3-20-1208/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.03.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1208

Haldusasi

Köögiart OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.05.2020

maksuotsuse nr 12.2-3/051636-9 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Köögiart OÜ, lepinguline esindaja Aleksei

Motuzov

Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki

Meister

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.04.2021, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 22.05.2020 Köögiart OÜ-le maksuotsuse nr 12.2-3/051636,

millega määras Köögiart OÜ-le täiendavaks tasumiseks maksusumma 10 383,13 eurot.

2. Köögiart OÜ esitas 22.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamise

nõudes. Hiljem täiendas kaebaja kaebust esialgse õiguskaitse taotlusega.

3. Tallinna Halduskohus võttis 20.07.2020 määrusega kaebuse määrusega menetlusse ja rahuldas

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades vaidlustatud maksuotsuse sundtäitmise

3-20-1208

2(8)

selliselt, et MTA-l on maksukohustuse täitmise tagamiseks võimalik teha maksukorralduse

seaduse (MKS) § 130 lg 1 p-des 1-2 ja 4-5 nimetatud täitetoiminguid.

4. MTA esitas vastuse kaebusele 09.10.2020.

5. 11.02.2021 määrusega määras kohus asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas

täiendavad seisukohad ja tõendid 03.03.2021 ja vastustaja vastas kaebaja seisukohtadele

04.03.2021.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

6. Kaebaja leiab, et maksuotsus on põhjendamatu ja ebaõige ning see tuleb täies mahus tühistada.

7. MTA on maksuotsuses tuvastanud, et lisaks sularahas makstud ja deklareeritud. töötasule on

kaebuse esitaja kontrollitaval perioodil teinud arvelduskontolt ülekandeid M. H.´le kokku

summas 3 780 eurot ja J. P.´le kokku summas 7 116 eurot. MTA on aga ebaõigesti leidnud, et

tegemist nimetatud summade näol on tegemist töötasuga. Tehtud maksete näol on 2016. aastal

vormistatud laenulepingute alusel tehtud tagasimaksetega. Kaebaja ei nõustu MTA seisukohaga,

et laenutehingud on olnud näilikud tehingud, millega püüti varjata nn ümbrikupalga maksmist.

MTA järeldused ja nendel rajatud seisukohad on eelarvamuslikud ja ei ole põhjendatud.

7.1. Kaebaja juhatuse liige M. H. on menetluse käigus andnud ammendavad ütlused selle kohta,

et ta elas säästudest ja tuttavad ning lähedased toetasid teda sealhulgas ka rahaliselt. Lisaks sellele

sai ta ka tasu juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. M. H. andis kaeabajale 01.07.2016 laenu

summas 15 000 eurot ja sai tagasimakseid koos intressidega.

7.2. Juhatuse liige J. P. on menetluse käigus andnud ütlusi ning kinnitanud, et sai kaebajalt töötasu

brutosummas 80 eurot kuus. Ülejäänud osas teda peetakse üleval ja temal ei ole kulutusi. J. P. on

03.10.2016 andnud kaebajale laenu 15 000 eurot ja sai tagasimakseid koos intressidega. Laenu

andmiseks vajaliku raha olemasolu on ta saanud kinkelepinguga.

7.3. Maksuotsuse sisust ei ole piisavalt selge millest tulenevad vastustaja järeldused selle kohta,

et laenulepingud on üldsõnalised ja ei tõenda laenutehingu toimumist. Laenutehingu toimumist

on tõendatud kaebuse esitaja kassa väljamineku orderitega ja laenulepingud on piisavalt selged ja

korrektsed. Asjaolu, et maksuhaldurile tundub, et esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed

ja/või ei ole nõuetekohased vajab täiendavat põhjendamist vastustaja poolt.

7.4. Eeltoodust lähtudes on põhjendamatu vastustaja nõue deklareerida perioodil jaanuar kuni

detsember 2019 (k.a) M. H.´le selgitusega „ülekanne“ ning J. P.´le selgitustega „omaniku laenu

tagastus“ ja „laenutagastus“ tehtud väljamaksed eelnimetatud isikutele makstud töötasudena.

8. Vastuolulised ja põhjendamata on ka vastustaja järeldused selles osas, et märtsis 2019 on

kaebaja teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakse vastavalt tulumaksuseaduse §-le 51 lg 2 p 3.

Tegemist oli kaebaja töötaja A. B.´ile laenuga. MTA on ebaõigesti leidnud, et laenulepingut A.

B.´iga ei saa pidada nõuetekohaseks algdokumendiks ning lepingus kajastatud andmed

(väljamakse otstarve ja raha tagastamise tingimused) ei vasta tegelikkusele.

8.1. Vastustajale oli esitatud nii A. B.’i laenuleping kui ka laenu väljaandmist kinnitav raha

väljamineku order nr. 190111. A. B. on MTA-le andnud selgitusi laenu saamise ja selle eesmärgi

kohta. Kirjalikest selgitustest on näha, et A. B. ei valda piisavalt eesti keelt ja tema ütlused ei ole

kohati asjakohased. MTA ei ole aga asjaolusid täpsemalt selgitanud ning on teinud põhjendamatu

järelduse, et väljamakse tegelik otstarve ei ole tuvastatav ja raha ettevõtlusesse jõudmine ei

leidnud samuti kinnitust.

8.2. Sellise laenu koos intressiga väljaandmine on absoluutselt seaduspärane ja praktikas aset

leitav. Asjaolu, et töötaja ei kasutanud laenuna saadud raha vastavalt oma plaanidele, ei ole

3-20-1208

3(8)

siinkohal arvesse võetav. Peamine on see, et kaebaja soovis ettevõtluse käigus tulu saada ja selleks

eesmärgiks andis laenu sellest huvitatud isikule, kasutades kassas olevaid vabu vahendeid.

8.3. Tulumaksuseaduse alusel toimub väljamaksete ja kulude maksustamine tulumaksuga

muuhulgas ka siis, kui nimetatud väljamaksed ja kulud ei ole seotud äriühingu ettevõtlusega.

Äriühingu poolt laenu andmise ettevõtlusega seotuks või mitteseotuks kvalifitseerimisel peab

lähtuma eelkõige sellest, kuidas on laenu andmine seotud laenuandja ettevõtlusega. Siinkohal ei

ole oluline, kas laen on antud seotud isikule või mitte. Võlaõigusseaduse § 397 lg 1 kohaselt tuleb

kutse- ja majandustegevuses antud laenult tasuda intressi. Sellest tulenevalt on laenu andmine

üldjuhul ettevõtlusega seotud, kui laenu andmisega teenitakse tulu. Tulu võib teenida nii

intressina kui ka muul moel. Intressi puudumine iseenesest ei muuda laenu ettevõtlusega

mitteseotuks, mitteseotuks muudab laenu asjaolu, et see ei teeni äriühingule tulu.

8.4. Vastustaja järeldus, et laenu võtnud isik ei ole piisavalt maksevõimeline selleks, et raha

tagastada on kaebaja seisukohalt küsitav. Selline asjaolu ei sega näiteks mikrolaenudega

tegelevatel ettevõttetel anda laenu veelgi väiksema maksevõimalustega isikutele ja seda veel

suuremate intressidega. MTA ei ole seda arvesse võtnud ja teeb otsuses vaid ühekülgsed

järeldused. Samas pole vastustaja poolt välja selgitanud, mis eesmärgil soovis isik sõidukit

soetada, aga seejuures on täiesti võimalik, et selle eesmärgiks oligi isiku plaan soetatud sõiduki

abil täiendava tulu teenida ja sellest rahast laenu tagastada. Asjaolu, et tegemist on ettevõtlusega

seotud tehinguga, on tõendatud ka sellega, et A. B. juba tegi tagasimakse kaebaja kassasse

25.03.2020 ja ülejäänud laen on tagastatud kohtumenetluse ajal.

8.5. Asjakohased ei ole kontrollakti väited, et laen on väljaantud isikule kellel puudus ametlik

töökoht ja sissetulekud perioodil august 2014 kuni jaanuari lõpp 2019 ja sellele, et Riigi Teataja

andmetel (kriminaalasi nr xxxxxxxx) on tegemist Läti Vabariigi poolt narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise eest süüdi mõistetud isikuga.

Vastustaja seisukohad

9. Vastustaja jääb kõigi maksuotsuses toodud seisukohtade juurde ning leiab, et vaidlustatud

maksuotsuse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kaebaja ei ole kaebuses ja selle lisatud

tõenditega selgitanud ega tõendanud, et maksuotsuses toodud seisukohad oleksid ebaõiged ning

annaksid alust kaebuse rahuldamiseks.

10. Kaebaja väidab, et juhatuse liige M. H. on andnud kaebajale antud laenu kohta ammendavad

selgitused, et ta elas säästudest. Lisaks sellele olevat M. H. saanud tasu kaebaja juhatuse liikme

ülesannete täitmise eest. Lisaks investeeris ta äriühingusse 2016 aastal 15 000 eurot ja sai sellest

rahast tagasimakseid koos intressidega.

10.1. M. H. on küll selgitanud, et ta elas 2016.a laenu andmise ajal säästudest, kuid ei ole oma

väiteid ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses tõenditega kinnitanud.

10.2. Kaebuse lisast 3 nähtub, et M. H. on kaebaja teinud palga väljamakseid 2018.a igas kuus

summas 77,12 eurot. Nimetatud tõendist aga ei järeldu, et kaebajal oli 2016.a laenulepingu

sõlmimise ajal piisavalt raha, et anda kaebajale laenu summas 15 000 eurot, ega ka see, et M. H.

oleks saanud kontrollitud perioodil (jaanuar – detsember 2019) kaebajalt täiendavat juhatuse liikme

tasu. Kaebusele lisatud Köögiart OÜ 2019.a majandusaasta aruande kohaselt juhatuse liikmetele

hüvitist ei makstud.

10.3. Kaebaja ei ole ka tõendanud, mis kuupäevadel ja millises summas M. H. kaebajale

01.07.2016 laenulepingus näidatud laenusumma 15 000 eurot välja maksis. Kaebuse lisast 6 selgub

vaid, et 2018.a II ja III kvartalis maksis kaebaja M. H. 2016.a laenulepingu eest intressi kokku

summas 750 eurot. Nimetatud tõend ei kajasta aga kontrollitud perioodil (s.o 2019.a) M. H. tehtud

väljamakseid ega näita ka väidetava laenusumma kaebajale väljamaksmist.

3-20-1208

4(8)

10.4. Kaebajale laenu andmiseks vajalike säästude olemasolu M. H. ei ole kaebuses selgitatud ega

ka tõendatud.

11. Kaebaja väidab, et juhatuse liige J. P. saab töölepingu alusel töötasu väljamakseid brutosummas

80 eurot kuus ja ülejäänud osas peetakse teda üleval ja temal ei ole kulutusi.

11.1. Seejuures ei tõenda kaebaja asjaolu, kes on isik, kes teda üleval peab, samuti ka mitte seda,

kuidas ta suudab igapäevases elus toime tulla ilma mistahes eluks vajalike kulutusteta. Seega

jäävad kaebaja väited nimetatud osas paljasõnaliseks.

11.2. Kaebaja ei ole ka J. P. väidetavalt antud laenu kohta esitanud tõendeid, millest selguksid

kaebajale antud laenu väljamaksete kuupäevad ja summad. Kaebuse lisast 9 nähtub üksnes asjaolu,

et kaebaja on J. P. teinud 2018.a intressimakseid kokku 750 eurot.

11.3. Samuti väidab kaebaja, et J. P. on 03.10.2016.a andnud kaebajale laenu summas 15 000 eurot

ja saab kaebajalt tagasimakseid koos intressidega. Kaebajale laenu andmiseks raha olemasolu

tõendab kaebaja lihtkirjaliku kinkelepinguga, mille kohaselt on Venemaa eraisik kinkinud

07.03.2016 J. P. raha summas 20 000 eurot. Kinkeleping ei ole aga kontrollitav, samuti ei ole

tõsiseltvõetav asjaolu, et 80 euro suuruse brutosissetuleku juures oleks J. P. 07.03.2016

kinkelepinguga saadud rahasummast laenulepingu sõlmimise ajaks olnud alles 15 000 eurot

selleks, et raha äriühingule välja laenata.

12. Vastustaja ei pea kaebaja väiteid A. B.väljamakstud summa, 9500 eurot, ettevõtlusega seotuse

kohta tõendatuteks ega ka põhjendatuteks.

12.1. 25.03.2019 A. B. sõlmitud laenuleping näeb ette intressimääraks 3% aastas ja laenu

tagastamise tähtajaks 25.03.2020. Hilinemise korral näeb leping kaebajale ette õiguse nõuda viivist.

Maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetluse käigus ei esitanud kaebaja ega ka A. B.

maksuhaldurile tõendeid laenu tagastamise ega ka intresside kaebajale tasumise kohta. Kaebaja ei

esitanud ka tõendeid A. B. viivise nõudmise kohta selle eest, et A. B. laenu tähtaegselt ei

tagastanud. Seega ei tõendanud kaebaja maksumenetluse käigus asjaolu, et A. B. antud laen oleks

ettevõtlusega seotud seetõttu, et on sõlmitud tulu teenimise eesmärgil.

12.2. Koos kaebuse on kaebaja kohtule esitanud 30.03.2020 orderi kviitungi selle kohta, et A. B.

on tagastanud 25.03.2019 laenulepingu järgi 500 eurot. Nimetatud tõendit kaebaja

maksumenetluses ei esitanud, kuigi võinuks seda teha vähemalt 20.04.2020 kontrollaktile

eriarvamuse esitamisel. Kaebaja ei ole kohtumenetluses selgitanud, miks ta 30.03.2020 orderit

maksumenetluses ei esitanud.

12.3. Kaebaja väidab, et kohtumenetluse kestel on laen A. B. poolt täielikult kustutatud ning selle

kinnitamiseks esitas kaebaja ta laenu tagastamist kinnitavad raamatupidamisdokumendid.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole 03.03.2021 esitatud täiendavate dokumentidega laenu

tagastamise kohta tõendanud 25.03.2019 kassast makstud sularaha 9500 euro ettevõtlusega seotust.

Kaebaja esitatud täiendavad tõendid ei ole kooskõlas maksumenetluses kogutud tõenditega.

12.3.1. Kuigi esmapilgul tundub, et kaebajale ei saa ette heita, et ta ei esitanud 03.03.2021 tõendeid

juba maksumenetluse ajal, kuna A. B. tagastas laenu alles pärast maksumenetluse lõppu

01.12.2020. Samas tuleb 03.03.2021 esitatud dokumente, s.o kaebaja pearaamatu väljavõtet ja

kassa sissetulekuorderit hinnata koosmõjus teiste maksumenetluses kogutud tõenditega.

12.3.2. Maksuotsuses on vastustaja pidanud ebausutavaks kaebaja väidet 25.03.2019 tagatiseta

laenu andmise kohta töötaja A. B. auto ostmiseks olukorras, kus laenusaaja autot ei soetanud, kuid

ka laenusummat kaebajale ei tagastanud. Seega asus vastustaja seisukohale, et 25.03.2019

laenuleping ei tõenda, et 25.09.2019 väljamakstud sularaha näol on tegemist ettevõtlusega seotud

kuluga, eriti arvestades A. B. varalist seisundit.

3-20-1208

5(8)

12.3.3. Tõendites nr 47 ja 48 väidab A. B., et ta autot ei ostnud, kuid on raha osaliselt tagastanud.

Ent 03.03.2021 kohtule esitatud dokumentide kohaselt tasus A. B. kaebaja kassasse kogu laenatud

summa 9500 eurot koos 3% aastamääraga intressidega summas 285 eurot. Seega ei leia täiendavate

tõendite puhul kinnitust asjaolu, et A. B. on laenusummast ca 30% varasemalt tagastanud.

12.4. Laenulepingu p 1.3 järgi on laenu tagastamise tähtajaks 25.03.2020 ja p 2.2 järgi on osalise

tasumise puhul maksete järjekord järgmine: a) arvestatud viivis; b) intress; c) põhiosa. Kuigi laenu

tähtaegselt ei tagastatud, vaid seda tehti väidetavalt alles üle 8 kuu5 hiljem, ei ole kaebaja viivist

arvestanud. Samuti ei ole arvestatud intressi aja eest, mil laenu tagastamine viibis.

12.5. Riigikohus on lahendi 3-3-1-22-07 punktis 18 selgitanud, et „Üldjuhul tuleb eeldada, et

mistahes investeeringu tegemine (kaasa arvatud laenu andmine) on ettevõtlusega seotud, kui sellelt

on eeldatavasti võimalik saada tulu ning laenu andmine vastab sedalaadi tehingu tavapärastele

tingimustele.“ Kuid kaebaja ei ole nn laenu täielikul kustutamisel lähtunud tulu teenimise

eesmärgist, sest ei ole tagatiseta laenu andmisel hinnanud laenu saaja võimet laen tähtaegselt koos

intressiga tagastada, ei ole nõudnud intressi ega ka viivist laenu tagastamisega viivitamise eest.

Seetõttu ei ole ka põhjust hinnata tehing vastaks tavapärastele tingimustele.

12.6. Seega isegi juhul, kui lugeda õigeks kaebaja väidet, et 25.03.2019 väljamakstud sularaha

9500 eurot on A. B. antud laen, ei ole tegemist tulu teenimise eesmärgil antud laenuga ega ka

kaebaja ettevõtlusega seotud kuluga. Kuid vastustaja peab usutavamaks järeldust, et 03.03.2021

esitatud dokumendid on loodud eesmärgiga jätta üksnes mulje laenusumma tagastamisest

kaebajale.

12.7. TuMS § 54 lg 6 järgi juhul, kui maksumaksja kasutab § 49 lõigetes 3 ja 5 nimetatud

summeeritud arvestust või kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3–5, § 51 lõikes 3 ning § 52

lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu

ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse

lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis. Seega juhul, kui kaebaja on eelnevalt ettevõtlusega mitteseotud

kuluks loetud summa tagastanud, on tal õigus ise teha vastavad ümberarvestused

maksudeklaratsioonides. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et maksuotsuses on A. B. väljamakstud

summa maksustatud õigesti ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 2 p 3 järgi.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Vaadanud läbi poolte seisukohad leian, et maksuotsus on õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus. Nõustun siinjuures maksuotsuses seisukohtadega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja seisukohtadele esitan põhjendused

alljärgnevalt.

14. MTA on maksumenetluse käigus tuvastanud, et kaebaja arvelduskontolt on kontrollitaval

perioodil tehtud ülekandeid kaebaja juhatuse liikmetele M. H.´le kokku summas 3 780 eurot ja

J. P.´le kokku summas 7 116 eurot. Kaebaja väidab, et tegemist on varasemalt juhatuse liikmete

poolt antud laenude tagasimaksetega, kuid MTA leiab, et kaebaja poolt osundatud laenutehingud

on näilikud tehingud ning maksete näol on tegemist hoopis varjatud palgaväljamaksetega.

Teiseks leiab MTA, et kaebaja poolt sularahas A. B. tehtud väljamakse (9 500 eurot) näol ei ole

tegemist laenu andmisega nagu väidab kaebaja. MTA hinnangul on tegemist ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksega, mille tegelik otstarve ei ole tuvastatav ja raha jõudmine tagasi

ettevõtlusesse ei ole leidnud kinnitust.

15. Esmalt pean vajalikuks osundada järgnevale. Halduskohtumenetluse (HKMS) § 59 lg 1

kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millel tema väited põhinevad, kui

seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormuse jaotust maksuotsuse kontrollimisel täpsustab

MKS § 150 lg 1, mis näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral

lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Väljakujunenud

3-20-1208

6(8)

kohtupraktika kohaselt tuleb MKS §-s 150 sätestatud maksumaksja tõendamiskoormust

sisustada eelkõige selliselt, et tõendamiskoormus läheb maksumaksjale MKS § 150 lg 1 kohaselt

üle siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad

kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et

määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Kui maksuhaldur on oma tõenditel põhineva kahtluse

ning maksusumma arvestuse välja toonud, läheb tõendamiskoormus üle kaebajale ja ta peab

näitama maksuhalduri järelduste ekslikkust (RKHKo asjas nr 3-3-1-34-07 p-d 11 ja 13).

Maksuotsuse põhjendamine on eelkõige vajalik selleks, et maksukohustuslasel oleks üheselt

arusaadav talle etteheidetav käitumine ja tal oleks võimalik enda kohta tehtud otsust mõista ja

vajaduse korral tõhusalt vaidlustada (RKHKo asjas 3-3-1-27-14 p 16 ja asjas 3-3-1-33-14 p 12).

16. Käesoleval juhul on MTA kaebaja juhatuse liikmetele tehtud väljamaksete osas leidnud, et

väidetav varasem laenu andmine ei ole usutav, kuivõrd mõlemate juhatuse liikme puhul ei ole

tõendatud, et neil oli piisavalt rahalisi vahendeid kaebajale sellistes summades (kumbki 15 00

eurot) laenu andmiseks. M. H. on küll selgitanud, et ta elas 2016.a laenu andmise ajal säästudest

ja ka tuttavad toetasid (kaebuse lisa 4), kuid ei ole oma väiteid ei maksumenetluses tõendanud.

J. P. viitab sellele, et teda peetakse üleval (kaebuse lisa 7), kuid ei ole nimetanud, kes teda ülal

peab, samuti on J.P. enda sõnul saanud raha erasikult kinkelepinguga (kaebuse lisa 10), kuid

esitatud lihtkirjalik kinkeleping raha kinkimise kohta Venemaa eraisiku poolt ei ole kontrollitav.

16.1. Leian, et juba eelpoolkirjeldatud asjaolude väljatoomine on olnud piisav, selleks et

põhjendada MTA kahtlust kaebaja väidete õigsuse osas varasemalt juhatuse liikmete poolt antud

laenude kohta. Täiendavalt on MTA viidanud ka sellele, et esitatud laenulepingud on

üldsõnalised, nende põhjal ei ole võimalik aru saada millistes osades, millal ja mil viisil

laenusummad kaebajale üle anti, samuti on kaebaja raamatupidamisarvestus selles osas puudulik

(kontrolliakti p 1.1.2 alapunkt c)). Ka viitab MTA, et on teistes maksumenetluses tuvastanud, et

kaebaja juhatuse liikmed on äriühingu rahalisi vahendeid kasutanud oma isiklike kulutuste

katteks, ajades segi isiklikke ja äriühingu vahendeid ja arusaadav ei ole, kas kasutatud raha on

äriühingusse tagasi jõudnud (samas, alapunkt d)). Ka ei ole eluliselt usutavad kaebaja poolt tema

juhatuse liikmetele makstud töötasu summad (80 eurot kuus) ning juhatuse liikmete poolt antud

seletused töötasu maksmise viisi osas ei kattu raamatupidamise andmetega (samas, alapunkt a)

ja d) viimane lõik).

16.2. Neid asjaolusid kogumis hinnates leian, et MTA on piisavalt põhjendanud kahtlust, et

kaebaja väited juhatuse liikmete poolt 2016.a aasta antud laenude kohta ei ole kinnitust leidnud

ning laenu andmine ei ole eluliselt usutav. Koosmõjus asjaoluga, et kaebaja juhatuse liikmete

osas deklareeritud töötasu (80 eurot kuus) kontrollitaval perioodil oli ebausutavalt väike (2019.a.

oli alampalga suuruseks 540 eurot kuus), tuleb pidada piisavalt põhjendatuks MTA järeldusi

selles osas, et kontrollitaval perioodil juhatuse liikmetele tehtud väljamaksete näol ei olnud

tegemist varasemalt antud laenu tagasimaksetega, vaid varjatud töötasu maksmisega. Ka on

ilmekas, et kaebaja tegevuses kordub teatav käitumismuster seoses rahaliste suhetega juhatuse

liikmetega. Maksuotsuse järeldused selles osas on selged ja jälgitavad, kaebaja ei ole ei maksu-

ega kohtumenetluse käigus esitanud tõendeid või selgitusi, mis lükkaksid ümber MTA poolt

kontrolliaktis ja maksuotsuses toodud järeldusi.

17. Sarnaselt eeltoodule leian, et MTA poolt kontrolliaktis ja maksuotsuses viidatud seisukoht

selles osas, et A. B. sularahas tehtud väljamakse (9 500 eurot) näol ei ole tegemist laenu

andmisega, on piisavalt põhjendatud.

17.1. MTA on põhjendatult leidnud, et laenu andmine sularahas 9500 euro ulatuses isikule, kelle

ainus ametlik sissetulek on kaebajalt saadav töötasu vahemikus 165,63 kuni 721,23 eurot kuus

(neto), ei ole eluliselt usutav. Seejuures on MTA viidanud, et töötamise registri andmetel ei ole

A. B. töötanud ega maksustatavaid sissetulekuid omanud pikema perioodi (alates 2014 augustist

kuni 2019.a. alguseni). Kaebaja ei ole MTA-le põhjendanud, mille põhjal ta selliste andmete

3-20-1208

7(8)

pinnalt veendus, et isik suudab laenu tagastada. Ka viitab MTA, et vaatamata maksuhalduri

korduvatele pöördumistele ei ole A. B. esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetava laenu

saamise eesmärgiks olnud auto ostutehing on leidnud aset. A. B. selgitused on selles osas

vastuolulised (kontrolliakti 1.2.2. alapunktid b) ja c). Lisaks viitab MTA kontrollaktis, et ei

kaebaja ega A. B. ise ei ole esitanud maksumenetluse käigus ühtegi dokumenti, mis kinnitaks

väidetavalt antud laenu äriühingusse tagas jõudmist, seda vaatamata asjaolule, et selliseid

tõendeid on MTA korduvalt nõudnud (samas, alapunt d)).

17.2. Eelpoolkirjeldatud asjaolud kogumis on minu hinnangul piisavad põhjendamaks

maksuhalduri kahtlust, et kaebaja poolt A. B. tehtud väljamakse eesmärk on olnud tegelikult

varjatud kujul töötasu maksmine, mitte laenu andmine.

18. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad, et

väljamakse näol on tegemist laenuga. Ühes kaebusega on esitatud kassa sissetuleku order

kuupäevaga 30.03.2020, mille kohaselt on A.B. tagastanud kaebajale 500 eurot (kaebuse lisa 15)

ning 03.03.2021 menetlusdokumendile on kaebaja lisanud väljavõtte oma pearaamatust, mille

kohaselt on selleks hetkeks laen täielikult kustutatud.

18.1. Kohtumenetluses esitatud täiendavate tõendite esitamisega seoses selgitan esmalt,

haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2.) MKS § 92 lg-le 4 ja § 102 lg 1 p-le 2 tuleneb, et hilinenult esitatud

maksukohustust vähendavat asjaolu või tõendit saab arvestada vaid juhul, kui asjaolu või tõendi

hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest

(TlnRnKo 3-17-1884 p 18). MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud

maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada

maksustamise seisukohast tähendust. Sealjuures on omavahelises seoses MKS § 56 lg-s 1

sätestatud kaasaaitamiskohustus ja MKS § 150 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormis. MTA viitab

kohtule kaebuse kohta esitatud vastuses seega õigesti, et 30.03.2020 kassa sissetuleku orderit ei

ole kaebaja eelnevalt maksuhaldurile teadmata põhjusel esitanud ja ka kohtule esitatud kaebuses

ei ole kaebaja põhjendanud, miks sellist dokumenti ei esitatud maksumenetluse käigus. Sellest

tulenevalt lükka kaebusele lisatud kassa sissetuleku order ümber maksuotsuse järeldusi.

18.2. Ka 03.03.2021 menetlusdokumendile lisatud pearaamatu väljavõte laenu väidetavalt täies

ulatuses tagasimaksmise kohta ei ole piisav tõendamaks maksuotsuse ebaõigsust. Esmalt märgib

MTA õigesti, et pearaamatu väljavõte ja 30.03.2020 kassa sissetuleku order on omavahel

vastuolus, kuivõrd pearaamatu väljavõtte kohaselt tagastas A.B. laenu kogu ulatuses koos

intressiga 01.12.2020, see aga on vastuolus kaebaja eelmiste väidetega, et osaliselt tagastati laen

juba 30.03.2021. Pealegi on nii kassa sissetuleku orderi kui pearaamatu väljavõtte näol tegemist

n.ö ühepoolsete, kaebaja poolt koostatud dokumentidega, mille tegelikkusele vastavust ei kinnita

ükski muu asja juues olev tõend.

18.3. Leian seega, et ka nimetatud dokumendid ei lükka ümber MTA poolt tõstatatuks kahtlust

laenutehingu näilikkuse osas ning selles osas ning seisukohta, et väidetava laenu äriühingusse

tagasi jõudmine ei ole leidnud kinnitust. Seega on MTA õigesti leidnud, et A.Bontšukile tehtud

väljamakse näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega tulumaksuseaduse § 51 lg 2

p-i 3 kohaselt.

19. Lisaks eeltoodule on MTA 04.03.2021 menetlusdokumendis õigesti viidanud, et isegi juhul,

kui leiab tõendamist, et varasemalt maksustatud summa on kaebaja ettevõtlusesse tagasi jõudnud,

et muuda see maksuotsust õigusvastaseks, Kaebajal on sellisel juhul võimalik teha ümberarvestus

TuMS § 54 lg 6 alusel selle kuu tuludeklaratsioonis, mil toimus väidetav laenu tagastamine.

20. Kokkuvõtvalt leian, et, et kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi ja väiteid ega viidanud

tõenditele, mis lükkaks ümber maksuotsuses toodud põhistusi. Kui tõendamiskoormus on

kaebajal ning kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma väidete kinnituseks, jääb kaebus kahtluse

3-20-1208

8(8)

kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja (RKHKo

3-12-1360/131, p 21).

Menetluskulud

21. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole

menetluskulude nõuet esitanud. Kaebus jäi kaebus täies osas rahuldamata, seega jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma