2-13-10290/285 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.04.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-10290

Kohtuasi

OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta hagi Astro Vara OÜ

vastu kahju hüvitamiseks ja viiviste väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.04.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Kermon ja OÜ Kermon Hekta apellatsioonkaebus

Astro Vara OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

OÜ Kermon 69 853,56 eurot

OÜ Kermon Hekta 563 383,05 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad OÜ Kermon (registrikood 10205223) ja OÜ

Kermon Hekta (registrikood 10286049), esindajad

vandeadvokaadid Martin-Johannes Raude ja Marko

Kairjak

Kostja:

Astro

Vara

OÜ

(registrikood

14119503)

lepingulised esindajad Jaak Anton ja vandeadvokaadid

Sanjay-Jaanus Mody ja Kadri Michelson

Kohtuistungi toimumise aeg

11.02.2021

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29.04.2019 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha

selles osas uus otsus, millega jätta hagejate menetluskulud maakohtus nende endi

kanda ja kostja menetluskulud maakohtus 11% ulatuses OÜ Kermon ja 89%

ulatuses OÜ Kermon Hekta kanda.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Hagejate apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Hagejate apellatsioonkaebuse menetlusega seotud kulud jätta hagejate endi kanda

ja kostja menetluskulud 11% ulatuses OÜ Kermon kanda ja 89% ulatuses OÜ

Kermon Hekta kanda.

5. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

2

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Kermon (hageja I) ja OÜ Kermon Hekta (hageja II) esitasid 04.03.2013 Harju

Maakohtule hagi Astro Vara OÜ (kostja) vastu kahju hüvitamiseks ja viiviste väljamõistmiseks.

Kohus tegi 20.11.2014 vaheotsuse, millega tuvastas hagejate omandiõiguse ja valduse

rikkumisega põhjustatud majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju nõude põhjendatuse.

Kohus kohaldas 18.12.2014 määrusega hagejate taotluse alusel hagi tagamise abinõud.

Kohus kinnitas 02.12.2016 kompromissilepingu ja lõpetas tsiviilasjas menetluse hageja I

nõudes omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 10 633,04 eurot, pandieseme

müügist saadud raha tagastamiseks summas 11 970,97 eurot ja üürilepingu ettemaksu

väljamõistmiseks summas 2 396,69 eurot koos intressidega 758,65 eurot. Kompromissi järgi

tuli kostjal tasuda eelnimetatud nõuete eest hagejale I kompensatsiooni 10 000 eurot.

2. Hagejate lõplikud nõuded kohtuotsuse tegemise seisuga olid järgmised:

− mõista hageja I kasuks kostjalt majandustegevuse seiskumisest kahju hüvitamiseks

69 853,56 eurot ja viivis alates 10.12.2012 kuni kohtuotsuse täitmiseni seadusjärgses

määras põhinõudelt (sissenõuetavaks muutunud viivis oli 35 473,06 eurot);

− mõista hageja II kasuks kostjalt majandustegevuse seiskumisest kahju hüvitamiseks

563 383,05 eurot ja viivis alates 10.12.2012 kuni kohtuotsuse täitmiseni seadusjärgses

määras põhinõudelt (sissenõuetavaks muutunud viivis oli 286 097,40 eurot).

3. Asjaolude kohaselt hageja I ja AS Regatimaja sõlmisid 08.01.2000 üürilepingu, mille

kohaselt andis AS Regatimaja üürile hagejale I äriruumid asukohaga Merivälja tee 1, Tallinn.

13.06.2005 sai üürileandjaks OÜ Newstar ja alates 12.08.2009 sai üürileandjaks kostja.

Üüripinnal tegutses lisaks hagejale I ka hageja II, mistõttu asusid üüripinnal mõlema hageja

raamatupidamisdokumendid,

kliendiinfo

ning

hagejate

klientide

raamatupidamise

algdokumendid. Lisaks sellele asusid üüripinnal hageja I tütarettevõtete OÜ Kermon Invest ja

OÜ KRM Liising ning äriühingute OÜ Silvakoolitus, OÜ Stella Borealis, OÜ LibroCS ja OÜ

WebBooks raamatupidamisdokumendid ja vara, KK isiklik vara, dokumendid ja emotsionaalse

väärtusega esemed, Narva mnt.22 ja KÜ Rotermanni 5/7 dokumendid, Eesti Naisettevõtjate

Liidu ja Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni dokumendid. Üüripinnal asuva hageja I vara

hulgas oli hulgaliselt mööblit, kontoritehnikat ja muud äritegevuse tarbeks vajalikku vara. 2010

majandusaasta aruannete kohaselt oli 2010 lõpu seisuga hageja I materiaalse põhivara väärtus

kokku 10 633,04 eurot, lisaks 2010 bilansis kajastamata vara. Üüripinnal asuvate arvutite kaudu

3

oli võimalik juurde pääseda hageja II ostetud raamatupidamistarkvarale Hansa Enterprise, mille

andmebaasides sisaldusid ca 200 hagejate klientide kliendiinfo ja raamatupidamisandmed.

KK avastas 2010 detsembris, et 12.11.2010 oli asutatud ettevõte KRM Advisor OÜ, mille

juhatuse liige oli alates 15.09.2011 AK ning, et KRM Advisor hakkas hagejate klientidele

esitama arveid hagejate osutatud teenuste eest tagasiulatuvalt alates augustist 2010, millega

seoses halvenes hagejate maksevõime 2011 alguseks selliselt, et hagejal I tekkis üürileandja ees

võlgnevus 188 213,37 Eesti krooni (12 029,03 eurot). Kostja seoses üürivõlgnevusega KK

poole ei pöördunud, vaid suhtles hoolimata AK juhatuse liikme volituste lõppemisest edasi

üksnes AK-ga, kelle eesmärk oli KRM Advisor OÜ kaudu võtta üle hagejate ettevõtted koos

varade ja klientidega. Kuigi KK oli alates 18.11.2010 ainus hageja I juhatuse liige, ei edastanud

kostja KK-le maksemeeldetuletust seoses tekkinud üürivõlaga ega teinud ühtki ettepanekut

üürivõlgnevuse likvideerimiseks.

