2-20-110255/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-110255

Kohtuasi

XX hagi YY vastu

elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.08.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Alexander Sergeev

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Olga Väina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.08.2020 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada XX taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata

YY poolt XX-le hüvitatavateks menetluskuludeks 300 eurot.

5. Mõista YY-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 300

eurot.

6. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb YY-l XX-le tasuda viivist alates käesoleva

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

2-20-110255

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX esitas 13.03.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse YY-lt 292 euro

suuruse igakuise elatise saamiseks. 01.04.2020 andis Pärnu Maakohus nõude menetluse

jätkamiseks üle Harju Maakohtule. 06.04.2020 esitas hageja kostja vastu hagi elatise saamiseks

alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni kehtiva

miinimummäära ulatuses, s.o 292 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast.

2. Kostja on hageja isa. Hageja ja kostja elavad viimased kaks aastat eraldi. Kostja ei tegele

hageja ülalpidamisega. Hageja igakuised kulud moodustavad kokku 789 eurot: toit (sh

hügieenitarbed) 170 eurot; ravimid 20 eurot; riided, jalanõud ja sporditarbed 130 eurot;

mänguasjad 10 eurot; kinopiletid 15 eurot; sünnipäeva kulu 20 eurot; reis 58 eurot;

meelelahutus 25 eurot; kommunaalteenused 40 eurot; eluruumi üür 183 eurot; lasteaed 71

eurot; trennid ja huviringid (tants ja joonistamine) 47 eurot.

3. Kostja vastuväidetel ei ole alust. Kostja ei ole kunagi veetnud hagejaga aega 50% ulatuses.

Samuti ole alust väita, et lapse ema on kasutanud raha muuks otstarbeks, kuna kostja ei ole

kunagi raha hagejale maksnudki. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukoht

ei ole käesolevas asjas kohane, kuna tookord oligi elatise määr väiksem. Kostja ei ole esitanud

erandlikke asjaolusid, mis annaks alust miinimumelatist vähendada. Ainuüksi peretoetuste

maksmise fakt iseenesest selleks alust ei anna.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Üksnes väide, et töötasu alammäär on 584 eurot, mis

teeb elatise minimaalseks suuruseks 292 eurot, ei ole piisav. Kui kohus rahuldaks hagi ja

mõistaks kostjalt elatise välja, siis hageja seaduslik esindaja ei kasutaks elatist laste huvides,

vaid kasutaks seda muuks otstarbeks. Riigikohus on 22.03.2017 lahendis asjas nr 3-2-1-174-16

asunud seisukohale, et keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta on 287 eurot. Seega ühe

vanema osa lapse ülalpidamiskuludes on 143,50 eurot.

5. Laps veetis isaga aega 50% ulatuses. Eluliselt ei ole usutav, et hageja vajadused ühes kuus

on 644 (=584+60) eurot kuus. Kuivõrd hageja vajadused on ilmselgelt väiksemad kui

perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-s 1 sätestatud määr, palub kostja arvestada, et hageja

vajadused on osaliselt kaetud ka riiklike peretoetustega. Lisaks ei ole kostjal hagejale elatise

maksmise korral võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit.

2-20-110255

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuiselt elatise alates

13.03.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o 06.07.2033) Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2020 on 292 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras menetluskulud kindlaks.

7. Kostja ei ela hagejaga käesoleval ajal igapäevaselt koos. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et

ta oleks hagejale igakuiselt elatist miinimumsuuruses maksnud või muul viisil oma

ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on enne hagiavalduse esitamist

viibinud 50 % ajast kostjaga koos.

8. Kuna kostja vaidles hageja kuludele vastu, peab kohus kulude põhjendatust hindama. Kulude

põhjendatuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetse lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist

lähtudes. Kohus ei saa vähendada elatist üksnes tehtud uuringu pinnalt. Kohus peab

põhjendatud igakuiseks toidukuluks 120 eurot, millele lisanduvad hügieenikulud 10 euro

ulatuses. Kulutused ravimitele 20 euro ulatuses on kohtu hinnangul põhjendatud. Kulu riietele

ja jalanõudele on põhjendatud 70 euro ulatuses, kuna neid on võimalik ka odavamalt soetada.

Eluasemekulud 223 euro ulatuses on vajalikud ja mõistlikud. Seejuures ei saa korteri üürimist

pidada ebavajalikuks. Kulud meelelahutusele ning vabale ajale on kohtu hinnangul põhjendatud

kokku 50 euro ulatuses, s.h mänguasjad, kino, muu meelelahutus, sünnipäev, sporditarbed.

Kohus arvestas asjaoluga, et paljud meelelahutusasutused pakuvad sooduspileteid alaealistele

lastele ja peredele ning samuti on võimalik veeta vaba aega perega tasuta. Kuna hageja käib

lasteaias, siis on ka lasteaia kulu summas 71 eurot põhjendatud. Samuti ei saa pidada

ebavajalikuks kulusid trennidele ja huviringidele 47 euro ulatuses. Reisimise kulu ei pea kohus

põhjendatuks. Kuigi reisimine võib avardada lapse silmaringi, siis tegemist ei ole hädavajaliku

kuluga. Seega on hageja igakuised kulud põhjendatud 611 euro ulatuses. Nimetatust oleks

kostja osa ca 306 eurot, mis on käesoleval ajal miinimumist suurem.

9. Kostja ei ole PKS §-s 102 märgitud aluseid tõendanud. Kostja on alles oma lõppseisukohas

märkinud, et kostja sissetulek ei võimalda tal anda hagejale ülalpidamist, kahjustamata enda

tavapärast ülalpidamist ning hagejale ülalpidamiseks antava raha kulutab ema tegelikult

hasartmängudele. Samas ei ole kostja oma väidet tõendanud, mistõttu puudub alus elatise

vähendamiseks.

10. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras

väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus

saada lapsetoetust. Käesoleval juhul puudub alus lapsetoetuse arvelt elatise vähendamiseks.

Hageja tegelikult kulud on igakuiselt miinimumist suuremad ning kostja ei ole tõendanud, et

käesoleval juhul esineksid sellised erandlikud asjaolud, mille alusel saaks arvestada peretoetuse

laekumisega hageja emale ning selle arvelt elatist vähendada.

Apellatsioonkaebus

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja

kasuks välja igakuiselt elatis alates 13.03.2020 suuruses 240 eurot kuni hageja täisealiseks

saamiseni.

2-20-110255

12. Maakohtu otsus on ebaloogiline, põhjendamatu ja ebaselge. Kohus ei ole kõiki tõendeid

analüüsinud. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis on

viinud ebaõigele otsusele.

13. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra

muuhulgas juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel. Maakohtus puudus vaidlus selle üle, et kostja ülalpidamisel on veel üks laps.

Kostja osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

14. Kostja vaidles hageja kulutustele vastu ja leiab, et hageja põhjendatud vajaduseks saab olla

350 eurot kuus. Maakohus ei ole otsuses tuginenud reaalsetele faktilistele asjaoludele,

sealhulgas reaalsele kuluarvestusele. Hageja ei ole oma kulusid tõendanud.

15. Lähtudes hageja nõude sõnastusest tulnuks kostjalt välja mõista igakuine elatis hagi

esitamise ajal kehtinud miinimummääras (292 eurot) tingimusel, et igakuise elatise summa on

vähemalt pool töötasu alammäärast. Hageja nõue osas, et elatise summa peaks muutuma koos

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega, tuleks jätta rahuldamata.

Riigikohus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et juba praeguseks ajaks võib

poole miinimumpalgana määratud elatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu

muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis

välja mõista väiksemas ulatuses.

16. Kohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Maakohus oleks pidanud selgitama enda otsuses

välja hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid,

mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kirjeldatud

eelmenetluse ülesanded on kostja hinnangul täiel määral täitmata ning lahendamata on jäänud

kostja taotlus tõendite kogumiseks (PKS § 104 kohane taotlus).

17. Kostja vaidleb vastu sellele, et kohus jättis täielikult kohtukulud kostja kanda. TsMS § 164

lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud

ise. Samuti märgib kostja, et hageja kulud on kunstlikult ülepaisutatud ning lahknevad

reaalsusest.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

20. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s

8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt

2-20-110255

ka teinud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

21. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta, et maakohus oleks pidanud arvesse

võtma asjaolu, et kostjal on ülalpidamisel teine laps, märgib kolleegium järgmist. TsMS § 652

lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on

lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu

otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult

tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest

tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi

asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik

selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15,

p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus

pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud

asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16,

p 27). Maakohus selgitas kostjale 25.05.2020 kirjas, et elatise vähendamise mõjuvaks

põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Maakohus märkis oma kirjas ja ka otsuses, et kostja ei ole

ühtegi PKS §-s 102 märgitud asjaolu esile toonud ega tõendanud. Ringkonnakohus nõustub, et

kostja ei ole maakohtus elatise vähendamist tingiva asjaoluna teise lapse olemasolu esile

toonud. Seetõttu on alusetu kostja väide selle kohta, et selle asjaolu üle puudus maakohtus

vaidlus. Selleks, et pool saaks tugineda vaidluse all mitteolevale asjaolule, tuleb see asjaolu

kõigepealt kohtus esile tuua. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses esile toonud, et tal

polnud objektiivselt võimalik väidet teise lapse olemasolu ja sellest tuleneva elatise

vähendamise vajaduse kohta maakohtus esitada. Kolleegium leiab, et ehkki TsMS § 436 lg 6

kohaselt ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega, ei ole antud

sätte mõttega kooskõlas see, kui kostja hakkab oma vastuväiteid alles apellatsioonimenetluses

esitama. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja väite teise lapse olemasolu kohta tähelepanuta.

22. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtus on kostja tuginenud elatise vähendamisel alla

seaduses sätestatud määra sellele, et hageja saab peretoetust ja kostjalt elatise väljamõistmine

asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku

elustandardit. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna

alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib

riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate

halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast

väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega on

kostja poolt esile toodud asjaolud sellised, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla

seaduses sätestatud miinimummäära. Samas ei ole käesolevas asjas hagejale välja mõistetava

elatise vähendamiseks alust, kuna kostja ei ole vaatamata maakohtu poolsetele selgitustele

tõendanud, et kostja varaline seisund ei võimalda tal hagejale seaduses sätestatud määras elatist

maksta.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja oleks pidanud enda vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendama. Hageja esitas nõude elatise saamiseks seaduses

sätestatud miinimummääras. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub

eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust

2-20-110255

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

Maakohus on hinnanud hageja vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavate kulude põhjendatust.

Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, mis osas on maakohus nende asjaolude hindamisel

eksinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja neid põhjendusi ei korda.

24. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et maakohus jättis täitmata eelmenetluse

ülesanded ja lahendamata kostja taotluse. Maakohus on pooltele 25.05.2020 kirjas

üksikasjalikult ja asjakohaselt selgitanud, mis asjaolud tuleb pooltel elatise vaidluses esile tuua

ja missugune on poolte tõendamiskoormis. Kostja pole esile toonud, mis osas on maakohus

selgitamiskohustust rikkunud ja kuidas on see kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kohus ei ole

jätnud tähelepanuta ka kostja ainukest taotlust, mis oli esitatud kostja vastuses hagile. Kostja

palus kohustada hageja seaduslikku esindajat ZZ esitama igakuised kulutused lapse kohta. Selle

kohta vastas maakohus 25.05.2020 kirjas, et taotlus on arusaamatu, kuna hageja on kulutused

juba esile toonud hagiavalduse täienduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist

ei ole taotlusega tõendi kogumiseks, vaid sooviga täpsustada faktilisi asjaolusid, mistõttu on

maakohus selle põhjendatult jätnud tähelepanuta.

25. Põhjendamatu on kostja kriitika maakohtu otsuse resolutsiooni kohta. Maakohus mõistis

vastavalt hagiavalduses esitatud nõudele kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud

miinimummääras. Seadus näeb sellise võimaluse ette. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine

elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva

suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Antud juhul mõistis

kohus elatise välja muutuva suurusena.

26. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud

menetluskulud teisiti jaotama. Käesolev asi on ülalpidamisasi, mistõttu ei kuulu TsMS § 164 lg

1 kohaldamisele. Hagi rahuldamisel tuleb maakohtul kohaldada TsMS § 162 lg-t 1, mida on

maakohus ka õigesti teinud. Samuti ei ole kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks

aluse kohaldada TsMS § 162 lõiget 4.

27. Kostja vaidleb vastu ka hageja menetluskulude kindlaksmääramise ulatusele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle muutmiseks alust. Kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja

hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda

vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 09.03.2016

määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14,

p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud

ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu. Sellest

tulenevalt on kohus õigesti vähendanud toimingute ajakulu vaidlustatud otsuses märgitud

ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega vajalik, ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja

vaid põhjendatud ja vajaliku hageja lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu otsus nii õigusabiteenuse osutamise ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades

menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohtu seisukoha

kujunemine on vaidlustatud otsuse põhjenduses jälgitav ja arusaadav. Kuna kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja

2-20-110255

põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud, puuduvad

alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

29. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks, määrab

ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

30. Hageja esitas 01.03.2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub

hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 600 eurot (käibemaksu

ei lisandu). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud

hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot

(käibemaksuta).

31. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele on põhjendatud

ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik.

32. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) ei ole aga kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-

1-115-13, p 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas

peetud 60-100 eurot tund (käibemaksuta). Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem

erandlikud. Arvestades käesoleva asja vähest keerukust ja väikest mahtu, on kolleegiumi

hinnangul põhjendatud tunnitasumääraks antud juhul 60 eurot tund (käibemaksuta).

33. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude

hüvitamiseks

osaliselt

ja

mõistab

kostjalt

hageja

kasuks

välja

apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 300 eurot (käibemaksu ei lisandu).

34. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav