2-20-4221/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-4221

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Olerex hagi Potsdam OÜ, Rait Pohlaku

ja

Ermiko

Sprenki

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

10 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. detsembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ermiko Sprenki apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja III): Ermiko Sprenk (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Martin

Lepp

Vastustaja (hageja): Aktsiaselts Olerex (registrikood

10136870), lepinguline esindaja Riina Rebane

Kostja I: Potsdam OÜ (registrikood 12147317)

Kostja II: Rait Pohlak (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 11. detsembri 2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Ermiko Sprenki kanda.

3. Välja

mõista

Ermiko

Sprenkilt

aktsiaseltsi

Olerex

kasuks

menetluskulud

ringkonnakohtus 420 eurot.

4. Kohustada Ermiko Sprenki tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 420 eurot

aktsiaseltsile Olerex viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Rahuldada aktsiaseltsi Olerex taotlus võtta asja materjalide juurde 22. juuni 2012

kliendikaardi lepingu nr X originaaldokument.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 17. märtsil 2020 Tartu Maakohtule hagi Potsdam OÜ

(kostja I), Rait Pohlaku (kostja II) ja Ermiko Sprenki (kostja III) vastu, milles palus mõista

kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 8771 eurot 88 senti, viivis 985 eurot

49 senti ja viivis 0,15% päevas tasumata põhisummalt iga viivitatud päeva eest alates

18. märtsist 2020 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 22. juunil 2012 kliendikaardi lepingu

nr X, mille objektiks on kostjale I müüdavad kütused, muud kaubad ja teenused, mis väljastatakse

ostjale tanklast Olerex krediitkaartide alusel. 25. juuli 2016 sõlmitud lepingu redaktsiooniga

leppisid pooled kokku kostjale I võimaldatava krediidisumma suurendamises. 22. juunil 2012

sõlmisid hageja ja kostja II ning kostja III käenduslepingud. Käenduslepingu p 1.1 kohaselt

kohustub käendaja võlausaldaja ees vastutama võlausaldaja ja kostja I vahel sõlmitud

kliendikaardi lepingu nõuetekohase täitmise eest.

Kostja I on jätnud tasumata neli hageja poolt esitatud põhiarvet. Nimetatud arvete tasumise

tähtpäev on möödunud ja kostja I ei ole lepingulist kohustust tähtaegselt täitnud.

Hageja selgitas, et 22. juuni 2012 käenduslepingu p-st 1.1 ja 1.2 tulenevalt vastutavad kostja II ja

kostja III hageja ees kliendikaardi lepingu nr X täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid

mitte suuremas ulatuses kui 10 000 eurot. Kostja II ja kostja III vastutavad kliendikaardi lepingu

nr X 25. juulil 2016 sõlmitud redaktsioonist tulenevate kohustuste täitmise eest, kuna hageja ja

kostja I muutsid olemasolevat lepingut, vormistades selle uue redaktsiooni, mille eesmärgiks oli

kostjale I kinnitatud krediidilimiidi kokkuleppeline suurendamine ja maksetähtaja pikendamine.

Kostjad ei ole tõendanud, et käendusleping oleks lõppenud. Seega kehtib käenduslepingu p-s 1.3

lauses 2 kokkulepitu, mille kohaselt juhul, kui kliendikaardi lepingu mistahes tingimusi

muudetakse võlausaldaja ja võlgniku kokkuleppel, vastutab käendaja nendest muudatustest

tulenevate kohustuste täitmise eest punktis 1.2. nimetatud vastutuse rahalise maksimumsumma

piirides.

2. Kostja I esitas hagejale kompromisspakkumise ja alternatiivselt vastuväite hagile ja taotluse

viiviste vähendamiseks olukorraks, kui kompromissi ei saavutata. Kostja I nõustus tasuma

põhivõlgnevuse summas 8771 eurot 88 senti maksegraafiku alusel.

Kompromissi mittesaavutamise korral taotles kostja I viiviste vähendamist. Kostja I hinnangul on

tegemist ebamõistlikult suure viivisega. Kostja I taotles, et kohus jätaks hageja poolt esitatud

viivisenõude rahuldamata või siis vähendaks viivisenõuet mõistliku suuruseni kohaldades

seadusjärgset viivisemäära.

3. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja II palus

menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja II leidis, et tema kui käendaja jaoks saavad kohustused

tuleneda üksnes 22. juuni 2012 kliendikaardi lepingust nr X. 22. juuni 2012 kliendikaardi leping

nr X on seotud konkreetsete maksekaartidega. Analüüsides hageja nõude aluseks olevaid arveid,

siis ei kattu nendes viidatud (iga vastava arve 2. leheküljel) maksekaartide numbrid 22. juuni 2012

kliendikaardi lepingus nr X toodud maksekaartide andmetega. Eeltoodust tulenevalt ei vastuta

kostja II käendajana hageja eest arvetest nr 505-10944388, nr 505-10946608, nr 505-10946607,

nr 505-10955502 tulenevate võlgnevuste ega seeläbi ka viivisearvetest nr VA025655, nr

VA026039, nr VA026437 tulenevate nõuete eest. Kostja taotles viiviste vähendamist.

4. Kostja III vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja III oli

seisukohal, et hagejal ei ole kostja III vastu käenduslepinguga tagatud nõudeid. Hageja saab

esitada kostjale III nõudeid üksnes juhul, kui need tulenevad 22. juuni 2012 sõlmitud kliendikaardi

lepingust. Kostja III leidis, et arved ei ole väljastatud 22. juuni 2012 kliendikaardi lepingu alusel

ja nendest tulenevat võlgnevust ei saa nõuda kostjalt III, kuna kostja III ei ole 22. juuni 2012

kliendikaardi lepinguväliseid kohustusi käendanud. 25. juuli 2016 kliendikaardi leping on

iseseisev uus leping. Kostja III palus maakohtul jätta viivis välja mõistmata või vähendada

väljamõistetavat viivist mõistliku suuruseni.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 11. detsembri 2020 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 9757 eurot 37 senti ja viivise 0,15% päevas põhinõudelt alates

18. märtsist 2020 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus piiras kostjalt II ja III

väljamõistetavate summade suurust 10 000 euroga kummagi kostja kohta.

Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus määras hageja menetluskulude

suuruseks 912 eurot 50 senti, mille mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. Kohus

määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja on esitanud kostja I vastu müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude (VÕS § 101

lg 1 p 1 ja lg 6 ja § 108 lg 1) ning kostjate II ja III vastu müügilepingust ja käenduslepingust

(VÕS § 145 lg 2) tuleneva kohustuse täitmise nõude.

Maakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 22. juunil 2012 ja 25.

juulil 2016 kliendikaardi lepingud, mis mõlemad kandsid lepingu numbrit X ning mille alusel sai

kostja I enda kasutusse algselt 6 maksekaarti (22. juuni 2012 lepingu järgi) ning hiljem täiendavalt

1 maksekaardi (25. juuli 2016 lepingu järgi). 22. juuni 2012 lepingu järgi oli kostjale I kinnitatud

krediidilimiit 10 000 eurot, 25. juuli 2016 järgi 11 000 eurot.

Maakohus ei nõustunud kostjatega, et tegemist oli uue eraldiseisva lepinguga, vaid leidis, et hageja

ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingut nr X muudeti poolte kokkuleppel

VÕS § 13 lg 1 mõtte kohaselt. Kuigi 25. juuli 2016 kuupäeva kandev leping ei sisalda otsest viidet

eelnevalt sõlmitud lepingule, tuleb seda, arvestades sõlmimise eesmärki ja sisu, käsitleda kui

esialgse kliendikaardi lepingu nr X muutmist. 25. juuli 2016 lepinguga muudeti nii krediidilimiiti

kui ka maksekaartide arvu. Maakohtu hinnangul ei oma seejuures mingit tähtsust, et kostja I sai

enda kasutusse uute numbritega maksekaardid. Tegemist on lepingute uuendamisel tavapärase

praktikaga, mis toimib ka toidupoes kliendikaardi uuendamise korral.

Muid tingimusi (nagu kliendilepingu number, lepingupooled, kliendi andmed, kontaktisik, arvete

esitamise adressaat ja sagedus, kliendile kehtestatud soodustused ning AS Olerex üldtingimused)

selle lepinguga ei muudetud. Asjaolu, et lepingul puudub viide eelnevale lepingule ning need on

oma sisult samasisulised (v.a krediidilimiit, kuupäevad ja kaartide numbrid) ehk siis sisaldavad

samu tingimusi, ei tähenda veel seda, et tegemist võiks olla täiesti uue ja eraldiseisva lepinguga.

Kostja I on muudatustega nõustunud. Kostja I on kinnitanud, et ta on lugenud hageja kaardilepingu

üldtingimusi ja kohustub neid täitma.

Kuivõrd ükski kostjatest ei ole esitanud vastuväiteid selles osas, et kostja I ei oleks hagejalt arvetel

nimetatud kaupasid saanud, luges kohus tõendatuks, et hageja on kostjale I üle andnud arvetel

nr 505-10944388, nr 505-10946607,nr 505-10946608 ja nr 505-10955502 nimetatud kaubad,

kokku summas 8 771 eurot 88 senti.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

Hageja nõue kostja II ja kostja III vastu tuleneb poolte vahel 22. juunil 2012 sõlmitud

käenduslepingutest. Maakohus ei nõustunud kostjate vastuväidetega, et käendusega on tagatud

üksnes 22. juuni 2012 lepingust nr X tulenevad nõuded. Maakohus leidis, et tegemist oli

kliendikaardi lepingu nr X muudatustega ning kuigi käenduslepingud viitavad nn põhilepingu

sõlmimise kuupäevale (lepingu number on sama), ei oma see käenduse seisukohast tähendust, sest

käenduslepingu p 1.3 näeb ette, et käendaja vastutab põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus

tekkivate või tingimuslike nõuete eest. Juhul, kui põhilepingu mistahes tingimusi muudetakse

võlausaldaja ja võlgniku kokkuleppel, vastutab käendaja nendest muudatustest tulenevate

kohustuste täitmise eest punktis 1.2. nimetatud vastutuse rahalise maksimumsumma piirides.

Lepingu p 4.1 sätestab, et leping jõustub sõlmimise momendist ja kehtib kuni võlgniku ja/või

käendaja poolt põhilepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni.

VÕS § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust ning tulevast

kohustust. Kuid tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt

määratletav. Kohus oli seisukohal, et käesolevas vaidluses oli kostja III (22. juuni 2012 lepingu

sõlmimise ajal) ning kostja II (25. juuli 2016 lepingu muudatuse sõlmimise ajal) põhivõlgnikuks

oleva äriühingu ainsa juhatuse liikmena piisavas teadmises äriühingu olemasolevatest ja

tulevastest kohustustest hageja ees. Kohustus hageja ees oli põhivõlgniku enda igapäevasest

majandustegevusest tulenev, seega kohustuse suuruse (krediidi kasutuse) otsustas kostja I ise ning

see pidi olema käendajale kui põhivõlgniku juhatuse liikmele piisavalt määratletav.

Arvestades käenduslepingute sõlmimise eesmärki, asjaolusid ning lähtudes lepingu p-s 1.3

sätestatust oli maakohus seisukohal, et poolte tahe oli suunatud kliendikaardi lepingust nr X ja

selle muudatustest tulenevate kohustuste tagamiseks. Seega oli kohus seisukohal, et käendatud on

hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingust nr X tulenevaid kohustusi st põhivõlgniku

poolt tasumata summasid, viivist ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutusi (p

1.2) ning käendajate vastutuse rahaline maksimumsumma on 10 000 eurot.

Maakohus leidis, et hageja põhinõue müüdud kauba eest tasu saamiseks on põhjendatud ning

kostjatel I, II ja III tuleb tasuda hagejale solidaarselt põhivõlgnevus.

Üldtingimuste p 3.6 järgi on rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel hagejal õigus nõuda

tähtaegselt tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest.

Viivise mõistlikku määra tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, seega ei ole

mitte iga tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Kohus oli seisukohal, et kuigi lepingu

üldtingimustes tüüptingimusena sätestatud viivisemäär on ligi kuus korda kõrgem VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada lepingu sisu ja

lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suureks, ühte lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustavaks ning seetõttu seadusega vastuolus olevaks. Kostja I on lepingu sõlminud oma

majandustegevuses ning antud juhul ei ole ka tegemist erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava

tingimusega, mis võiks olla tühine. Seega leidis kohus, et lepingu üldtingimustes sätestatud

viivisemäär on kehtiv.

Maakohus leidis, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et hageja viivisenõue

ja täiendava viivise nõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi kostja III vastu rahuldamata. Kostja III palub menetluskulud jätta

hageja kanda.

Hagejal ei ole kostja III vastu käenduslepinguga tagatud nõudeid. 25. juuli 2016 kliendikaardi

leping on iseseisev uus leping, mitte 22. juuni 2012 lepingu muutmise kokkulepe. Võrreldes

erinevaid lepingudokumente on nähtav, et tegelikult erinevad lepingud suure osa tingimuste osas.

Algne leping koosneb vaid ühel lehel olevast dokumendist, 25. juuli 2016 leping aga sisaldab ka

põhjalikke lepingule lisatud üldtingimusi. 22. juuni 2012 lepingus on küll viidatud „pöördel“

olevatele üldtingimustele, kuid kohtule neid esitatud ei ole ja seega peab järeldama, et neid ei ole

olemas ning need ei ole ka 22. juuni 2012 lepingu lisad. Uue lepingu sõlmimise üks põhjus võiski

olla, et sooviti lepingu regulatsiooni üldtingimuste võrra laiendada.

Lepingud kattuvad peamiselt vaid osalevate poolte osas, arvete esitamise sageduse osas, bensiini

soodustuse osas ja lepingu numbri osas. Kõigis muudes tingimustes on lepingud erinevad.

Kostja III käendusleping ei lange vastutuse maksimummäära (10 000 eurot) osas kokku

25. juuli 2016 lepingus oleva krediidilimiidiga (11 000 eurot). See viitab täiendavalt, et 25. juuli

2016 leping oli eraldiseisev uus leping.

22. juuni 2012 leping ei sisalda regulatsiooni selle kohta, et seal nimetatud kaardid võiksid

muutuda ja selle lepingu alusel võiks anda välja uued kaardid. 22. juuni 2012 leping hõlmas üksnes

seal nimetatud kaarte. Kõik seal nimetamata kaardid on väljastatud muude õigussuhete alusel, kuid

nendest tulenevaid nõudeid ei ole hageja käendanud.

Koos 22. juuni 2012 lepingus nimetatud kaartide kehtivusaja lõppemisega lõppes ka vastav leping,

kuna leping sai poolte poolt täidetud (hageja enam ei võimaldanud kostjal I kasutada lepingus

nimetatud maksekaarte). Nende maksekaartide kehtivus lõppes hageja 12. juuni 2020 vastuse

lisa 2 kohaselt 30. juunil 2015.

Kostjalt III nõutav viivise määr on ebamõistlikult suur. Kostja III on varatu. Kostjalt III viivise

nõudmine on ebaõiglane ja viivisenõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata või alternatiivselt

vähendada viivise määra.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub

menetluskulud jätta kostja III kanda.

8. Hageja esitas 9. veebruaril 2021 taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde 22. juuni 2012

kliendikaardi lepingu nr X redaktsiooni originaaldokument. Tegemist ei ole uue dokumendi

esitamisega, sest sama dokument on lisatud ka hagiavaldusele. Hageja soovib tõendada, et lepingu

juurde kuulusid üldtingimused.

9. Kostja II esitas seisukoha, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.

10. Kostja III esitas 1. märtsil 2021 taotluse jätta hageja poolt 9. veebruari 2021

menetlusdokumendile lisatud 22. juuni 2012 kliendikaardi lepingu originaaldokument vastu

võtmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

11. detsembri 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Antud juhul on

apellatsioonkaebuse esitanud kostja III, teised menetlusosalised ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes kostja III suhtes. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja I ja kostja II ei ole maakohtu

otsust vaidlustanud, siis vastavalt TsMS § 456 lg 2 p-le 1 on nende suhtes otsus jõustunud.

12. Asja materjalide kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 22. juunil 2012 ja 25. juulil 2016

kliendikaardi lepingud (lk 7, 12). Lepingute alusel sai kostja I enda kasutusse algselt 6 maksekaarti

(22.06.2012 lepingu järgi) ning hiljem täiendavalt ühe maksekaardi (25.07.2016 lepingu järgi).

22. juuni 2012 lepingu järgi oli kostjale I kinnitatud krediidilimiit 10 000 eurot, 25. juuli 2016

lepingu järgi 11 000 eurot.

Hageja seisukoha kohaselt on tegemist ühe kliendikaardi lepinguga, 25. juuli 2016 kliendikaardi

leping ei ole iseseisev uus leping, vaid 22. juuni 2012 lepingu muutmise kokkulepe. Kostja III

väitel on 25. juuli 2016 kliendikaardi leping iseseisev uus leping, mitte 22. juuni 2012 lepingu

muutmise kokkulepe.

Maakohus on õigesti lähtudes VÕS § 29 lg 1 tõlgendanud lepingut (vt maakohtu otsuse p 35) ja

põhjendatult asunud seisukohale, et hageja ja kostja I vahel 22. juunil 2012 sõlmitud kliendikaardi

lepingut nr X muudeti poolte kokkuleppel VÕS § 13 lg 1 mõtte kohaselt 25. juulil 2016, s.o 25.

juulil 2016 ei sõlmitud poolte vahel uut kliendikaardi lepingut. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 36 ja 37, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ja ei korda neid.

13. Alusetu on kostja III seisukoht, et 22. juuni 2012 lepingus on küll viidatud „pöördel“ olevatele

üldtingimustele, kuid kohtule neid esitatud ei ole ja seega peab järeldama, et neid ei ole olemas

ning uue lepingu sõlmimise üks põhjus võiski olla, et sooviti lepingu regulatsiooni üldtingimuste

võrra laiendada.

Nähtuvalt 22. juuni 2012 lepingus märgitust, on kostja III kostja I volitatud esindajana kinnitanud

oma allkirjaga, et ta on lugenud pöördel olevaid AS Olerex kaardilepingu üldtingimusi ja kohustub

neid täitma. Seega oli kostja III, tegutsedes kostja I esindajana, enda kinnitusel lugenud 22. juuni

2012 lepingu pöördel kaardilepingu üldtingimusi ja kohustunud neid täitma ning seetõttu on

arusaamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et 22. juuni 2012 lepingul ei olnud üldtingimusi.

14. Ringkonnakohus leiab, et kostja III poolt apellatsioonkaebuse p-s 2.1.3 väljatoodud lepingute

erinevad tingimused (sh e-posti aadressid, kontaktisikud, kaartide numbrid, arvete maksetähtaeg,

maksete viitenumbrid jms) ei ole sellised, mis oleksid määrava tähtsusega ja mida ei saa käsitleda

lepingu muudatustena. Lepingu pooled on samad, sama on ka lepingu number ning kuigi lepingu

eset on laiendatud (muudeti maksekaartide arvu (uute numbritega) ja tõsteti krediidilimiiti), on ka

ringkonnakohtus arvates sarnaselt maakohtuga tegemist 25. juuli 2016 kliendikaardi lepingu näol

22. juuni 2012 lepingu muutmisega.

Eeltoodut kinnitab ka 22. juuni 2012 kliendikaardi lepingu lahutamatuks lisaks olevate

üldtingimuste p 5.2, mille kohaselt „Kliendil ja Olerexil on õigus leping igal ajal üles öelda,

teatades sellest teisele poolele kirjalikult ette. Leping loetakse lõppenuks hetkest, mil osapooled

on oma lepingujärgsed kohustused täitnud ja klient tagastanud Olerexile kaardi.“

Antud juhul puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kostja I või hageja oleks 22. juuni 2012 lepingu

üles öelnud, teatades sellest teisele poolele kirjalikult. Seega on alusetu kostja III väide, et koos

22. juuni 2012 lepingus nimetatud kaartide kehtivusaja lõppemisega lõppes ka vastav leping.

Hageja väite kohaselt anti kostjale I maksekaardid teiste numbritega, kuid kumbki pool pole

lepingut lõpetanud.

15. Kuna 25. juuli 2016 kliendikaardi leping ei ole iseseisev uus leping, vaid 22. juuni 2012

lepingu muutmise kokkulepe, siis on alusetu kostja III väide, et hagejal ei ole tema vastu

käenduslepinguga tagatud nõudeid.

Hageja ja kostja III vahel on sõlmitud 22. juunil 2012 käendusleping (tk 8-11), millega on tagatud

hageja ja kostja I vahel 22. juunil 2012 sõlmitud kliendikaardi lepingust nr X ja 25. juulil 2016

muudetud kliendikaardi lepingust nr X tulenevaid kohustusi.

16. Kostja III väitel on nõutav viivise määr ebamõistlikult suur ja kuna viivise nõudmine on

ebaõiglane, siis tuleb jätta viivisenõue tervikuna rahuldamata või alternatiivselt vähendada viivise

määra.

16.1. VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3

järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu

tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse

rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei

ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta

vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi

maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega

seotud kulude hüvitamise eest.

Eeltoodud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise

ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat

tagatud võla suurenemise eest. Antud juhul tuleneb viivisenõue hageja (võlausaldaja) ja kostja I

(võlgniku) vahelisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest. Kui käenduslepingus on

kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt

põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab

kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära.

16.2. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis

tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust.

Antud juhul kostja III ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole kokku lepitud eraldi viivise

määras, viivise kokkulepe on sätestatud kostja I ja hageja vahelises lepingus, s.o põhilepingus.

Käenduslepingu p 1.2 järgi vastutab kostja III ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede,

eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest.

Tulenevalt VÕS § 149 lg-st 1 saab kostja III esitada viivise määrale ja suurusele selliseid

vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik ise, s.o kostja I. Maakohus on õigesti hinnanud kostja

III vastuväiteid lähtudes põhivõlgniku seisukohast ja õigustatult asunud seisukohale, et viivise

vähendamine ei ole põhjendatud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse

p-des 51, 52 ja 53. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

17. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse võtta asja materjalide juurde 22. juuni 2012

kliendikaardi lepingu nr X originaaldokument. Maakohtu toimikus on nimetatud dokument

olemas, kuid sealt puuduvad pöördel olevad kliendikaardi lepingu üldtingimused. Taotluse

rahuldamine on vajalik asja õigema lahendamise huvides ning lisaks märgib ringkonnakohus, et

kuna 22. juuni 2012 kliendikaardi lepingu on allkirjastanud kostja III, siis pidi ta olema teadlik ka

lepingu lisaks olevatest üldtingimustest, s.o kostja III jaoks ei ole tegemist uue tõendiga.

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja III kanda.

19. Hageja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt III summas 676 eurot

66 senti (9 tundi 40 minutit; ilma käibemaksuta).

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esindaja on osutanud õigusabiteenust 9 tunni ja 40 minuti ulatuses (sh maakohtu otsusega

tutvumine ja kliendile edastamine 30 minutit; apellatsioonkaebusega tutvumine 40 minutit;

apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 5 tundi ja 15 minutit; vastuse vormistamine ja

e-toimikusse laadimine 20 minutit; taotluse koostamine ja dokumentide toimetamine

ringkonnakohtusse 1 tund 10 minutit; tutvumine kostja II seisukohaga 30 minutit;

apellatsioonimenetluse dokumentide ülevaatamine jms 40 minutit; menetluskulude nimekirja

koostamine ja esitamine 35 minutit).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu (70 eurot ilma käibemaksuta) on

mõistliku suurusega.

Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega

vajalikud. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles

menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on

põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest (sh maakohtu otsusega

tutvumine ja edastamine kliendile; apellatsioonkaebusega tutvumine ning vastuse vormistamine ja

üleslaadimine e-toimikusse) kokku 4,5 tundi. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks

9. veebruari 2021 taotluse koostamise eest 0,5 tundi, menetluskulude nimekirja koostamise eest

0,5 tundi ning kostja II seisukohtadega tutvumise ja täiendava seisukoha esitamise vajaduse

hindamise eest 0,5 tundi. Kokku on põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 6 tundi.

Ringkonnakohus leiab, et hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on

420 eurot (6 tundi x 70 eurot = 420 eurot). See summa tuleb kostjalt III hageja kasuks välja mõista.

Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal III tuleb tasuda väljamõistetud

menetluskuludelt ka viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson