2 järgi võib kohus

jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral

põhineva vaidlusega. Arvestades asja lahendamise lõpptulemust, mida ringkonnakohus ei

muuda, on maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas lõppjärelduses õige ja

ringkonnakohtul puudub alus ka selles osas kohtuotsuse tühistamiseks.

36. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebus

jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

37. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskuluks õigusabikulud suurusega 576

eurot. Hageja esindajal kulus maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja

õigusliku analüüsi tegemiseks aega 1 tund ja vastuse koostamisele 3 tundi. Esindaja tunnihind

on 120 eurot (lisandub käibemaks.

38. Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ning ajakulu 4 tundi hageja õiguste

efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Hageja esindaja tunnihind on mõistliku

suurusega. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele õigusabikulu suurusega 576 eurot

(käibemaksuga).

32. Hageja taotlusel tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav