2-19-136759/20 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2021, Valga kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-136759

Tsiviilasi

Plusplus Capital AS hagi A. P. vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

Hagihind 2940,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

PlusPlus

Capital

AS

(registrikood

11919806; asukoht Tartu mnt 83-601, 10115

Tallinn), lepinguline esindaja M. Š. (PlusPlus

Legal OÜ; e-post xxx)

Kostja A. P. (isikukood xxx; elukoht xxx; xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi A. P. vastu osaliselt.

2. Mõista A. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja alusetust rikastumisest tulenev

põhivõlgnevus summas 797,41 eurot.

3. Mõista A. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt

perioodil 16.03.2018 kuni 18.03.2021 summas 191,9 eurot.

4. Mõista A. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhivõlgnevuse jäägilt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni

põhivõlgnevuse kohase täitmiseni, kuid kokku koos punktis 3 nimetatud viivistega

mitte enam kui põhinõude summani (797,41 eurot).

5. Jätta rahuldamata Aktsiaselts PlusPlus Capital põhinõue summas 929,76 eurot, enne

02.01.2018 sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 75,74 eurot ja

sissenõudekulu nõue summas 35 eurot

6. Jätta menetluskulud 61,39 % ulatuses hageja ning 38,61 % ulatuses kostja kanda ning

mõista Aktsiaseltsi PlusPlus Capital menetluskulud summas 374,52 eurot välja A. P.lt.

7. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital taotlus menetluskulude hüvitise

väljamõistmiseks summas 595,48 eurot.

8. Mõista

A. P.lt

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

kasuks

välja

hüvitatavatelt

menetluskuludelt summas 374,52 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse

täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 374,52 eurot.

9. Jätta rahuldamata kostja taotlus võimaldada tasumiseks jõukohane maksegraafik.

10. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse

üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 05.12.2019 A. P. (kostja) vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus

24.01.2020 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 2533,33

euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 12.02.2020 esitas Aktsiaselts PlusPlus Capital maakohtule hagiavalduse võlgnevuse

väljamõistmiseks. Tartu Maakohus jättis 04.09.2020 otsusega hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda, ning seda eelkõige seetõttu, et maakohtu seisukoha järgi ei olnud

võlgnevuse väljamõistmise aluseks olev dokument deklaratiivne võlatunnistus, vaid hoopis

tarbijakrediidileping ning hageja ei täitnud haginõude põhistamiseks oma tõendamiskoormist.

3. Hagiavalduses

palub

hageja

mõista

kostjalt

hageja

kasuks

välja

võlgnevus

kompromissisummas 1802,91 eurot, sh põhinõue 1727,17 eurot ja enne 02.01.2018

sissenõutavaks muutunud viivis 75,74 eurot, viivis alates 16.03.2018 kuni 12.02.2020. a

summas 724,38 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot ning viivis 0,06% päevas alates 13.02.2020

kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda

Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja hagejale 12.02.2015 väikelaenulepingu alusel 2177,76

eurot ja viivist 129,63 eurot. Kuna kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, sõlmisid pooled

02.01.2018 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxx, millega hageja loobus viivisest summas

53,89 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetena ja kompromissisummas

2253,50 eurot (2177,76 eurot + 75,74 eurot). Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on

sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud

kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev

kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud kompromissisumma. Kostja on tasunud

lepingu sõlmimise tasu 20 eurot ning kompromissisummast 450,59 eurot, s.o 15.01.2018

osamakse täies ulatuses ja 15.02.2018 osamakse osaliselt. Kohustuse täitmata jätmisel muutus

kompromissisumma koheselt sissenõutavaks.

Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat

tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt

sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ega tasunud maksegraafikus märgitud

summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat, et juhul, kui ta vähemalt

kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu

kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma

tervikuna sissenõutavaks muutunuks 15.03.2018 osamakse tähtaja möödumisest alates.

Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale

viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati

arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega

kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning

tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses.

Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic

OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist

hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Seetõttu juhindudes § 1132 lg 2 on hageja õigus

nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

4. Kostja vastuses kostja esitatud nõuet ei tunnistanud ning leidis, et see ei ole õige, on kostjat

kahjustav ja on ebaselge. Poolte suhe on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402

tähenduses ning kokkulepped, mis kalduvad tarbija kahjuks kõrvale tarbijakrediidilepingu

regulatsioonist, on VÕS § 421 järgi tühised. Maksetähtaja pikendamise eesmärgil sõlmitud

lepingu koostamisel on nähtavasti rikutud ka VÕS § 113 lg-s 6 sisalduvat põhimõtet, mis keelab

viivise nõudmise intressilt, viivitus-intressilt ning muu raha kasutamise tasult ning näeb ette

sellise kokkuleppe tühisuse. Seega on võlatunnistus VÕS § 408 lg 1 alusel tühine ning hagi

tuleb jätta rahuldamata. Selge ei ole võlatunnistuses arvestatud põhiosa summa, viivitusintressi

summa, samuti ei ole selge nõutud lepingutasu summa. Hageja on moodustanud kompromissi

põhiosa

summa

väljastatud

laenust,

lepingutasudest,

intressist,

nõudekuludest,

sissenõudekuludest ja viivisest, millelt arvestatakse viivist. Kostja märgib, et võlasuhtele ei saa

hinnangut anda ilma kõiki asjasse puutuvaid dokumente hindamata. Põhiosa võlgnevuse õigsust

saab hinnata alles siis, kui hageja tõendab laenulepingu alusel laenusumma väljamaksmist

kostjale ning esitab arvestused selle kohta, millal ja mis summas on laenulepingu kohustuste

täitmiseks makseid tehtud ning milliste tekkinud kohustuste täitmiseks neid makseid on

liigitatud. Selleks, et oleks võimalik tuvastada tegelik võlajääk, tuleb hagejal esitada ülevaade

sellest, milliste kohustuste katteks ja mis ulatuses arvestas hageja kostjalt saadud tagasimaksete

summad. Sõltuvalt kohtu hinnangust vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise suhtes

võib hagejal üldse puududa õigus viivist nõuda.

5. Juhul kui kohus leiab, et hagi tuleb mingis, seal hulgas viivise, osas rahuldada, palub kostja

kohtul tasumisele kuuluvat viivist vähendada maksimaalselt ja põhivõlgnevuseks palub lugeda

797,42 eurot (saadud laen 1268 eurot – kostja laekumised 470,59 = 797,41) ning võimaldada

jõukohane maksegraafik nõude tasumiseks.

6. Tartu Maakohus tegi asjas otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsusega tühistati aga maakohtu otsus ning asi saadeti

maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Nimelt leidis ringkonnakohus, et antud asjas on

maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded sisuliselt täitmata ning sellest tulenevalt ei saanud

maakohus kohaseid põhjendusi esitada. Tulenevalt poolte vahelise õigussuhte ebaõigest

kvalifitseerimisest on maakohus jaganud valesti tõendamiskoormise ning nõudnud hagejalt

tõendite esitamist. Hageja poolt tõendite mitteesitamine on maakohtu otsuse kohaselt hagi

rahuldamata jätmise põhjus. Sellise maakohtu poolse menetlusõiguse normide rikkumise tõttu

on maakohus jätnud hageja nõude sisuliselt lahendamata. Asja uuel läbivaatamisel peab

maakohus selgitama pooltele tõendamiskoormist ning seejärel otsustama, kas hageja nõue on

põhjendatud või mitte.

8. Tartu Maakohus tegi 01.12.2020 korraldava ja selgitava määruse, milles selgitas

tõendamiskoormise jaotust ning andis kostjale tähtaja lähtuvalt tõendamiskoormise jaotusest

täiendavate seisukohtade, tõendite ning taotluste esitamiseks. Kostja täiendavaid seisukohti

antud tähtaja (21.12.2020) jooksul ei esitanud.

9. 25. jaanuaril 2021. a tegi Tartu Maakohus määruse, millega andis pooltele tähtaja kirjalikus

menetluses viimaste seisukohtade ning menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja määras

kirjalikus menetluses otsuse kuulutamise ajaks 10. veebruar 2021. a.

10. Kirjalikus menetluses seisukohtade esitamise viimasel päeval tegi esitas kostja seisukoha,

mille sisaldus taotlus nõuda hagejalt välja algse laenulepingu, nõude detailse arvestuskäigu,

lisaks laenulepingu ja võlatunnistuse sõlmimise seisuga krediidi kulukuse määra arvestuse

käigu.

Kohus tuvastas, et tõendite kogumise taotluse samade tõendite osas oli kostja teinud juba

varasemalt oma 06.04.2020. a seisukohas. Seejuures oli kohus ka juba 03. juuni 2020. a

kohtumäärusega kohustanud hagejat nimetatud dokumendid esitama hiljemalt 17. juuniks 2020.

Ehkki uus taotlus oli esitatud peale eelmenetluse lõppu, ei saanud taotlust lugeda hilinenuks

arvestades, et kostja oli taotluse varasemalt juba esitanud ning kohus oli ka hagejat kohustanud

vastavaid dokumente ja selgitusi (ülevaateid) esitama. Kohus leiab, et nimetatud tõendite

kogumine on vajalik kostja tõendamiskoormise täitmiseks. Taotletud tõendid on vajalikud

tegemaks kindlaks, kas kompromissilepingus kokku lepitud nõue tegelikkuses eksisteerib ning

kas see eksisteerib seesuguses ulatuses.

11. Kohus uuendas eeltoodud põhjustel asja menetluse ning kohustas hagejat esitama

22. veebruariks 2021. a (i) väikelaenulepingu ja selle lisad, mille alusel on sõlmitud hagi

aluseks olev kompromissileping; (ii) ülevaate, milliste kohustuste katteks ja mis ulatuses

arvestasid hageja ja tema õiguseellane kostjalt saadud tagasimakse summad; (iii)

väikelaenulepingu ja kompromissilepingu sõlmimise aja seisuga krediidikulukuse määr ja selle

arvestuse käik; (iv) enda lõplikud avaldused, taotlused ja tõendid. Samuti kohustas kohus

kostjat esitama asjas oma lõplikud taotlused, seisukohad ja tõendid hiljemalt 08. märtsil 2021.

12. Hageja nõutud dokumente ei esitanud ning vaidles 22.02.2021. a esitatud seisukohas

kohtumäärusele vastu. Hageja märkis, et ringkonnakohus on 13.10.2020 otsuses toonud, et

hagejal ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui kostja

ei ole võlaga nõus, on tema kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga või et see on lõppenud. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga või et see on lõppenud. Hageja nõue tuleneb kompromissilepingust/võlatunnistusest, aga

mitte laenulepingust. Seega, kui kostja ei ole võlanõudega nõus, on kostja kohustuseks tõendada

oma vastuväited. Kostja seisukoht, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on vastuolus

heade kommetega ning kostjat kahjustav ja hageja on käitunud kostja suhtes pahauskselt, seega

tuleb lepingu lugeda tühiseks, on tõendamata ja paljasõnaline väide. Hageja esitas hageja

kohtuvälise esindaja ja kostja kirjavahetuse kokkuleppe sõlmimise kohta ja kostja lubaduste

kohta tasuda võlga. Enne hageja kohtusse pöördumist kostja vastu, ei vaielnud kostja

kokkuleppe tingimuste vastu, oli nendega nõus ja andis hagejale korduvaid lubadusi tasuda

võlga.

13. Kohus selgitas 25.02.2021. a kohtunõudes hagejale, et deklaratiivne võlatunnistus pöörab

ümber tõendamiskoormise ja enda tõendamiskoormise täitmiseks ei ole hagejal tõesti vajalik

muid tõendeid esitada. See asjaolu ei välista aga hagejalt kostja taotlusel tõendite kogumist

TsMS § 236 lg 2 alusel. Seesugune tõendite kogumine toimub võimaldamaks kostjal tema

tõendamiskoormist täita mitte hageja tõendamiskoormise täitmiseks. Kohus kohustas veelkord

ning trahvi hoiatusel hagejat kohtu poolt välja nõutud dokumente esitama.

Hageja kohtunõuet ei täitnud.

14. Kostja ei ole temale antud tähtajaks (08.03.2021) täiendavaid seisukohti esitanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

15. Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning kostja vastuse ja poolte seisukohtadega, arvestanud

ringkonnakohtu selgitusi ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

16. Asja materjalidest nähtuvalt põhineb hageja nõue 02.01.2018 sõlmitud lepingul, mis on

pealkirjastatud kompromisslepingu/võlatunnistusena. Asjas puudub ka vaidlus, et kostja ja

hageja sõlmisid 02.01.2018 kompromissilepingu/ võlatunnistuse nr xxx (dtl 33-34).

Hagiavalduse aluseks olev kompromissileping/ võlatunnistus nr xxx on kostja poolt digitaalselt

allkirjastatud.

Kompromissilepingust nähtub, et kostja võlgnes hagejale 12.02.2015 väikelaenulepingu alusel

2177,76 eurot ja viivist 129,63 eurot ning kuna kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, sõlmisidki

pooled 02.01.2018 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxx, millega hageja loobus viivisest

summas 53,89 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust kompromissisummas 2253,50

eurot (2177,76 eurot + 75,74 eurot) osamaksetena. Kostja ei ole aga 02.01.2018

kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxx alusel tasumisi nõuetekohaselt teostanud.

Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja omandas nõude Bigbank AS-lt ning nõue tulenes

Bigbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust.

17. Kohus leiab lähtuvalt asja materjalidest ning Tartu Ringkonnakohtu juhistest, et hageja ja

kostja vahel 02.01.2018 sõlmitud kokkulepe omab deklaratiivse võlatunnistusse tunnuseid

(VÕS § 30), kuna kostja kinnitab 02.01.2018 sõlmitud kokkuleppe punktis 2.2 (dtl 33), et tal

on varasemast krediitkaardilepingust tulenevad võlgnevused summas 2177,76 eurot

põhivõlgnevus ja 129,63 eurot viivised.

VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse

kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Praeguses asjas on hageja kinnitanud ja see nähtub ka võlatunnistusest, et kostja on tunnistanud

võla, mis tulenes kostja ja Bigbank AS-i vahelisest laenulepingust. Seega põhineb hageja nõue

deklaratiivsel võlatunnistusel. Kohus märgib, et võlatunnistus põhineb laenulepingul (sh ka

tarbijakrediidileping) ning poolte tahe oli suunatud võlgnevuse kinnitamisele kostja poolt.

Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-07 p-s 17 asunud samuti seisukohale, et ka

kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole

luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku

loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.

18. Kohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 2-14-58735 p-st 11.1, kui kehtivalt on

antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine

nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja

hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga

(vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21).

Järelikult on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise

muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

Seega hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse. Kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema kohustuseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (sh seda, et võlatunnistuse aluseks

olev leping on tühine). Eeltoodust tulenevalt ei ole õiged kostja jätkuvad vastuväited, et hageja

peab tõendama võla olemasolu.

19. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et võlga ei eksisteeri või et võlg oleks väiksem, kui

deklaratiivsest võlatunnistusest nähtub. Samas on kostja aga taotlenud kohtult korduvalt

tõendite kogumist, sealhulgas on kostja palunud nõuda hagejalt välja algse laenulepingu, nõude

detailse arvestuskäigu ning laenulepingu ja võlatunnistuse sõlmimise seisuga krediidi kulukuse

määra arvestuse käigu.

TsMS § 236 lg 1 kohaselt on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine,

et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise

alusel. TsMS § 236 lg 2 näeb aga ette, et kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa

tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu

tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks.

Seega on täiesti lubatav kostjal oma tõendamiskoormise täitmiseks taotleda kohtult tõendite

kogumist, s.h tõendite väljanõudmist kostjalt. Asjaolu, et tõendeid kogutakse vastaspoolelt ei

muuda asjas tõendamiskoormise jaotust ega kujuta endast poolte ebavõrdset kohtlemist.

Kohus on käesoleval juhul kahel korral hageja tõendite kogumise taotluse ülaltoodud tõendite

osas rahuldanud ning korranud tõendite esitamise nõuet ka 25.02.2021. a kohtunõudes.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja on nende tõendite kogumist oma tõendamiskoormise

täitmiseks nõudnud (ja seda juba menetluse algfaasis), siis ei ole käesolevat tsiviilasja võimalik

õigesti lahendada ilma kostja poolt taotletud tõendite asja materjalide juurde kogumiseta.

Kuivõrd hageja on esitanud kohtule hagiavalduse, peavad tal ka eelduslikult olemas olema

nõude aluseks olevad dokumendid, mis võimaldavad vastavalt kostja taotlusele kontrollida, kas

võlatunnistusega võlg ka tegelikkuses eksisteerib.

Järelikult, kuigi deklaratiivne võlatunnistus pöörab ümber tõendamiskoormise ja hageja enda

tõendamiskoormise täitmiseks ei ole hagejal vajalik muid tõendeid esitada, ei välista see

hagejalt kostja taotlusel tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 alusel.

20. Kohus leiab, et esialgset laenu puudutavad dokumendid on asjakohased kostja poolt

väidetud asjaolude (võla puudumine või selle väiksem ulatus) tõendamisel.

Kohus arvestab seejuures, et võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st

võlatunnistus on kausaalne. Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, on tühine ka

deklaratiivne võlatunnistus. Järelikult on põhikohustuse alusdokumente hinnates võimalik

põhimõtteliselt teha järeldusi deklaratiivses võlatunnistuse tunnistatud võla kehtivuse kohta.

21. TsMS § 279 lg 1 sätestab, et isik, kelle valduses on dokument, on kohustatud kohtu nõudel

esitama selle kohtule kohtu määratud ajaks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt aga kui isiku

valduses on asja lahendamiseks tähtsaid andmeid, peab ta kohtu nõudel koostama nende

andmete alusel dokumendi ja esitama selle kohtule. Sellest võib keelduda samal põhjusel kui

dokumendi väljaandmisest (s.o TsMS § 281 alusel).

Hageja ei ole dokumente esitamata jättes TsMS § 281 sätestatud asjaolude esinemisele

tuginenud ning kohus ei leia, et hagejal saaks olla sellest sättest tulenev õigus dokumentide

väljaandmisest keelduda.

TsMS § 283 lg 1 sätestab, et kui vastaspool eitab, et dokument on tema valduses, kuulatakse ta

dokumendi esitamata jätmise kohta vande all üle. Kui kohus jõuab veendumusele, et dokument

on vastaspoole valduses, teeb ta määruse, millega kohustab dokumendi kohtule esitama.

TsMS § 283 lg 2 näeb aga ette, et kui vastaspool ei täida dokumendi kohtule esitamise kohustust

või kui kohus jõuab pärast vastaspoole ülekuulamist veendumusele, et vastaspool ei ole

dokumenti hoolikalt otsinud, võib kohus lugeda õigeks tõendi esitaja poolt kohtule esitatud

dokumendi ärakirja. Kui dokumendi ärakirja ei ole esitatud, võib kohus lugeda tõendatuks

tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta.

Hageja ei ole ka kordagi menetluses väitnud, et kohtu poolt välja nõutud dokumente tema

valduses ei ole. Hageja ei ole neid dokumente korduvatest kohtu poolt nõudmistest hoolimata

esitanud. Seejuures on eriti kõnekas asjaolu, et hageja ei teinud seda ka trahvihoiatuse tegemise

järel. Seega tuleb hageja lugeda dokumentide kohtule esitamise kohustuse täitmisest

õigustamatult keeldunuks ning kohtul on õigus rakendada TsMS § 283 lg-s 2 sätestatud

õiguslikke tagajärgi, s.t lugeda dokumentide olemuse ja sisu osas õigeks kostja väited.

22. Kuivõrd hageja ei ole kohtu poolt nõutud tõendeid esitanud, ei saa kohus kontrollida kostja

väidete paikapidavust tarbijakrediidisätete rikkumise ning esialgse laenulepingu heade

kommetega vastuolus või kooskõlas oleku osas. TsMS § 283 lg-s 2 sätestatud alusel saab aga

kohus lugeda kostja väited laenulepingu heade kommetega vastuolus oleku kohta käesolevas

menetluses õigeks.

TsÜS § 86 lg 6 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine,

mistõttu kohus loeb õigeks kostja väite, et esialgne laenuleping on tühine. See omakorda

tähendab deklaratiivse võlatunnistuse kausaalsuse (s.t et võlatunnistuse kehtivus on seotud

põhikohustuse kehtivusega) tõttu seda, et tühine on ka deklaratiivne võlatunnistus ning seda

sisaldav kompromissileping. Järelikult hagejal puudub alus nõuda selle võlatunnistusega

tunnistatud võlga.

23. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi

saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda,

kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Eeltoodu kehtib ka juhul kui poolte vahel sõlmitud krediidileping osutub hiljem heade

kommetega vastuolu tõttu tühiseks. Järelikult tuleb kostjal tagastada hagejale tühise

laenulepingu alusel saadu eelviidatud sätete alusel.

24. Kostja on oma vastuväidetes ka leidnud, et hageja on moodustanud kompromissi põhiosa

summa väljastatud laenust, lepingutasudest, intressist, nõudekuludest, sissenõudekuludest ja

viivisest, millelt arvestatakse viivist. Seega ei saa tühise tehingu alusel saadu ulatuse

määramisel lähtuda kompromissilepingus sisalduvast deklaratiivsest võlatunnistusest.

Kostja on palunud kohtul hagi rahuldamise korral põhivõlgnevuseks palub lugeda 797,41 eurot

(saadud laen 1268 eurot – kostja laekumised 470,59 = 797,41). Seega on kostja kohtu hinnangul

võtnud omaks, et on saanud hagejalt laenu summas 1268 eurot ning tagastanud laenu

470,59 euro ulatuses. Ka kostja väite, et laenu on väljastatud 1268 euro ulatuses, saab kohus

lugeda TsMS § 283 lg 2 alusel õigeks ning lähtuda sellest asja sisulisel lahendamisel. Hagist

nähtuvalt

on

kostja

tasunud

hagejale

lepingu

sõlmimise

tasu

eurot

ning

kompromissisummast 450,59 eurot, s.o 15.01.2018 osamakse täies ulatuses ja 15.02.2018

osamakse osaliselt. Järelikult kattuvad poolte väited selles osas, et kostja on hagejale tasunud

kokku 470,59 eurot. Seega on laenulepingu alusel saadust kostjal tänaseks tagastamata

797,41 eurot.

25. Ülaltoodust tulenevalt tuleb kostjal alusetu rikastumise kõrvaldamiseks hagejale tagastada

tühise laenulepingu alusel saadud laen summas 797,41 eurot.

26. Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid

põhivõlgnevuselt 1727,17 eurot määraga 0,06%, mis on kokku lepitud 02.01.2018

kompromissilepingu punktis 3.2 ning alates 16.03.2018, mil kompromissileping lõppes.

Kuivõrd kohus on lugenud kompromissilepingu tühiseks, siis ei kehti ka selle punktis 3.2

sisalduv viisesekokkulepe. Samas on hagejal seesuguses olukorras õigus nõuda seadusejärgset

viivist vastavalt VÕS § 113 sätestatule. Nimelt näeb VÕS § 113 lg 1 esimene lause ette, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Sama sätte teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sellisel juhul VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

27. Eeltoodu alusel on selge, et kostjal on pikemat aega hageja ees täitmata rahaline kohustus

summas 797,41 eurot. Hageja on nõudnud viivist alates 16.03.2018. a, mil kompromissileping

lõppes. Samuti on hageja nõudnud enne 02.01.2018 sissenõutavaks muutunud viivist summas

75,74 eurot. Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet enne 02.01.2018 sissenõutavaks muutunud

viivise saamiseks summas 75,74 eurot, sest puudub info, missugustelt summadelt ja mil viisil

see on arvestatud. Kompromissilepingust nähtuvalt on kostja saanud hagejalt õiguseellaselt

Bigbank AS-ilt laenu 12.02.2015. a sõlmitud lepingu alusel, kuid kindlaks ei ole võimalik teha

laenusumma üleandmise aega ning seeläbi alusetult saadu tagastamise nõude sissenõutavaks

muutumise aega. Kuivõrd hageja nõuab aga muid viiviseid alates 16.03.2018. a ja ei ole

esitanud varasema viivise nõuet tagastamata põhisumma jäägilt, siis saab kohus lähtuda

viivisenõude rahuldamisel nimetatud alguskuupäevast. On ilmne, et selleks ajaks pidi hageja

nõue olema sissenõutav. Alates 16.03.2018 kuni otsuse tegemise kuupäevani (s.o 18.03.2021)

on kostja tagastamata rahaliselt kohustuselt summas 797,41 eurot arvestatud seadusejärgne

viivis www.viivisekalkulaator.ee kohaselt 192,8 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6

ja VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista 12.02.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised

summas 191,9 eurot.

Hageja nõuab ka kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste

väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt,

et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus

leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (797,41 eurot) VÕS § 113 sätestatud määras alates

19.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid viiviseid kokku koos juba sissenõutavaks

muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude summa ulatuses.

28. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot. VÕS § 1132

tulenevad nõuded on hagejal aga sätte sõnastusest nähtuvalt üksnes lepingulise suhte puhul,

kuivõrd kohus on lugenud kompromissilepingu ning selle aluseks oleva laenulepingu tühiseks,

siis ei ole võimalik jaatada lepingulise suhte olemasolu poolte vahel ega rahuldada

sissenõudmiskulude nõuet.

29. Kostja on taotlenud asjas viivise vähendamist, kuid ei ole toonud välja asjaolusid, mis

annaksid aluse viivist täiendavalt vähendada. Kohus leiab ka, et kuivõrd viivisenõue on tehingu

tühisuse tõttu rahuldatud üksnes osaliselt, puudub alus viivist veel täiendavalt vähendada

lähtuvalt VÕS § 113 ning 162 sätetest.

30. Kostja on taotlenud võimaldada talle tasumiseks jõukohane maksegraafik. Kohus selgitab,

et ei koosta väljamõistetud summade osas maksegraafikuid, välja arvatud, kui seda taotlevad

mõlemad pooled (TsMS § 445 lg 1). Maksegraafiku kokkuleppe saavad sõlmida pooled soovi

korral omavahel või täitemenetluses on võimalik esitada täitmisgraafiku ettepanek

sissenõudjale ka kohtutäituri vahendusel.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

31. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1

tuginedes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas asjas nõudeid kokku summas

2562,29 eurot, kohus rahuldas hagi 989,31 (797,41+191,9) euro ehk 38,61% ulatuses.

32. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

33. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (01.02.2021) menetluskulude nimekirja

esitanud. Seega järeldab kohus, et kostjal puuduvad asjas rahaliselt kindlaks määratavad

menetluskulud. Ka hageja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks esitanud menetluskulude

nimekirja. Hageja rahaliselt kindlaks määratavateks menetluskuludeks on aga asja materjalidest

nähtuvalt riigilõivukulud. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu summas

87,85 eurot, hagimenetluses täiendavalt 187,15 eurot ning apellatsioonimenetluses summas

275 eurot. Lisaks on hageja hagis oma menetluskuludena toonud välja õigusabikulud summas

420 eurot. Kohus loeb hageja õigusabikulud nimetatud ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks.

Seega on hageja kandnud käesolevas asjas menetluskulusid kokku summas 970 eurot, milles

riigilõiv 550 eurot ning õigusabikulu 420 eurot.

34. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud summas

374,52 eurot (s.o 38,61% ulatuses hageja menetluskulude summast) välja kostjalt ning jätab

ülejäänud menetluskulud (summas 595,48 eurot) hageja enda kanda.

35. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/

Maili Riisenberg

kohtunik