2-18-6707/130 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. aprill 2021. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-6707

Tsiviilasi

X (pankrotis) pankrotihaldur Martin Kruppi hagi Y

vastu laenulepingute tühisuse tuvastamiseks ja hagi

õigeksvõtu kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

71 447,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Krupp, lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo

Peterson ja Kerli Kaasik

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Piirla

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 18. märtsil 2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt selle põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta Y kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 27. aprillil 2018 Harju

Maakohtule Y (kostja) vastu hagi laenulepingute tühisuse tuvastamiseks ja hagi õigeksvõtu

kehtetuks

tunnistamiseks.

Hageja

täpsustas

nõuet

15. juuni 2018,

22. juuni 2018,

14. veebruari 2019 ja 10. aprilli 2019 menetlusdokumentides. Hageja palus:

• tuvastada võlgniku ja kostja sõlmitud 3. septembri 2008 kuupäevaga laenulepingu 1-

2008, 10. detsembri 2008 laenulepingu lisa 1 ja 11. jaanuari 2013 laenulepingu lisa 2

tühisus;

• tunnistada kehtetuks võlgniku hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas 2-17-12069;

• alternatiivselt võlgniku hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamisele asjas 2-17-12069,

tuvastada võlgniku Pärnu Maakohtule 27. septembril 2017 asjas 2-17-12069 esitatud

avalduse, millega võlgnik võttis hagi õigeks ja mille alusel Pärnu Maakohus oma 3.

oktoobri 2017 hagi õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega kostja hagi rahuldas, tühisus.

1.1. Hageja väitel esitas kostja Pärnu Maakohtule 14. augustil 2017 hagi võlgniku vastu

põhinõude 95 867,47 euro, intressi 88 286,45 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

15 846 euro väljamõistmiseks. Selle hagi kohaselt sõlmisid kostja ja võlgnik 3. septembril 2008

laenulepingu, millega kostja laenas võlgnikule 95 867,47 eurot. Kostja andis võlgnikule

sularahas üle 57 520,48 eurot 3. septembril 2008 ja 38 346,99 eurot 7. septembril 2008.

Võlgnik esitas 27. septembril 2017 hagi vastuse, milles märkis, et ta tunnistab, et on võlgu.

Võlgnik on hagi õigeksvõtu tahteavalduse koostanud koostöös kostjaga. Nimelt on hagi vastuse

Wordi faili dokumendi koostajaks märgitud tiamat consult. Tiamat Consult OÜ juhatuse liige

ja ainusosanik on kostja, kelle kontaktaadressiks on äriregistris märgitud XXX. Pärnu

Maakohus tegi asjas 2-17-12069 3. oktoobril 2017 hagi õigeksvõtul põhineva otsuse, millega

mõistis

võlgnikult

kostja

kasuks

välja

199 999,92 eurot.

Kohtuotsus

jõustus

17. novembril 2017.

1.2. Võlgnik esitas 28. novembril 2017 Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt oli võlgnikul võlausaldajate ees kohustusi

kokku vähemalt 385 001,98 eurot. Tegelikult on esitatud võlgniku pankrotimenetluses

10 nõudeavaldust suurusjärgus 1,17 miljonit eurot. Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2017. a

määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp.

1.3. Võlgniku selgituste kohaselt sattus ta majanduslikult raskesse olukorda seoses

AS-i Avateks Auto (pankrotis) pankrotimenetluse raames võlgniku vastu esitatud hagiga. Tartu

Ringkonnakohtu 27. juuni 2017. a otsusega asjas 2-12-43819 mõisteti võlgnikult AS-i Avateks

Auto (pankrotis) kasuks välja 332 106,33 eurot. Lisaks mõisteti võlgnikult välja menetluskulu

hüvitis 15 887,52 eurot.

1.4. Kostja esitas 28. detsembril 2017 võlgniku pankrotimenetluses aadressilt XXX

nõudeavalduse, milles palub tunnustada enda 201 799,91 euro suurust nõuet.

1.5. Kostja ja võlgniku sõlmitud laenuleping ning võlgniku hagi omaksvõtt on näilikud

tehingud. Kostja ja võlgnik ei ole laenulepinguid sõlminud. Kostja ei ole tõendanud raha

olemasolu ega laenu üleandmist. Kostja ei olnud kinnisvara omanik. Võlgnik ei ole suutnud

pankrotihaldurile sisustada laenu võtmist. Raha kasutamist ei nähtu ka võlgniku

pangakontodelt. Ei ole eluliselt usutav, et inkassoteenusega tegelev kostja annab võlgnikule

sularahas tagatiseta laenu 1 500 000 krooni. Võlgnik ei ole tema kontodelt nähtuvalt teinud

kostjale ühtegi tagasimakset, mis muudab kostja laenu andmise eesmärgi raskesti mõistetavaks,

kuivõrd tegemist oli 120% aastase intressimääraga laenuga, mis oli antud lühikeseks tähtajaks.

Ei ole eluliselt usutav, et võlausaldaja on nõus ootama laenu tagastamisega 10 aastat. Peale selle

3 (7)

koostas hagi õigeksvõtu võlgniku eest asjas 2-17-12069 kostja. Seega tegutsesid kostja ja

võlgnik ühiselt ja koostöös. Lepinguosaliste tahteks oli vaid õigusnäivuse tekitamine, et haarata

kontroll võlgniku pankrotimenetluse üle. Kui kohus leiab, et laenuleping ja hagi omaksvõtt ei

ole näilikud tehingud, siis on alternatiivselt nimetatud tehingud vastuolus hea usu põhimõttega.

1.6. Hageja tugineb nõude alusena pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p-le 2 ning palub

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada võlgniku hagi õigeksvõtmine asjas 2-17-12069.

Hagi on esitatud PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides. Võlgnikule nimetati ajutine

haldur 4. detsembril 2017 ja pankrot kuulutati välja 19. detsembril 2017. Hagi omaksvõtt on

tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Võlgnik oli hagi õigeksvõtu avalduse

kohtule esitamise ajal maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 2017. a

juunis, mil Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2017. a otsusega asjas 2-12-43819 mõisteti

võlgnikult Avateks Auto OÜ (pankrotis) kasuks välja 332 106,33 eurot, millele lisandub

hüvitatav menetluskulu 15 887,52 eurot ning menetluskulult viivis seadusjärgses määras. Tartu

Ringkonnakohtu otsus jõustus 11. oktoobril 2017. Seega oli võlgnik püsivalt maksejõuetu juba

vähemalt 2017. a juunis kui mitte varem. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb selles, et

võlgnik on võtnud hagi õigeks selleks, et hoida pankrotimenetlust enda kontrolli all. Kostja

näilik nõue võlgniku vastu kahjustab võlgniku tegelikke võlausaldajaid, kelle saadava jaotise

suurus ja tulem kostja nõude tõttu väheneb. Kuivõrd tehing tehti vähem kui kuus kuud enne

ajutise halduri nimetamist, siis tuleb eeldada, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga

võlausaldajate huvisid.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

2.1. Kostja väitel tuleb jätta hagi läbi vaatamata, sest hageja nõue põhineb jõustunud

kohtulahendil. Kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 103 lg 4 järgi loeti nõuete kaitsmise

koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.

2.2. Hagi põhineb oletustel ning on tõendamata. Lisaks ei ole hagi õigeksvõtt tagasivõidetav.

Tegemist ei ole näilike tehingutega. Võlgniku ja kostja vahel on kehtiv võlasuhe. Asjas ei oma

tähtsust, kas või kui palju on kostja kontol olnud raha, sest kostja andis võlgnikule laenu

sularahas. Laenulepingut ei saa lugeda tühiseks põhjusel, et laen on antud üle sularahas või et

kostjal ei olnud laenusummat arvelduskontol. Laenuleping võis olla ka suuline. Asjaolu, et

võlgnik ei ole haldurile edastanud viimase mõistes õiget infot laenu kasutamise kohta, ei saa

kahjustada kostja positsiooni. Laenuandja ei vastuta laenatud raha kasutamise eest. Asjaolu, et

laen anti tagatiseta, ei ole samuti asjakohane. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on

lepingupoole otsustada, mis tingimustel ta otsustab raha laenata. Tegemist on äririskiga.

Võlgnik ning kostja tunnevad üksteist pikemat aega ning on üksteist aidanud. Kostja on aidanud

võlgnikul koostada juriidilisi dokumente ning võlgnik on hankinud kostjale kliente. Poolte

tutvus oli ka põhjuseks, miks ei kasutatud tagatist. Tähendust ei oma ka asjaolu, et võlgnik ei

ole teinud ühtegi tagasimakset.

2.3. Hageja väide, et võlgnik on hagi õigeksvõtu tahteavalduse koostanud koostöös kostjaga,

on tõendamata. Asjaolu, kelle arvutist edastati vastus kohtule, ei muuda vastuse sisu ja tegelikku

olukorda. Asjaolu, et võlgnik ja võlausaldaja tunnevad üksteist ning et võlgnik ei esita alusetuid

vastuväiteid põhjendatud nõudele, ei saa kahjustada võlausaldajaid.

2.4. Hagist ei selgu, millisele asjaolule tuginedes leiab kostja, et tehingud on vastuolus heade

kommetega. Võlgniku tõe tunnistamine ei saa olla vastuolus heade kommetega, mh ka siis kui

see kahjustab teiste võlausaldajate huve. Nõude aluseks on jõustunud kohtuotsus.

2.5. Kuna nõude aluseks olevad laenulepingud ei ole deklaratiivsed võlatunnistused, siis on

vale hageja väide, et tõendamiskoormis on kostjal.

4 (7)

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2020. a otsusega hagi.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

• kostja esitas Pärnu Maakohtule 14. augustil 2017 võlgniku vastu hagi põhivõla

95 867,47 euro, intressi 88 286,45 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 15 846 euro

väljamõistmiseks. Võlgnik esitas 27. septembril 2017 kohtule hagi õigeksvõtu

avalduse. Pärnu Maakohus tegi 3. oktoobril 2017 asjas 2-17-12069 hagi õigeksvõtul

põhineva otsuse, millega mõistis võlgnikult välja 199 999,92 eurot. Kohtuotsus jõustus

17. novembril 2017;

• võlgnik esitas 28. novembril 2017 Pärnu Maakohtule avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks. Pärnu Maakohtu 4. detsembri 2017. a määrusega nimetati võlgniku

ajutiseks pankrotihalduriks hageja. Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2017. a määrusega

kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks hageja.

3.2. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud võlgnikule raha üleandmist ega asjaolu, et

kostjal olid piisavad vahendid võlgnikule 1 500 000 krooni suuruse laenu andmiseks.

Laenuleping koos selle lisadega on näilik tehing, mis on tühine.

3.3. Maakohus luges pangakontode väljavõtete ja Maksu- ja Tolliameti esitatud teabe alusel

tõendatuks, et kostjal ei olnud raha võlgnikule laenu andmiseks. Kostja tõlgendab meelevaldselt

enda pangakontode käivet, samastades käibe tuluga ja jättes arvestamata asjaoluga, et

väljavõtted olid esitatud 24 kalendrikuu kohta ning lisaks laekumistele on kontodel kajastatud

ka väljaminekud. Kontodelt toimunud väljaminekutest ei nähtu, et kontodele toimunud

laekumiste arvelt oli kostjal võimalik anda võlgnikule sularahas 3. septembril 2008

900 000 krooni ja 7. septembril 2008 600 000 krooni. Kohtu ette ei ole toodud ka asjaolusid

ega tõendeid, et kostja andis võlgnikule laenu Majanduskaitsebüroo või MS Finantsgrupp

vahendite arvelt või kolmandalt isikult saadud raha või laenu arvelt. Kostja ütluste kohaselt

tegeles ta suure intressiga laenu andmisega nii eraisikuna kui ka ettevõtte kaudu, ostis kokku

nõudeid ja kinnis- ning vallasvara, tegeles lisaks võlgade nõudmisega. Samas ei ole kohtu ette

toodud asjaolusid ja tõendeid, millest nähtuks kostja nimetatud tegevustest saadud tulu, mis

võimaldanuks anda võlgnikule laenu 1 500 000 krooni. Kinnistusraamatu väljavõtete kohaselt

ei kuulunud kostjale eraisikuna kinnisasju. MS Finantsgrupp OÜ-le kuulus üksnes kinnisasi

aadressil Musträsta tee 5, Peetrimõisa küla, Viljandi vald, Viljandi maakond. Kostja on kohtule

esitanud kahe kinnistu väljavõtted kinnistusraamatust, mis tõendavad, et väljavõtetel

väljatoodud kinnistud on olnud koormatud MS Finantsgrupp OÜ kasuks (ühis)hüpoteekidega.

Kuna nimetatud hüpoteegid on seatud MS Finantsgrupp OÜ kasuks 2009. a-l, ei seondu need

vaidlusaluse perioodiga.

3.4. Kostja on soovinud raha üleandmise fakti tõendada laenulepingule antud võlgniku

kinnitusega sularaha vastuvõtmise kohta, laenulepingu lisadega, võlgniku vastusega hagile

asjas 2-17-12069, kostja vande all antud ütlustega ja võlgniku tunnistajana antud ütlustega.

Tegemist on sisuliselt ühe tõendiga – mõlema väidetava laenulepingu poole kinnitusega

sularaha üleandmise kohta. Asjaolu, et lisaks laenulepingule kinnitab võlgnik mujal, et

laenulepingus kajastatud andmed vastavad tegelikkusele, ei anna laenulepingu ehtsuse

hindamisel märkimisväärset täiendavat kvaliteeti. Seejuures esinevad kostja ja võlgniku

ütlustes olulised vastuolud selles, kuidas raha üle anti, sh millistes pakkides ja kupüürides ning

millistel kuupäevadel täpselt mitu pakki üle anti. Kostja ei ole tõendanud, et laenuleping oli

ehtne, st et lisaks laenulepingul olevatele allkirjadele, on laenuleping allkirjastatud lepingu

näidatud kuupäeval. Kostja ei ole esitanud ka ammendavaid selgitusi, miks ta ebatavalistel

tingimustel laenu andis, s.o suure laenusumma sularahas, ilma tagatiseta, lühikeseks perioodiks

ja kõrge intressiga. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus võlgnik pole teinud algselt kolmeks

5 (7)

kuuks kõrge intressimääraga antud laenult ühtegi tagasimakset, oli kostja nõus laenu

tagastamisega ootama. See teeb kostja laenu andmise eesmärgi raskesti mõistetavaks.

3.5. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks saanud kostjalt 2008. a

septembris laenu 1 500 000 krooni ja seda kasutanud. Eluliselt ei ole usutav, et võlgnikul kulus

1 500 000 krooni jooksvateks kuludeks selliselt, et tavapärasest suuremate kulude kandmist ei

ole võimalik tõendada. Kohtule sellekohaseid tõendeid lisaks tunnistaja ütlustele esitatud ei ole.

3.6. Kohus tunnistas PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks võlgniku hagi õigeksvõtmise asjas

2-17-12069. Hagi õigeksvõtmine toimus vähem kui ühe aasta jooksul enne võlgnikule ajutise

halduri nimetamist. Kuna hagi õigeksvõtu avaldus esitati kohtusse vähem kui kuue kuu jooksul

enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist, tuleb eeldada, et sellega kahjustati võlausaldajate

huve. Kuna kostja ei andnud võlgnikule üle raha, tunnistas võlgnik tagasivõidetava avaldusega

kohustust, mida ei olnud olemas. Hagi õigeksvõtuga on vähendatud võlgniku vara, mis on

võlausaldajate huve kahjustav. Võlgnikult oli asjas 2-17-12069 hagi õigeksvõtu avalduse

esitamise ajaks välja mõistetud vähemalt 392 187,91 eurot. Võlgniku pankrotiavaldusest

nähtuvalt moodustasid pankrotiavalduse esitamise seisuga võlgniku teadaolevad kohustused

võlausaldajate ees kokku vähemalt 385 001,98 eurot. Samuti kostja teadis või pidi teadma, et

hagi õigeksvõtu avaldusega kahjustatakse võlausaldajate huve. Seda kinnitavad asjaolud, et

kostja ja võlgnik tunnevad üksteist pikemat aega ning kostja ja võlgnik on üksteist aidanud.

Nimelt aitas kostja võlgnikul koostada juriidilisi dokumente ning võlgnik on hankinud kostjale

kliente. Lisaks esitas hageja kohtule tõendi, millest nähtuvalt võis hagi õigeksvõtu avaldus olla

loodud kostja äriühingule kuuluva arvutiga.

3.7. Kuna kohus rahuldas hageja põhinõude, ei käsitlenud kohus hageja alternatiivset nõuet.

Poolte seisukohad

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Kostja väitel kohaldas maakohus valesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning hindas

ebaõigesti tõendeid.

4.2. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei ole tõendanud võlgnikule raha üleandmist. Kostja

on tõendanud raha ülendamise fakti laenulepinguga. Kuivõrd laen väljastati kahes osas, on

kostja ja võlgnik raha üleandmise ja selle kättesaamise kohta allkirjastanud täitmise kviitungi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 mõttes. Kviitungiga saab lugeda tõendatuks, et hageja on täitnud

võlgniku ees oma kohustused ning täitmine on olnud nõuetekohane. Samuti on raha üleandmise

tõendamiskoormis läinud sellega üle hagejale. Laenu saamist tõendavad ka laenu tagastamise

pikendamise kokkulepped, s.o laenulepingu lisad. Lisaks on võlgnik võlga tunnistanud hagi

vastuses asjas 2-17-12069. Samuti on kostja väited kontrollitavad tunnistajate ütluste kaudu.

Võlgnik kinnitas ülekuulamisel nii laenulepingu sõlmimist kui ka sõlmimise asjaolusid, raha

kättesaamist ning kviitungi allkirjastamist. Kostja ütluste kohaselt väljastas ta võlgnikule

2008. a septembris laenu 900 000 krooni ja 600 000 krooni. Raha üleandmine on fikseeritud

allkirjaga.

4.3. Maakohus leidis ekslikult, et kostja kohustus on tõendada enda majanduslikku seisundit.

Samuti ei olnud kostja kohustatud tõendama laenatud raha päritolu.

4.4. Kohus leidis ekslikult, et kostjal puudus piisav majanduslik võimekus laenu andmiseks.

Maakohtu järeldused kostja majanduslikust seisundist hageja esitatud kostja konto väljavõtete

ja tuludeklaratsioonide pinnalt ei ole asjakohased, sest kostja andis võlgnikule laenu sularahas.

Kostja möönab, et raha võis pärineda kostja või temaga seotud isikute kontodelt, kuid pidades

silmas, et võlasuhe jääb 10 aasta tagusesse perioodi, ei saa asjaolude täpne mitte mäletamine

olla kostjale etteheidetav. Seetõttu on ka mõistetav, miks kostja saab oma konto väljavõtete

pinnalt teha üksnes järeldusi, näidates ära konto käibe ja väljavõetud raha osakaalu.

6 (7)

Laenuandjale ei saa panna kohustuseks laenata isiklikku või palgast teenitud raha. Seega ei ole

määravaks raha päritolu, vaid laenuandja kohustus tõendada raha üleandmist võlgnikule, mida

kostja on teinud.

4.5. Lisaks on maakohtu järeldused kostja majanduslikust seisundist hageja esitatud kostja

konto väljavõtete ja tuludeklaratsioonide pinnalt vastuolulised. Samuti lähtus kohus

põhjendamatult

tuludeklaratsioonide

andmetest,

sest

tuludeklaratsioon

sõltub

maksukohustuslase enda avaldatud andmetest, kuid konto väljavõte kajastab isiku

majanduslikku seisundit täpsemalt. Olukorras, kus kostja arvelduskontode kogukäive on

ligikaudu 2 580 173,50 krooni, ei ole täpne kohtu järeldus, et aastatel 2006 kuni 2008 oli kostja

brutosissetulek Maksu- ja Tolliameti andmetel 138 611 krooni. Järelikult ei saanud sellest teha

ammendavaid järeldusi kostja majandusliku seisundi kohta, kuivõrd algandmed selleks

puuduvad ning kogutud tõendid sisaldavad vastuolulise sisuga teavet.

4.6. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagi õigeksvõtt on käsitatav tehinguna või muu

toiminguna, mis on tagasivõidetav. Seega tunnistas kohus alusetult kehtetuks võlgnikupoolse

hagi õigeksvõtmise asjas 2-17-12069.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning vastu

võtmata apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus eksis õigusliku hinnangu andmisega laenulepingus

sisalduvale võlgniku kinnitusele, et ta on laenu kätte saanud. Kui lepingus on märgitud kinnitus

raha saamise kohta, on tegemist kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mis

tõendab eelduslikult, et raha on üle antud. Seda on võimalik küll teiste tõenditega ümber lükata,

kuid tõendamiskoormis on selles osas hagejal (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-162-13, p 37). Samas ei ole nimetatud eksimus toonud kaasa ebaõiget lahendit. Nimelt

võib täitmise kviitungis sisalduva kinnituse raha üleandmise kohta ümber lükata, mh tõendades,

et kostjal ei olnud laenu andmiseks piisavalt raha (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Maakohus on asjas esitatud tõendeid sisuliselt hinnanud ning

nende pinnalt tuvastanud, et kostjal ei olnud 2008. a septembris raha, et anda võlgnikule

1 500 000 krooni suurune laen. Ringkonnakohus nõustub maakohtu antud hinnanguga

tõenditele. Seega on hageja esitatud tõenditega täitmise kviitungist tulenev eeldus ümber

lükatud.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ja võlgniku antud ütlused on omavahel

vastuolus ning samuti vastuolus esitatud kirjalike tõenditega. Kostja vande all antud ütluste

kohaselt sai ta raha võlgnikule laenamiseks mh sellest, et tegeles hüpoteegi tagatisel laenu

andmisega. Samas on kinnistusraamatu väljavõtetega tõendatud, et enne laenu andmist kostja

kasuks kinnistusraamatusse hüpoteeke ei olnud seatud. Võlgniku ütluste kohaselt kasutas ta

saadud laenu osaliselt Avateks Auto OÜ eest OÜ-le Mark Oil kütuse eest tasumiseks. Samas

OÜ Mark Oil kirjaliku kinnituse kohaselt tasus Avateks Auto OÜ kütuse eest üksnes

ülekannetega. Maakohus on õigesti leidnud ka seda, et kostja ja võlgniku ütlused lahknevad

selles, kuidas võlgnikule raha üle anti. Arvestades vastuolusid võlgniku ja kostja ütlustes nii

omavahel kui ka kirjalike tõenditega, samuti asjaolu, et nii võlgnik kui ka kostja on asja

lahendusest kostja kasuks isiklikult huvitatud, on maakohus õigesti pidanud nende ütlusi

ebausaldusväärseks ja leidnud, et need ei tõenda seda, et kostja võlgnikule laenu andis.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et asjaolu, et tema pangakontode kogukäive ületas

võlgnikule antud laenu suurust, tõendab seda, et tal oli laenu andmiseks piisavalt raha.

7 (7)

Maakohus on õigesti leidnud, et arvestada tuleb ka kostja väljaminekuid, samuti asjaolu, et

pangakontode väljavõtted olid esitatud kaheaastase ajavahemiku kohta. Pangakontode

väljavõtetest nähtub, et suuremad summad käisid kostja kontodelt läbi 2006. a-l. Enne laenu

andmist 2008. a-l ei nähtu kostja kontodel ligilähedaseltki selliste summade liikumist, mis

võimaldanuks kostjal hagejale 1 500 000 krooni laenata. Maakohus on põhjendatult lähtunud

ka kostja sissetulekute kohta esitatud Maksu- ja Tolliameti andmetest. Nagu kostja ise välja

toob, põhinevad need andmed kostja enda esitatud tuludeklaratsioonidel. Olukorras, kus kostja

ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta sissetulek oli suurem, võib nende andmete õigsust

eeldada. Seega on hageja kostja pangakontode väljavõtete ja Maksu- ja Tolliameti andmetega

kostja sissetuleku suuruse kohta piisavalt tõendanud enda väidet, et kostjal ei olnud piisavalt

raha võlgnikule laenu andmiseks. Sellises olukorras ei piisanud kostjal enam paljasõnalistest

vastuväidetest, vaid kostja oleks pidanud esitama omapoolseid tõendeid, mis hageja väited ja

tõendid ümber lükkaksid (vt nt Riigikohtu 28. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

10348, p 13).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et laenuleping on tuvastatud asjaoludel

näilik ja seega TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 järgi tühine. Olukord, kus kostja ja võlgnik allkirjastasid

laenulepingu ja raha kättesaamise kviitungi, ilma et tegelikult oleks raha üle antud, viitab selgelt

nende tahtele luua võlgniku pankrotimenetluses näilik kohustus, mitte aga tuua kaasa

laenulepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi, st kostja kohustust anda võlgnikule üle laen ja

võlgniku kohustust see tagasi maksta.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et olukorras, kus võlgnikul ei olnud

tegelikult kostja ees kohustust, kahjustab see, et võlgnik kostja tema vastu esitatud hagi õigeks

võttis, võlausaldajate huve ning õigeksvõtt tuleb PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks

tunnistada. On ilmselge, et kostja teadis, et võlgniku poolt tema olematu nõude õigeksvõtt

kahjustab võlgniku võlausaldajate huve. Kostja ei ole seda kuidagi ümber lükanud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagi õigeksvõttu ei saa tagasi võita. Kohtupraktikas on

seda võimalust selgelt jaatatud (vt Riigikohtu 4. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541

p-d 10–16). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtulahend on õigeksvõtu teel saavutatud

selgelt üksnes pankrotivõlgniku võlausaldajate kahjustamiseks, kaalub võlausaldajate õigus

saada enda nõuded võlgniku pankrotivarast rahuldatud, st nende omandipõhiõigus, selgelt üle

kostja ja võlgniku ootuse kohtulahendi kehtimajäämisele.

12. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171

lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav