1-20-7933/27 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

17. märts 2021

Kriminaalasja number

1-20-7933 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Z.Q süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 1 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 30. detsembri 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja

tsiviilkostja AS Põlva Haigla esindaja vandeadvokaat Karin

Ploom

Prokurör

Kolmas isik

abiprokurör Katerin Hovi

E.N. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Norman Aas

Süüdistatav

Z.Q , isikukood: XXX, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Argo Küünemäe

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 30. detsembri 2020 otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Apellandil AS-l Põlva Haigla tekkinud menetluskulud ringkonnakohtus jäävad

apellandi enda kanda.

3. Mõista tsiviilkostjalt AS-lt Põlva Haigla välja kolmandale isikule E.N. le

apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud summas 1123 (üks tuhat ükssada

kakskümmend kolm)

(ükssada kaheksakümmend

eurot 20 senti, sh käibemaks 187

seitse) eurot 20 senti, mis kanda E.N. arveldusarvele nr XXX).

AS-lt Põlva Haigla välja mõistetud menetluskulude hüvitamisega viivitamisel tuleb

menetluskulu summalt tasuda viivitusintressi VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud

suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Z.Q-d süüdistataks KarS § 213 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, saades Põlva linnas Uus

tn 2 asuvas Põlva Haigla kirurgiaosakonna palatist kannatanu M.U. deebetkaardi nr XXXXX

koos PIN-koodiga enda valdusesse, varalise kasu saamise eesmärgil andmete ebaseadusliku

sisestamise teel sularahaautomaatidesse sai juurdepääsu võõrale arvelduskontole ning omaniku

nõusolekuta käivitas andmete töötlusprotsessi kontol oleva varaga toimingute tegemiseks ning

sisestas kannatanu M.U. pangakaardi ja PIN-koodi sularahaautomaatidesse, sai ligipääsu

kannatanu pangakaardiga seotud pangakontole ning kasutas pangakaarti (täpsed kuupäevad

süüdistuses), tekitades oma tegevusega kannatanu M.U. le kahju kokku summas 3000 eurot.

Samuti süüdistatakse Z.Q-d sama sätte alusel selles, et tema, saades Põlva linnas Uus tn 2

asuvas Põlva Haigla neuroloogiaosakonna palatist kannatanu E.K. deebetkaardi nr XXXXX

koos PIN-koodiga enda valdusesse, varalise kasu saamise eesmärgil andmete ebaseadusliku

sisestamise viisil sularahaautomaatidesse sai juurdepääsu võõrale arvelduskontole ning

omaniku nõusolekuta käivitas andmete töötlusprotsessi kontol oleva varaga toimingute

tegemiseks ning sisestas kannatanu E.K. pangakaardi ja PIN-koodi sularahaautomaatidesse,

sai ligipääsu kannatanu pangakaardiga seotud pangakontole ning kasutas pangakaarti (täpsed

episoodid süüdistuses), tekitades oma tegevusega kannatanule E.K. le kahju kokku summas 27

075 eurot, millest 27 000 eurot on sularahaautomaadist välja võetud sularaha ja 75 eurot

sularaha väljastamise teenustasu.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Tartu Maakohtu 30.12.2020 otsusega karistati Z.Q-d KarS § 213 lg 2 p 1 järgi 2 aasta

vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti

Z.Q-le lõplikuks karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati Z.Q eelvangistuses viibitud aeg 24.01.2020, s.o 1 päev,

karistusaja hulka ja Z.Q-le kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud 29

päeva vangistust.

KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määrati, et Z.Q-le mõistetavat karistust 1 aasta 3 kuud 29 päeva

vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Z.Q ei pane 2 aasta 6 kuu pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Sama kohtuotsusega rahuldati täielikult E.K. (tema õigusjärglane E.N. ) tsiviilhagi solidaarselt

Z.Q ja AS Põlva Haigla vastu varalise kahju ja viivise nõudes ning mõisteti solidaarselt Z.Q-lt

ja AS-lt Põlva Haigla varaline kahju 27 075 eurot ja viivis (ajavahemiku 27.03.2020 –

29.12.2020 eest) 1645,21 eurot E.N. kasuks.

Solidaarselt mõisteti Z.Q-lt ja AS-lt Põlva Haigla E.N. kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõudelt (käesoleval ajal 27 075 eurot) alates 30.12.2020 kuni

põhinõude täitmiseni.

Sama otsusega mõisteti solidaarselt Z.Q-lt ja AS-lt Põlva Haigla menetluskuluna kolmanda

isiku lepingulise esindaja tasu 2340 eurot E.N. kasuks. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult

(käesoleval ajal 2340 eurot) tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kolmanda isiku lepingulise esindaja tasu 2397,60 euro ulatuses jäeti kolmanda isiku kanda.

Tsiviilkostja AS Põlva Haigla lepingulise esindaja tasu 1393,75 eurot jäeti tsiviilkostja kanda.

3. Maakohus leidis, et tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

4. Kannatanu E.K. (esindaja vandeadvokaat Norman Aas vahendusel) on 27.03.2020 esitanud

tsiviilhagi Z.Q ja AS Põlva Haigla vastu, milles nõuab viimastelt solidaarselt 27 075 euro

väljamõistmist. Ühtlasi nõuab kannatanu Z.Q-lt ja AS-lt Põlva Haigla VÕS

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni

põhinõude 27 075 eurot täitmiseni.

4.1. Hageja nõude aluseks on asjaolud, et AS Põlva Haigla töötaja Z.Q , kasutades ära

haiglas ravil viibinud E.K. seisundit (kannatanul oli diagnoositud dementsus ja tema

arusaamisvõime oli piiratud), võttis palatis asunud kannatanu rahakotist endale viimase

deebetkaardi nr XXXXX ja võttis sellega erinevatest pangaautomaatidest ajavahemikul

04.01.2020 - 12.01.2020 välja kokku 27 000 eurot, millele pank arvestas suures ulatuses

sularaha väljastamise eest 03.02.2020 lisaks teenustasu 75 eurot.

Kannatanu nõuab Z.Q-lt kahju 27 075 eurot hüvitamist VÕS §-de 1043 ja 1045 lg 1 p-de 7,

8 alusel. Kostja võttis ebaseaduslikult ja ilma kaardiomaniku nõusolekuta pangaautomaadist

välja kannatanu raha ja omastas selle. Seega on kostja pannud toime teo, mis on õigusvastane

seadusest tuleneva kohustuse rikkumise ja heade kommete vastase tahtliku käitumise tõttu.

Z.Q tekitas kannatanule kahju kokku 27 075 eurot ja on selle tekitamises süüdi. Kuna kostja

võttis ise ära kannatanu pangakaardi ja võttis sellega kannatanu loata pangaautomaadist raha

välja, pidi ta kindlasti aru saama oma tegevuse ebaseaduslikkusest.

4.2. Lisaks Z.Q-le nõuab kannatanu kahju hüvitamist solidaarselt ka AS-lt Põlva Haigla

VÕS § 1054 lg 1 alusel.

Kahju tekitamine sai võimalikuks seetõttu, et Z.Q oli tööl hooldajana AS-is Põlva Haigla.

Tööülesannete tõttu oli tal ligipääs palatitele ja patsientidele (sh kannatanu) ning nende

isiklikele asjadele. Z.Q tööülesandeks oli hoolitseda patsientide ja nende heaolu eest.

Z.Q kasutas ära talle tööülesannete täitmise tõttu avanenud võimalusi patsientide varale

ligipääsemiseks ja haiglatöötaja staatusega kaasnevat patsientide usaldust. Seega on kahju

tekitamine otseselt seotud AS Põlva Haigla majandus- ja kutsetegevusega. Kui Z.Q poleks

haiglas hooldajana tööl olnud, poleks kahju tekitamine sellisel viisil olnud võimalik. Seega

kannab AS Põlva Haigla varalist vastutust oma töötaja Z.Q poolt kannatanule kuriteoga

tekitatud kahju eest.

4.3. Rahvastikuregistri väljatrükk ja surmatõend tõendavad, et E.K. suri 31.03.2020. Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri 15.04.2020 määrusega on KrMS § 371 lg 1 ja § 401 lg 2

alusel tunnistatud asjas kolmandaks isikuks E.K. tütar E.N. . Kuigi E.N. menetlusse kaasamise

ajaks ei olnud E.K. vara pärimist veel vormistanud, esitas kolmas isik kohtumenetluse käigus

maakohtule 01.07.2020 pärimistunnistuse, mille kohaselt E.K. pärijaks on E.N. .

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri 15.04.2020 määrusega on KrMS § 39 lg 1 p 1 ja

lg 2 alusel tunnistatud tsiviilkostjaks AS Põlva Haigla.

4.4. Z.Q kohtuistungil tsiviilhagile vastu ei vaielnud. Ka kaitsja leidis, et Z.Q vastu

esitatud tsiviilhagi on põhjendatud.

Tsiviilkostja AS Põlva Haigla vaidleb hagile täielikult vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

Hageja viidatud VÕS § 1054 lg 1 eelduseks ei ole üksnes töösuhe ja töötamise fakt, vaid kahju

tekitamine peab olema toimunud tööülesannete täitmise raames või tööandja korralduse alusel.

Z.Q-le etteheidetud tegevusel (mis eeldab pangakaardi ja PIN-koodi õigustamatut

sisestamist arvutisüsteemi) puudub Z.Q tööülesannetega seos. Z.Q tööülesannete hulka

ei kuulunud patsientide rahaliste vahendite eest hooltkandmine ega patsiendi abistamine

rahaliste vahenditega ümberkäimisel. AS Põlva Haigla pole Z.Q-le andnud ka sellist

eraldiseisvat korraldust või volitust. Peale selle tõendavad Z.Q ütlused, et pangakaardi ja

PIN-koodid andis Z.Q-le üle patsient ise koos korraldusega kontrollida pangakonto jääki.

Seega oli hooldaja tööülesannete täitmine kahju tekkimise aspektist kõrvalise tähtsusega.

5. Maakohus märkis, et Z.Q ja E.K. vahel omavahelised lepingulised suhted puudusid. Z.Q-l

oli tööleping AS-ga Põlva Haigla ning E.K. l raviteenuse osutamise leping sõlmitud

samuti AS-ga Põlva Haigla. Seega vastutab Z.Q E.K. le tekitatud varalise kahju eest

deliktiõiguse alusel, täpsemalt kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel.

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab olema

tõendatud kostja tegu ja selle õigusvastasus, kostja süü, kahju ning põhjuslik seos kostja teo

ning kahju vahel.

5.1. Maakohus tuvastas, et Z.Q võttis E.K. tahte vastaselt tema pangakaarti ja PIN-koodi

kasutades sularahaautomaatidest 04.01.2020 – 12.01.2020 välja 27 000 eurot (millele lisandus

teenustasu 75 eurot sularaha väljavõtmise eest), millega Z.Q pani toime KarS § 213 lg 2 p-

s 1 sätestatud kuriteo. Karistusõiguse norme, mis sisaldavad üldisi käitumiskohustusi ja keelde

(antud juhul arvutikelmuse keeldu) saab käsitleda deliktiõiguslike kaitsenormidena VÕS

§ 1045 lg 1 p 7 mõttes (RKTKo 3-2-1-62-13, p 17). Viimases on sätestatud, et kahju tekitamine

on õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Z.Q

pani toime arvutikelmuse, mis seadusest tulenevalt on keelatud. Seega rikkus Z.Q seadusest

tulenevat kohustust ja tema tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt. Z.Q

toimepandu õigusvastasust ei välista ka VÕS § 1045 lg 3, mille kohaselt seadusest tuleneva

kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud

sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. KarS § 213 kui

deliktiõigusliku kaitsenormi eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on vältida juhtumeid, mil

muuhulgas

ilma

omaniku

loata

pangakaarti

ja

PIN-koodi

kasutades

võetakse

sularahaautomaadist välja raha.

5.2. Z.Q õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkis E.K. le otsene varaline kahju 27 075 eurot

VÕS § 128 lg 3 mõttes (koos panga teenustasuga), sest E.K. le kuuluva vara väärtus vähenes

nimetatud summa võrra. Kui süüdistatav ei oleks omavoliliselt sularahaautomaadist raha välja

võtnud, ei oleks E.K. le kahju tekkinud. Z.Q tegevuse tulemusena vähenesid E.K.

pangakontol

rahalised

vahendid

(s.o

vähenes

E.K.

nõudeõigus

panga

vastu

sularahaautomaadist väljavõetud summa ulatuses). Kuna Z.Q lühikese ajaperioodi jooksul

võttis pangaautomaadist välja suure summa sularaha, siis võttis pank E.K. pangaarvelt maha

teenustasu 75 eurot. Maakohtu hinnangul tuleb nimetatud teenustasu arvestada E.K. le tekkinud

varalise kahju hulka. Kui Z.Q ei oleks E.K. loata suures summas sularaha automaadist

välja võtnud, ei oleks ka pank arvelduskontolt teenustasu maha võtnud. Z.Q ebaseadusliku

käitumise ja E.K. le tekkinud varalise kahju vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes.

5.3. Maakohtu hinnangul Z.Q süüd välistavad asjaolud VÕS § 1050 mõttes käesoleval juhul

puuduvad. Tema süü vormiks on tahtlus VÕS § 104 lg 5 mõttes. Z.Q pani E.K. pangakaardi

ja PIN-koodi kasutamise ning selle tulemusena pangaautomaadist väljastatud sularaha

hõivamise toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Kuna Z.Q on tahtliku õigusvastase

käitumisega tekitanud E.K. le varalise kahju 27 075 eurot, tuleb tal see VÕS § 127 lg 1 alusel

kannatanule hüvitada.

Z.Q vastu esitatud tsiviilhagi kuulub rahuldamisele tulenevalt ka asjaolust, et süüdistatav

on hagi õigeks võtnud. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt tsiviilhagi

menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb kohtul juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast,

arvestades kriminaalmenetluse erisusi (Riigikohtu erikogu 22.02.2013 otsus asjas nr 3-1-1-106-

12, p 62; RKKKo 3-1-1-81-12, p 19). TsMS §-s 440 lg 1 on sätestatud, et kui kostja võtab

hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi.

Eeltoodu ja VÕS § 127 lg 1, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kuulub E.K. tsiviilhagi Z.Q

vastu kahju 27 075 euro hüvitamise nõudes rahuldamisele.

6. Vaidlus on aga selles, kas E.K. le tekkinud kahju eest vastutab koos Z.Q-ga solidaarselt

ka AS Põlva Haigla.

6.1. Riigikohtu varasemates lahendites on selgitatud, et tööandja vastutust töötaja poolt

tööülesannete täitmisel tekitatud kahju eest ei välista asjaolu, et töötaja käitumine kahju

tekitamisel oli vastuolus tööandja tegevuse eesmärkide ja huvidega ning et töötaja kahju

tekitamisel ületas oma tööalaste volituste piire. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda

iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi (vt RKKKo 3-1-1-1-05; RKTKo 3-2-1-24-

98). Viidatud Riigikohtu lahendites on küll selgitatud käesolevaks ajaks kehtivuse kaotanud

tsiviilkoodeksi tööandja vastutust reguleerivate sätete kohaldamist, kuid kohtu hinnangul on

samad põhimõtted kasutatavad ka VÕS § 1054 lg 1 tõlgendamisel.

6.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.02.2011 otsuses asjas nr 3-1-1-105-10 (p 9.6) on

selgitatud vastutuse üleminekut avaliku võimu kandjale tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku

tekitatud kahju eest RVastS § 12 lg 2 järgi.

Maakohus nõustus tsiviilkostja seisukohaga, et need põhimõtted on analoogia alusel

kohaldatavad ka käesolevas asjas. Nii on Riigikohus selgitanud, et vastutus tekitatud kahju eest

läheb avaliku võimu kandjale üle üksnes tingimusel, et avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud

füüsiline isik tekitas kahju seoses enda kohustuste hulka kuuluvate funktsioonide täitmisega.

Kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema

ameti- või töökohustuste täitmisega, ei välista vastutuse üleminekut RVastS § 12 lg 2 alusel

asjaolu, et kahjustav tegevus oli vastuolus avaliku võimu kandja eesmärkide ja huvidega.

Teenistushuvide-vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool

töökohustusi. See, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuste

täitmisega piisav RVastS § 12 lg-s 2 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on fakti

küsimus. Määrav on seejuures asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju

tekitamise mehhanismis keskne (näiteks kahju tekitamist ainuvõimaldav) roll või oli

ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. RVastS § 12 lg 2

kohaldamine on välistatud, kui seos kahju põhjustamise ja ametitegevuse vahel on pelgalt

juhuslikku laadi. Samas ei eelda vastutuse üleminek RVastS § 12 lg 2 alusel alati seda, et kahju

on tekitatud käitumisega, mille kaugem eesmärk on avaliku huvi teenimine. Teatud juhtudel on

vastutuse üleminek avaliku võimu kandjale võimalik ka juhul, kui viimase ülesandeid täitnud

isik kasutas oma töö- või teenistusülesannetest tulenevaid volitusi üksnes isiklike eesmärkide

saavutamiseks. Lõpuks ei välista avaliku võimu kandja vastutust iseenesest seegi, kui tema

ülesandeid täitnud füüsiline isik ületas kahju tekitades teatud määral oma volitusi. Siinkohal on

otsustav asjaolu, et ilma avaliku võimu kandja antud pädevuseta puuduks ametnikul (töötajal)

võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. Usaldusväärsete töötajate valik ja

organisatsiooni sisemine korraldamine on avaliku võimu kandja pädevuses, mistõttu tal lasub

kolmandate isikute suhtes teatud piirides ka riisiko, et töötaja kuritarvitab oma volitusi.

Olukorras, kus üksikisik on jäetud avaliku võimu kandja ülesandeid täitva füüsilise isiku

võimalike kuritarvituste meelevalda, oleks ebaõiglane panna talle kahju tekitanud isiku

maksevõimetuse riski (RKKKo 3-1-1-136-04, p 15-16).

Seega on kohtupraktikas omaks võetud põhimõte, et tööandja vastutust ei välista see, kui töötaja

ületab oma tööalaste volituste piire või teeb isiklikel eesmärkidel midagi sellist, mis on

vastuolus tööandja tegevuse eesmärkide ja huvidega. Oluline on, kas kahju tekitanud isiku

tööülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll.

6.3. Maakohus tuvastas, et E.K. l tekkinud varaline kahju 27 075 eurot on põhjuslikus seoses

Z.Q õigusvastase ja süülise käitumisega, kes E.K. pangakaarti ja PIN-koodi enda valdusse

saades võttis pangaautomaadi kaudu kannatanu kontolt endale välja sularaha. Z.Q töötas

kahju tekitamise ajal AS Põlva Haigla kirurgiaosakonnas hooldajana. 15.11.2000

kirurgiaosakonna hooldaja ametijuhendi II punkti alapunktide 2.1 - 2.8 kohaselt on hooldaja

tööülesanneteks õe juhendamisel abivajavate patsientide hooldamine hooldusprotseduuride

teostamisel (pesemine, söömine, liikumine, riietumine, eritamine); haigetele toidu jaotamine,

kasutatud toidunõude koristamine ja kööki saatmine, ruumide korrastamine; õe abistamine

lamamisrežiimil olevate patsientide hooldamisel; patsientide saatmine osakonnast väljaspool

teostavatel uuringutel ja protseduuridel; patsientide voodite ja öökappide korrastamine, pesu

vahetamine; voodi puhastamine ja desinfektsioon; osakonna ruumide koristamine ja

valvevahetusest osavõtmine ning patsientide seisundi kohta tähelepanekute edasiandmine.

Ametijuhendist tulenevalt on hooldaja oma tööülesannete täitmisel suurel määral iseseisev ning

tema tööülesannete hulka ei kuulu mingilgi viisil patsiendi rahaliste vahenditega seonduv

asjaajamine. E.K. pangakaarti ja PIN-koodi enda kätte võttes ja jättes (ning kasutades) ületas

Z.Q oma ametijuhendist tulenevaid volitusi. Samas on käesolevas asjas tõendatud, et E.K.

pangakaart ja PIN-kood sattusid Z.Q kätte just sellel ajal, kui ta täitis oma tavapäraseid

tööülesandeid – korrastas ruume ja patsientide lähimat ümbrust. Oma tööülesannetest tulenevalt

oli Z.Q-l tihe kokkupuude patsientidega ja sh ka viimastele kuuluvate asjadega. Z.Q on

kinnitanud, et just tööülesannete täitmise käigus sattusid korduvalt tema kätte patsientide (sh

E.K. rahakotis leiduvad) esemed, sh pangakaardid, kuna patsientidel olid need kas voodi peal

laiali või mujal selleks mitte ettenähtud kohtades. Haiglasse võivad sattuda ka patsiendid, kes

oma vaimse seisundi tõttu ei suuda oma tegusid juhtida ja oma tegudest aru saada, s.o on suure

tõenäosusega piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes. Selline isik on olnud ka E.K. .

Tartu Maakohtu 13.02.2020 määrustega algatati seoses E.K. dementsusega talle eestkostja

määramise menetlus ja määrati ajutine eestkostja. Selliste isikute puhul ei saagi eeldada, et nad

oleksid võimelised endaga haiglas kaasasolevat mõistlikult hoidma (näiteks pangakaarte ja

PIN-koode kõrvaliste isikute eest varjatult), vaid ka haigla personalil tuleb patsiendi huvide

kaitseks astuda vajalikke samme (panna asjad ära kappi vms). Z.Q ütlustest tuleneb, et nii

ta ka korduvalt toimis. Kahetsusväärselt otsustas Z.Q lõpuks siiski olukorda enda kasuks

kuritegelikult ära kasutada.

6.4. Maakohus on leidnud, et E.K. tervislikku seisundit arvestades ei ole eluliselt usutav, et

pangakaardi andis süüdistatavale üle E.K. ise, avaldades viimasele ka PIN-koodi. Isegi, kui

eeldada Z.Q väite õigsust, et E.K. andis pangakaardi ja PIN-koodi ise Z.Q-le üle,

paludes kontrollida konto jääki, toimus see ka üksnes asjaolu tõttu, et E.K. oli Z.Q hoole

all. E.K. ei pöördunud mõne suvalise muu isiku (kaaspatsiendi, haigla külastaja) poole, vaid Z.Q

kui isiku poole, kes tema eest hooldajana haiglas hoolitses ja tundus seetõttu

usaldusväärne. Z.Q-l olnuks võimalik patsiendi sellise soovi täitmisest keelduda, kuna see

väljus tema töökohustuste piiridest, ent ta ei teinud seda. Asjaolu valguses, et veidi enam kui

kuu aega tagasi oli Z.Q M.U. pangakaarti omavoliliselt kasutades võtnud viimase kontolt

enda tarbeks raha, on eluliselt usutavam, et E.K. pangakaarti ja PIN-koodi enda valdusesse

saades oli Z.Q-l sama eesmärk. Z.Q käitumise tagajärjel tekkiski E.K. le varaline kahju.

Erinevalt tsiviilkostjast leidis maakohus, et asjaolu, et E.K. pangakaardi faktiline kasutamine

toimus väljaspool haiglat ja Z.Q tööaega, ei välista tööandja vastutust.

6.5. Maakohus leidis, et Z.Q poolt varalise kahju põhjustamine E.K. le ei oleks olnud

võimalik, kui Z.Q poleks olnud AS Põlva Haigla töötaja ning tema tööülesannete hulka ei

kuuluks patsientide (sh dementsete patsientide) eest hoolitsemine ruumides, kus leidub ka

patsiendile kuuluvaid esemeid ja saab teada patsientide kohta käivat informatsiooni, mida

patsiendid oma tervisliku seisundi tõttu ei ole alati suutelised mõistlikult enda teada hoidma.

Sellises seisundis haiglas olevad patsiendid vajavad kahju tekkimise korral maakohtu hinnangul

täiendavat kaitset VÕS § 1054 lg 1 järgi.

6.6. Maakohtu arvates on täidetud mõlemad VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud teise isiku eest

vastutamise eeldused. AS Põlva Haigla kasutas Z.Q-d pidevalt oma majandustegevuses ning

E.K. le kahju tekitamine oli seotud AS Põlva Haigla poolt ravi- ja hooldusteenuse osutamise

ehk aktsiaseltsi majandustegevusega.

VÕS § 1054 sätete alusel omistatakse teisele isikule kellegi poolt toime pandud õigusvastane

ja süüline tegu selliselt, nagu ta oleks ise selle teo toime pannud (RKTKo 3-2-1-75-05, p 11).

Seega ei ole vastutuse tekkimise eeldusena oluline mitte tsiviilkostja süü, vaid töötaja süü (Tartu

Ringkonnakohtu 15.04.2016 otsus nr 2-15-1488, p 9). Tööandjal on kohustus oma töötajaid

välja valida, nende tööd jälgida ning neile korraldusi anda. AS Põlva Haigla antud

iseloomustuses Z.Q kohta on märgitud, et kuna Z.Q jättis tööandjale ja kolleegidele

igati hoolsa ja tööka inimese mulje, puudus igasugune põhjus Z.Q-d tööülesannete täitmisel

täiendavalt kontrollida. Asjas tuvastatu valguses tuleb nentida, et Z.Q ei olnud nii

usaldusväärne töötaja, kui tööandja eeldas, kuid see ei välista tsiviilkostja vastutust.

Eeltoodu ja VÕS § 127 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1054 lg 1 alusel kuulub rahuldamisele

ka E.K. tsiviilhagi AS Põlva Haigla vastu kahju 27 075 euro hüvitamiseks.

7. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt juhul, kui töötaja vastutab kannatanule

kahju tekitamise kui õigusvastase teo eest VÕS § 1045 lg 1 ja § 1050 sätete alusel, vastutab

tööandja temaga VÕS § 1054 lg 1 alusel solidaarselt vastavalt VÕS § 137 lg-le 1 (RKTKo 3-

2-1-53-06, p 15). VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel

alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise

maksmise eest solidaarselt.

Maakohus mõistis Z.Q-lt ja AS-lt Põlva Haigla VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt välja

varalise kahju katteks 27 075 eurot E.K. õigusjärglase E.N. kasuks.

8. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb

vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa

Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Kuna viivist nõutakse kahju hüvitamisega viivitamise eest, tuleb arvestada ka VÕS § 113 lg-s

2 sätestatut, mille kohaselt kahju hüvitamise nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt

viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Kolmanda isiku taotlusel tuleb alates hagi esitamisest, s.o alates 27.03.2020, Z.Q-lt ja AS-

lt Põlva Haigla välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress

+ 8% aastas) põhivõlgnevuselt (s.o 27 075 eurot). Eesti Panga teadete kohaselt VÕS § 94 lõikes

1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne 01.01.2020 ja 01.07.2020 oli 0,00 %. Seega seadusjärgse viivise määr alates

hagi esitamisest kuni käesoleva ajani on 8 % aastas.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohtuistungi toimumise aja (03.12.2020) seisuga nõudis kolmas isik viivist 1491,34 eurot.

Otsuse täitmise huvides pidas maakohus otstarbekaks viivise kindla summana välja mõista kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Seega tuleb Z.Q-lt ja AS-lt Põlva Haigla viivise katteks välja mõista 1645,21 eurot

(s.o viivis 278 päeva eest ajavahemikus 27.03.2020 kuni 29.12.2020) ja alates 30.12.2020 VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9. 24.01.2020 leiti Z.Q elukohas toimunud läbiotsimise käigus sularaha 1700 eurot, mille

süüdistatav välja andis. Lõuna Prefektuuri väärteomenetleja 25.02.2020 määruse alusel kanti

see tsiviilhagi tagamiseks kuni asja kohtuliku lahendamiseni Rahandusministeeriumi tagatiste

kontole. Kuigi menetleja on oma 25.02.2020 määruses viidanud tsiviilhagi tagamisele, siis

sellist menetlustoimingut kohtueelse menetluse käigus tegelikult tehtud ei ole. Vara arestimist

pole taotletud ka kohtumenetluse käigus. Kohtuvaidluse käigus tegi prokurör ettepaneku

tagastada Z.Q-lt kätte saadud ja käeoleval ajal Rahandusministeeriumi tagatiste kontol oleva

summa kohtuotsuse jõustumisel kolmandale isikule ja vähendada selle võrra kostjatelt

väljamõistetavat kahju hüvitist. Maakohtu hinnangul on selliselt toimimine problemaatiline.

Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist arestitud varaga, võib kohtu arvates lähtuda RKKKo

asjas nr 3-1-1-22-07, p 9.1-9.4 toodud samast põhimõttest. Samas olukorras, kus pangakontol

olev raha on just selleks varaks, mille arvelt saab kõige hõlpsamini tsiviilhagi nõuet (milleks

samuti on rahaline nõue) täita, on sundtäitemenetlusega kaasneva aja- ja majanduslike kulude

vältimiseks otstarbekas see kannatanule täituri vahenduseta üle anda. Summa ulatuses, mille

kolmas isik peale kohtuotsuse jõustumist kätte saab, väheneb tema sundtäidetav nõue, kuna osa

sellest on täidetud.

Apellatsioon

10. Tartu Maakohtu 30.12.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni tsiviilkostja AS Põlva Haigla

esindaja vandeadvokaat Karin Ploom, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega

maakohus rahuldas tsiviilhagi ning mõistis varalise kahju 27 075 eurot ja viivise 1645,21 eurot

solidaarselt välja AS-lt Põlva Haigla. Palutakse teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata

E.K. õigusjärglase E.N. taotlus varalise kahju ja viivise väljamõistmiseks solidaarselt AS-lt

Põlva Haigla. Jätta AS Põlva Haigla kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes terves ulatuses

E.N. kanda.

10.1. Tsiviilkostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning

tuvastanud vääralt faktilised asjaolud, mis on kaasa toonud ebaõige otsuse tsiviilhagi

rahuldamise osas. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et Z.Q ja AS Põlva Haigla

vastutavad kahju tekitamise eest solidaarselt. VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole

täidetud.

10.2. Pooled ei vaielnud selle üle, et süüdistatav oli AS Põlva Haigla töötaja, vaid sisuliselt

taandus küsimus asjaolule, kas kahju on tekitatud töökohustuste täitmisega. VÕS § 1054 lg 1

kohaldamise eelduseks ei piisa üksnes töösuhte tuvastamise faktist, kahju peab olema tekkinud

seonduvalt tööülesannete täitmisega. Sealjuures tugines tsiviilkostja sellele, et ka mistahes seos

tööülesannete täitmise ja kahju tekkimise vahel, ei saa olla piisav, et vastutus läheks üle

tööandjale.

Riigikohtunik Tambet Tampuu on erialases kirjanduses „Lepinguvälised võlasuhted“ (2017)

välja toonud: „On vaieldav, missuguses seoses peavad VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks olema

kahju põhjustanud tegu ja kahjutekitaja lepinguliste kohustuste täitmine“ (lk 325). Riigikohus

on analoogia alusel kohaldatavas kaasuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-10 (p 9.6) selgitanud, et

see, millal on kahju tekitanud käitumise seos töökohustuste täitmisega piisav vastutuse

ülemineku tekkimiseks, on fakti küsimus. Määrav on seejuures asjaolu, kas kahju tekitanud

isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll või oli ametiülesannete

täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. Antud juhul oli ametiülesannete

täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega, mitte selle keskne roll. Maakohus on

hinnanud faktilisi asjaolusid ebaõigesti ning jõudnud vääralt vastupidisele järeldusele.

10.3. Maakohus on lahendis järeldanud, et kuivõrd Z.Q puutus kannatanuga kokku seetõttu,

et oli hooldaja, tekkis Z.Q-l võimalus ka kuriteo toime panemiseks ja seeläbi ongi põhjuslik

seos kahju tekkimise ning tööülesannete täitmise vahel. Tsiviilkostja leiab, et selline käsitlus

põhjuslikust seosest ei ole piisav VÕS § 1054 lg 1 eelduste täitmiseks. Keskne tähendus kuriteo

toimepanemiseks ja seeläbi kahju tekitamiseks oli hoopis selles, et kannatanu andis ise

Z.Q-le käsundi pangakonto jäägi kontrollimiseks ning seetõttu ka üle pangakaardi ja PIN-

koodi. Ilma selleta poleks kahju tekitamine olnud võimalik.

Vastav asjaolu, et pangakaardi ja PIN koodid andis Z.Q-le üle patsient ise, koos

korraldusega kontrollida pangakonto jääki, on tõendatud süüdistatava kohtueelsete ütlustega.

10.4. Käesolevas asjas on maakohus ebaõigesti kõrvale jätnud Z.Q poolt kohtueelses

menetluses andnud ütlused ning need põhjendamatult lugenud ebausaldusväärsemaks kui

kannatanu ütlused. Tsiviilkostja hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud Z.Q

ütluste ebausaldusväärsust ning nende kui tõendi kõrvalejätmist. Samuti ei ole maakohtu

arutluskäik tõendite usaldusväärsuse hindamisel arusaadav ja jälgitav. Maakohus on lugenud

usaldusväärsemaks E.K. ütlused ning on seejuures viidanud E.N. ütlustele, millest nähtub, et

E.K. mälu on lünklik ning mõnel hetkel on ta adekvaatne, teisel hetkel ei ole. Maakohus on

samas välja toonud, et kannatanuna ülekuulamise ajal suutis E.K. uurijaga rääkida ilmselgelt

adekvaatselt. Seega on maakohus jaatanud vähem ja rohkem adekvaatsete hetkede vaheldumist

E.K. l.

Sellest tulenevalt jääb tsiviilkostjale arusaamatuks, millele tuginedes teeb maakohus järelduse,

et ebatõenäoline on, et E.K. ise Z.Q-le PIN-koodi avaldas. Kannatanu sai ilmselgelt ka

sellel hetkel olla adekvaatne ning anda süüdistatavale teadlikult ja eesmärgipäraselt vastava

käsundi ning oma kaardi ja PIN-koodid tema valdusesse käsundi täitmiseks.

Maakohtu hinnang E.K. arusaamisvõimele on arutluskäigu raames selgelt vastuoluline,

kuivõrd algselt jaatab maakohus E.K. adekvaatsust ütluste andmisel ning hiljem leiab, et E.K.

seisund ei võimaldanud PIN-koodi avaldada. Ütluste andmine kohtueelses menetluses toimus

ajaliselt hiljem kui PIN-koodi avaldamine. Eluliselt usutavamaks tuleb pidada seda, et inimese

haigusseisund ajaga süveneb, millest tulenevalt oleks pidanud ütluste andmise ajaks E.K.

arusaamisvõime olema halvenenud, mitte paranenud.

E.K. oma ütlustes ei väida tõsikindlalt, et ta pole oma PIN koodi avaldanud ega andnud kaarti

Z.Q-le . Kannatanu annab selles osas ebamääraseid ütlusi. Kui kannatanu tervislik seisud

hiljem halvenes, ei pruukinudki ta mäletada kaardi valduse üleandmist. Tunnistaja E.N. ütluste

pinnalt ei saa väita, et E.K. pole andnud oma pangakaarti Z.Q-le . Tegemist on asjaoluga,

mille osas tunnistaja ütlusi anda ei saa, kuivõrd seda faktilist asjaolu ei saa tunnistaja olla ise

vahetult kogenud. Seega on tegemist üksnes tunnistaja arvamusega, kuidas asjad võisid olla ja

tegelikku teadmist tunnistajal selle kohta olla ei saa.

Lisaks tuleb arvestada, et kuna E.N. on E.K. pärija, siis on tal isiklik huvi kahju

väljamõistmiseks solidaarselt AS-lt Põlva Haigla, kuivõrd tegemist on pärandvara hulka

kuuluva nõudeõigusega, mida on tunduvalt perspektiivikam maksma panna tööandja vastu.

Tsiviilkostja on seisukohal, et eeltoodu seab väga tõsise kahtluse alla E.N. ütluste

usaldusväärsuse, kuivõrd E.N. l on selge huvi anda sellise sisuga ütlusi, mis aitavad kaasa

tsiviilhagi rahuldamisele AS Põlva Haigla vastu.

10.5. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb jätta kõrvale tsiviilkostja väide, et süüdistatava

ütlused tuleb lugeda usaldusväärseks põhjusel, et M.U. osas on süüdistatav kinnitanud, et võttis

pangakaardi koos PIN-koodidega enda valdusesse kannatanu teadmata. Süüdistataval puudub

mistahes põhjus anda E.K. osas ebaõigeid ütlusi. Seda seisukohta kinnitab mh fakt, et

süüdistatav tegi igakülgselt ja viivitamatult uurijatega koostööd ning andis ütlusi absoluutselt

kõikide kuriteo toimepanemise asjaolude osas. Süüdistatav ei ole vastu vaielnud ka tsiviilhagile.

Seega puudub eluliselt mistahes põhjus, miks oleks pidanud süüdistatav andma ebaõige sisuga

ütlusi E.K. lt pangakaardi ja PIN-koodide saamise kohta. Süüdistatav on selgelt andnud erineva

sisuga tunnistusi kummagi kannatanu kohta. Tsiviilkostja hinnangul on äärmiselt oletuslik, et

Z.Q toimis samamoodi E.K. pangakaardi valduse saamiseks nagu M.U. puhul, kuivõrd Z.Q

on selgitanud täiendavalt, et E.K. kurtis Z.Q-le, et tal on mure oma raha pärast ning

palus Z.Q-l minna vaatama kui palju tal arvel raha on, seega põhjendas süüdistatav

detailselt, mis põhjusel ta sellise korralduse kannatanult sai. Z.Q on oma süütegu

tunnistanud ning täpselt asjaolusid selgitanud, millest tulenevalt puudub põhjus järeldada, et ta

üksnes Z.Q pangakaardi ja PIN-koodi saamisega seotud asjaolusid varjas.

10.6 Tsiviilkostja hinnangul on väär maakohtu järeldus, et isegi kui kannatanu andis

süüdistatavale üle oma pangakaardi ja PIN-koodi, tegi ta seda üksnes seetõttu, et Z.Q

hoolitses tema eest haiglas hooldajana ja tundus seeläbi usaldusväärne, mistõttu seeläbi on

ikkagi täidetud VÕS § 1054 lg 1 teine eeldus ehk kahju tekitamine töökohustuste raames.

Asjaolu, et Z.Q-l oli ligipääs kannatanu palatile ja isiklikele asjadele (st töökohustuste

täitmine) ei ole kahjutekitamise aspektist määrav. Kahju poleks saanud tekkida ilma kannatanu

enda poolt andmete avaldamiseta. See, miks valis kannatanu käsundi täitmiseks just Z.Q ,

oli juhuslik (ilmselt tingitud ka sellest, et mitte kelleltki teiselt polnud seda paluda), mitte seotud

Z.Q tööülesannetega. Ei ole tõendatud, et E.K. andis korralduse ja valduse Z.Q-le

seetõttu, et Z.Q-d ema eest hoolitses ja tundus seetõttu usaldusväärne. Vastupidiselt,

kannatanu viibis Põlva haiglas äärmiselt lühikese perioodi, st 26.12.19-08.01.20 ning Z.Q

töötas 24-tunniste vahetustega. Selle ajavahemiku sees ei saanud tekkida erilist usalduslikku

suhet, kuivõrd pooled puutusid kokku vaid üksikutel kordadel.

10.7. Apellant leiab, et tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-105-10, p 9.6 üksnes see,

et Z.Q ja kannatanu puutusid kokku seetõttu, et Z.Q töötas hooldajana ja kannatanu oli

hooldusalune isik, ei anna põhjust vastutuse üleminekuks. Kõnealuses kaasuses olid faktilised

asjaolud sellised, kus Tartu linna turvakodus töötavale sotsiaaltöötajale andis Tartu linna

esindaja (lastekaitsetöötaja) ehk tööandja üle kannatanu pangakaardi ja PIN-koodid, mida

turvakodu töötaja kuritarvitas (võttis raha endale välja). Riigikohus on viidatud otsuses välja

toonud, et see asjaolu on otsustav, kuivõrd ilma linna antud pädevuseta (vallata kannatanu

pangakaarti ja PIN-koodi), puuduks ametnikul (töötajal) võimalus oma võimu kasutades kahju

tekitada. Ehk ilma tööandja poolt pangakaardi ja PIN-koodi üleandmata töötajale, ei oleks kahju

tekitamine töösuhte raames olnud võimalik. Riigikohus ei laiendanud põhjuslikku seost selleni,

et vastutuse toob kaasa juba ainuüksi sotsiaaltöötaja kontakt oma hooldusalusega seoses

töökohustuste täitmisega.

Antud juhul on analoogne olukord, kuid selle erisusega, et töötajale andis pangakaardi ja PIN-

koodi üle kannatanu ise, koos korraldusega sisestada need pangaautomaati. Seega ei ole pelgalt

asjaolu, et pooltevaheline kontakt sai võimalikuks üksnes seetõttu, et Z.Q töötas

hooldajana, määrav. Ilma PIN-koodi ja kaardi üleandmiseta poleks Z.Q töökohustuste

raames saanud kahju tekitada.

10.8. Maakohus leiab, et on tööandja kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd jälgida

ning neile korraldusi anda. Samas ei saa selline kohustus olla tööandja suhtes piiramatu.

Apellant toob välja, et kuni kuriteoni sai Z.Q-d iseloomustada kui usaldusväärset töötajat.

Tööandja ei saanud ka parima tahtmise korral Z.Q-d palgates ette näha, et töötaja asub ca 9

aastat hiljem sooritama kuritegusid. Tööandjal ei ole ka võimalik sellistes asjades viia läbi

töötaja suhtes kontrolli. Tööandja on taganud igale patisendile võimaluse väärtasjade

hoiustamiseks. P.U. ütlustega on tõendatud, et väärtesemed antakse hoiule ning selles osas

koostatakse vastav hoiustamisakt. Seega on tsiviilkostja omalt poolt teinud kõik asjakohase, et

vältida kahju tekkimine haiglas viibivatele isikutele ja apellandi hinnanul ei ole põhjendatud

maakohtu järeldus, et täiendavat kaitset peaks pakkuma VÕS § 1054 lg 1. Sellisel juhul peaks

sätte kohaldamisalas olema automaatselt kõik n-ö haavatavamad ühiskonnagrupid, kuid sellist

erikaitset seadusandja VÕS § 1054 lg-ga 1 ette pole näinud ja vastutuse ülemineku aluseks saab

olla see, et kahju on tekitatud töökohustuste täitmisega, millel on kahju tekkimisel keskne roll.

Maakohus on käesolevas asjas VÕS § 1054 kohaldamisala põhjendamatult laiendanud. Pelgalt

kaudse seose alusel ei saa jaatada vastutuse üleminekut. VÕS § 1054 lg 1 kohaldamine eeldab,

et kahju tekitav tegu on toime pandud töökohustuste rikkumisel ja tööandjale ei ole omistatav

igasugune töötajapoolne käitumine (kahju tekitamine), mis on seostatav töökohustustega.

Antud juhul ei ole kahju tekitatud töökohustusi või tööandja korraldusi rikkudes.

10.9. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb AS Põlva Haigla maakohtus kantud

menetluskulud jätta kolmanda isiku kanda.

Vastus apellatsioonile

11. Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2021 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 16.02.2021.

12. Nimetatud ajaks esitas oma seisukohad apellatsiooni osas kolmanda isiku esindaja

vandeadvokaat Norman Aas, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning

apellatsioon rahuldamata. Samuti jätta KrMS § 185 lg 2 alusel kõik apellatsioonimenetluses

kolmandale isikule tekkinud menetluskulud tsiviilkostja kanda. Tartu Maakohtu otsus on

õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

12.1. Kuna süüdistatav ei ole oma süüdimõistmist vaidlustanud ja ringkonnakohtus toimub

vaidlus vaid kolmanda isiku ja tsiviilkostja vahel tsiviilhagi üle, siis tuleb lähtuda eelkõige

tsiviilkohtumenetluse reeglitest, sh tsiviilasjade tõendamiskoormusest ja -standardist.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb

juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi.

12.2. Kolmanda isiku esindaja leiab, et Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-105-10 toodud

seisukohad ei ole ülekantavad käesolevale asjale üks üheselt. Kõnealuses kaasuses oli vaidluse

keskmes riigivastutuse küsimus, täpsemalt see, millal vastutab avaliku võimu kandja oma

töötaja tekitatud kahju eest. Seejuures selgitas Riigikohus, et RVastS § 12 lg-st 2 tulenev

avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt

põhjustatud kahju eest ei ole samastatav VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega

teise isiku eest. Tegu on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mida ei saa kohaldada

samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või

muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole VÕS § 1054 kohaldatav ja rakendamisele kuulub

RVastS.

Samas isegi kui lähtuda Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-1-1-105-10, on kolmanda isiku

hinnangul kahju tekitamise mehhanismis keskne roll olnud siiski süüdistatava töökohustuste

täitmisel ja ei saa nõustuda tsiviilkostjaga, kelle sõnul oli ametiülesannete täitmine kahju

tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. Tsiviilkostja läheb sellest samm kaugemalegi ja

väidab, et „ka mistahes seos tööülesannete täitmise ja kahju tekkimise vahel, ei saa olla piisav,

et vastutus läheks üle tööandjale“. Sellise tõlgendusega muutub VÕS § 1054 lg 1 aga

sisutühjaks, kuna ka selge seos tööülesannete täitmise ja kahju tekkimise vahel ei tooks kaasa

tööandja vastutust.

12.3. Kahju tekitamise mehhanismis oli keskne roll sellel, et süüdistataval oli oma ametikoha

tõttu ligipääs haigla ruumidele ja patsientidele. Seega olenemata isegi sellest, kas süüdistatav

võttis kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi ise või andis need talle kannatanu, siis said

potentsiaalselt mõlemad olukorrad võimalikuks üksnes seetõttu, et süüdistataval oli haigla

töötajana ligipääs haiglas statsionaarselt viibivatele patsientidele ja nende isiklikele esemetele.

Ilma vastava töökohata ja ilma oma tööülesandeid täitmata ei oleks süüdistataval olnud

võimalik kannatanule ligi pääseda, veel vähem tema isiklikest esemetest ülevaadet omada. Seda

kinnitab ka süüdistatav ise, kelle sõnul sattusid tööülesannete täitmise käigus korduvalt tema

kätte patsientide esemed, sh pangakaardid, kuna patsientidel olid need kas voodi peal laiali või

mujal selleks mitte ette nähtud kohtades. Seega oli süüdistatava ametiülesannetel kahju

tekitamise mehhanismis määrav roll.

M.U. episoodi puhul leidis kinnitust, et kahju tekitamine oli võimalik ka selliselt, et kannatanu

ei andnud oma pangakaarti ega PIN-koodi süüdistatavale. Selle lähenemise võtab omaks ka

tsiviilkostja, kuid üritab just nende kahe juhtumi väidetavale erinevusele viidates oma vastutust

välistada E.K. ga seotud episoodis. Samas jäetakse sellega tähelepanuta, et mõlema kannatanu

olukorrad on seejuures ühetaolised – kannatanud hoidsid oma pangakaarte ja PIN-koode palatis

asuvas rahakotis ning haigla töötajad korjasid kannatanute isiklikke esemeid pidevalt kokku

ning panid need rahakotti tagasi. Sellest tulenevalt jääb kolmandale isikule arusaamatuks, miks

oli tsiviilkostja hinnangul M.U. le kahju tekitamine võimalik ka ilma, et viimane oleks oma

pangakaardi ja PIN-koodi süüdistatavale andnud, ent kannatanule kahju tekitamine sarnaselt ei

olnud võimalik.

12.4. Võrreldes eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendiga, siis praegusel juhul oli aga

süüdistataval ligipääs kannatanu isiklikele asjadele olenemata teiste isikute täiendavast

volitusest või käitumisest. Süüdistatav tunnistas, et ta on kannatanute isiklikke esemeid pidevalt

kokku korjanud. Seega on tegu kahe täiesti erineva olukorraga, sest Riigikohtu otsuses ei oleks

sotsiaaltöötaja saanud pangakaarti ja PIN-koodi enda valdusesse ilma, et tööandja oleks talle

need andnud, aga praegusel juhul sai süüdistatav ligipääsu kannatanu asjadele ka ilma ühegi

teise isiku konkreetse osaluseta just seetõttu, et ta töötas haiglas hooldajana. Seega kinnitab

tsiviilkostja oma Riigikohtu lahendi käsitlusega just kolmanda isiku seisukoha õigsust.

12.5. Ka leitakse, et jutt kannatanu „käsundist” pole usutav. Kuigi kolmanda isiku hinnangul ei

oma tähtsust, kas pangakaardi koos PIN-koodiga andis süüdistatavale kannatanu või võttis need

süüdistatav, märgitakse vastuseks järgmist. Maakohus põhjendas selgelt, et kannatanu oli väga

vana ning tal olid mäluga probleemid. Ühtlasi leidis kinnitust, et kannatanu käitus dementsuse

tõttu tihti kummaliselt, pannes näiteks oma isiklikud esemed nendeks mitte mõeldud

kohtadesse. Muuhulgas oli kannatanul PIN-kood paberile üles kirjutatud. Kui kannatanu oleks

teadnud PIN-koodi peast, siis ei oleks ta pidanud seda ka kirja panema.

Kolmanda isiku hinnangul ei ole kannatanu ütlused ebamäärased. Kannatanu ütles selgelt, et

tema mäletamist mööda ei ole ta oma pangakaardi koos PIN-koodiga kellelegi avaldanud,

samuti ei pea ta võimalikuks, et ta oma pangakaardi kellelegi andis. Seega ei ole kannatanu

väljendanud kahtlust, vaid vastupidi eelnevat selgelt kinnitanud.

Ühest küljest väidab tsiviilkostja, et kannatanu ei pruukinud mäletada süüdistatavale kaardi

andmist, ent samas pidi ta mäletama oma pangakaardi PIN-koodi. On selge, et neljanumbrilise

kombinatsiooni meeles pidamine on märksa keerulisem kui pangakaardi andmise mäletamine.

Lisaks ei ole süüdistatava lugu kannatanu „käsundi“ täitmisest eluliselt usutav. Pärast

väidetavat kontojäägi kontrollimist ei andnud kannatanu süüdistatavale vähimatki

informatsiooni kontoseisu kohta ja jättis pangakaardi üldsegi enda kätte, visates hiljem selle

koos PIN-koodiga ahju. Kannatanu, kes väidetavalt andis „käsundi“ kontojäägi kontrollimiseks

ja mäletas sellel hetkel PIN-koodi, ei tundnud pärast seda enam mingit huvi kontojäägi vastu,

ei küsinud pangakaarti tagasi ja unustas üldse igasugused seoses pangakaardi ja süüdistatava

vahel. Väidetavalt tekkis süüdistataval kannatanule kuuluva raha väljavõtmise tahtlus alles

pangaautomaadi juures „käsundit“ täites, kuigi varasemalt M.U. vastu kuritegu toime pannes

oli tal see tahtlus olemas juba viimase pangakaarti palatist salaja võttes. Tunduvalt tõenäolisem

on, et süüdistatav võttis kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi ära omavoliliselt.

12.6. Kolmanda isiku esindaja leiab, et VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

Tsiviilkostja on apellatsioonis vääralt tõlgendanud kolmanda isiku öeldut. Kolmas isik selgitab,

et seaduse järgi peab kahju tekitamine olema seotud tööandja majandus- või kutsetegevusega,

aga VÕS § 1054 lg 1 kohaldamine ei eelda, et kahju tekitav tegu peaks alati olema toime pandud

konkreetsete töökohustuse rikkumisega. Kolmas isik ei ole ka tsiviilhagis vastupidist väitnud.

Tsiviilhagi p-s 14 on otsesõnu viidatud, et „Tööandja vastutab töötajate poolt toimepandud

niisuguste õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine töötaja poolt ei oleks olnud

võimalik, kui kahju tegelik tekitaja ei oleks olnud tööandja töötaja“.

12.7. Tsiviilkostja väidab, et tööandja kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd jälgida

ja korraldusi anda ei saa olla piiramatu. Kolmas isik on nõus, et selline kohustus ei saa olla

piiramatu, aga täpsustab, et see küsimus ei oma käesolevas asjas otsest tähtsust. Tööandja süü

pole VÕS § 1054 lg 1 kohaldamisel vastutuse eelduseks, seega ei ole vaja tööandja vastutuse

küsimuse lahendamisel kontrollida tööandja kohustuste täitmist.

12.8. Kolmas isik juhib tähelepanu ka sellele, et käesoleva vaidluse ese on süüdistatava ja

tsiviilkostja solidaarvastutuses. Seega ei lange kogu vastutus tsiviilkostjale, vaid süüdistatava

ning tsiviilkostja vastutus jaguneb nende vahel vastavalt VÕS § 69 lg-le 1. Pole välistatud, et

solidaarvõlgnike omavahelises suhtes leitakse õiglaseks vastutuse jaotuseks näiteks 20%

(tsiviilkostja) ja 80% (süüdistatav) vms. Antud juhul on tsiviilkostja püüdnud aga jätta muljet,

et VÕS § 1054 lg 1 kohaldamine oleks äärmiselt ebaõiglane mh põhjusel, kuna viiks kogu

vastutuse üle tööandjale.

12.9. Erialakirjanduses on selgitatud, et kannatanu omandit süüliselt kahjustanud isik ning tema

tööandja vastutavad solidaarselt VÕS § 1054 lg 1 alusel juhul, kui kahju tekitamine toimus

tööülesannete täitmise käigus. Sellisel juhul ei ole tööandja kahju põhjustanud, kuid ta vastutab

solidaarselt töötajaga viimase tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest. Sarnasel

seisukohal on ka võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid, leides, et VÕS § 1054

reguleerib selle isiku vastutust, kelle huvides tegutsev teine isik on toime pannud õigusvastase

teo seoses oma ülesannete täitmisega. Vaieldamatult tekitas praegusel juhul süüdistatav

kannatanule kahju oma tööülesannete täitmise käigus, kuna süüdistatav võttis (või tsiviilkostja

seisukoha järgi, sai) kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi just oma tööülesannete täitmise

(patsientide hooldamise) käigus. Lisaks ollakse seisukohal, et tööandja vastutab selgelt selliste

oma töötaja toimepandud õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine ei oleks olnud

võimalik ilma töö tegemise olukorrata.

Ka Riigikohus on selgitanud, et tööandja vastutust oma töötaja poolt tööülesannete täitmisel

kolmandale isikule tekitatud kahju eest reguleerib VÕS § 1054 lg 1 (RKTKo nr 3-2-1-48-06, p

13). Muuhulgas asus Riigikohus asjas nr 3-2-1-150-15 seisukohale, et nt vedurijuhist töötaja

käitumine on tööandjale omistatav, kuna töötaja põhjustatud kokkupõrget ei oleks toimunud,

kui vedurijuht ja tööandja ei oleks olnud töösuhtes.

Ka praegusel juhul ei oleks kannatanule kahju tekkinud, kui süüdistatav ja tsiviilkostja ei oleks

olnud töösuhtes, sest süüdistatava töötamine hooldajana andis talle ligipääsu patsientidele (sh

nende isiklikele esemetele) ning tegi ta üldse teadlikuks võimalusest kasutada patsientide

pangakaarte ja PIN-koode omakasupüüdlikult.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

13. Ringkonnakohus, uurides kriminaalasja tõendeid, sh maakohtu otsust, apellatsiooni ning

vastuväiteid apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu 30.12.2020 otsus tuleb jätta muutmata ja

tsiviilkostja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonis tõstatatud

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega faktiliste asjaolude väära kindlaks tegemist.

14. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav Z.Q on toime pannud talle süüksarvatava teo,

samuti on süüdistatav õigeks võtnud tsiviilhagi. Apellatsioonist lähtuvalt vajab lahendamist

üksnes küsimus, kas on täidetud VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eeldused, s.o kas AS-l Põlva

Haigla on solidaarvastutus Z.Q-ga kannatanu ees. Seega puudub vaidlus ka selles, et

tsiviilhagi deliktiõigusliku vastutuse aluseks on VÕS § 1045 lg 1 p 7.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei too apellatsioonis toodud argumendid endaga kaasa maakohtu

otsuse muutmist ning tsiviilhagi solidaarne väljamõistmine Z.Q-lt ja AS-lt Põlva Haigla on

põhjendatud.

Ringkonnakohus peab ka märkima, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole

esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS

§ 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu

otsuses käsitleda ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja

eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid

kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult

vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-

11). Vaatamata sellele, et apellatsioonis vaidlustatakse üksnes tsiviilhagi solidaarset

väljamõistmist, ei erine seal toodud argumendid suuresti maakohtu menetluses väljatoodust.

Seetõttu lähtuvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 peab ringkonnakohus vajalikuks oma otsuses jätta

esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ning märgib vastuseks apellatsioonile

järgmist.

15. Tsiviilkostja esindaja asub mõneti meelevaldselt analüüsima kannatanu ja tunnistaja E.N.

ütlusi. Sellest tulenevalt süüdistab apellant kolmanda isikuna kaasatud E.N. t valeütluste

andmises. On lubamatu siduda tunnistaja ütluste usaldusväärsus tema poolt saadava varalise

kasuna pärandi näol. Sisuliselt loob apellant oma väitega seisukoha, kus tunnistajana ei ole

võimalik arvestada isiku ütlusi, kelle pärandi suurus sõltub asja tulemusest ehk apellant määrab

ette tõendile antava hinnangu, mis ei ole lubatud ning on vastuolus KrMS § 61 lg-ga 1. Küll on

tunnistaja, süüdistatava ning kannatanu ütlustes teatav ebakõla, millele on ka maakohus

tähelepanu pööranud, kuid on põhjendatult asunud seisukohale, et kannatanu ütlused on

usaldusväärsemad kui süüdistatava omad.

16. Esmalt märgib ringkonnakohus siinkohal, et ringkonnakohtule jääb arusaamatuks E.N.

esindaja apellatsioonivastuses toodud argumentatsioon, kuidas tuleks käesolevas asjas

kohaldada eelkõige tsiviilkohtumenetluse reegleid. Nimetatud asjaolu tuleneb otseselt KrMS

§ 381 lg-st 6, mille kohaselt KrMS-is reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi

menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust kui ka N. Aasa poolt

viidatud kohtupraktikast. Nimetatud asjaolust erinevat seisukohta ei ole väitnud ei maakohus

ega ka apellant. Seega jääb sellele tähelepanu juhtimine arusaamatuks ja eraldiseisvalt

tagajärjetuks.

17. Ka ei nõustu kohtukolleegium E.N. esindaja väitega, et viited Riigikohtu lahendile asjas 3-

1-1-105-10 ei oleks justkui üldse asjakohased. Tõsi, need ei ole küll üks ühele ülekantavad,

kuid analoogia korras arvestatavad. Apellatsioonile vastuväiteid esitades toob esindaja välja, et

käesolevas asjas ei ole avaliku võimu kandjat ja sellest tulenevalt avalik-õiguslikku suhet, mida

reguleerib RVastS. Nii ei ole ka apellant väitnud, et see on üks ühele üle kantav, vaid kohaldatav

analoogia korras, millega nagu apellant ka välja toob, on nõustunud ka maakohus. Maakohus

on tuginedes sellele lahendile jõudnud küll vastupidisele seisukohale kui apellant.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu arutluskäik on õige ja sisuliselt peab seda järeldama ka

E.N. esindaja, sest maakohtu otsus on esindaja hinnangul õiguspärane ning selle tühistamiseks

puudub alus.

18. Tsiviilkostja esindaja hinnangul on kannatanu ning kolmanda isiku ütluste usaldusväärsus

oluline selleks, et tuvastada, kas kahju on tekitatud töökohustuste täitmisega.

18.1. Apellant leiab, et süüdistatava kohtueelse menetluse ütlustega on tõendatud, et kannatanu

andis ise oma pangakaardi koos PIN-koodiga üle süüdistatavale. Apellatsiooni kohaselt on

maakohus põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärsemaks kui kannatanu

ütlused. Maakohus ei ole väidetavalt piisavalt põhjendanud Z.Q ütluste ebausaldusväärsust

ning nende kui tõendi kõrvalejätmist, maakohtu arutluskäik tõendite usaldusväärsuse

hindamisel ei ole arusaadav ja jälgitav. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

18.2. Ringkonnakohus märgib, et maakohtule tehtud etteheiteid on üksnes kaitsetaktikaline

paljasõnaline väide, sest maakohus on väga põhjalikult analüüsinud pangakaardi ja koodi

üleandmise osas antud ütlusi ning on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kannatanu ütlused on

usaldusväärsemad kogumis. See, et apellant ei nõustu maakohtuga, ei tähenda, et maakohus ei

oleks piisavalt põhjendanud tõendite usaldusväärsust või maakohtu arutluskäik ei oleks

arusaadav ega jälgitav.

18.3. Maakohtu otsusest nähtub, et tõendid on teataval määral vastuolulised selles osas, kuidas

sattus E.K. pangakaart koos PIN-koodiga süüdistatav Z.Q kätte. Süüdistatav väidab, et

E.K. andis ja palus kontrollida kontojääki, öeldes ka koodi. E.K. aga eitab pangakaardi andmist

ja PIN-koodi ütlemist. Ka maakohus ise leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kahandab

tema tervislik seisund, millist seisukohta kinnitab kannatanu tütar E.N. , kelle sõnul on E.K.

mälu lünklik. Küll leiab maakohus seejärel, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab

uurijaga adekvaatse jutu rääkimine ehk E.K. l oli ka adekvaatseid päevi, mistõttu ei lugenud

maakohus kannatanu ütlusi tema haigusseisundist tulenevalt ebausaldusväärseteks. E.K. , E.N.

ning Z.Q ütluste ja E.K. haigusloo põhjal leidis maakohus, et E.K. ütlused, et ta ei andnud

kellelegi pangakaarti ega koodi, on usaldusväärsed.

Maakohtu hinnangul äratab Z.Q ütlustes kahtlust ka asjaolu, et juhul kui E.K. andis

pangakaardi Z.Q-le vabatahtlikult ja täie teadvuse juures olles kontojäägi kontrollimiseks

üle, miks E.K. siis seda temalt hiljem tagasi ei küsinud, vaid kaart jäigi Z.Q kätte.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juba ainuüksi E.N. ütlustest, et kannatanu oli dementne ning

mälu oli lünklik ning perioodid esinesid hooti. Küll on maakohus lähtuvalt sellest põhjendatult

seadnud kahtluse alla süüdistatava ütlused.

18.4. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik tõendite kogumis jõuda järelduseni, et E.K. ei

andnud pangakaarti koos vajalike rekvisiitidega süüdistatavale. Nii on 27.02.2020

ülekuulamisel kannatanu E.K. öelnud: „/…/ Ma hoian oma pangakaarti rahakotis. Mul oli

pangakaardi kood peas aga ma ei tea kas enam on, sest ma ei kasuta seda. Mul on PIN-kood

üles kirjutatud ja see on rahakoti vahel koos pangakaardiga. Ma ei ole kunagi haiglas

pangakaarti andnud kellelegi kasutada ja nad ei ole küsinud ka keegi. Ma kahtlen, et olen oma

pangakaarti kellelegi andnud. Ma ei mäleta, et ma oleksin öelnud kellelegi ka oma pangakaardi

PIN-koodi. Ma ei ole märganud ka seda, et vahepeal oleks mu pangakaart olnud kadunud. /…/“

(kd 1, lk 23). E.N. tunnistajana antud ütlused kinnitavad pigem kannatanut iseloomustavat

infot, kus tunnistaja peamiselt „arvab“ ja „ei usu“ või seda, et E.K. ei ole pangakaarti koos

koodidega andnud ei oma tütrele ehk temale ega ka kellelegi teisele lähedasele (kd 1, lk 29).

Ringkonnakohtu hinnangul kannatanut iseloomustava materjalina saab välja tuua ka tunnistaja

E.N. poolt viidatud tunnistaja A.N. , kes käis E.K. t haiglas vaatamas. Nii tuleneb A.N. antud

ütlustest (kd 1, lk 31), et ta käis korduvalt vaatamas kannatanut, kes teda ära ei tundnud ning

kannatanu jutt oli segane ja seosetu ning ta tundis muret oma pangakaardi koodi pärast. Seega

ei ole võimalik eelistada käesolevalt süüdistatava ütlusi kannatanu ütlustele. Samuti ei kinnita

süüdistatava ütlusi pangakaardi üleandmisest E.K. poolt tema valdusesse ka teised tõendid.

Seega on leidnud kinnitust, et E.K. ei andnud oma pangakaarti Z.Q-le koos PIN-koodiga,

vaid ilmselt võttis süüdistatav selle ise. Lisaks toimusid teise kannatanu M.U. episoodid varem,

mille käigus Z.Q tunnistas, et võttis ise pangakaardi. Lähtuvalt toimepandud teo iseloomust

on kaheldav, et E.K. valis juhuslikult raha kontrollimiseks Z.Q , kes oli oma soovi võlgadest

vabaneda M.U. kaardi võtmisega juba varasemalt realiseerinud, kuid E.K. puhul justkui oleks

jäänud nüüd ootama kannatanu poolset pöördumist.

18.5. Küll nõustub ringkonnakohus lähtuvalt eelnevast aga maakohtu lõppjäreldusega ning

kolmanda isiku esindaja väljatooduga, et Z.Q ei olnud õigustatud pangakaarti kasutama ei

siis, kui ta oleks selle saanud otse E.K. lt või ta oleks selle ise rahakotist võtnud. Seejuures ei

nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks Z.Q ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale

jätnud, vaid kohus luges E.K. ütlused usaldusväärsemateks.

Apellant tõstatas küll ütluste usaldusväärsuse teema. Nagu ka maakohus, ei jaga

ringkonnakohus apellandi seisukohta, et asjaolul, kas E.K. andis ise oma pangakaardi koos

koodiga süüdistatavale või süüdistatav võttis pangakaardi koos koodiga mõjutaks VÕS § 1054

lg 1 eelduste täidetust.

19. VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

VÕS § 1054 lg 1 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.

19.1. Nagu ka apellatsioonis välja toodi, on olulised kaks elementi – kas AS Põlva Haigla

kasutas Z.Q-d pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses (1) ning kas kahju tekitamine oli

seotud AS Põlva Haigla majandus- või kutsetegevusega (2).

19.2. Riigikohtu praktikast tuleneb, et VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja kõigepealt

tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses, st üks isik teeb teisele

isikule kestvusvõlasuhte raames sooritusi ehk osutab oma kohustust täites teenust. Juhul, kui

üks isik ei ole teist isikut oma majandustegevuses kasutanud pidevalt, võib ta vastutada teiselt

isikult teenuse saamisel teise isiku õigusvastase ja süülise teo eest VÕS § 1054 lg 2 või 3 alusel

(RKTKo asjas nr 3-2-1-75-05, p-d 11-12; RKTKo asjas nr 3-2-1-136-16, p 30). Selles vaidlust

ei ole – Z.Q on AS-is Põlva Haiglas töötanud alates 03.08.2011. Samuti ei ole ei maakohtu

menetluses ega ka käesoleval ajal olnud vaidlust selles, et kostja ehk AS Põlva Haigla ei oleks

kasutanud Z.Q-d oma majandustegevuses.

19.3. Teiseks oluliseks aspektiks, milles on käesoleval ajal just vaidlus, on see, et isik vastutab

selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju

tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Seega jääb küsimus, kas Z.Q

tekitatud kahju oli seotud AS Põlva Haigla majandus- või kutsetegevusega. Ringkonnakohtu

hinnangul, nõustudes maakohtu ja kolmanda isiku esindajaga, tuleb sellele küsimusele vastata

jaatavalt.

Tööandja vastutab ka töötajate poolt toimepandud niisuguste õigusvastaste tegude eest, mille

toimepanemine töötaja poolt ei oleks olnud võimalik, kui kahju tegelik tekitaja ei oleks olnud

tööandja töötaja. Nii on näitena ka toodud, et remonditöökoja pidaja vastutab VÕS § 1054 lg 1

alusel töökotta toodud sõiduki omanikule tekitatud kahju eest, mille töökohas töötavad isikud

põhjustasid sõidukit omavoliliselt töökojast eemaldades ning sellega lõbusõitu tehes.

Nii tuleneb ka sätte kommenteeritud väljaandest, et lõige 1 näeb ette vastutuse selliste isikute

eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selliste isikute näol on

eelkõige tegemist töötajate ja muude isikutega, kellel on neid oma majandustegevuses

kasutatava isikuga püsiv suhe. Lõike 1 kohaldamiseks piisab seega sellest, kui hageja tõendab,

et kostja kasutas kahju tekitajat pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses (RKTKo asjas nr 3-

2-1-43 p 16).

VÕS § 1054 lg 1 on kohaldatav muuhulgas ka juhul, kui töötaja tekitab tööülesandeid täites

õigusvastaselt kahju kaastöötajale või kolmandale isikule (RKTKo asjas nr 3-2-1-21-13 p 21;

RKTKo asjas nr 3-2-1-181-15, p 44; RKTKo asjas nr 3-2-1-136-16 p-d 28, 30). Töötaja poolt

oma tööülesannete täitmise ajal teenistushuvide vastane või tööandja korraldusi rikkuv tegevus

ei välista tööandja vastutust töötaja õigusvastase ja süülise teoga põhjustatud kahju eest

(RKTKo asjas nr 3-2-1-24-98; RKTKo asjas nr 3-2-1-150-15, p 5; RKKKo asjas nr 3-1-1-1-

05, p 9) Ei ole kahtlust, et tööandja vastutab selliste oma töötajate toimepandud õigusvastaste

tegude eest, mille toimepanemine ei oleks olnud võimalik ilma töö tegemise olukorrata.

19.4. Ringkonnakohtu hinnangul nagu on analüüsinud ka maakohus, siis käsitleb käesolev

juhtum kohtupraktikas väljakujunenut ning et Z.Q sai teo toime panna üksnes seetõttu, et

ta tekitas kahju oma töökohustuste täitmise käigus AS Põlva Haigla majandustegevuses. Kui

Z.Q ei oleks töötanud AS-is Põlva Haigla, ei oleks tal olnud võimalik tekitada E.K. le ja

nüüdseks tema õigusjärglasele E.N. le õigusvastaselt kahju.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik kuidagi asuda seisukohale, et Z.Q ei ole

tekitanud kahju töökohustuste raames. Apellant on loonud erinevaid konstruktsioone ja

üritanud süüdistada kannatanut, kuid apellandi käsitlus ei lähe kokku seadusega ning apellant

on sisustanud VÕS § 1054 lg-t 1 täiendavate piirangutega, mis ei nähtu ei seadusest ei

kohtupraktikast. Ringkonnakohus peab nõustuma kolmanda isiku esindajaga, et selliste

konstruktsioonide puhul läheb apellant vastuollu nii seaduse, selle mõtte kui ka

kohtupraktikaga.

19.5. Z.Q omas ligipääsu E.K. le üksnes seetõttu, et ta töötas kahju tekkimise ajal AS-is

Põlva Haigla kirurgiaosakonnas hooldajana ning tema ametijuhendi (kd 1, lk 173-174) II punkti

alapunktide 2.1 - 2.8 kohaselt on hooldaja tööülesanded järgmised: õe juhendamisel abivajavate

patsientide hooldamine hooldusprotseduuride teostamisel (pesemine, söömine, liikumine,

riietumine, eritamine); haigetele toidu jaotamine, kasutatud toidunõude koristamine ja kööki

saatmine, ruumide korrastamine; õe abistamine lamamisrežiimil olevate patsientide

hooldamisel; patsientide saatmine osakonnast väljaspool teostavatel uuringutel ja

protseduuridel; patsientide voodite ja öökappide korrastamine, pesu vahetamine; voodi

puhastamine ja desinfektsioon; osakonna ruumide koristamine ja valvevahetusest osavõtmine

ning patsientide seisundi kohta tähelepanekute edasiandmine. L. Kangro viibis haiglas 12 päeva

(kd 1, lk 198 – sisehaiguste osakonnas, sise-neuro statsionaar), mistõttu ei ole võimalik väita

isegi arvestades seda, et Z.Q ei olnud ilmselt ainus hooldaja ja 24/7, justkui ei olekski eriti

E.K. l Z.Q-ga kokkupuudet olnud. Nagu nähtub kannatanu haigusloost ja ka Z.Q enda

avaldatust, siis E.K. asjad olid pidevalt palatis laiali, mistõttu oli soodustatud tulenevalt Z.Q

töötamisest haiglas tal ka juurdepääs E.K. pangakaardile ja PIN-koodile. See sai

võimalikuks üksnes seetõttu, et Z.Q töötas hooldajana. Lisaks usaldus ei pea tekkima

konkreetse hooldaja suhtes, vaid tervishoiutöötajate suhtes üldiselt, sest isik viibib ravil ja peaks

saama abi, mitte kartma, et ta võib langeda varguse ohvriks. Siinkohal jagab kohtukolleegium

ka kolmanda isiku esindaja seisukohta sellest, et käsundi üleandmine kui kontoväljavõtte

tegemine ei ole eluliselt usutav konstruktsioon ja see ei leidnud ka eelnevalt analüüsitud

kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas kinnitust. Seega sai kuriteo toimepanemine

võimalikuks tööülesannete täitmise käigus.

19.6. Ka kolmanda isiku esindaja on veenvalt ümber lükanud apellandi käsitluse sellest, kuidas

käesolev juhtum ei ole lahendatav Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-105-10 punktis 9.6

väljatooduga. Viidatud kohtuasjas oli kahju tekitamine võimalik üksnes nii, et Tartu linn andis

töötajale kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi, vastasel juhul ei oleks töötaja nendele esemetele

ligi pääsenud. Kui Tartu linn ei oleks töötajale kannatanu isiklikke esemeid üle andnud, siis ei

oleks töötaja neid ka ise mingit moodi kätte saanud ja kahju tekitamine oleks olnud võimatu.

Praegusel juhul oli aga süüdistataval tänu oma tööülesannetele ligipääs kannatanu isiklikele

esemetele, olenemata teiste isikute täiendavast volitusest või käitumisest.

19.7. Ringkonnakohus nõustub apellandiga järgmises. Maakohus küll mõneti heidab AS-le

Põlva Haigla ette, et haiglal kui tööandjal on kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd

jälgida ning neile korraldusi anda. Vaatamata positiivsele iseloomustusele ei osutunud Z.Q

nii usaldusväärseks töötajaks kui haigla arvas, kuid tegelikkuses selles osas etteheited ei ole

käesoleval ajal määravaks. Nii on ka maakohus ise oma lahendis märkinud, et tulenevalt

kohtupraktikast ei ole tööandja vastutuse eelduseks mitte tema süü, vaid tema töötaja süüline

käitumine (Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-1488, p 9). VÕS § 1054 lg 1 järgse

teise isiku poolt tekitatud kahju eest vastutuse eelduseks ei ole isiku käitumise süülisus, kes

kasutab teist isikut oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 1054 järgi vastutab isik teise

isiku poolt toimepandud õigusvastase ja süülise teo eest. Z.Q süülises käitumises käesoleval

hetkel enam kahtlusi pole.

19.8. Lisaks nõustub ringkonnakohas kolmanda isiku esindaja apellatsioonivastuses tooduga,

et ei ole kindlaks määratud, et solidaarvastutuse puhul jaguneb vastus 50% ja 50%. VÕS § 137

lg 1 kohaselt, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes

viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Siit ei

nähtu solidaarvastutuse proportsiooni ega nähtu seda ka maakohtu otsusest. Samuti reguleerib

solidaarvõlgnike omavahelisi suhtes VÕS § 69. Kui siia lisada juurde, et süüdistatav on

tsiviilhagi õigeks võtnud, sellele vastu ei vaidle ning on maakohtu istungil lubanud kahju

korvata, siis tundub asjakohatu apellandi väide, et kuna E.N. on E.K. pärija, siis on tal isiklik

huvi kahju väljamõistmiseks solidaarselt AS-ilt Põlva Haigla, kuivõrd tegemist on pärandvara

hulka kuuluva nõudeõigusega, mida on tunduvalt perspektiivikam maksma panna tööandja

vastu. Tegemist on seadusest tuleneva vastutuse alusega, seega nõudeõiguse perspektiiv siin

rolli ei mängi.

19.9. Seega kokkuvõtlikult, on tõendamist leidnud, et täidetud on mõlemad VÕS § 1054 lg 1

kohaldamise elemendid, s.o AS Põlva Haigla kasutas Z.Q-d oma majandustegevuses,

Z.Q poolt E.K. le (E.N. le) kahju tekitamine oli seotud AS Põlva Haigla

majandustegevusega ning Z.Q on tekitanud kahju õigusvastaselt, mistõttu vastutavad

Z.Q ja AS Põlva Haigla solidaarselt. Apellatsioon jäi edutuks.

Siinkohal märgib ringkonnakohus ära ka selle, et apellant vaidlustas muuhulgas seda, et

maakohtus menetluskulud jäeti võrdses osas Z.Q ja AS Põlva Haigla kanda ning taotles

menetluskulude E.N. kanda jätmist. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata,

siis puudub alus ka maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskulude jaotust muuta.

20. Ringkonnakohtul tuleb võtta seisukoht kolmanda isiku esindaja kui ka apellandi

menetluskulude osas.

21. E.K. esindaja vandeadvokaat N. Aas esitas koos vastusega apellatsioonile taotluse

menetluskulude hüvitamiseks. Taotletakse KrMS § 185 lg 2 alusel mõista tsiviilkostjalt välja

kolmanda isiku kantud menetluskulud kokku summas 2160 eurot (koos käibemaksuga). KrMS

§ 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahendi tegemise korral jätta KrMS § 185 lg 1 alusel

kolmanda isiku kantud menetluskulud kokku summas 2160 eurot (koos käibemaksuga) riigi

kanda. Märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni selle täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

21.1.

Esindaja

taotluse

kohaselt

perioodil

26.01.2021-16.02.2021

on

kõnealuse

kriminaalmenetluse apellatsioonimenetluses kokku osutanud õigusabi 7,2 tunni ulatuses

summas 2160 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja kinnitab, et kõik esitatud kulud on kantud

kolmanda isiku esindamisega antud kriminaalasja menetluses. Taotluse kohaselt on

Advokaadibüroo Sorainen AS osutatud õigusabi täpne nimekiri ja koosseis esitatud lisas 1.

Menetlusosaliste poolt juba tasutud õigusabikulusid tõendab ka Advokaadibüroo Sorainen AS

Arve lisa 2. Õigusabi on osutatud keskmise tunnihinnaga 250 eurot. Riigikohus on lahendis 3-

2-1-115-14 (p 4) selgitanud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajadust tuleb

hinnata igas kohtuasjas eraldi. Kohtute viimase aja praktikas on loetud Advokaadibüroo

Sorainen advokaatide puhul põhjendatuks 200 eurost tunnihinda ilma käibemaksuta (Riigikohtu

lahend 2-16-3785, p 31.4). Antud juhul on esindajaks olnud suurte kogemustega ja kõrgelt

kvalifitseeritud õigusteenuste osutaja, on teenuse osutamise keskmine tunnihind põhjendatud.

Vaidlusalune õigusküsimus on samuti olnud keskmisest keerukam. Kuna antud juhul on

menetlusosaliste õigusabikulud olnud seotud apellatsioonimenetlusega, taotletakse nende

väljamõistmist AS-lt Põlva Haigla. Alternatiivselt taotletakse menetlusosaliste õigusabikulude

väljamõistmist riigilt. Menetluskulud tasuda E.N. pangakontole (EE502200001101497731).

21.2. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või

esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel

tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja

kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (RKKKo asjas nr 3-1-1-90-16, p 16 ning RKKKo asjas

nr 1-18-4590, p 46).

Esindaja tunnitasuks on märgitud 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus nagu

maakohuski leiab, selline tunnitasu käesolevas kriminaalasjas ei ole mõistlik ning erineb

oluliselt Eesti keskmisest. Nii on maakohus ka juba teinud viite kohtupraktikale, mille kohaselt

on kriminaalasjades enamasti valitud kaitsjate või esindajate tunnitasu aktsepteeritud suuruseks

loetud ilma käibemaksuta 120-130 eurot (RKKKo asjas nr 1-18-5815, p-d 63-65). Tunnitasu

150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohus kriminaalasjades aktsepteerinud väga harvadel

juhtudel (RKKKm 1-16-6137, p 7; RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). Maakohus on välja toonud, et

lepingulise esindaja tunnitasu eelviidatud suurusjärgus on aktsepteeritud reeglina ka

tsiviilkohtumenetluses. Maakohus juba käsitles esindaja poolt viidatud tsiviilasjades

väljamõistetud tasusid tunnihinnaga 200 eurot ilma käibemaksuta. Samas on Riikohus esindaja

poolt viidatud Riigikohtu lahendites rõhutanud, et tegemist on keskmisest keerukama ja

mahukama asjaga, mis õigustab ka keskmisest kõrgemat tunnitasu. Esindaja hinnangul on

käesolev vaidlus keskmisest keerukam ka käesoleval ajal.

21.3. Ringkonnakohtul ei ole siinkohal taaskord alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele

seisukohale ning nõustub, et tsiviilhagiga seotud vaidluse puhul ei ole kriminaalasi keskmisest

keerukam ega mahukam ning ka tsiviilõiguslik vaidlus või esitatud nõue ei ole õiguslikus

mõttes keerukas – tegemist on tavalise deliktiõigusliku vastutusega. Kohtukolleegium leiab, et

tunnitasu 250 eurot ja seda ilma käibemaksuta, ei ole asja ja selle keerukust arvestades

põhjendatud ning seda ka vaatamata kolmanda isiku esindaja kõrgele kvalifikatsioonile. Samuti

puuduvad argumendid, mille alusel asuda maakohtust erinevale arvamusele ka põhjendatud

tunnitasu osas. Ringkonnakohus loeb kolmanda isiku esindaja põhjendatuks tunnitasuks 130

eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuga 156 eurot).

21.4. Menetluskulude hüvitamise taotlusele on lisatud ka menetluskulude nimekiri ja 1 arve.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on osutatud õigusteenust kokku 7,2 tunni ulatuses. Nii on

esindajal kulunud tsiviilkostja apellatsiooni analüüsimisele ja telefonikõnele kliendiga kaasuse

strateegia edasiseks aruteluks 0,4 tundi; apellatsiooni vastuse koostamisele 3 erineval päeval

kokku 4,6 tundi ning tsiviilkostja apellatsioonile vastuse koostamisele, menetluskulude taotluse

koostamisele ja nende esitamisele kohtule 2,2 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on osutatud

teenus olnud vajalik, põhjendatud ning seda taotletud ajakulu 7,2 tunni ulatuses.

Seega loeb kohus põhjendatud lepingulise esindaja tasu 7,2 tunni ulatuses 1123,20 eurot, sh

käibemaks 187,20 eurot.

21.5. Kuna ringkonnakohus jätab KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata, siis

KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on

esitatud. Seega, kuna apellatsioon on esitatud tsiviilkostja huvides ning ringkonnakohus jätab

maakohtu otsuse muutmata, siis ringkonnakohtu poolt põhjendatuks loetud osas, s.o summas

1123,20 eurot jäävad E.N. l tekkinud menetluskulud AS Põlva Haigla kanda.

21.6. Kolmanda isiku esindaja taotles muuhulgas märkida menetluskulude kindlaksmääramise

kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lõike 2 kohaselt VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud intressimäära

õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kuna käesolevas asjas ei ole AS Põlva Haigla ega esindaja taotlenud viivise vähendamist VÕS

§ 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel, siis puudub kohtul vajadus hinnata tsiviilkostja majanduslikku

olukorda. Kohus saab sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel.

Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. (RKKKo asjas nr 1-

16-5540, p 32)

Seega määrab ringkonnakohus kindlaks, et AS-lt Põlva Haigla välja mõistetud

menetluskuludega viivitamisel tuleb menetluskulude summalt tasuda viivitusintressi VÕS

§ 113 lõikes 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

Lisaks kolmanda isiku esindaja taotlusel määrab ringkonnakohus, et E.N. kasuks

väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda AS-l Põlva Haigla E.N. pangakontole (XXXXX).

22. Menetluskulude hüvitamise taotluse esitas ka apellant ehk tsiviilkostja.

Taotluse kohaselt on tsiviilkostja ringkonnakohtus saanud õigusabi 5 tunni 32 minuti ulatuses

seoses apellatsiooni koostamise ja esitamisega. Tsiviilkostja kinnitab, et on toodud mahus

saanud õigusabi käesoleva kriminaalasjaga seoses. Tsiviilkostja esindaja tunnihind on 125 eurot

(millele lisandub käibemaks). Käibemaksuta on tsiviilkostja õigusabikulud 691,67 eurot. AS

Põlva Haigla on käibemaksukohuslane. Apellant soovib, et apellatsioonimenetluse kulud

mõistetakse välja E.N. lt AS Põlva Haigla kasuks välja.

31.02.2021 on koostatud AS-le Põlva Haigla arve nr 210013, mille kohaselt on osutatud 5 tunni

32 minuti ulatuses õigusteenust summas 691,67 eurot. Arve spetsifikatsiooni kohaselt on

osutatud teenused järgmised: kliendi kirjadega tutvumine (apellatsiooni küsimus) 15 minutit,

tsiviilkostja apellatsiooni koostamine kahel päeval 1 tund 14 minutit ning 3 tundi 48 minutit,

apellatsiooni menetlusse võtmise määrusega tutvumine 15 minutit.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid esindaja tunnitasule arvestades eelmises punktis kolmanda

isiku esindaja tunnitasu kohta väljatoodut. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu 125

eurot (ei sisalda käibemaksu). Samuti leiab ringkonnakohus, et osutatud õigusteenus on olnud

vajalik ning ajakulu põhjendatud.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult

arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel

kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (RKKKo asjas nr 3-1-1-

23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga; RKKKm asjas nr 1-19-2759, p 10). Praegusel

juhul on koostatud arvetele lisatud käibemaks. Küll tuleb arvele märgitust kui ka

menetluskulude taotlusest välja, et KMS § 27 lg 14 sätestatu kohaselt ei ole arve saajal kohustust

kajastada seda käibedeklaratsiooni lisal. Samuti taotleb esindaja menetluskulude väljamõistmist

ilma käibemaksuta. AS Põlva Haigla on alates 19.06.1996 käibemaksukohuslasena

registreeritud, mistõttu on võimalik äriühingul osutatud õigusteenuse eest väljastatud arvete

alusel teenuse hinnale lisatud käibemaks määras 20% sisendkäibemaksuna maha arvata.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis jäävad tsiviilkostja

esindaja kulud KrMS § 185 lg 2 alusel apellandi enda kanda.

23. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab ringkonnakohus, et Tartu

Maakohtu 30. detsembri 2020 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)