3-20-851/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-851

Haldusasi

PharmaEstica

Manufacturing

OÜ

kaebus

Ettevõtluse

Arendamise SA kohustamiseks lugema kaebaja poolt

30.01.2020 makstud summa 337 473,57 eurot 29.09.2014

otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks või

vastustaja kohustamiseks arvestama 29.09.2014 otsuse alusel

nõutav viivis ümber

Menetlusosalised

Kaebaja – PharmaEstica Manufacturing OÜ, volitatud

esindajad vandeadvokaadid Triinu Järviste ja Vitali

Šipilov

Vastustaja – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja

vandeadvokaat Kati Jakobson-Lott

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Ettevõtluse Arendamise SA taotlus kaebuse läbi vaatamata

jätmiseks.

2. Jätta PharmaEstica Manufacturing OÜ kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2020 määrusega kohaldatud esialgne

õiguskaitse.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.04.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).

3-20-851

2(13)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Vitale-XD (alates 31.05.2017 ärinimega PharmaEstica Manufacturing OÜ; kaebaja)

esitas 29.04.2010 Ettevõtluse Arendamise SA-le (vastustaja) taotluse majandus- ja

kommunikatsiooniministri

04.06.2008

määruse

nr

„Tööstusettevõtja

tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ alusel toetuse saamiseks.

2. Vastustaja rahuldas 13.07.2010 otsusega kaebaja taotluse projektile „Vitale-XD

tehnoloogiainvesteering pakendamisliin” toetuse saamiseks summas 337 496,07 eurot.

3. Vastustaja tunnistas 29.09.2014 otsusega oma 13.07.2010 otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks

(p 1), tunnistas projekti raames tehtud kulud mitteabikõlblikeks (p 2) ja nõudis kaebajalt

ebaseaduslikult välja makstud toetuse summas 337 473,57 eurot tagastamist koos liitintressiga

alates toetuse väljamakse tegemisest kuni toetuse tagasimaksmiseni (p 3). Toetus tuli tagasi

maksta 90 kalendripäeva jooksul alates otsuse kehtima hakkamisest (p 4). Kui kaebaja ei

tagasta toetust kogusummas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab ta tasuma viivist 0,1%

tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud

kalendripäeva eest (p 5).

4. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) jättis 19.12.2014 käskkirjaga

kaebaja 24.10.2014 vaide rahuldamata, kuid peatas 29.09.2014 otsuse täitmise 30 päevaks

vaideotsuse kättesaamisest kaebaja poolt.

5. Kaebaja esitas 16.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse 29.09.2014 otsuse ja

19.12.2014 vaideotsuse tühistamiseks, alternatiivselt kahju hüvitamiseks.

6. Tallinna Halduskohus peatas 23.01.2015 määrusega asjas nr 3-15-113 esialgse õiguskaitse

korras 29.09.2014 otsuse kehtivuse, kuid jättis 16.11.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas

29.09.2014 otsuse intresside osas. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus

jõustus, kui Riigikohus jättis 13.01.2020 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

8. Kaebaja küsis 13.01.2020 e-kirjas vastustajalt kontonumbrit.

9. Vastustaja edastas 24.01.2020 e-kirjaga kaebajale toetuse tagasimaksmiseks pangakonto ja

viitenumbrid.

10. Kaebaja tasus 30.01.2020 Rahandusministeeriumi kontole 29.09.2014 otsuse alusel

337 473,57 eurot.

11. Vastustaja teavitas 26.02.2020 e-kirjas kaebajat, et kaebajal tuli 29.09.2014 otsuse järgi

tasuda tähtaegselt tagastamata jäänud summalt viivist. Selline kohustus tuleb perioodi 2007–

2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) § 28 lg-st 5. Kogunenud viivise summa vastab

tagasinõutava toetuse summale, mistõttu loeti 30.01.2020 laekunud summa 337 473,57 eurot

võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 alusel tasutuks viiviste katteks.

12. Vastustaja tagastas 07.04.2020 otsusega kaebaja 27.03.2020 vaide, sest kaebajal puudus

õigus vaiet esitada. Vastustaja 26.02.2020 kiri ei ole haldusakt, vaid teabetoiming, millega

teavitati kaebajat 29.09.2014 otsuses toodud viivise nõudest ning VÕS § 88 lg-s 8 ja

STS2007_2013 § 28 lg-s 8 sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekorrast. Vastustaja

29.09.2014 otsus on läbinud kohtuliku kontrolli ja jäi jõusse nii toetuse tagasinõude kui ka

viivise osas. Seega on selle otsuse kohta olemas jõustunud kohtuotsus, mis annab aluse vaie

tagastada.

3-20-851

3(13)

13. Kaebaja esitas 07.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 26.02.2020 kirja

tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja palus tuvastada, et tema poolt

30.01.2020 tehtud ülekanne summas 337 473,57 eurot on tehtud vastustaja 29.09.2014 otsusest

tuleneva põhinõude katteks (toetuse tagasimaksmine). Samuti palus kaebaja kohustada

vastustajat lugema kaebaja poolt tehtud ülekande tehtuks 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla

katteks. Kui kohus leiab, et STS2007_2013 § 28 võimaldab nõuda kaebajalt toetuse

tagasimaksmisel nii viivist kui intressi ja viivist mitte vähendada, siis tunnistada see säte Eesti

Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Kaebuses

sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus vastustaja keelamiseks 29.09.2014 otsust sundtäita

põhinõude ja viivisenõude osas kuni lõpplahendi jõustumiseni.

14. Halduskohus tagastas 17.05.2020 määrusega kaebuse nõuetes tühistada vastustaja

26.02.2020 kiri ja tuvastada selle õigusvastasus ning tuvastada, et kaebaja 30.01.2020 tehtud

ülekanne summas 337 473,57 eurot on tehtud vastustaja 29.09.2014 otsusest tuleneva

põhinõude katteks. Halduskohus jättis kaebuse kohustamisnõudes käiguta ja andis kaebajale

tähtaja täiendava riigilõivu 735 eurot tasumiseks. Samuti rahuldas halduskohus kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse ja keelas vastustajal sundtäita 29.09.2014 otsust kuni haldusasja lõpetava

kohtulahendi jõustumiseni.

15. Kaebaja esitas 28.05.2020 määruskaebuse halduskohtu 17.05.2020 määruse peale osas,

milles halduskohus tagastas osaliselt kaebuse.

16. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.06.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi

kaebamata 27.06.2020.

17. Kaebaja esitas 06.07.2020 halduskohtule kaebuse täpsustatud nõuded, milles taotles:

1) kohustada

vastustajat

lugema

kaebaja

poolt

30.01.2020

makstud

summa

337 473,57 eurot 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks, sh

kohtul hinnata:

a) millise perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda;

b) kas intressi ja viivist on arvestatud sama ajaperioodi eest ning kas selline toimimine

on õiguspärane, sh kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu

põhimõttega;

c) kas STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas PS-iga ja

Euroopa Liidu (EL) õigusega;

2) alternatiivselt kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis

ümber ja selle käigus kohtul hinnata:

a) millise perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda;

b) kas intressi ja viivist on arvestatud sama ajaperioodi eest ning kas selline toimimine

on õiguspärane, sh kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu

põhimõttega;

c) kas STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas PS-iga ja EL-i

õigusega;

3) kui kohus leiab, et kehtiv regulatsioon, eelkõige STS2007_2013 § 28 võimaldab nõuda

kaebajalt toetuse tagasinõudmisel nii viivist kui ka intressi ning mitte vähendada viivist

nullini, jätta kõnealune regulatsioon PS § 32 lg-ga 1 vastuolu tõttu kohaldamata ja

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

3-20-851

4(13)

18. Halduskohus võttis 05.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes kohustada

vastustajat lugema kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa 337 473,57 eurot 29.09.2014

otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise katteks või kohustada vastustajat arvestama

29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber. Halduskohus selgitas, et teised kaebaja taotlused

on menetluslikud taotlused ja õiguslikud väited, mitte nõuded.

19. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 07.09.2020, paludes jätta kaebuse läbi vaatamata või

rahuldamata.

20. Kaebaja esitas 20.11.2020 täiendavad seisukohad ja taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse

küsimiseks viivise nõudmise õiguspärasuse kohta.

21. Vastustaja esitas 22.01.2021 seisukoha eelotsuse taotluse osas ja 19.02.2021 täiendavad

seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

22. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:

22.1. Asja nr 3-15-113 tulemusena on vastustajal võimalus teha uus intressinõue, kuid seda

takistab aegumine. Vastustaja soovib nimetada intressi ümber viiviseks, et kalduda kõrvale

aegumise regulatsioonist. Sama perioodi osas ei saa tekkida nii intressi- kui ka viivisenõuet,

isegi kui üks neist on aegunud. See riivab õiguskindlust ja -rahu. Kuna intressinõue on aegunud,

on aegunud ka viivisenõue.

22.2. Viivisenõue on üllatuslik ja kaebaja soovib selle tervikuna kaotamist. 29.09.2014

otsuses ei ole viivisenõuet, vaid abstraktne ja informatiivne viide õigusele nõuda viivist.

Otsuses puuduvad viivisega seotud põhjendused ja arvestus. Viivisenõuet ei konkretiseeritud

enne 26.02.2020, seega ei saanud kaebaja enne seda viivisenõude kujunemist vaidlustada. Nt

on Tartu Ringkonnakohus 07.09.2017 määruses asjas nr 3-16-1305 leidnud, et viivisenõue tuleb

seadusest, mitte tagasinõudeotsusest, kus on viivisele vaid informatiivselt viidatud. Kohtud ei

ole asjas nr 3-15-113 viivisenõuet ega selle kooskõla EL-i õigusega kontrollinud, kuigi kaebaja

taotles 29.09.2014 otsuse tervikuna tühistamist. Ka vastustaja on 24.01.2020 kirjas viidanud

toetuse tagasimaksmiseks edastatud pangarekvisiitidele. Viivisenõue esitati üllatuslikult alles

26.02.2020, seega vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2).

22.3. Kui 29.09.2014 otsus sisaldas viivisenõuet, tuleb kontrollida vastustaja 26.02.2020

kirjas esitatud viivisenõude õiguspärasust. Vastustaja ei saa toetuse tagasinõudmisel viivist

nõuda, sest see oleks vastuolus EL-i riigiabi reeglitega, PS-ist tuleneva omandipõhiõigusega

(§ 32 lg 1) ja hea usu põhimõttega. Viivisenõue (erinevalt intressist) on karistuslik meede. EL-i

õiguse kohaselt ei ole riigiabi tagasinõudmise eesmärgiks riigile kahju hüvitamine ega abisaaja

karistamine, vaid abisaaja asetamine konkurentsiolukorda, milles ta oleks, kui ta poleks riigiabi

saanud. Seda eesmärki täidavad abi tagasinõudmine ja intressi nõudmine. Seega ei ole võimalik

viivist nõuda. Viivise nõudmine asetaks liikmesriigid erinevasse olukorda. Viivise nõudmine

on vastuolus Euroopa Kohtu otsusega asjas nr C-349/17 ja Riigikohtu otsusega asjas

nr 3-15-241 ning Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995 määrusega nr 2988/95 Euroopa

ühenduste finantshuvide kaitse kohta (määrus nr 2988/95). Eesti riigiabi reeglistik ei tohi

kehtestada EL-i õigusest rangemaid reegleid.

22.4. Kuna viivise nõudmine on EL-i õigusega vastuolus, on samadel põhjendustel EL-i

õigusega vastuolus ka STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord. EL-i õigusega

vastuolus olev õigusnorm ja haldusakt tuleb jätta kohaldamata (Euroopa Kohtu lahend asjas nr

C-224/97, p-d 30-34).

3-20-851

5(13)

22.5. Viivist ei saa nõuda aja eest, mil 29.09.2014 otsuse kehtivus oli peatatud. Kehtivuse

peatamise ajal ei olnud nõue sissenõutav ja kaebajal ei olnud kohustust seda täita, seega ei olnud

ta viivituses. Tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse raames teenib

eesmärki tagada kohtumenetluse ajaks õigusrahu ja õigusselgus, et vaidlustatavat haldusakti ei

ole õiguslikult olemas. Kaebajal tekib õiguspärane ootus, et ta ei ole sellel ajal rikkumises, kuna

olematust haldusaktist ei saa talle kohustusi tulla. Haldusakti täitmise ja kehtivuse peatamine

on erinevad esialgse õiguskaitse abinõud. Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-21-08 ei ole

asjakohane, sest selles asjas analüüsiti haldusakti täitmise peatamist haldusmenetluse raames.

Maksukohustus tekib vahetult seadusest ja intressi arvestatakse päevast, mil maksu tuli seaduse

järgi tasuda, samas kui toetus tuleb tagasi maksta tagasinõudeotsuse alusel ja viivist hakatakse

arvestama sellest, kui toetust ei tagastata otsuses ettenähtud tähtpäevaks. Lisaks saab

maksuasjades intress omada karistuslikku iseloomu.

22.6. Viivist oleks võimalik nõuda vaid 5 päeva eest summas 1687,37 eurot.

Tagasinõudeotsus hakkas kehtima alates selle kättetoimetamisest kaebajale ehk 30.09.2014 ja

otsuse täitmise tähtaeg oli 90 päeva, seega ei saanud viivise arvestamine alata enne 29.12.2014.

MKM peatas 19.12.2014 vaideotsusega tagasinõudeotsuse 30 päevaks, st kuni 18.01.2015, mis

oli pühapäev, seega sai viivis muutuda sissenõutavaks alates 19.01.2015. Halduskohus peatas

23.01.2015 määrusega tagasinõudeotsuse kehtivuse esialgse õiguskaitse korras 30 päevaks.

Kuna määrust ei vaidlustatud, kehtis esialgne õiguskaitse kuni lõpliku lahendi jõustumiseni ehk

13.01.2020. Kohe pärast Riigikohtu lahendi jõustumist küsis kaebaja vastustajalt toetuse

tagasimaksmiseks pangakonto numbrit, mille vastustaja edastas 24.01.2020. See erines

tagasinõudeotsuses toodust. Järelikult oli vastustaja vastuvõtuviivituses, mis välistab

viivisenõude. Perioodi 20.-22.01.2015 osas on viivisenõue aegunud ja viivist saaks arvestada

vaid perioodi 25.-29.01.2020 eest.

22.7. Viivist tuleb vähendada nullini, sest vastustajal ei saanud toetuse tagasimaksmisega

viivitamisel ilmselgelt kahju tekkida, kuna võimalikku kahju katab juba intress. Viivisenõude

esitamata jätmine mõistliku aja jooksul on samuti aluseks viivise vähendamiseks (Riigikohtu

otsus asjas nr 3-2-1-66-05, p 23).

22.8. Vastustaja viited kaebaja võimalusele esitada täitemenetluse lubamatuks tunnistamise

hagi on asjakohatud. Vastustaja nõue on avalik-õiguslik, mille vaidlustamiseks on ette nähtud

eriregulatsioon. Samuti ei ole vastustaja kaebaja vastu täitemenetlust alustanud. STS2007_2013

ei tulene, et tagasinõudeotsus oleks täitedokument.

22.9. Viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas ületab EL-i õigusega lubatud intressimäära

ja on ebamõistlikult suur. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-15-241 lugenud Euroopa Liidu

toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-ga 3 vastuolus olevaks intressimäära Euribor + 5% aastas.

Turult laenamise intress oleks ligi 3% aastas.

23. Vastustaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:

23.1. Kaebajal puudub kaebeõigus. Viivisenõue sisaldus 29.09.2014 otsuse p-s 5 ja viivise

maksmise kohustus on sätestatud imperatiivselt STS2007_2013 § 28 lg-s 5. Kaebaja vaidlustas

29.09.2014 otsuse asjas nr 3-15-113, kus tal oli võimalik esitada kõik vastuväited. Tallinna

Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsus on jõustunud ja 29.09.2014 otsus on viivisenõude osas

kehtiv. Kuna kaebajat esindasid nii vaide- kui kohtumenetluses vandeadvokaadid, ei saa

viivisenõue olla kaebajale teadmata. 29.09.2014 otsus on STS2007_2013 § 26 lg 4 ja

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 21 kohaselt täitedokument ning täitedokumendi

toimet on võimalik kõrvaldada vaid täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga. Kuigi vastustaja ei ole alustanud kaebaja vastu täitemenetlust, on TMS § 221 järgset

hagi võimalik esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Toetuse tagasimaksete järjekord on

3-20-851

6(13)

kehtestatud STS2007_2013 § 28 lg-s 8, seega ei sõltu tagasimaksete sooritatuks lugemise

järjekord haldusaktist või -toimingust. Kuna kaebaja on viivisenõude vabatahtlikult täitnud, ei

saa seda vaidlustada ka TMS § 221 alusel. Igal juhul ei kuulu TMS § 221 alusel hagi

lahendamine halduskohtu pädevusse. STS2007_2013 § 26 lg 4 võimaldab tagasinõudeotsuseid

täitemenetluses täita ja senini on kohtutäiturid tagasinõudeotsuseid ilma vastuväideteta

sundtäitnud.

23.2. Riigikohtu 16.06.2008 otsusest asjas nr 3-3-1-21-08 nähtuvalt ei võta haldusakti

täitmise peatamine haldusakti adressaadilt kohustust selle abinõu kehtivuse lõppemisel maksta

intresse ja viiviseid, mida arvestatakse juhul, kui haldusakt jääb kehtima, tagasiulatuvalt. Seega

ei välista MKM-i vaideotsusega kehtestatud tagasinõudeotsuse täitmise peatamine selle

perioodi eest viivise arvestamist. Sarnaselt jääb ka haldusakti kehtivuse peatamise lõppemisel

haldusakt kehtima ja viiviseid arvestatakse tagasiulatuvalt.

23.3. Kaebajalt tagasinõutav toetus on ebaseaduslik riigiabi. Euroopa Kohtu otsusest asjas

nr C-349/17 järelduvalt peab liikmesriik kohustama abisaajat maksma intressi kogu

ajavahemiku eest, mille vältel ta sai ebaseaduslikku riigiabi kasutada. Esialgse õiguskaitsena

kohaldatud tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine ei saa peatada viivisearvestust, kuna see ei

kõrvaldaks konkurentsimoonutust, mille on põhjustanud ebaseadusliku riigiabi tõttu saadud

konkurentsieelis, mis on aga ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise peamine eesmärk. Kui

kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja õigusi pole kahjustatud ja talle pandud kohustus on

õiguspärane, ei ole põhjendatud olukord, kus kehtivuse kaotanud esialgne õiguskaitsevahend

võimaldab vaidluse kaotanud isikul oma kohustuste täitmisest vabaneda.

23.4. Tartu Ringkonnakohus on 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes asjas nr 3-16-1305

leidnud, et viivise maksmise kohustus tuleb seadusest, mitte haldusaktist ja haldusakti

peatamine ei peata viivise kulgemist. Haldusaktis viidatakse viivisele vaid informatiivselt.

23.5. Kui viivise maksmise puhul on tegemist seadusest tuleneva kohustusega, siis ei eelda

selle tekkimine vastustaja poolt nõude esitamist. Sellisel juhul ei ole võimalik rääkida ka nõude

aegumisest. Kui tegemist ei ole seadusest tuleneva kohustusega, on vastustaja esitanud viivise

nõude tagasinõudeotsuses. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei ole varem

viivisenõuet esitanud ega sellele viidanud. Igal juhul ei ole toetuse andmise puhul tegemist

tehinguga ja sellele ei kehti tehingulised aegumistähtajad.

23.6. Ringkonnakohus tühistas vastustaja tagasinõude otsuse kasutusintressi osas ja vastustaja

ei ole kasutusintressi osas veel uut otsust teinud. Seega puudub alus väita, et viivise maksmine

viib võlausaldaja alusetu rikastumiseni. Kasutusintressi kehtestamine toimub haldusaktiga,

mida kaebajal on võimalik vaidlustada. Viivist ei saa vähendada nullini tulenevalt kaebaja poolt

vastustajale omistatavast hüpoteetilisest võimalikust tegevusest tulevikus. Vastustaja kinnitab,

et kui ta teeb kasutusintressi osas uue otsuse, on see kooskõlas kehtiva õigusega ja

õiguspõhimõtetega. Kaebaja viited hea usu põhimõtte rikkumisele on alusetud. Kaebaja ja

vastustaja ei nimetanud omavahelises kirjavahetuses toetuse tagasimaksmist, vaid

tagasimakset, mille tegemiseks kaebaja küsis pangarekvisiite.

23.7. Viivist (viivitusintressi) ja intressi (kasutusintressi) ei maksta sama perioodi eest.

Periood, mil kaebaja sai toetust kasutada, jaguneb kolmeks: 1) abi andmisest kuni

tagasinõudeotsuse kehtima hakkamiseni – intressi arvestamise kohustus selle perioodi eest

tuleb ELTL art 108 lg-st 3; 2) tagasinõudeotsuse teatavaks tegemisest kuni abi tagastamise

tähtpäevani (90 kalendripäeva) – STS2007_2013 kohaselt intress Euribor + 5% aastas; 3) abi

tagastamise tähtpäevast kuni abi täies ulatuses tagastamiseni – STS2007_2013 järgi viivis 0,1%

päevas. See kord ei ole vastuolus Euroopa Kohtu otsusega asjas nr C-349/17, EL-i õigusega,

PS-iga ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohus ei ole viivise nõude keeldu kehtestanud. Puudub

3-20-851

7(13)

vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Viivisenõude kooskõla PS-iga ja

EL-i õigusega oli kaebajal võimalik käsitleda asja nr 3-15-113 raames. Praeguseks on selles

asjas olemas jõustunud kohtuotsus ja kaebajal ei ole võimalik tagasinõudeotsust selle punkti

osas uuesti vaidlustada.

23.8. Kaebaja ei ole millegagi põhjendanud väidet, et nõuete täitmise järjekord ei ole

kooskõlas PS-iga. Analoogne nõuete täitmise järjekord on sätestatud ka VÕS § 88 lg-s 8, mida

on käsitletud lugematutes kohtuotsustes ja mille osas pole kohtutel kunagi tekkinud kahtlust, et

see järjekord võib olla vastuolus PS-i või EL-i õigusega. Seega ei saa seda olla ka

STS2007_2013 § 28 lg 5. Kuna nõuete täitmise järjekord on sätestatud seaduses, ei saa kohus

rahuldada kaebaja nõuet lugeda kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa tervikuna makstuks

tagasinõudeotsusest tuleneva põhivõla katteks. Kuna kaebajalt nõutava viivisesumma arvestus

on peatunud, sest viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse

suurus, siis ei mõjuta kohustuste täitmise järjekord kuidagi kaebaja kohustuste suurust.

23.9. Viivisenõude esitamine on kooskõlas EL-i õigusega ja puudub vajadus Euroopa Kohtult

eelotsust küsida. ELTL art-test 107 ja 108 ning Euroopa Kohtu otsusest asjas nr C-349/17 ei

tulene keeldu ebaseadusliku riigiabi tagasinõudelt arvestada viiviseid tagasimaksega

viivitamise korral. Euroopa Kohus käsitles selles otsuses kitsamalt intressiarvestuse perioodi

olukorras, kus tagasinõudele kohalduvad siseriiklikud normid ei võimaldanud intressi arvestada

alates toetuse väljamaksmisest, ja leidis, et selliseid normid ei olnud ELTL art 108 lg-ga 3

kooskõlas. Euroopa Kohus ei viidanud kuidagi sellele, et riigiabilt või toetuse tagasinõudelt ei

tohiks arvestada muid kõrvalnõudeid, mis on kehtestatud siseriiklikus õiguses. Euroopa Kohus

viitas vastupidi üldpõhimõttele, et reeglina nõutakse ebaseaduslik riigiabi tagasi liikmesriigi

õiguse kohaselt. Kaebaja ei esitanud asja nr 3-15-113 raames mingeid vastuväiteid

STS2007_2013 § 28 lg 5 kohaldamisele. Ka Riigikohus käsitles asjas nr 3-15-241

STS2007_2013 § 28 lg 2 vastuolu ELTL art 108 lg-ga 3 osas, mille alusel arvestada ja nõuda

intressi abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest. Muus osas on Riigikohus lahendanud

sarnaseid asju (3-15-113, 3-15-241, 3-14-387) siseriiklike normide alusel. Ka asjas nr 3-15-241

vaidlustatud haldusakt sisaldas viivisenõuet, mille õigusvastasust kohtud ei tuvastanud.

23.10. Vastustaja ei ole asendanud intressinõuet viivisenõudega. Viivisenõue esitati juba

tagasinõudeotsuses.

Kuna

kaebajat

esindasid

eelmises

menetluses

õigusvaldkonna

eriteadmistega esindajad, ei saanud viivisenõue tulla kaebajale üllatuslikult. Asjaolu, et kaebaja

asja nr 3-15-113 menetluse raames tagasinõudeotsuse p 5 õigusvastasuse küsimust ei tõstatatud,

oli tema enda riisiko.

23.11. Viivisenõude esitamine ei ole karistuslikuks meetmeks ja puudub vastuolu määrusega

nr 2988/95. Viivisenõue on käsitletav määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldatava

meetmena ja on sellega kooskõlas. Euroopa Kohus on asjas nr C-564/10 (p-d 46, 47) pidanud

lubatavaks nii tasandusintressi kui viivitusintressi nõudmist ning selgitanud, et põhjendamatult

saadud summade tagasinõudega seotud intressi sissenõudmisele kohaldatav kord ja tingimused

tuleb ette näha liikmesriigi õigusnormidega. Euroopa Kohus on asjas nr C-584/15 (p-d 29, 30)

pidanud põhjendamatult saadud toetuse tagasimaksmisel nõutavat intressi, mida tuleb maksta

toetuse saamise ja tagasimaksmise vahelise aja eest, määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2

kohaseks haldusmeetmeks, mille eesmärk on võtta toetuse saajalt ära põhjendamatult saadud

soodustus. Seega ei ole tegemist karistusliku meetmega. Lisaks on Euroopa Kohtu otsuste

pinnalt võimalik järeldada, et intressi- või viivisenõue ei pea olema ühtse määrana määratud

kindlaks liidu õiguses selleks, et langeda määruse nr 2988/95 art 4 lg 2 kohaldamisalasse.

Kõrvalnõuete kehtestamise eesmärk, milleks on tasandada õigustamatult saadud vahendite

kasutamisest tulenev kahju ja motiveerida toetuse saajat tagasimakset õigeaegselt teostama, on

kooskõlas määruse nr 2988/95 art 2 lg-ga 1. Ka Euroopa Liidu Nõukogu 11.07.2006 määruses

3-20-851

8(13)

nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa

Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr

1260/1999 (määrus nr 1083/2006), nähakse sõnaselgelt ette tagasinõutavatele summadele

siseriikliku intressi- või viivitusintressi nõude kehtestamise kohustus. Seda määrust

kohaldatakse ühetaoliselt kõikidele struktuurifondidest rahastatud toetustele, sh määruse

tasandil ei tehta erisusi riigiabi tagasinõuete suhtes. Määruse nr 1083/2006 art 70 lg 1 p b järgi

tuleb põhjendamatult makstud summad tagasi nõuda võimaluse korral koos viivisega hilinenud

maksetelt. Seega on kõrvalnõuete kehtestamine jäetud liikmesriikide otsustada. Eesti

seadusandja on kõrvalnõudeid reguleerinud STS2007_2013 § 28 lg-tes 1 ja 5. Seejuures on

normide eesmärgiks tasandada õigustamata saadud vahendite kasutamisest tekkivat kahju.

Viivisenõude täiendavaks eesmärgiks on motiveerida toetuse saajat toetuse tagasimakset

õigeaegselt teostama ning kaitsta EL-i ja riigi varalisi huve. Maksuasjades nõutava intressi

eesmärk on sarnane, seega on maksuasjades tehtud otsustes toodud järeldused kohaldatavad ka

praeguses asjas. Viivisenõude kehtestamises mingit erakordset või lubamatut pole ning see on

ka teisi siseriiklikke ja valdkondlikke õigusakte arvestades tavapärane. Samasuguses määras

viivis on sätestatud ka teistes seadustes. Madal viivisemäär ei pruugi keskmist toetuse saajat

motiveerida makset õigeaegselt teostama. Kaebajal oli võimalik viivist vältida toetuse

õigeaegse tagasimaksmisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

24. Vastustaja leiab, et 29.09.2014 otsus on täitedokument ja täitemenetluse vaidluste

lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohus nõustub vastustajaga selles, et toetuse

tagasinõudmise otsus on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 21 ja STS2007_2013 § 26 lg 4 järgi.

Seega on vastustajal võimalik esitada see täitmata jätmise korral kohtutäiturile täitemenetluse

alustamiseks. TMS § 23 lg 1 järgi viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja

täitedokumendi alusel. Järelikult algab täitemenetlus kohtutäiturile täitmisavalduse

esitamisega. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vastustaja ei ole kaebaja vastu täitemenetlust

alustanud. Kuna kaebaja osas ei toimu täitemenetlust, siis ei saa ta kasutada täitemenetluses

kehtivaid õiguskaitsevahendeid. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221) on

täitemenetluses kasutatav õiguskaitsevahend. Seda kinnitab juba seda reguleeriva paragrahvi

asukoht TMS-is – 7. osa „Kaebused ja hagid täitemenetluses“. Erinevalt vastustaja väidetust ei

ole Riigikohus 17.11.2020 otsuses asjas nr 3-2-1-104-10 (p 11) leidnud, et sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka enne täitemenetluse alustamist, vaid selgitanud,

millal peab olema tasaarvestus tehtud, et sellele saaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagis tugineda. TMS § 11 lg 1 p-st 5 nähtuvalt on täitemenetlusega seotud hagide lahendamine

maakohtu pädevuses. Praegusel juhul ei toimu kaebaja suhtes täitemenetlust, seega ei ole

praegust vaidlust pädev lahendama maakohus, vaid halduskohus, sest tegemist on avalik-

õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega, mille lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust

menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Järelikult puudub HKMS § 151 lg 1 p-s 1 ja § 121 lg 1 p-s 1

sätestatud alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

25. Vastustaja leidis, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest 29.09.2014 otsus on läbinud

kohtuliku kontrolli ja jäänud muus osas peale intresside kehtima.

25.1. 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-s 5 on välja toodud: „Kui Toetuse saaja ei tagasta

Projekti toetust kogusummas käesolevas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab Toetuse saaja

tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt, iga toetuse

tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.“. Selle tuginedes jääb kohus oma 17.05.2020

ja 02.07.2020 määrustes toodud seisukoha juurde, et viivise tasumise kohustuse juhuks, kui

kaebaja ei tagasta toetust tagasinõudeotsuses toodud tähtpäevaks, pani kaebajale juba

3-20-851

9(13)

29.09.2014 otsus, mitte ei esitanud vastustaja viivise nõuet 26.02.2020 e-kirjaga. Sama on

leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 11.06.2020 määruses. Tõepoolest tuleb viivise maksmise

kohustus STS2007_2013 § 28 lg-st 5, kuid kaebaja osas on viivise maksmise kohustus

muudetud siduvaks 29.09.2014 otsusega.

25.2. Tegemist oli selge nõudega. Sellest nähtub arusaadavalt vastustaja eesmärk rakendada

kaebaja suhtes viivist juhuks, kui kaebaja toetust tähtaegselt ei tagasta. Kaebaja ei ole

põhjendanud, miks see nõue jäi talle erinevalt intressinõudest arusaamatuks, kuigi teda

esindasid kaks vandeadvokaati. Asjaolu, et viivise nõuet ei toodud selles otsuses välja

konkreetse summana, ei muuda viivise nõuet ebaselgeks. Sellisel kujul viivise nõude esitamine

on põhjendatud ja tavapärane, sest viivise nõude suurus sõltub põhinõude tasumisega viivitatud

päevade arvust. Enne põhinõude tasumist ei ole võimalik viivise suurust välja arvutada. See

tulnuks kaebajal endal välja arvutada. Arvestades toetuse tagasimaksmise tähtpäeva ja viivise

määra, ei saanud maksmisele kuuluva viivise väljaarvutamine olla kaebaja jaoks keeruline.

Samamoodi ei esitatud intressi nõuet 29.09.2014 otsuses kindla summana, ometigi sai kaebaja

intressi nõudest aru ja vaidlustas selle. Seega puudub alus väita, et just viivise nõue jäi kaebajale

arusaamatuks. Samuti nagu oli intressi nõue haldusakti osa, oli seda ka viivise nõue. Kuna

viivise maksmise nägi selgelt ette ka seadus, siis ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et talle

oli viivise nõue üllatuslik. Viivist oli võimalik vältida toetuse tähtaegse tagastamisega.

25.3. Asjaoludest nähtuvalt on kaebaja vaidlustanud 29.09.2014 otsust asjas nr 3-15-113.

Kaebaja vaidlustas otsust tervikuna, kuid viivise nõudele vastuväiteid ei esitanud. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2019 otsusega kaebuse üksnes intresside osas, muus osas jäi

kaebus rahuldamata. Seega on 29.09.2014 otsus viiviste osas kehtiv haldusakt, mis on

täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse § 60). Kaebajale pidi viivise nõue olema

arusaadav. Samuti pidi ta aru saama, et kui tema hinnangul on viivise nõue või viivise määr

õigusvastane, tuleb 29.09.2014 otsust selles osas vaidlustada. Kaebaja jättis viivise nõude

vaidlustamata. Kohtud olid asja läbivaatamisel seotud kaebuse ulatusega (HKMS § 2 lg 3

esimene lause) ega saanud omal algatusel viivise nõude õiguspärasust hinnata ja seepärast

viiviseid asjas nr 3-15-113 tehtud kohtuotsustes ei käsitletud. Kaebaja ei ole ka praeguses asjas

taotlenud kaebetähtaja ennistamist ja 29.09.2014 otsuse tühistamist viivise nõude osas.

25.4. Seega tuleb kaebajale viivise maksmise kohustus 29.09.2014 otsusest, mis on kehtiv ja

täitmiseks kohustuslik haldusakt. Kaebaja ei ole seda otsust viivise nõude osas vaidlustanud.

Järelikult puudub kohtul võimalus kaebaja soovile vastavalt viivise nõuet tervikuna kaotada.

Selleks tulnuks 29.09.2014 otsust viivise nõude osas vaidlustada. Kuna 29.09.2014 otsus ei ole

praeguse vaidluse esemeks, siis ei saa praeguses asjas vaielda selle üle, kas kaebajal on viivise

tasumise kohustus, kas see kohustus on PS-iga või EL-i õigusega kooskõlas ja kas viivise määr

on õiguspärane. Kaebaja sellekohased väited on praeguses asjas asjakohatud ja kohus jätab need

asja lahendamisel tähelepanuta. Vaielda saab selle üle, millise perioodi eest on kaebaja

kohustatud viivist maksma, st kas haldusakti täitmise või kehtivuse peatamise periood peatas

ka viiviste arvestuse ja kas viivist tuleb maksta aja eest, mil vastustaja viivitas kaebajale

tagasimakse teostamiseks pangarekvisiitide edastamisega. Kuna 29.09.2014 otsus ei näinud ette

nõuete täitmise järjekorda, siis saab vaidluse esemeks olla ka nõuete täitmise järjekord (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrus, p 22).

25.5. Seega ei jäta kohus kaebust läbi vaatamata, vaid vaatab läbi ulatuses, mis saab olla

praeguse vaidluse esemeks. Muud kaebaja väited jäävad tähelepanuta. Vastustaja taotlus

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.

26. Kaebaja leiab, et vastustaja nõuab temalt intressi ja viivist sama aja eest ehk kõrvalnõudeid

on rakendatud või soovitakse rakendada tema suhtes topelt.

3-20-851

10(13)

26.1. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks viivise nõue ümberformuleeritud

intressi nõue. Intress ja viivis on eraldiseisvad õiguskaitsevahendid, millel on erinevad

eesmärgid. Intress (kasutusintress) on tasu võõra raha kasutamise eest. Viivise (viivitusintress)

eesmärk on ühelt poolt motiveerida toetuse saajat tagasinõutavat toetust kiiresti tagastama ja

teiselt poolt hüvitada toetuse tagastamisega viivitamisest põhjustatud eelduslik kahju. Intressi

ja viivist nõutakse erinevate perioodide eest. Intressi nõutakse STS2007_2013 § 28 lg-test 2 ja

3 ning Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsuse asjas nr 3-15-113 p-dest 18-19 nähtuvalt

alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmise päevani, kuid mitte kauem kui

toetuse tagasimaksmise tähtpäevani, ajatamise korral lõpliku tagasimaksmise tähtpäevani.

Viivist nõutakse alates toetuse tagasimaksmise tähtpäevale järgnevast päevast kuni toetuse

tagasimaksmiseni, kuid mitte rohkem kui tagasinõutava toetuse suuruses summas

(STS2007_2013 § 28 lg 5). 29.09.2014 otsuses oli olemas nii intressi kui ka viivise nõue, seega

oli kaebajal sellest otsusest tulenevalt kohustus maksta nii toetuse kasutamise aja eest intressi

kui ka toetuse tähtajast hilisemal tagastamisel viivist. Vastustaja ei ole asendatud üht nõuet

teisega.

26.2. Kohus möönab, et 29.09.2014 otsus oli ebaselge selles osas, millise perioodi eest tuleb

intressi maksta. Nii otsuse resolutsiooni p-s 3 kui ka p-s 3.2 toodi välja, et intressi tuleb maksta

kuni toetuse tagasimaksmiseni. Seega võis sellest otsusest jääda mulje, et intressi tuleb maksta

ka selle aja eest, mil toetuse maksmise tähtpäev on möödas ja kehtib viivise tasumise kohustus.

Samas näeb STS2007_2013 § 28 lg 3 selgelt ette, et intressi ei arvestata kauem kui toetuse

tagasimaksmise tähtpäevani. Pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva hakkas STS2007_2013

§ 28 lg 5 järgi kulgema viivise arvestus. Seega koos seaduses sätestatuga on piisavalt selge, et

intressi ja viivist makstakse erinevate ajaperioodide eest.

26.3. Seejuures tuleb tähele panna, et Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.06.2019 otsusega

asjas nr 3-15-113 vastustaja 29.09.2014 otsuse intresside osas. Vastustaja selgitas kaebajale, et

kaalub uue intressinõude tegemist. Asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja veel uut intressinõuet

teinud. Kuna intressinõue ei ole praeguse vaidluse esemeks, siis ei hinda kohus seda, kas

intressinõude esitamine oleks põhjendatud, millises määras ja millise perioodi osas see oleks

põhjendatud ning kas see võiks olla aegunud. Vajadusel saab kaebaja esitada vastustaja

intressinõude peale kohtule uue kaebuse, mh põhjusel, et intressi nõutakse sama perioodi eest,

mille eest nõutakse viivist. Igal juhul ei mõjuta vastustaja poolt tulevikus esitatav intressinõue

viivise nõude õiguspärasust.

27. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et viivise nõue on aegunud. Kuna viivist saab

hakata arvestama alates toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest, siis ei saa viivise nõue

olla aegunud enne seda, kui toetuse tagasimaksmise tähtpäev on möödunud. Vastustaja esitas

viivise nõude juba 29.09.2014 otsuses, toetuse tagasinõudmise tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva

29.09.2014 otsuse kehtima hakkamise päevast ehk kättetoimetamisest arvates, seega ei ole

viivise nõue aegunud.

28. Kaebaja vaidlustab nõuete täitmise järjekorda.

28.1. STS2007_2013 § 28 lg 8 kohaselt loetakse toetuse tagasimaksmisel tehtavad maksed

sooritatuks järgmises järjekorras: esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis, teises

järjekorras intressid vastavalt nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases

järjekorras tagastatav toetus või selle osad, alates varaseimast võlgnevusest.

Sarnaselt sätestab ka VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele

tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selles sättes nimetatud

intressi all peetakse silmas ka viivist (vt Riigikohtu 14.02.2012 määrus asjas nr 3-2-1-174-11,

3-20-851

11(13)

p 12). VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks

sama paragrahvi lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda.

28.2. Eelviidatust nähtub, et tegemist on tavapärase ja sarnaselt ka eraõiguslikes suhetes

kehtiva nõuete täimise järjekorraga. Selle eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks ka temal

lasuvad kõrvalkohustused. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhivõla, puuduks

võlgnikul motivatsioon kõrvalkohustusi täita. Samuti täidab selline nõuete täitmise järjekord

eesmärki, et võlgnik ei viivitaks võla tasumisega liiga kaua. Kui esimeses järjekorras saaks

lugeda tasutuks põhinõude, puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalnõuete tasumisega

kiirustada, sest nendelt enam viivist ei arvestata. Seega teenib nõuete täitmise järjekord

võlausaldaja huve ja motiveerib võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt või

võimalikult kiiresti täitma.

28.3. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline nõuete täitmise järjekord tema õigusi rikub

või mis põhjusel on see õigusvastane. Kaebajal puudub õigus nõuda, et tema suhtes rakendataks

teistsugust nõuete täitmise järjekorda või et tal oleks võimalik oma kohustuste täitmisega talle

sobiva ajani viivitada. Pealegi ei muudaks nõuete täitmise järjekorra muutmine kaebaja osas

midagi, sest vastustaja arvestuse kohaselt on põhinõudelt arvestatud viivis jõudnud sama

summani põhinõudega, seega on viivise arvestus STS2007_2013 § 28 lg 5 teise lause kohaselt

lõppenud ja kaebaja jaoks ei oma tähtsust, millises järjekorras ta nõuded täidab. Mõlemad

nõuded (nii põhinõue kui ka viivisenõue) tuleb tal täita. Järelikult puudub põhjus praegusel

juhul põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada, sest selle menetluse tulemusest ei sõltu

praeguse asja lahendus.

29. Kaebaja leiab, et kuna MKM vaideotsusega oli tagastusnõude täitmine peatatud ja

halduskohtu määrusega oli tagastusnõude kehtivus esialgse õiguskaitse korras peatatud, siis ei

tule tal selle aja eest viivist tasuda, sest tal ei olnud sel aja kohustust toetust tagastada ja

järelikult ei olnud ta toetuse tagastamisega viivituses.

29.1. HKMS § 249 lg 4 esimese lause järgi kehtivad esialgse õiguskaitse määrusest tulenev

õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kuni

kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse

lõpetamise määruse jõustumiseni. HKMS § 254 lg 2 esimese lause järgi tuleb esialgse

õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu vastavas osas kaebuse

rahuldamata jätmisel tagastada, samuti kõrvaldada muud esialgse õiguskaitse kohaldamisest

tulenevad tagajärjed.

29.2. Eeltoodud sätetest nähtuvalt kehtib esialgse õiguskaitse abinõu ainult menetluse ajal

kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui kaebus jääb rahuldamata, tuleb

esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed kõrvaldada, st et toetuse saajal tuleb

maksta viivist tagasiulatuvalt alates ajast, millal möödus toetuse tagasinõudmise tähtpäev (vt

Tallinna Halduskohtu 16.07.2018 otsus asjas nr 3-15-44, p 53 ja Tallinna Ringkonnakohtu

11.03.2019 otsus asjas nr 3-15-44, p 30). Kaebajal on õigus selles, et haldusakti täitmise

peatamine ja haldusakti kehtivuse peatamine on sisuliselt erinevad õiguskaitsevahendid. Nende

sisuline erinevus avaldub esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. See erinevus ei oma tähtsust pärast

esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse lõppemist, kui kaebus on jäetud rahuldamata. Kuna

kaebaja kaebus asjas 3-15-113 jäi tagasinõudeotsuse tühistamise nõudes (v.a intresside osas)

rahuldamata, sh ei muudetud tagasinõudeotsuse täitmise tähtpäeva, siis kehtib 29.09.2014 otsus

sellisena, nagu see vastu võeti (v.a intresside osas), sh kehtib 29.09.2014 otsusega määratud

toetuse tagastamise tähtpäev. Kaebajal tuleb tagastada tagasinõutav toetus viivisega sõltumata

sellest, kas tagasinõudeotsuse kehtivus või täitmine oli kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse

korras peatunud või mitte. Pärast kohtumenetluse lõppu on esialgne õiguskaitse kaotanud oma

3-20-851

12(13)

regulatiivsuse ega mõjuta enam poolte vahelisi suhteid. Viivise arvestuse aluseks on kehtivas

haldusaktis kindlaksmääratud toetuse tagastamise tähtpäev, mitte asjas nr 3-15-113 tehtud

kohtuotsuse jõustumise või mõni muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 29.09.2014

otsusega määratud tähtajaks, siis tuleb tal maksta viivis selle aja eest, mil ta viivitas toetuse

tagastamisega. Kaebajal oli võimalik vältida sellise tagajärje saabumist toetuse tähtaegse

tagastamisega.

29.3. Samasugune seisukoht kehtib sarnastel põhjendustel ka vaideotsusega haldusakti

täitmise peatamise korral (vt sarnaselt Riigikohtu 16.06.2008 otsus asjas nr 3-3-1-21-08, p 8).

30. Kaebaja leiab, et ta ei pea maksma viivist aja eest, mil vastustaja viivitas talle

pangarekvisiitide edastamisega, sest sel ajal oli vastustaja vastuvõtuviivituses. Kohtu hinnangul

on kaebaja sellekohased põhjendused praeguses asjas asjakohatud. Asjas nr 3-15-113 esitatud

kaebusest nähtub, et kaebaja sai vastustaja 29.09.2014 otsuse kätte 30.09.2014. Otsuse täitmise

tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva, seega tuli toetus tagastada hiljemalt 29.12.2014. Kuna

kaebaja selleks ajaks toetust ei tagastanud, hakkas alates 30.12.2014 kulgema viivise arvestus.

STS2007_2013 § 28 lg 5 teisest lausest tulenevalt lõppes viivise arvestus 1000 päeva möödudes

ehk 25.09.2017, jõudes tagasinõutava toetusega samasse suurusesse. Asjaoludest nähtuvalt

küsis kaebaja vastustajalt pangarekvisiite 13.01.2020 ja vastustaja edastas need 24.01.2020.

Kuna kaebaja osas lõppes viivisearvestus juba oluliselt varem, siis ei mõjuta need 11 päeva

enam kuidagi kaebaja poolt tasumisele kuuluva viivise summat.

31. Kohus leiab, et praeguse asja lahendamiseks ei ole vaja Euroopa Kohtult eelotsust küsida.

Viivise nõue esitati juba 29.09.2014 otsuses ja see otsus ei ole praeguse vaidluse esemeks.

Seega ei saa praeguses asjas lahendada küsimust selle kohta, kas viivise nõudmine toetuse

tagasinõudmisel ja kehtiv viivise määr on EL-i õigusega kooskõlas. Sellekohased küsimused

tuli lahendada asja nr 3-15-113 raames või taotledes viivise osas 29.09.2014 otsuse tühistamist

ja kaebetähtaja ennistamist. Samuti on kaebaja lähtunud ebaõigetest eeldustest, et vastustaja

nõuab viivist intressi asemel ja et viivist nõutakse intressiga sama perioodi eest.

32. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja nõuet kohustada vastustajat lugema kaebaja

poolt 30.01.2020 makstud summa 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla tervikuna täitmise

katteks, ei saa rahuldada. See oleks vastuolus STS2007_2013 § 28 lg-st 8 tuleneva nõuete

täitmise järjekorraga. Selline nõuete täitmise järjekord ei riku praegusel juhul kaebaja õigusi.

Rahuldada ei saa ka kaebaja alternatiivset nõuet kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014

otsuse alusel nõutav viivis ümber, sest vastustaja on õiguspäraselt arvestanud viivist alates

toetuse tagasimaksmise tähtpäeva möödumisest ning vahepealne tagasinõudeotsuse täitmise ja

kehtivuse peatamine ei oma kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju. Seega tuleb kaebus jätta terves

ulatuses rahuldamata.

33. Kohus rahuldas 17.05.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas

vastustajal sundtäita 29.09.2014 otsust kuni praegust haldusasja lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb esialgne õiguskaitse tühistada. HKMS

§ 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos

kohtuotsusega.

34. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108

lg 1). Vastustaja taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 1620 eurot (sisaldab

käibemaksuga) koos viivisega. Vastustaja põhjendas menetluskulude väljamõistmise taotlust

sellega, et tema põhiülesannete hulka, sh tema töötajate põhiülesannete hulka ei kuulu

esindamine kohtuvaidlustes ning tema töötajad ei ole kohtuvaidlustele spetsialiseerunud. Kohtu

hinnangul ei ole selline põhjendus asjakohane. Vaidluse all on vastustaja tegevuse

õiguspärasus. Haldusorgan peab suutma oma tegevust kohtus ise põhjendada. Tegemist ei olnud

3-20-851

13(13)

vastustaja põhitegevuse raamidest väljuva vaidlusega, milles vastustaja vajanuks haldusvälist

õigusabi. Seni on vastustaja suutnud mitmetes kohtuasjades end ise oma töötajate abiga

esindada. Praegune vaidlus on oluliselt vähem keeruline kui vaidlus asjas nr 3-15-113, milles

ringkonnakohus jättis samuti vastustaja menetluskulud tema enda kanda, sest tegemist on

haldusorgani põhitegevust puudutava vaidlusega. Seega ei ole ka praeguses asjas põhjendatud

vastustaja menetluskulusid kaebajalt välja mõista ja kohus jätab vastustaja menetluskulud tema

enda kanda (HKMS § 109 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/