2-20-5197/11 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-5197

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Olerex hagi Margus Liivranna (Liivrand)

vastu 6069 euro 38 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

aktsiaseltsi Olerex apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

8329 eurot 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): aktsiaselts Olerex (registrikood

10136870), lepinguline esindaja Riina Rebane

Kostja

(vastustaja):

Margus

Liivrand

(isikukood

XXXXXXXXXX), vandeadvokaat Indrek Naur

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. juuni 2020. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas aktsiaseltsi Olerex põhinõude väiksemas ulatuses kui 6057 eurot 14 senti

2(10)

ning nõude nimetatud summalt arvestatud 4. aprillil 2020. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks väiksemas ulatuses kui 6057 eurot 14

senti, samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Margus Liivrannalt aktsiaseltsi

Olerex kasuks välja põhivõlg kokku 6057 eurot 14 senti ja nimetatud summalt 4.

aprillil 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 6057 eurot 14 senti ning

jätta menetluskulud Margus Liivranna kanda.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 19. juuni 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada aktsiaseltsi Olerex hagi Margus Liivranna vastu osaliselt.

2. Mõista Margus Liivrannalt aktsiaseltsi Olerex kasuks välja põhivõlg

6057 eurot 14 senti ja nimetatud summalt 4. aprillil 2020. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 6057 eurot 14 senti. Muus osas jätta hagi

rahuldamata."

4. Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud Margus Liivranna kanda.

5. Mõista Margus Liivrannalt aktsiaseltsi Olerex kasuks välja maakohtu menetluses

ning

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulude

(hagiavalduse

ja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud) katteks kokku 1100 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (1100 eurot) tuleb Margus Liivrannal

tasuda aktsiaseltsile Olerex viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 6. aprillil 2020 Tartu Maakohtule hagi, milles

palus Margus Liivrannalt (Liivrand; kostja) välja mõista põhivõlg 6069 eurot 38 senti ja

sissenõutavaks muutunud viivis 6069 eurot 38 senti. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

3(10)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ ELL AUTO (registrikood 11082165, endine

ärinimi OÜ ML Capital; ELL, põhivõlgnik) 18. septembril 2013 kliendikaardi lepingu

nr XXXXX, mille alusel sai ELL osta kaartidega kütust, muud kaupa ja teenust.

19. juulil 2016 muutsid hageja ja ELL kliendikaardi lepingut. Krediidilimiiti vähendati

30 000 euroni ja lühendati maksetähtaega 21 päevale. Muid tingimusi ei muudetud (hageja

üldtingimuste muudatused kehtisid alates 21. aprillist 2015, s.o 15 kuud enne 19. juuli

2016. a lepingu redaktsiooni allkirjastamist). Kliendikaardi lepingu 19. juuli 2016. a

redaktsiooni sõlmimisel ei väljastatud ELL-ile uusi kaarte. Pooled lepingu lõpetamises

kokku ei leppinud, mistõttu kehtis katkematult sama leping. Säilis ka sama lepingu number

(XXXXX). Seega ei sõlminud hageja ja ELL uut kliendikaardi lepingut.

ELL on jätnud tasumata kolm 15. novembril 2017 kliendikaardi lepingu alusel esitatud

arvet, kokku summas 6069 eurot 38 senti. Arvest nr X on tasumata 12 eurot 24 senti, arvest

nr X 483 eurot 49 senti ning arvest nr X 5573 eurot 65 senti. Kõikide nimetatud arvete

tasumise tähtaeg oli 7. detsembril 2017. ELL ei ole esitanud vastuväidet, et ta pole ostetud

kaupa kätte saanud. Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus

nõuda tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest

(üldtingimuste p 3.6). Viivis tasumata arvete eest ajavahemikul alates 8. detsembrist 2017

kuni 4. aprillini 2020 on 7729 eurot 36 senti. Hageja vähendab viivist põhinõude suuruseni

(6069 eurot 38 senti).

