2-20-8244/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtuasja number

2-20-8244

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2021, Tallinn

Kohtunik

Kairi Piirisild

Kohtuasi

R O hagi O O vastu välja mõistetud elatise vähendamiseks

O O hagi M O vastu välja mõistetud elatise

suurendamiseks

Tsiviilasja hind

R O hagi hind 1350 eurot

O O hagi hind 1114,65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: O O (isikukood xxxx)

Hageja: R O (isikukood xxxx)

hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja O O hagis: M O (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Helen Reinvart

Kostja R O hagis: O O (isikukood xxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R O hagi O O vastu 02. novembri 2011 tsiviilasjas nr 2-10-66769 tehtud

kohtuotsuse muutmiseks õigeksvõtul põhineva otsusega.

2. Muuta 02. novembri 2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-66769 R Olt O O kasuks

välja mõistetud elatise suurust ja vähendada välja mõistetud elatis alates 05. juunist

2020 nullini.

3. Jätta rahuldamata O O hagi M O vastu tsiviilasjas nr 2-08-69836 12. detsembril 2008

tehtud kohtuotsuse muutmiseks.

4. Jätta rahuldamata M O taotlus R O sissetulekute ja majandusliku seisundi kindlaks

tegemiseks.

5. R O hagi menetlemisega seotud menetluskulud jätta O O kanda.

6. O O hagi menetlemisega seotud menetluskulud jätta O O kanda.

7. Tunnistada käesoleva otsuse resolutsiooni p 1 ja 2 viivitamata täidetavaks.

Edasikaebamise ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus

kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses

sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega

mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R O esitas 05.06.2020 Harju Maakohtule hagi O O vastu, milles palub vähendada tsiviilasjas

nr 2-10-66769 R Olt O O kasuks välja mõistetud elatise alates 05.06.2020 nullini. Maakohus

võttis hagi menetluse tsiviilasjas nr 2-20-8244.

2. O O esitas 12.06.2020 Harju Maakohtule hagi M O vastu (täiendatud 18.06.2020), milles

palub suurendada M Olt O O kasuks 12.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-69836 välja

mõistetud elatist ja mõista M. Olt O. O kasuks elatisena välja 292 eurot kuus, kuid mitte vähem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär alates 12.06.2020 kuni O. O

täisealiseks saamiseni. Maakohus võttis hagi menetlusse tsiviilasjas nr 2-20-8627. 19.06.2020

määrusega liitis kohus tsiviilasjad nr 2-20-8627 ja 2-20-8244 ühte menetlusse. Menetlus jätkus

tsiviilasja nr 2-20-8244 all.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

3. O O (hageja) on R O (isa) ja M O (kostja) alaealine laps.

4. Harju Maakohtu 12.12.2008 õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilasjas nr 2-08-69836

mõisteti kostjalt hageja ülalpidamiseks välja 2631 krooni kuus (168,15 eurot). Hageja elas sellel

ajal isa juures.

5. Tsiviilasjas nr 2-09-34950 kinnitas kohus 29.03.2010 vanemate kompromissi, millega

määrati hageja elukoht kostja juurde. 02.11.2011 tsiviilasjas nr 2-10-66769 kinnitatud

kompromissi kohaselt pidi isa tasuma hagejale igakuist elatist 150 eurot kuus.

6. Hageja kolis 06.11.2019 elama tagasi ise juurde. Kohus kinnitas 08.05.2020 määrusega

tsiviilasjas nr 2-19-19733 kompromissi, millega taastati isa ja kostja hooldusõigus hageja suhtes

ja lapse elukohaks nimetati uuesti isa elukoht. Määrus jõustus 27.05.2020.

7. Isa palub seoses asjaolude muutumisega, s.t laps elab koos temaga ja isa täidab nüüd

ülalpidamiskohustust vahetult, vähendada isalt hageja kasuks välja mõistetud elatis nullini.

Samal põhjusel palub hageja muuta kostjalt hageja kasuks 12.12.2008 välja mõistetud elatist ja

mõista elatis välja seaduses sätestatud määras.

8. Kuna 2008.a välja mõistetud elatis (168 eurot kuus) ei vasta miinimumelatise nõuetele, on

maksete suurust mõjutavad asjaolud muutunud.

Kostja vastuväited

9. Kostja võttis R. O hagi elatise vähendamiseks õigeks. Menetluskulud palub kostja jätta R. O

kanda.

10. Kostja vaidleb vastu hageja nõudele suurendada temalt 12.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr

2-08-69836 välja mõistetud elatist. Tegemist ei saa olla elatise suurendamise hagiga. Viidatud

otsus kaotas õigusliku tähenduse 02.11.2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-66769,

millega elatis mõisteti hageja kasuks välja isalt.

11. Igal juhul ei ole hageja tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kuna varasem

kohtulahend oli kompromissi kinnitav määrus, ei sisalda see elatise väljamõistmise aluseks

olevaid asjaolusid. Seega tuleb kindlaks teha hageja igakuised vajadused ja vanemate

varanduslik seisund.

12. Kostja vaidleb vastu elatisele 50 eurot ületavas osas. Eluliselt ei ole usutav, et hageja isa

kulutab hageja kasvatamisele 644 eurot kuus (miinimumpalk, millele lisandub lastetoetus). Igal

juhul ei ole nii palju lapse esmavajaduste katteks vajalik. Riigikohus on märkinud, et

miinimumelatis võib olla muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Veebruaris 2020 valminud

RAKE ja Pricewaterhouse Coopers Advisors uuringu kohaselt ei vasta miinimumpalk üldisele

arusaamale lastega perede kulutuste kohta.

13. Kostjal on uuest kooselust xxx sündinud tütar R-A V ja xxx sündinud tütar R-M V. Seega

saab hageja põhjendatud ja mõistlikke vajadusi ning tegelikult tehtavaid kulusid hinnata RAKE

uuringu põhjal.

14. Emal ei ole õnnestunud pärast hageja isa juurde minemist hagejaga suhelda. Kostjal ei ole

teavet hageja põhjendatud ja vajalike ülalpidamiskulude kohta ning tal ei ole objektiivselt

võimalik selle kohta tõendeid esitada. Seega tuleb tõendid esitada hagejal.

15. Seoses laste eest hoolitsemisega ei ole kostjal võimalik tööle minna. Kostja ainus sissetulek

on peretoetused: lapsetoetus 60 eurot ja 3-8 aastaste lapsehooldustasu 19,18 eurot kummagi

lapse kohta ning vanemahüvitis, mis lõppeb juulikuuga 2020. Kostja sissetulek on seega

207,76 eurot. Kostjale kuulub ½ suurune kaasomandi osa kinnistust asukohaga xxx. Kinnistu

on soetatud laenuga ja seda koormab 150 000 euro suurune hüpoteek.

16. Kostja majanduslik seisund ei võimalda maksta hagejale miinimumelatist ja tagada samal

ajal võrdsed võimalused kostjaga koos elavatele lastele, samuti enda minimaalne elustandart.

Jagades kostja sissetuleku nelja isiku vahel võrdselt saab kostja anda hagejale ülalpidamist 50

eurot kuus. Kostjaga koos elavate laste vältimatud kulud on umbes 600 eurot kuus. Osa hageja

vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega 60 eurot kuus.

17. Kuna kostja on hageja isaga võrreldes oluliselt kehvemas majanduslikus olukorras, esineb

alus kalduda kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Vanemad peavad erineva sissetuleku ja

varalise seisundi korral osalema lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja

varalise seisundi proportsioonile.

18. Kostja on alates 2016.a olnud lastega esmalt rasedus- ja sünnituspuhkusel ja seejärel

lapsehoolduspuhkusel. Kostja võime sissetulekut teenida võib seetõttu olla mõnevõrra väiksem.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et R O hagi O O vastu

tuleb rahuldada õigeksvõtul põhineva otsusega (I). O O hagi M O vastu kohtuotsusega välja

mõistetud elatise suurendamiseks jääb rahuldamata (II). Nii R O kui O O hagi menetlemisega

seotud kulud jäävad O O kanda (III).

I

20. R O esitas O O vastu hagi, milles palub vähendada Harju Maakohtu 02.11.2011

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-66769 (tl 14) väljamõistetud elatise nullini. O O võttis

03.07.2020 avaldusega hagi õigeks. Seoses hagi õigeksvõtmisega rahuldab kohus hagi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 alusel.

21. Tuginedes TsMS § 444 lg-le 3 kohus hageja nõude rahuldamist täiendavalt ei põhjenda.

22. Kohus tunnistab hagi õigeksvõtul põhineva otsuse TsMS § 468 lg 1 p 1 alusel omal algatusel

viivitamata täidetavaks.

II

23. O O hagi M O vastu temalt välja mõistetud elatise suurendamiseks seaduses sätestatud

määrani jääb rahuldamata.

24. Tsiviilasjas nr 2-08-69836 mõistis kohus 12.12.2008 õigeksvõtul põhineva otsusega kostjalt

hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise summas 2631 krooni kuus (tl 13). 2631 krooni

vastab tänases vääringus 168,15 eurole. Hageja palub muuta kohtuotsust ja suurendada

väljamõistetud elatis täna kehtiva seaduses sätestatud määrani, s.o 292 eurot kuus, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär.

25. Kostja leiab ekslikult, et otsus tsiviilasjas nr 2-08-69836 kaotas õigusliku tähenduse

02.11.2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-66769, millega elatis mõisteti hageja kasuks

välja isalt. Seega ei ole õige ka väide, nagu tuleks käesolevas asjas esitatud hagi käsitleda elatise

väljamõistmise hagina. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Jõustunud kohtuotsust on võimalik muuta

üksnes TsMS § 459 ja elatise asjades § 497 sätestatud korras. Viidatud sätetest ei tulene, et

kohtuotsusel, millega elatis mõisteti välja ühelt vanemalt, oleks teise vanema suhtes varem

jõustunud kohtuotsust tühistav toime. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-08-69836 on

menetlusosalistele seega täitmiseks kohustuslik ja hageja on õigesti esitanud hagi varem välja

mõistetud elatise suurendamiseks.

26. Pool võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist

üksnes TsMS § 459 ja § 497 sätestatud eeldustel. Viidatud sätete kohaselt on kohtulahendiga

väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks alust siis, kui lapse vajadused ja/või vanema(te)

varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud.

Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd

muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul

tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt nt

Riigikohtu 19.10.2015 otsus nr 3-2-1-119-15 p 12). Hageja ei tugine käesolevas asjas vanema

või lapse vajaduste või varalise seisundi muutusele. Hageja tugineb sellele, et varasema

kohtuotsusega välja mõistetud elatis ei vasta enam miinimumelatise nõuetele.

27. Hagi aluseks oleva kohtuotsuse tegemise ajal, s.o 12.12.2008 kehtinud perekonnaseaduse

(PKS) § 61 lg 4 kohaselt ei võinud igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse

nr 254 „Palga alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt oli kuupalga alammäär alates 01.01.2008

täistööaja korral 4350 krooni, mis vastab 278,20 eurole. Seega miinimumelatise oli

139,01 eurot. Kehtiva perekonnseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele

lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi

Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates

01.01.2020 kuupalga alammäär 584 eurot. Miinimumelatis on seega 292 eurot kuus. Eelnevast

nähtub, et seaduses sätestatud elatise alammäär on võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise

ajaga tõusnud enam kui kaks korda.

28. Kohus nõustub hagejaga, et elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ka ainuüksi see, kui

muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka

laste vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada (Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-

17 p 34 ja Riigikohtu 28.10.2015 otsus nr 3-2-1-124-15 p 13).

29. Kohus märgib, et kuna otsus, mille muutmist hageja taotleb, tehti mitte hageja, vaid tema

isa kasuks, kes oli tulenevalt sellel ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 sätestatust hageja, ei kattu

praeguse ja eelmise menetluse osalised. Vaatamata sellele on tsiviilasjad omavahel seotud ja

kohus saab muuta varem välja mõistetud elatist selliselt, et elatis mõistetakse kooskõlas kehtiva

PKS § 97 p 1 välja hageja kasuks. Kui hagi rahuldatakse, muutub käesolevas asjas tehtava

otsuse jõustumisega varasem otsus ja sellele kui täitedokumendile ei saa enam tugineda

(Riigikohtu 28.03.2018 otsus nr 2-16-11905 p 14).

30. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel

käesolevas asjas, kas kostja on kohustatud andma hagejale ülalpidamist praegu kehtivas

miinimummääras.

31. Kohus selgitab esmalt, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks

ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab

lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos

või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi

ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.

32. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2

järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse

ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud

miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et

lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne

elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses

sätestatud määras (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17).

33. Kuna hageja nõuab elatist seaduses sätestatud määras, ei ole tal vaja enda vajadusi tõendada.

See kehtib ka nõude puhul suurendada varem välja mõistetud elatist seaduses sätestatud

määrani. Kuna hageja ei pea oma kulutuste suurust tõendama, jääb rahuldamata ka kostja

korduv taotlus nõuda TsMS § 230 lg 3-5 alusel välja hagejaga koos elava vanema arvelduskonto

väljavõte. Tulenevalt miinimumelatise eeldusest ei oma tõend asja lahendamisel tähtsust (TsMS

§ 238 lg 1). Kohus selgitas seda kostjale ka kohtuistungil.

34. Hagi rahuldamiseks piisab seega, et hageja on esile toonud, et ta on kostja alaealine laps ja

kostja lahuselava vanemana ei täida oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust (PKS § 96,

§ 97 lg 1). Kostja ja hageja isa kinnitasid kohtuistungil, et vaidlust ei ole selle üle, et hageja on

kostja alaealine laps, kes elab alates 06.11.2019 isa juures. Seega esineb alus kostjalt välja

mõistetud elatise suurendamiseks. Kostja vaidleb hagile aga vastu põhjusel, et ta ei ole

võimeline hagejale nõutud määras elatist tasuma.

35. Kohus selgitas kostjale kohtuistungil, et vanemad ei vabane oma ülalpidamiskohustusest ja

alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise erandina välja mõista PKS

§ 102 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu

hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist ei ole

kinnise loeteluga ja mõjuvaks põhjuseks on kohtu praktikas loetud lisaks ka muid asjaolusid,

mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused

näiteks mastaabisäästu tõttu või vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega

lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetustega, samuti vanema halb varaline

seisund. Asjaolu, mis saab anda aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra,

peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Kohus selgitas ka

seda, et need asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada kostjal.

36. PKS § 101 lg 1 tuleneva eelduse tõttu ei ole asjakohased kostja väited selle kohta, kas

kulutuste tegemine seaduses sätestatud määras on kostja arvates usutav. Seadusest tuleneva

eelduse ümberlükkamiseks ei ole piisav kostja üldine väide kulutuste ülepaisutatuse kohta.

Üksnes sellise väite alusel alaealise lapse kulutuste üksikasjalik kindlakstegemine oleks

vastuolus PKS § 101 lg 1 eesmärgi ja mõttega. Kohus ei hinda seetõttu kostja väiteid selle

kohta, et tema hinnangul võiksid hageja kulud olla ka väiksemad. Hageja esile toodud

kulugrupid on iseenesest põhjendatud ja kuuluvad miinimumelatise koosseisu. Hagejal on

igakuised kulud toidule, vabale ajale ja spordile ning raamatutele, riietele ja jalanõudele,

majapidamisvahenditele ja hügieenitarvetele, eluasemele, haridusele, telefonile, tervishoiule,

juuksurile, taskurahale, transpordile ja sünnipäevade tähistamisele. Hageja arvutuste kohaselt

vastavad hageja kulud seaduses sätestatud määrale.

37. Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks ei ole ka kostja viidatud RAKE ja Pricewaterhouse

Coopers Advisor uuring laste vajaduspõhise miinimumelatise suuruse kohta. Viidatud uuring

ei käsitle konkreetselt hageja vajadusi ja kostja võimalusi ning selle alusel ei saa teha järeldusi

käesolevas tsiviilasjas. Eksitav on kostja viide, nagu võiks selline alus tuleneda Riigikohtu

praktikaks. Vastupidi, Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud kohustust lähtuda alaealise lapse

ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel siiski seaduses sätestatust (vt Riigikohtu 09.06.2017

otsus nr 3-2-1-35-17 p 34). Asjaolusid, millest võiks kohus järeldada, et hageja kulud võivad

olla seaduses sätestatud määrast objektiivselt väiksemad, ei ole kostja esile toonud.

38. Järeldust, et hageja vajadused ja senine elulaad ei vasta seaduses sätestatud määrale, ei saa

teha ka sellest, et isa tasus hagejale ajal, mil hageja elas kostja juures, 02.11.2011 määruse nr

2-10-66769 alusel 150 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse 23.08.2010 määruse nr 118 § 81 kohaselt

oli töötasu alammäär määruse tegemise ajal 278,02 eurot ja elatise miinimummäär seega

139,01 eurot. Kuna elatis lepiti kokku määras 150 eurot kuus, ei tulene sellest, et hageja

vajadused oleksid olnud miinimummäärast väiksemad.

39. Kostja tõi esile, et tal on uuest kooselust xxx sündinud tütar R-A V ja xxx sündinud tütar

R-M V ning ta ei suuda hagejale hagiavaldusega nõutud määras ülalpidamise andmisel tagada

ülalpidamist ka endale ja oma noorematele lastele. PKS § 102 lg 2 kohaselt on mõjuvaks

põhjuseks elatise vähendamisel asjaolu, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

miinimummääras osutuks rahaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Selle kindlaks

tegemiseks hindab kohus kostja teiste laste vajadusi ja kostja võimalusi oma alaealistele lastele

ülalpidamist anda.

40. Kostja tõi esile, et ta ei tööta ja tal ei ole seoses lapsehoolduspuhkuse viibimisega võimalik

tööle minna. Kostja nooremad lapsed on (otsuse tegemise seisuga) xxx ning xxx vanused (tl 15

ja 16). Töölepinguseaduse (TLS) § 62 lg 1 esimese lause kohaselt on emal või isal õigus saada

lapsehoolduspuhkust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Kuna kostja kõige noorem laps on

alla kolmeaastane, on tal iseenesest õigus lapsehoolduspuhkusel viibida. TLS § 19 p 1 kohaselt

on töötajal õigus keelduda töö tegemisest, kui ta kasutab puhkust. Kohus leiab, et selline õigus

on vanemal siiski üksnes tööandja ees ja see ei vabasta teda kohustuste täitmisest hageja ees.

Kohus nõustub hagejaga, et vanem ei ole kohustatud lapsehoolduspuhkusel viibima ja peab

hoolimata õigusest olla väikeste lastega kodus arvestama ka hageja õigusega saada

ülalpidamist. Enda ja laste senist elustandardit on lapsehoolduspuhkusel viibival vanemal

võimalik tagada riiklike toetuste abil. Nimelt on vanemal õigus asendussissetulekule

vanemahüvitise näol (TLS § 62 lg 4 ja perehüvitiste seadus (PHS) § 32 lg 1). Vanemal tuleb

aga arvestada sellega, et vanemahüvitist makstakse üksnes 435 päeva (§ 34 lg 2 esimene lause),

so. umbes lapse 1,5 aastaseks saamiseni.

41. Kuna kostja noorem laps on vanem kui 1,5 aastane, on kostja ainus sissetulek lapsetoetus

kahe lapse eest 120 eurot kuus, lapsehooldustasu 19,18 eurot kuus R-A Vi eest ja

lapsehooldustasu 38,36 eurot kuus R-M Vi eest (tl 23–26). Viimase vanemahüvitise makse sai

kostja septembris 2020 summas 30,22 eurot (tl 27 ja 40). Enne seda sai kotja vanemahüvitist

849,39 eurot. Kostja sissetulekuid kinnitab ka tema arvelduskonto väljavõte (tl 40). Kostja

igakuine sissetulek (arvestamata vanemahüvitist) on seega 177,54 eurot, mida ta kinnitas

suuliselt ka kohtuistungil. Hageja ei vaidle vastu kostja esitatud andmetele tema sissetuleku

kohta, kuid leiab, et hageja on kohustatud hageja ülalpidamiseks kas minema tööle, vähendama

oma pere kulusid või jääma hagejale lihtsalt võlgu. Kohus nende väidetega ei nõustu.

42. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist,

mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi

vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Olukorras, kus vanem ei ole võimeline andma

lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavapärast ülalpidamist, peab vanem oma vajadusi

piirama ja kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt

(vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 21.5).

43. Kostja selgitas kohtuistungil, et ta oli 2016.a enne rasedus- ja sünnituspuhkusele ning

lapsehoolduspuhkusele jäämist xxx. Ta viibib hetkel lapsehoolduspuhkusel ja ei saa tööle

naasta, kuna nooremale lapsele ei ole olnud võimalik lasteaiakohta saada. Kostja või tema

elukaaslane on teinud lasteaia koha saamiseks päringud kuuele tema elukohas, s.o xxx vallas

tegutsevale lastehoiule: 18.09.2020 xxx lapsehoiule, kust vastati, et kõik kohad on ammu täis

ja nad ei saa aidata (tl 67), 20.09.2020 xxx, kust vastati, et vabu kohti pakkuda ei ole ja

ootenimekiri on pikk (tl 68), 22.09.2020 lastehoidu xxx, kust sai vastuse, et hetkel vabu kohti

ei ole ja tõenäoliselt saaks kohta pakkuda alles järgmiseks sügiseks (tl 69), 25.09.2020

lastehoidu xxx, kust vastati, et selleks õppeaastaks on kohad täis (tl 70), 30.09.2020 lastehoidu

xxx, kust sai vastuse, et selleks õppeaastaks on kõik kohad täitunud (tl 71), 28.09.2020

minilasteaeda xxx, kust pakuti osalist lastesõime kohta, st 2-3 päeval nädalas kuutasuga 395

eurot (tl 72). Seega pakkus kuuest lastehoiust kohta vaid üks, kuid seegi on osalise ajaga ja ei

lahenda seetõttu kostja olukorda.

44. Kostja töölepingu kohaselt teenis ta miinimumtöötasu, millele lisandus lisatasu vastavalt

hulgale ja kvaliteedile (tl 72). Kostja selgitas, et täistööajaga tööle asudes oleks tema

põhitöötasu seega 584 eurot, millele lisanduv lisatasu oli varem umbes 40%. Kostja töötasu

oleks täistööajaga töötades seega umbes 817,60 eurot kuus. Kohus märgib, et see vastab

ligikaudu ka kostjale makstud vanemahüvitise suurusele. Töötades osalise koormusega oleks

aga kostja töötasu umbes kaks korda väiksem ja pärast lastehoiule tasumist ei jääks kostjale

siiski piisavalt vahendeid, et hagejale nõutud määras ülalpidamist anda. Kostjal jääks enda ja

oma alaealiste laste ülalpidamiseks ligikaudu 13,80 eurot (817,60÷2)–395) eeldusel, et kostja

ei pea töölt eemal olema seoses näiteks haigus- või hoolduslehel viibimisega. Kohtu hinnangul

ei saa sellise pakkumise vastu võtmata jätmist kostjale ette heita. Kostja selgitas, et tal ei ole

kõrgemat töötasu võimalik teenida, kuna tal on vaid põhiharidus, lisaks on tal xxx. Kostja on

allergiline olme- ja jahutolmule, loomakarvadele ning taimede ja õietolmule. Ambulatoorse

epikriisi väljavõtte kohaselt on kostjal diagnoositud valdavalt xxx, (tl 76). Kohus nõustub

kostjaga, et nimetatud diagnoositud tervisehäired piiravad kostja võimalusi leida tulusamat

tööd. Hageja ei ole vastupidist ka esile toonud ega tõendanud. Eeltoodud asjaolusid arvesse

võttes leiab kohus, kostjal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik tööle asuda, kuna ta hooldab

alla 3-aastast last.

45. Kostjale kuulub alates 09.03.2017 ½ mõtteline osa eramust xxx. Teine ½ kuulub kostja

elukaaslasele ja nooremate laste isale A-A Vile (tl 17). Kostja selgituste kohaselt ostis pere

maja elamistingimuste parandamiseks ja igale lapsele, sh hagejale privaatse ruumi

võimaldamiseks. Sellel ajal elas hageja veel koos kostjaga. Laenu maja ostmiseks võttis kostja

elukaaslane, kostja on laenu kaastaotleja. Maja ostmiseks võetud krediidisumma oli 106 000

eurot ja selle igakuine tagasimakse on 1299,58 eurot (tl 78–79), millest kostja osa on 649,79

eurot. Eluasemega kaasneb kulu veel elektrile ja prügiveole, kokku 162,45 eurot (tl 84–85 ja

87), millest kostja osa on 81,22 eurot. Lisaks kuulub kostjale 2018.a soetatud sõiduauto (tl 89).

Kostja võttis sõiduauto ostmiseks Swedbank AS-st laenu 9000 eurot (tl 88) millega kaasnev

igakuine kohustus (sh laenu ja kindlustusmakse) on kokku 195,49 eurot (tl 90 ja 92–93).

Sõiduauto sõidab gaasiga (tl 89), millele kulub kuus keskmiselt 144 eurot. Kostja selgitas, et

kuna ta ei saa tööle minna, tasub laenu ja eluasemekulusid, samuti liisingmakseid kostja

elukaaslane. Nimetatut kinnitavad maksekorraldused esitatud arvete tasumise kohta (tl 80, 85,

90). Kostja arvelduskonto väljavõte kohaselt kannab kostja elukaaslane kostja arvelduskontole

maja laenu makse (tl 80) ja kostja kannab selle edasi xxx AS-le (tl 82). Kostja ise tasus vaid

liikluskindlustuse makse (tl 93).

46. Kostja tõi esile ka enda igakuised vajadused, mis on kokku 574,17 eurot kuus, sh kulud

eluasemele, toidule, hügieenitarvetele (tl 95), ravimitele (ravimite vajadust tõendavad

väljavõtted kostjale väljastatud retseptidest, tl 96–97), riietele ja jalanõudele, sidele (mida

kinnitab xxx arvete tasumine tl 98 ja 100–101) ning transpordile. Kulu suurusel arvestas kostja

perekonnaliikmete arvuga ja kulude kandmist tõendavad

47. Kohus ei nõustu hageja etteheidetega kostja eluasemele ja sellega seotud kuludele.

Arvestades ülal tuvastatut, mille kohaselt seisnevad kostja sissetulekud üksnes peretoetustes ja

leibkonna kohustusi täidab kostja elukaaslane üksi, on hageja etteheited asjakohatud. Kuna

perekonna kohustusi täidab üksnes kostja elukaaslane, ei mõjuta laenukohustuse olemasolu või

selle suurus käesoleval ajal kostja võimalust hagejale ülalpidamist anda. Kostja võimalusi

hagejale ülalpidamist anda ei suurendaks ka see, kui kostja ja tema elukaaslane võõrandaksid

eramu ja üüriksid korterit, mille kuutasu on laenumaksest väiksem (hageja tõi esile, et

kolmetoalise korteri saaks üürida hinnaga 450 eurot kuus (tl 110). Kohus nõustub kostjaga, et

sõiduauto omamine ei ole kahe väikelapsega linnast väljas elades luksusese. Sõiduauto on

perekonna vajaduste rahuldamiseks vajalik tarbeese. Kohus leiab, et kostja esitatud asjaolude

ja tõendite kohaselt on ta käesoleval ajal seoses väikelapse hooldamisega ise oma laste isa

ülalpeetav PKS § 111 lg 2 tähenduses. Kostja kinnitas, et tema elukaaslane on võimeline teda

ülal pidama.

48. Kohus ei nõustu hagejaga ka selles, nagu ei saaks kostja võimalusi hagejale ülalpidamist

anda hinnata, kui teada ei ole kostja elukaaslase sissetuleku suurus. Kohus pöörab tähelepanu

sellele, et hageja ees on ülalpidamiskohustus üksnes kostjal, mitte tema elukaaslasel (PKS

§ 96). Asjaolu, et kostja ise on oma elukaaslase ülalpidamisel, seda ei muuda.

49. Kohus

ei

arvesta

siiski

asja

lahendamisel

tema

kohustusega

tagastada

Sotsiaalkindlustusametile enam saadud suureperetoetus (tl 40 ja 42). Tegemist on ajutise võlaga

ja mitte leibkonna eluvajaduste rahuldamiseks tehtava kulutusega.

50. Kostja tõi esile ka oma nooremate laste kulud, mis seisnevad kulutustes eluasemele, toidule,

hügieenitarvetele, ravimitele, riietele ja jalanõudele, sidele, transpordile, R.A. Vi lasteaiale ja

huviringidele. R.A. Vi igakuised kulud on 660,76 eurot ja R.M Vi kulud 561,36 eurot. Hageja

kostja nooremate laste kulude suurusele vastu ei vaielnud ja kohus seetõttu kulutuste

mõistlikkusele üksikasjalikku hinnangut ei anna. Samas leidis hageja, et kostja kohtleb lapsi

ebavõrdselt pakkudes hagejale ülalpidamist vaid 50 eurot kuus. Kostja arvelduskonto väljavõtte

kohaselt tasus kostja hageja isa arvelduskontole juulis, augustis ja septembris 2020 hageja

elatisena 50 eurot (tl 38). Kohus hageja etteheitega ei nõustu. Kostja on esile toonud ja

tõendanud, et tema sissetulekud ei ole piisavad, et alaealistele lastele seaduses sätestatud määras

ülalpidamist anda ja nii tema kui ka tema nooremate laste kulusid katab tema elukaaslane.

Kostjal on mõjuv põhjus, mille tõttu ta ei saa hetkel tööle asuda ja oma alaealiste laste

ülalpidamiseks ise sissetulekut teenida. Arvestades ka kostja sissetulekute suurust (hetkel

177,54 eurot), ei kohtle kostja oma kolme alaealist last ebavõrdselt.

51. Õige on kostja väide, et lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel on

mõjuval põhjusel võimalik kalduda kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Kostja järeldab

sellest aga ekslikult, nagu mõjutaks teise vanema panus ja kulutuste suurus kostja

ülalpidamiskohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse

täitmisel osavõlgnikud. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema

sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku

vahelisi suhteid. Ülalpidamiskohustuse ulatus sõltub seega kostja enda sissetulekust ja

varalisest seisundist, mitte teise vanema sissetulekust ja varalisest seisundist. Samuti ei saa

vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust üksnes põhjusel, et üks vanematest oleks

suuteline pidama lapsi üleval ka üksinda (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6).

Seetõttu ei anna ka need kostja väited alust rahuldada tema korduvat taotlust hageja isa

sissetulekute ja varalise seisundi kindlaks tegemiseks.

52. Ülaltoodud asjaolusid kokku võttes leiab kohus, et käesoleval juhul esineb PKS § 102 lg 2

nimetatud alus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, kuna kostjal ei ole seoses

lapsehoolduspuhkusel viibimisega objektiivsetel põhjustel võimalik tööle minna ja/või

suuremat sissetulekut teenida. Kostja igakuine sissetulek on 177,54 eurot kuus ja tal on lisaks

hagejale veel kaks alaealist ülalpeetavat. Seetõttu ei ole võimalik suurendada kostjalt varem

välja mõistetud elatist, s.t mõista kostjalt välja rohkem, kui 168,15 eurot kuus. Hagejal tuleb

oma kulutuste planeerimisel arvestada oma vanemate varaliste võimalustega. Kuna kostja

majanduslikus olukorrast tulenevalt esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi

on täiendavalt võimalik arvestada, et osa hageja vajadustest on kaetud ka riikliku peretoetusega

60 eurot kuus (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2).

53. Kohus märgib, et kuna käesolevas tsiviilasjas vaadatakse läbi hageja elatise suurendamise

hagi, ei saa kohus elatist vähendada alla kohtuotsusega välja mõistetud ulatuse. Kohus jätab

hagi 12.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-69836 välja mõistetud elatise suurendamiseks

rahuldamata. Asjaolude olulise muutumise korral on mõlemal poolel siiski õigus nõuda uue

hagiga elatise suuruse muutmist (TsMS § 459 ja § 497).

54. Käesolevas otsuses nimetamata tõendid jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata, kuna

need ei oma asja lahendamisel tähtsust (TsMS § 238 lg 1 ja 5).

Menetluskulude jaotus

55. Seoses R O hagi rahuldamisega õigeksvõtul põhineva otsusega, jäävad elatise vähendamise

hagi puudutavad menetluskulud TsMS § 168 lg 6 alusel O O kanda. Viidatud sätte kohaselt,

kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma

käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks.

56. Kohus ei nõustu R. Oga, nagu oleks O. O ema andnud põhjust elatise vähendamise hagi

esitamiseks. Sellist järeldust ei saa teha asjaolust, et ema teatas xxx Vallavalitsuse lastekaitse

spetsialistile, et ta ei ole nõus ise lapsele elatist maksma (tl 60 ja 60 pöördel). Nimetatu õigustas

elatise suurendamise, kuid mitte vähendamise hagi esitamist. R. O soovitud järeldust ei saa teha

ka asjaolust, et kostja ei vastanud isa kirjale, milles ta teatas, et ei kavatse elatist uuest aastast

enam maksta ja küsis, kas kostja on nõus ise tegema selles osas vastavad toimingud (tl 59).

Kohtule jääb arusaamatuks, milliseid toiminguid R. O kostja poolt ootas ja mille tegemata

jätmine tingis ühtlasi vajaduse kohtu poole pöörduda. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud,

et kostja oleks pärast hageja isa juurde elama asumist pannud maksma kohtulahendist tuleneva

õiguse nõude elatist hageja isalt.

57. Seoses O O hagi rahuldamata jätmisega jäävad elatise suurendamise hagi puudutavad

menetluskulud O O kanda (TsMS § 162 lg 1).

58. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg 2

määrusega mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kairi Piirisild