28.01.2011 allkirjastas Ermo Kruus AK antud volituse alusel müügilepingu ja üürilepingu

lõpetamise kokkuleppe. Müügilepingu poolteks olid hageja I kui müüja, KRM Advisor kui ostja

ja kostja kui üürileandja. Müügilepingu kohaselt oli üürileandja üürilepingust tulenevate nõuete

tagamiseks teostanud üürileandja pandiõigust üüripinnal asuvate vallasasjade suhtes ning

hageja müüs KRM Advisorile müügilepingus nimetatud kaubad (mööbel, IT tehnika,

kontoritarbed ja kontoritehnika) kogumaksumusega 24 000 eurot (käibemaksuta). Samal

päeval helistas kostja juhatuse liige MP KK-le teatades, et KK-l enam üüripinnale juurdepääsu

ei ole. KK teavitas MP koheselt soovist vara tagasi saada, et üüripinnal asuvad ettevõtete

raamatupidamisdokumendid ning kostjaga lepingulistes suhetes mitteoleva hageja II ja

kolmandate isikute vara. MP üüripinnale juurdepääsu ei võimaldanud ning hagejatele ja

kolmandatele isikutele raamatupidamisdokumentide ja vara ei tagastatud, muutes seeläbi

võimatuks hagejate majandustegevuse jätkamise.

Pärast 28.01.2011 sündmusi hagejate majandustegevus katkes, kuna puudus juurdepääs

üüripinnale ning hagejatel ei olnud vara ega dokumentatsiooni, millega senist majandustegevust

jätkata. Hagejate sisulist majandustegevust jätkas KRM Advisor, kes sai enda valdusesse

hagejate

vara,

raamatupidamisdokumentatsiooni,

kliendiinfo

ja

klientide

raamatupidamisdokumendid. Hagejate 11 töötajal oli juurdepääs üüripinnale ka pärast

28.01.2011, kuid nad jätkasid töötamist KRM Advisori heaks, kes oli saanud enda valdusesse

kõik hagejate senise majandustegevuse jätkamiseks vajalikud vahendid.

Üüripinnal asunud vara omandiõiguse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on hagejal I,

kelle suhtes on rikutud ka omandiõigust ja valdust üüripinnal asunud majandustegevuse tarbeks

vajalikele vahenditele (kliendiinfo) ligipääsu piiramise läbi. Hageja II suhtes on rikutud

omandiõigust ja valdust üüripinnal asunud majandustegevuse tarbeks vajalikele vahenditele

(kliendibaas

ja klientide raamatupidamise

algandmed), mis

põhjustas hageja

II

majandustegevuse seiskumise.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt teostas kostja seoses üüripinna kasutamise

eest tekkinud üürivõlgnevusega üürileandja pandiõigust üürilepingust tulenevate nõuete

tagamiseks üüritud kinnisasjal asuvatel ja ruumi üürimisel selle sisustuse või kasutamise juurde

kuuluvate vallasasjade suhtes. 28.01.2011 sõlmisid kostja ja hageja I üürilepingu lõpetamise

kokkuleppe, milles hageja I kinnitas, et tal ei ole üürilepinguga seoses kostja vastu mistahes

nõudeid või pretensioone. Pärast üürilepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimist soovis kostja

korduvalt kogu tema valdusesse jäänud üüripinnal asunud vara üle anda KK lepingulistele

esindajatele, kuid KK keeldus vara vastuvõtmisest.

4

19.04.2011 esitas hageja I müügilepingu ja üürilepingu lõpetamise kokkuleppe tühistamise

avaldused. 26.11.2012 esitasid hagejad kostjale nõudeavalduse üürileandja pandiõiguse

väidetavalt ebaseaduslikust teostamisest tuleneva omandiõiguse rikkumisega ja kõlvatule

konkurentsile kaasaaitamisega tekitatud kahju 1 629 747,04 eurot hüvitamiseks, millele kostja

13.12.2012 vastuses vastu vaidles.

Hagi ja selle esitamise asjaolusid arvestades oli kostja veendumusel, et hagejad esitasid hagi

pahauskselt ning vale kostja vastu. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejate väärtus vähenes ja

hagejatele tekkis väidetavalt kahju, ei saanud nõudeid kostja vastu esitada, kuivõrd kostja ei

olnud hagejate vara müünud. Müügilepingu kohaselt oli vara müüjaks hageja I ise ja ostjaks

KRM Advisor. Kostja kaasati müügitehingusse üksnes kolmanda osapoolena, kuivõrd hagejal

tekkis kostja ees üürivõlg, mistõttu kostja teostas üürileandja pandiõigust. Hageja I poolt KRM

Advisorile müüdud vara ostusumma eest tasus hageja I oma üürivõlgnevuse. Samuti ei

kuulunud hüvitamisele kasutuseelist ületav puhtmajanduslik kahju. Järelikult puudusid

mistahes alused hageja I nõude rahuldamiseks omandiõigusest tulenevalt.

Hageja I ei tõendanud talle kahju tekkimist. Kostja tegu ei olnud õigusvastane, kuna ta teostas

oma seadusest tulenevat üürileandja pandiõigust üürivõla tõttu. Kostja ei sekkunud hagejate

majandustegevusse ning isegi, kui seda eeldada, ei sekkunud kostja hageja I majandustegevusse

viisil, mis oli vahetult suunatud hageja I majandustegevuse seiskamisele. Hageja I

majandustegevus oli seiskunud juba enne kostja poolt üürileandja pandiõiguse teostamist ning

üürilepingu lõpetamist. Hageja I ei tõendanud VÕS § 1049 (majandus- või kutsetegevuse

seiskamise õigusvastasus) kohaldamise eeldusi ning tal oli lepinguline suhe kostjaga, mis

välistas lepinguväliselt kahju nõudmise. Hagejad ei tõendanud väidetava kahjunõude suurust

ning samuti ei esinenud põhjuslikku seost kostja väidetava ebaseadusliku tegevuse ja hagejatele

väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kostja ei saanud ette näha ega pidanudki ette nägema

väidetava rikkumise võimaliku tagajärjena hagejate väidetava kahju tekkimist ehk esines süüd

välistav asjaolu. Kostja leidis, et alternatiivset nõuet väidetavalt kahju tekitanud teole

kaasaaitamise eest ei saanud rahuldada, kuna siis peaks hagi olema esitatud ka väidetava

peamise kahju tekitaja vastu ehk käesoleval juhul siis hageja I endise juhatuse liikme AK või

volikirja alusel müügilepingu ja üürilepingu lõpetamise kokkuleppe sõlminud EK või hagejate

äri väidetavalt „kaaperdanud“ KRM Advisor OÜ vastu. Ei olnud võimalik rahuldada hagi

väidetava kaasaaitamise koosseisu eest, kui kohus ei saanud võtta seisukohta selle kohta, kas

väidetava kahju tekitava teo peamine väidetav vastutaja oli selles väidetavas teos süüdi või

mitte. Samuti hageja I ei tõendanud enda väidet selle kohta, et kostja soovis KRM Advisor

väidetavale ebaseaduslikule teole kaasa aidata.

Kuna üürilepingu sõlmis üksnes hageja I, ei olnud hagejal II õigust üüripinnal tegutseda.

Hageja I rikkus oma teavitamiskohustust, kuivõrd ei teavitanud üürileandjat allrentnikest.

Sellest tulenevalt ei saanud kostja pandiõiguse teostamisel teadlik olla, et üüripinnal asus ka

teiste üürniku äriühingute ehk kolmandate isikute vara. Kostja ei saanud ka hageja II

majandustegevust seisata.

Maakohtu otsus

5. Kohus jättis hagejate hagid kostja vastu rahuldamata ja tühistas 18.12.2014 määrusega seatud

hagi tagamise abinõu. Vaheotsuse jõustumise ja kompromissi sõlmimisega osalise menetluse

lõpetamise tõttu jätkas kohus menetlust kostja poolt hagejatele majandustegevuse seiskamisega

põhjustatud kahju kindlakstegemiseks.

Kohus tuvastas vaheotsuses, et kostja põhjustas hagejale I omandiõiguse ja valduse

rikkumisega ning majandustegevuse tarbeks vajalikele vahenditele ligipääsu äravõtmisega

(varale juurdepääsu takistamine, selle õigusvastane pantimine, üürilepingu lõpetamise

kokkuleppe ja müügilepingu sõlmimine, hageja vara müügist saadud rahasumma

5

mittetagastamine) alates 28.01.2011 kahju, millega kostja rikkus pooltevahelist üürilepingut.

Hageja II suhtes seisnes hageja II omandiõiguse ja valduse ebaseaduslik rikkumine alates

28.01.2011 majandustegevuse tarbeks vajalikele vahenditele (kliendibaas, intellektuaalomand

ja raamatupidamisdokumentatsioon) ligipääsu äravõtmises ja tagastamata jätmises ning heade

kommetega vastuolus oleva müügitehingu tegemises, mille käigus võõrandati hageja II

serverites asunud intellektuaalne omand. Hageja II nõude kostja vastu kvalifitseeris kohus

deliktiliseks nõudeks vastavalt VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 5 ja p 8.

6. Hageja I nõudis kostjalt hageja II ettevõtte väärtuse hüvitamist 69 853,56 euro ulatuses. VÕS

§ 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vaidlus

puudus, et hageja II ei kuulunud hagejale I, seega ei saanud talle tekkida kahju hageja II

ettevõtte väärtuse vähenemisest. Hageja I ei nõudnud kahjuhüvitisena tema enda ettevõtte

väärtuse hüvitamist. Üürileandja kohustuste kaitse eesmärk ei olnud hagejale I üürnikuks

mitteoleva isiku ehk hageja II ettevõtte väärtuse säilitamine, järelikult ei pidanud kostja

ettevõtte väärtust hüvitama. Antud kahju ei olnud kostjale ka ettenähtav, sest ta ei saanud

üürilepingu sõlmimise ajal ette näha oma lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjena

üürnikuks mitteolevale isikule väärtuse vähenemises seisneva kahju tekkimist (VÕS § 127 lg 2

ja lg 3).

Kohtu

määratud

täiendekspertiisi

läbi

viinud

riiklikult

tunnustatud

ekspert

AA

eksperthinnanguga oli tõendatud, et hageja I äritegevusel puudus positiivne turuväärtus ja tema

äritegevuse seiskumisest ei saanud kahju tekkida (XVI kd lk 126-137). Asjaolu, et hageja I

äritegevusel puudus positiivne turuväärtus kinnitasid veel AV, JJ, BFG ja PS arvamused (I kd

lk 180-201, VII kd lk 95-106, VII kd lk 167-186, XIII kd lk 154, XIV kd lk 2-24). Järelikult ei

saanud majandustegevuse seiskumine hageja I äritegevuse väärtust vähendada. Riiklikult

tunnustatud eksperdid AV, JJ ja AA asusid seisukohale, et kahju suuruse hindamisel ei saanud

aluseks võtta turuväärtusesse korrigeeritud netovara meetodil leitud hageja I ettevõtte

turuväärtust, sest netovara põhine ettevõtte väärtus tulenes hagejale I kuulunud omakapitalist

(raha pangakontol, nõuded ostjate vastu, laenunõuded, osalused tütarettevõtetes), mille väärtus

ei saanud kostja 28.01.2011 tegevuse tulemusel langeda ja mis kuulus hagejale I samas

väärtuses olenemata sellest, kas tema majandustegevus jätkub või seiskub (VII kd lk 167-186,

XIII kd lk 154, XIV kd lk 2-24). Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja I hagi

kahju hüvitamiseks tuli jätta täies ulatuses rahuldamata.

7. Hageja II nõudis kahjuhüvitisena enda ettevõtte väärtuse hüvitamist 563 383,05 eurot. VÕS

§ 127 lg 1 järgi saaks hagejale II tekkinud kahju suuruseks olla summa, mille võrra ettevõtte

väärtus vähenes võrrelduna enne ja pärast kostja toimepandud rikkumist 28.01.2011 seisuga.

Riiklikult tunnustatud eksperdid AV, JJ ja AA asusid seisukohale, et hageja II netovara põhine

turuväärtus kostja tegevuse tulemusel ei vähenenud ja selle näol ei saanud kostja tegevuse

tulemusel kahju tekkida (VII kd lk 167-186, XIII kd lk 154, XIV kd lk 2-24, XVI kd lk 126-

137). Sama selgitas ekspert AA kohtus küsimustele vastates (XVI kd lk 185-190). Hageja II

netovara põhine turuväärtus tulenes 85% ulatuses hagejale II kuulunud laenu- ja

intressinõuetest ning ülejäänud osas rahast, laekumata arvetest ja finantsinvesteeringutest

(väärtpaberid), mille väärtus ei saanud kostja 28.01.2011 tegevuse tulemusel langeda ja mis

kuulusid hagejale II olenemata sellest, kas tema majandustegevus jätkub või seiskub (VII kd lk

167-186, XIII kd lk 154, XIV kd lk 2-24). Seega netovara põhist firma väärtust

majandustegevuse seiskumine ei mõjutanud (VII kd lk 167-186, XIII kd lk 154).

Ekspert AA hinnangul ei olnud hageja II äritegevus jätkusuutlik ja seetõttu puudus positiivne

turuväärtus, mistõttu ei saanud äritegevuse seiskumisest kahju tekkida (XVI kd tl 126-137).

Kuna ekspert JJ hindas hageja II äritegevuse väärtust enne kostja rikkumiste toimepanemist s.o

31.12.2010 seisuga, mitte väärtuspäeva 28.01.2011 seisuga, siis ei saanud tema arvamust selles

6

osas arvesse võtta. Samuti hinnati hageja II ettevõtte väärtust BFG ja PS asjatundja arvamustes

31.12.2010 seisuga, mistõttu ei saanud antud väärtus olla kostja tegevuse tagajärjel tekkinud

kahjuks. Seega tuli lugeda ekspert AA hinnanguga tõendatuks, et hageja II äritegevus ei olnud

28.01.2011 seisuga jätkusuutlik, mistõttu puudus äritegevusel positiivne turuväärtus ja see ei

saanud kostja tegevuse tagajärjel väheneda. Järelikult ei saanud kohus hinnata hageja II

turuväärtust diskonteeritud rahavoogude meetodil ega sellega kombineeritud meetodil.

Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja II väärtus kostja toimepandud rikkumise

tõttu ei vähenenud.

8. VÕS § 128 lg 4 ja 132 lg 4 järgi kuuluks kahjuna hüvitamisele saamata jäänud tulu või

hagejate majandustegevuseks vajalike vahendite kasutuseelis ajavahemiku eest, mis oleks

hagejatel pidanud mõistlikult tegutsedes kuluma nende vahendite taastamiseks. Kohtu

määratud täiendekspertiisi läbiviinud riiklikult tunnustatud ekspert AA tõi eksperthinnangu p-

s 3 esile, et majanduslike kahjude hindamisel peetakse kõige täpsemaks lähenemist, kus

kõrvutatakse kahjustavast sündmusest mõjutatud finantstulemusi (tulusid, kulusid kasumit ja

rahavoogu) nende tulemustega, mis oleks hinnanguliselt saavutatud olukorras, kus kahjustavat

sündmust ei oleks olnud. Ekspert pidas hageja II äritegevust kahjumlikuks, mistõttu ei olnud

võimalik prognoosida positiivse rahavooga stsenaariumit eeldusel, et kahjustavat sündmust ei

oleks toimunud. Eksperthinnangu tabelis 7 toodud hageja II jaanuarikuu kasumiaruande

prognoos näitas, et ärikasumit ettevõte ei teeninud. Ekspert märkis, et Eestis olid

raamatupidamisteenust osutavatel ettevõtetel äritegevuse taastamise tegevuskavad, mis nägid

ette tegevuse taastamise (nt tegevuskoha hävimisel tulekahjus) tundide või päevade jooksul.

Omamata uues asukohas tegevuse taastamiseks ettevalmistust või valmisolekut, võis selleks

kuluda aega päevades või nädalates. Isegi kui eeldada, et ettevõtte tegevuse taastamiseks

tegutseks ettevõtte juht terve ühe kuu, siis sellise tegevuse kuluks (ehk täiendav kulu

kahjustavast sündmusest) oleks ühe kuu töötasu koos maksudega ehk hageja II puhul 640 eurot.

Veel märkis ekspert, et äritegevuse katkestusest tekkinud saamata jäänud tulu hinnatakse

praktikas ka katkestuse perioodi jooksul teenimata jäänud ärikasumist lähtudes. Saamata jäänud

müügitulu näol tekkinud kahju võiks seega hagejal II olla 1 312 eurot (XVI kd lk 126-137).

Hagejad ei olnud aga saamata jäänud tulu ega kasutuseeliste hüvitamist nõudnud. Kuna

põhinõuded jäid rahuldamata, siis puudus alus viivise rahuldamiseks.

Hagejate apellatsioonkaebus

9. Hagejad esitasid maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsusega hagi rahuldamist järgmiselt:

− mõista hageja I kasuks kostjalt välja põhivõlgnevusena 69 853,56 eurot, viivis

36 116,10 eurot perioodi eest 10.12.2012 - 29.04.2019 ja sealt edasi edasiulatuv viivis

seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse täimiseni;

− mõista hageja II kasuks kostjalt välja põhivõlgnevusena 563 383,05 eurot, viivis

291 283,61 eurot perioodi eest 10.12.2012-29.04.2019 ja sealt edasi edasiulatuv viivis

seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse täimiseni.

10. Vaheotsusega tunnistas kohus hagejate omandiõiguse ja valduse rikkumisega põhjustatud

majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju nõude põhjendatust. Hagejate hinnangul sai

vaheotsuse jõustumise järgselt menetluse sisuks olla vaid kahju suuruse kindlaksmääramine.

Esimene kohtulik ekspertiis tuvastas, et tekitatud kahju oli minimaalselt 159 000 eurot (ekspert

JJ). Selle järgselt tekkis vajadus viia läbi täiendav ekspertiis. Kohus määras aga eksperdiks AA,

kes jõudis täiendekspertiisis vastupidisele järeldusele – hagejatele kahju ei tekkinud. Kohus

tugines otsuses ebaõigesti AA järeldustele. Kohtuotsus oli vastuolus vaheotsusega – kohus

sedastas vaheotsuses kahju esinemist, st kohus ei saanud võtta seisukohta, et kahju ei tekkinud.

Kohus rikkus menetlusõigust, hindas valesti tõendeid ja kohaldas ebaõigelt materiaalõigust.

7

Hagejad soovisid, et asja lahendamisel jäetakse kõrvale spetsialisti arvamused ja

täiendekspertiis, mis rajanesid vaheotsusega vastuolus olevatel eeldustel ning mis

täiendekspertiisi osas olid saadud täiendekspertiisi tegemise menetlusreegleid oluliselt

rikkudes.

Kõik eksperdid ja asjatundjad tuvastasid käesolevas asjas hagejatel vähemalt mingi kahju

esinemise. Kuna ükski ekspert ammendavat ja selget vastust sellele anda ei suutnud, siis tuli

kahju sisu ja ulatus sisustada kohtu poolt. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid ja jõudis ebaõigele

järeldusele, et hagejale kahju ei tekkinud. Kohus pidanuks kahju sisustama kooskõlas asjas

kogutud tõenditega. Kohus seda teinud ei ole, vaid tugines ainult AA järeldustele.

Ekspert AA hinnangud ei olnud usaldusväärsed ja neid ei saanud kasutada. Ekspert arvutas

ettevõtete väärtust pärast kahju tekkimist, mitte kahju tekkimise ajal ning arusaamatult leidis,

et ei saa väärtustt hinnata DCF meetodil. Ta käitus erapoolikuna, kasutas ekspertiisi tegemisel

materjale, mida polnud kohtutoimikus, ekspert kohtus ja suhtles korduvalt kostja esindajatega

ning sai nendelt materjali (kohus keelas kohtuvälise suhtluse). Ekspert tegi täiendekspertiisi

asemel sisuliselt uue ekspertiisi ja jõudis valede järeldusteni. Ekspert jättis temale esitatud

küsimustele nr 4-6 vastamata ega viinud läbi sisulist hindamist. Küsimustele nr 1-3 vastates

esitas ekspert põhjendusi, mida ekspertarvamuse sisust ei olnud võimalik tuvastada. Lisaks oli

ekspertiis sisuliselt vale, kuna selles ei arvestatud hagejate immateriaalse varaga.

Kahju väljamõistmisel ei omanud tähendust, kas kohus kvalifitseeris kahju otseseks varaliseks

kahjuks või saamata jäänud tuluks, sest nende vahel vahe tegemine on sageli küsitav või isegi

võimatu, enamasti on sellel üksnes teoreetiline tähendus. Hagejate kahju liik sõltus antud juhul

kohaldatavast hindamismeetodist, kuid hagi rahuldamine/rahuldamata jätmine ei saanud

sõltuda hinnangust kahju liigi küsimuses. Kahju hüvitamisel tuli arvestada netovara meetodit

ja diskonteeritud rahavoogude meetodit kumulatiivselt. Vaid diskonteeritud rahavoogude

meetodi kohaldamine ei olnud kohane. Kohus tuvastas ebaõigesti, et saamata jäänud tulu nõue

oli esitamata. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata, et hagejate väärtuse hindamisel ja kahju

sisustamisel tuli võtta aluseks mitte 28.01.2011 (kahju põhjustanud sündmus), vaid eelneva

täiskuu lõpu. Pooliku kuu andmed ei anna terviklikku pilti.

Hagejate bilansis oli aegunud dividendinõue. Isegi kui dividendinõue ei oleks aegunud, siis

seda ei saa lugeda kohustuseks. Mõlema hageja ainuosanikuks oli KK, kelle otsustada oli

dividendide väljamaksmine. Seega, kui dividende ei oleks välja makstud või siis need lugeda

aegunuks, eraldataks need raamatupidamislikult eraldi kirjena ja nad ei oleks mitte kohustused,

vaid vara. Ekspert JJ ega ka AA ei ole dividendinõude aegumisega hagejate väärtuse hindamisel

arvestanud, olgugi, et mõlemad on kinnitanud, et aegumisel väärtus suureneb. Kohus pidi

tuvastama dividendinõuete aegumise kui õigusliku küsimuse, kuid ei teinud seda. KRM

Advisor OÜ esitatud arved hageja II teenuste eest mõjutasid viimase eeldatavat müügitulu

jaanuaris 2011. Tegelikkuses tuli kõik arved lugeda hageja II käibeks, st summas

52 396,20 eurot. Eelnev tõi kaasa hageja II väärtuse tõusu diskonteeritud rahavoogude meetodi

alusel. Hageja II klientide võla 80 766 euro puhul on JJ lähtunud põhjendamatult

konservatiivsest laekumise tõenäosusest.

Kohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Kohus pidi määrama kulude jaotuse proportsioonidena

hagejate vahel vastavalt esitatud kahjunõude suurusele.

Kostja seisukohad

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

solidaarselt hagejate kanda.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

8

12. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada

menetluskulude jaotuses osas, millega jäeti menetluskulud hagejate kanda ilma nende

solidaarset vastutust märkimata. Kostja taotles uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud

hagejate kanda solidaarselt. Kostja taotles maakohtus menetluskulude jätmist solidaarselt

hagejate kanda. Otsusest ei nähtunud kostja taotluse rahuldamata jätmist.

Hagejate seisukohad

13. Hagejad vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsus

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis

hagid rahuldamata ja hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel.

Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus tühistada osas, milles

maakohus jättis menetluskulud hagejate kanda, kuid ei määranud, kas hagejad kannavad

solidaarvastutust või vastutavad vastavalt osalemise ulatusele. Ringkonnakohus leiab, et

menetluskulude jaotusel tuleb hagejate vastutuse määramisel aluseks võtta nõude ulatust

(TsMS § 165 lg 1 viimane lause).

15. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

16. Vastuseks hagejate apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hagejad on kaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu, mida

maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda neid.

17. Hagejate apellatsioonkaebus baseerub suures osas väitel, et vaidlustatud otsus ei ole

kooskõlas maakohtu 20.11.2014 vaheotsusega, kus kohus tuvastas hagejate omandiõiguse ja

valduse rikkumisega põhjustatud majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju nõude

põhjendatust.

20. Peale vaheotsuse jõustumist praeguses asjas kinnitas maakohus 02.12.2016 määrusega

poolte sõlmitud kompromissi vaidluse osaliseks lõpetamiseks:

1) hageja I nõude osas kostja vastu omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

summas 10 633,04 eurot ja hüvitiselt viivise väljamõistmiseks;

2) hageja I nõude osas kostja vastu pandieseme müügist saadud raha, mis ületas üürivõlgnevust,

väljamõistmiseks summas 11 970,97 eurot ja sellelt viivise väljamõistmiseks;

3) hageja I nõude osas kostja vastu üürilepingu ettemaksu väljamõistmiseks summas 2396,69

eurot koos intressidega summas 758,65 eurot ja ettemaksult arvestatud viivise

väljamõistmiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsus vastuolus vaheotsusega, kuivõrd pole

välistatud, et kohus tuvastab lõppotsuses, et hagejatele ei ole kahju tekkinud. Vaheotsuses

tuvastas kohus, kas kostja rikkus oma kohustusi ja kas ta selle eest vastutab, kuid ei käsitlenud,

milline on tekkinud kahju ja kui suur see on, samuti ei käsitlenud hagejate ettevõtete seisundit,

ei enne ega pärast kostja rikkumist 28.01.2011. Vaheotsuse kohaselt rikkus kostja oma

kohustusi ja tekitas hagejatele kahju, et hagejate juhatuse liige KK ei pääsenud alates

28.01.2011 enam ettevõtte tegutsemiskohaks olevatesse ruumidesse. Vaheotsuses ei tuvastatud

9

hagejate ettevõtete seisu ja väärtust 28.01.2011, mille kindlakstegemiseks määras kohus peale

vaheotsuse jõustumist ekspertiisi.

22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et hagejale I ei saanud tekkida kahju,

mille hüvitamist ta nõuab. Hageja I nõudis hageja II ettevõtte väärtuse hüvitamist, kusjuures

hageja II ettevõte ei ole kuulunud hagejale I. Kuigi hageja I ei ole enda ettevõtte väärtust kahju

hüvitisena nõudnud, on kohtu määratud täiendekspertiisi läbi viinud ekspert AA ja eksperdid

JJ ja AV, hagejate asjatundja PS ja BFG leidnud, et hageja I äritegevusel puudus vahetult enne

kostja poolt rikkumise asetleidmist positiivne turuväärtus ja järelikult ei saanud see kostja

rikkumiste tagajärjel väheneda ja tema äritegevuse seiskumisest kahju tekkida. Hagejatele ei

ole vaheotsusega tuvastatud kostja rikkumiste tagajärjel kahju tekkinud.

23. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, tuginedes ekspertide AA, JJ ja AV

arvamusele, et kahju suuruse hindamisel ei saadud aluseks võtta netovara meetodil leitud hageja

I ettevõtte turuväärtust, sest netovarapõhine ettevõtte väärtus tuleneb hagejale I kuulunud

omakapitalist (raha pangakontol, nõuded ostjate vastu, laenunõuded, osalused tütarettevõtetes),

mille väärtus ei saanud kostja 28.01.2011 tegevuse tulemusel langeda ja mis kuulub hagejale I

samas väärtuses olenemata sellest, kas tema majandustegevus jätkub või seiskub.

24. Ringkonnakohus nõustub maakohtus tuvastatuga, et tuginedes ekspertide AV, JJ ja AA

arvamusele, et hageja II netovara põhine turuväärtus kostja tegevuse tulemusel ei vähenenud.

Seega ei saanud kostja tegevuse tulemusel ka hagejale II kahju tekkida, sest hageja II netovara

põhine turuväärtus tuleneb 85% ulatuses hagejale II kuulunud laenu- ja intressinõuetest ning

ülejäänud osas rahast, laekumata arvetest ja finantsinvesteeringutest (väärtpaberid), mille

väärtus ei saanud kostja 28.01.2011 tegevuse tulemusel langeda ja mis kuulub hagejale II

olenemata sellest, kas tema majandustegevus jätkub või seiskub. Maakohus leidis õigesti, et

netovara põhist ettevõtte väärtust majandustegevuse võimalik seiskumine ei mõjuta ning et

ekspert AA hinnangul ei olnud hageja II äritegevus jätkusuutlik ja äritegevusel puudus seetõttu

positiivne turuväärtus ja see ei saanud väheneda. Eksperdid AA, JJ ja AV, asjatundjad PS ja

BFG on leidnud, et hageja I äritegevusel puudus eelnev positiivne turuväärtus ning järelikult

see olematu väärtus ei saanud majandustegevuse seiskumisel väheneda, mistõttu ei ole hagejale

I äritegevuse seiskumisest kahju tekkinud.

25. Ebaõige on apellantide väide, mille kohaselt vaheotsuses tuvastati, et hagis märgitud kahju

ärahoidmine on hõlmatud kostja rikutud kohustuste kaitse-eesmärgiga ja hagejatele põhjustatud

kahju olevat olnud ettenähtav. Tuvastati, et omandiõiguse ja valduse rikkumisega põhjustatud

majandustegevuse seiskamisega on tekitatud hagejatele kahju. Vaheotsuses ei tuvastatud,

milles see kahju seisnes.

26. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väidetega, mille kohaselt on kohus rikkunud

põhjendamiskohustust sellega, et kohus oleks pidanud ise määratlema, millist kahju saavad

hagejad nõuda. Esiteks on hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte poolt

esitatust, sh esitatud nõudest ja pooled peavad esitama asja lahendamiseks tähtsad faktilised

asjaolud kohtule avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ning kohus ei pea ise esitatud

tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.

Samas on hagejad hagis märkinud, et kahjuks on majandustegevuse seiskumise tagajärjel

tekkinud hageja II ettevõtte väärtuse vähenemine ning nad on nõudnud selle hüvitamist.

27. Ebaõige on kaebuse väide, et vaheotsusega tuvastati, et hagejad olid vahetult enne kostja

rikkumiste asetleidmist (28.01.2011) tegutsevad ettevõtted. Vaheotsuses ei ole hagejate

ettevõtete seisundit käsitletud ega tuvastanud, et hagejate juurdepääsu takistati, et võimaldada

ettevõtte õigusvastane ülevõtmine KRM Advisor OÜ poolt. Maakohus ei olnud 20.11.2014

vaheotsuses kaebuses väidetut tuvastanud. Maakohus kirjutas, et kuivõrd AK ja KRM Advisor

OÜ ei ole käesolevas asjas kostjateks, siis ei saanud maakohus otsustada mh selle üle, kas AK

10

ja KRM Advisor OÜ võtsid kostja kaasabil üle hagejate ettevõtted, millega põhjustasid

hagejatele kahju majandus- või kutsetegevuse seiskamisega VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja 1049 järgi.

Ringkonnakohus on 08.01.2016 otsuses maakohtu seisukohaga sellega nõustunud.

28. Ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt on ekspert AA järeldused vastuolus vaheotsusega.

Ekspert tuvastas, et hageja II tegevus oli juba enne kahjustavat sündmust kahjumlik ja

kliendiportfelli vähenemine ning sellest tulenev müügitulu vähenemine niivõrd suur, et ei

võimalda prognoosida positiivse rahavooga stsenaariumit ka ilma kahjustava sündmuse

toimumiseta (AA eksperdiarvamuse XVI kd, lk 16-22, 126-137). Ekspert AA poolt tuvastatult

hageja II äritegevusel väärtus puudus, siis ei saanud sellist lähenemist eksperdi hinnangul üldse

kasutada ja tema hinnangul saab kahju seisneda vaid kas kahjumi suurenemises tulenevalt

sellest, et hagejad ei saanud juurdepääsu takistamise tõttu oma kahjumlikku tegevust koheselt

lõpetada, või juurdepääsu takistamise tõttu teenimata jäänud ühe kuu ärikasumis, mida hagejad

aga ei teeninud (nad olid kahjumis). Maakohus määras asjas täiendekspertiisi peale seda, kui

ekspert JJ ei analüüsinud, kui suurt kahju põhjustas hagejale II juhatuse liikme juurdepääsu

piiramine ettevõtte tegutsemiskohale alates 28.01.2011.

29. Kohus leidis tõendite hindamisel, et hageja II äritegevusel puudus enne kostja tegevuse

asetleidmist 28.01.2011 positiivne turuväärtus, mistõttu ei saanud see kostja tegevuse tagajärjel

väheneda. Ebaõige on hagejate kaebuse väide, et ekspert AA on esitanud hinnangu ühe kuu

kahju kohta. Asja materjalidest nähtuvalt ei tugine eksperdi järeldus hinnangul juhatuse liikme

juurdepääsu takistamise korral äritegevuse seiskumise aja kestusest ( maksimaalselt üks kuu),

vaid sellel, et hageja II tegevus oli enne kahjustavat sündmust kahjumlik ja kliendiportfelli

vähenemine ja sellest tulenev müügitulu vähenemine niivõrd suur, et ei võimalda prognoosida

positiivse

rahavooga

stsenaariumit

ka

ilma

kahjustava

sündmuse

toimumiseta

(eksperdiarvamuse lk 16-18, 21, 22 - XVI kd tl 126-137). Hagejad ei ole nende järelduste

õigsust kahtluse alla seadnud. Äritegevuse seiskumise aja kestust juhatuse liikme juurdepääsu

takistamise korral (eksperdi eriteadmiste kohaselt maksimaalselt üks kuu) on ekspert AA

arvestanud takistuse perioodil saamata jäänud tulu leidmisel või tegevuse taastamiseks vajalike

kulude ja ajakulu leidmisel, mida hagejad ei ole aga kahjuna nõudnud, nagu ka kohus õigesti

märkis.

30. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega tõendite ebaõigest hindamisest.

Maakohus on põhjendanud, miks ei saanud arvestada ekspert JJ ekspertarvamust ja sellega saab

nõustuda, põhjendust kordamata (TsMS § 654 lg 6). Põhjendatud ei ole etteheited riiklikult

tunnustatud ekspert AA eksperdiarvamuse puudulikkuse suhtes, sh puudub väidetel

konkreetsus. Samuti on alusetud etteheited seoses eksperdiarvamuse ebausaldusväärsusega..

Ekslikud on väited, et ekspert pidi keskenduma varasemate ekspertide arvamuste analüüsile.

Esiteks ei andnud kohus eksperdile sellist korraldust ja teiseks said hagejad oma küsimused

täiendekspertiisiks esitada.

Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et maakohus oleks pidanud kahju hindamisel

arvestama netovara ja rahavoogude meetodit kumulatiivselt. Maakohus lähtus hagimenetluse

põhimõttel poolte esitatust, sh esitatud nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg 1). Hagejad

kirjutasid hagis kui ka hiljem hagi terviktekstis neile majandustegevuse seiskumise tagajärjel

tekkinud kahjuks hageja II ettevõtte väärtuse ning nõudsid selle hüvitamist. Kohus ei pidanud

analüüsima, kas hagejatele saaks välja mõista muu kahju, mida hagejad ei ole nõudnud.

Eksperdid AA, JJ ja AV on leidnud, et kahju suuruse hindamisel ei saa aluseks võtta netovara

meetodil leitud hageja I või hageja II ettevõtte turuväärtust, sest netovara põhine ettevõtte

väärtus tuleneb hagejatele kuulunud omakapitalist (hageja I puhul raha pangakontol, nõuded

ostjate vastu, laenunõuded, osalused tütarettevõtetes, hageja II puhul laenu- ja intressinõuetest,

rahast, laekumata arvetest ja finantsinvesteeringutest (väärtpaberid)), mille väärtus ei saanud

kostja 28.01.2011 tegevuse tulemusel langeda ja mis kuulub hagejatele samas väärtuses

11

olenemata sellest, kas tema majandustegevus jätkub või seiskub. Väidetavalt üüripinnal asunud

materiaalse põhivara hüvitamiseks summas 10 633,04 eurot esitas hageja I eraldi omandiõiguse

rikkumisest tuleneva nõude, mille pooled on lahendanud kompromissiga. Seega oli ebaõige

hagejate väide, nagu puudub vaidlus, et majandustegevuse seiskumisel on hävinud hagejate

netovara, mistõttu tulevat kahju hindamisel arvestada netovara meetodit. Eeltoodust tulenevalt

on maakohus õigesti arvestanud, milline oli hageja majandustegevus enne kostja rikkumist ja

28.01.2011.

31. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et

hagejatele ei ole kahju tekkinud. Vaheotsuses on küll maakohus märkinud, et kahju tekkimise

ja kostja kohustuste rikkumise vahel on põhjuslik seos, kuid vaheotsuses ei ole hinnatud kahju

suurust ega sisuliselt ka seda, milles kahju täpsemalt seisnes. Vaheotsuse p-s 94 on üksnes

tuvastatud, et kahju on tekitatud omandiõiguse ja valduse rikkumisega ning majandustegevuse

tarbeks vajalikele vahenditele ligipääsu äravõtmisega (varale juurdepääsu takistamine, selle

õigusvastane pantimine, üürilepingu lõpetamise kokkuleppe ja müügilepingu sõlmimine,

hageja vara müügist saadud rahasumma mittetagastamine). Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et rikkumine on toimunud, kuid rikkumine ei ole tekitanud hagejatele seesugust

kahju nagu nad hagiavalduses kirjeldavad. Eksperdid on leidnud, et kuna hagejatel enne

rikkumise toimumist kasumlikku majandustegevust ei olnud, siis ei oleks ka majandustegevuse

jätkumine tulu toonud. Seega ei saanud kostja tegevus mõjutada seda, kas hagejad tulu saavad

või mitte - see ei sõltunud kostja tegevusest. Apellantide esile toodu ei anna alust seada kahtluse

alla ekspertide poolt valitud hindamismeetodeid.

32. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel ja maakohtus kantud menetluskulud

jäid hagejate kanda. Samas ei määranud kohus, kuidas hagejad neid kulusid kannavad. TsMS §

165 lg 1 teine aluse võimaldab jaotada kulusid samal poolel osalevate isikute vahel lähtuvalt

mh sellest, millises ulatuses pooled vaidluse põhjustasid või menetlust keerukamaks muutsid.

Arvestada tuleb, et hagejad ei ole solidaarvõlgnikud, kes vastutaksid menetluskulude eest TsMS

§ 165 lg 3 alusel solidaarselt. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega hagejate

solidaarvastutusest. Praeguses menetluses osalevad hagejad iseseisvalt ja erinevas ulatuses,

mistõttu võtab ringkonnakohus kulude jaotamisel aluseks osalemise ulatuse- hageja I nõude

suurust arvestades on tema osakaal 11% ja hageja II nõude osakaal 89%.

TsMS ei reguleeri üheselt, millisel alusel tuleks jaotada hagejate menetluskulud juhul, kui nad

ühiselt vaidluse kaotavad, aga on osalenud menetluses eraldi. TsMS § 165 lg 2 ja 162 lg 4

mõttest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et õiglane on jätta hagejate menetluskulud sel juhul

kummagi hageja kanda. Selles osas tuleb maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse osas

täiendada.

Menetluskulud

33. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS §

171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kummagi hageja kanda. Kostja ringkonnakohtu

menetluskulud jäävad samuti hageja I kanda 11% ja hageja II kanda 89 % ulatuses. Kostja

apellatsioonkaebuse

osalisel

rahuldamisel

jäävad

apellatsioonimenetluse

kulud

menetlusosaliste endi kanda.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka

ringkonnakohus vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

12

(allkirjastatud digitaalselt)