1-20-5936/34 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

11. märts 2021

Kohtuasja number

1-20-5936

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi H.O süüdistuses KarS § 121 lg 2 p

1 järgi, üldmenetluse korras

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 5. veebruari 2021. a otsus

Apellant

Kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello

Apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav

H.O . Isikukood: XXX; elukoht: XXX;

Eesti

Vabariigi

kodanik;

töökoht

puudub.

Tõkend

puudub.Varem kriminaalkorras karistatud 1 kord.

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Aivar Kello

Prokuratuur

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Tatjana Tamm

Kriminaalasja läbivaatamise

viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 5. veebruari 2021. a otsus muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure H.O-le apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulu suuruseks 97,20 eurot (sh käibemaks

16,20 eurot).

4. Eelmises punktis nimetatud menetluskulu mõista H.O-lt Eesti Vabariigi

kasuks välja. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole.

Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult

30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks

tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse

läbiviimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. H.O on antud kohtu alla KarS § 121 lg 2 p 1 järgi süüdistatuna selles, et tema

23.06.2017. a Tartu maakonnas Puhja vallas (käesoleval ajal kuulub Elva valla

administratiivalasse) Rämsi külas kella 23:50 ajal lõi A.O. t kaks korda rusikaga näo piirkonda.

Löömise tagajärjel tundis A.O. füüsilist valu ning temale tekitati järgnevad tervisekahjustused:

ninaluude ja parema põskkoopa eesseina nihketa murrud, hamba murd, samuti ninaluude

ümbritsevate kudede õhkemfüseem ning huule- ja suuõõne lahtine haav.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 5. veebruari 2021. a otsusega tunnistati H.O KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

süüdi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel

liideti mõistetud karistus Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8450

mõistetud karistusega, s.o 8 kuud 28 päeva vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks

raskema karistusega.

H.O-le mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 74

lg-te 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui H.O ei pane 1

aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

kontrollnõudeid. Lisaks kohustati H.O 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest

hüvitama kannatanu A.O. le kuriteoga tekitatud kahju katteks 1870 eurot ja 33 senti. Katseaja

alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 5. veebruar 2021. A.O. tsiviilhagi rahuldati

osaliselt. Lisaks lahendati menetluskuludega seotud küsimused.

3. Kohus, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et H.O süü KarS § 121

lg 2 p 1 järgi toimepandud kuriteos on tõendatud.

4. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et 23.06.2017. a oli Rämsi külas huvikeskuse juures

jaanipäeva puhul üritus. Kõik kriminaalasjas ütlusi andnud isikud viibisid sellel üritusel.

Sündmus, mille käigus kannatanu A.O. süüdistuses märgitud tervisekahjustusi sai, toimuski

nimetatud üritusel.

5. Kannatanu A.O. ütluste kohaselt läks ta 23.06.2017. a kuskil pärast 23.00 huvikeskuse juures

toimunud jaanipeole. Oli seal ka eelnevalt, kuid vahepeal käis ära. A.O. oli tarvitanud õlut ja

ca 100 g viina, kuid päris segi ei olnud, nagu ta selgitas. Kella 23.30 ajal jõudis A.O.

huvikeskuse juurde. Kuuse all oli pink. A.O. ajas juttu K. ga (perekonnanime ei tea). K. läks

minema, kuid A.O. jäi veel istuma. Keegi lõi vasakult poolt teda näkku, oimu piirkonda. Kes

lõi, seda ta ei näinud. Löögi tagajärjel kukkus ta pingilt maha ja kaotas mälu. Mälu tuli tagasi

alles siis, kui kiirabis juba sees oli.

6. Maakohus sedastas, et kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate A.P. i ja G.P. i ütlustega.

A.P. i sõnul 23.06.2017. a jaanipeol, kui oli juba üsna pime, tuli tema poeg G.P. i ja ütles, et

leidis koos sõbraga põõsa alt inimese. S.T. läks ja turgutas seda inimest. Ka teised tunnistaja

seltskonnast läksid vaatama. A.P. i nägi, et huvikeskuse hoovi peal kuuse all oli A.O. , kes oli

selleks ajaks juba teadvusele tulnud. A.O. nägu oli verine ja tal olid vappevärinad. Mis temaga

juhtus, et osanud A.O. öelda. A.P. i helistas kiirabisse.

7. Tunnistaja G.P. i selgitas A.O. leidmise asjaolusid. Tunnistaja ütlused kattusid A.P. i

ütlustega.

8. Maakohus sedastas, et sündmuse juures viibis tunnistaja E.V. , kuid tema ütlusi ei olnud

võimalik tõendikogumi hulka lugeda. Tunnistaja ei suutnud sündmusega seotud asjaolusid

kohtus enam täpselt meenutada, seda ka pärast varasemate ütluste avaldamist. Samuti ei olnud

maakohtul võimalik tõendikogumi hulka lugeda ka tunnistaja S.D. ütlusi, kuna viimane väitis

end tõendamiseseme asjaolusid mitte teadvat.

9. Kannatanu kehavigastusi kinnitavad kiirabikaart nr 90007141TARTU93320170624000438

ja haigusjuhu nr 20170624-246007/01-4022168 päeviku väljavõte. Nimetatud dokumentidest

järelduvalt diagnoositi A.O. l 23.06.2017. a aset leidnud ründe järgselt kolju- ja näoluude murd

(parema põskkoopa eesseina nihketa murd) ning ninaluude murd.

Haigusjuhu nr 20170624-246007/01-4022168 päeviku väljavõtte kohaselt diagnoositi A.O. l

kaasuva haigusena suuõõne lahtine haav (ca 2 cm), kusjuures temale kliinikus tehtud peaaju ja

näokolju kompuutertomograafia näitas, et A.O. l oli ka paremas põskkoopas veri ning

ninaluusid ümbritsevates kudedes õhkemfüseem. Asjaolu, et traumajärgselt liikus A.O. l

ülemine parem teine hammas ja et tema ülemine vasak kolmas hammas eemaldati, kinnitab

perearst Anneli Rätsepa õiend A.O. tervisliku seisundi kohta.

10. Tunnistaja G.P. i sõnul oli enne A.O. leidmist selle pingi juures üks seltskond. Kes seal

olid, ei teadnud tunnistaja nimetada. Tunnistaja nägi umbes pool tundi enne A.O. leidmist, et

huvikeskuse juurest lahkusid J. , S. , H.O , I. , st H.O naine või eksnaine ja

H.O lapsed.

11. Süüdistatav H.O ei eita, et viibis selle pingi juures, kus leiti A.O. ning tema oli see,

kes A.O. t lõi näkku.

H.O ütluste kohaselt oli jaanipäeva õhtul temal ja tema selleaegsel elukaaslasel I.S. l

organiseeritud Rämsi külas XXX maja number X (vist) hoovis jaaniõhtu istumine: grilliti ja

tarvitati alkoholi. Ca 150 meetri või 200 meetri kaugusel asus Rämsi küla huvikeskus, kus

toimus jaanituli. Enne südaööd, pärast 23.00 läksid sinna H.O , I.S. , A.S. , E.V. , L.A. ja

viimase sõber. Kaasas olid ka I.S. kaks väikest last. H.O arvates võis sinna veel tulla

ka E.V. u vend ja keegi veel naabrite seltskonnast.

Nad jäid kõik kobaras sinna seisma. Veidi eemal lõkkekoha juures, oli pink ja seal istus A.O. .

H.O noogutas talle ja ütles: „No privet!“ Selle peale hakkas A.O. süüdistatavat sõimama

ropus vene keeles. H.O ütles talle, et „mis sul viga on, lõpeta ära, palun“. A.O. jätkas

sõimamist ja tuli pingi pealt püsti. H.O vastas talle ja selle järel lõi A.O. talle parema

käega kiiresti ja tugevalt otse kõri keskossa. Sellega lõi H.O-l hinge kinni ja läks silmade

eest mustaks. A.O. hoidis tal käega kõrist kinni, nii et H.O ei saanud haardest lahti. H.O

arvas, et kohale jooksevad A.O. vennad ning ta pekstakse läbi. Seega ei jäänud tal üle

muud, kui haardest vabanemiseks lõi vaba parema käega huupi A.O. suunas. Esimese löögi

järel süüdistatav veel ei vabanenud haardest ja ta lõi teist korda. Seepeale kukkus A.O. pikali

maha. H.O ütles teistele, et lähme kohe ära, nüüd tulevad kõik vennad ja sugulased mulle

kallale. Nad läksid koju. A.O. vigastustest kuulis süüdistatav järgmisel päeval E.V. u käest.

12. Eelkirjeldatust järeldas maakohus, et kuigi H.O võttis omaks kannatanu näkku

löömise, väidab ta, et tegi seda alles siis, kui A.O. oli teda sõimanud ja solvanud ning sellele

järgnevalt füüsiliselt rünnanud.

13. H.O ütlusi kinnitas osaliselt tunnistaja I.S. ütlused.

I.S. sõnul olid nad enne jaanituld H.O-ga enda elukohas. Jaanitulele jõudsid nad enne

südaööd. Lavakoha juures pingil nägid nad istumas A.O. t. H.O läks teda teretama. A.O.

hakkas neid kõiki ära ajama. Nemad vastasid, et ei lähe ära. H.O ütles, et ei hakka

tülitsema. Siis tõusis A.O. püsti ja haaras H.O-l kõrist. Selle peale lõi H.O teda

parema käega kaks korda näo piirkonda. A.O. kukkus maha.

Tunnistaja seltskond lahkus, A.O. jäi pikali maha. Mingil hetkel nägid nad, et saabus kiirabi ja

politsei, kuid ise nad sinna juurde ei läinud. Hiljem kuulsid nad, et A.O. viidi kiirabiga

haiglasse.

14. Maakohus tõdes, et I.S. ütlused on üldjoontes H.O ütlustega kooskõlas. Kuigi

tunnistaja ütlustest ei saa kindlasti järeldada, et H.O poolne rünne oleks olnud sedavõrd

intensiivne ja jõuline, nagu selgitas H.O.

15. Eeltoodud tõenditest järeldus, et A.O. löömise kohta on kaks täiesti vastandlikku versiooni.

Sündmuse täpsemate tehiolude tuvastamiseks tuli maakohtul hinnata esitatud versioonide

tõeväärtust.

16. Hinnates tõendeid kogumis, leidis maakohus, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, s.o

kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutavad. H.O ja I.S. ütlused tuleb tõendikogumi

hulka lugeda osaliselt, s.o osas, milles need on kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutavad.

17. H.O ütlusi hinnates tõdes maakohus, et neis on tugev suundumus oma käitumist

õigustada ning neist järeldub, justkui tema ise oleks kannatanu. Ometi kinnitavad tunnistajate

A.P. i ja G.P. i ütlused ning A.O. terviseseisundit kajastavad meditsiinidokumendid, et

23.06.2017. a Rämsi küla jaanipeol aset leidnud sündmus lõppes A.O. teadvuse kaotuse ning

märkimisväärsete kehavigastustega. Samal ajal puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et H.O-l

oleksid tekkinud konflikti tagajärjel mingidki tervisekahjustused. Käega kõrist

haaramine või löömine nii tugevalt, nagu seda kirjeldas süüdistatav oleks suure tõenäosusega

põhjustanud tervisekahjustusi.

18. Lisaks ei ole H.O ütlused kooskõlas A.O. l löömise järgselt tekkinud seisundi (kaotas

teadvuse) ja tuvastatud kehavigastustega. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et H.O

poolt kirjeldatud huupi tehtud käelöögid oleksid tekitanud selliseid terviskahjustusi

nagu tuvastati A.O. l.

19. Tunnistaja I.S. ütluste puhul on oluline, et tegemist on H.O endise elukaaslasega,

mis võib paratamatult mõjutada tema ütluste objektiivsust. Inimlikult on mõistetav ja

tavapärane, et sündmusi püütakse näha ja hiljem ka mäletada enda lähedastele soodsamas

valguses.

Maakohtu sellist veendumust kinnitas asjaolu, et I.S. ütlused ei ole kooskõlas tunnistaja L.A.

ütlustega. I.S. sõnul oli L.A. juures kui A.O. hakkas neid teisi pingi juurest ära ajama. L.A.

ütluste kohaselt läks ta koos õe I.S. ga küla jaanitulele, kuid kohale jõudes läksid nad lahku –

õde läks oma elukaaslast H.O-d otsima, L.A. l olid aga omad tuttavad, kellega ta jäi juttu

ajama. Sellest, et midagi on toimunud, sai ta aru alles siis, kui kuulis kisa ja inimesed hakkasid

kogunema. L.A. liikus inimestega kaasa ja nägi, et A.O. oli pingi juures liikumatult pikali

maas. Mis oli juhtunud, ei osanud tunnistaja rääkida. Kohus pidas oluliseks sedagi, et L.A. le

ütles I.S. vaid seda, et H.O lõi. Seega ei rääkinud I.S. õele, et H.O lõi seepärast, et

A.O. ründas teda. Maakohtu arvates puudus mõistlik selgitus, miks I.S. sellest ei rääkinud

õele.

20. Maakohtu hinnangul puudus alus lugeda A.O. ütlused ebausaldusväärseteks. Kannatanu

ütlused on vastuoludeta ja järjepidevalt samalaadsed. Need ei ole detailitäpsed, kuid on oluline,

et kannatanu kaotas löögi tagajärjel teadvuse. Seega on eluliselt usutav, et kannatanu ütlused ei

ole nii detailsed kui tavapäraselt võiks ründejärgselt oodata. Maakohus pidas oluliseks sedagi,

et kannatanul puudus igasugune mõistlik põhjus varjata lööjat ja löömisele eelnenud konflikti.

Seda põhjusel, et nimetatud asjaolud ei süüsta otseselt A.O. t ennast. Seega ei olnud põhjust

neid mitte tunnistada, kui kannatanu neid asjaolusid mäletaks.

21. Lisaks pidas kohus oluliseks, et väidetavat H.O-ga tekkinud konflikti ja A.O.

väidetatavat agressiivsust (ei sõnalist ega kehalist) pole peale süüdistatava ja I.S. nimetanud

ükski teine kriminaalmenetluses üle kuulatud isik. Samuti ei ole juba kohtueelsel uurimisel

tuvastatud selliseid isikuid, kes oleks rünnet pealt näinud/kuulnud. Seda ei maininud ka G.P. i,

kes nägi, kuidas H.O seltskond selle pingi juures oli, kus kannatanu istus.

Arvestades H.O ja I.S. kirjeldust A.O. väidetava ründe kohta (valjuhäälne ja

intensiivne), oleks see tõenäoliselt olnud kuuldav/nähtav ka teistelegi peolistele, keda H.O

sõnul oli palju ja kes kogu aeg nende läheduses edasi-tagasi sagisid.

Nimetatud vastuolulisus andis kohtule aluse pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseks, sest

kannatanu versiooni kohaselt toimus kehavigastusteni viinud sündmus ootamatult, kiiresti ja

ilma suuremat kära tekitamata. See oli kohtu hinnangul ka eluliselt usutav, arvestades, et

tegemist oli ühes külas elavate üksteist teadvate isikutega ja seega võis nende vahel olla mingi

varasem lahendamata konflikt. Kannatanu ise nimetas põhjusena selle, et H.O tahtis

tegelikult lüüa tema venda G. it. Sarnast versiooni oli kuulnud ka tunnistaja L.A. .

Maakohus hindas H.O ja I.S. ütlused usaldusväärsed üksnes selles ulatuses, mis on

kooskõlas ka teiste tõenditega.

22. Kokkuvõttes leidis tuvastamist, et 23.06.2017. a Tartu maakonnas Rämsi külas toimunud

jaanipeol kella 23:50 paiku lähenes H.O pingil istuvale A.O. le ja lõi teda näo piirkonda

nii, et kannatanu kaotas teadvuse. Löömisega tekitas H.O A.O. le mitmed

tervisekahjustused: ninaluude ja parema põskkoopa eesseina nihketa murrud, hamba murru,

samuti ninaluude ümbritsevate kudede õhkemfüseemi ning suuõõne lahtise ca 2 cm suuruse

haava. Arvestades kehavigastuste paljusust ja raskust, samuti paiknemiskohta (nina ümbrus),

on ilmne, et löömine põhjustas A.O. le ka füüsilist valu.

23. H.O käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg-s 1 toodud koosseisu objektiivsed

tunnused – teisele inimesele valu tekitamine ja tervise kahjustamine.

H.O pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kriminaalasjas tuvastatud

tehioludest järelduvalt lõi H.O kannatanut teadlikult. Kohus leidis, et kui lüüa teisele

korduvalt näkku ja teha seda nii jõuliselt, et sellest tekib teadvuse kadu ja kehavigastused,

millised on sedastatud A.O. meditsiinidokumentides, saab inimene oma hariliku elukogemuse

pinnalt aru, et ta võib oma tegevusega teisele inimesele põhjustada valu, halvemal juhul aga ka

pikaaegset ravi nõudva(d) kehavigastuse(d). Puudub põhjus kahelda, et ka H.O sellest

aru ei saanud.

24. Kohus leidis, et H.O käitumises ei ole tuvastatud õigusvastasust välistavaid

asjaolusid. H.O ja I.S. väited, et süüdistuses kirjeldatud vägivallategu oli tingitud A.O.

eelnevast vägivaldsest käitumisest ja mõeldud ründe tõrjumisena, st et H.O tegutses

hädakaitseseisundis (KarS § 28 lg 1), ei ole usaldusväärselt tuvastatud.

25. H.O-le karistust mõistes võttis maakohus arvesse järgmised asjaolud.

KarS § 121 lg 2 p 1 sätestab sanktsioonina rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

Maakohus hindas H.O süü keskmisest suuremaks. H.O poolt tekitatud

tervisekahjustused olid sedavõrd rasked, et A.O. oli sunnitud olema ligi pool aastat

töövõimetuslehel. Lisaks pidi kannatanu läbima operatsiooni, mis oli näidustatud trauma

järgselt kõrvalekaldunud ninavaheseina tõttu tekkinud ninahingamisprobleemidest.

Maakohtu arvates on oluline seegi, et kannatanu käitumine ründeks põhjust ei andnud.

H.O ise lahkus sündmuskohalt, ehkki nägi, et A.O. jäi temast maha lamama. A.O. leidsid

ca poole tunni möödudes juhuslikult 10-aastased lapsed ning kannatanule kutsuti kiirabi.

26. Teo toimepanemise ajal puudusid H.O-l kehtivad kriminaalkaristused. Pärast

vägivallateo toimepanekut on teda karistatud Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-17-8450 mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest KarS § 74 alusel

tingimisi vangistusega. Nimetatud karistus on käesolevaks ajaks kantud ja uusi kuritegusid

H.O ei ole toime pannud. Seega ei olnud maakohtul põhjust väita, et H.O oleks

omaks võtnud kuritegelikud käitumis- ja mõtteviisid ning õigusvastane käitumine oleks tema

jaoks saanud päris tavapäraseks. Tegu on pigem isikuga, kes ei suuda vajalikul määral ohjata

oma emotsioone ja kontrollida käitumist (sh alkoholi tarvitamist).

Samas pidas maakohus oluliseks arvestada H.O suhtumist toimepandusse. Kohtu arvates

ei ole ta täielikult mõistnud oma teo taunitavust ja selle negatiivseid tagajärgi kannatanule. Seda

saab järeldada H.O ebausaldusväärsetest ja ennast õigustavatest ütlustes.

27. Maakohus pidas kohaseks karistusliigiks vangistuse alla sanktsiooni keskmist määra,

mõistes H.O-le KarS § 121 lg 2 p 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust. Kuna kuritegu on

toime pandud enne viimast kohtuotsust (s.o Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsust kriminaalasjas

nr 1-17-8450), kohaldas maakohus KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 sätteid. Kergem karistus loeti

kaetuks raskema karistusega ning kohtuotsuste kogumis mõisteti H.O-le liitkaristuseks 1

aasta 6 kuud vangistust.

28. Kohus arvestas H.O isikut ja kuriteo toimepanemisest möödunud aega (üle kolme

ja poole aasta) ning leidis, et vangistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. H.O

suhtes on võimalik karistuse eesmärke saavutada tingimusliku karistusega. H.O hoiakute

muutmiseks nägi maakohus vajadust temaga läbi viia sotsiaaltööd. Kohus jättis H.O-le

mõistetud vangistuse täies ulatuses KarS § 74 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, määrates

katseajaks 1 aasta 6 kuud. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel määrati talle täiendav kohustus tasuda

kannatanule kohtu poolt välja mõistetav varaline kahju 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

29. A.O. esitas tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot.

Maakohus rahuldas selle osaliselt, sest kannatanu nõue ületas tegelikku varalist kahju. Kohtu

hinnangul kuulus A.O. le hüvitamisele tegelik kahju 1879,33 eurot.

Apellatsioon

30. Apellatsioonis palutakse tühistada Tartu Maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista

H.O talle esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt kergendada talle mõistetud karistust.

31. Vaidlust ei ole selles, et H.O lõi A.O. t. Vaidlus on selles kas A.O. ründas eelnevalt

H.O.

32. Kriminaalasjas andsid kohtus tunnistusi kannatanu A.O. , tunnistajad A.P. i, I.S. , E.V. ,

G.P. i ja S.D. .

33. Süüdistus tugineb kannatanu ütlustele ja A.O. jäi ka kohtus selle juurde, et tema ei

rünnanud H.O-d esimesena.

Tunnistaja G.P. i sõnul lamas A.O. maas, aga toimunust ei tea ta midagi. Tunnistaja E.V. ei

mäletanud sündmustest ja tunnistajad S.D. ja A.P. i ei teadnud samuti juhtunust midagi.

34. Seevastu tunnistaja I.S. ütluste kohaselt ründas A.O. H.O, mille peale viimane lõi

A.O. t. Apellandi arvates toimus sündmus nii nagu seda kirjeldas H.O . Teda rünnati ja ta

lõi enesekaitseks. A.O. oli joobes ja seetõttu sündmust ei mäleta.

35. H.O pole sooritanud kuritegu ja ta tuleb õigeks mõista. Maakohus hindas tõendeid

valesti ning jättis põhjendamatult kohaldamata KrMS § 7 lg 3.

Prokuratuuri seisukoht

36. Prokurutuur palub jätta kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Tartu Maakohtu otsus H.O süüdimõistmise ja karistamise kohta on kooskõlas seadusega

ja kohtupraktikaga ning on piisavalt põhjendatud. Kohtuotsuses on jälgitav siseveendumuse

kujunemine tõenditele kogumis hinnangu andmisel. Maakohus on õigustatult välistanud

hädakaitse seisundi esinemise. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu A.O. oleks

süüdistatavat rünnanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

37. Apellant taotleb ringkonnakohtult kriminaalasjas kogutud tõendite erinevat hindamist

maakohtuga võrreldes, mille tulemina tuleb tühistada kohtuotsus ning H.O vägivallateos

õigeks mõista.

38. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjaga ning leiab, et põhjust maakohtu otsuse

tühistamiseks ei ole. Kohus on tõendeid üksikasjalikult uurinud, andnud igale tõendile hinnangu

ning neid kogumis hinnates jõudis veenudmusele, et H.O-le esitatud süüdistus A.O.

kehalises väärkohtlemises on tõendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguslikke

eksimusi maakohtu poolt, mistõttu H.O süüdimõistmine on seaduslik. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu hinnangutega tõenditele ning tehtud järeldustega, mistõttu kõiki seisukohti

siinkohal üle ei korda.

39. Kriminaalasjas tuvastati järgmised asjaolud. 23.06.2017.a oli Rämsi küla huvikeskuse

juures jaanipäevaüritus. Kõik kriminaalasjas ülekuulatud isikud osalesid sellel. Asjas pole

vaidlust selles, et H.O lõi A.O. le näkku. Süüdistatav tunnistab seda ning apellatsioonis

seda ka kinnitatakse.

40. Vaidluse all on see, kas H.O lõi A.O. t esimesena või on õige H.O versioon,

mille kohaselt lõi ta kannatanut enesekaitseks.

41. Maakohus kuulas üle kannatanu, süüdistatava ning tunnistajad ning asus seisukohale, et

tõendatud on süüdistuse versioon toimunust, st H.O lõi A.O. t ning H.O versioon

enesekaitseks kannatanu löömisest ei ole tõendatud.

42. Kannatanu A.O. ise midagi olulist rääkida ei osanud, sest lööjat ta ei näinud. Kannatanu

sõnul läks ta 23.06.2017.a pärast kella 23.00 huvikeskuse juurde jaanipeole. Ta oli joonud õlut

ja ca 100 g viina. Kannatanu istus kuuse alla pingile, kus mõnda aega rääkis juttu kellegi K. ga.

K. mõne aja pärast lahkus ning tema jäi pingile istuma. Äkki lõi keegi teda vasakult poolt

näkku, oimu piirkonda. Lööjat ta ei näinud. Löögi tagajärjel kukkus ta pingilt maha ja kaotas

teadvuse. Teadvus taastus, kui oli kiirabis.

43. Kannatanul diagnoositi kolju-ja näoluude murd (parema põskkoopa eesseisna nihketa

murd) ning ninaluude murd. Kaasuva haigusena diagnoositi suuõõne lahtina haav (ca 2 cm)

ning eemaldati hammas (kiirabikaart, haigusloo väljavõte, lk 31jj).

44. Tunnistaja G.P. i ütluste kohaselt leidsid nad koos sõbraga huvikeskuse õuelt kiikude

lähedal pingi juurest maas verise näoga teadvuseta A.O. . Tunnistaja A.P. i sõnul oli juba pime,

kui tuli poeg G. ja ütles, et nad koos sõbraga leidsid põõsa alt inimese. A.P. i helistas kiirabisse.

Kohtus kuulati üle ka sündmuse juures olnud tunnistaja E.V. , kes kohtus enam ei mäletanud

sündmusest midagi rääkida. Nagu maakohus tõdes, tunnistaja mälestused ei taastunud ka pärast

tema varasemate ütluste avaldamist. E.V. u ütlusi tõendite hulka maakohus ei lugenud. Samuti

ei pidanud kohus vajalikuks tõendikogumisse arvata S.D. ütlusi, sest tõendmiseseme asjaolude

seisukohalt olulist teavet tunnistaja ütlustes polnud.

45. Nagu eelpool märgitud, tunnistas H.O , et tema lõi A.O. t näkku. H.O sõnul

toimus sündmus järgmiselt. Jaaniõhtul oli neil elukaaslase I.S. ga majahoovis organiseeritud

jaaniõhtu istumine. Grilliti ja tarvitati alkoholi. Pärast kella 23.00 läksid H.O , I.S. , A.S.

, E.V. , L.A. ja veel mõned inimesed huvikeskuse juurde jaanitulele. Seltskond jäi kobaras

seisma. 4-5 m eemal lõkkekohast on pink, kus istus A.O. . H.O noogutas talle ja ütles „no

privet“.

„mis viga on,

Selle peale hakkas A.O. ropult sõimama, mispeale aga tema ütles, et

lõpeta ära palun“. A.O. jätkas sõimamist ja tõusis püsti. H.O vastas sõimule ja seejärel

lõi A.O. talle parema käega kiiresti ja tugevalt kõri keskele nii, et tal jäi hing kinni ja silme eest

läks mustaks. A.O. hoidis teda kõrist ja H.O ei saanud haardest lahti. Tal käis peast läbi,

et nüüd on kõik ja tulevad A.O. vennad ja peksavad ta läbi. H.O-l ei jäänud üle muud

kui ta lõi parema vaba käega huupi A.O. suunas. Esimene löök teda haardest ei vabastanud.

Seejärel lõi ta teist korda, misjärel kukkus A.O. pikali maha. H.O ütles teistele, et lähme

ära, nüüd tulevad A.O. vennad ja sugulased talle kallale. A.O. vigastustest kuulis järgmisel

päeval E.V. u käest.

46. Tunnistaja I.S. ütluste kohaselt pidasid nad enne kodus jaaniõhtut ning enne südaööd, kui

oli juba pime, läksid kõik küla jaanitulele. Teistehulgas oli nende seltskonnas õde L.A. ja veel

inimesi. H.O läks pingil istuvat A.O. t teretama. Viimane hakkas neid kõiki ära ajama. H.O

ütles, et ärme tülitse ning siis tõusis A.O. pingilt ja haaras H.O-l kõrist. Seepeale

lõi H.O kaks korda A.O. le näkku, mispeale viimane kukkus ja enam püsti ei tulnud.

Nemad läksid koju, nägid, et tuli kiirabi.

47. Maakohus sedastas, et I.S. ja H.O ütlused kattuvad üldjoontes, kuid samas ei tulene

tunnistaja ütlustest, et A.O. väidetav rünne oleks olnud nii intensiivne ja jõuline, nagu seda

kirjeldas H.O . Maakohtu selline järeldus on õige ning sellega nõustub ka ringkonnakohus.

48. Apellant osutab tunnistaja I.S. ütlustele ning leiab, et H.O versioon toimunust on

tõendatud.

49. Maakohtuga nõustuvalt arvab ka ringkonnakohus, et selleks, et tuvastada sündmuse

tehiolud, tuleb hinnata versioonide tõeväärtust.

50. Kuigi kannatanu ütlused on napid, sest tema sõnul ta ei näinud lööjat, hindab

ringkonnakohus need usaldusväärseteks. Neis puuduvad usaldusväärsuses kahtlust tekitavad

asjaolud ning räägitu on usutav. Oluline on seegi, et löökide tagajärjel kaotas kannatanu

teadvuse, samuti esinesid kannatanul veel hiljemgi mäluhäired (lk 31-32). Seega pole

välistatud, et kannatanu ütluste nappust, s.t kui palju kannatanu mäletas sündmusi, võis

mõjutada tugevate löökide tagajärg - teadvuse kadu ja saadud kehavigastused. Faktilistest

asjaoludest ei ole võimalik ka järeldada, et A.O. l oleks mingi põhjus varjata teda löönud isikut

- H.O ja sellele eelnenud konflikti.

51. H.O ütlustest järeldub, et A.O. ise ründas teda intensiivselt ja jõuliselt - lõi tugevalt

vastu kõri nii et H.O-l läks silme eest mustaks, hoidis tugevalt kõrist, nii et ei saanud

vabaks enne kui lõi A.O. t näkku kaks korda. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid H.O

sõnu kannatanu poolsest intensiivsest ja jõulisest vägivallast. Nimelt, peab

ringkonnakohus tõepäraseks, et kui A.O. oleks H.O suhtes kasutanud niivõrd jõulist

vägivalda, nagu kirjeldas H.O , pidanuks sellest jääma mingidki füüsilised jäljed H.O-l

. Ühestki vigastusest või muust tervisekahjustusest pole H.O ja I.S. rääkinud.

Samas kui A.O. l nii kergelt ei läinud - H.O löökide tagajäljel kukkus ta maha ning kaotas

teadvuse. Tal tuvastati kehavigastustena kolju-ja näoluude murd ning ninaluude murd.

52. I.S. kohta tõdes maakohus, et ilmselt on antud juhul tegemist elulise olukorraga, kus

elukaaslane (nüüdseks endine) püüab oma lähedase isiku (H.O ) rolli pehmendada,

näidata teda soodsamas valguses. Kohtu sellist veendumust kinnitas asjaolu, et I.S. ütlused ei

lange kokku tunnistaja L.A. ütlustega. Viimase sõnul läks ta küll koos õega (I.S. ) jaanitulele,

kuid seal läksid nad lahku - I.S. läks H.O otsima, temal olid omad tuttavad. Sellest, et

midagi juhtus, sai L.A. aru siis, kui kuulis kisa ja inimesed hakkasid sinna liikuma, kus midagi

juhtus. Tunnistaja läks ka ja nägi pikali maas A.O. t. Mis oli juhtunud, tunnistaja ei teadnud.

I.S. sõnul olevat H.O löönud.

53. Maakohus sedatas põhjendatult, et I.S. ei rääkinud õele sellest, et A.O. ründas H.O ,

mispeale too end kaitses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu mõttega selles, et kui tõepoolest

ründas A.O. esimesena H.O , polnud I.S. l mingit põhjust see oluline, H.O-d

õigustav asjaolu jätta rääkimata.

54. Olulise asjaoluna tõi maakohus välja sellegi, et mitte ükski muu isik peale H.O ja

tema elukaaslase I.S. pole H.O ja A.O. vahelisest väidetavast konfliktist ja A.O.

vägivallatsemisest H.O kallal midagi teadnud rääkida. Siinkohal on ju tähelepanuväärne,

et H.O ja I.S. sõnul olevat A.O. end väljendanud väljuhäälselt ning ründas intensiivselt

H.O . Tegemist oli ju rahvarohke üritusega, kus ilmselt oleks A.O. valjuhäälne

agressiivsus saanud teatavaks veel kellelegi peale süüdistatava ja tema elukaaslase. Kuna A.O.

sõnul löödi teda ootamatult, siis selle asjaoluga ongi seletatav see, miks keegi rahvarohkes

kohas seda enne ei näinud-kuulnud, kui alles siis, kui G.P. i koos sõbraga leidis maas lebava

teadvusetu A.O. .

55. Eeltoodut kokku võttes, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et süüdistuses osutatud ajal

ja kohas lõi H.O A.O. le tahtlikult näkku, tekitades talle kehavigastusi. H.O väide,

et A.O. ründas teda esimesena ja tema lõi kannatanut vaid enesekaitseks, ei ole tõendatud.

Maakohus on H.O teo õigesti kvalifitseerinud KarS §121 lg 2 p 1 järgi.

56. Apellant palub alternatiivselt kergendada H.O karistust, esitamata seejuures ühtegi

põhjendust.

57. Maakohus hindas H.O süü keskmisest suuremaks seda põhjusel, et tema poolt

tekitatud tervisekahjustused olid sedavõrd rasked, et A.O. oli sunnitud olema töövõimetuslehel

ligi pool aastat ning talle tehti operatsioon. H.O süüd suurendab asjaolu, et pärast

kannatanu teadvusetuks löömist lahkus H.O sündmuskohalt koju, kannatanu seisundi

vastu huvi tundmata. Kannatanu leidsid juhuslikult lapsed umbes pool tundi hiljem.

Kõiki tuvastatud asjaolusid kogumis arvestades mõistis maakohus H.O-le KarS § 121 lg

2 p 1 järgi karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada

karistust tingimisi, määrates H.O katseajaks 1 aasta 6 kuud ning teda kohustati järgima

KarS § 75 lg -s1 sätestatud kontrollnõudeid. Samuti kohustati teda hüvitama kannatanule

kuriteoga tekitatud kahju aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ringkonnakohtu hinnangul vastab mõistetud karistus, karistusest vabastamise tingimused ja

määratud kohustused H.O süü suurusele ja tema isikule.

58. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse

H.O süüasjas muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

59. Kaitsja esitas taotluse tasu määramiseks apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest. Taotluse kohaselt tutvus kaitsja otsusega ning kirjutas apellatsiooni 90 minutit. Kokku

taotleb kaitsja riigi õigusabi käigus tehtud toimingute eest tasu 97,20 eurot (sh käibemaks 16,20

eurot).

60. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra § l p-st 11 ja p 10

ning § 6 lg-st 3 leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna apellatsioon jääb

rahuldamata, tuleb riigi õigusabi tasu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel H.O-lt riigi

kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)