Hageja esitas nõude ELL-i saneerimismenetlussse, kuid saneerimiskava alusel ei toimunud

ühtegi laekumist. Kliendikaardi lepingu 19. juuli 2016. a redaktsiooni üldtingimuste p 6.1

kohaselt oli ELL kohustatud hagejat teavitama pankrotiavalduse esitamisest seitsme

kalendripäeva jooksul. Kostja ELL-i juhatuse liikmena seda kohustust ei täitnud.

19. septembril 2019 on välja kuulutatud põhivõlgniku ELL-i pankrot.

Hageja ja kostja sõlmisid 18. septembril 2013 käenduslepingu, mille alusel vastutab kostja

hageja ees ELL-i ja hageja vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise eest

maksimaalselt 50 000 euro ulatuses. Käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab käendaja

põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest. Kui

põhilepingu mistahes tingimusi muudetakse, vastutab käendaja nendest muudatustest

tulenevate kohustuste täitmise eest vastutuse rahalise maksimumsumma ulatuses.

Käendusleping ei ole VÕS § 153 lg 1 või muul alusel lõppenud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Hageja ja ELL ei muutnud 19. juulil 2016 kliendikaardi lepingut, vaid sõlmisid uue

lepingu. Kehtis kaks eraldi lepingut – 18. septembri 2013. a ja 19. juuli 2016. a leping.

Lepingu pealkiri ega number ei oma tähendust lepingu tõlgendamisel. Hageja esindaja

J. Ild väitis juulis 2016, et kuivõrd hageja oli vastu võtnud uued kliendikaardi lepingu

üldtingimused,

tuleb

kõikide

klientidega

sõlmida

uued

lepingud.

Võrreldes

18. septembri 2013. a ja 19. juuli 2016. a lepinguid, on krediidilimiiti vähendatud

40 000 eurolt 30 000 eurole ja maksetähtaega lühendatud 30 päevalt 21 päevale.

Üldtingimused on mitmetes punktides erinevad. Hageja ei ole tõendanud, et lepingupooltel

oli tahe 18. septembri 2013. a lepingut muuta. Kostja ei ole avaldanud tahet, et tema

4(10)

käendus kehtiks uutele lepingutele. Seetõttu ei vastuta kostja solidaarvõlgnikuna

19. juuli 2016. a lepingust tulenevate kohustuste eest.

Ebaõige on hageja väide, et kõik kliendikaardid olid ELL-ile enne 19. juuli 2016. a lepingut

üle antud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et põhivõlgnik on arvetel märgitud kauba kätte

saanud. Arve ei tõenda lepingu täitmist. Arve nr X on aga väljastanud Läti Vabariigis

registreeritud äriühing Akcine Bendrove Olerex (Läti registrikood 2900769946), kelle ees

tekkinud ELL-i kohustuste eest kostja ei vastuta.

Kuivõrd hageja nõuab viivist 19. juuli 2016. a lepingu p-s 3.6 sätestatud määras (0,15%),

tunnistab hageja ka ise, et nõude aluseks on 19. juuli 2016. a leping. Kostja viivisenõuet ei

tunnista. Hageja ei ole käitunud heas usus. Hageja ei ole alates väidetava võla tekkimisest

kordagi kostja poole võla saamiseks pöördunud. ELL on alates 19. septembrist 2019

pankrotis. Hageja ei ole enda nõuet ELL-i pankrotimenetlusse esitanud. Sellega on hageja

võtnud kostjalt võimaluse esitada ELL-i vastu nõude VÕS § 148 lg 1 p 4 ja

pankrotiseaduse § 98 alusel. Kui kohus leiab, et kostja vastutab ELL-i kohustuste täitmise

eest, palub ta vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 järgi nullini.

Hagejal puudub majanduslik huvi viivise saamiseks võrreldes kostja võimalusega tasuda

viivist. Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2020 määrusega on alustatud kostja võlgade

ümberkujundamise menetlust. Kostjal on võlakohustusi 173 850 euro ulatuses. Kuna

avalduse esitamise ajal kostja ei teadnud hageja võimalikust nõudest, jäi nõue

ümberkujundamise avaldusest välja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 19. juuni 2020. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1904 eurot 83 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise

1904 eurot 83 senti. Menetluskulud jättis maakohus 31% ulatuses kostja kanda ja 69%

ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 186 eurot ja

kostja menetluskulude suuruseks 819 eurot 72 senti. Tasaarvestamise tulemusena mõistis

kohus hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 633 eurot 72 senti koos kohustusega

tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Otsuse põhjenduste kohaselt hageja ja ELL üksnes muutsid 19. juulil 2016 kliendikaardi

lepingut, mitte ei sõlminud uut lepingut. 19. juuli 2016. a lepinguga on suurendatud

kliendikaartide hulka, kuid loetletud on ka varasema lepingu alusel üle antud

kliendikaardid, samuti on lühendatud maksetähtaega ja vähendatud krediidilimiiti.

Muutunud ei ole kliendilepingu number, lepingupooled, arvete esitamise adressaat, arvete

esitamise sagedus ja kliendile kehtestatud soodustused. Mõlemas lepingus on kostja

ELL-i juhatuse liikmena allkirjaga kinnitanud, et ta on lugenud üldtingimusi ja kohustub

neid täitma. Üldtingimusi võib müüja p 5.3 järgi ühepoolselt muuta. Tegemist on lepingu

osaks olevate tüüptingimustega (VÕS § 37 lg 1). Üldtingimused ei kahjusta teist poolt

ebamõistlikult, olles seega 18. septembri 2013. a lepingu ning 19. juuli 2016. a muudetud

lepingu osaks.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja hageja ja ELL-i vahel 18. septembri 2013. a

kliendikaardi lepingu nõuetekohase täitmise eest. Vaidlust ei ole selle üle, et sisuliselt oli

5(10)

tegemist raamlepinguga ja ELL-i tasu maksmise kohustus tekkis igakordsest

müügitehingust tulevikus. VÕS § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka

tingimuslikku kohustust ning tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav.

Praeguses asjas oli kostjal põhivõlgnikuks (ELL) oleva äriühingu juhatuse liikmena piisav

teadmine äriühingu olemasolevatest ja tulevastest kohustustest hageja ees. Käendaja

rahaline vastutus on võlausaldaja ees 50 000 euroga piiratud.

Kohtule ei ole tõendatud kliendikaartide nr X, X, X, X, X, X, X, X ja X üleandmine ELL-

i juhatuse liikmele või tema poolt volitatud isikule. Kostja on 18. septembril 2013 ja

19. juulil 2016 allkirjaga mh kinnitanud, et saadud kliendikaartide arv ja numbrid on õiged.

Pärast 19. juuli 2016. a lepingu allkirjastamist puudub ELL-i seadusliku või volitatud

esindaja allkiri, et kaardid, mida ei ole allkirjastatud lepingus ja selle muudatuses

nimetatud, on üle antud. Kostja vaidleb lepingus loetlemata kliendikaartide saamisele

vastu. Seetõttu tuleb hageja nõue rahuldada osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlg arvel nr X toodud järgmiste tehingute eest: kaardiga nr X tehtud tehingute

eest 763 eurot 40 senti, kaardiga nr X tehtud tehingute eest 229 eurot 53 senti, kaardiga

nr X tehtud tehingute eest 428 eurot 41 senti, samuti arvel nr X kaardiga nr X tehtud

tehingu eest 483 eurot 49 senti, s.o kokku 1904 eurot 83 senti.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja kliendikaardi lepingu täitmise eest solidaarselt

põhivõlgnikuga (ELL). Hageja on esitanud kostja vastu 12 euro 24 sendi suuruse nõude,

mis põhineb hageja ja ELL-i vahel 19. juulil 2016 sõlmitud käibemaksu tagastamise

vahendamise lepingul. Kostjaga sõlmitud käendusleping eelnimetatud lepingut ei

hõlmanud. See hageja nõue tuleb jätta kostja vastu õigusliku aluse puudumise tõttu

rahuldamata.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Alates 21. aprillist 2015 kehtivate üldtingimuste p 3.6 kohaselt on viivise määr tähtaegselt

tasumata summalt 0,15% päevas. Hageja on vähendanud viivisenõuet põhivõla suuruseni.

Hagi osalise rahuldamise alusel välja mõistetud põhivõlalt sissenõutavaks muutunud

viivist tuleb samuti vähendada põhivõla suuruseni, s.o 1904 euro 83 sendini.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 21. juulil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada ja mõista hageja

maakohtus kantud menetluskulud kostjalt välja täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda ning mõista need kostjalt välja koos kohustusega tasuda

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja küll 15. mai 2020. a hagi vastuses väitnud, et

teatud numbritega kaartidega tehtud tehingute eest kostja käendajana ei vastuta, kuna neid

ei ole 18. septembri 2013. a kliendikaardi lepingus märgitud, kuid sellest ei saa järeldada,

et kostja vaidleb vastu, et kaardid on ELL-ile üle antud. Maakohus andis 19. mai 2020. a

määruses hagejale tähtaja kostja 15. mai 2020. a vastusest tulenevalt hagi täiendavaks

põhistamiseks. Üldsõnalist määrust ei saa aga pidada selgitamiskohustuse täitmiseks.

6(10)

Hageja on 27. mai 2020. a menetlusdokumendile lisanud ELL-ile väljastatud kaartide

nimekirja. Seetõttu ei saa hagejale ette heita, et ta ei esitanud tõendeid ELL-ile kaartide

üleandmise kohta. Kostja on alles 8. juuni 2020. a seisukohas esitanud vastuväite kaartide

saamise kohta. Maakohus sellele järgnevalt menetluslikku olukorda ei selgitanud ja

täiendavaid toiminguid eelmenetluses ei teinud, vaid jättis üllatuslikult hagi otsusega

osaliselt rahuldamata. Seega jättis maakohus eelmenetluse ülesanded täitmata. Samuti ei

olnud arusaadav, millal eelmenetlus maakohtus lõppes. Seetõttu esitab hageja koos

apellatsioonkaebusega uued tõendid ELL-i seaduslikule esindajale kaartide üleandmise

kohta.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata arve nr X alusel esitatud nõude. Kostja ei ole

taotlenud selle arve alusel esitatud nõude rahuldamata jätmist maakohtu poolt märgitud

põhjustel. Maakohus on ületanud oma pädevuse piire. Arve on esitatud ELL-i poolt

kaardiga nr X tasutud teemaksu eest, mis on tavapärane tehing. Hageja ja ELL-i vahel

sõlmitud käibemaksu tagastamise vahendamise lepingu kohaselt pidi ELL tasuma 12 eurot

24 senti, käibemaksu 26 senti taotles hageja ELL-i volituse alusel lepingus nimetatud

teenusepakkuja vahendusel kauba või teenuse tarbimise riigilt tagasi.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Hageja apellatsioonkaebuses toodud etteheide, nagu oleks maakohus jätnud täitmata

selgitamiskohustuse, on otsitud. Hageja on 27. mai 2020. a vastuse p-s 2.5 väitnud, et

pärast 19. juuli 2016. a lepingu uue redaktsiooni allkirjastamist ei väljastatud ELL-ile uusi

kaarte.

Tegemist

on

olulise

asjaoluga

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS) § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi, mille peab esile tooma menetlusosaline. Kui

hageja ise olulise asjaoluna väidab, et uusi kaarte ei väljastatud, ei saa maakohus selgitada

uute kaartide väljastamise kohta tõendite esitamise vajadust. Seega ei saanud otsus olla

hagejale

üllatuslik.

Vastupidiselt

maakohtus

esitatud

väidetele

esitab

hageja

apellatsioonimenetluses uue väite ja tõendi kaartide üleandmise kohta. Maakohtus esitatud

väidete muutmine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Lisaks vaidleb kostja vastu

hageja poolt apellatsioonkaebusele esitatud 3. oktoobri 2017. a kaartide üleandmise akti

ehtsusele TsMS § 277 lg 1 alusel, kuna sellel olev ELL-i esindaja allkiri ei ole kirjutatud

kostja poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et

maakohtu

otsus

tuleb

menetlusõiguse

normide

olulise

rikkumise

tõttu

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude

väiksemas ulatuses kui 6057 eurot 14 senti ning nõude nimetatud summalt arvestatud

4. aprillil 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks väiksemas ulatuses

kui 6057 eurot 14 senti. Eelmärgitust lähtuvalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla kokku

6057 eurot 14 senti ja nimetatud summalt 4. aprillil 2020. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 6057 eurot 14 senti. Ringkonnakohus jaotab uuesti ning määrab kindlaks

7(10)

ka poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti

hagi kostja vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, milles maakohus hagi kostja vastu osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1904 eurot 83 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise

1904 eurot 83 senti. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Maakohus on poolte õigussuhte õigesti kvalifitseerinud käenduslepinguna.

VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid,

mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga. Praegusel juhul on kostjast käendaja hageja nõudele vastu vaielnud

mh põhjusel, et käendatavat kohustust ei eksisteeri, kuna põhivõlgnik (ELL) ei ole kätte

saanud kliendikaarte, millega on väidetavalt arve esitamise aluseks olevad tehingud tehtud.

Maakohus jättiski hagi osaliselt rahuldamata põhjusel, et hageja väited kliendikaartide

üleandmist põhivõlgnikule pärast 19. juuli 2016. a lepingu allkirjastamist ei ole tõendatud.

Hageja väitel on ELL-ile üle antud kliendikaartide kohta esitatud loend, kuid sellel puudub

põhivõlgniku seadusliku või volitatud esindaja allkiri kaartide kättesaamise kohta. Samas

asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks poolte väiteid pärast 19. juulit 2016

toimunud kaartide üleandmise kohta piisavalt arutanud ning andnud hagejale võimaluse

vaidlusaluseid asjaolusid tõendada.

8.1.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, mh

TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatut, mille kohaselt peab kohus eelmenetluses välja

selgitama menetlusosaliste väited faktiliste asjaolude kohta ning tõendid, mida

menetlusosalised soovivad esitada selliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 351 lg 1 järgi

peab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii

faktilisest kui õiguslikust küljest arutama. Need minetused on viinud maakohtu osaliselt

ebaõige lõppjärelduseni.

8.2.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise

kõrvaldada ning võttis 21. detsembri 2020. a määrusega (tl-d 124–125) asja materjalide

juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid – akti magnetkaartide väljastamise kohta

(tl 116), arve nr X (tl-d 117–118) ja maksekorralduse nr 1428 arve nr X tasumise kohta (tl

119).

Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole esitanud seoses kliendikaartide üleandmisega

apellatsioonimenetluses uusi väiteid. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et pärast

19. juulit 2016 rohkem uusi kliendikaarte põhivõlgnikule ei väljastatud. 27. mai 2020. a

seisukoha (I kd, tl-d 48–53) p-s 2.5 on hageja väitnud üksnes seda, et lepingu uue

redaktsiooni sõlmimisel 19. juulil 2016 ei väljastatud põhivõlgnikule uusi kaarte.

8(10)

8.3.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja 3. oktoobri 2017. a aktiga tõendanud, et

kaardid nr X, X, X, X ja X, millega tehtud tehingud on arve nr X esitamise aluseks, on

ELL-i seaduslikule esindajale (kostjale) üle antud.

Ringkonnakohus märgib, et kostja on vastuses apellatsioonkaebusele vaidlustanud hageja

poolt esitatud tõendi – akti magnetkaartide väljastamise kohta (tl 127) – ehtsuse, väites, et

dokumendil ei ole tema allkiri. Pärast hageja poolt 4. jaanuaril 2021 ringkonnakohtule

magnetkaartide väljastamise akti originaaldokumendi esitamist kostja teatas, et kuigi Irina

nimeline isik ei ole kostjale kunagi magnetkaarte üle andnud, siis ta ei vaidlusta enda

allkirja magnetkaartide üleandmise aktil.

8.4.

Samuti on hageja tõendanud kaartide nr X, X, X ja X üleandmist ELL-ile 15.

oktoobril 2017 põhivõlgnikule väljastatud

arvega nr X (tl-d

117–118) ja

maksekorraldusega nr 1428 selle arve tasumise kohta (tl 119). Seega on ELL nimetatud

kaartidega tarbitud kütuste ja teenuste eest varasem tasunud ega ole hagejale vastuväiteid

esitanud.

8.5.

Eeltoodust

tulenevalt

on

hageja

tõendanud

põhivõlgnikule

(ELL-ile)

kliendikaartide nr X, X, X, X, X, X, X, X ja X üleandmise, millega tehtud tehingud on arve

nr X aluseks. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses muid vastuväiteid hageja nõudele

esitanud. Seetõttu vastutab kostja arve nr X tasumise eest täies ulatuses. Kuivõrd

hagiavalduse kohaselt on arvest nr X tulenev täitmata põhinõue 5573 eurot 65 senti, millest

maakohus on välja mõistnud 1421 eurot 34 senti (lisaks on maakohus välja mõistnud 483

eurot 49 senti arvest nr X lähtuvalt), tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista

põhivõlg 4152 eurot 31 senti.

8.6.

Hageja nõuab arve nr X järgi tasumata summalt viivist 21. aprilli 2015. a

üldtingimuste p-s 3.6 sätestatud määras (0,15% päevas) alates 8. detsembrist 2017 kuni

hagi esitamiseni (4. aprillini 2020). Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab põhinõude

suuremas ulatuses kui maakohus, tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, milles kohus

jättis nõude põhivõla 4152 euro 31 sendi suuruselt osalt arvestatud sissenõutavaks

muutunud viivise saamiseks rahuldamata.

Altes 21. aprillist 2015. a kehtivate hageja üldtingimuste p-s 3.6 sätestatud määras

arvestatud viivis põhivõla 4152 euro 31 sendi suuruse osa tasumisega viivitamise eest

ajavahemikul alates 8. detsembrist 2017 kuni 4. aprillil 2020 on 5287 eurot 97 senti.

Ringkonnakohus

on

kasutanud

viivise

arvestamiseks

veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit. Kuivõrd hageja on

hagiavalduses vähendanud viivist põhivõla suuruseni, tuleb põhivõlalt 4152 eurot 31 senti

sissenõutavaks muutunud viivist samuti vähendada põhivõla suuruseni.

Kostja väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust vähendada viivist alla põhinõude

summa. Viivise nõudmise õigus tuleneb võlausaldajale seadusest (VÕS § 113 lg 1 esimene

lause). Viivise määr tulenes praegusel juhul hageja üldtingimuste p-st 3.6. Viivise

rakendumine sõltub üldjuhul võlgnikust enesest ning võlausaldaja ei pea võlgnikule

kohustuse täitmist eraldi meelde tuletama. Praegusel juhul oli kostja ka põhivõlgniku

juhatuse liige ning tal pidi seega olema ülevaade võlgniku täitmata kohustustest.

9(10)

8.7.

Arvestades maakohtu otsust vaidlustamata osas ning käesolevat otsust,

rahuldatakse hageja nõue põhivõla 6057 euro 14 sendi ja sellelt sissenõutavaks muutunud

viivise 6057 euro 14 sendi saamiseks.

9. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Maakohtu järelduste kohaselt hageja ja ELL üksnes muutsid 19. juulil 2016 varem

sõlmitud kliendikaardi lepingut, mitte ei sõlminud uut lepingut, ning seega kostja

käendajana vastutab 18. septembril 2013 sõlmitud käenduslepingu alusel kliendikaardi

lepingu (nr XXXXX) täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Maakohus ei ole selles

osas eksinud materiaalõiguse (sh VÕS § 29 sätete) kohaldamisel ega ole rikkunud

menetlusõiguse norme. Samuti on maakohus põhjendatult tuvastanud kütuse ja muude

kaupade üleandmise põhivõlgnikule.

Asjaolul, et hageja ei ole enda nõuet ELL-i pankrotimenetluses esitanud, ei ole käesoleval

juhul tähtsust. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hageja poolt

pankrotiseaduse (PankrS) § 146 lg-test 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmata jätmisest

kahju, mis annaks alus nõuet käendaja vastu vähendada (PankrS § 146 lg 3). Hageja

käitumine ei ole takistanud kostjal esitada enda VÕS § 152 lg-st 1 tulenevat nõuet

(tingimusliku nõudena) põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nagu eelnevalt märgitud, oli

kostja ise põhivõlgniku juhatuse liige ning tal pidi seega olema ülevaade ELL-i täitmata

kohustustest.

10. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus

lühidalt, et maakohus leidis õigesti, et kostja ei vastuta käenduslepingu alusel arve nr X

tasumise eest. Kuigi tehingu eest on tasutud kaardiga, on arve esitamise aluseks

eraldiseisev hageja ja ELL-i vahel sõlmitud käibemaksu tagastamise vahendamise leping

(tl-d 17–21). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja käendajana üksnes hageja ja ELL-i

vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu nr XXXXX täitmise eest (tl 10).

Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks maakohus ületanud oma

pädevuse piire, kuna kostja ei ole arve nr X alusel esitatud nõudele maakohtu poolt

märgitud põhjustel vastu vaielnud. Hageja väidete kohaselt vastutab kostja nimetatud arves

märgitud ELL-i kohustuse eest 18. septembril 2013 sõlmitud käenduslepingu alusel.

Kostja vaidles hagile tervikuna vastu ning sellest lähtuvalt tuli hagejal TsMS § 230 lg 1

kohaselt oma väiteid tõendada. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu

ülesanne kohustus ning kohus ei ole seejuures seotud poolte väidetega (TsMS § 436 lg 7,

§ 438 lg 1 esimene lause).

11. TsMS § 173 lg-st 1 lähtudes peab kohus otsuses märkima menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni

kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude

kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 173 lg 3

esimesest lausest tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb

uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

10(10)

Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 31% ulatuses kostja kanda

ja 69% ulatuses hageja kanda. Arvestades maakohtu otsuse vaidlustamata osa ning

käesolevat otsust, rahuldatakse hageja nõue 99,8% ulatuses. Ringkonnakohus peab sellist

hagi rahuldamise ulatust ning apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist arvestades

põhjendatuks jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg-st 5 tuleneb, et kui madalama

astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral

madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

12.1. Maakohus määras hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskulu suuruseks

maakohtu menetluses 600 eurot, mille moodustab hagitavalduselt tasutud riigilõiv. Kostja

ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning samuti ei nähtu apellatsioonkaebuse

põhjendustest hageja soovi vaidlustada maakohtu poolt põhjendatuks loetud menetluskulu

suurust.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda, tuleb hagiavalduseslt tasutud

riigilõiv kostjalt täies ulatuses hageja kasuks välja mõista (maakohtu poolt määratud 31%,

s.o 186 euro asemel).

12.2. Hageja 1. märtsil 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast

nähtuvalt on hageja menetluskuluks apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv 500 eurot (lõivu tasumist tõendav maksekorraldus on esitatud koos

apellatsioonkaebusega).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonakebuselt tasutud riigilõiv kui kohtukulu

(TsMS § 138 lg-d 1 ja 2; § 139) on TsMS § 174 lg 1 mõttes vajalik ja põhjendatud

menetluskulu.

12.3. Eelmärgitut arvestades mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja

maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude, s.o hagiavalduse

ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivude, katteks 1100 eurot (600+500).

12.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest