4-20-3539/27 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Väärteoasi 4-20-3539

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

17. veebruaril 2021 Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Julia Senkevitš Kaebuse esitanud isik Erki Oppe, isikukood 37406106025, elukoht xxxx, e-post:xxxx.

Vaidlustatud lahend Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020 otsus väärteoasjas nr. 9400,20,000390 Erki Oppe karistamises kalapüügiseaduse § 85 lg 1 järgi. Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja Erki Oppe ja tema esindaja advokaat Katrin Paulus.

Keskkonnainspektsiooni esindaja Väino Vaidla

LÕPPOSA Jätta Erki Oppe kaebus Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020 otsus väärteoasjas nr. 9400,20,000390 tema karistamises kalapüügiseaduse § 85 lg 1 alusel rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 12.03.2021.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Keskkonnainspektsiooni 06. augusti 2020. a otsusega karistati Erki Oppet kalapüügiseaduse § 85 lõige 1 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 (kakssada nelikümmend) eurot selle eest, et ta püüdis 18.04.2020 kella 17:00 paiku xxxx, so xxxx sillast suudme pool, xxxx jões spinninguga kala. Teostades kalapüüki aastaringses kalapüügi keelualas, Xxxx paisu ja suudme vahelisel Xxxx jõe lõigul, rikkus menetlusalune isik kalapüügieeskirja § 51 lg 1 p 4 sätestatut nõuet, mille kohaselt on Xxxx jões Xxxx paisust suudmeni kalapüük aastaringselt keelatud.

2. Erki Oppe esitas kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja 06. augusti 2020. a otsus ja lõpetada väärteomenetlus väärteoasjas nr 9400,20,000390 VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja jätta menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning mõista kaebaja kasuks välja.

3. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik ja tema kaitsja kaebuse juurde, leides, et Erki Oppe ei ole talle etteheidetavat rikkumist s.o kalapüügieeskirja § 51 lg 1 p 4 sätestatud nõude rikkumist toime pannud ning puudub väärteotunnustele vastav tegu. Kaitsja seisukoha kohaselt ei olnud Erki Oppel kaasas lante, lanti ei näinud kaitsja hinnangul ka ükski tunnistaja nähtuvalt tunnistajate ütlustest ja kaebaja ei saanud seega kala püüda, seega ei olnud kaitsja hinnangul tegu kalapüügiga. Kalapüüki imiteeris kaebaja selle tõttu, et arvas, et tunnistajad tegelevad millegi ebaseaduslikuga. Kaitsja hinnangul ei ole ühegi uuritud tõendiga veenvalt ja üheselt nimetatud asjaolu ümber lükatud ja tunnistajate ütlused tuleb vastuolude tõttu lugeda ebausaldusväärseks. Samuti leidis kaitsja, et ei ole eluliselt usutav, et üks Eesti tuntumaid kalamehi läheb keelualasse kala püüdma tööandja autoga, millel on peal ettevõtte logod. Seega on kaitsja hinnangul kohtuvälise menetleja otsus Erki Oppe süüdistuses sisuliselt väär ning otsus kuulub tervikuna tühistamisele ja väärteomenetlus kaebaja suhtes lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

4. Kaebuse esitaja jäi oma ütluste juurde ning selgitas, et tal ei olnud lante kaasas ning isegi kui ta oleks ka tahtnud kala püüda, siis tol päeval tal ei olnud see võimalik kuivõrd tal oli kaasas karp tonkatinadega mitte lantidega.

5. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärteoasja on menetletud kõikide nõuete kohaselt. Erki Oppele etteheidetud tegu on ümberlükkamatult tõendatud T H ja O M ütlustega, kes teo toimepanemist vahetult pealt nägid ning Erki Oppe viibimist sündmuskohal koos püügivahendiga kinnitab ka tunnistaja J H. Samuti tuleneb Erki Oppe enda 26.05.20 ütlustest, et tal oli jõe ääres kaasas spinning ja püügivarustus ning landikarp juhuks, kui õnnestub kalapüügiga tegeleda. Teo toimepanemise koht on kindlaks määratud O Mi ütluste ja olustiku seostamise protokollist tulenevaga. Väärteoasja tõendusmaterjalis puuduvad vastuolud, karistusotsustuse kujunemine on jälgitav, määratud karistus on proportsionaalne teo toimepanemise asjaolusid ja isiku süü suurust teo toimepanemisel arvesse võttes. Seetõttu esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Keskkonnainspektsioon palub arvestades eeltoodut ja juhindudes VTMS § 132 punktis

1 sätestatust kohtul jätta Erki Oppe kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni 06.08.2020 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 940020000390 muutmata, jätta menetluskulud Erki Oppe kanda.

Maakohtu seisukoht

Tulenevalt VTMS §-st 123 lgst 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega ja uurinud kohtuistungil väärteotoimikus olevaid kirjalikke tõendeid, kuulanud üle tunnistajad ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis jõudis järeldusele, et esitatud kaebus kui kuulu rahuldamisele.

Erki Oppe’t süüdistatakse selles, et ta püüdis 18.04.2020 kella 17:00 paiku Harju maakonnas xxxx maaüksusel, so Xxxx sillast suudme pool, Xxxx jões spinninguga kala. Teostades kalapüüki aastaringses kalapüügi keelualas, Xxxx paisu ja suudme vahelisel Xxxx jõe lõigul, rikkus menetlusalune isik kalapüügieeskirja § 51 lg 1 p 4 sätestatut nõuet, mille kohaselt on Xxxx jões Xxxx paisust suudmeni kalapüük aastaringselt keelatud ning pannes oma käitumisega toime kalapüügiseaduse § 85 lõige 1 sätestatud väärteo.

Kalapüügiseaduse § 85 lg 1 koosseisuteo moodustab kala püüdmine ning kalapüügiseadus § 3 lg 1 järgi on kalapüük tegevus, mille eesmärk on kala hõivamine nende kinni püüdmise või surmamise teel – lihtsamini öeldes kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimine. Väärteoasja keskne küsimus, mille üle pooled vaidlevad on kas kalapüük toimus või mitte. Kaebaja ja tema kaitsja väidavad, et kuivõrd kaebajal ei olnud kaasas lanti, ei olnud võimalik kala ka püüda. Kaebaja ja tema kaitsja esitasid kohtule versiooni, mille kohaselt kaebaja imiteeris kala püüdmist kaasas olnud mittekomplektse spinninguga. Kalapüügi kui fakti tuvastamiseks kuulas kohus üle tunnistajad T H, J H’u, A I’e ja O M’i.

Tunnistaja T H 16.10.2020 kohtuistungil antud ütluste kohaselt on ta vabatahtlikuna Eesti Kalastusseltsis kalakaitsja ja Xxxx jõe ääres keelutsoonis, paisust kuni suudmeni välja käivad nad üsna tihti. 18.04.2020 sõitsid nad autodega jõe vahetusse lähedusse, jätsid sõidukid põllu äärde ja liikusid jalgsi mööda vasakut kallast allavoolu eesmärgiga teostada rutiinset kontrolli, mida jõe ääres tehakse kuna seal piirkonnas on enne röövpüüdjaid vahele jäänud. Tunnistaja oli koos O M ja M V’iga ja nad liikusid jõest veidi eemal selliselt, et jõeäärt ja kalda äärt oli näha. Ühel hetkel tunnistaja nägi vastaskaldal, mis on üks jõe laiemaid kohti, mitte otse risti vaid veidi diagonaalis üht meest, kes seal nö püüdis kala. Tunnistaja sõnade kohaselt oli mehel spinning käes ja ta tegi heite. Tunnistaja oli veendunud, et midagi ta segi ei ajanud kuna ta on ise kalastanud 35 aastat ja reaalselt oli näha, et vastas kaldal oleva mehe käes on spinning, ta tegi heite ja keris lanti enda poole. Tunnistaja ütluste kohaselt nad otsustasid, et sellesse tuleks kuidagiviisi sekkuda ja neist üks mees oli tulnud neile vastu autoga suudme poole, kus on sild. Tunnistaja ütluste kohaselt läksid nad jõe äärest natukene metsa sisse, nad helistasid 1313, et on selline olukord ja liikusid ise kiirelt autoni, kuna sealtmaalt oli autoni lühem teekond. Tunnistaja sõnade kohaselt soovisid nad minna vaatama kus see püüdja on lähemalt, et saada rohkem informatsiooni.

Tunnistaja ütluste kohaselt läks ta koos Oiga kahekesi mööda vasakut kallast, vastuvoolu suunaga püügikoha poole tuvastamaks, kas püüdja on veel seal. M jäi autoga neist maha. Tunnistaja ütluste kohaselt eeldasid nad, et suudme alal vasakul asuva maja tee otsa pargitud auto võis olla selle püüdja auto. Kui tunnistaja püügikohta jõudis koos Oiga ei olnud püüdjat enam seal. J H liikus neile jalgsi mööda kaldaäärt neile vastu, mõte oli selles, et kui nad liiguvad kahelt poolt siis äkki nad näevad seda püüdjat kuid tunnistaja sõnade kohaselt tema rohkem püüdjat ei näinud.

Siis said nad kokku kõik ja ühiselt liikusid nad nö suudme poolele, tunnistaja sõnade kohaselt tema ja J H jäid maha. Kohtuvälise menetleja küsimustele vastas tunnistaja, et ta nägi kalapüüki ca 40 m kauguselt või natuke kaugemalt, püüdja oli tunnistaja suhtes diagonaalis vasakul pool. Tunnistaja selgitas taaskord, et on 35 aastat kala püüdnud ja ta nägi heitmise hetke, et midagi lendab õhus. Mis värvi lant oli, kui suur, millise konksuga – sellist asja näha ei saa kuid tunnistaja sõnade kohaselt kui käes on ritv, millel on peal rull ja see liin kui sa seda lanti veest välja kerid, siis seda oli näha ja tunnistaja väitis kohtuistungil veendunult, et nägi kui püüdja tegi heite ja kuigi ta meetri pealt ei saa öelda landi kukkumist siis seda hetke oli näha.

Kaitsja küsimustele vastas tunnistaja, et ta on kalakaitsega tegelenud 5-6 aastat ja nad käivad alati vähemalt kahekesi, juhul kui midagi juhtub. Tunnistaja sõnul teevad nad alati plaani, saavad kokku ja lähevad jõe äärde ja nende roll ei ole kedagi püüda vaid pigem heidutada. Tunnistaja sõnul annavad nad Keskkonnainspektsioonile informatsiooni kui midagi avastavad, kui näevad mingit võrku vees või püügivahendeid või kui nad näevad keelatud alal ja kohas inimest liikumas püügivahend käes. Tunnistaja sõnul käib ta kõnealuse jõe ääres tihti, aasta algusest iganädalaselt vähemalt korra kaks, vahest rohkemgi.

Tehnilistest seadmetest kasutab tunnistaja binoklit ja taskulampi, rohkem tehnilisi vahendeid ei ole. Tunnistajal on olemas tsiviilkäibes soojuskaamera. Raadiosaatjad on vahest kaasas, aga see on siis kui nad lähevad rohkema hulga inimestega. Tol päeval olid neil raadiosaatjad kaasas, et nad saaksid selle mehega, kes viibis suudmes rääkida. Tunnistaja sõnul tema kaameraid ei kasuta. Lisaks täpsustas tunnistaja, et püüdjal olid seljas loodusvärvi riided, seljas oli kalapüügivest, peas oli panama tüüpi müts. Riietuse värvust tunnistaja kohtuistungil enam ei mäletanud, samuti asjaolu, kas püüdjal oli kott kaasas või mitte.

Tunnistaja sõnade kohaselt kandis ta ise USA laiguga Gore-Tex jopet kuid enda täpset riietust ta ei mäleta kuna tal on neid riideid millega ta jõe ääres käib palju. Tunnistaja sõnul oli tal endal kaasas veel kott kus sees termosega tee, binokkel, vesi ja veel midagi. Tunnistaja sõnul ei tohi püügivahendeid keelatud alas, kus on kalapüügi täiskeeld, üldse kaasas olla, nimetades seda mõeldamatuks ning kinnitas, et neil ei olnud püügivahendeid kaasas ega ka midagi sarnast mida võiks pidada püügivahendiks. Lisaks rääkis tunnistaja, et neil oli kaasas lahtikäiv redel kuna nad tahtsid saarele minna vana veskil ja selleks, et sinna minna peab vette minema, aga selleks, et vette mitte minna saab panna redeli kalda ja saare vahele, et sealt üle minna.

Tunnistaja sõnul oli saarele vaja minna selleks, et näha jälgi, kas seal on keegi vahepeal käinud. Tunnistaja selgitas, et see antud lõik on jälgi täis seal ja need on tehtud kalameeste poolt, kes käivad seal püüdmas ilma loata, kuigi seal ei tohi üldse käia. Tunnistaja sõnul on antud lõigul mets kõrge ja päikese asukoht ei oma seal mingit tähtsust ja tunnistaja ei mäleta, et päike oleks talle näkku paistnud. Tunnistaja sõnul täpset kellaaega ta ei mäleta kuid juhtum leidis aset päevasel ajal või peale lõunat. Tunnistaja sõnul nad vees ei käinud, kahlamispükse neil jalas ei olnud selleks, et vette mitte minna oligi kaasas redel.

Kohtu hinnangul saab tunnistaja T H ütlused lugeda usaldusväärseks kuivõrd need on loogilised, eluliselt usutavad ning kattuvad ka teiste tunnistajate ütlustega. Kohus ei sea kahtluse alla tunnistaja väidet, et ta nägi vastaskaldal oleva mehe käes spinningut, heite tegemist ja landi enda poole kerimist mistõttu loeb kohus tunnistaja T H ütlustega tuvastatuks landi olemasolu ning kalapüüdmise fakti. Vastaskaldal kala püüdnud isik on tuvastatud kui kaebaja isik Erki Oppe.

Tunnistaja O M andis 30.11.2020 kohtus ütlusi, millest nähtuvalt ei tunne ta kaebuse esitajat. Tunnistaja ütluste kohaselt liikus ta 18.04.2020 koos vabatahtlikega Xxxx jõe piirkonda. Nad liikusid mööda jõekallast allavoolu kui mingil hetkel nägi ta teisel pool jõge vastas kaldal isikut, kes püüdis kala spinninguga. Nad läksid tagasi auto suunas, tunnistaja sõnul oli üks vabatahtlik (J H) allpool ehk siis suudme ligidal, tema ootas teisi autoga. Tunnistaja ütluste kohaselt andsid nad J Hule teada, et nägid vastaskaldas inimest kala püüdmas, et ta liiguks temale vastu, tema poole ja nad ise liiguvad autoni ja tulevad ka sinnapoole, et jõuda kala keelualas püüdnud isikuni. Tunnistaja sõnul jõudsid nad autoni, J H oli neist eespool. Tunnistaja oli T H kahekesi, üks noormees jäi autosse tee peale, kus nad eeldasid, et kala püüdnud isiku auto seisis. Kui tunnistaja T H ülespoole liikusid ja J H neile vastu tuli, andis Janek teada, et ta näeb kala püüdnud inimest. Edasi läks nii, et kala püüdnud isik liikus allavoolu, oma auto suunas ja tunnistaja koos teistega kõndisid tal järel, kuni jõudsid autoni. Tunnistaja sõnul oli samm üsna kiire, mistõttu jäid T H ja J H maha, tunnistaja kõndis kala püüdnud mehel järel kuni jõudsid kala püüdnud mehe autoni, ta pani spinningu autosse, tegi juhipoolse ukse lahti, ütles, et tunnistaja ja teised isikud ei saa teda kinni hoida, istus autosse ja hakkas ära sõitma. Üks inimene oli autos seal lähedal, tunnistaja jooksis autosse ja sõitsid autole järgi. Samal ajal helistas tunnistaja politseisse ja selgitas olukorda. Tunnistaja sõnul keerasid nad maanteel maha väiksele tänavale, kus auto sõitis kellegi koduhoovi, sinna hoovi sisse tunnistaja enam ei läinud vaid jäi politseid ja KKI ootama. Kui inspektsioon ja politsei kohale jõudsid, siis hakkasid muud toimingud. Tunnistaja kordas istungil, et ta nägi kala püüdmist, see toimus vee ääres ja spinningu heitmine käis, tunnistaja nägi kuidas lant vette kukkus.

Kohtuvälise menetleja küsimustele vastas O M, et ta liikus vasakus kaldas koos T H ja M V. Suudmes allavoolu ootas neid autos J H. Kokku olid nad neljakesi. Tunnistaja täpsustas, et nad liikusid üksteise järgi, ei mäleta kes oli ees või keskel, nad nägid kalameest vastaskaldas, kergelt diagonaalis. Menetlusaluse isikuga kohtus tunnistaja lagendikul, raie lagendik oli, metsa ei olnud. Selleks hetkeks oli J H ka seal. Nad kõndisid tunnistaja ja teiste isikute poole vastu. J H kohtus kalamehega enne tunnistajat. Kaitsja ja kaebuse esitaja küsimustele vastas O M, et on kalakaitsega tegelenud 5 aastat, nad kasutavad tehnilisi vahendeid - sidevahendid, raadiosaatjad, vajadusel termokaamerad, taskulampi, sellest aastast ka rinnakaamerat.

Tunnistaja ütluste kohaselt oli kaamera kaasas, aga sel hetkel kui nad tuvastasid isikut, siis ei olnud kuna kaamera jäi M V autosse. Pärast kasutasid nad rinnakaamerat, kui nad liikusid tagasi auto juurde, allapoole vett, et minna paremasse kaldasse, siis tunnistaja paigaldas kaamera rinna peale. Tunnistaja täpsustab, et kohustust panna rinnakaamerat ei ole, tol hetkel nad ka ei teadnud, et nad kohtuvad röövpüüdjaga. Tunnistaja sõnul oli neil kaasas teleskoopredel, mis on lahti tõmmates üle 4 meetri on pikk ning sellega saab ületada Xxxx jõge.

Tunnistaja sõnul on seal üks koht kus on võimalik ületada kuiva jalaga, seejärel kirjeldas tunnistaja kuidas nad redelit kasutavad, kus kohas ning kuidas nad üle jõe sellega lähevad. Saarel käivad nad eesmärgiga kontrollida, kas seal on vahepeal olnud liikumist kuna seal on jäljed. Tunnistaja ei mäletanud kas tol hetkel oli jälgi saare peal või mitte, nad ei jõudnud saarele tookord enam. Tunnistaja kordas, et nägi kaebaja isiku käes spinningut, ta loopis seda jõe poole nii, et lant lendas jõkke ja siis keris sisse tagasi. Lanti ei osanud tunnistaja kirjeldada, ütluste kohaselt ta ei näinud mis värvi lant oli, samuti landi suuruse osas ei osanud tunnistaja täpselt öelda aga pakkus, et 5-10 cm lant.

Tunnistaja täpsustas, et teab ja tunneb millised landid on, see oli pikliku kujuga ja tunnistaja oli veendunud, et tegemist oli landi mitte millegi muuga. Tegemist ei olnud kiviga vaid landiga. Tunnistaja sõnul nägi ta kaebaja isikut kala püüdmas ca 50 m kauguselt, lant oli tunduvalt lähemal tunnistajale kui kala püüdnud kaebaja isikule. Tunnistaja sõnul sõitsid nad kaebaja isikule järele, kaebaja sõitis kellegi hoovi Xxxx jõe lähedal, nemad jäid KKI ja politseid ootama. Keegi tuli nendega rääkima ning seejärel jõudis politsei ja KKI.

Kaitsja palus avaldada toimikus KKI esitanud kaardi, kus on tähistatud punktiga A ja B kus kohtuti menetlusaluse isikuga. Ütluste olustikuga seostamise protokoll 18.05, lisa 1.

Tunnistaja O M märkis kaardil ära pargitud auto asukoha ja saare asukoha ning kaebuse esitaja auto asukoha.

Tunnistaja O M vastuseks kaebuse esitaja kaitsja ja kaebuse esitaja küsimustele vastas, et ta võttis kaamera välja siis kui läks auto juurde ja lülitas tööle, kui nad jõudsid menetlusaluse isiku autoni, kui hakkasid sealt poolt kõndima ülesvoolu. Tunnistaja sõnul kõndisid nad alguses enda autoni ja sõitsid sinna kus menetlusaluse isiku auto oli. Seal kõndisid nad autost mööda ja hakkasid mööda jõekallast liikuma ülesvoolu. Tunnistaja ei mäleta kas tema kaamera video läks KKI-le või mitte. J Hul oli ka rinnakaamera, ka tema osa võis sinna minna. Eesti Kalastajate seltsi lehel on see video olemas, lõigatud kujul. Seda ei palutud ega küsitud, tunnistaja sõnul ei pea nad kõike näitama kuid tunnistaja usub, et nad on KKI-le öelnud, et neil on need videod olemas mõlemalt poolt – nii J Hu kui ka tunnistaja kaamera.

Kohtu hinnangul on O Mi ütlused usaldusväärsed kuivõrd on eluliselt usutavad ning kattuvad teiste tunnistajate ütlustega. Tunnistaja O M, sarnaselt teiste tunnistajatega, nägi vahetult kuidas kaebaja isik spinninguga kala püüdis. Kohus ei sea kahtluse alla tunnistaja väiteid selle kohta, et ta nägi kaebaja isiku kes spinningut, kes loopis seda jõe poole nii, et lant lendas jõkke ja siis keris seda sisse tagasi. Kuigi lanti tunnistaja detailselt kirjeldada ei osanud, ei sea kohus kahtluse alla, tunnistaja väidet selle kohta, et ta teab missugused on landid ning tunnistaja veendumust selles osas, et tookord jõe ääres oli tegemist landiga, mitte millegi muuga. Seega peab kohus tuvastatuks, et 18.04.2020 jõe ääres nägi tunnistaja kala püüki spinninguga, millele oli kinnitatud ka lant ning on tuvastatud, et kalapüüdjaks oli kaebaja isik Erki Oppe. Kohus ei sea kahtluse alla ka väiteid, et tunnistaja koos teise tunnistajaga andsid J Hule teada püüdjast, kes läks teiselt poolt kaebaja isiku juurde. See asjaolu kattub nii J Hu kui ka T H ütlustega. On usututav, et kaebaja kiirustas koha pealt minema ega laskunud pikemasse vestlusse vabatahtlike kalakaitsjatega, tunnistaja sellekohaseid ütlusi kinnitab ka esitatud ning istungil vahetult uuritud videosalvestis, mis on esitatud J Hu ülekuulamise lisana ning mida kohus eraldi hindab.

Tunnistaja J H ütluste kohaselt läksid nad 18.04.2020 koos teiste vabatahtlikega tegema tavapärast kontrolli Xxxx jõe äärde ja vasakule poole läksid O M, T H ja M V ja tema läks paremale poole. Tunnistaja hakkas teistele kaugemalt vastu tulema, et saaks pikemalt kõndida ja mingil hetkel tuli talle kõrvaklappi teade, et paremas kaldas toimub püük, inimene olevat seal ja tunnistaja pidi minema korrale teda kutsuma ja vaatama mis toimub. Mingi hetk tunnistaja kohtus väidetava püüdjaga ja tunnistaja sõnul ta küsis mis toimub ja mees vastas, et ta vaatab jõge. Tunnistaja sõnul oli mehel ritv kõrval, põõsa najal ja tamiil rippus ja selle otsas ei olnud mitte midagi. Tunnistaja küsis mida ta seal teeb ja mees vastas, et ta kõnnib sealt Xxxx ehk siis 2 km on see vahe, sooviga sinna kala püüdma minna. Tunnistaja sõnul ta ütles mehele, et ükski kalamees ei kõnni nõnda, et tamiil ripub, teatas, et ta kutsub Keskkonnainspektsiooni välja ja mees peab neile selgitama. Koos hakkasid nad kõndima suudme poole kus on majad. Teised olid jõudnud sinna ja nägid, et auto oli maja juures. Tunnistaja hakkas koos mehega sinna minema ja härral läks samm kiiremaks ja tunnistaja sai aru, et ta üritab nende eest ära minna. Ja täpselt nii läkski, auto juures püüdja ühtegi meest ei kuulanud, ta vist ei olnud nõus ajama juttu ega ootama Keskkonnainspektsiooni ära ja siis ta sõitis sealt minema ja tunnistajaga koos olnud isikutest üks sõitis mehele järgi ja teavitas juba ka politseid. Seejärel nad jõudsid mingi maja hoovi lähedale, püüdja oli seal. Siis nad ootasid kõik koos politseid ja Keskkonnainspektsiooni, kes tulid ja Keskkonnainspektsioon läks püüdjaga rääkima.

Kohtuvälise menetleja küsimustele vastas tunnistaja J H, et ta ei oska nähtud spinningut nii detailset kirjeldada, öeldes, et see ei olnud kindlasti kõige pikem ega ka kõige lühem, pigem selline keskmine. Sel oli peal rull ja tamiil rippus. Tunnistaja selgitas, et kui kalamees läheb kalale siis on tamiil keritud rulli peale kuna niisama lahtiselt see tuleb ju sealt rõngaste vahelt ära. Kohtuistungil analüüsides tagant järele ning teades, et tegemist on suure kalamehega, siis on tunnistaja rohkem kui 1000% kindel, et selline kalamees ei kõnniks niimoodi.

Kaitsja küsimustele vastas tunnistaja, et on kalakaitsega tegelenud 5 aastat. Tunnistaja ise püüab kala suhteliselt harva aga vahel käib kala püüdmas. 18.04 oli tunnistajal kaasas telefon, raadioside oli neil omavahel ja ta ei mäleta kas oli binokkel, kuid oli olemas rinnakaamera. Tunnistaja sõnul oli ka Oil rinnakaamera. Rinnakaamera salvestas kuid töötas vaheldumisi kuna tunnistaja lülitas vahepeal seda sisse-välja ja rinnakaamera salvestuse esitas tunnistaja ka Keskkonnainspektsioonile. Tunnistaja sõnul töötas kaamera töötas siis kui keelualal kala püüdnud isik kalda peal seisis.

Samuti töötas kaamera siis kui nad läksid koos temaga edasi autoni ja siis majani. Tunnistaja sõnul ei olnud temal seljakotti, kalakaitsjatel oli kaasas teleskoopredel, mis käib kokku. Tunnistaja sõnul käiakse selle redeliga üle jõe, kui on saared, siis on võimalik sellega minna kuna kahladega minna ei tohi. Tunnistaja sõnul ei olnud kellelgi jalas kahlamispükse. Tunnistaja ütluste kohaselt väitis kaebaja nende kohtumisel seal jõe ääres, et ta nägi vastaskaldal on röövpüüdjad ja kahel on kahlad seljas kuid tunnistaja teadis et kellelgi meestest ei olnud kahlasid seljas.

Tunnistaja sõnul soovis kaebaja teda seal jõe ääres eksitada saates teda nö teisele poole, tunnistaja sõnul ütles kaebaja talle jõe ääres, et viimane hoidis praegu ära suure röövpüügi, vastaskaldal taheti arvatavasti võrku panna kuid tunnistaja teadis, et need inimesed vastaskaldal on omad inimesed kellega nad kontrolli tulid tegema. Tunnistaja kirjeldas kohta, kus ta kaebajat nägi, tegemist oli lagendikuga ja see on tunnistaja sõnul päris kindlasti kalapüügi jaoks väga soodne koht. Tunnistaja sõnul ta lanti ei näinud, tunnistaja nägi rippuvat tamiili, mille otsas see lant varem oli ja tunnistaja sõnu nägi seda lanti kolm inimest.

Keskkonnainspektsioon kuulas isikud üle, sündmuspaika nad ei läinud vaatama ja menetlustoimingute järjekorda tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja selgitab, et tema viset ja püüki ise ei näinud. Talle tuli see informatsioon raadiosaatjasse ja selle info andis talle O sisuga, et seal toimub püük, inimene on teisel pool kallast, püüab, nad nägid seda väga hästi ja siis tunnistaja läks ja kohtus kaebajaga põõsa juures mis on jõe ääres, mitte lagendikul ning selles kohas on võimalik kalapüüki teostada. Tunnistaja kinnitas, et lanti ta ei näinud, nägi tamiili, mis seal oli ja see rippus läbi rõngaste ja rippus maas selliselt, et ots oli kinnitatud läbi rõngaste ning tunnistaja sõnul ükski kalamees nõnda kalal ei käi.

Videosalvestist kohtumisest tunnistaja ei esitanud kuivõrd ei pidanud seda oluliseks. Video on olemas hetkest kui nad sealt jõe äärest kõndima hakkasid. Tunnistaja sõnul paluti temal kirjeldada ümbrust ja seda ta ka tegi.

Kaebuse esitaja väidab, et tema seisis tunnistaja J H’i ja põõsa vahepeal ja põõsast edasi minnes hulgi meetreid oli alles jõgi, nii, et mitte mingi valemiga ei oleks saanud ta sealt heidet sooritada ning kohtumise hetkel nad olid metsas mitte vahetult jõe ääres.

Kohtu hinnangul on tunnistaja J H ütlused usaldusväärsed. J Hu ütlused on usutavad, loogilised ning vastuoludeta, kattudes tunnistajate T H ja O Mi kohtus antud ütlustega. Ütlustest nähtub, et ta sai raadiojaama teel teate infoga, et jõe kaldal püüab keegi kala, mis võimaldab lugeda tuvastatuks, et tunnistajad T H ja O M edastasid J Hule vahetult nähtut ning püügi fakt kui selline oli J Hule teatavaks saanud kuuldu pinnalt. Kohtu hinnangul tõendavad tunnistaja J Hu ütlused eelkõige sündmusi ja tegevust pärast kalapüüki – kui tunnistaja kaebaja isiku juurde jõudis on tuvastatud fakt, et ritv asus kõrval, põõsa najal ja tamiil rippus ilma landita. Seda kinnitab ka kaebaja isik ise. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kaebaja isik selgitas, et soovib minna kalale ca 2 km eemal asuvasse asukohta, kus on kalapüük lubatud kuid tunnistaja järeldused selle kohta, et ükski kalamees ei kõnni taolise varustusega, kus tamiil ripub, ringi on eluliselt usutav ning loogiline. Seega saab tuvastatuks lugeda J Hu ütlustest, et spinningut oli vahetult kasutatud ja ka seda asjaolu kinnitab kaebaja isik ka ise väites, et ta imiteeris kalapüüki vahetult enne kui tunnistaja J H tema juurde jõudis.

Tunnistaja A I ütluste kohaselt tunneb ta Erki Oppe’t isiklikult mõnda aega, iseloomustab Oppet teada kalameheks. 18.04 pärastlõunasel ajal sõitis Erki sõitis tunnistaja hoovi xxxx külas, xxxx ja kuna tunnistaja oli koduõues sel hetkel, tegi õues tööd siis läks ta Erkile vastu. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli mingi auto Erki auto järel ja mingi mees tuli veel tänava pealt, Erki ei teadnud kes need inimesed on kui tunnistaja seda talt küsis. Tunnistaja läks ise nendega rääkima, uurima kes nad on ja mida soovivad. Erki jäi samal ajal hoovi ootama, rääkis tema abikaasaga juttu. Tunnistaja küsis tema jaoks võõralt isikult, et kas ta otsib kedagi või on eksinud ja tunnistaja sõnul midagi mõistlikku talle ei öeldud, ei öelnud kes nad on. Tunnistaja kirjeldas, kuidas tal oli pisut imelik tunne, kuna nad ei läinud ära ja ta ei teadnud põhjust miks nad seal üldse olid. Tunnistaja selgitas, et seejärel jõid nad Erki Oppega koos õues terrassil kohvi ja rääkisid juttu kui tuli politsei või Keskkonnainspektsioon. Nemad tutvustasid ennast, et soovivad Erkiga rääkida. Erki tuli ka sinna ja siis paluti tal autot näidata. Nad vaatasid auto sisse. Erki tegi auto lahti näitas seal neid asju, mis seal paluti tal näidata - vesti tõstis välja, plommidega karbi, spinningu. KKI tegid vist pilte nendest asjadest ka. Tunnistaja sai aru, et inspektorid on seal seepärast, et Erkit oli nähtud seal kopratammide vaatamise käigus. Olukord lõppes nii, et vormistati mingid paberid, toimus normaalne vestlus, tundus, et inspektorid jäid selle seletuse ja selle situatsiooni kirjeldusega, mida Erki suusõnaliselt kirjeldas rahule ja fikseerisid selle. Siis nad läksid ära, pandi andmed kirja ja mingi dokument jäi Erki kätte ja siis nad lahkusid. Need kes autoga alguses tee otsa peale tulid, see hetk kui politsei tuli, siis nad läksid kuidagi kaugemale. Tunnistaja ei mäleta mis auto see oli, kas politsei või KKI, auto oli tumedamat tooni. Kui politsei tuli siis tunnistaja oli seal koos abikaasa, Erki ja inspektsiooni inimestega (naine ja mees). Inspektsioonil oli tume vormiriietus. Tunnistaja selgitas, et nägi mida Erki Oppe inspektoritele näitas - vesti taskus oli ka hall karp, milles olid tinad. Tunnistaja sõnul lante seal kindlasti ei olnud.

Kohtu küsimustele vastas A I, et tunnistajal on varasemalt olnud juttu Erki Oppega kopratammidest ja paisudest, nad pidid koos kopra tammisid minema vaatlema talvel aga minek jäi ära ja seekord kui Erki Oppe tuli ütles ta, et käis tammisid vaatamas ja nad rääkisid kopra asjadest. Kui tunnistaja oli rääkinud meestega teeotsas ja tagasi hoovi läks siis Erki arvas, et need on need mehed kes seal jõe ääres just enne olid olnud ja tunnistaja ei tundnud rohkem huvi kas ta nägi neid seal jõe ääres või kuidas nendega kohtunud on.

Kohus loeb A Ie ütlused usaldusväärseks. Kohus ei kahtle asjaolus, et tunnistaja ja kaebaja on varasemalt suhelnud kopratammide vaatlemise teemal ning et tunnistaja juurde tulid teised tunnistajad ning KKI ametnikud ja politsei. Küll aga kirjeldab tunnistaja A I asjaolusid, mis toimus pärast seda kui kaebaja oli jõe äärest ära tulnud – seega ei ole ütluste sisu osast kuidagi võimalik tuvastada kas kaebaja jõe ääres kala püüdis või mitte kuivõrd tunnistaja ei ole sellekohaseid ütlusi andnud. Kohtu hinnangul ei ole ka asjaolu, et kaebaja tuli rääkima talle kuidas ta käis kopratammisid vaatamas kuidagi väärteo toimepanemise asjaolusid selgitav kuivõrd kohus ei sea kahtluse alla asjaolu, et kaebaja tõe poolest käis seal kopratammisid vaatamas kuid seejuures püüdis ka kala.

Kohus vaatas istungil tunnistaja J Hu ülekuulamise lisana esitatud videosalvestist, millest nähtub, et esitatud videosalvestis kattub osaliselt kaebaja kaitsja poolt esitatud videoga.

Käesolev videosalvestis on lühem ning originaalne s.t kohus ei tuvastanud, et tegemist võiks olla klippidest kokku lõigatud videosalvestisega. Videosalvestuselt on näha kuidas 2 meesterahvast on kõrvalteele pargitud sõiduki xxxx reg nr xxxx juures, mis on punast värvi ning millel on küljel valge värviga kirje „A le Coq ELUS ON MAITSET“ ja valget värvi embleem. Meeste vahel on väheinformatiivne vestlus. Punase sõidukiga läheb sõitma meesterahvas, kes on tuvastatud kui Erki Oppe. Kaameraga mees jookseb maantee peale kus ootab teda teise sõiduki xxxx juures juht. Koos sõidetakse järele punasele sõidukile. Samal ajal helistab kaameraga meesterahvas kellegile ja küsib nõu kuidas edasi toimida ja uurib kas ta helistab ise politseisse, vestlusest on aru saada, et nad liiguvad xxxx poole. Videosalvestiselt on kuulda, kuidas helistatakse politseisse, helistajaks on O M ja ta helistas Keskkonnainspektsiooni palvel, kes ei jõudnud ise kohale, palub politsei abi auto kinnipidamiseks. Videosalvestiselt on kosta juttu kuidas nad jõudsid kellegi hoovi, politseile edastatakse punase sõiduki reg nr ja informatsioon, et sõiduki juht tegi röövpüüki ja nad on Keskkonnainspektsioonile abiks. Kui meesterahvas sõidukist väljub annab politseile oma koordinaadid xxxx ja xxxx, videosalvestuselt on näha, et nad asuvad kusagil sissesõidu teel ning lõpetavad kõne häirekeskuse töötajaga. Kohtu hinnangul ei anna käeolev video informatsiooni koosseisu ühegi elemendi kohta vaid näitlikustab seda, mis toimus pärast kalapüüdmist, seega ei ole tõendamiseseme asjaoludest tulenevalt esitatud videol kaalu.

30.11.2020 istungil esitas kaebaja Erki Oppe tõendid, mida palus kohtul uurida. Kaebaja esitas lisad 1 kuni 4 - väljavõtted menetlusaluse isiku kohta ajakirjanduses avaldatud artiklitest. Lisa 5 on youtube.com keskkonnas nn Kalakaitse poolt avaldatud video 18.04.2020 sündmuste kohta. Lisa 6 on youtube.com keskkonna kuvatõmmis. Lisaks avaldas kaebaja kaitsja edastada täiendava tõendina ka kaardid ja redeliga seotud. Kohtuväline menetleja palus jätta kaitsja tõendid menetlusse võtmata kuivõrd need ei ole KrMS § 62 mõttes tõendamiseseme asjaolud. Kaebaja kaitsja hinnangul on tõendid olulised kuivõrd need lükkavad ümber tunnistajate selgitused redeli kaasas olemise kohta, mida tunnistajad redeliga teha said mistõttu seab see kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Kaitsja selgitas, et maaletooja tõend ja kuvatõmmised redeli pikkusest ja kaalust tõendavad seda, et seda redelit ei ole võimalik kasutada horisontaalselt. Kaitsja selgitas, et menetlusalune isik arvas ise, et tunnistajate näol on tegemist röövpüüki toestavate meestega ning imiteeris seepärast ise röövpüüki.

Kohus vaatles kaitsja poolt esitatud videosalvestist ning sellelt on näha, et tegemist on videolõikudest kokku pandud videoga, mis lühidalt kajastab meeste metsas kõndimist, auto juures viibimist, järele sõitmist, sissesõiduteel telefoniga rääkimist, keskkonnainspektsiooni kirjadega sõiduki saabumist ja politsei saabumist. On tuvastatav, et video on töödeldud, mõned lõigud on must-valged ning lisatud on taustmuusika. Kohtu hinnangul ei anna esitatud video informatsiooni koosseisu ühegi elemendi kohta vaid näitlikustab seda, mis toimus pärast kalapüüdmist. Seega ei ole tõendamiseseme asjaoludest tulenevalt esitatud videol kaalu.

Kaebaja isik esitas kaardi kohtule, mis millele on märgitud kus kohas viibis kaebaja isiku auto ning kaebaja selgitas, et tema sõiduk ei viibinud jõe ääres vaid auto oli pargitud jõe äärest üle

200 meetri kaugusele. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja sõiduki täpse asukoha fikseerimine seotud tõendamiseseme asjaoludega.

Kaebaja Erki Oppe andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et on väga sagedane kalamees (100 korda aastas käib kalal viimased paarkümmend aastat) ja vaatamata sagedastele kontrollimistele tal ei ole selle aja jooksul olnud ühtegi eksimust, mitte ühtegi rikkumist.

Kaebaja ütluste kohaselt läks ta 18.04.2020 Xxxx jõele mõttega vaadata kopra pesi kuivõrd lisaks kalastamise hobile on kaebaja ka jahimees kuuludes Nissi jahiseltsi. Kuna kaebaja jahiseltsis ei ole sellised jõgesid kus koprad elaksid ning kaebajal oli info, et Xxxx jõe peal on väga uhke kopra asustus ja kaebaja soovis neid vaatama minna. 18 aprillil peale lõunat parkis kaebaja oma auto alla xxxx mnt äärde, teele nähtavasse kohta, eramaja sissesõidu juurde, pani vesti selga, võttis spinningu, mis tal on ühe osaline, mitte lahtikäiv ja läks alt maanteesilla lähedalt ülesvoolu, et minna sinna kopra pesi vaatama.

Kaebaja selgitas, et võttis spinningu kaasa sellepärast, et too päev kui tal aega üle jääb siis ta läheb Põllküla tammi paisu juurde, ja sealt ülevalt poolt xxxx tammi, mis on 2.5-3km kaugusel on lubatud kala püüda. Erki Oppe kinnitas, et sellel lõigul kus ta liikus on aastaringne kalapüügi keeld ning ta teab seda. Tol päeval läks ta mööda endale teada vana rada, mis on nõukogude ajast jäänud ja ühel hetkel nägi, et koprad olid langetanud suure haava. Haava läbimõõt oli meeter ja kogu koprapere toimetas seal. Ütluste kohaselt olid koprad julged, kaebaja arvas, et tõenäoliselt seepärast, et inimesed seal ei liigu väga ja tema neid jälgis.

Kaebaja hinnangul vaatles ta kopraid tunni kuni kaks. Siis kuulis kaebaja inimhääli, hakkas jälgima mis toimub ja ütluste kohaselt sai ta aru, et vastaskaldal tulevad meeste hääled ja toimub mingi suhtlus. Kaebaja selgitas, et kopra pesa, puude juurest mis seal olid maha langetatud liikus ta natukene ülesvoolu ja nägi vastaskaldal kolme meest. Ütluste kohaselt oli ühel mehel seljakott, tollel hetkel kaebaja ei teadnud, et neil on kaasas teleskoopredel mistõttu nimetas seda varasemalt metall konstruktsiooniks ja kolmandal mehel olid jalas kahlamispüksid.

Ütluste kohaselt pani üks meestest just sel hetkel teleskoopredelit kokku. Kaebaja sõnade kohaselt ei ole seal ühtegi saart, mida tunnistajad väidavad seal olevat. Kaebaja jälgis neid varjatult, mehed panid redeli kokku ja hakkasid allavoolu tema poole tulema, kaebaja oli teisel pool kallast. Kaebaja peitis ennast põõsaste vahele ära, mehed läksid kaebajast mööda ja sel hetkel liikus kaebaja nendega kaasa, natukene taga pool. See kestis umbes 150-200m, ühel hetkel kaotas kaebaja nad silmist kuna maastik oli läbimatu rohkete puude ja põõsaste tõttu, kaebaja nimetas seda džungliks.

Kaebaja näitas istungil kaardil, kus ta sõiduk asus. Kaebaja sõnade kohaselt liikus ta kiirelt allavoolu ja jõudis kalda peale ja sel hetkel tulid mehed metsast välja ja nägid kaebajat. Kaebaja sõnade kohaselt oli ta kalda lähedal ja nemad olid teisel pool kallast. Kaebaja selgitab, et tal oli käes spinning kuid sel hetkel ta ei püüdnud. Kaebaja sõnul taganesid mehed metsa ja tol hetkel ei teadnud ta mida teha kuna nad nägid teda ja kaebajal oli tekkinud kahtlus, et mehed teevad midagi mis ei ole õige kuna nad taganesid nö peitsid ennast ära.

Kaebaja läks seepeale metsa natukene sisse ja nägi põõsaste vahelt, et mingid kogud liiguvad, kuid kaebaja ei saanud aru mida nad seal teevad. Seejärel tekkis kaebajal idee mängida kalameest, et mehed teda ei kardaks, spinning oli kaasas ja tõesti sel hetkel astus ta jõele lähemale. Kaebaja sõnul läks ta jõe äärde, pani otsa kaasas oleva tina tüki ja tegi paar heidet. Kaebaja sõnul mehed ei saanud seda näha kuna nad olid metsas sel hetkel. Kuna tina tükk oli suhteliselt raske, sain kaebaja teha kaks viset ja siis jäi tina põhja kinni ja kaebaja tõmbas tamiili puruks.

Kaeba sõnul tegi ta selle aja jooksul tühje heiteid 6-7 korda, kerimist, imiteerimaks, et ta püüab kala. Seejärel nägi kaebaja, et mehed lähevad tuldud teed mööda tagasi. Kaebaja püüdis neile järele minna aga kuna mets on tihe kalda peal, siis ütluste kohaselt ta kaotas mehed silmist. Kaebaja sõnul oli tal tol hetkel plaan helistada 1313 KKI-le ja kanda ette, et ta näeb röövpüüdjaid kuid kui ta tahtsin seda tegema hakata, siis nad lahkusid jõe äärest eemale. Kaebaja hinnangul ta hirmutas nad ära ja helistamine jäi ära kuna enam ei olnud põhjust helistada.

Kaebaja ise jäi sinna kohapeale, et vaadata mis seal toimub. Kuna midagi ei toimunud ja kell oli palju otsustas kaebaja lõpetada ja auto poole tagasi liikuma. Kui ta oli jõudnud allavoolu minna 100-150m kohtus kaebaja J Huga, kes astus juurde, rinnapeal oli tal kaamera, pani selle käima, tutvustas ennast, et on vabatahtlik kalakaitsja, kaebaja tutvustas end vastu kui kalameest. Seejärel kirjeldas kaebaja J H ja tema vahel toimunud vestlust teemal, et teisel pool jõge on 3 röövpüüdjat ja kaebaja pakkus end appi neid püüdma.

Siis selgitas J H kaebajale, et hoopis kaebaja püüdis seal kala. Kaebaja ei olnud nõus, viidates oma tühjale spinningule, rõngastes oli tamiil läbi, tamiili ots oli kinnitatud aasaga, see ei rippunud, nagu tunnistaja väidab vaid see oli läbi rõngaste tühjana rõnga külge kinnitatud. Kuna kaebaja mõistis, et mingit aktiivsust vastu tulnud mehe poolt ei ole, läksid nad laiali. Tunnistaja ütles kaebajale, et neil on kutsutud KKI ja alla auto juures teda oodatakse. Kaebaja ütluste kohaselt talle see sobis ja nad liikusid läbi metsa nõnda, et Harik oli kaebaja selja taga. Kaebaja sõnul rääkis tunnistaja raadiosaatjaga. Ütluste kohaselt ühel hetkel tuli O ja siis kolmas mees tema suunas. Kaebaja auto juurde jõudes pani kaebaja spinningu autosse, võttis vesti seljast ja sõitis sealt minema peale lühikest omavahelist vestlust. Kaebaja sõnul sõideti talle järele tema loal, kutsuti inspektsioon, KKI tuli kohale kahe ametnikuga kes soovisid rääkida. Kaebaja selgitas mida oli KKI ametnikele rääkinud, tal paluti näidata enda autot, kaebaja avas ukse ja võttis välja oma spinningu, samuti seljas olnud vesti mis seljas oli olnud. Sel hetkel selgitas kaebaja ametnikele, et tal polnud lantigi kaasas, vesti taskusse oli jäänud paar päeva varem tinakarbid. Kaebaja selgitas, et isegi kui ta oleks tahtnud, ei oleks ta saanud kala püüda kuivõrd tonkatinadega ei ole võimalik kala püüda kuna neil puuduvad konksud. Tonkatinad olid kaebajal kaasas ekslikult, ütluste kohaselt pidanuks ta taskute sisu enne kontrollima ja landi karbid tonkakarpide asemele panema. Kodus oleks pidanud landi karbid tonkakarpide asemele panema.

Hinnates Erki Oppe ütluste usaldusväärsust juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kaebaja isik ja tema kaitsja püüdsid läbivalt kogu menetluse kestel seada kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsust, viidates küll vabatahtlike kalakaitsjate kättemaksu soovile kui ka asjaoludele mille tuvastamisel ei ole tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel kuidagi tähtsust (nt kus viibis kaebaja sõiduk). Kaebaja esitas kohtule versiooni, mille kohaselt imiteeris kaebaja 18.04.2020 kalapüüki vastaskaldal olevate meeste (kes osutusid vabatahtlikeks kalakaitsjateks) heidutamiseks ega tahtnud neid ära hirmutada kuivõrd sellest on varasemalt kasu olnud tuues näitena paralleeli relvaomanikuks olemisest ning relva kasutamisest 21 aasta jooksul.

Kaebaja isik tõi näiteid kuidas ta on saanud kätte salavõrkusid ja inspektsiooniga koostööd teinud ning kaebaja sõnul arvas ta, et vastaskaldal olevate meeste näol on tegemist inimestega kes soovivad ebaseaduslikult kala püüda kuna nägi neil käes metallkonstruktsiooni, mis kaebaja arvates võis olla elektripüügi aparaat või soovisid mehed röövpüüki teha. Kaebaja ütluste kohaselt ei helistanud ta KKI-sse vaid seepärast, et kogu asi kestis loetud minutid (kaebaja hinnangul umbes 2 minutit) ja kui ta tahtis helistada olid nad lahkunud jõe äärest.

Samuti nähtub ütlustest, et kaebajale on varasemalt KKI ametniku poolt öeldud, et ärgu ta neid ühe võrgu pärast välja kutsugu kuna see on ressursi raiskamine. Kaebaja ütluste kohaselt saadakse 100-st võrgu panijast kätte 1 - võrgud saadakse kätte, võrgu panijad ei saada. Kohtuvälise menetleja täpsustusetele, miks kohtueelses menetluses antud ütlused kahel korral erinevad kohtus antud ütlustest, täpsustas kaebaja, et inspektor konspekteeris tema ütlusi ning ei pannud kõike kirja nõnda nagu kaebaja rääkis vaid tegi iseeneslikult kokkuvõtte ning selles oli ka faktivigu nagu sõiduki parkimise asukoht või landi puudumine.

Kaebaja sõnul pidi ta korduvalt inspektorile toonitama, et tal ei olnud tol päeval lante kaasaski seega ei oleks ta saanud püüda kala. Kaebaja selgitas oma ütlustes korduvalt, et tal puudus lant, tal ei olnud neid kaasas. Vesti taskusse oli jäänud hoopis karp tonkatinadega mida kaebaja üle ei kontrollinud enne kui jõe äärde läks. Seega on kohtu hinnangul kaebaja tuginenud asjaolule, et isegi kui ta oleks soovinud ei oleks ta füüsiliselt saanud kala püüda. Tõepoolest selleks hetkeks kui vabatahtlik jõudis kaebaja isikuni ei olnud spinningu küljes näha lanti aga see oli ka juba olukord peale püüki.

Asjaolu, et lant oli olemas kui ta jõele heiteid tegi on tunnistajate väide mille kohus on lugenud usaldusväärseks. Kohtu hinnangul ei saa analüüsiga minna absurdsuseni – eelpool avatud tõenditega on tuvastamist leidnud asjaolu, et kaebajal oli kaasas püügivahend – spinning ning tegelikkuses jõe äärde minnes arvas kaebaja ise, et ta taskus on landikarp mitte tonkakarp ning praegusel juhul tuvastada kas tal tegelikult oli lant või mitte on objektiivselt võimatu. Olukorras, kus kaebaja ise väidab, et ta imiteeris kala püüdmist käsitleb kohus juba kui tahtlikult eksimusse viimist kuivõrd pole ühtegi objektiivset, elulist ega loogilist põhjendust sellele, miks peaks keegi imiteerima teadlikult röövpüüki.

Kohtu hinnangul on kaebaja poolne loogika et „kui vastaskaldas on pätid, siis ma olen ka pätt. Käitun täpselt samuti“ (30.11.2020 kohtuistungi protokoll lk 8) ebausutav ning paljasõnaline ega vabasta ühelgi moel ka kuidagi vastutusest. Kaebaja sisuliselt leiab, et imiteeris väärteo toimepanemist ning ütluste sisust ilmneb, et ta ei tee seda esimest korda ning kohtu järeldus sellele on, et kui isik matkib väärteo toimepanemist siis seda tegevust ei saa kaebaja hinnangul vastutusele võtta ning käesoleval juhul taandub kogu argumentatsioon olukorrale, kas siis lant oli või mitte.

Kohtu hinnangul on 2 tunnistajat väitnud veendunult, et nad nägid lanti, kohus on lugenud nende ütlused tervikuna usaldusväärseks, seega on tuvastatud asjaolu, et lant oli püügi hetkel olemas ja kaebaja selgitused, et ta tuligi ilma landita jõe äärde ei ole eluliselt usutav. Kohtu hinnangul on kummastavaks asjaolu, et väga pika staažiga kalamees läheb kala püüdma spinninguga ilma lantideta. Käesoleval juhul on kaebaja ise öelnud, et ta soovis minna kala püüdma küll, aga väidetavalt teise kohta, samuti möönis kaebaja, et taolist unustamist pole varasemalt ette tulnud.

Kohtule esitatud materjalide hulgas on informatsioon, et kaebaja on osalenud väga paljudel võistlustel spinningupüügis ning kalapüügivõistluste karikaid on kastide kaupa – seega on kohtu hinnangul kaebaja näol tegemist isikuga, kes on professionaal ning kelle poolt lantide maha unustamine või karbi segi ajamine võiks olla käesoleval hetkel ebausutav asjaolu. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja isik annab soovituse teistele kalameestele enne igat püüki konksud teemantluisuga üle käia, et need teravad oleksid ning see on üheks kaebaja rusikareegliks – olukord, et selle sama rusikareegli järgija ei kontrolli üle kas ta landid üldse kaasa võtab kalale minnes ei ole usutav.

Lisaks eeltoodule ei suutnud kaebaja anda kohtuistungil usutavat selgitust asjaolule, miks ta KKI-le või isegi politseisse ei helistanud kui nägi, et vastaskaldal toimub ebaseaduslik tegevus. Kaebaja sõnade kohaselt tal oli plaan helistada KKI-le kuid siis kui mehed kaugemale läksid ei olnud põhjust enam helistada, jäädes ise kohapeale, et vaadata mis seal toimub. Antud juhul arvestades taas olukorda, et tegemist on professionaalse kalapüüdjaga, kes on tunnistanud, et teab kui raske on tabada röövpüüdjaid ei võta ette mitte midagi selleks, et otse teolt tabatud röövpüüdjad tabada vaid asub ise samal ajal röövpüüki jäljendama. Kohtu hinnangul ei ole taoline käitumine kuidagi põhjendatav.

Kaebaja väitis oma ütlustes, et peale idee tekkimist mängida kalameest astus ta jõele lähemale, pani otsa kaasas oleva tinatüki ja tegi paar heidet. Kaebaja sõnul mehed ei saanud seda näha kuna nad olid metsas sel hetkel. Kohtu hinnangul kui kaebaja oli kindel, et mehed teda vastaskaldal ei näe, kaotanuks taoline kalapüügi imiteerimine oma mõtte. Kohtu hinnangul on vastuolusid kaebaja ütlustes tervikuna, välja pakutud versiooni ei ole võimalik kuidagi objektiivsete tõenditega kinnitada mistõttu hindab kohus kaebaja ütlused tervikuna ebausaldusväärseks.

Tõendina esitatud ajalehe artiklid, mille kohus lubas kaebaja kaitsja palvel avaldada ning millest nähtub asjaolu, et Erki Oppe on varasemalt olnud Eesti Kalakaitseseltsi suhtes väga negatiivne ja kriitiline ei oma kohtu hinnangul siinkohal tähtsust, kuivõrd nimetatud asjaolu ei seostu kuidagi kalapüügieeskirja § 51 lg 1 p 4 toodud sätte rikkumisega 18.04.2020, millega pandi toime kalapüügiseaduse 85 lg 1 sätesatud väärtegu. Mis puutub video üleslaadimisse avalikku interneti keskkonda YouTube’s, asjaolu, et postitajaks oli samuti kalakaitse ning seal tehtud järeldused, et tegemist oli röövpüüdjaga selgitab kohus, et nimetatu väljub käesoleva väärteoasja raamidest. On üldtuntud teada asjaolu, et õigust mõistab Eesti Vabariigis kohus ning kellegi teise järeldused avalikus keskkonnas ei ole kohtu jaoks siduvad. Kui kaebaja õigusi on kuidagi EKS Kalakaitse poolt rikutud siis tuleb selle lahendamiseks pöörduda eraldi vastavalt kehtivale seadusandlusele. Käesoleval juhul arutab kohus siiski menetluses olevat kaebust väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse peale ning muid eraõiguslikke isikute vahelisi probleeme selles menetluses ei arutata.

14.12.2020 istungil esitas kaebaja kaitsja kolm fotot informatsiooniga, et tunnistajad paigaldasid jõe kalda lähedusse 18.04.2020 tõenäoliselt salakaameraid ning vastav teade on ka politseile tehtud. Kaebaja esitas istungil versiooni, et üks tunnistajatest ronis tõenäoliselt puu otsast alla, seades eelnimetatud informatsiooniga kahtluse alla tunnistajate ütlused tervikuna. Kohus ei võtnud esitatud fotosid vastu kuivõrd need ei tõenda kuidagi kaebaja väiteid selle kohta, et tal lanti tol päeval kaasas ei olnud või et ta kala tegelikult ei püüdnud. Samuti täpsustas kohus istungil mida kõnealuse kaebuse arutamisel kohus menetleb. Kohus andis kaebajale ja tema kaitsjale võimaluse esitada kohtule oma argumente kinnitavad täiendavad tõendid, väljavõtte politseist, mis seisus on menetlus jmt asjaolud.

25.01.2021 istungil esitas kaebaja kaitsja kohtule vastuse PPA-lt, mille kohus määras kaitsja taotlusel väärteoasja materjalide juurde. Vastuse kohaselt leiti 21.11.2020 leiti xxxx, Xxxx jõe ääres rajakaamera kuid kriminaalja väärteomenetlust ei alustatud. Rajakaamera võeti leidjate poolt alla ja anti vallasaja leiuna politseile hoiule. Seoses telefonikõnega, mis toimus sel hetkel, kui rajakaamera leiti, vastab PPA, et häirekeskuse poole ei ole seoses rajakaamera eemaldamisega pöördutud ja väljakutsele reageerinud politseiametnikud ei kinnita vestlust, mille käigus oleksid nad väitnud, et nendega on kaamera leidmise ja eemaldamise osas täiendavalt ühendust võetud. Kohtu hinnangul arvestades asjaolu, et rajakaamera leiti seitse kuud hiljem ei anna alust järelduseks, et neid paigaldati just 18.04.2020 vabatahtlike kalakaitsjate poolt, seda enam kui politsei poolne vastus kajastab asjaolu, et politsei poole ei ole pöördutud kaamera leidmise ja eemaldamise osas. Pole tuvastatud, et asjaolu rajakaamerate leidmise kohta võiks seonduda kuidagi 18.04.2020 jõe ääres toimunud sündmustega, sellekohased järeldused on meelevaldsed ning käesoleval juhul igakülgselt põhjendamata.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tunnistajate T H ja O M’i ütlustega on tõendatud asjaolu, et kaebaja isik püüdis kala kuivõrd mõlemad isikud nägid kuidas kaebaja isiku käes oli spinning, millega heitis ta jõele landi ning keris lanti enda poole. Kaudselt tõendab kalapüüki ka tunnistaja J H kuivõrd talle edastati info raadiosaatja teel kalapüügi kohta vahetult ning seda asjaolu ei ole pooled ka kahtluse alla seadnud. Kohtu hinnangul kuulub spinningu oluliste osade juurde tõepoolest ka lant. Käesoleval juhul peab kohus tuvastatuks, et see lant siiski oli ning kuhu see kadus pärast poole kui kaebaja isikuga kontakti saadi ei ole tuvastatud. Teo toimepanemise hetkel oli tunnistaja T H ütluste kohaselt reaalselt näha, et vastas kaldal oleva mehe käes on spinning, ta tegi heite ja keris lanti enda poole. Sama kinnitas tunnistaja O M korduvalt ütlusi andes, et nägi kaebaja isiku käes spinningut, ta loopis seda jõe poole nii, et lant lendas jõkke ja siis keris sisse tagasi. O M kirjeldas lanti pikliku kujuga olevat, oletas, et see võis olla 5-10 cm pikk kuid värvi ei mäletanud. Asjaolu, et tunnistajad ei osanud täpselt lanti kirjeldada, landi värvust, pikkust või missuguse konksuga see oli, leiab kohus, et tegemist on detailidega mida saab tuvastada lanti lähemalt vaadeldes ning kaebaja ja tema kaitsja loogikat kasutades ei oleks võimalik kunagi tuvastada kas lant oli või mitte kui lanti reaalselt koha peal ära ei võta. Tunnistaja T H selgitas kohtus, et palja silmaga landi detaile näha ei ole võimalik kuid kui käes on ritv, millel on peal rull ja see liin kui lanti veest välja kerid, siis seda on näha ning kohtu hinnangul on see piisav tuvastamaks, et lant pidi olema. Kaitsja heidab tunnistajatele ette nende ütluste ebausaldusväärsust hinnates, et tunnistajad ei hakanud filmima telefoniga võimalikku röövpüüdjat ja rinnakaameraga filmitut ei edastanud KKI-le olukorras kus kaebaja isik ise ei teinud sama kui märkas enda meelest ebaseaduslikku tegevust. Kaebaja tunnistas, et mõtles helistamise peale aga siiski ei helistanud KKI-le vaid otsustas ise hakata imiteerima röövpüüki mis ei ole kohtu hinnangul kuidagi loogiline ega eluliselt usutav.

Vastuolud millele kaitsja tunnistaja ütlustes tähelepanu juhib on detailid, mis ei oma tähtsust väärteokoosseisu elementide tuvastamisel, näiteks heidab kaebaja ja tema kaitsja tunnistajatele ette 15 kg teleskoopredeli kaasas kandmist, mis on ebamugav sellistes loodusoludes kuid jätab tähelepanuta, et ka kaebajal endal oli kaasas spinning mis samuti on ebamugav kaasas kanda eriti sellistes loodusoludes kui kaebaja tegelik eesmärk oli minna vaatama koprapesasid.

Mis puutub kaebaja poolsetesse märkustesse, et tunnistajad tegelesid ebaseadusliku tegevusega – varjatud jälgimisega kaamerate abil, selgitab kohus, et õigust mõistab siiski kohus. Tegemist on kohtu hinnangul samavõrra häirivate järeldustega mida tundis kaebaja kui kalakaitse selts laadis internetti üles video järeldustega, et tegemist on röövpüügiga. Kohus selgitab, et tegemist on kahe täiesti erineva koosseisuga ja erineva teoga, millele viitas ka kohtuväline menetleja ning käesoleval juhul menetleb kohus kaebaja poolt esitatud kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale väärteoasjas 940020000390.

Kohtu hinnangul oleks pidanud kohtuväline menetleja tõepoolest sündmuskohal asju läbi vaadates fikseerima nähtu, tegema fotod ja vaatlusprotokolli vallaasja läbivaatamise kohta kuid seda ei tehtud. Küll aga ei ole tegemist sedavõrd olulise rikkumisega kuivõrd selleks hetkeks kui jõudis kohale KKI oli teo toimepanemisest möödunud omajagu aega, kaebaja isik vahetas asukohta (sõitis oma autoga teise kohta) ning teo toimepanemise asjaolude osas ei olnuks tähtsust kas sõidukist leitakse lante või mitte, kaebaja isik oli juba avaldanud, et jõe ääres tal lanti ei olnud.

Mis puutub kaebaja kaitsja argumentatsiooni selle kohta, et kalakaitsjad võtsid eesmärgiks jätta kaebaja isik keelatud kalapüügis süüdi, teda laimata ja süüdi lavastada on põhjendamata ning eluliselt mitteusutav. Kohtu hinnangul vaatamata kaebaja poolsele kalakaitsjate kritiseerimisele ajakirjanduses ei ole kuidagi põhjendatud 3 tunnistaja valeütluste andmises süüdistamine kuivõrd arvestada tuleb asjaolu, et tunnistajad on andnud sarnaseid ütlusi olukorras kus neid on hoiatatud valeütluste andmise eest, mis on kriminaalkorras karistatav. Kohtu hinnangul on kaebaja väide ta süüdi lavastada ja laimata pigem kaebaja isiku isiklik oletus mis ilmselgelt on kantud eesmärgist ennast õigustada.

Kohtu hinnangul on menetletava väärteo objektiivse koosseis täidetud lisaks eelpool toodud argumentatsioonile kala püüdmise kohta keelatul alal ka kalapüügiseadus § 3 lg 2 järgi. Nimetatud säte selgitab, et kalapüügiga võrdsustatakse veekogul või selle ranna või kalda piiranguvööndis püügivahendiga viibimine, välja arvatud püügivahendite hoidmiseks mõeldud ehitises või vahetult selle läheduses ja veekogul käesoleva seaduse alusel kehtestatud keeluala läbimine püügikohta jõudmiseks. Kohtu hinnangul viibis Erki Oppe Xxxx jõe ääres piiranguvööndis püügivahendiga (millise fakti osas ei ole vaidlust, seda kinnitavad nii tunnistajad kui ka kaebaja ise) ning nähtuvalt uuritud tõenditest esitas Erko Oppe versiooni, miks ta püügivahendiga seal keelualas viibis ning selle versiooni kohaselt ta läbis keeluala selleks, et jõuda püügikohta. Kohtu hinnangul on sellekohased kaebaja ütlused vastuolulised kuivõrd ütlustest nähtuvalt ta ei läbinud keeluala vaid viibis keelualal. Seda kinnitab nii fakt, et ta vaatles koprapesasid kui ka fakt, et ta enda sõnade kohaselt imiteeris kalapüüki. Kaebaja ütluste kohaselt ta vaatles kopra pesasid tunni kuni kaks (vt 30.11.2020 kohtuistungi protokoll lk 6) koos püügivahendiga, seega ei saa keeluala küll vaid läbimiseks nimetada vaid kohtu hinnangul on tegemist siiski viibimisega keelualal. Seega isegi kui möönda, et kaebajal võinuks olla eesmärk keeluala vaid koprapesi vaadata ei olnuks põhjendatud see koos püügivahendiga ning olukord kas tal landid olid kaasas või mitte ei oma siinkohal tähtsust sest ütluste kohaselt avastas kaebaja alles röövpüüki imiteerima hakates, et tal pole lante kaasas. Seega keelualale minnes ja seal viibides spinninguga rikkus kaebaja Kalapüügiseadust kuivõrd taoline tegevus on võrdustatud kalapüügiga.

Kalapüügieeskiri § 51 sätestab aastaringsed kalapüügi keeluajad ja -alad, mille lg 1 p 4 kohaselt on kalapüük keelatud Xxxx jões – Xxxx paisust suudmeni, välja arvatud silmupüük silmutorbikuga ning vähipüük vähimõrra ja vähinataga. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Xxxx jões – Xxxx paisust suudmeni on kalapüügi keeluala seega on täidetud ka tingimus, et kala püüti keelatud alal.

Seega eeltoodust tulenevalt on menetletava väärteo objektiivse koosseis täidetud – Erki Oppe püüdis kala aastaringses kalapüügi keelualas, Xxxx paisu ja suudme vahelisel Xxxx jõe lõigul eesmärgiga hõivata kala teda kinni püüdes. Kohtu hinnangul on Erki Oppe tegevus õigesti kvalifitseeritud kalapüügiseaduse § 85 lg 1 järgi.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et Erki Oppe pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Erki Oppe teadis, et ta viibib kalapüügi keelu alal, vaatamata sellele võttis ta alale kaasa püügivahendi ja püüdis püügivahendiga kala, seega pidi Erki Oppe olema teadlik enda poolt toime pandava teo tagajärgedes või vähemalt möönis seda. Nii tunnistajate kui ka kaebaja enda ütlustega on tõendatud, et Erki Oppe tegi spinninguga korduvalt heiteid jõele, ei ole kahtlust et need olid tehtud tahtlikult kuivõrd heite sooritamine eeldab konkreetset liigutust ja tegevust. Erki Oppe ütluste kohaselt ta imiteeris kalapüüki. Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et Erki Oppe sooviski oma tegevusega näidata, et ta püüab kala olles samal ajal teadlik, et see on sel alal keelatud tegevus selles piirkonnas. Pikka aega tegutsenud kalamehena oli Erki Oppe teadlik, et oma tegevusega rikub ta kalapüüginõudeid ja selle tagajärjel tekib või võib tekkida oluline keskkonnakahju. Seega võib Erki Oppe poolt toime pandud kalapüüki käsitleda intensiivse ja täielikult teadlikult toime pandud teona, mille eesmärk oli hõivata kala selle kinni püüdmise teel või teadlikult oma tegevusega eksimusse viia vastaskaldal olevad inimesed röövpüüki imiteerides.

Kuivõrd kaebaja isik esitas versiooni, mille kohaselt ta imiteeris röövpüüki selgitab kohus, et seadus väärteo matkimist õigustava asjaoluna ette ei näe ning teatud tingimustel on matkimine lubatav vaid kriminaalmenetluses. Seega puuduvad Erki Oppe teos igasugused õigustavad asjaolud.

Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et Erki Oppe poolt kalapüügiseaduse § 85 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteotoimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohtus ei tuvastatud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

Karistus

Kalapüügiseaduse § 85 lg 1 järgi toime pandud väärteo eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Käesolevalt on kohtuväline menetleja Erki Oppe’le määranud karistuseks rahatrahvi 60 trahviühiku ulatuses s.o 240 eurot.

KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Seejuures on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadusitku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada isiku süü ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-11, 3-1-1-52-13, 3-1-1-58-13). Seega, juhindudes eelviidatud Riigikohtu poolt korduvalt lahendites antud juhistest, tuleb esmalt kindlaks määrata Erki Oppe´le süüksarvatava väärteo koosseisus ette nähtud karistusraami keskmine määr. Kalapüügiseaduse § 85 lg 1 sanktsiooni keskmine määr ehk karistuse mõistmise lähtepunktiks antud juhul on rahatrahv 150 trahviühikut.

Järgmiseks tuleb eelviidatud lahenditest juhindudes tuvastada isiku süü ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saada menetlusaluse isiku süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib siis jääda kas ülesvõi allapoole eelmainitud 150 trahviühiku määra.

Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates võtab kohus arvesse asjaolu, et kala püüdmise järel ei püütud jõest reaalselt ühtegi kala ehk puudus kalasaak ning oluline keskkonnakahju kalavaru kahjustamise näol seoses sellega jäi tekitamata. Arvestades, et Erki Oppe näol on tegemist professionaalse kalamehega võib eeldada, et kuna kalasaak puudus ei saanud kala püüdmise protsess ka kuigi pikalt kesta. Kohtu hinnangul on väärteo asjaolusid kogumina hinnates Erki Oppe süü keskmises määras. KPS § 71 lg 2 p 1 loetakse harrastuskalapüügil kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks kalapüüki keeluajal või keelatud kohas. Seega on riik andnud kindla signaali, kehtestades aastaringsed kalapüügi keelualad ja -ajad kaitsmaks kalaliikide säilimist looduses. Menetluses on tuvastatud, et Erki Oppe’l on kalapüügi valdkonnas laialdased teadmised, seda kinnitab nii ta ise kui ka kohtule esitatud artiklid, millest nähtuvalt on kaebaja isikuks, kes annab soovitusi teistele isikutele edukaks kalapüügiks. Erki Oppe ütlustega on tuvastatud ka asjaolu, et ta oli teadlik kalapüügiga seonduvatest õigusaktidest, kehtivatest piirangutest ja nõuetest kuid vaatamata laialdastest teadmistest läks keelualale püügivahendiga, viibis seal ning tuvastatud on objektiivse koosseisu olulisem element kala püüdmine vaatamata kaebaja isiklikele oletustele tunnistajate isikute ja nende tegevuse osas, mida kohus on lugenud ennast õigustavaks asjaoluks. Kohus ei saa vaadata läbi sõrmede asjaolule, et kala püüdmine on Eesti ühiskonnas küllalt levinud hobi ning väärteod, mida püüdmisel toime pannakse toovad kaasa olulise keskkonnakahju, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Olukorras, kus menetlusalune isik möönab, et röövpüüdjaid on isikuliselt väga keeruline tabada ning kalapüüdmist kui hobitegevust ongi riigil raske kontrollida, selgitab kohus, et Kalapüügiseaduse olulist rikkumist ei saa kohus kuidagi tolereerida ja üldpreventiivselt omab nimetatu ka käesoleval juhul suurt kaalu. Kokkuvõttes hindab kohus menetlusaluse isiku teosüü antud väärteoteo puhul keskmises suuruses olevaks, millist karistust saab korrigeerida vastavalt üldja eripreventiivsetele kaalutlustele tuginedes. Kohus ei ole menetluse vältel tuvastanud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.

Korrigeerides karistust lähtudes eripreventsioonist on kohtu hinnangul oluline asjaolu, et Erki Oppe’l puuduvad kehtivad karistused, vastavasisuline karistusregistri 21.04.2020 tehtud väljavõte on muude kirjalike tõenditega esitatud kohtule. Kohus nõustub kohtutuvälise menetleja hinnanguga, et Erki Oppe süüd ei saa pidada väheoluliseks ning, et kalapüüginõuete rikkumise toimepanemine harrastuspüügil ning teo subjektiivsed asjaoludest tulenevalt tuleb määrata karistus, mis tagaks isiku hoidumise uute rikkumise toimepanemisest. Kohtu hinnangul saab eripreventiivsetest eesmärkidest lähtudes määrata menetlusalusele isikule käesoleval juhul karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, seda eelkõige Erki Oppe’e isikust tulenevatel asjaoludel. Ent karistusmäära üle otsustamisel tuleb eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvesse võtta ka üldpreventiivseid aspekte. Riik peab andma ühiskonnale laiemalt ning kitsamalt harrastuskalapüüdjatele selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib kalapüügieeskirjade rikkumist otsustavalt ning seda eelkõige keskkonnakaitsmise eesmärgil.

Erki Oppe’le määrati rahatrahv 60 trahviühikut, mis on tunduvalt alla keskmise sanktsiooni määra. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et kõike eelnevat arvestades, suunamaks Erki Oppe´t edaspidi õiguskuulekalt kalapüügiseaduse ja kalapüügieeskirjas toodud reegleid järgima ja kujundamaks oma hobikäitumist seaduskuulekamaks, arvestavaks ja keskkonnasäästlikumaks tuleb karistus määrata alla sanktsiooni keskmist määra kuid arvestades, et Erki Oppe puhul puuduvad igasugused kergendavad asjaolud ei ole kohtu hinnangul põhjendatud karistuse kohaldamine taoliselt nagu kohtuväline menetleja on leidnud selliselt, et määratud rahatrahv jääb tunduvalt alla 1/3 määratava sanktsiooni määra. Karistusmäärasid puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Kohus repliigina märgib, et käesolevas menetluses ei ilmne ühtegi kergendavat asjaolu. Praegusel juhul on Erki Oppe´le määratud karistus keskmisest oluliselt määrast madalamas määras ning puuduvad asjaolud, mis põhjendaks, et Erki Oppe süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate asjaoludega. Kuivõrd kohtul puuduvad võimalused rangema karistuse määramiseks oma initsiatiivil on kohus sisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Erki Oppe’le etteheidetav tegu on tõendatud ja kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on süü suurusega võrreldes oluliselt väiksem kuid põhjendatav siinkohal nii üldkui eripreventiivsete eesmärkidega. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Seoses kaitsja poolt esitatud taotlusega lõpetada väärteomenetlus märgib kohus järgmist. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud kalapüügiseadus § 85 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning see on toime pannud kaebuse esitaja (§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus kalapüügieeskirja § 51 lg 1 p 4 sätestatud nõudeid siis on tegemist väärteoga kalapüügiseaduse § 85 lg 1 mõttes ja süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS §

2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks. Kohus hindas menetlusaluse süü keskmiseks (vt kohtuotsuse põhjendusi) mistõttu puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel.

Kaebaja kaitsja on esitanud menetluskulude arvestuse kogusummas 1815 eurot taotledes menetluskulude hüvitamist. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23, § 38 lg-st 1, KrMS §

175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda.

Käesolevas väärteoasjas on materjalide juures DVD-plaat salvestisega, mis on dokumentaalne asitõend KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning see tuleb jätta väärteoasja materjalide juurde.

Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p 1; § 133-135.

Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/