2-19-3059/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3059

Kohtuasi

AS Citadele banka (Eesti filiaali kaudu) hagi X vastu

arvelduskrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi,

hooldustasu ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 14. oktoobri 2020. a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9762 eurot 91 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) AS Citadele banka (Eesti filiaali

kaudu) (registrikood 11971924), lepinguline esindaja

Eveli Kaunispaik

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 9. märtsi 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 16. septembri 2020. a otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. AS-il Citadele banka (Eesti filiaali

kaudu) ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-19-3059

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Citadele banka Eesti filiaali kaudu (hageja, võlausaldaja) esitas 26. veebruaril 2019 Harju

Maakohtule X (kostja, käendaja) ja aktsiaseltsi Haljas (põhivõlgnik) vastu hagi, milles palus

kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõla 4989 eurot 98 senti, hooldustasu 5

eurot 12 senti, sissenõutavaks muutunud intressi 16 eurot 67 senti, sissenõutavaks muutunud

viivise 2020 eurot 94 senti ning alates 26. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni viivise

0,15% põhinõudelt päevas. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse

kohaselt

sõlmisid

hageja

ja

põhivõlgnik

31. augustil 2012

arvelduskrediidilepingu

nr AJ00000060

(krediidileping)

arvelduskrediidi

limiidiga

50 000 eurot. Krediidilepingu järgi tuli põhivõlgnikul maksta intressi iga kuu viimasel päeval

intressimääraga 10% aastas kasutatud arvelduskrediidi limiidilt. Arvelduskrediidi kasutamise

lõpptähtpäev oli 31. augustil 2013. Põhivõlgnikul tuli lõpptähtpäeval tagada arvelduskontol

piisav raha krediidilepingus ette nähtud ja tasumata varaliste kohustuste (sh kasutatud ja

tagastamata arvelduskrediidi summa ja viiviste) tasumiseks. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid

korduvalt krediidilepingu lisasid, millega suurendasid arvelduskrediidi limiiti või pikendasid

arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäeva. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 15. novembril 2016

krediidilepingu lisa 7, millega pikendasid arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäeva

24. aprillini 2018. Hagejal on põhivõlgniku vastu põhinõue 4989 eurot 98 senti, sest

põhivõlgnik jättis selle krediidisumma hagejale 24. aprilliks 2018 tagastamata.

Hagejal on põhivõlgniku vastu intressinõue. Intress debiteeriti 31. mail 2018. Kuna

põhivõlgniku kontol ei olnud piisavalt raha, jäi 2018. a aprilli intressimakse 16 euro 67 sendi

ulatuses tasumata.

Hagejal on põhivõlgniku vastu hooldustasu nõue. Vastavalt panga hinnakirjale on ärikliendi

arvelduskonto hooldustasu 64 senti kuus. Põhivõlgnikul on alates 2017. a aprillist kuni 2019. a

jaanuarini tasumata hooldustasu 5 eurot 12 senti.

Hagejal on põhivõlgniku vastu viivisenõue. Hageja arvestab viivist põhinõudelt 4989 eurot 98

senti alates 1. juunist 2018 kuni 25. veebruarini 2019 intressimääraga 0,15% päevas. Hageja

sissnõuetavaks muutunud viivisenõue on kokku 2020 eurot 94 senti. Hagejal on õigus nõuda ka

edasiulatuvat viivist.

1.2. Hageja ja kostja sõlmisid 31. augustil 2012 käenduslepingu (käendusleping I), millega

kostja kohustus vastutama põhivõlgnikuga sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste

eest solidaarselt põhivõlgnikuga ja tasuma hagejale võlgnevuse kokku kuni 50 000 eurot.

Hageja ja kostja sõlmisid 22. mail 2013 käenduslepingu (käenduslepingu II), millega hageja ja

kostja suurendasid kostja vastutuse määra 100 000 euroni. Hageja esitas 3. mail 2018 ja

20. detsembril 2018 põhivõlgnikule nõuded krediidilepingust tulenevate nõuete ning

2-19-3059

käendatava kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud hageja nõuet. Kostja on kohtueelsete

läbirääkimiste käigus hageja nõuet tunnistanud.

2. Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2020. a määrusega hagi põhivõlgniku vastu läbi

vaatamata ja menetluskulud poolte enda kanda.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja kinnitas, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid arvelduskrediidilepingu ning hageja ja

kostja sõlmisid käenduslepingu ning pooled oleks pidanud proovima lahendada vaidluse

kokkuleppel kohtuväliselt, et hoida kokku aega ja kulusid. Kostja pidas e-kirja teel hagejaga

läbirääkimisi võla tasumise osas. Läbirääkimiste pidamine ei tähendada nõude omaksvõtmist.

3.2. Kostja vastuväidete kohaselt ei nähtu hagiavaldusest, kas krediidileping on lõpetatud, ning

kui on, siis ei tulene sellest, kuidas ja millal on leping lõpetatud. Kui hageja on krediidilepingu

kehtivalt üles öelnud, peaks hageja esitama kohtule vastavad ülesütlemisavaldused ja

tõendama, et hageja on krediidilepingu ülesütlemisavalduse põhivõlgnikule ja kostjale kätte

toimetanud. Hagiavaldusele ei ole lisatud krediidilepingu lõpetamise dokumente.

Krediidilepingu lisa 7 ei tõenda krediidilepingu lõpetamist. Selle dokumendi pealkirjaks on

lepingu muutmine ja dokumendis on märgitud, et arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev on

24. aprill 2018. a. Kui hageja ei ole krediidilepingut üles öelnud, siis jääb kostjale arusaamatuks

hageja nõuete, sh intressi ja viivise arvutamise õiguslik alus. Hageja ei ole välja toonud, mille

alusel saab ta nõude esitada, kui krediidileping kehtib.

3.3. Hageja ei ole teavitanud kostjat sellest, et põhivõlgnikul on tekkinud võlg, ega nõudnud

kostjalt selle täitmist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 16. septembri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 7032 eurot 71 senti ja alates 26. veebruarist 2019 sissenõutavaks muutunud viivise

0,15% tasumata põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 550 eurot koos

võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivisega.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 31. augustil 2012 krediidilepingu limiidiga 50 000 eurot

ja lõpptähtpäevaga 31. august 2013. a;

-

hageja ja põhivõlgnik pikendasid krediidi kasutamise lõpptähtpäeva 24. aprillini 2018;

-

hageja ja kostja sõlmisid 31. augustil 2012. a ja 22. mail 2013 käenduslepingud I ja II,

millega kostja kohustus krediidilepingust tulenevad kohustusi tagama summaga

100 000 eurot.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled krediidilepingu VÕS § 401 lg 1

tähenduses. Hagejal on põhivõlgniku vastu VÕS § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel koosmõjus

krediidilepingu p-ga 2.1 põhinõue 4989 eurot 98 senti, intressinõue 16 eurot 67 senti ja

arvelduskonto hooldustasu nõue 5 eurot 12 senti.

2-19-3059

Hageja nõue põhivõlgniku vastu on muutunud VÕS § 76 lg-t 1 ja 3 ning § 82 lg-te 2 ja 7 järgi

sissenõutavaks. Kuna krediidileping lõppes tähtaja saabumisega 24. aprillil 2018, siis muutus

tagastamata arvelduskrediidi summa koos kõrvalnõuetega krediidilepingu üldtingimuste p 2.1

järgi tähtaja saabumisega sissenõutavaks. Krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 kohaselt

kohustus põhivõlgnik kasutatud arvelduskrediidi summa pangale täielikult välja maksma

arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval, tagades lõpptähtpäeval arvelduskontol

piisava raha lepingus ette nähtud ja tasumata varaliste kohustuste (sh kasutatud ja tagastamata

arvelduskrediidi summa ja viiviste) tasumiseks.

Hageja ei pidanud krediidilepingu lõppemisest põhivõlgnikku või kostjat täiendavalt teavitama

või selleks eraldiseisvat kokkulepet sõlmima.

4.3. Hagejal on põhivõlgniku vastu intressinõue krediidilepingu põhitingimuste p-de 5 ja 9

järgi. Krediidilepingu põhitingimuste p 10 kohaselt oli arvelduskrediidi kasutamise

lõpptähtpäev 31. augustil 2013. Krediidilepingust tulenev põhinõue on 4989 eurot 98 senti ning

hageja märgitud intress debiteeriti 31. mail 2018, põhivõlgnikul jäi raha arvelduskontol

puudumise tõttu osaliselt tasumata 2018. a aprilli intressimakse 16 eurot 67 senti.

4.4. Hagejal on põhivõlgniku vastu hooldustasu nõue. Panga hinnakirja p 1.10. kohaselt on

põhivõlgniku arvelduskonto hooldustasu 64 senti kuus. Põhivõlgnik ei maksnud hooldustasu

perioodi eest 2017. a aprill kuni 2019. a jaanuar, s.o kaheksa kuud. Põhivõlgnikul on maksmata

hooldustasu 5 eurot 12 senti.

4.5. Hagejal on põhivõlgniku vastu viivisenõue. Krediidilepingu üldtingimustega p-s 5.1.

leppisid pooled kokku, et krediidilepingust tulenevate kohustuste mittetähtaegsel tasumisel on

viivisemäär 0,15% päevas. Hageja arvestas sissenõutavaks muutunud viivisesummat alates

1. juunist 2018. Hageja viivisenõue oli perioodi eest 1. juuni 2018. a – 25. veebruar 2019. a

(270 päeva) 2020 eurot 94 senti. Hageja saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367

järgi nõuda ka edasiulatuvat viivist põhinõudelt määraga 0,15% päevas. Hageja arvestatud

viivisesummad on kooskõlas seaduse ja krediidilepinguga.

4.6. Hagejal

on

käendaja

vastu

käenduslepingutest

tulenev

nõue.

Hageja

võib

VÕS § 65 lg-te 1 ja 2, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 ning käenduslepingute p 2.1 järgi nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist põhivõlgnikult või käendajalt ühiselt, mõlemalt või

kummaltki neist eraldi, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendaja tagab.

4.7. Kostja on hageja nõuet kohtueelsete läbirääkimiste käigus tunnistanud. Hageja ja kostja

e-kirjavahetusest nähtub, et kostja nõustus maksma hagejale 6. veebruaril 2019 1000 eurot ning

27. veebruaril 2019 5845 eurot 59 senti, millele lisandub selleks ajaks kogunenud viivis. Ka

kostja 3. mai 2019. a vastusest ilmneb, et kostja tunnistas hageja nõuet.

4.8. Kostja väide selle kohta, et tal ei olnud infot põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta, ei

vasta tõele, sest kostja oli põhivõlgniku seaduslik esindaja, kes suhtles hagejaga võlgnevuse

teemal. Seega oli ta teadlik põhivõlgniku kohustuste rikkumisest.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5.1. Maakohus ei tuvastanud nõude sissenõutavaks muutumise aega ja järeldas vääralt, et

arvelduskrediidileping lõppes tähtaja saabumisega 24. aprillil 2018. Kuna hageja ei ole lepingut

2-19-3059

lõpetanud ja sellest kostjat teavitanud, ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks.

Krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 (arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäev) ei saa

käsitada krediidilepingu lõppemise tähtpäevana. Kostja ei ole saanud lepingu lõpetamise teadet.

Kuna krediidilepingut ei ole lõpetatud, ei ole nõue muutunud sissenõutavaks. Samuti on seetõttu

arusaamatu hageja intressinõue ning viivisenõue.

5.2. Maakohus jättis arvestamata kostja vastuväite, et käendusleping on vastuolus heade

kommetega ja seetõttu tühine.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6.1. Hageja nõue kostja vastu muutus krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 ja lisa 7 järgi

sissenõutavaks 24. aprillil 2018, kui saabus arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev. Sellel

päeval lõppes ka krediidileping. Vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas krediidilepingu

mõttega. Krediidi tagastamise lõpptähtpäeval lõpeb õigus arvelduskrediidi kasutamiseks ning

tekib kohustus kasutuses olev krediidisumma tagastada. Hageja nõudis kostjalt kohustuste

täitmist ning kostja tunnistas enne kohtumenetlust hageja nõuet.

6.2. Kohus jättis põhjendatult arvestamata kostja vastuväited käenduslepingute tühisusele, sest

kostja ei esitanud neid tähtaegselt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele

märgib kolleegium järgmist.

8. Kostja on ekslikult arusaamal, et hagejal ei ole õigust nõuda temalt kui käendajalt

põhivõlgniku võla tasumist, sest hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud arvelduskrediidileping

ei ole lõppenud.

Kolleegium selgitab, et laenu ja krediidi tagasimaksmise kohustus võib muutuda sissenõutavaks

nii vastava lepingu ülesütlemise tõttu lõppedes kui ka lepingus sätestatud tähtaja möödudes.

Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus VÕS § 82 lg 1 järgi täita

sellel tähtpäeval. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on

õigus nõuda kohustuse täitmist ning kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel.

Praegusel juhul leppisid hageja ja põhivõlgnik arvelduskrediidilepingu p-s 10 kokku

arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeva ja pikendasid seda korduvalt. 15. novembril

2016 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik viimase lisa arvelduskrediidilepingu muutmiseks (lisa 7),

millega muutsid p 10 redaktsiooni selliselt, et arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäev

oli 24. aprillil 2018. Arvelduskrediidi lepingu üldtingimuste I osa (MÕISTED) kohaselt oli

arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäev päev, millal krediidisaaja peab olema täies

ulatuses tasunud varalised kohustused pangale. Üldtingimuste p 2.2 järgi kohustus krediidisaaja

kasutatud arvelduskrediidi summa pangale täielikult välja maksma arvelduskrediidi limiidi

2-19-3059

kasutamise lõpptähtpäeval, tagades arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval

piisavate rahaliste vahendite olemasolu arvelduskontol lepingus ettenähtud ja tasumata varaliste

kohustuste, sh kasutatud ja tagastamata arvelduskrediidi ja viiviste tasumiseks.

Seega olid hageja ja põhivõlgnik leppinud kokku arvelduskrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste täitmise tähtpäeva (24. aprill 2018) VÕS § 82 lg 1 tähenduses ning hageja nõue

põhivõlgniku vastu muutus VÕS § 82 lg 7 järgi pärast selle möödumist sissenõutavaks

sõltumata sellest, et hageja ei olnud lepingut lõpetanud. Kuna hageja põhivõlg muutus pärast

lepingus määratud tähtaja möödumist sissenõutavaks, oli hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult

kuni 24. aprillini 2018 kostja kasutusse antud krediidisummalt intressi ning pärast selle

möödumist viivist.

9. Ekslik on kostja arusaam, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja vastuväite

selle kohta, et käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega.

9.1. Esmalt märgib kolleegium, et kostja viitas apellatsioonkaebuses küll sellele, et

käendusleping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine, kuid kostja ei selgitanud, miks ta

esitas selle vastuväite alles maakohtu 26. augusti 2020. a kohtuistungil ning miks ta ei nõustu

sellega, et maakohus pidas tema esitatud vastuväidet hilinenult esitatuks. Ringkonnakohtu

istungil selgitas kostja esindaja, et kostja ei esitanud seda vastuväidet varem seetõttu, et ta

lootis, et pooled saavutavad kompromissi. Samuti leidis kostja esindaja, et ta esitas vastuväite

õigel ajal, s.o pärast seda, kui maakohus andis talle kohtuistungil sõna. Kostja esindaja

hinnangul ei olnud selleks ajaks eelmenetlus lõppenud.

9.2. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus 26. augusti 2020. a kohtuistungil põhjendatult

seisukohale, et kostja esitas käenduslepingu tühisuse kohta vastuväite hilinenult.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad esitama menetluses oma

vastuväited ja neid kinnitavad tõendid TsMS § 329 lg 1 järgi nii varakult, kui menetluse seisund

seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, seejuures võib

pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi vastuväiteid ja tõendeid üksnes juhul, kui neid ei

olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui kohus korraldab eelmenetluses korraldava

kohtuistungi, peab menetlusosaline TsMS § 329 lg 2 I lause esitama oma vastuväited ja neid

kinnitavad tõendid selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse

päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Igal juhul tuleb suulise menetluse

korral esitada vastuväited ja tõendid TsMS § 330 lg 1 järgi enne eelmenetluse lõppemist ning

pärast seda esitatud vastuväidet ning selle aluseks olevaid uusi asjaolusid ja tõendeid menetleb

kohus TsMS § 330 lg 3 ja § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta

kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks

oli mõjuv põhjus. Eelmenetlus võib mh lõppeda siis, kui kohus läheb eelistungilt üle kohtuasja

arutamisele. TsMS § 398 lg-te 1 ja 2 järgi võib kohus määrata eelmenetluses eelistungina

korraldava istungi ning pidada asja arutamise istungi eelistungi jätkuna, kui asjas tähtsad

asjaolud on piisavalt välja selgitatud.

Praegusel juhul kohustas maakohus 1. märtsi 2019. a määrusega kostjat esitama hagile vastuse

ning 16. aprillil 2019 ning 27. mail 2019 täiendava vastuse hageja täiendavatele seisukohtadele

ja tõenditele. Kostja esitas 2. aprillil 2019 hagivastuse ning 3. mail 2019 ja 10. juunil 2019

täiendavad vastused, milles ei sisaldunud käenduslepingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid

ega käenduslepingu tühisuse vastuväidet. Maakohus määras asjas eelistungi, mis toimus

26. augustil 2020. Kohtuistungi protokolli (tl 73–74) kohaselt küsis maakohus istungi alguses,

kas pooltel on täiendavaid taotlusi, kuid poolte esindajad kinnitasid, et neid ei ole. Seejärel

2-19-3059

pidasid poolte esindajad kohtu vahendusel kompromissiläbirääkimisi, mis luhtusid, misjärel

maakohtus teatas, et hakkab asja arutama ning andis hageja esindajale sõna oma seisukohtade

esitamiseks ja kostja esindajale vastuväidete esitamiseks. Kostja esindaja esitas hageja

esindajale küsimusi, mis puudutasid käenduslepingu võimalikku vastuolu heade kommetega,

ning kostja esindaja esitas istungil vastuväite, et käendusleping võib olla heade kommetega

vastuolus. Maakohus selgitas kostja esindajale, et kostja ei saa enam uusi vastuväiteid esitada,

sest kohus lõpetas eelistungi pärast seda, kui pooltel ei olnud taotlusi ja nad ei saavutanud

kokkulepet. Maakohus teatas, et kohus peab eelistungi järel kohtuistungit ning leidis, et uue

vastuväite vastuvõtmine tähendaks asja arutamise edasilükkamist ja vastamiseks uue tähtaja

määramist.

Kuna maakohus määras asjas kostjale korduvalt tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning

seejärel eelistungi, siis pidi kostja esitama oma vastuväited, vastuväidete aluseks olevad

asjaolud ja neid kinnitavad tõendid kohtule esimesel võimalusel, kuid TsMS § 329 lg 2 järgi

igal juhu selliselt, et need saaks teisele menetlusosalisele edastada vähemalt seitse päeva enne

eelistungit. Igal juhul tuli vastuväide, uued asjaolud ja tõendid esitada TsMS § 330 lg 1 järgi

enne eelmenetluse lõppemist. Seda ei ole kostja teinud. Kostja tõstatas käenduslepingu

võimaliku tühisuse küsimuse alles kohtuistungil.

Arvestades kohtuistungi protokollis kajastatut, saab järeldada, et maakohus pidas pärast

kompromissi sõlmimise luhtumist eelistungi jätkuna asja arutamiseks kohtuistungit

TsMS § 398 lg 2 tähenduses. Seega lõppes eelistung ja ühes sellega eelmenetlus pärast

kompromissiläbirääkimiste luhtumist. Kostja vandeadvokaadist esindaja pidi TsMS § 398 lg-s

2 sätestatut arvestades eeldama, et kohus arutab eelistungi jätkuna asja lõpuni, ning mõistma,

et kohus asus asja sisuliselt arutama, millega lõppes eelistung ja eelmenetlus. Seetõttu ei saaks

kostja esindaja ekslik arusaam eelistungi jätkumisest olla vastuväite ja uute asjaolude

esitamisega hilinemise mõjuvaks põhjuseks TsMS § 330 lg 1 ja 331 lg 1 tähenduses, arvestades

mh seda, et maakohus oli kostjale andnud korduvalt tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks.

Samuti ei saa pidada vastuväite ja uute asjaolude esitamisega hilinemise mõjuvaks põhjuseks

seda, et kostja lootis saavutada vastaspoolega kompromissi. Ka olukorras, kus pooled peavad

kompromissiläbirääkimisi, tuleb menetlusosalisel oma vastuväited, vastuväidete aluseks olevad

asjaolud ja neid kinnitavad tõendid esitada seaduses sätestatud ajal. Seda arvestades ei olnud

kostjal mõjuvat põhjust esitada käenduslepingu tühisuse vastuväidet kohtuistungil pärast

eelmenetluse lõppemist. Samuti oleks sellise vastuväite kohtuistungil esitamine ja menetlemine

põhjustanud vaidluse lahendamise viibimise. Seda arvestades jättis maakohus TsMS § 331 lg 1

alusel põhjendatult kostja hilinenult esitatud vastuväite tähelepanuta ja vaidlust lahendades

arvestamata. Olukorras, kus kohtule ei olnud esitatud tähtaegselt asjaolusid, mis tooksid kaasa

käenduslepingu tühisuse, ei saanud maakohus ka omal algatusel asuda seisukohale, et leping

on tühine. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud küll poolte esitatud õiguslike väidetega,

kuid kohus on seotud TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaoludega.

Mh juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kostja ei esitanud maakohtu istungil selget

vastuväidet selle kohta, et käendusleping on tühine ja heade kommetega vastuolus, ega

käenduslepingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid. Kostja üksnes viitas sellele, et

käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus (kohtuistungi helisalvestise kohaselt „ei

ole välistatud, et leping on heade kommetega vastuolus“) ning esitas hagejale küsimusi, mis

puudutasid käenduslepingu võimalikku vastuolu heade kommetega.

9.3. Kuna maakohus jättis põhjendamatult kostja hilinenult esitatud vastuväite arvestamata, ei

võta kolleegium seisukohta, kas kostja apellatsioonkaebuses viidatud asjaoludel on

käendusleping heade kommetega vastuolus.

2-19-3059

10. Ülaltoodud

põhjendusi

arvestades

ei

anna

apellatsioonkaebuse

väited

alust

apellatsioonkaebust rahuldada ega maakohtu otsust tühistada.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin