2-19-108279/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. märts 2021. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-108279

Tsiviilasi

Kvaliteetinkasso OÜ hagi XX vastu 2383,8 euro ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2652 eurot ja 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Kvaliteetinkasso OÜ (registrikood

11713631), seaduslik esindaja KS

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 18. veebruaril 2021

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2019. a otsus ja teha asjas uus otsus,

millega jätta Kvaliteetinkasso OÜ hagi XX vastu 2383,8 euro ja viivise

väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Menetluskulud

kõigis

kohtuastmetes

jätta

Kvaliteetinkasso

OÜ

kanda.

Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kvaliteetinkasso OÜ esitas Pärnu Maakohtule 15. märtsil 2020 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse XX (kostja) vastu 2496,56 euro väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati

7. mai 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus. Hageja nõue anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 10. juunil 2019 maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda

kasuks välja mõista põhivõla 2383,8 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 78,8 eurot ja

edasiulatuva viivise seadusejärgses määras.

Hageja väitel tegi Juho Wärkstuba OÜ (edaspidi töövõtja) 5. juunist 2018 kuni

10. jaanuarini 2019 kostjale kuuluval kinnistul aadressiga Tallinn 44, Paide muinsuskaitse all

oleva maja ülestõstmise töid ning vahetas välja kahjustunud palke. Pärast tööde lõpetamist

allkirjastasid kostja ja töövõtja esindaja 16. jaanuaril 2019 tööde üleandmise- ja vastuvõtmise

akti, milles oli välja toodud tehtud tööde maht. Mingeid vaegtöid ega pretensioone kirja ei

pandud. Tööde tegemise käigus selgus, et vahetamist vajas tunduvalt rohkem palke, kui oli

märgitud töövõtja esitatud 28. septembri 2017 esialgses hinnapakkumises, mis käsitles maja

kahe alumise palgirea vahetust. Kuna hinnaarvestuse koostamise ajaks ei olnud olemas projekti

(ei olnud selge, kui kõrgele maja on vaja tõsta) ega eemaldatud maja välisvoodrit, siis ei teadnud

ei töövõtja ega ka kostja, kui palju palke on vaja tegelikult välja vahetada. Poolte kirjavahetusest

nähtub, et kokku lepiti, et tegelik tööde maht võib kasvada 20%. Tegelik tööde maht selgus

pärast maja välisvoodri eemaldamist. Kokku vahetati 128,3 jooksvat meetrit palke. Lisatööna

lisatoestati pehkinud sarikad ematalade külge. Lisatööde teostamise vajadus on nähtav kostja,

töövõtja ja Muinsuskaitseameti kirjavahetusest. Tööd kooskõlastati kostjaga. Töövõtja saatis

kostjale koos arvetega iganädalaselt tööde tegemise aruanded. Kostja pretensioone ei esitanud.

Töövõtja esitas kostjale kokku 17 arvet kogusummas 13 263,33 eurot. Kostja ei ole tasunud

kahte viimast arvet, s.o arvet nr 68 summas 465 eurot ja arvet nr 72 summas 1918,8 eurot.

Töövõtja loovutas 15. märtsil 2019 nõuded kostja vastu hagejale.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel oli tema ja CC ühisomandisse kuuluva vana palkelamu renoveerimiseks lootust

saada Muinsuskaitseametilt toetust, milleks tuli võtta kaks erinevat hinnapakkumist ja täita kõik

muud muinsuskaitsealased ettekirjutused. Hinnapakkumistest valiti välja odavam, s.o töövõtja

pakkumine 9931,854 eurot. Hinnapakkumist tehes ega ka hiljem ei räägitud lisatööde tegemise

vajalikkusest.

Töövõtja

kinnitas

hinnapakkumis

tehes,

et

„kokkuvõtlikult

minu

hinnapakkumine arvestab max tingimusi ehk siis üle selle ei tohiks maksma minna, Ma julgen

arvata, et palgivahetuse pool tuleb reaalselt odavam. Toestus ja tõstmine peaks jääma aga

vastavaks hinnakalkulatsioonis toodule“. Kostja tasus töövõtjale esitatud arvete eest kuni

27. jaanuarini 2019, mil ilmnes, et arved on ületanud hinnapakkumises märgitud summat.

Töövõtjale oli makstud 10 903,53 eurot. Kuna töövõtja kostjat lisatööde tegemise vajalikkusest

ei informeerinud, siis ei ole kostja talle tasunud ka kahe viimase arve eest. Ehitusteenuse

osutamisel kehtib ehitusseadustikus fikseeritud hea tava ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 639

kohane normistik. Kui tellimuse täitmine nõuab teenusepakkujast sõltumatutel asjaoludel

lisakulutusi, siis on ta kohustatud tööde tellijat sellest teavitama. Kui töövõtja ei ole saanud

tellijalt lisatöö tegemiseks kirjalikku nõusolekut, ei ole tal õigust nõuda lisatasu. Hagejal ei ole

õigus nõuda kostjalt lisatööde eest täiendavat tasu, vaid see oli ehitusettevõtja enda riisiko.

Lisaks ei oma tööde üleandmise- ja vastuvõtu akt juriidilist jõudu, kuna seda ei allkirjastanud

CC, kes on sama akti sissejuhatuses märgitud töö tellijana. Lisaks sisaldab kõnealune akt tööde

loetelu ja selleks kulunud tundide arvu, mitte tehtud tööde rahalist väärtust. Seega tuleb lähtuda

hageja hinnapakkumise märgitud summast 9931,854 eurot.

3 (7)

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas 19. detsembri 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 2383,8 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 78,38 eurot ja

edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 10. juunist 2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras.

4.1. Maakohus leidis, et töövõtja ja kostja on sõlminud suulise lepingu, mille alusel tegi

töövõtja kokkulepitud töid ning kostja kohustus nende eest tasuma vastavalt esitatud arvetele.

Maakohus nõustus hagejaga, et hinnapakkumine on mittesiduv eelarve VÕS § 639 mõttes.

Hinnapakkumises on märgitud tööde maksumuseks 9931,854 eurot. Samas on kostja töövõtja

esindajale kirjutanud: „Arved aga tõusevad ja ületavad juba 20% lisakulu, mis võis vastavalt

hinnapakkumisele tekkida“. Maakohus järeldas sellest, et pooled olid kokku leppinud, et

tekkida võib lisakulu 20% ulatuses, mis vastavalt hinnapakkumisele on 12 418,224 eurot

(9931,854+20%+500 eurot tugevusarvutuse eest). Hageja esitatud arvete alusel kujunes

eelarveks kokku 13 263,33 eurot ehk eelarvet ületati 845,11 euro võrra, s.o 6,8%. Lisaks on

töövõtja teavitanud kostjat vajalikest lisatöödest. Töövõtja esindaja kirjutas: „Tööde maht

võrreldes alguses oletatuga on suurem. Ja nagu kunagi alguses ma ütlesin, siis vana maja puhul

ei tea kunagi, millised üllatused ees ootavad. Reedel näiteks selgus, et Tallinna poolse otsa

uksepoolne sisevaheseina jupp on alt kuue palgi ulatuses pehkinud. Reedel lõhkusin selle osa

välja ja see tuleb ka asendada“. Lisatööde vajalikkust ja eelarve ületamist tõendab ka hagi lisas

nr 3 sisalduv Muinsuskaitseameti objektikoosoleku kokkuvõttes toodu: „Tõstmistööde ajaks

tuleb fikseerida sarikaotsad, kuna pärast laepealse pinnase eemaldamist on ilmnenud, et

murispuu ja sarikaotsad on tugeva mädanikkahjustusega“. Samuti kirjutab töövõtja esindaja:

„Kas puuduvad palgid panen ikka ära ja siis lasen alla või lasen alla puuduvaid palke lisamata?

Et jääb vaheprusside peale nagu praegu“. Kostja vastas kirjale: „Puuduvad palgid välisseintele,

nii et välisseinad oleks nii nagu lubatud/vahetatud ja siseomad seotud. Aga mitte mingeid lisa

vahetusi“. Oluline on ka kostja 12. septembri 2017 kella 15.45 vastuses sisalduv: „Ma tean, et

jutuks oli tunnihind, aga siis tuleks umbes arvestada mitu tundi võtab. Muinsuskaitse

hinnapakkumine peab olema numbriline. See võib ju hiljem muutuda, aga esialgu peame midagi

sinna panema“. Töövõtja esindaja kirjutas 28. septembril 2017 kell 20.18: „saadan lubatud

hinnapakkumise. Ausalt öeldes oli seda väga raske teha kuna ei tea ju mis mahus on vaja palke

vahetada. Laudise ja krohvi alla ei näe ju“. Eeltoodust tulenevalt olid pooled kokku leppinud,

et eelarvet on lubatud ületada. Ka olid pooled kokku leppinud lisakulus 20%. Samas ei ole

võimalik välja selgitada, kas pooled leppisid kokku, milliseks võis kujuneda eelarve lõplik

summa. Seda järeldust kinnitab ka kostja väljendatu, et esialgu peame midagi sinna panema.

Seega ei olnud hinnapakkumise kalkulatsioon lõplik. Samuti teavitati kostjat lisatöödest, mida

töövõtjal ei olnud eelarvet koostades võimalik ette näha. Ülaltoodu lükkab ümber ka kostja

vastuväited, et ei ole räägitud hinnapakkumist tehes ega ka hiljem vajalikest lisatöödest või et

töövõtja ei teavitanud kostjat mingisugustest ootamatutest asjaoludest või lisatööde tegemise

vajadusest. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et alles 27. jaanuaril 2019 ilmnes, et töövõtja

esitatud arved on ületanud hinnapakkumises toodud summat. Kostja pidi eelarve ületamisest

olema teadlik juba varem, kuna kostja on hageja päringule kahe viimase arve osas vastanud

21. jaanuaril 2019

„Aruanne

on

esitatud.

Nüüd

ootan

vastust/kinnitust“.

Kui

21. jaanuariks 2019 oli aruanne Muinsuskaitseametile esitatud, siis ei ole võimalik, et alles

27. jaanuaril 2019 ilmnes, et eelarvet oli ületatud. Samuti ei esitanud kostja 21. jaanuari 2019

kirjas arvetele ning eelarve ületamisele ühtegi vastuväidet. Seda tõendab ka hageja

30. septembri 2019 arvamusele lisatud kirjavahetus töövõtja esindaja, Muinsuskaitseameti

esindaja ning kostja vahel, milles Muinsuskaitseameti esindaja märkis: „MKA on minu näol

tööd üle vaadanud ja heaks kiitnud. X on ka toetuse kõik kätte saanud“. Sellest kirjast võib

järeldada, et kostja on Muinsuskaitseametile esitatud aruandes kinnitanud kõigi arvete tasumist,

sest vastasel juhul ei oleks ka toetust välja makstud. Kuna kostja ei ole maksnud hagejale kahe

viimase arve eest, on hageja nõue 2383,8 eurot põhjendatud. Kuna kostja rikkus raha maksmise

4 (7)

kohustust, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise

78,38 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates 10. juunist 2019 kuni nõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.

Poolte seisukohad

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada maakohtu otsuse. Kostja palus

uurimata jäänud tõendite analüüsimist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja

palus tühistada arved, mis ületavad hinnapakkumises märgitud summat. Kostja taotles

971,68 euro tagastamist, sest see summa ületab hinnapakkumises märgitud summat. Kostja

palus hagejal esitada arve tugevuskalkulatsiooni tellimise kohta.

5.1. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustus ja jätnud osad tõendid hindamata.

5.2. Maakohus ei kontrollinud, kas töid teostanud GG-l oli ehitustööde tegemiseks olemas

kvalifikatsioon. Kui seda ei ole, siis see asjaolu selgitab, miks hinnapakkumine oli koostatud

valesti.

5.3. Maakohus jättis arvestamata ka kostja kui tarbija õigused. Kostja soovis vaidlust

lahendada Tarbijakaitseameti vahendusel, kuid töövõtja otsustas nõude loovutada inkassole,

millega võeti kostjalt õigus lahendada tüli tasuta.

5.4. Kostjale ei ole saadetud töövõtja viimast vastust tema põhjendusele. Seega ei olnud

kostjal võimalik vastata ka süüdistusele, et ta on Muinsuskaitseametilt toetuse väljapetnud.

5.5. Pooled vaidlevad summa üle, mis ületab hinnapakkumises märgitud summat ja tegelikult

tehtud tööde maksumuse vahet, s.o 971,68 eurot, mille tagastamist taotles kostja ka

tarbijakaitselt. Hinnapakkumine oli siduv eelarve. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et pooled

olid kokku leppinud selles, et lisaks hinnapakkumises märgitud tööde summale võib tekkida

lisakulu 20% ulatuses. Kostja väitel oli 20% lisakulu seotud varasemate hinnapakkumistega.

5.6. Maakohus ei analüüsinud fotosid tehtud töödest, millelt on näha, et lisaks tellitud kahe

rea palgi vahetamisele, on tehtud lisatöid, millest ei ole kostjat teavitatud ning millega ta ei ole

nõustunud. Teatud palkide vahetamisega tehti lisatöid, mida ei olnud vaja teha. Töövõtja ei ole

väitnud, et palgivahetuse osa eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha.

5.7. Hagi lisas nr 3 on kirjas ainsad lisatööd, millest töövõtja kostjat teavitas. Samas ei

teavitanud töövõtja kostjat nende lisatööde maksumusest ega ajalisest raamistikust.

5.8. Töövõtja kirjutas arveid välja, kuigi tema lubatud tööde lõpetamise tähtaeg oli ammu

möödas. Samuti on töövõtja koostatud kirjalik hinnapakkumine vale. Hinnapakkumine käsitles

nii maja tõstmist kui ka palgivahetust. Töövõtja kahtles maja tõstmise hinna kalkulatsioonis,

kuna ta ei olnud seda tööd varem teinud ning oli vaja tellida tugevusarvutus. Hagejal tuleb

tugevusarvutuse tellimist tõendada. Samuti olid hinnapakkumist tehes majas alles veel kõik

ahjud ja pliidid, kuid kostja eemaldas ise kõik ahjud ja pliidid. Kostja tehtud eeltöö lihtsustas

töövõtja tööd veelgi. Seega lähtus kostja hinnapakkumises märgitud summast ja ta ei eeldanud,

et tööde maksumus võiks suureneda.

5.9. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, mis ajahetkel teavitas töövõtja kostjat vajalikest

lisatöödest ja millal vastav arve saadeti. Kostja palus kohe pärast lisatööde tegemise vajalikkuse

teadasaamist lõpetada töövõtjal igasugune kõrvaltegevus ja täita hinnapakkumises märgitud

kohustused ehk vahetada kaks alumist palgirida. Vastasel juhul oleks kostja pidanud tagastama

Muinsuskaitseametile toetuse. Töövõtjal oli kostjale võimalik teada anda üle poole aasta, et

palgivahetus läheb kallimaks maksma kui hinnapakkumises kirjeldatud. Kui kostjat oleks

sellest teavitatud, siis oleks ta saanud töö peatada.

5.10. Töövõtja ja kostja vahel kehtis lepinguna hinnapakkumine. Töövõtja on kostjale esitanud

fiktiivseid arveid, mille tööde tegemisest töövõtja kostjat ei teavitanud. Kui kogus ületas

hinnapakkumises kirjeldatut, siis oleks pidanud kostjat sellest teavitama. Kostja pakkus

5 (7)

töövõtjale võimalust kasutada palgivahetustöödes kostja isiklikku palki. Kostja saatis töövõtjale

lingi asukohaga, kust sai tasuta materjali vaatamas käia. Töövõtjale edastati ka

Muinsuskaitseameti teade, et on võimalik saada tasuta materjali.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingujärgse tasu maksmist. Pooled ei vaidle selle üle, et

töövõtja ja kostja olid sõlminud töövõtulepingu kostjale kuuluval kinnisasjal asuva maja

ehitustöödeks. Samuti selle üle, et töövõtja oli saatnud kostjale hinnapakkumise, mille kohaselt

oli tööde hind 9931,854 eurot, millele lisandub 500 eurot tugevusarvutuse eest. Pooled ei vaidle

ka selle üle, et kostja on töövõtjale tasunud kõigi esitatud arvete eest, v.a viimased kaks arvet,

st kostja on tasunud 10 903,53 eurot. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja võib nõuda

kostjalt suuremat tasu, kui oli töövõtja saadetud hinnapakkumises märgitud. Hageja leiab, et

kostja peab täiendavalt tasuma 2383,8 eurot.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult tõlgendanud poolte kokkulepet

mittesiduva eelarvena. Samuti on maakohus jätnud välja selgitamata, millised tööd olid

töövõtulepingu esemeks, st mille eest tasumine oli kokku lepitud. See tingib maakohtu otsuse

tühistamise.

10. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Töövõtja, kes väidab, et

töövõtulepingu eelarve ei olnud VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv, peab eelnimetatud eelduse ümber

lükkama ja seda tõendama (vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

102-14, p 14). Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendite pinnalt ei saa tuvastada, et

pooled olid kokku leppinud tervikuna mittesiduvas eelarves. Töövõtja ja kostja kirjavahetusest

nähtub küll, et töövõtja väljendas algselt, et ta ei saa teha siduvat hinnapakkumist, vaid töid

tehakse tunnihinna alusel. Samas kirjutas töövõtja e-kirjas, millega hinnapakkumine saadeti, et

tööde hind ei tohiks hinnapakkumises toodust suuremaks minna, vaid tegelikult võib minna

palgivahetuse osa odavamaks. Maakohus on jätnud selle töövõtja lubaduse põhjendamatult

tähelepanuta. Samuti on maakohus kostja 9. detsembri 2018 e-kirjast töövõtjale, milles ta

mainis, et hinnapakkumise kohaselt võis tekkida 20% lisakulu, teinud eksliku järelduse, et

seetõttu oli hinnapakkumiseks 12 418,224 eurot. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus

pooled on kokku leppinud, et hinnapakkumist võib 20% võrra ületada, on tegemist siduva ja

mittesiduva eelarve kombinatsiooniga, kus on küll kokku lepitud, et algset hinnapakkumist võib

ületada, aga samas on kokku lepitud maksimumhind, mida ei või ületada.

11. Ainuüksi asjaolu, et pooled leppisid kokku selles, et eelarvet võib mingil määral ületada, ei

tähenda aga seda, et töövõtja võiks automaatselt nõuda tasu maksimaalselt kokkulepitud

ulatuses. Ka mittesiduva eelarve puhul saab pidada eelduslikult poolte tasukokkuleppeks

eelarves märgitut ning eelarvet ületavat tasu saab nõuda üksnes VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud

eelduste esinemisel. Samuti ei saa töövõtja nõuda töövõtulepingu alusel tasu ükskõik milliste

tehtud tööde eest, vaid üksnes töövõtulepingus kokku lepitud tööde eest.

12. Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2020. a istungil kinnitasid pooled, et töövõtulepingu järgi

pidi töövõtja tõstma üles maja ja vahetama kaks alumist palgirida. Mõlemad pooled on

tuginenud ka sellele, et töövõtja tegi täiendavaid lisatöid, sh vahetas maja siseseintes palke,

milles algselt ei olnud kokku lepitud. Hageja leiab, et pooled olid lisatööde tegemises kokku

leppinud. Kostja eitab sellekohast kokkulepet. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud enda väiteid, mille kohaselt sõlmisid pooled kokkuleppe täiendavate palkide

6 (7)

vahetamiseks. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et töövõtja on 9. detsembri 2018 e-kirjas

teavitanud hagejat tehtud lisapalgivahetusest alles pärast seda, kui ta lisatööd oli juba teinud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja aktsepti tehtud lisatöödele saab järeldada

tema 10. detsembri 2018 e-kirjast. Selles kirjas on kostja selgelt väljendanud, et nõuab

kokkulepitud tööde tegemist, mitte ei nõustu lisatöödega. Olukorras, kus töövõtulepingu

esemeks oli üksnes maja kahe alumise palgirea vahetus, mitte maja terviklik renoveerimine, ei

ole lisapalkide vahetus hõlmatud ka töövõtulepinguga. Juhul, kui töövõtja hinnangul oli

täiendavate palkide vahetamine vältimatult vajalik, oleks ta pidanud sellest kostjat enne tööde

tegemist informeerima ning saavutama lisatööde tegemiseks kokkuleppe.

13. Olukorras, kus lepingupooled ei olnud sõlminud kokkulepet lisatööde tegemiseks, saaks

hagejal olla kostja vastu üksnes lepinguväline nõue, tulenevalt kas käsundita asjaajamisest või

alusetust rikastumisest (vt Riigikohtu 8. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12908, p

15).

14. Selleks, et hageja saaks nõuda käsundita asjaajamise sätete järgi kostjalt lisatöödega seotud

kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama

mh VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kostja on asjaajamise (lisatööde tegemise) heaks kiitnud

või see vastas tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise

korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada

või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Praegusel juhul sõltub

asjaajamise nõuetekohasus sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine)

vastas kostja tegelikule või eeldatavale tahtele või kas kostja kiitis selle heaks. Seejuures ei

võimalda käsundita asjaajamise sätted isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada

teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt Riigikohtu

8. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12908, p-d 15.1–15.2). Ringkonnakohus leiab, et

hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tööd heaks kiitnud või et need vastasid kostja

eeldatavale tahtele. Kostja 10. detsembri 2018 e-kirjast nähtub kohtu hinnangul selgelt, et kostja

ei kiitnud lisatööde tegemist heaks, vaid soovis, et töövõtja teeks üksnes kokkulepitud töid.

Kostja heakskiitu ei saa järeldada ka sellest, et kostja kirjutas alla tööde üleandmise-

vastuvõtmise aktile, milles oli märgitud tehtud töötundide arv ja palgikulu, kuivõrd sellest ei

nähtu, et tegemist on kuluga kokkuleppimata lisatöödele. Samuti ei teavitanud töövõtja kostjat

asjaajamisele asumisest VÕS § 1020 lg 1 kohaselt. Nagu eespool tuvastatud, teavitas töövõtja

kostjat lisapalkide vahetamisest alles pärast töö tegemist. Hageja ei ole välja toonud, et eelnev

teavitamine ei olnud võimalik.

15. Olukorras, kus ei olnud täidetud VÕS § 1018 lg 1 järgsed käsundita asjaajamise eeldused,

saaks hagejal olla kostja vastu alusetu rikastumise nõue VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 järgi. Samas

ei ole VÕS § 1024 lg 4 järgi nõude esitamise eeldused täidetud, kuivõrd olukorras, kus töövõtjal

oli võimalik kostjat lisatööde tegemisest eelnevalt teavitada, kuid ta seda ei teinud, ei saa teda

pidada VÕS § 1024 lg 4 mõttes heauskseks.

16. Hageja on lisaks täiendavate palkide vahetamisele toonud välja, et tööd läksid

hinnapakkumises toodust kallimaks ka seetõttu, et maja tõstmistööde ajaks tuli fikseerida

sarikaotsad, kuna ilmnes, et murispuu ja sarikaotsad on mädanikkahjustusega. Ringkonnakohtu

hinnangul on need tööd töövõtulepingu esemega hõlmatud, kuna need olid vajalikud maja

ülestõstmiseks, mis oli töövõtja lepinguline kohustus. Samas ei ole hageja selgelt välja toonud

ega tõendanud, kui palju tööd selle tõttu kallimaks läksid. Töövõtja kostjale esitatud arved ei

ole üksühele võrreldavad tehtud hinnapakkumisega. Neist nähtub küll, et saematerjali, mida

võib seostada sarikaotste fikseerimisega, kulus hinnapakkumises märgitust rohkem. Samas aga

oli maja tõstmise ja toestusega seotud ajakulu arvetel väiksem kui hinnapakkumises toodu,

mille võrra tööde hind odavnes. Samuti sisaldavad arved mitmesuguseid kulusid, mida

hinnapakkumises üldse ei kajastata, kuid mille tegemist töövõtja pidi juba hinnapakkumist

tehes ette nägema (nt nurgikud, kruvid, nivelliiri rent) ja mille hüvitamist VÕS § 639 lg 2 järgi

7 (7)

ei saa nõuda (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p-d 21 ja

22). Ringkonnakohtul ei ole seetõttu võimalik kindlaks teha, millises ulatuses võib hageja VÕS

§ 639 lg 2 järgi eelarvet ületavat tasu nõuda, arvestades mh ka asjaolu, et kostja on töövõtjale

niigi tasunud hinnapakkumises toodust rohkem. VÕS § 639 lg 2 kohaselt on eelarvet ületava

tasu nõudmise eelduseks ka tellija teavitamine eelarve olulisest ületamisest. Hageja on esitanud

küll tõendid selle kohta, et sarikaotste fikseerimine oli vajalik, kuid ta ei ole tõendanud, et

töövõtja teavitas kostjat sellest, et sellega kaasneb eelarve ületamine. Kokkuvõtteks leiab

ringkonnakohus, et ka nende tööde tegemine ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuivõrd töövõtja

rikkus VÕS § 639 lg 2 järgset teavitamiskohustust ning hageja ei ole esitanud selget arvestust,

millest saaks järeldada, millises ulatuses on eelarve ületamine VÕS § 639 lg 2 järgi

põhjendatud.

17. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav