4-20-1553/38 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 4-20-1553 Otsuse kuupäev 10. märts 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Velmar Brett ja Hannes Kiris Kohtuasi Valeria Reikopi väärteoasi ehitusseadustiku § 134 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 4. septembri 2020. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valeria Reikopi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Kohtuväline menetleja Keila Linnavalitsus Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 10. veebruar 2021, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. septembri 2020. a otsus ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Valeria Reikopi kasuks välja 864 eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Linnavalitsuse (kohtuväline menetleja) 20. märtsi 2020. a otsusega karistati Valeria Reikopit ehitusseadustiku (EhS) § 134 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut ehk 800 eurot. EhS § 134 lg 1 näeb ette karistuse ehitisele esitatavate nõuete rikkumise eest, kui see toob kaasa ehitatud või ehitamisel olevast ehitisest lähtuva ohu varale või keskkonnale. Kokkuvõtlikult märgiti otsuses järgmist.

1.1. 11. veebruaril 2020 tuvastas kohtuväline menetleja paikvaatlusega, et Keila linnas asuval kinnistul on lagunenud abihoone. Ehitise lõunapoolne sein on vajunud viltu ja toestatud ajutiste palkidega, mis ei ole ette nähtud hoone püsimiseks. Katus on 1/2 kuni 2/3 osas sisse varisenud ning hoone konstruktsioonid, sarikad ja seinad on püsivalt kahjustunud. Ehitist pole kaua hooldatud, selle kasutamine võib ohustada inimeste elu ja tervist ning ligipääs sellele on piiramata. Eriti ohtlik on abihoone sinna sattuda võivatele lastele. Hoone välisilme on korratu ja visuaalselt inetu.

4-20-15534-20-1553

2(5)

1.2. Ehitis on ohtlik keskkonnale, sest lagunemise käigus kukkunud ja kukkuvad ehitusmaterjalid (krohv, värv, puit, eterniit jms) reostavad ümbrust ja saastavad keskkonda. Abihoone elemendid on ohtlikud lähedusse sattuda võivatele inimestele ja ehitise omanikule. Ehitis on ohtlik ka varale, sest see on juba varisenud ja kahju tekitanud, laguneb tõenäoliselt ka edaspidi ja seda ei ole võimalik ohutult kasutada.

1.3. Abihoone ei vasta ehitusseadustiku nõuetele. EhS § 8 kohaselt peab ehitis ja selle kasutamine olema ohutu, st see ei tohi põhjustada ohtu inimesele, varale ega keskkonnale. Tulenevalt EhS § 11 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 peab ehitis olema ohutu ja vajadusel visuaalselt korras. Nähtuvalt EhS § 16 lg-st 2 ja § 19 lg 1 p-st 4 tuleb omanikul tagada ehitise kasutamise vastavus õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh ehitise korrashoid ja kasutamise ohutus.

1.4. Menetlusalune isik on kinnistu ja abihoone kaasomanik. Jättes kaasomanikuna ehitise kasutamisel ja korrashoiul täitmata ehitusseadustiku nõuded, põhjustades sellega ehitise lagunemise ning varale ja keskkonnale ohtlikuks muutumise, pani menetlusalune isik toime EhS § 134 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse kaitsja, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist või rahatrahvi vähendamist. Kokkuvõtlikult märgiti kaebuses järgmist.

2.1. Menetlusalune isik ei ole kaasomanik, vaid kinnistul asuva kortermaja korteriomandi omanik. Korteriomandija korteriühistuseaduse (KrtS) § 34 lg 2 kohaselt valitsevad korteriomanikud korteriomandite kaasomandi osa eset korteriühistu kaudu. KrtS § 34 lg-st 3 nähtub, et isik, kellel on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, mille kohta seadus näeb ette solidaarkohustuse, peab selle esitama korteriühistu vastu. Seega pole korteriomanikul korteriomandija korteriühistuseaduse kohaselt iseseisvat kohustust hoida kinnistu mõttelist osa korras, vaid korteriomanikud vastutavad kinnistul asuvate ehitiste korrastamise eest korteriühistu kaudu.

2.2. EhS § 134 lg 1 objektiivne koosseis pole täidetud. Ei ole tõendatud, et ehitisest lähtub oht varale või keskkonnale.

2.3. Kui kohus leiab, et menetlusalune isik on siiski kohustatud kinnistul asuvat ehitist korras hoidma, ei rikkunud ta ehitusseadustiku nõudeid tahtlikult. Tal oli õigustatud ootus, et korteriühistu tegeleb ehitisega ja vastutab selle korrashoiu eest.

3. Harju Maakohus tühistas 4. septembri 2020. a otsusega kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, millega karistas menetlusalust isikut 150 trahviühikuga (s.o 600 eurot). Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised.

3.1. Menetlusalusele isikule kuulub kaks kinnistul asuvat korterit ning 31,5% kinnistu kaasomandist. Kinnistul on ka lagunenud abihoone, mis ohustab keskkonda ja vara. Kohtuväline menetleja jõudis õigesti järeldusele, et menetlusalune isik jättis abihoone kaasomanikuna ehitusseadustikust tulenevad nõuded täitmata ja pani seega toime EhS § 134 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

3.2. Kohtuvälise menetleja määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades ebaproportsionaalne ja omakasu motiiv raskendava asjaoluna oletuslik.

4-20-15534-20-1553

3(5) KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Kassatsioonis taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja märgib, et kohustus viia korteriomanditeks jagatud kinnistul asuv ehitis vastavusse ehitusseadustiku nõuetega on KrtS § 34 lg 3 tähenduses solidaarkohustus, v.a juhul, kui see puudutab ehitise osa, mis kuulub mõne korteriomandi koosseisu. Kuna abihoone ei kuulu ühegi korteriomandi koosseisu, on selle nõuetele vastavuse tagamine kõigi korteriomanike solidaarkohustus, mille täitmist saab KrtS § 34 lg 3 kohaselt nõuda korteriühistult. Menetlusalune isik ei ole pärast kinnistu korteriomanditeks jagamist ja korteriühistu loomist ainuisikuliselt kohustatud tagama kortermaja ja abihoone nõuetele vastavust ega vastuta nende nõuete rikkumise eest. Maakohus jättis kaitsja need argumendid hindamata. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et ei ole tõendeid selle kohta, nagu ohustaks abihoone vara või keskkonda.

5. Kohtuväline menetleja taotleb kassatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et menetlusalune isik on ehitise kaasomanikuna kohustatud tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Linnaruumis asuva ohtliku ehitise korrastamine on kaasomanike kohustus. Oht varale on realiseerunud ja materiaalne kahju on tekitatud ehitise kaasomanikele, kuna viltu on vajunud ehitise seinad ja üle poole ulatuses on sisse varisenud ehitise katus. Ehitis on kaotanud püsivuse ning on ohtlik omanikele ja seal viibida võivatele isikutele. Ümbritsevat keskkonda ohustab võimalus, et ehitis variseb täielikult kokku ja keegi võib viga saada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-30-17, p 7) Maakohus on praeguse asja lahendamisel neid nõudeid eiranud.

7. Kuigi kaitsja leidis kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses, et korteriomandija korteriühistuseaduse normid välistavad menetlusaluse isiku karistamise, jättis maakohus need väited sootuks käsitlemata. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, milles seisneb ehitisest keskkonnale lähtuv oht. Nentides EhS § 134 lg-s 1 kirjeldatud väärteo objektiivse koosseisu täidetust, jättis maakohus täielikult analüüsimata süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Lisaks jättis kohus tähelepanuta kaitsja esitatud tõendid: Keila Linnavalitsuse 27. märtsi 2018. a ettekirjutuse ja Tallinna Halduskohtu 17. juuni 2020. a otsuse. Osutatud vead on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Nende vigade kõrvaldamine eeldab väärteoasja uut arutamist maakohtus.

8. Kaitsja märgib kassatsioonis KrtS § 34 lg-le 3 tuginevalt, et pärast kinnistu korteriomanditeks jagamist ja korteriühistu loomist ei ole menetlusalune isik kohustatud tagama kortermaja ja abihoone nõuetele vastavust ega vastuta nende nõuete rikkumise eest. Kolleegium sellega ei nõustu.

4-20-15534-20-1553

4(5) 9. EhS § 134 lg 1 järgi on karistatav ehitisele esitatavate nõuete rikkumine, kui see toob kaasa ehitatud või ehitamisel olevast ehitisest lähtuva ohu varale või keskkonnale. EhS § 19 lg 1 p 4 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Viimati viidatud normist järeldub, et ehitusseadustikust tulenevate kohustuste subjektina käsitatakse eeskätt omanikku ehk isikut, kellele kuulub ehitisealuse kinnistu omand. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 47; Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 2018. a otsus nr 3-15-1607/35, p 10.) Asjaõigusseaduse § 70 lg-te 2 ja 3 järgi on ka kaasomand üks omandi liik. Seega on EhS § 134 lg 1 kohustatud subjekt muu hulgas ka korteriomanik ning korteriomandija korteriühistuseadus ei välista tema karistamist EhS § 134 lg 1 järgi.

10. EhS § 134 lg 1 objektiivse koosseisu täidetuse jaatamiseks tuleb muu hulgas tuvastada, et ehitisele esitatavate nõuete rikkumine on toonud kaasa ehitisest lähtuva ohu varale või keskkonnale.

10.1. Väärteoprotokolli kohaselt on vaadeldud ehitis ohtlik varale, kuna see on juba varisenud ja tekitanud kahju ning on tõenäoline selle edasine hävimine. Järelikult on ohtu varale sisustatud ehitise ohtlikkusega sellele endale. Riigikohus on seoses liiklussüütegudega selgitanud, et enda vara kahjustamine ei ole karistatav, mistõttu tuleb isiku karistamiseks liiklusnõuete rikkumisega varalise kahju tekitamise eest tõendada, et toimepanija polnud vara omanik ja varalist kahju sai teine isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-3-06, p 7 ja 13. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-6-04, p 6). Kolleegium leiab, et ehitusseadustikus sätestatud väärteokoosseisude puhul tuleb lähtuda samast põhimõttest. Seega jaatamaks ehitisest lähtuvat ohtu varale EhS § 134 lg 1 tähenduses, tuleb tuvastada, et ehitis on ohtlik kellegi teise, mitte ehitisealuse kinnistu omaniku varale. Praeguses väärteoasjas on ainukese ehitisest lähtuva ohuna varale nimetatud ohtu sellelesamale ehitisele ehk siis ohtu, mis EhS § 134 lg 1 tunnustele ei vasta. Kuna kohus ei saa faktiliste asjaolude kindlakstegemisel väljuda väärteoprotokolli piiridest (VTMS § 87), pole selles asjas võimalik tuvastada, kas ehitisest lähtus oht ka kellegi teise kui ehitisealuse kinnistu omaniku varale (vt väärteoprotokolli piiride kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2018. a otsus nr 4-17-3969/37, p-d 7 ja 8).

10.2. Abihoonest lähtuva keskkonnaohu sisustamisel kordas maakohus väärteoprotokollis kirjapandut, mille kohaselt saastavad lagunemise käigus kukkunud ja kukkuvad ehitusmaterjalid (krohv, värv, puit, eterniit jms) keskkonda ning ehitusjäätmed reostavad ümbrust. Kuigi mõistetavalt võivad ehitusmaterjalid reostada ümbrust ja saastada keskkonda, ei saa kolleegiumi hinnangul pelgalt selle seiga paljasõnalise nentimisega jaatada ehitisest lähtuvat ohtu keskkonnale EhS § 134 lg 1 tähenduses. Maakohus ei põhjendanud, miks kujutasid ehitiselt kukkunud või kukkuvad ehitusmaterjalid praegusel juhul keskkonnale ohtu ja milles konkreetselt selline oht seisnes. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb kohtul kõnealune viga parandada, esitades tõenditele tuginevad põhjendid selle kohta, kas ja kui, siis milles väljenduva keskkonnaohu väärteoprotokollis nimetatud ehitusmaterjalid käsitletava juhtumi asjaoludel tekitasid.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kuna kolleegium tühistab maakohtu otsuse, ent ei lõpeta väärteomenetlust, tuleb kassatsioon rahuldada osaliselt.

4-20-15534-20-1553

5(5) 12. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1080 eurot (sisaldab käibemaksu). Kuna Riigikohus teeb menetletavas asjas VTMS § 174 p-s 7 nimetatud lahendi, peab kassatsioonimenetluse kulu VTMS § 38 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 186 lg 1 alusel hüvitama riik. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal õigusteenuse osutamiseks 6 tundi. Kaitsja osutatud õigusteenuse tunnihind oli 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja taotletu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega. Menetletava väärteoasja keerukuse aste ei õigusta kaitsjale enam kui 120 euro suuruse tunnitasu maksmist. Seega tuleb riigilt menetlusaluse isiku kasuks välja mõista 864 eurot (sisaldab käibemaksu).

(allkirjastatud digitaalselt)