2-20-10426/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.märts 2021.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10426

Kohtuasi

XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.novembri 2020.a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY 18.jaanuari 2021.a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellatsioonimenetluses

vastustaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX,

elukoht

XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl (e-

post:XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): YY (sünniaeg

XX.XX.XXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

Karina Maasikleht (e-post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta YY apellatsioonkaebus menetlusse.

2. Tühistada Harju Maakohtu 25.novembri 2020.a ja saata tsiviilasi Harju Maakohtule

uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

3. YY apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud jaotatakse ja mõistetakse välja asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

2-20-10426

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 19.juulil 2020.a Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus

lahutada tema ja kostja abielu, mis on sõlmitud 24.novembril 2012.a., jätta XX

perekonnanimeks peale abielu lahutust Q ning kõik menetluskulud YY kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 24.novembril 2012.a Eestis, Tartu

Maavalitsuses. Abielust on sündinud kaks last: JJ XX.XX.XXXX.a Tartus, Eestis ning CC

XX.XX.XXXX.a Downers Groveis USA-s, kes elavad emaga Eestis. Laste isa on USA kodanik

ning elab alates märtsi kuust püsivalt USA-s ning lapsed elavad emaga Eestis.

3. Abikaasade abielulised suhted on lõppenud ning hageja ei soovi abielu taastada. Hageja

hinnangul on abielulised suhted lõppenud pöördumatult ning hageja palub kohtul abielu

lahutada. Poolte vahelised suhted on olnud aastaid äärmiselt konfliktsed, korduvalt on pidanud

sekkuma pereellu politsei ning algatatud on mitmeid kriminaalmenetlusi, millised on tänaseks

lõppenud. Hageja leiab, et abielu ei ole enam võimalik taastada ega jätkata, kuivõrd abielulised

suhted on pöördumatult lõppenud. Hageja enam kostjaga abielus olla ei soovi ning see soov on

kaalutletud ja läbimõeldud.

Kostja vastuväited

4. Kostja vastuväiteid hagile esitanud ei ole.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 25.novembri 2020.a otsusega hagi ning lahutas hageja ja kostja

abielu, mis on sõlmitud 24.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses ja mille kohta on tehtud

kanne nr 13-32-2012/546. Abielu tõend on vormistatud 26.novembril 2012.a Tartu

Maavalitsuses. Abielu lõpeb otsuse jõustumisest. Maakohus jättis menetluskulud jätta poolte

enda kanda.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmiti abielutunnistusest nähtuvalt poolte abielu

24.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses, mille kohta on tehtud kanne nr 13-32-2012/546.

7. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada kui abielusuhted on pöördumatult

lõppenud. Abielusuhted on lõppenud kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust

2-20-10426

arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Hageja ei pea abielu jätkamist võimalikuks ja soovib

abielu lahutada. Poolte suhted on konfliktsed, hageja leppida ei soovi.

8. Kohus oli seisukohal, et antud asjaoludel on abielu jätkamine võimatu, abielu ei ole võimalik

säilitada ja tuleb lahutada, kuna hageja ei ole nõus leppima ja kooselu taastama. Tuginedes

eelnenule leidis kohus, et XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks on põhjendatud ja tõendatud

ning kuulub rahuldamisele. Kohus lahutas XX ja YY abielu, mis on sõlmitud 24.novembril

2012.a Tartu Maavalitsuses ja mille kohta on tehtud kanne nr 13-32-2012/546. Abielu tõend on

vormistatud 26.novembril 2012.a Tartu Maavalitsuses.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus tervikuna ja teha

uus otsus, millega saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, juhul kui

ringkonnakohus leiab, et abielulahutuse menetlus allub Eesti kohtule.

10. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise

põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p 1) ja otsus tehti isiku suhtes, keda ei ole seaduse kohaselt

kohtusse kutsutud (TsMS § 656 lg 1 p 2). TsMS § 346 lg 2 esimene lause sätestab, et mh

abieluasjas kohustab maakohus pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama, v.a

juhul, kui poolel on kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. TsMS § 102 lg 1 p 1 järgi on

abieluasi ka tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on abielu lahutamine.

11. Apellant on esitanud Harju Maakohtule tõendid, mille kohaselt ei olnud tal võimalik

füüsiliselt kohtuistungile ilmuda. Apellandi lepinguline esindaja palus kohtul saata apellandile

link, mille abil apellant kohtuga ühendust saab. Maakohtu otsusest ei selgu, miks ei saadetud

apellandile videosilla linki, mille kaudu oleks apellant kohtuga ühendust saanud. Seega ei ole

kohus järginud poolte isiklikult kohtusse kutsumise ja ärakuulamise kohustust. Abielu

lahutamise asjas poolte isiklikult ära kuulamata jätmine ilma mõjuva põhjuseta on oluline

menetlusnormi rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses.

12. Kohus ei ole välja selgitanud ega põhjendanud, kas abielusuhted on pöördumatult lõppenud.

Samuti ei ole kohus võtnud tarvitusele abinõusid abielu poolte lepitamiseks ega põhjendanud,

miks oleks lepitamine kohtu hinnangul ebamõistlik või võimatu. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib

kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab

kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest

tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist

kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. PKS § 67 lg 2 kohaselt

eeldatakse abielusuhete lõppemist, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi.

13. Kohus palus vastustajal 13.oktoobril 2020.a toimunud istungil selgitada, millal poolte

abielulised suhted lõppesid. Vastustaja märkis, et pooled elavad lahus 2020.aasta algusest ja

abikaasad proovisid aasta alguses ka lepitusmenetlust, mis vastustaja sõnul ei toiminud.

Vastustaja sõnul kinnistus tema lahutuse soov 2020.aasta juulikuus toimunud kohtuistungil.

Enne seda käisid abikaasad vastustaja sõnul perenõustajate juures. Eeltoodu viitab sellele, et

abikaasad püüdsid abielu hoida. Vastustaja sõnul käisid abikaasad Ameerikas elades

2019.aastal nõustajate juures, mille tulemusel tundus vastustajale, et perekonnaelu justkui läks

paremaks. Vastustaja leidis, et Eestisse reisimine oli „viimane katse“ kuna Eestis algas abielu.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja ise tunnistanud, et vähemalt kuni Eestisse saabumiseni tegid

abikaasad pingutusi, et abielu säilitada ning lahutuse soov kinnistus vastustaja jaoks alles

2020.aasta juulikuus, mitte kaks aastat tagasi. Vastustaja ei ole hagiavalduses tõendanud oma

2-20-10426

väiteid abielusuhete lõppemise kohta ja ärakuulamise käigus olid vastustaja ja tema esindaja

selgitused abieluliste suhete lõppemise osas vastuolulised. Kui kohus palus avaldajal

täpsustada, kas kohus saab õigesti aru, et abielulised suhted lõppesid 2020. aasta jaanuaris, ei

vaielnud avaldaja sellele vastu.

14. Kooselu lõppemise aega tuvastamata ei saa kontrollida, kas täidetud on PKS § 67 lg 2

eeldus. Vastustaja poolt avaldatu alusel ei ole tõendatud, et abielusuhted oleksid PKS 67 lg-te

1 ja 2 kohaselt pöördumatult lõppenud, mis annaks aluse abielu lahutada. Maakohus ei

põhjendanud otsuses, milliste tõendite põhjal ta tuvastas abielu lahutamise eeldused. Sellega

rikkus kohus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

15. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja

arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Käesoleval juhul ei

ole kohus rakendanud abinõusid poolte lepitamiseks ega põhjendanud, miks on kohtu hinnangul

lepitamine võimatu või ebamõistlik.

16. TsMS § 357 lg 1 kohaselt peatab kohus abielu lahutamise menetluse, kui võib arvata, et

abielu saab säilitada. Kohus ei peata menetlust, kui abikaasad on pikemat aega elanud eraldi ja

kumbki neist menetluse peatamisega ei nõustu. Tegemist ei ole kaalutlusnormidega. Kohus on

kohustatud andma pooltele võimaluse ja aega perekonna säilimiseks.

17. Käesolevas asjas ei ole lahendatud kohtualluvuse küsimust. TsMS § 75 lg 1 kohaselt tuleb

kohtul kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse Eesti kohtule

esitada. REÕS § 57 lg 1 kohaselt määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi

õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Vastavalt REÕS § 60 lg 1 kohaldatakse abielu

lahutamisele sama seaduse §-s 57 nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal. REÕS §

57 lg 3 kohaselt kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus,

määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane

ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis.

18. Abikaasade viimane ühine elukoht oli Ameerika Ühendriikides aadressil XXX. XX oli

ühendriikides elanud koos oma abikaasaga umbes 5 aastat. Nimelt sai XX 2019. aastal USA

kodakondsuse, mille eelduseks oli, et vastustaja oleks Ühendriikides püsivalt elanud vähemalt

kolm aastat ning vastustaja omandas USA elamisloa – nn. Green Card’i. Perekond kolis

USAsse 2015. aastal kindla sooviga seal püsivalt elada. Seega perekonna viimane ühine elukoht

on USAs aadressil XXX. Peale kolimist USAsse abikaasadel ei olnud Eestis ühist elukohta

TsÜS § 14 mõttes. Poolte vahel on USA-s pooleli kohtumenetlus abikaasade ühiste laste

hooldusõiguse üle. Vastustajale on 31.märtsil 2020.a saadetud Illinoisi osariigi, Kendall’i

maakonna ringkonnakohtu kohtukutse ja vastustaja osaleb aktiivselt USA-s toimuvas

hooldusõiguse menetluses, mis kinnitab, et poolte viimane elukoht on USA-s.

19. Harju Maakohus ei võimaldanud apellandil esitada ühtegi kirjalikku seisukohta menetluse

jooksul. Seega apellant esitab tõendid, mis kinnitavad abikaasade ühist elukohta USAs koos

apellatsioonikaebusega. Apellant ei ole mitte kunagi avaldanud soovi rakendada abielu

lahutamise menetluses Eesti materiaalõigust (PKS) ning käesolevaga avaldab soovi lahendada

abielu asja USA õiguse järgi vastavalt REÕS § 57 lg 23 või lg 3. Seega oleks kohus pidanud

REÕS § 57 lg 3 kohaselt välja selgitama, millised on poolte abielu õiguslikud tagajärjed

Ameerika Ühendriikide õiguse alusel. Maakohus ei ole antud asjaolu välja selgitanud ja on

ekslikult lähtunud üksnes Eesti PKS-ist, mis antud asjas ei kuulu rakendamisele.

2-20-10426

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjali ja apellatsioonkaebusega,

leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes

kaebuse põhjal. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, Harju Maakohtu

25.novembri 2020.a otsus TsMS § 656 lg 1 p 5, lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

ja tsiviilasi saata asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule alates eelmenetluse

staadiumist menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kuna ringkonnakohtul ei ole

võimalik rikkumisi kõrvaldada.

21. Tulenevalt TsMS §-st 646 võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse

põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtul

ei ole kohustust TsMS § 646 kohaldamisel küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust

(TsMS § 641 lg 1) ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 24.jaanuari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendanud ning kuna seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada,

tuleb maakohtu otsus TsMS § 656 lg 1 p-s 5 sätestatud alusel tühistada.

23. Hagiavaldusest nähtuvalt soovib hageja, kes elab Eestis, abielu lahutamist kostjast, kelle

elukoht on Ameerika Ühendriikides. Eelnevast tulenevalt tuli maakohtul esmajärjekorras

lahendada asja kohtualluvuse küsimus ja avalduse saamise järgselt TsMS § 75 lg 1 alusel

kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võis hageja avalduse esitada Eesti

kohtule. Seejärel tuli maakohtul kontrollida, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

24. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus hagi kohtualluvuse küsimust selle

01.septembril 2020.a menetlusse võtmise määrusega (tlk 29-30) lahendanud, kuigi

kohtupraktika kohaselt tuleb kohtul avaldust saades kohtualluvust viivitamata kontrollida (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.juuni 2014.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 13).

25. Vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 ei nähtu ka vaidlustatud otsuse põhjendustest, millistele

asjaoludele ja tõenditele tuginedes maakohus leidis, et asi Eesti kohtule ja Harju Maakohtule

allub, kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida nii seda, kas Eesti kohus on rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, kas just see Eesti kohus, kuhu

avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 28.septembri 2010.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15).

26. Juhul kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi

lahendada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.novembri 2010.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-

2-1-107-10, p 15). Abielu lahutamisele kohaldatava õigusega seonduvat reguleerib Eesti

õiguses rahvusvahelise eraõiguse seadus, mida kohaldatakse selle § 1 kohaselt juhtudel, mil

õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega ning üksnes ulatuses, milles ei ole

sätestatud teisiti välislepingus või selles seaduses sätestatud Euroopa Liidu määrustes.

27. REÕS §-st 60 tulenevalt kohaldatakse abielu lahutamisele käesoleva seaduse §-s 57

nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal. REÕS § 57 kohaselt määratakse abielu

üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Kui

abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised

2-20-10426

õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on. Kui abikaasade elukohad on

eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle

riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles

riigis. Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1–3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele

tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega

abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud.

28. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja väitnud, et abikaasaga elati koos Ameerikas

viimased 2 aastat (tlk 47 pöördel) ning alates märtsist 2020 elab kostja, kes on USA kodanik,

püsivalt USA-s (tlk 2).

29. Kuigi maakohus otsustas 24.novembril 2020.a kohtuistungil, et asi on võimalik lahendada

kostjat ärakuulamata TsMS § 414 lg 1 alusel (tlk 58 pöördel), olles eelnevalt saanud kostjalt

teate istungil mitteosalemise kohta haigusest tingituna (tlk 56) ning võimaldanud kostjal hagile

vastata hiljemalt 23.novembriks 2020.a (tlk 52), on kohus vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8

vaidlustatud otsuses jätnud põhjendamata ka selle, milliste kohtu poolt tuvastatud tähtsust

omavate asjaolude ja nendest tehtud järelduste alusel asjas Eesti õigus kohaldamisele kuulub.

30. Arusaadav ei ole, mille alusel maakohus TsMS § 414 lg 1 alusel järeldas, et hagi aluseks

olevad asjaolud on kohtu arvates otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud, kuna tsiviilasja

materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks pooltega asjas kohalduva õiguse küsimust eelnevalt

arutanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus oluliselt rikkunud ka TsMS § 329 lg-s 3, § 351

lg-tes 1 ja 2 ning § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud selgitamiskohustust, mis annab aluse

vaidlustatud otsuse tühistamiseks TsMS § 656 lg 2 teise lause alusel.

31. Kuigi ringkonnakohus peab menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes

esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2019.a kohtuotsus tsiviilasjas

nr 2-16-122860, p 15), on kohtupraktikas sedastatud, et eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus

on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3,

§ 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1

p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

20.detsembri 2017.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24).

32. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole maakohtu rikkumisi võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada, arvestades, et maakohus on välja selgitamata jätnud asjas

tähtsust omavad olulised asjaolud nagu kummagi abikaasa kodakondsus abielu sõlmimise või

lahutusmenetluse algatamise ajal, kus asus kummagi abikaasa elukoht lahutusmenetluse

algatamise ajal ja selle eelselt ning millises riigis oli abikaasade viimane ühine elukoht ja millal

on abielulised suhted lõppenud. Vastustest nendele küsimustele asja uuel läbivaatamisel

maakohtus eelmenetluse staadiumis sõltub esmajoones asja kohtualluvus ja juhul, kui asi allub

Eesti kohtule ning Harju Maakohtule, ka asjas kohalduv õigus ning asja lahendamise tulem.

33. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et asi allub

TsMS § 70 lg 2 järgi üldjuhul Eesti kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või

kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt võib Eesti kohus selle lahendada, kui seadusest või

välislepingust ei tulene teisiti. Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigid ei ole koos ühegi

välislepingu osalised, kelle suhtes kehtiks välislepingus abielu lahutamise, abikaasade ühisvara

jagamise või abikaasade ühiste laste hooldusõiguse määramise nõuete kohtualluvuse sätted.

Seega tuleb Eesti kohtul kontrollida asjas esitatud nõuete rahvusvahelist kohtualluvust

2-20-10426

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.novembri

2010.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13).

34. Kuivõrd asi saadetakse tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse

staadiumist, ei anna ringkonnakohus hinnangut kostja arvamusele kohtualluvuse ega asjas

kohalduva õiguse osas. Samuti ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust

hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi

seisukohad maakohtule siduvad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.veebruari 2019.a

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-14-23161, p 16.1).

Menetluskulude jaotus

35. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/