2-21-1463/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

12. märts 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-1463

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 30. jaanuari 2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. jaanuari 2020 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

3. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja või psühhiaatria-

kliinik) esitas 29. jaanuaril 2021 Harju Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse

2 (5)

rakendamiseks (taotlus), millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle ravi

pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Puudutatud isik ilmus 27. jaanuaril 2021 ootamatult psühhiaatriakliiniku valvetuppa

pidulikus riietuses, päikeseprillidega. Käitus bravuurselt. Tahtis minna haigla klubimajja, et

saada oma autasu filmimiste eest. Palus oma dokumendi vahetamist nime muutmisega (YY).

Nõudis et saaks koheselt haiglas uue dokumendi. Väitis, et võttis enne haiglasse tulekut pokaali

šampust, mida üks näitleja ikka võib endale enne esinemist lubada. Selgitustest sisukohaselt aru

ei saanud. Tuvastati haiguse ägenemine, äge psühhootiline seisund ning tehti otsus paigutada

puudutatud isik haiglaravile. Sellest teada saades muutus puudutatud isik rahutuks, karjus,

ropendas, avaldas paranoilist luulu oma mehe ja poja suhtes. Spontaanselt karjumist ei

lõpetanud. Seetõttu võeti 27. jaanuaril 2021 kell 21.37 puudutatud isiku suhtes vastu tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi rakendamise otsus.

3. Psühhiaatrite IV ja KT arvamusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse

kulgemise kohta järgmine.

3.1. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia. Ta

haigestus 2003. aastal, haiguse ägenemise tõttu on vajanud statsionaarset ravi psühhiaatria-

kliinikus 15 korda, sh valdavalt tahtest olenematult kohtumääruse alusel. Haiguspildis

avalduvad mõttekäiguhäired, käskiva ja kommenteeriva sisuga kuulmismeelepetted,

paranoidne jälitus-, tähendusluul, suurusluul enda erilisusest. Psühhoosist juhituna on ta

korduvalt käitunud agressiivselt, teinud suitsiidkatseid. Ravisoostumus pole hea, haigusteadvus

puudub. Raviga haiglas suudetakse äge haigussümptomaatika kupeerida, kuid kodus ravi

katkeb või on ebakorrapärane ja seisund halveneb. Toetusravi kontrollimiseks püütud

manustada antipsühhootikumi igakuiste depoosüstidega, aga ta ei käi süstidel regulaarselt.

3.2. Peale aastast

vahet

tuli

puudutatud isik

ootamatult

polikliinikusse

süstile

6. jaanuaril 2021. Käitus konfliktselt, jäi mulje haiguse ägenemisest, suunati arsti vastuvõtule.

Psühhiaatri visiidil 19. jaanuaril 2021 avaldas paranoilisi mõtteid tervishoiusüsteemi kohta,

soovis tutvuda oma haiguslooga. Selgus, et oli kuritarvitanud alkoholi. Kinnitus haiguse

ägenemine psühhoosi aktiveerumisega. Haiglasse suunamiseks akuutset vajadust ei öelnud,

motiveeriti korrektselt toetusravi jätkama, anti uus aeg süstile kuu pärast.

3.3. Puudutatud isik ilmus 27. jaanuaril 2021 psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Tuvastati

haiguse ägenemine, äge psühhootiline seisund ja otsustati paigutada ta haiglaravile. Puudutatud

isik muutus rahutuks ja ta suunati palatisse, kus ta käitus jätkuvalt agressiivselt, karjus ja

ähvardas. Keeldus oma riideid haigla riiete vastu vahetamast. Nii enda kui teiste ohutuse

tagamiseks

ja

rahustava

ravimi

manustamiseks

puudutatud

isikut

ohjeldati

nii

medikamentoosselt kui mehaaniliselt eralduspalatis. Ravi foonil mõnevõrra rahunes, ohjeldus

lõpetati järgmisel hommikul. Puudutatud isik on väliselt rahulikum, agressioonita, kuid

jätkuvalt situatsioonis ei orienteeru, seesmiselt pinges, düsfooriliselt meelestatud, kõrge

konfliktivalmidusega. Püsib paranoidne ja suurusluul, haigust endal ei tunnista, keeldub

haiglaravist ja igasugusest koostööst.

3.4. Puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret paranoidne skisofreenia (F20.02), mis on

ägenenud. Tema käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt ettearvamatu ja

ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega

suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik nii enesele kui

ümbritsevatele.

4. Puudutatud isiku raviarst leidis, et puudutatud isik vajab pikalt ravi.

5. Ärakuulamisel puudutatud isik haiglasse jäämise põhjusest aru ei saanud. Kinnitas, et võtab

kodus ravimeid, aga süstile õigeks ajaks ei tulnud. Jutt oli segane ja teemad vaheldusid kiiresti.

3 (5)

6. Puudutatud isiku esindaja toetas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevaks.

7. Maakohus rakendas 29. jaanuari 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õigus-

kaitset alates 27. jaanuarist 2021 kuni 30. jaanuarini 2021 koos vajadusel tahtevastase ravimite

manustamisega.

8. Puudutatud isiku raviarst teavitas 29. jaanuaril 2021 maakohut sellest, et puudutatud isik ei

ole piisavalt paranenud ja vajab jätkuvalt haiglaravi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

9. Maakohus pikendas 30. jaanuari 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku

suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos

vabaduse võtmisega kuni 7. märtsini 2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani,

kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi

lõpetamiseks. Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

9.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi

kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse

rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla

psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku

eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.

9.2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel

esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale

või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada

kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

9.3. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on

täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta

ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel maakohus veendus, et puudutatud

isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Puudutatud isikul on diagnoositud

paranoidne skisofreenia (F20.02), mis on ägenenud. Ta ei orienteeru situatsioonis ning on

agressiivsusele kalduv. Tal puudub haiguskriitika ja ei mõista ravivajadust.

9.4. Puudutatud isikul esinev raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu

eelkõige teda ümbritsevaid isikuid. Eeltoodust tulenevalt on kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele.

Esitatud on psühhiaatri arvamus, mis kinnitab esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust.

Puudutatud isik ei tervenenud esialgse õiguskaitse tähtaja lõppemise päeval.

9.5. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Seetõttu tuleb

anda luba puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastaste, meeleolu stabiliseerivate ja

4 (5)

rahustava toimega ravimite manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

10. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada.

Puudutatud isik on veendumusel, et ta ei ole ohtlike ei endale ega teistele. Ta saab kodus

hakkama ja suudab ravi järgida ning teeb õigeaegselt vajalikud depoosüstid. Puudutatud isik

möönab, et alates septembrist oli olukord hullem. Talle tundus, et temast tehakse filmi ja

sunnitakse näitlejaks, kes ta ei ole tegelikult. Talle pannakse lihtsalt sõnad suhu. Haiglas ta seda

ei kuule, kuid on kodus sellega harjunud ja arvab, et see teda rohkem ei häiri. Haiglas tunneb

end lihtsalt ahistatuna. Puudutatud isik leiab, et tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatu ja seega esialgse õiguskaitse pikendamine kuni neljakümne päevani tahtevastase

psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale tähtaja sellele

vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja

edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus

17. veebruaril 2021.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata

ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul paranoidne skisofreenia (F20.02). Asjaolu, et

puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite

hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

14. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega.

Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest

lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei

mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise

haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele.

15. Määruskaebuse vastusest selgub, et hoolimata haiglaravist ei ole puudutatud isikul

arusaamist enda käitumise kohatusest ja vajadusest pideva toetusravi kasutamiseks. Puudutatud

isikul on kujunenud identsushäire, suurusluul, mis mõjutab tugevalt tema käitumist ning

põhjustab segadust ja agressiivset käitumist. Puudutatud isik eitab igasuguse ravi vajadust

psühhiaatriliste ravimitega. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka

puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu

14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Määruskaebuse vastusest

nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ning ta ei tunnista oma agressiivset käitumist.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma

käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi küllaldane. Puudutatud isiku varasemast käitumisest nähtub, et kodus ta

5 (5)

ravimeid võtma ei hakka. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole võimeline ise ennast

väljaspool raviasutust ravima.

16. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

17. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

18. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)