1-08-13042/47 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-13042

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2010 Tartu Kriminaalasja number 1-08-13042 (07260100537) Kohtukoosseis Agu Timmi, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Liina Parv Tõlk Regina Laiapea Kriminaalasi B.L-i süüdistuses KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 20. märtsi 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav B.L-i kaitsja adv Anne Vissak Prokurör Kristiina Laas Süüdistatav B.L

isikukood: XXX; elukoht: XXXXX XX-X,

varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Kaitsja advokaat Anne Vissak.

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 20. märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-13042 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista B.L-ilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Anne Vissaku poolt osutatud õigusabi eest 1080 krooni riigituludesse. B.L tasuda väljamõistetud summa

Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034800017 või Swedbanki

arveldusarvele nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning

selgitus: „B.L 1-08-13042, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses

2(6)

tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 21. juunil 2010 kell 14.00.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 22. juunist 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 22. juunist 2010.

Asjaolud

Tartu Maakohtu 20.03.2009 otsusega tunnistati B.L süüdi KarS § 319 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust ning § 320 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati

mõistetavat karistust Harju Maakohtu 29.11.2007 otsusega mõistetud 9 kuu ja 6 päeva pikkuse vangistuse võrra, mis pöörati täitmisele Harju Maakohtu 10.04.2008 kohtumäärusega ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Harju Maakohtu 29.11.2007 otsusega mõistetud täielikult ära kantud karistus arvati liitkaristusest maha ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti B.L-ile 1 aasta 5 kuud ja 24 päeva vangistust algusega 14.01.2009.

Tulenevalt Riigikohtu 18.05.2010 otsusest nr 3-1-1-33-10, millega tühistati Tartu Ringkonnakohtu

23.12.2009 kohtuotsus B.L-i õigeksmõistmises KarS § 319 lg 1 järgi teadvalt vale kaebuste

esitamise eest 2. mail 2007, saadeti kriminaalasi selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Seega jäeti muutmata B.L-i süüditunnistamine ja karistamine KarS § 320 lg 1 järgi ning talle KarS §-de 64 lg 1 ja 65 lg 1 alusel mõistetud karistused.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tulenevalt Riigikohtu otsusest tuleb ringkonnakohtul alljärgnevalt uuesti arutada B.L-ile

esitatud süüdistust KarS § 319 lg 1 järgi selles osas, kus B.L esitas 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17.03.2007 öösel umbes kella 01.30 paiku Tartu Vangla kambris nr 1085 kaks Tartu Vangla ametnikku peksid B.L-i jalgadega ribidesse,

põlvedega vastu pead ja jalaga näkku, millise peksmise tagajärjel murdus B.L hammas ja tekitati lõuale haav. - selles, et B.L esitas 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17.03.2007 hommikuse kontrolli ajal lõi Tartu Vangla ametnik B.L-i kahel korral rusikaga kõhtu ja ähvardas B.L-i füüsilise vägivallaga.

B.L end süüdi ei tunnistanud.

Maakohus, hinnates kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, leidis, et B.L-i süü KarS § 319 lg järgi nimetatud episoodide toimepanemises on täielikult tõendatud. Maakohus leidis (otsuse lk 9-11), et B.L esitas valekaebused süüdistuses märgitud aegadel ja

viisil isikute kohta, kes ei ole kuritegusid toime pannud ning sellega on täidetud KarS § 319 objektiivne koosseis.

3(6)

Kohtu hinnangul on nii tunnistajate kui süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütlustega tõendamist leidnud, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii

kaebustes kui ülekuulamistel eesmärgiga kättemaksuks algatada vanglaametnike suhtes

kriminaalmenetlus. Seetõttu asus kohus seisukohale, et süüdistatav esitas politseile kaebused kavatsetult. Eeltoodu alusel leidis kohus, et süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 319 lg 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Kaitsja A. Vissak taotles maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja palus B.L õigeks mõista.

Apellant ei vaidlusta, et füüsilise jõu kasutamine läbi ohjeldusmeetmete tarvitamise B.L-i suhtes võis olla põhjendatud. Kohus on sedastanud, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamisel. Kohus ei

ole viidanud, milliste tõenditega on tõendatud, et B.L seda kindlalt teadis. Vaidlust antud kriminaalasjas ei ole selle üle, et füüsilise jõu kasutamine vanglaametnike poolt aset leidis. Samas ei ole millegagi tõendatud, et B.L tegi teadlikult valekaebuse, ise samal ajal teades, et tegelikult jõu kasutamine tema suhtes oli mõõdukas ja vajalik. Subjektiivne teokoosseis KarS § 319 järgi eeldab vähemalt otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, s.t isik peab olema teadlik, et ta esitab valekaebuse. Apellant leiab, et B.L seda teada ei saanud. B.L-i

suhtes tarvitati jõudu, mis on hiljem tuvastatud kui põhjendatud määras jõu kasutamine.

Sündmuste toimumise hetkel ei olnud B.L-ile teada, et tema suhtes jõu kasutamine osutub

hiljem põhjendatuks. B.L tajus sündmuste toimumise hetkel, et tema kehalist puutumatust rikutakse ning reageeris sellele lähtuvalt oma elukogemusest, vanusest, haridusest ja kultuuritaustast

kaebuse tegemisega kriminaalmenetluse algatamiseks. Sündmusi kirjeldas ta samuti lähtuvalt isikut iseloomustavatest subjektiivsetest tunnustest. B.L-i vastutusele võtmine oleks võinud tulla kõne

alla, kui vanglaametnike ja B.L-i vahel ei oleks üldse füüsilist kontakti toimunud. Praegusel juhul võib lugeda karistusõiguslikuks etteheiteks B.L-ile seda, et ta ei olnud pädev andma tema suhtes toime pandud jõu kasutamise osas juriidiliselt õiget hinnangut.

Apellant palus B.L-i õigeks mõista, kuna ei ole leidnud tõendamist, et B.L esitas valekaebuse ja andis valeütlusi otsese tahtlusega kuritegu toime panna.

Ringkonnakohtu 23.12.2009 otsusega tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohus tühistas 23.12.2009 otsusega Tartu Maakohtu 20.03.2009 otsuse osaliselt, s.o B.L-i süüditunnistamises kahes kuriteoepisoodis süüdistuses KarS § 319 lg 1 järgi, milles talle

oli esitatud süüdistus 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse esitamises ja

karistamises KarS § 319 lg 1 järgi ning mõistis B.L-i õigeks temale KarS § 319 lg 1 järgi

esitatud süüdistuses kahes kuriteoepisoodis 02.05.2007 Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse esitamises. Ringkonnakohus mõistis B.L-ile KarS § 319 lg 1 järgi karistuseks 4 kuud vangistust, jättes Tartu Maakohtu 20.03.2009 otsusega KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi mõistetud karistused muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et B.L-ile esitatud süüdistusest tuleb välja jätta teadvalt valede kaebuste esitamine 02.05.2007. KarS § 319 näeb ette kriminaalvastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Nimetatud kuriteo objektiivne koosseis seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud. Kuriteokaebus kommenteeritava paragrahvi mõttes on selline

kuriteo kohta esitatava avalduse alaliik, milles osutatakse konkreetsele, üheselt identifitseeritavale

isikule. Sellest tulenevalt saab ka süüteokoosseisus kasutatav mõiste „teine isik“ tähistada üksnes konkreetselt identifitseeritavat isikut, mitte aga isikute piiramatut ringi (Riigikohtu 30.09.1997 lahend

4(6) nr 3-1-1-87-97). Seega ei ole kommenteeritava kuriteona karistatav vale info edastamine kuriteo toimepanemise kohta, milles ei viidata konkreetsele teo toimepanijale. Käesolevas kriminaalasjas B.L-ile esitatud süüdistuse tekstist kuriteoepisoodides, mis käsitlevad tema poolt vale kaebuse esitamist 02.05.2007, ei nähtu, kelle vastu konkreetselt B.L kaebuse esitas. Tema kaebuses ja süüdistuses märgitud isik/isikud „Tartu Vangla ametnik/ametnikud“, osundab

laiale isikute ringile. Seega, kuivõrd B.L-i 02.05.2007 esitatud kaebustest ja temale hiljem

esitatud süüdistusest ei selgu konkreetne isik, kelle kohta süüdistatav kaebuse esitas, tuleb B.L-ile esitatud süüdistuses välja jätta arvuliselt teine ja kolmas kuriteoepisood ning ta nendes õigeks mõista.

Seega on B.L-i süüdimõistmine KarS § 319 lg 1 järgi põhjendatud vaid esimeses kuriteoepisoodis, s.o valekaebuse esitamises 20.02.2007. Kaebuse esitamisel on B.L kaebuses

viidanud rinnasilti nr JM0004091 kandvale Tartu Vangla ametnikule. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd rinnasildil oleva numbri järgi on kindlalt identifitseeritav ka seda numbrit kandev isik, siis on süüdistatava poolt kaebuses osundatud konkreetsele teo toimepanijale.

Kassatsioonimenetlus

Lõuna Ringkonnaprokuratuur ja süüdistatava kaitsja esitasid Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2009 otsuse peale kassatsioonid.

Riigikohus tühistas 18. mai 2010 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2009 otsuse B.L-i õigeksmõistmises KarS § 319 lg 1 järgi teadvalt vale kaebuste esitamise eest 2. mail 2007 ja saatis kriminaalasja selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohus on sisustanud KarS § 319 lg 1 tunnust „teine isik“

põhjendamatult kitsalt. KarS § 319 lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Selle paragrahvi mõttes esitatakse valekaebus isiku

suhtes, kes tegelikult ei ole kuritegu toime pannud. Teist isikut süüstav kuriteokaebus kui

kuriteoteate alaliik on kriminaalmenetluse ajend KrMS § 194 lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine. Seega saab olla tegu kuriteokaebusega KarS § 319 lg 1 mõttes vaid siis, kui kaebuses viidatakse üheselt identifitseeritavale isikule, mitte aga piiramatule isikute ringile

Karistusseadustiku § 319 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnus „teine isik“ ei eelda kuriteokaebuses konkreetse isiku nime esitamist. Selline kitsas lähenemine ei oleks kooskõlas KarS §-s 319 sätestatud kuriteokoosseisu ühe eesmärgiga kaitsta isikuid põhjendamatute kitsenduste eest, mis süüteomenetlusega, eriti valekaebuse alusel alustatud menetlusega, paratamatult kaasnevad.

Isiku nime ära näitamine kaebuses on mõistagi konkreetseim isiku identifitseerimise viis, kuid

tunnus „teine isik“ on KarS § 319 lg 1 mõttes täidetud ka siis, kui teadvalt vale kaebuse esitaja kirjeldab kuriteo toimepanijat mingite muude tunnuste abil ning see kirjeldus koostoimes kaebuses esitatud teiste asjaoludega võimaldab pädevatel ametiasutustel seda isikut tuvastada. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et B.L ei ole kaebustes tema suhtes vägivallategusid toime pannud vanglaametnike nimesid ära toonud. Samas sisalduvad B.L-i kaebustes ka kirjeldatud kuritegude täpsed ajad, kohad ja neid toimepannud vanglatöötajate arv. Käesoleva asja lahendamisel

tuleb arvestada ka väidetavate kuritegude toimepanemise kohta. Tartu Vangla on kinnine kambervangla, kus on VangS § 66 kohaselt korraldatud kinnipeetavate pidev järelevalve selleks, et

tagada üldine julgeolek vanglas. Sellises spetsiifilises süsteemis on põhimõtteliselt võimalik tuvastada iga konkreetse töötaja või kinnipeetava asukoht mistahes ajahetkel. Seetõttu ei moodusta seal töötavad isikud piiramatut isikute ringi. Neil põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et B.L-i kõnesolevates avaldustes (I kd tlk-d 54 ja 144) märgitu ja süüdistuse sisu kirjeldavad piisaval määral asjaolusid, mis ka tehiolusid arvestades võimaldab kogumis kindlaks teha konkreetsed Tartu Vangla töötajad, kes on vaadeldavad „teise isikuna“ KarS § 319 lg 1 tähenduses. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et kriminaalasja materjalist nähtuvalt B.L-i avaldustes silmas peetud vangla töötajad

5(6) ka tuvastati (I kd, tlk-d 5-9). Seda arvestades leiab kolleegium, et B.L-i KarS § 319 lg 1 järgi osalisel õigeksmõistmisel kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust.

Ringkonnakohtu poolt asja uuel arutamisel tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja jäid apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonis esitatud taotlus B.L

talle esitatud süüdistuses KarS § 319 lg 1 järgi 02.05.2007 kahe teadvalt vale kaebuse esitamises õigeks mõista on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellant ei vaidlusta, et füüsilise jõu kasutamine läbi ohjeldusmeetmete tarvitamise B.L-i suhtes

võis olla põhjendatud. Maakohus on sedastanud, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamisel. Kohus ei ole viidanud, milliste tõenditega on tõendatud, et B.L seda kindlalt teadis. Vaidlust

antud kriminaalasjas ei ole selle üle, et füüsilise jõu kasutamine vanglaametnike poolt aset leidis. Samas ei ole millegagi tõendatud, et B.L tegi teadlikult valekaebuse, ise samal ajal teades, et tegelikult jõu kasutamine tema suhtes oli mõõdukas ja vajalik. Subjektiivne teokoosseis KarS § 319 järgi eeldab vähemalt otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, s.t isik peab olema teadlik, et ta esitab valekaebuse. Apellant leiab, et B.L seda teada ei saanud. B.L-i suhtes tarvitati jõudu, mis on hiljem tuvastatud kui põhjendatud jõu kasutamine. Sündmuste

toimumise hetkel ei olnud B.L-ile teada, et tema suhtes jõu kasutamine osutub hiljem põhjendatuks. B.L tajus sündmuste toimumise hetkel, et tema kehalist puutumatust rikutakse

ning reageeris sellele lähtuvalt oma elukogemusest, vanusest, haridusest ja kultuuritaustast kaebuse

tegemisega kriminaalmenetluse algatamiseks. Sündmusi kirjeldas ta samuti lähtuvalt isikut iseloomustavatest subjektiivsetest tunnustest. B.L-i vastutusele võtmine oleks võinud tulla kõne alla, kui vanglaametnike ja B.L-i vahel ei oleks üldse füüsilist kontakti toimunud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on näidanud KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise nii objektiivse kui subjektiivse külje tunnuste esinemise B.L-i käitumises.

Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 9), miks ta loeb süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks.

Samuti on põhjendatud (otsuse lk 11), millega on tõendatud see, et B.L teadis kindlalt, et

ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid sellele vaatamata väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamistel eesmärgiga kättemaksuks algatada vanglaametnike suhtes kriminaalmenetlus. Seega B.L

tegutses kavatsetult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest

need vastavad tunnistajate K. P, H. L, N. V, A. T, A. V, T. P ja H. P. ütlustele ning uuritud dokumentaalsetele tõenditele.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu

kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks

kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-10 punkt 7 kohaselt kohtud on nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud, milliste tõendite alusel leitakse, et B.L pani kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega.

Sama otsuse punkt 10 kohaselt õige on see, et B.L ei ole kaebustes tema suhtes

vägivallategusid toime pannud vanglaametnike nimesid ära toonud. Samas sisalduvad B.L-i

kaebustes ka kirjeldatud kuritegude täpsed ajad, kohad ja neid toimepannud vanglatöötajate arv. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada ka väidetavate kuritegude toimepanemise kohta. Tartu

6(6)

Vangla on kinnine kambervangla, kus on VangS § 66 kohaselt korraldatud kinnipeetavate pidev

järelevalve selleks, et tagada üldine julgeolek vanglas. Sellises spetsiifilises süsteemis on

põhimõtteliselt võimalik tuvastada iga konkreetse töötaja või kinnipeetava asukoht mistahes

ajahetkel. Seetõttu ei moodusta seal töötavad isikud piiramatut isikute ringi. Seega B.L-i avaldustes (I kd lk 54 ja 144) märgitu ja süüdistuse sisu kirjeldavad piisaval määral asjaolusid, mis ka tehiolusid arvestades võimaldab kogumis kindlaks teha konkreetsed Tartu Vangla töötajad, kes

on vaadeldavad „teise isikuna“ KarS § 319 lg 1 tähenduses. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et kriminaalasja materjalist nähtuvalt B.L-i avaldustes silmas peetud vangla töötajad ka tuvastati (I kd lk 5-9).

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu

eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 9-11). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on B.L kohustatud hüvitama kulud õigusabile 1080 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat A. Vissaku poolt.

Agu Timmi

Ago Kutsar

Mati Kartau