3-20-911/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-911

Haldusasi

Osaühing Maa-Investeeringud kaebus Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 6. veebruari 2020. a

otsuse nr 12-6/20/200 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. septembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Maa-investeeringud apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant OÜ Maa-Investeeringud

seaduslik esindaja Meelis Metsamärt

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Angelika Tõnsing

Kaasatud haldusorgan Põllumajandusamet

esindaja Peeter Milvere

RESOLUTSIOON

1. Jätta

OÜ Maa-investeeringud

apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 30. septembri 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. aprill 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Maa-investeeringud (praeguse ärinimega OÜ Maa-investeeringud) esitas 20. mail 2015

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) pindalatoetuste- ja maksetaotluse,

milles taotles perioodiks 2014–2020 mahepõllumajandusliku tootmise (MAH) toetust põldude ning

mahepõllumajanduslikult peetavate loomade (veised, lambad, kitsed) eest ja võttis samaks perioodiks

MAH toetuse 5-aastase kohustuse.

2. Kaebaja esitas 23. mail 2019 PRIA-le pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110191110713

kokku 15 põllu eest 31,15 ha kohta. Kaebaja taotles Natura 2000 alal asuva põllumajandusmaa kohta

antavat toetust (NAT) 7 põllu kohta 18,84 ha, MAH toetust kõigi 15 põllu kohta ning toetust

rohumaade eest, mille iga hektari kohta on loomkoormus vähemalt 0,2 loomühikut või mille iga 0,1

ha kohta on mesilaspere, samuti kõigi 15 põllu kohta.

3. Põllumajandusamet (PMA)1 tunnistas 24. septembri 2019. a otsusega nr 13-1/22 kehtetuks kaebaja

ettevõtte tunnustamise mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas (registreeritud

mahepõllumajanduse registris nr 0926) ning luges tõendava dokumendi nr 182000 samast päevast

kehtetuks.

4. PRIA tegi 6. veebruaril 2020. a otsuse nr 12-6/20/200, millega jättis rahuldamata kaebaja

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse 2019. aasta eest, lõpetas ennetähtaegselt kaebaja

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ning nõudis tagasi alusetult saadud MAH toetuse

kokku 13 963,73 eurot ja otsustas tasaarvestada tagasi maksmata toetusraha mistahes PRIA makstava

tulevase toetusega.

Otsuses tugines PRIA sellele, et PMA on kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise otsuse

kehtetuks tunnistanud, seega on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise tingimused

täitmata, mistõttu puudus kaebajal õigus toetust saada.

5. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 6. veebruari

2020. a otsuse nr 12-6/20/200 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt pole võimalik kaevatavast otsusest aru saada millist rikkumist kaebajale ette

heidetakse ega seda, kuidas rikkumine tuvastati, millal, kelle poolt jne. Vaidlustatav haldusakt ei ole

selge ega üheselt mõistetav.

PMA 24. septembri 2019. a otsust ei ole tegelikult kaebajale kätte toimetatud ja ega ole kaebajale

selle sisust muul viisil teada antud. Kaebajani on jõudnud üksnes kuuldused, et selline otsus on PMA

poolt vastu võetud. Kui see otsus on olemas, siis on iseenesest võimalik, et PRIA otsus põhineb PMA

otsusel, mis ei ole HMS § 61 lg 1 järgi kehtima hakanudki. Sel põhjusel ei ole PRIA-l olnud faktilist

ega õiguslikku alust 6. veebruari 2020. a otsuse vastuvõtmiseks.

6. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmist reguleerib maaeluministri 30. aprilli 2015. a

määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“

(määrus nr 53). Taotleja ettevõte peab olema kogu kohustuseperioodi jooksul tunnustatud

mahetootjana. Ettevõtte tunnustamata jätmine toob kaasa kohustuse ennetähtaegse lõpetamise ja

varasemate aastate eest saadud toetuse tagasimaksmise kohustuse. Määruse nr 53 ei näe siinjuures

ette ühtegi erandit.

PMA ja kaebaja vahel toimunud e-kirjavahetusest nähtub, et kaebaja suhtles kõnealuse otsusega

seonduvalt PMA-ga. PMA 24. septembril 2019 kaebajale saadetud e-kirjas on märgitud, et PMA

saadab kaebajale otsuse ettevõtte kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebaja on e-kirjale ka vastanud ja

palunud, et PMA saadaks otsuse uuesti, kuivõrd kaebajal ei õnnestunud seda avada. Seega ei ole

usutav, et kaebaja ei ole otsusest teadlik.

Vaidlustatud otsuses on toodud nii selle andmise faktiline alus (ettevõte ei ole mahepõllumajanduse

seaduse alusel tunnustatud) kui ka õiguslik alus (määrus nr 53 § 7 lg-d 2 ja 3, § 25 lg 2).

7. PMA esitas seisukoha kaebuse kohta, milles selgitas, et saatis 6. ja 20. mail 2019. a

masspostitustena välja teate, sh kaebajale, et mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamiseks tuleb

esitada taotlus hiljemalt 17. juunil 2019.

Kaebaja alustas mahepõllumajandusliku tunnustamise taotluse täitmist 23. mail 2019 kell 13:20, kuid

jättis selle pooleli. Kaebaja ei esitanud mahepõllumajanduse tunnustamise taotlust. 15. augustil 2019

1 Alates 1. jaanuarist 2021 on kaasatud haldusorgan ümberkorraldatud Põllumajandus- ja Toiduametiks. Otsuses

kasutatakse ameti nime ja vastavalt ka Mahepõllumajanduse seaduse redaktsiooni vaidlusaluse otsuse tegemise aja

seisuga.

PMA ametnik helistas kaebaja seaduslikule esindajale ja osutas, et taotlus on esitamata, kaebaja

juhatuse liige vastas, et lõpetab mahepõllumajandusliku tootmise.

Kaebajale edastati PMA 24. septembri 2019. a otsus OÜ Maa-investeeringud mahepõllumajandusliku

tunnustuse kehtetuks tunnistamise kohta tema äriregistri järgsele e-posti aadressile. PMA

infosüsteemi kaudu taotluste esitamisel ei saa isik teha taotlusele märget, et tema suhtes tehtud

otsused toimetatakse kätte elektrooniliselt. Küll aga annab isik nõusoleku menetluses dokumentide

elektrooniliseks edastamiseks kontrolliprotokollis, millised Meelis Metsamärt kaebaja esindajana

andis 22. septembri 2017 kontrollprotokolli nr KP_1720690 ja 10. oktoobri 2018 kontrollprotokolli

nr KP_1825392 allkirjastades.

2019. a novembri lõpus võttis kaebaja ühendust PMA maakonna peaspetsialistiga ja selgitas, et tema

ei tahtnud mahepõllumajanduse tootjana tunnustamiste mitte 2019. a lõpetada vaid 2020. a. PMA

poolt anti kaebajale teada, et otsusega mittenõustumisel võib ta esitada PMA otsuse peale vaide. Vaiet

kaebaja PMA-le ei esitanud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. 30. septembri 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

9. Halduskohus selgitas, et Põllumajandusministri 8. aprilli 2010. a määrusega nr 44 vastu võetud

„Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse

menetlemise täpsem kord“ § 3 lg 11 järgi peab taotleja ettevõte olema kogu kohustuseperioodi jooksul

mahepõllumajanduse seaduse (MPõS) § 5 alusel tunnustatud. MPõS § 5 lg 3 kohaselt on tunnustamine

mahepõllumajanduse seaduse tähenduses menetlus, mille käigus PMA või Veterinaar- ja Toiduamet

(VTA) hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele.

10. Tõendid kinnitavad, et kaebaja on jätnud seaduse kohaselt kontrolltoimingute eest riigilõivu

tasumata, jätnud vaidlustamata PMA 24. septembri 2019. a otsuse nr 13-1/22 ning sellega minetanud

võimaluse oma õigusi tõhusalt kaitsta.

Kaebaja väidab kaebuses, et temani ei ole jõudnud PMA 24. septembri 2019. a otsus ettevõtte

tunnustamise kehtetuks tunnistamise kohta. MPõS-s ei ole sätestatud erikorda seaduse alusel tehtud

otsuste kättetoimetamise või teatavaks tegemise kohta. PMA selgituse järgi on kaebaja

kontrolliprotokollis andnud nõusoleku menetluses dokumentide elektrooniliseks edastamiseks. Kuna

MPõS ei keela elektrooniliselt menetlusdokumente edastada ega näe ette ettevõtte tunnustamise

kehtetuks tunnistamise otsuse kättetoimetamist, võib pidada piisavaks elektrooniliselt otsuse

edastamist.

HMS § 27 lg 2 p 3 järgi loetakse elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument

kättetoimetatuks kui dokument või teade dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta on edastatud

äriühingu äriregistrisse kantud elektronposti aadressil. Kohtule on PMA esitanud väljavõtte

dokumendihaldussüsteemist ning selgitanud, et süsteemi alla laetud dokumenti jagati kaebajaga,

edastades

kaebaja

äriregistris

märgitud

elektronposti

aadressile

teate

otsuse

kohta.

Dokumendihaldussüsteemi väljavõtet elektronpostiaadressile dokumendi edastamise kohta saab

kohtupraktika järgi pidada usaldusväärseks tõendiks dokumendi saatmise kohta. Äriregistri andmete

kohaselt on meelis@varainvest.com kaebaja sidevahendiks. Seega on täidetud HMS § 27 lg 2 p 3

tingimus ning PMA otsuse saab lugeda elektrooniliselt kätte toimetatuks 24. septembril 2019.

11. Põllumajandusministri 20. veebruari 2009. a määrusega nr 26 kehtestatud „Mahepõllumajanduse

valdkonnas tegutsemiseks tunnustamise taotlemine ja taotluse menetlemise korrast“ (määrus nr 26)

§ 1 lg 1 p-de 1-8 järgi peab isik esitama ettevõtte tunnustamise taotluse PMA-le ja tasuma riigilõivu.

Määruse nr 26 § 4 lg 2 kohaselt ei pea mahepõllumajandusliku taimekasvatusega tegeleda sooviv isik

esitama PMA-le andmeid ja dokumente, kui ta esitab samal aastal PRIA-le määruse nr 53 § 22 lg-tes

1 ja 2 nimetatud andmed mahepõllumajandusele ülemineku või mahepõllumajandusega jätkamise

toetuse saamiseks.

Kuna kaebaja esitas 23. mail 2019. a PRIA-le mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse, siis

ei pidanud kaebaja esitama eraldi taotlust PMA-le. Kuid riigilõivu tasumine kontrolltoimingute eest

on ettevõtte tunnustamise otsuse tegemise eelduseks ning üksnes riigilõivu tasumata jätmine annab

PMA-le piisavalt selge aluse tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks MPõS § 9 lg 1 p 3 alusel.

Vaidlust ei ole, et kaebaja oma kohustust riigilõivu tasumiseks 2019. aastal ei täitnud.

12. Määruse nr 53 § 7 lg 3 kohaselt võib mahepõllumajandusega jätkamise toetust taotleda taotleja,

kelle ettevõte on kogu kohustusperioodi kestel MPõS alusel tunnustatud. Tunnustatud ettevõtte kohta

järgmise tunnustamise otsuse tegemise või tunnustamisest keeldumise otsustab PMA või VTA omal

algatusel kehtiva tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, võttes aluseks selle aasta

järelevalve tulemused (MPõS § 7 lg 5).

Määruse nr 26 §-dest 4 ja 10 tuleneb, et isik, kes jätkab mahepõllumajandusliku taime- või

loomakasvatusega tegelemist, peab PMA-d sellest samal aastal teavitama, esitades selle kohta nõutud

andmed ja dokumendid. Kuna kaebaja seda 2019. aasta kohta ei teinud, võis PMA põhjendatult

järeldada, et kaebaja 2019. aastal mahepõllumajandusliku tegevusega ei tegelenud.

Vaidlust ei saa olla, et kaebajale sai enne PRIA otsuse tegemist teatavaks PMA 24. septembri 2019. a

otsus. Igal juhul pidi kaebaja PMA 24. septembril 2019 saadetud e-kirjadest teada saama, et tema

suhtes on tehtud ettevõtte tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsus. Asjaolu, et kaebaja uuris, kas

ta peab esitama eraldi avalduse, kinnitab, et kaebaja sai PMA e-kirjad kätte, mis saadeti äriregistrisse

kantud kaebaja e-posti aadressile. Kaebajal oleks olnud oma õiguste kaitseks kohane välja selgitada

PMA otsuse vastu võtmise asjaolud ning kaebaja oleks pidanud oma vastuväited esitama PMA-le,

mitte PRIA-le.

13. Kaebajale on MAH toetus välja makstud 2015-2018. aasta eest. 23. mail 2019 esitas kaebaja

PRIA-le uue taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks.

PRIA ei saanud 2019. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse kohta otsuse

tegemisel kõrvale kalduda PMA menetluses ehk 2019. aastal vaide esitaja ettevõtte

mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustamise menetluses tehtud otsusest, millest nähtuvalt on

vaide esitaja ettevõtte tunnustamise otsus kehtetuks tunnistatud.

14. PRIA otsuses on otsuse faktilise alusena selgelt välja toodud, et toetust ei arvestata põldude kohta,

mis ei ole kantud mahepõllumajanduse registrisse, vastavalt määruse nr 53 § 8 lg-le 1. Samuti on

PRIA otsuses selgelt välja toodud, et taotleja ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud

viitega asjakohasele õigusnormile. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga põhjendamispuudustest või

ei ole need vähemasti sellised, mis iseenesest võiksid kaasa tuua vaidlustatud haldusakti tühistamise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja hinnangul ei vasta halduskohtu otsuse HKMS § 157 lg 1 nõuetele põhjusel, et otsuses on

jäetud lahendamata üks kaebaja põhiargument. Kaebuses Tartu Halduskohtule toodi välja asjaolu, et

PRIA vaidlustatud otsus ei vastanud elementaarsetele haldusakti nõuetele, kuivõrd seal puudus

igasugune haldusakti andmist tinginud faktikirjeldus. Asjaolud, mida halduskohus käsitles haldusakti

faktiliste alustena, on tegelikkuses hoopis õiguslikud hinnangud. Fakte, ehk elulisi sündmusi, ei ole

vaidlustatud aktis välja toodud. PRIA vaidlustatud otsuse alusel ei ole ühelgi keskmisel lugejal

võimalik aru saada, mis asjaolud tingisid selle otsuse tegemise.

PRIA on oma menetlusdokumendis toonud välja asjaolu, et PMA haldusakti edastamisel esines

probleeme, mistõttu tuli haldusakti korduvalt edastada. Halduskohus oleks pidanud eeltoodut ka

arvestama ning andma hinnangu, et kui on tuvastatud takistused/puudused haldusakti edastamisel,

siis kas on õige ja põhjendatud tugineda HKM § 27 lg 2 p-le 3. Kaebaja on seisukohal, et osundatud

normi ei saa kohaldada juhtudel, kui on tuvastatud või vähemalt saab tõsikindlalt eeldada, et halduse

adressaat ei pruukinud siiski haldusakti kätte saada.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et vaidlustatud otsusest nähtub taotluse rahuldamata jätmise faktiline alus koos

viidetega asjakohasele õigusakti sätetele. Faktilise alusena on välja toodud, et toetust ei arvestata

põldude kohta, mis ei ole kantud mahepõllumajanduse registrisse ning märgitud, et taotlus jäetakse

tervikuna rahuldamata, kuna apellandi ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel

tunnustatud.

PMA poolt on 24. septembril 2019. a saadetud kaebajale e-kiri tema äriregistrisse kantud

elektronposti aadressil. E-kirjas oli märgitud, et PMA edastab otsuse ettevõtte kehtetuks tunnistamise

kohta, millele kaebaja vastas samal päeval, et ta ei leidnud kirjas dokumenti. Kirjavahetusest nähtub,

et kaebaja on PMA e-kirja, milles oli märgitud millise sisuga otsuse on PMA apellandi suhtes teinud,

kätte saanud, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja ei olnud PMA otsusest teadlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud

haldusmenetluses haldusakti kättetoimetamise regulatsiooni ja selgitanud, miks kaebuse asjaoludel

tuleb PMA 24. septembri 2019. a otsus lugeda kaebajale kättetoimetatuks, samuti PMA otsuse

tähendust käesolevas asjas vaidlustatud PRIA otsuse tegemisel. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

18. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et PMA otsusel kaebaja ettevõtte mahetootjana

tunnustamise kehtetuks tunnistamise kohta ei olnud käesolevas asjas vaidlustatud PRIA otsuse

andmise ajal haldusaktina õigusjõudu, sest PMA otsus ei olnud kaebajale nõuetekohaselt teatavaks

tehtud. Seega on PRIA vaidlustatud otsuses õigusvastaselt tuginenud PMA otsusele. Samuti tingib

PRIA otsuse tühistamise selle põhjenduse puudulikkus, eelkõige otsuse faktilise aluse puudumine.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

19. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla vastustaja ja halduskohtu seisukohta,

et juhul, kui taotleja viieaastase kohustuse perioodi jooksul kaotab tunnustuse mahetootjana, siis tuleb

toetusetaotlus vastaval aastal tervikuna rahuldamata jätta ja nõuda tagasi ka varasemate aastate eest

makstud toetus. Ka ringkonnakohus jagab seda seisukohta, kuid osutab siiski, et PRIA otsuses ei ole

korrektselt viidatud eelnevate perioodide toetuse tagasinõudmise otsustuse õiguslikule alusele.

20. Nimelt on 2019. aastal kaebaja poolt taotletud toetuse andmisest keeldumise alusena viidatud

määruse nr 53 § 7 lg-tele 2 ja 3 ning § 8 lg-le 1. Nendest sätetest järeldub tõesti, et PRIA-l ei ole

õigust määrata mahepõllumajandusega jätkamise toetust äriühingule, kelle ettevõte ei ole

mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud või kelle kasutatav maa ei ole mahepõllumajanduse

registrisse kantud. 2015. kuni 2018. aasta eest makstud toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena on

otsuses viidatud määruse nr 53 § 2 lg-le 1 ja ELÜPS § 111 lg-le 1. Neist esimene sätestab, et

mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse

mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie

järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse (edaspidi

kohustus). Seega on siinkohal küll ette nähtud viieaastane kohustuse periood, kuid mitte seda,

millised tagajärjed on kohustuse rikkumisel või ennetähtaegsel lõpetamisel. ELÜPS § 111 lg 1 järgi,

kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu

makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse

saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes

Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Ka sellest normist ei tulene

otsesõnu, et eelnevatel perioodidel makstud toetus tuleks tervikuna tagasi nõuda. Lisaks on

Riigikohus sedastanud2, et ELÜPS § 111 lg 1 on viitenorm, mitte volitusnorm. Seega puudub

vaidlustatud otsuses viide normile, mille alusel kaebajalt toetus tagasi nõutakse. Tegemist on olulise

vormiveaga, kuid see iseenesest ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, kui puudus ei võinud mõjutada

asja otsustamist (HMS § 58).

21. Siseriiklikus õiguses puudub norm, mis sätestaks aluse kaebajale aastatel 2015 kuni 2018 makstud

toetuse tagasinõudmiseks. Küll on sätestatud vastustaja selline õigus ja kohustus Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-s 1 ja 56 lg-s 1 koostoimes Euroopa Komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-tega 1, 3 ja 4 . Nimetatud normide kohaselt iga

eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle

tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav

kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse

või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud (määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1

ls 1). Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade

eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või

täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti

EAFRD rahalise kaotuse taset (määruse (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 1 ls 1).

Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse

kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata

jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse

täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1). Sanktsioonide rakendamisel tuleb võtta

arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist (lg 3). Seejuures nõuete rängal rikkumisel,

toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5). Mitmeaastaste kohustuste või maksete puhul

kohaldatakse lõikes 3 osutatud kriteeriumidel põhinevat toetuse tühistamist ka nende summade

suhtes, mis varasematel aastatel on kõnealuse tegevuse eest juba makstud (lg 5).

Seega on määrusega (EL) 1306/2013 pandud liikmesriikidele kohustus reageerida toetuse tingimuste

rikkumisele ning määrusega (EL) nr 640/2014 sätestatud toetuse maksmisest keeldumise ja toetuse

tagasinõudmise konkreetsed kriteeriumid.

22. Kaevatavas otsuses kaebaja ettevõtte mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustuse puudumise

etteheide puudutab toetuskõlblikkuse tingimusi, kuna määruse nr 53 § 7 lg 3 nõuete täitmine on

toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Selle rikkumise tuvastamisel puudus vastustajal

seega kaalutlusõigus ning tulenevalt määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-test 1, 3 ja 4 tuli

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse maksmisest 2019. aasta eest keelduda ning varasemate

aastate eest makstud toetus tervikuna tagasi nõuda.

23. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohta, et PMA otsus kaebaja

mahetootjana tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta oli kaevatava otsuse andmisel

PRIA-le siduv. MPõS ega määrus nr 53 ei näe PRIA-le ette taotleja mahetootjana tunnustamise

pädevust, mistõttu ei saanud vastustaja PMA asjakohast otsust muuta ega kalduda kõrvale otsuse

resolutsioonist. Kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise lõpetamise järel ei saanud vastustaja

PMA asemel uuesti hinnata, kas kaebaja tegelikkuses täitis mahetootjale esitatavaid nõudeid. See

tuleneb üheselt määruse nr 53 § 7 lg-st 3, mille järgi on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

taotlemise tingimuseks, et taotleja ettevõte on tunnustatud kogu kohustuse viieaastase perioodi

jooksul. Kaebaja võttis endale kohustuse järgida kogu põllumajandusmaal mahetootmise nõudeid

(määruse nr 53 4. peatükk), kuid toetuse taotlemiseks oli nõutav MPõS § 5 lg-s 3 sätestatud menetluse

läbimine. Ka varasemalt tunnustatud ettevõtte tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsuse tegemine

2 Vt RKHK 29. septembri 2020. a otsus asjas nr 3-18-305 (p 9).

oli PMA pädevuses (MPõS § 9 lg 1). PMA otsuse tagajärjeks on ka kaebaja põldude väljaarvamine

mahepõllumajanduse registrist.

Siinjuures on asjakohatu halduskohtu otsuse viide määrusele nr 44, kuna see määrus reguleerib

mahepõllumajanduse tootmise toetuse tingimusi eelneval programmiperioodil (2007-2013).

Vastavalt tuleb lähtuda määruse nr 53 regulatsioonist.

24. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kaebaja vastuväidetele vaatamata tuleb lugeda PMA

24. septembri 2019. a otsus kaebajale kättetoimetatuks elektrooniliselt 24. septembril 2019

äriregistrisse kantud kaebaja elektronposti aadressile esmalt teatega PMA otsuse kättesaadavaks

tegemise kohta ning vastuseks kaebaja päringule ka otsuse edastamisega. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid täies mahus. Kaebaja oli suhetes PMA-ga kahel

eelneval aastal kontrolliprotokollis andnud nõusoleku talle dokumentide elektrooniliseks

edastamiseks. Seejuures ei tulene HMS § 25 lg-st 1 ega §-st 27, et haldusakti elektrooniline

kättetoimetamine äriühingu äriregistrisse kantud elektroonilise posti aadressile oleks lubatav üksnes

äriühingu eelneval nõusolekul. Ringkonnakohus nõustub, et PMA on usaldusväärselt tõendanud

otsuse edastamise kaebaja elektronposti aadressile ning selle aadressi kaudu kaebajaga toimunud

suhtlus lubab järeldada, et kaebajal oli ka tegelik võimalus haldusaktiga tutvuda. Sellele osutab muu

hulgas asjaolu, et otsuse teistkordse saatmise järel kaebaja ei taotlenud enam talle otsuse uut saatmist

ega teavitanud PMA-d otsusega tutvumise võimatusest. Seega on täidetud HMS § 61 lg 1 ls-s 1

sätestatud haldusakti kehtivuse eeldus.

25. Seda järeldust ei muuda kaebaja väide, et HMS § 27 lg 2 p 3 ei ole praegusel juhul kohaldatav,

sest tal tegelikult puudus võimalus otsusega tutvuda. Kaebaja ei ole oma väite kinnituseks tõendeid

esitanud. Elektroonilise kirja mittesaamist oleks ilmselt olnud võimalik tõendada teenusepakkuja

logiandmetega kaebaja elektronpostiaadressile saadetud kirjade kohta. Ainuüksi kaebaja väide otsuse

mittesaamise kohta ei ole aga piisav, et lükata ümber PMA esitatud andmeid ja tõendeid kaebajale

elektrooniliste kirjade saatmise kohta, mida teisalt kinnitab kaebaja poolt PMA kirjale vastamine.

26. Kuid isegi juhul, kui kaebajal 24. septembril 2019 ei olnuks tegelikku võimalust PMA otsusega

tutvuda, ei tuleneks sellest, et PMA otsus ei olnud kehtiv PRIA vaidlustatud otsuse andmise ajal.

24. septembril 2019. a kaebajale saadetud PMA esimesest elektroonilisest kirjast nähtub üheselt, et

PMA on teinud kaebaja õigusi puudutava otsuse. Täpsemalt märkis PMA ametnik, et PMA tegi otsuse

kaebaja ettevõtte kehtetuks tunnistamise kohta (dtl 127). Pidades silmas, et kaebaja varasematel

aastatel läbis ettevõtte mahetootjana tunnustamise menetluse, 2019. aasta augustis suhtles PMA

ametnikuga mahetootjana tunnustamise lõpetamise osas ning 24. septembri 2019. a vastuses PMA

elektroonilisele kirjale palus kinnitust, et tunnustamise lõpetamise avaldust ei ole tarvis enam esitada,

saab järeldada, et kaebajale oli arusaadav, et PMA otsusega lõpetati kaebaja ettevõtte mahetootjana

tunnustamine.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib

olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et

haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja

jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks.3

Seega olukorras, kus kaebaja teadis, et PMA on andnud tema õigusi puudutava haldusakti, kuid ei

võtnud samme selle otsusega tutvumiseks, ei lükka see haldusakti kehtima hakkamist edasi

määramata aja jooksul. Ühtlasi kandis kaebaja sel juhul riski, et tema õigusi piiravat haldusakti ei ole

võimalik hiljem enam tähtaegselt vaidlustada. Kui algselt võis kaebaja olla eksituses, arvates, et

mahetootjana tunnustamine lõpetati alates 2020. aastast, siis kaebaja ja PMA kirjavahetusest (dtl 305)

nähtub, et hiljemalt 2019. aasta novembri lõpuks oli kaebajale selgunud, et PMA 24. septembri

2019. a otsusega lõpetati kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamine 2019. aastal. Seejuures

selgitas PMA kaebajale otsuse vaidlustamise võimalust, kuid kaebaja seda ei kasutanud.

3 Vt RKHK 10. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-25-09 (p 11)

27. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsuse andmisel pidi PRIA lähtuma sellest,

et kaebaja ettevõte ei ole 2019. aastal mahetootjana tunnustatud. Kehtiva õiguse järgi puudus PRIA-l

õigus määrata kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetust 2019. aasta eest. Kuna kaebaja ei

toonud esile põhjusi, mis võimaldaks viieaastase kohustuse ennetähtaegse lõpetamise korral jätta

tagasi nõudmata toetus varasemate aastate eest, siis puudus PRIA-l ka selles osas otsustusruum ning

varasemate aastate eest makstud toetus tuli tervikuna tagasi nõuda. Varasemate aastate eest toetuse

tagasinõudmata jätmise aluseks olevaid asjaolusid (vääramatu jõud) ei ole kaebaja esile toonud ka

kohtumenetluses.

28. Kaebaja heidab PRIA-le veel ette kaevatava otsuse põhjendamata jätmist. Ringkonnakohus

nõustub, et PRIA otsus on raskesti arusaadav. Selles on esitatud üldised viited valdkonda

reguleerivatele siseriiklikele ja Euroopa Liidu õigusaktidele ning täpsemad viited õigusnormidele ei

ole täpsed. Samuti puudub otsuses kaebajat puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldus või viide PMA

otsusele kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise kehtetuks tunnistamise kohta. Valdkonda

tundmata ja konkreetse taotlejaga seotud asjaolusid teadmata ei ole otsus seetõttu jälgitav.

Kaebajal on siiski otsuses esitatud tabelist võimalik aru saada, et toetusetaotluse rahuldamata jätmise

tingib see, et tema ettevõte ei ole mahetootjana tunnustatud ja toetusetaotluses märgitud põllud ei ole

kantud mahepõllumajanduse registrisse. See tõi kaasa mahepõllumajanduse jätkamise kohustuse

ennetähtaegse lõpetamise ja eelnevatel aastatel makstud toetuse tagasinõudmise. Olukorras, kus

kaebaja oli teadlik PMA otsusest kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise kehtetuks

tunnistamisest, pidi talle siiski olema mõistetav ka PRIA kaevatava otsuse tinginud faktiline asjaolu.

PRIA-le esitatud vaidest (dtl 286) ilmneb, et kaebaja tõepoolest ongi vaidlustatud otsust mõistnud,

esitades selgitused selle kohta, miks ta 2019. aastal mahetootjana tunnustamise taotlust PMA-le ei

esitanud ja riigilõivu ei tasunud. Seega ei takistanud puudused PRIA otsuse põhjendamisel kaebajal

oma õiguste kaitset. Ka PRIA vaide- ja kohtumenetluses esitatud seisukohad ja põhjendused

kinnitavad, et vastustaja lähtus kaevatava otsuse tegemisel just kaebaja ettevõtte mahetootjana

tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamisest PMA poolt. Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et

mahetootjana tunnustuse puudumise tõttu ei olnud PRIA-l võimalik teistsuguse sisuga haldusakti

anda, siis ei aitaks kaevatava otsuse tühistamine põhjendamispuuduse tõttu kaasa kaebaja õiguste

kaitsele. PRIA-l tuleks kaebaja toetustaotluse uuel lahendamisel anda uus samasisuline otsus.

29. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/