3-20-151/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25. märts 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-151

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

seoses

väärikust

alandavate

ja

tervistkahjustavate kinnipidamis-tingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. septembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu halduskohtu 18. septembri 2020. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) 90 eurot Eesti Vabariigi

kanda

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

26. aprill 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 20. jaanuari 2020. a otsusega nr 5-37/19/154-6 osaliselt tagastas ja osaliselt

jättis rahuldamata kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust

alandavate ja tervistkahjustavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas.

Vastustaja selgitas, et kaebaja viibis ajavahemikel 15. detsembrist 2016 kuni 17. aprillini 2017,

28. juunist kuni 27. detsembrini 2017, 24. märtsist kuni 25. maini 2018 ja 23. augustist kuni

4. detsembrini 2018 Tallinna Vanglas 14 erinevas kambris, mis vastasid kehtestatud

tingimustele. 2017. aasta mõõtmistulemused kinnitavad, et vangla kambrite õhuniiskus oli

pigem madal ning kaebaja märgitud hallitust kambrites ei esinenud. Tualett oli seintega

eraldatud ning kambris oli kraanikauss, mis võimaldas kinnipeetavatel kasutada voolavat külma

vett. Kaebajale oli tagatud võimalus kasutada igal nädalal duširuumi. Tallinna Vangla vanade

hoonete olmetingimused olid kahtlemata teiste vanglatega võrreldes halvemad, kuid

inimväärsed tingimused olid siiski tagatud. Isikute elu ja tervist kahjustavaid tingimusi Tallinna

Vangla olmeruumides asjakohasel ajavahemikul ei esinenud. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu

terviseprobleeme, mille tekkimise põhjusi saaks seostada vangla kambrite väidetava

ebasanitaarse seisukorraga.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 23. jaanuaril 2020 kaebuse, milles palub tunnistada

õigusvastaseks kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ajavahemikel 15. detsember 2016

kuni 17. aprill 2017, 28. juuni kuni 27. detsember 2017, 24. märts kuni 25. mai 2018 ja

23. august kuni 4. detsember 2018 ning mõista vanglalt välja hüvitis inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimuste eest 3000 eurot ja tervistkahjustavate kinnipidamistingimuste eest 3000

eurot.

3. Vastuses kaebuses Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebajale tagatud kinnipidamistingimused ei alandanud tema inimväärikust

ega põhjustanud tervisekahjustust.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 18. septembri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus ei käsitanud kaebuses esitatud tuvastamisnõuet kaebuse eraldi nõudena, kuna see

on hõlmatud hüvitamisnõudega.

5. Asjas on vaidluse all, kas kaebuses nimetatud ajavahemikul vastasid kambrid, milles

kaebajat hoiti, õigusaktidega ettenähtud nõuetele ning kas kaebajale on tekitatud mittevaralist

kahju, mida tuleb hüvitada rahaliselt.

6. Kaebaja nõue on sõnastatud üldsõnaliselt. Selles ei ole välja toodud konkreetseid etteheiteid

kambritingimustele asjakohastel ajavahemikel. Kohtule esitatud menetlusdokumentidest saab

siiski järeldada, et kaebaja hinnangul olid kambrid esmajoones liiga niisked, millest tulenevalt

esines vanglas hallitust ning kaebaja tervislik seisund halvenes seetõttu (nahahaigused).

Vangla on analüüsinud kambrite olukorda, sh kirjeldanud tehtud remonttöid ja üldisi tingimusi,

ka niiskuse ja hallituse esinemisega seonduvat. Kaebaja üldsõnalised seisukohad ei kinnita, et

konkreetsetes kambrites esines puudujääke sanitaartingimustes. Puuduvad tõendid, mis

lükkaksid ümber vangla positsiooni, et asjakohaste kambrite tingimused vastasid vähemalt

eluruumidele

esitatavatele

miinimumnõuetele.

Kaebaja

pöördumistele

seoses

kambritingimustega on vangla vastanud ning vajadusel teinud ka kambrites remonttöid.

Kaebaja mittenõustumine vastustaja põhjendustega ja järeldustega ning tema esitatud väidetele

antud hinnanguga ei tähenda, et haldusorgan oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt

analüüsinud ja hinnanud. Haldus- ega kohtumenetluses ei ole tõendamist leidnud, et kaebuses

märgitud ajavahemikel olid kambrid, milles kaebaja viibis, ebakohased ning miinimumnõuetele

mittevastavad. Seega vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud. Minimaalsetele nõuetele

vastavas kambris kinnipeetava hoidmine ei ole õigusvastane ega tekita kaebajale RvastS alusel

hüvitatavat kahju.

7. Kaebaja on selgitanud, et tal tekkisid Tallinna Vanglas nahaprobleemid (nt kliiketendustõbi).

Vangla tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekitatud tervisekahju vahel ei ole aga otsest

põhjuslikku seost. Vangla on põhjendatult märkinud, et nahaprobleemid olid kaebajal juba

varasemalt (aastast 2008). Seda kinnitab ka kaebaja tervisekaardi väljavõte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla on ise tunnistanud, et kambrites, kus kaebaja viibis,

esines hallitus ja oli vigane ventilatsioon. Seega ei vastanud kambrid ehituslikele ega

tervisekaitse nõuetele. Seda kinnitavad ka õiguskantsleri 2017. aasta raport ja EIK 29. jaanuari

2019. a otsus Nikitin jt vs Eesti. Viimases analüüsiti tingimusi Tallinna Vanglas 2014. aastal.

Loogiliselt olid tingimused aastatel 2016 kuni 2018 veel halvemad. Kaebaja on piisavalt

tõendanud kinnipidamistingimuste õigusvastasuse.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

põhjendustega,

järgib

neid

ning

vastavalt

halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 201 lg-le 4 halduskohtu põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et on täitnud tõendamiskoormuse ning

tõendanud kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tema kinnipidamise ajal Tallinna Vanglas

2016. kuni 2018. aastani.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

12. Halduskohus osutas põhjendatult sellele kaebaja, et kaebaja etteheited kinnipidamis-

tingimustele

on

üldsõnalised.

Vaidlusalusel

ajavahemiku

jooksul

viibis

kaebaja

neljateistkümnes eri kambris. Vastustaja möönab, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused

sel ajal erinesid tingimustest Tartu Vanglas ja Viru Vanglas, kuna viimased paiknevad selleks

otstarbeks ehitatud kaasaegsetes hoonetes. Samas tõi aga vastustaja välja, mida on tehtud vangla

eluosakondades kinnipidamistingimuste parandamiseks jooksvate remont- ja hooldustöödena

kinnipeetavate olmetingimustest tulenevate kannatuste ärahoidmiseks. Andmed vanglas tehtud

temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmise kohta ning tehtud tööde loetelu kinnitavad, et kuigi

Tallinna Vangla hoonetes olmetingimused ei olnud head, siis ei saa neid ka tervikuna pidada

inimeste eluruumideks sobimatuks. Üldsõnaline väide kinnipidamistingimuste sobimatusest

seda tõendite alusel tehtud järeldust ümber ei lükka. Seetõttu pidi kaebaja vastustajalt hüvitise

nõudmisel ise nimetama, millises kambris, millisel ajal ja ulatuses puudused esinesid. Nende

andmete ja asjakohaste tõendite esitamata jätmise tõttu ei ole kahjunõude aluseks olevad

faktilised asjaolud kontrollitavad mõistlike jõupingutustega. Kohtutel puudub tegelik võimalus

tagasiulatuvalt veenduda, et kambrite olmetingimused ei olnud kohased.

13. Kaebaja arvates kinnitavad kinnipidamistingimuste sobimatust juba õiguskantsleri 2017.

aasta raport ja EIK 29. jaanuari 2019. a otsus Nikitin jt vs Eesti.

Selle seisukohaga ei saa nõustuda. 2017. aastal Tallinna Vanglasse toimunud kontrollikäigu

kokkuvõttes1 leidis õiguskantsler tõepoolest, et Tallinna Vangla Magasini tänava hooned on

äärmiselt amortiseerunud ning pidas oluliseks, et kinnipeetavatele elu- ja pesuruumid oleks

korras. Samas ei leidnud õiguskantsler, et Tallinna Vangla elukambrid üldse ei sobiks

kinnipeetavate eluruumina kasutamiseks. Vastupidi, vastuseks kinnipeetava taotlusele on

õiguskantsler leidnud2, et kõigele vaatamata ei ole alust pidada Tallinna Vangla

kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. Mõõtmistel on temperatuur ja õhuniiskus elukambrites

olnud Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete

kinnitamine“ lisas „Eluruumidele esitatavad nõuded“ tooduga kooskõlas.

1 Kättesaadav võrgulehel

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kontrollk%C3%A4ik%20Tallinna%20Vanglas

se.pdf

2 Vt nt

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oigusrikkumise_puud

umise_kohta_olmetingimused_tallinna_vanglas.pdf

Erinevalt kaebaja arusaamast asus ka EIK 29. jaanuari 2019. a otsuses Nikitin jt vs Eesti

seisukohale3, et üldsõnalised etteheited vangla olmetingimuste kohta ei anna alust pidada

tingimusi isiku õigusi rikkuvateks, kuna üldised etteheited ei ole kontrollitavad.

Tähelepanuväärne on, et toodud järeldusele jõudis EIK perioodide osas, milles esines kahtlus

ka EIK-i pöördunud isiku isikliku ruumi nõude rikkumise osas, s.t isik oli paigutatud

kambritesse ühes teiste kinnipeetavatega selliselt, et tema arvestuslik isiklik ruum jäi 3m2 ja

4m2 vahele. Käesolevas asjas ei ole kaebaja aga isikliku ruumi vähesuse etteheidet üldse

tõstatanud.

14. Eeltoodu alusel ei näe ringkonnakohus võimalust kalduda kõrvale HKMS § 59 lg-s 1

sätestatud

tõendamiskoormuse

jagamise

üldreeglist.

Halduskohus

selgitas

otsuses

tõendamiskoormuse jaotust, osutades, et kaebajal tuli tõendada asjaolusid (eelkõige, milles

seisnes kinnipidamistingimuste sobimatus), millele ta hüvitisenõudes tugineb. Kaebaja ei

teinud seda menetluses halduskohtus ega ka apellatsioonimenetluses.

Samuti ei ole kaebaja suutnud tõendada, et vaidlusalusel ajal Tallinna Vanglas viibimine oleks

põhjustanud talle tervisekahju. Kuigi vastustaja ja halduskohus leidsid, et sellist seost ei saa olla

juba põhjusel, et kaebaja nimetatud nahahaigus diagnoositi tal enne Tallinna Vanglasse

paigutamist, ei ole kaebaja isegi püüdnud selgitada, miks ta siiski leiab, et tervisekahju tuleb

seostada just vaidlusalusel ajal Tallinna Vanglas viibimisega.

15. Kuna kaebaja neid asjaolud ei tõendatud, siis ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude eeldus

– vastustaja õigusvastane tegu, tervisekahju osas ka põhjuslik seos. Vastavalt RVastS § 7 lg-le

1 ja § 9 lg-le 1 tuli kaebus seega rahuldamata jätta.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna

Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja

riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

17. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb avaldatavas kohtulahendis asendada kaebaja nimi

tähemärgiga vastavalt HKMS § 175 lg-le 3.

/allkirjastatud digitaalselt/

3 EIK 29. jaanuari 2019. a otsus Nikitin jt vs Eesti, p 191