2-19-3070/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.03.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3070

Kohtuasi

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi

Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu

omandiõiguse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.06.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti

Vabariigi

(Kultuuriministeeriumi

kaudu)

apellatsioonkaebus

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse

vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 25 000 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 15 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus

(registrikood 80209151), juhatuse liige MP, lepingulised

esindajad v/adv-d Heidi Rajamäe-Parik, Jüri Leppik

Kostja Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu,

registrikood 70000941), lepinguline esindaja v/adv Veikko

Puolakainen

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 03.02.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 29.06.2020 otsus tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas

ja jaotas menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi jätta rahuldamata.

2-19-3070

2.2. Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada.

2.3. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse vastuapellatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

2.4. Menetluskulud maa- ja apellatsioonimenetlustes jätta Eesti Evangeelse

Luterliku Kiriku Risti Koguduse kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 26.02.2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi omandiõiguse tuvastamiseks.

Hageja palus tuvastada, et talle kuulub omandiõigus: 1) 1197 mündile, mis on määratletud VK

ja KT 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti

kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni

järjekohtadel 1–1197; 2) skulptuurile nimega Võidukaaregrupp (vallasmälestiste registris nr

3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud).

2. Aastatel 2010–2011 toimusid hageja omandis oleva Harju-Risti kiriku pikihoone ja

kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde jaoks oli väljastatud muinsuskaitseameti

(edaspidi MKA) luba kehtivusega kuni 30.05.2011. VK ja KT aruande kohaselt eemaldas

ehituse käigus tööde teostaja pikihoone põhjapoolse pinkide ridade puitpõranda; tööde käigus

selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt

metallesemete, katkeid. Suurema osa leiumaterjalist moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset

hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Kultuuriministri 24.11.2014

kirja kohaselt kuulub mündileiu omand muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 30 lõike 1 alusel

riigile. Hageja sellega ei nõustu.

3. Hageja leiab, et müntide näol ei olnud tegemist peremehetute asjadega. Iga münt on kunagi

olnud kellegi omandis. Müntide omandist loobuti kiriku valdaja ja omaniku (hageja üld- ja

eriõiguseellas(t)e) kasuks, mööndes, et müntide omanikuks saab (leidmise aegne) pühakoja

omanik. Müntide (iga mündi) omanikku on võimalik kindlaks teha. Kehtib vallasasjade omandi

eeldus. Müntide näol ei ole tegemist leiuga MuKS § 30 lõike 1 mõttes. Münte tuleb käsitleda

mitte kogumina, vaid iga münti eraldiseisva asjana, mistõttu ei saa neid käsitleda

kultuuriväärtusega leiuna. MuKS § 30 lõige 1 käsitleb vallasasja, mitte vallasasjade kogumit.

2-19-3070

4. Eesti Vabariigi valduses (Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis) asub skulptuur

nimetusega Võidukaaregrupp (edaspidi skulptuur). Tegemist on hageja omandiga, mis anti

13.05.1959 kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. 24.03.2017 ja

18.04.2017 teatas kostja, et skulptuur on riigi omandis, kuna hageja ei ole tõendanud, et omand

kuulub talle. Kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lõikega 1 kuulub kohaldamisele valdaja

omandi eeldus. Hageja õiguseelneja oli selle omanikuks enne kostjale valduse andmist ning

kostjale anti üle valdus, mitte omand.

5. Hageja on tõendanud, et on enne II maailmasõda eksisteerinud EELK Risti koguduse otsene

üldõigusjärglane. Skulptuur on kiriku oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 55

lõike 1 mõttes. Pühakoja valdajate isikuline järjepidevus kunagiste, isegi keskaegsete

kogudustega, st üldõigusjärglus, ei oma tähtsust, kuivõrd eksisteerib tehinguline

eriõigusjärglus. Isegi kui üldõigusjärglus on oluline, oli Risti kogudus de facto olemas

kirikuhoone rajamisest 14. sajandil. Skulptuuri omanikku on võimalik kindlaks teha, kuna

kehtib vallasasjade omandi eeldus.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Müntidele kohaldub MuKS § 30 lõige 2, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid kuulub riigile.

Tegemist on erisättega AÕS § 103 lõike 2 suhtes, mis sätestab peitvara suhtes üldreegli, et see

kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti. Riigi omand on seega tekkinud seadusest

tulenevalt. Müntide näol on tegemist suure ajaloolise, arheoloogilise ja teadusliku

kultuuriväärtusega vallasasjaga. Ei ole võimalik kindlaks teha, kes on ajalooliselt olnud 13.–

18. sajandist pärit müntide omanikeks.

8. Hageja käsitlus lähtub väärast eeldusest, et mündid annetati kirikule ja muutusid sellega

koguduse omandiks. Ainult müntide kirikust leidmise faktist ei saa järeldada, et tegemist oli

teadliku annetusega ja omandist loobumisega kiriku kasuks. Usutav ei ole, et kõik leitud

mündid võisid juhuslikult põrandale pudeneda annetuste kogumiskohast väljavõtmisel. Fakt on,

et hagejal ei olnud enne müntide leidmist mingit teadmist, et mündid kiriku põranda all asuvad.

Peitvara erinebki muudest vallasasjadest seeläbi, et on pikka aega olnud peidukohas ja jäänud

seetõttu avastamata. Seega, kui üldjuhul tuleb eeldada, et asi kuulub isikule, kelle kinnis- või

vallasasjas see paikneb, ei kehti eeldus juhul, kui erilised asjaolud, nagu asja vanus või muud

omadused, asja leidmise või maasse sattumise viis, annavad alust lugeda eelduse

ümberlükatuks, tekitades kahtluse esemete kuuluvuse üle.

9. Arheoloogide analüüsid kinnitavad, et tegemist on unikaalse ja läbi aegade suurima

analoogse leiuga Eestis. Risti mündileiu näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise

kompleksiga, mis on unikaalne nii terviklikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja -

konteksti korrektse fikseerimise poolest. Selline leid kuulub riigile. Leiu kultuuriväärtus ei sõltu

sellest, kas tegemist on ühe leiuga (üks münt) või müntide kogumiga. Mündid jäävad

vallasasjadeks mõlemal juhul, kuid kultuuriväärtus tervikuna sõltub paljuski konkreetse leiu

ajalisest ja ruumilisest kontekstist ning suurim kultuuriväärtus on leitud asjadel just kogumis.

Eelnevat kinnitab nii MKA selgitav kiri kui arheoloogide uuringuaruanne. Samas omaks

konkreetne leid kultuuriväärtust ka siis, kui vaadata igat münti eraldi.

10. Skulptuuri puhul ei ole kostja kunagi tunnistanud ega omaks võtnud, et hageja on selle

omanikuks. Hageja õigusvõime tekkis 2004. a, mistõttu ei ole tal kunagi olnud skulptuuri

valdust. AÕS-i ja selles sätestatud valduse ning omandi kaitse põhimõtted kehtestav

2-19-3070

regulatsioon jõustus 01.12.1993. Kui hageja väitel kaotas ta valduse 1959. a, tuleb valduse

kaotuse tagajärgi hinnata sel ajal kehtinud seaduste alusel. Ei ole võimalik väita, et valdus 1959.

a tähendas ühtlasi vara omandit. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest oleks võimalik

järeldada, et tema on omanikuks. Vähemalt alates taasiseseisvumisest on omanikuks Eesti

Vabariik, enne seda kuulus vara Eesti NSV-le. Erinevalt hagejast on riik vähemalt AÕS-i

jõustumisest 01.12.1993 olnud vara valdajaks. Seega on valdaja omandi eeldust võimalik

rakendada praegu riigi suhtes.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 29.06.2020 otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et skulptuuri

omandiõigus kuulub hagejale. Kohus jättis rahuldamata nõude tuvastada, et müntide

omandiõigus kuulub hagejale. Menetluskulud jättis kohus poolte kanda.

12. Puudub vaidlus, et Harju-Risti kirikus asus vaidlusalune skulptuur, mis anti 13.05.1959

kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. Skulptuur asub praegusel hetkel

Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumis Niguliste kirikus. Hageja omandiõiguse

tuvastamise nõude aluseks saab olla AÕS § 80 lõige 1. Puudub vaidlus, et skulptuuri valdus on

kostjal. Kohus selgitas hagejale 29.08.2019 määruses, et AÕS § 82 lõikest 1 tulenevalt peab

omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hageja on seisukohal,

et tema omandiõigus tuleneb AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt vallasasja

valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole

tõendatud vastupidist.

13. Lähtuvalt AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud eeldusest esineb kohtul alus asuda seisukohale, et

skulptuuri omand kuulub hagejale. Puudub vaidlus, et kuni 1959. aastani asus skulptuur Harju-

Risti kirikus ning see anti välja restaureerimise eesmärgil. Antud asjaolu on tõendatud

13.05.1959 teatega. Seega on tõendatud, et 1959. a oli skulptuur Risti koguduse valduses ning

AÕS § 90 lõike 1 kohaselt tuleb eeldada, et ka omandis.

14. Hageja on esitanud tõendid, mis kinnitavad, et hageja, mis registreeriti juriidilise isikuna

2004. a, on 1959. a eksisteerinud Risti koguduse õigusjärglane. Harju Maavalitsuse 26.07.1995

otsusest nr 7880 ilmneb, et Risti kiriku hoone kui nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud

vara loeti õigusvastaselt võõrandatuks ning loeti tõendatuks, et kirik kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal EELK Risti kogudusele kui endisele omanikule ning hageja tunnistati

omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti ilmneb Padise Vallavalitsuse 24.04.2000

korraldusest nr 136m, et kohalik omavalitsus andis korralduse tagastada hagejale õigusvastaselt

võõrandatud Risti kiriku hoone. Lisaks nähtub siseministeeriumi 05.06.2019 kirjast, et hageja

oli vastavalt 1993. a kehtinud „Kirikute ja koguduste seadusele“ kantud 10.08.1993 Eesti

kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse registrinumbriga 71800158 ning kogudusele

väljastati vastav tunnistus ja registreerimiskaardile kanti asutamiskuupäevaks 1870. a (sellise

daatumi esitas siseministeeriumile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuvalitsus). 2002. a

kehtima hakanud „Kirikute ja koguduste seaduse“ kohaselt kanti kogudus Tallinna Linnakohtu

registriosakonnas usuliste ühenduste registrisse, mis on mittetulundusühingute ja sihtasutuste

registri osa, registrikoodiga 80209151 ja märgiti esmamainimise ajaks 1870. a. Samuti kanti

registrikaardile endine siseministeeriumis väljastatud registrinumber 71800158. Registrikaardil

olev esmakande aeg 10.08.2004 fikseerib vaid koguduse kandmise usuliste ühenduste

registrisse Tallinna Linnakohtu registriosakonna poolt ega väljenda koguduse esmakannet

juriidilise isikuna ja õigusvõime teket. Nimetatud tõendid kogumis tõendavad, et hageja on Risti

kirikus enne Nõukogude okupatsiooni tegutsenud koguduse õigusjärglane.

2-19-3070

15. Seoses kostja vastuväidetega, et kostja on saanud skulptuuri omanikuks AÕS-i alusel ning

et kirik ei saanud ENSV ajal vara omada, märkis kohus järgmist. Olukorras, kus on tuvastamist

leidnud, et kuni 1959. aastani oli skulptuuri valdaja ning seeläbi ka omanik Risti kogudus, ning

Risti kogudus andis tolleaegsele kultuuriministeeriumile üle üksnes skulptuuri valduse selle

restaureerimise eesmärgil, ei ilmne asjaolusid või tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja on saanud

skulptuuri omanikuks. Kostja on küll praegusel ajal skulptuuri valdaja, kuid kooskõlas AÕS

§ 90 lõikes 1 sätestatuga prevaleerib hageja kui varasema valdaja õigus. Asjaolu, et ka kostja

ise on leidnud, et skulptuur peaks asuma Risti koguduse valduses, ilmneb kultuuriministri

30.08.1996 määruse lisast 3, mille kohaselt skulptuuri asukohaks on Harju-Risti kirik. Kostja

väide, et Nõukogude ajal ei saanud kirik vara omada, ei ole asjakohane, kuna koguduse valdus

ja omand nimetatud skulptuurile eksisteerisid juba enne Nõukogude okupatsiooni.

16. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue tuvastada tema omandiõigus skulptuurile

kuulub rahuldamisele.

17. Järgnevalt analüüsis kohus hageja nõuet 1197 mündi omandiõiguse tuvastamiseks. Asjas

puudub vaidlus, et aastatel 2010–2011 toimusid Harju-Risti kirikus, mis on hageja omandis,

pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab

sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa

leiumaterjalist moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti

mitmesugused ehted ja tarbeesemed.

18. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud

VK ja KT 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti

kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni

järjekohtadel 1–1197, omandiõigus kuulub hagejale. Poolte vahel on vaidlus, kas kirikust leitud

müntide näol on tegemist varaga, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, s.o peitvaraga

AÕS § 103 lõike 1 mõttes. Kohus leidis, et müntide näol on tegemist varaga, mille puhul ei ole

omanikku võimalik kindlaks teha. Nimelt ilmneb AÕS-i kommenteeritud väljaandest, et

peitvara leiu esemeks on vallasasjad, millel on teatav (oluline) väärtus, kuid millel ei ole

omanikku või mille omanikku, sh pärijaid, ei ole võimalik kindlaks teha ning mis on seetõttu

peremehetud. Peitvara erisus seisneb selles, et see on olnud pikka aega oma peidukohas (nt

maasse kaevatuna või muul viisil peidetuna) ja jäänud avastamata. Leiu peitvarana

kvalifitseerimisel tuleb lähtuda sellest, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses

seoses sellega, et vara on olnud (pikka aega) peidetud ja kättesaamatu (Asjaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne 2014, Paul Varul jt, lk 465).

19. Risti kirikust leitud mündid vastavad peitvara tunnustele, kuna tegemist on vallasasjadega,

nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, need on olnud pikemat aega kiriku põranda all

peidus ja jäänud avastamata. Hageja väite, et iga isik, kes mündi kirikusse jättis, möönis, et

selle omandi saab kirik, lükkab ümber VK ja TT 16.08.2016 analüüs „Täiendusi Harju-Risti

kiriku arheoloogiliste leidude eksperdianalüüsile“. Nimelt ilmneb täiendava analüüsi

lehekülgedelt 3-4, et väide, nagu pärineks enamik leitud münte rahapaku ning altarite ümbrusest

ning et suuremas osas on tegemist annetuste kogumiskohast väljavõtmisel pudenenud

müntidega, ei vasta tõele. Harju-Risti kabelist leitud keskaegsete müntide, nagu ka muude

esemeleidude puhul, ei ole võimalik täheldada erilist koondumist pea- või kõrvalaltarite juures,

vaid need on lõunalöövi leidude järgi otsustades levinud enam-vähem ühtlaselt kogu pikihoone

ala, kuigi idapoolsest osast leiti münte mõnevõrra rohkem kui lääneosast. Kuna pärast

reformatsiooni ja kirikute sekulariseerimist kõrvalaltarid likvideeriti, ei saa nende võimaliku

asukoha lähedusest leitud hilisemaid münte annetustena käsitleda. Eeltoodust tulenevalt on

2-19-3070

asjatundja arvamusega ümber lükatud väide, et tegemist on annetustega, mille suhtes münte

omanud isikutel oli kavatsus jätta need kiriku omandisse.

20. Hageja on menetluses esitanud väite, et arheoloog VKs, kes on Tallinna Ülikooli teadur, ja

arheoloog TT, kes on MTA arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu liige, ei ole objektiivsed

ning et nende arvamusi ei saa käsitleda usaldusväärsete tõenditena. Hageja väide on

põhjendamatu ning kohtul puudub alus asuda seisukohale, et arheoloogid VKs ja TT või

KT on kallutatud või esitanud ebaobjektiivseid seisukohti, mis ei lähtu nende tegelikest

erialastest teadmistest. Seega luges kohus viidatud asjatundjate arvamused usaldusväärseteks

tõenditeks ning pidas võimalikuks otsuse koostamisel nendele tugineda.

21. Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et kirikust leitud müntide näol on tegemist

peitvaraga AÕS § 103 mõttes. Kohtu hinnangul ei esine vaidlust küsimuses, et enne

kaevamistööde algust puudus hagejal faktiline teadmine selle kohta, et kõnealused mündid

kirikus asusid. Hageja väide, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte, ei ole

asjakohane, kuna see ei tõenda hageja teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samuti

leidis kohus, et müntide endisi omanikke ega nende pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha, kuna

tegemist on 13.–18. sajandist pärit esemetega, millel puuduvad endise omanikuga seostamist

võimaldavad kuuluvustunnused.

22. Täiendavalt lähtus kohus müntide leidmise ajal kehtinud MuKS redaktsiooni § 30 lõikes 1

sätestatust, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest,

ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise,

teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille

omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. MuKS § 30 lõike 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega

leid riigile. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et müntide näol on tegemist vallasasjadega,

millel ei ole omanikku ning omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, on järgnevalt asja

lahendamise aspektist keskse tähtsusega küsimus, kas tegemist on kultuuriväärtusega leiuga.

23. Tõendamist on leidnud, et kõnealuste müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga

MuKS § 30 mõttes. Nimelt ilmneb VK ja KT analüüsi „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve

Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ leheküljelt 22, et ligi 1200 mündi näol

on tegemist läbi aegade suurima analoogse leiuga Eestis. Risti kiriku leiukollektsiooni müntide

näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse,

koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja -konteksti korrektse fikseerimise poolest.

24. Samuti võttis kohus arvesse MKA 20.09.2019 kirjas toodud selgitusi kultuuriväärtusega

leiu tuvastamise kohta. MKA on avaldanud, et kui kultuuriväärtusega leiud leitakse

arheoloogilise uuringu käigus, käsitletakse kultuuriväärtuse hindajana uuringut läbiviivat

pädevat arheoloogi, kelle otsustusi hindab ja kinnitab MKA uuringuaruande heakskiitmisel.

Antud juhul taotles arheoloog VKs MKA-lt luba arheoloogilisteks uuringuteks ning

järelevalveks. Selle juurde esitas arheoloog 02.05.2011 Harju-Risti kiriku arheoloogiliste

uuringute ja järelevalve programmi, milles on märgitud detailsem uuringuplaan ja

kavandatavad tegevused. Selle juurde esitas arheoloog uuringu tegevuskava. MKA väljastas

taotluse alusel 05.05.2011 uuringuloa nr 7258 mälestiste või muinsuskaitsealal paiknevate

ehitiste uurimistöödeks, milles sisaldus ühtlasi 02.05.2011 uurimistööde programmi

kooskõlastus MKA poolt. Pärast arheoloogiliste väljakaevamiste lõpetamist koostas arheoloog

VKs selle kohta uuringuaruande. MKA kiitis uuringuaruande heaks 25.02.2015 komisjoni

protokollilise otsusega ning täiendavalt 06.03.2015, kui MKA maakonnainspektori poolt tehti

vastav kanne kultuurimälestiste registrisse. Täiendavalt on MKA 20.09.2019 kirjas avaldanud,

et Harju-Risti leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise

2-19-3070

kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja

-konteksti korrektse fikseerimise poolest. Sellest johtub leiukogumisse kuuluvate müntide

kultuuriväärtus nii üksikuna kui nende kogumis. Eeltoodud tõenditega on kogumis tõendatud,

et leitud müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga. Samuti on lähtuvalt MKA kirjast

alus asuda seisukohale, et müntidel on kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis, mistõttu

on põhjendamatu hageja väide, et müntidel puudub kultuuriväärtus, kui käsitleda neid üksikult

eraldiseisvate vallasasjadena.

25. Seoses hageja väitega, et MKA nägemus on ebaobjektiivne, märkis kohus, et saab

kultuuriväärtuse hindamisel lähtuda üksnes asjatundjate arvamusest, kuna kohtul endal

puuduvad antud valdkonnas eriteadmised. Kohtul puudub alus kahelda asjas arvamusi esitanud

arheoloogide või MKA ametnike erapooletuses ja professionaalsuses. Seega asus kohus

seisukohale, et kohtul on võimalik lähtuda üksnes nende esitatud hinnangutest ning kohus on

jõudnud veendumusele, et vaidlusaluste müntide näol on tegemist olulise kultuuriväärtusega

varaga, mis kooskõlas müntide leidmise ajal kehtinud MukS § 30 lõike 2 redaktsiooniga kuulub

kostjale.

26. Võttes arvesse, et hageja kahest nõudest kuulus rahuldamisele üks, tuleb menetluskulud

jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 alusel poolte endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise

osas ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

28. Kostja ei vaidlusta kõiki maakohtu otsuse põhjendusi skulptuuri puudutavas osas. Kostja

nõustub kohtuga ja kohtu tuvastatud asjaoludega selles, et puudub vaidlus, et kirikus asunud

skulptuur anti 13.05.1959 ENSV Kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil,

et skulptuur asub praegu Eesti Kunstimuuseumis Niguliste kirikus ja et skulptuuri valdus on

kostjal.

29. Ülejäänud maakohtu järeldustega kostja ei nõustu. Jääb ebaselgeks käsitlus, miks asjas

prevaleerib varasema valdaja omandi eeldus. Valdaja omandi eeldus rakendub ka praeguse

skulptuuri valdaja suhtes iseäranis arvestades, et ENSV aegne õigus valdaja omandi eelduse

instituuti ei tunnustanud ning AÕS jõustus alles 1993. Kostja valdus on tekkinud õiguspäraselt

ning kostjal oli skulptuuri valdus ka AÕS-i jõustumise momendil.

30. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Omandiõiguse tuvastamise iseseisev alusnorm

ei ole AÕS § 80 lõige 1. Ka ei ole asjakohane viide AÕS §-le 82. Kohus tuvastas, et valduse

fakti üle vaidlus puudub ning skulptuuri valdajaks on kostja.

31. Kohus rahuldas ebaõigesti hagi 1959. a kirikust ära viidud skulptuuri omandiõiguse

tuvastamiseks praegu kehtiva AÕS § 90 lõike 1 alusel. AÕS hakkas kehtima alles 1993. a ega

oma tagasiulatuvat jõudu. Skulptuur paiknes kirikus kuni 1959. aastani, mil see viidi

restaureerimisele ja anti pärast seda üle Kunstimuuseumile ning on täna eksponeeritud Niguliste

kirikus. Kohus ei saanud hagi rahuldada valdaja omandi eelduse alusel, kuna hageja ei olnud

seaduse jõustumise hetkel ega ka pärast seda olnud kõnealuse vara valdaja. Vara valdajaks ja

omanikuks on Eesti Vabariik.

32. AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud valdaja omandi eelduse kohaselt on valdus ja omand seotud.

Isegi kui varasemat valdajat sai lugeda oma valduse ajal asja omanikuks (kuigi see ENSV aegse

2-19-3070

regulatsiooni järgi nii olla ei saanud), ei tähenda see automaatselt, et eelmine valdaja saaks end

ka 60 aastat pärast valduse kaotust jätkuvalt asja omanikuks pidada. Seega rakendas kohus AÕS

§ 90 lõiget 1 valesti, jättes tähelepanuta, et valdaja ja iga varasema valdaja omandi eeldus kehtib

üksnes valduse ajal. Kohus jättis praeguse valdaja omandi eelduse põhimõtte täiesti kõrvale.

33. Lisaks jättis kohus käsitlemata AÕS § 90 lõike 1 kolmanda eelduse – kostja valdab hagejale

kuuluvat asja õigusliku aluseta. Vara äraviimine kirikuhoonest restaureerimise eesmärgil 1959.

a ei olnud vara õigusvastane võõrandamine või natsionaliseerimine. Õigusvastane ei olnud ka

vara üleandmine Kunstimuuseumile ja selle eksponeerimine Niguliste kirikus.

34. Eeltooduga seoses rikkus maakohus oluliselt menetlusnormi, jättes täielikult analüüsimata

ja tähelepanuta kostja vastuväited, et vara kuulus ENSV aegse regulatsiooni (ja ka praegu

kehtiva regulatsiooni) alusel riigile. Varasema valdaja omandi eeldus ei saa põhimõtteliselt

rakenduda olukorras, kus valduse olemasolu ajal kehtinud õiguslik regulatsioon välistas vara

kuulumise valdajale. Samuti jättis kohus täielikult tähelepanuta kostja väited selle kohta, et

skulptuur vallasasjana (erinevalt kiriku hoonest ja selle juurde kuuluvast maast) ei olnud

omandireformi objektiks. Seadusandja õiguspoliitiline valik oli tagastada õigusvastaselt

võõrandatud maa ja hooned (nii nagu seda tehti ka hageja puhul), kuid vara tagastamise

objektiks ei olnud hoones kunagi paiknenud vallasasjad. Skulptuur ei ole ka ehitise osa või selle

päraldis.

35. Hageja ei esitanud kohtule vindikatsiooninõuet AÕS § 80 lõike 2 alusel, vaid üksnes

tuvastushagi. Maakohus menetles ebaõigesti tuvastushagi ilma, et oleks tuvastanud hageja

tuvastushuvi TsMS § 368 tähenduses.

36. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid hageja omandiõigust skulptuurile. Vaidluse korral

tuleb omandiõigust tõendada hagejal, kes jättis oma tõendamiskoormise täitmata.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

37. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi

rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning rahuldada uue otsusega hagi tervikuna

ja jätta menetluskulud kostja kanda.

38. Hageja ei nõustu, et mündid on peitvara AÕS § 103 lõike 1 tähenduses. Mündid ei olnud

ka peremehetud. Hageja jääb oma seisukoha ja põhjenduste juurde, et müntidest loobuti kiriku

valdaja ja omaniku (hageja üld- ja eriõiguseellas(t)e) kasuks, mööndes, et müntide omanikuks

saab (leidmise aegne) pühakoja omanik. Kohus jättis müntide suhtes valesti kohaldamata

vallasasjade valdaja omandi eelduse, mille ümberlükkamise tõendamiskoormus lasub kostjal.

MuKS § 30 ei kujuta erisätet AÕS § 90 lõike 1 suhtes. Ei ole vaidlust, et hageja on kirikuhoone,

kust mündid leiti, omanikuks ja valdajaks. Hageja ei nõustu, et müntide näol on tegemist leiuga

MuKS § 30 lõike 1 mõttes.

39. Müntide leiukoht ei ole eelduseks, et tuvastada nende eelmise omaniku mööndus, et nende

omand jääb kiriku valdajale. Hageja on tõendanud, et mündid ulatuses, milles nende leiukoht

on dokumenteeritud, asusid suures osas just altarite juures. Kohus jättis ebaõigesti hindamata

hagi lisana 3 esitatud plaani. Kohus jättis tähelepanuta, et kõrvalaltarite ja esimeste pingiridade

asukoht on umbes sama ning nii või teisiti on tegemist kas annetustega (mis olid asetatud

altarile) või ka maha kukkunud raha jätmise möönmisega kirikule.

2-19-3070

40. Kohus luges valesti VK, TT ja KT arvamused usaldusväärseteks tõenditeks, jättes

tähelepanuta hageja väite, et mõlemad täiendava analüüsi autorid, nagu paljud teised Eesti

arheoloogid, allkirjastasid avaliku kirja justiitsminister RL-le, milles kritiseerisid müntide

andmist kogudusele, mistõttu ei saa autoreid erapooletuteks lugeda. Lisaks tuleneb arvamuste

erapoolikus ka sellest, et isikud on koostanud riigile riigi huvides arvamusi, tegemist ei ole

iseseisvate ekspertidega. Hageja on viidanud hagis ka olulistele vigadele arheoloogide

arvamustes. Kohus jättis hageja väidetele vastamata.

41. Kohus leidis, et mündid on peitvara selle tõttu, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal

teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Kohtu hinnangul ei ole selles osas

vaidlust, samas kui kohus kirjeldab samas lõigus, et hageja on esitanud väite, et on üldteada

asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte. Kohus leidis, et hageja väide ei ole asjakohane, kuna

see ei tõenda teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samas ei ole kohus sellele

asjaolule eelnevalt tähelepanu juhtinud ning otsus on selles osas üllatav. Hageja palub

ringkonnakohtul asuda seisukohal, et valdamise tahe ei pea olema esemespetsiifiline. Samuti

jättis kohus valesti kohaldamata AÕS § 127 lõike 1, jättes arvestamata koguduse aastasadade

pikkusest eksisteerimisest tuleneva valdamise tahte. Koguduse tahet vallata kirikusse sattunud

või jäetud esemeid ei saa tõlgendada ainult praegu elavate koguduse liikmete tahte kaudu.

Kohus ei ole eristanud kirikust leitud münte mõnest teisest vanast hoonest avastatud varast.

42. Selleks, et tuvastada MuKS § 30 järgne kultuuriväärtuse esinemine, pidanuks kohus esmalt

selle mõiste sisustama sügavamalt kui vaidlustatud lahendis. Kostja tõendid kultuuriväärtuse

kohta ei ole veenvad ja on oluliste vigadega ning erapoolikud. Hageja jääb maakohtus esitatu

juurde. Lisaks on vastuoluline, et kohus ei leidnud mündid koguduse ja selle ajalooga seotud

olevat, samas väga pealiskaudsete hinnangutega leidis, et riigile on need väärtuslikud. Kohus

tugines otsuses ka haldusorgani otsustele (MKA otsused, inspektorite heakskiidud,

protokollilised otsused jne), mis kajastavad kostja ja tema ametnike seisukohti, mis samuti ei

tohi olla tõendiks TsMS-i mõttes või millele hinnangut andes peaks lähtuma selle sisust.

Mistahes ametnike arvamused ja otsustused ei saa olla tõendiks asjade sisulise kultuuriväärtuse

hindamisel. Hageja taotles, et kostja 24.09.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid

tagastataks. Kohus jättis tõendid ebaõigesti tagastamata. Kostja seletuste kogumine tõenditena

andis kostjale lubamatu ja õigusvastase eelise menetluses. Lisaks asus kohus põhjendamatult

seisukohale, et MKA kirja alusel on müntidel kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis.

Hageja jääb selles osas oma väidete juurde, millele maakohus jättis vastamata. Müntide osas

tuleb kohaldada AÕS § 90 valdaja omandi eeldust, sest mündid ei ole peitvara.

43. Hageja palus ühe alternatiivina müntide suhtes MuKS § 30 lõike 1 kohaldamata jätta

vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 32, 3 ja 11. Maakohus jättis väitele vastamata.

Vastustaja seisukoht

44. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

45. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb skulptuuri omandiõiguse tuvastamise ja

menetluskulude jaotuse osas tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise selle nõude osas uue otsuse, millega jätab

hagi ka selles osas rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus

2-19-3070

uuesti menetluskulud. Muus osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei ole.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega müntide omandiõiguse tuvastamise osas

ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6). Kostja

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks

alused puuduvad.

46. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus tuvastas skulptuuri kui vallasasja

kuulumise omandiõiguse alusel hagejale. Maakohus lähtus seejuures AÕS-i kehtiva

redaktsiooni § 80 lõikest 1, § 82 lõikest 1 ja § 90 lõikest 1, nõustudes hagejaga, et kuna asi asus

kuni 1959. aastani hageja valduses, tuleb eeldada, et tegemist on hageja omandiga.

Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt.

Praeguses asjas ei esitanud hageja vindikatsiooninõuet, mistõttu on asjakohane kostja väide, et

AÕS § 80 ega § 82 praeguses vaidluses ei kohaldu. Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS ei

tunne eraldi eraõiguslikku nõuet, mis oleks suunatud omandiõiguse tunnustamisele, kuid

omanikul on TsMS §-s 368 sätestatud eelduste olemasolu korral võimalik esitada tuvastushagi,

mille esemeks on asjaolu tuvastamine, et hageja on või ei ole teatud asja omanikuks

(Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, 2014, lk 367). Hageja ongi sellise

hagi esitanud. Seega kohaldub praeguses asjas TsMS § 230 lõikest 1 tulenev üldine

tõendamiskoormus, mille kohaselt peab esmalt hageja tõendama oma väidet temal

omandiõiguse olemasolu kohta. Selliselt selgitas tõendamiskoormust ka maakohus, kuigi

otsuses lähtus teistsugusest tõlgendusest (t I kd lk 161-162).

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja enda omandiõigust skulptuurile tõendada ei

suutnud. Isegi kui jaatada, et kehtiva AÕS § 90 alusel saaks eeldada hageja omandiõigust 1959.

a seisuga, siis peale asja üleandmist tuleks samuti eeldada igakordse valdaja, sh siis Eesti

Vabariigi taastamisest alates kostja omandiõigust, mistõttu tuli hagejal ikkagi tõendada enda

omandiõigust.

Poolte vahel puudub vaidlus, et skulptuur oli alates teadmata ajast kirikuhoones kuni aastani

1959, mil tolleaegne konsistoorium andis korralduse väljastada see kultuuriministeeriumi

käsutusse restaureerimise eesmärgil. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kirik tegutses Nõukogude

ajal läbi konsistooriumi, mis omakorda oli mingi riigiasutuse osakonnaks (ajamärk 01:20:59;

t II kd lk 90). Seega saab asja lahendamisel võtta aluseks, et tolleaegne riik andis 1959. a

kirikule korralduse anda ese enda valdusest välja riigiasutuse valdusesse. Selline tegevus

kinnitab kostja poolt esiletoodud tolleaegsetest õigusaktidest nähtuvat õiguslikku olukorda, kus

kirik ei osalenud käibes omanikuna ega omanud juriidilise isiku õigusi (asjakohasteks

õigusaktideks 1945. a Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend; 1977. a

Usukoondiste põhimäärus). Ka ajalooliselt on üldteada asjaolu, et Nõukogude riik

natsionaliseeris

1940.

ja

1945.

a

kirikute

varad

(vt

nt

https://www.kirikuvarahaldus.ee/sisu.php?lehe_id=14&alamlehe_id=0&alamlehe2_id=0).

Asjaolu, et natsionaliseeritud oli ka hageja õiguseelneja vara, nähtub 1995. a omavalitsuse

komisjoni otsusest natsionaliseeritud hoonete ja maaüksuse tagastamise kohta hagejale (t I kd

lk 150).

Kolleegium on seisukohal, et eelnevalt tuvastamist leidnud õiguslikus ja elulises olukorras ei

saanud hageja omandiõigus natsionaliseeritud varale taastuda teisiti, kui Eesti Vabariigi poolt

kehtestatud korras. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 19.12.1990 vastu otsuse Omandiõiguse

järjepidevuse taastamiseks, milles mh deklareeriti, et Nõukogude Liidu poolt võõrandatud vara

tagastamine ja kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas

korras. 13.06.1991 võeti sel eesmärgil vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus

2-19-3070

(ORAS), kus sätestati poliitiline tahe selle kohta, milline õigusvastaselt võõrandatud vara saab

kuuluda ja kellele tagastamisele või kompenseerimisele ning millises korras. ORAS §-st 11

nähtuvalt ei kuulunud vaidlusaluse varaga sarnane vallasvara omandireformi objektide hulka.

Seega oli tegemist seadusandja tahtega, et mitte igasugune õigusvastaselt võõrandatud

(vallas)vara ei kuulu Eesti Vabariigi poolt tagastamisele või kompenseerimisele. Kolleegium

leiab, et sõltumata sellest, kui ebaõiglane olukord hageja liikmetele subjektiivselt tundub,

puudub alus tuvastada hagejal omandiõiguse olemasolu varale, millele hageja kaotas

omandiõiguse seoses Nõukogude okupatsiooniga ja mida ei tagastatud omandireformi käigus.

Kui nõustuda maakohtuga, et tähtis on ainult asjaolu, et enne okupatsiooni kuulus omandiõigus

hageja õiguseelnejale, siis muutuks ORAS sisuliselt tühjaks õigusaktiks.

Kuna hageja enda tõendamiskoormust ei täitnud, ei pidanud kostja tõendama asja omandiõiguse

temale kuulumist. Hageja tuvastushagi lahendamisel ei pea kohus tuvastama, kas vaidlusalune

asi kuulub kostjale või kellelegi kolmandale, kuna see väljuks TsMS § 439 mõttes hagieseme

piiridest.

47. Vastuseks poolte eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudub alus jätta hagi läbivaatamata hagejal tuvastushagi

esitamiseks õigusliku huvi puudumise tõttu. Maakohus põhjendas 29.08.2019 määruses (t I kd

lk 161-162) oma seisukohta kooskõlas TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8 ja ringkonnakohtul

puudub alus maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Absoluutse subjektiivse õiguse nagu

omandiõiguse tuvastamiseks hagi esitamine keerulises õiguslikus olukorras võib olla

põhjendatud selleks, et hagejal oleks õiguslik selgus otsustada, kas tal on alus kasutada muid

(eelduslikult suuremaid kulutusi nõudvaid) õiguskaitsevahendeid tulevikus.

Hageja (alternatiivseks) väiteks skulptuuri omandiõiguse tunnustamiseks on väide, et tegemist

on omandireformi käigus tagasi saadud kirikuhoone päraldisega tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 57 mõttes. Ringkonnakohus käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude

alusel sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-68-96, et

selleks, et omandireformi objektiks mitteolev vara jagaks päraldisena õigusvastaselt

võõrandatud ja tagastatud peaasja saatust, pidi see vara olema päraldiseks seaduse, milline nägi

ette vara tagastamise, jõustumise ajal. Ringkonnakohus ei näe alust, miks selline seaduse

tõlgendus ei oleks kohane ka käesolevas asjas. Skulptuur viidi kirikuhoonest ära 1959. a ega

olnud seal ORAS-i jõustumise ajal, mistõttu ei ole tegemist tagastatud kirikuhoone päraldisega.

Hageja poolt esiletoodud 1928. a kohtupraktika muutunud õiguslikus olukorras ei toimi.

48. Hageja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus tuvastas

müntide kuulumise omandiõiguse alusel kostjale. Maakohus lähtus seejuures leidmise ajal

kehtinud AÕS § 103 lõikest 1 ning MuKS § 30 lõigetest 1 ja 2, nõustudes kostjaga, et tegemist

on kultuuriväärtusega leiuga sõltumata sellest, kas vaadelda iga asja eraldi või asjade kogumina.

Ringkonnakohus ei tuvastanud selles osas maakohtu poolt menetlusõiguse olulist rikkumist ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS

§ 654 lõige 6).

49. Vastuseks hageja kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.

Hageja on jäänud maakohtus esitatud väidete juurde, millele maakohus on kolleegiumi

arvamusel vastanud kooskõlas TsMS § 442 lõike 8 nõuetega. Hageja tõlgendab AÕS § 103

lõiget 1 põhjendamatult kitsalt. Maakohus on kooskõlas otsuses viidatud õiguskirjandusega

2-19-3070

asunud seisukohale, et peitvarana saab seaduse mõttes käsitleda teatava olulise väärtusega vara,

mis on pikka aega olnud peidukohas ja jäänud avastamata ja mille omanikku ei saa kindlaks

teha (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, 2014, lk 464). Samas

õiguskirjanduses on ka selgitatud, et peitvarana on võimalik omandada ka peremehetuid asju

ning tähtsust ei ole, kas asi on või ei ole ühegi isiku valduses. Kolleegium märgib vastuseks

hagejale, et seega ka n-ö tavapärane valdaja omandiõiguse eeldus (AÕS § 90 lõige 1) peitvara

puhul ei kohaldu ning tähtsust ei oma, kas kellelgi on või ei ole olnud tahet pikka aega

kättesaamatult olnud asju vallata. Samuti, et oluline ei ole, mil moel muutus vara ligipääsmatuks

(inimtegevuse või loodusjõudude tulemusena), vaid tähtis on, et võimatus teha kindlaks vara

omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud pikka aega peidetud ja kättesaamatu.

Koosmõjus AÕS §-ga 103, mis annab peitvara mõiste ja reguleerib üldnormina selle kuulumist,

tuli tõlgendada ka müntide leidmise ajal (kuni 31.05.2011) kehtinud AÕS § 105, mis reguleeris

erisättena erilise väärtusega peitvara kuulumist. AÕS § 105 tuli omakorda tõlgendada koos

MuKS §-ga 30, mille kuni 31.05.2011 kehtinud lõike 1 sõnastusest nähtuvalt tuli erilise

väärtusega peitvarana käsitleda kultuuriväärtusega leidu, milleks on maa seest või maa pinnalt,

rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise,

arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kulutuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole

omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Maakohus AÕS § 105 ei

kohaldanud, kuid asja õige lahendamise seisukohalt nimetatud asjaolu tähendust ei oma, sest

osaliselt muutus kirjeldatud regulatsioon alates 01.06.2011, kui muutus kehtetuks AÕS § 105

ja osaliselt muudeti MuKS § 30, mille tulemusena tuleb AÕS § 103 suhtes erinormina

kohaldada MuKS § 30 nagu tegi seda ka maakohus. Kirjeldatud seadusandluse muutus vahetult

peale müntide leidmist ja enne MKA poolt nende kultuuriväärtuse tuvastamist käesoleva

vaidluse lahendamisele sisulist tähendust ei oma. Peitvara ja kultuuriväärtusega leiu mõistete

ja kuulumise põhimõtted ei muutunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitatud dokumentaalsed tõendid (arheoloogia

asjatundjate arvamused, dokumendid MKA poolt leiu kultuuriväärtuse tuvastamise kohta)

vastavad TsMS-is sätestatud dokumentaalsete tõendite regulatsioonile, mistõttu ei olnud

maakohtul alust jätta need asja lahendamisel tähelepanuta. MKA dokumentidega tõendas kostja

leiu kultuuriväärtuse tuvastamise menetlust. Leiu „kultuuriväärtus“ MuKS § 30 mõttes on

määratlemata õigusmõiste ning seda tuleb sisustada iga leiu puhul eraldi. Seejuures ei ole

põhjendatud MuKS § 30 lõike 1 ainult grammatiline tõlgendamine („vallasasi“ ainsuses) ning

välistada ei saa kultuuriväärtuslikuks tuvastada leitud vallasasjade kogumit. Konkreetsel juhul

lähtus maakohus kultuuriväärtuslikkuse sisustamisel kostja esitatud asjatundjate (arheoloogide)

arvamustest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt vaidles ja vaidleb hageja nimetatud tõenditele

vastu nende väidetava sisulise ebaõigsuse alusel. Samas ei esitanud hageja vastuväite

tõendamiseks tõendeid, millega oleks kostja asjatundjate arvamused ümber lükanud. TsMS

§ 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool oma väiteid ja vastuväiteid tõendama. Olukorras, kus

kostja oli oma väidet leiu kultuuriväärtuse ja selle tuvastamise kohta tõendanud, ei olnud kohtul

alust jätta kostja tõendeid arvesse võtmata ainult hageja vastuväidete alusel. Hageja esiletoodud

väidetavad konkreetsed „väga rasked vead“ arheoloogide arvamustes ei anna kohtule alust

tuvastada arvamuste lõppjärelduste ebaõigsust. Arheoloogia ei ole nagu matemaatika, mille

lõppjäreldust on võimalik kõrvalseisjal kontrollida, vaid iga leidu hinnatakse, võttes arvesse

selle vanust, eseme liiki, säilivusastet, unikaalsust, leiukonteksti jmt. Kolleegium on seisukohal,

et isegi kui hageja jaoks ei ole Eestis tegutsevad arheoloogid mistahes põhjustel usaldusväärsed,

oleks olnud võimalik arvamusi küsida välisriikide vastava ala spetsialistidelt. Kolleegium ei

näe alust, miks peaks hageja sellises olukorras olema tõendamiskohustusest vabastatud.

2-19-3070

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on põhjendatud hageja etteheide, et maakohus jättis

tähelepanuta taotluse tunnistada asjas kohalduv MuKS § 30 lõike 1 vastuolus olevaks

põhiseaduse §-dega 32, 3 ja 11 ning jätta sel alusel kohaldamata. Maakohus asus 29.08.2019

määruses seisukohal, et sama sätte lõige 2 ei ole vastuolus põhiseadusega (t I kd lk 161-162),

kuid lõike 1 osas jättis seisukoha võtmata. MuKS § 30 lõike 2 põhiseadusevastasusele hageja

kaebuses ei tugine. Kolleegium on seisukohal, et MuKS § 30 lõige 1 ei ole vastuolus hageja

poolt viidatud põhiseaduse sätetega. MuKS § 30 lõige 1 sätestas kuni 01.05.2019 kehtinud

(seega käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvas) redaktsioonis kultuuriväärtusega leiu mõiste.

Mõiste kui selline ei saa rikkuda ega piirata hageja omandiõigust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

50. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb hagi täielikult rahuldamata, jäävad

menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel samuti

hageja kanda.

51. Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks,

ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/