3-20-1157/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. märts 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1157

Haldusasi

K.R.i

kaebus

Harku

Vallavalituse

09.06.2020

korralduse

nr

"Sundvalduse

seadmine

ühisveevärgi ja-kanalisatsioonitorustiku ehitamiseks

ja kasutamiseks talumiskohustuse kehtestamiseks

Osaühingu Strantum kasuks Harku vallas Merikülas

Hobuvankri teel asuvale kinnistule" tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: K.R., esindaja: v.adv Alar Urm ja

v.adv Kärt Saar

Vastustaja: Harku vald

Kolmas isik 1: OÜ Strantum

Vastustaja ja kolmanda isiku 1 esindaja: v.adv Taivo

Ruus

Kolmas isik 2: A.T.

Kolmas isik 3: O.H.

Kolmas isik 4: AS Langone

Kolmas isik 5: D.K.

Kolmanda isiku 4 ja 5 esindaja v.adv Alar Eiche

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kolmandate isikute AS-i Langone ja D.K.i taotlus kaebuse esitaja

trahvimiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta vastustaja, OÜ Strantum ja kolmandate isikute A.T. ja O.H.

menetluskulud nende enda kanda.

4. Mõista K.R.ilt (isikukood: xxxxxxxxxxx) AS Langone (registrikood:

11072965) kasuks välja menetluskulud summas 2285,25 eurot (ilma

käibemaksuta).

5. Mõista K.R.ilt (isikukood: xxxxxxxxxxx) D.K.i (isikukood:xxxxxxxxxxx)

kasuks välja menetluskulud summas 2742 eurot (koos käibemaksuga).

6. Menetluskulud tuleb tasuda hiljemalt 30 päeva jooksul arvates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest.

7. Kolmandatel isikutel AS-il Langone ja D.K.il tuleb teatada hiljemalt 5

päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest

kaebajale andmed (arveldusarve number), kuhu menetluskulud tuleb

kanda.

8. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. aprillil 2021.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsuse 09.06.2020 korraldusega nr 291 otsustati seada Osaühingu Strantum

kasuks sundvaldus ÜVK ehitamiseks ja kasutamiseks talumiskohustuse kehtestamiseks Harku

vallas Merikülas Hobuvankri teel (registriosa 2091602, katastritunnus 19801:013:0470,

sihtotstarve transpordimaa, pindala 810 m2) asuvale kinnistule, mille omanikud on A.T. (ik

xxxxxxxxxxx) ¼ kaasomandist, O.H. (ik xxxxxxxxxxx) ¼ kaasomandist ja K.R. (ik

xxxxxxxxxxx) ½ kaasomandist.

2. 15.06.2020 esitas K.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalituse 09.06.2020

korralduse nr 291 "Sundvalduse seadmine ühisveevärgi ja-kanalisatsioonitorustiku (ÜVK)

ehitamiseks ja kasutamiseks talumiskohustuse kehtestamiseks Osaühingu Strantum kasuks

Harku vallas Merikülas Hobuvankri teel asuvale kinnistule" tühistamiseks.

Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada Harku

Vallavalituse 09.06.2020 korralduse nr 291 kehtivuse.

3. 15.06.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 19.06.2020 määrusega jättis kohus

kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 23.07.2020

määrusega jäeti kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.06.2020

määrus muutmata.

25.01.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.

4.1. Otsus on õigusvastane eelkõige põhjusel, et ei ole täidetud sundvalduse seadmise eeldused

asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581 lõikes 1. Sireli tee 2 ja 4 kinnistute jaoks ei ole vajalik liituda

ÜVK-ga just kaebajale kuuluva kinnistu kaudu, sest Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel on võimalik

liituda ÜVK-ga avalikult kasutatava Sireli tee kaudu. Sireli tee kulgeb mõlema kinnistu krundi

piirini ja seda kasutavad Sireli tee 2 ja 4 elanikud ka juurdepääsuteena.

Sundvalduse seadmine on olemuselt sekkumine teise isiku eraomandisse ja peaks olema

viimane abinõu, kui muud võimalust ÜVK-ga liitumiseks tõepoolest ei ole. Antud juhul on

Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel küll võimalik liituda ÜVK-ga avalikult kasutatava tee kaudu, aga

see eeldaks toru paigaldamist suuremas ulatuses nende enda kinnistu peale ehk nende kinnistute

nö üleskaevamist.

Sireli 2 ja 4 elanikud eelistavad, et nö üles kaevataks kaebaja kinnistu tagahoov, et neile endile

vähem ebamugavust põhjustada. See ei ole õiguslik alus sundvalduse seadmiseks.

Ka Harku vald on otsuses möönnud, et ÜVK-ga liitumine on Sireli tee kaudu võimalik, aga

Sireli 2 ja 4 omanikud eelistavad ikkagi Hobuvankri tee kaudu liitumist, mistõttu seatakse

kaebaja kinnistule sundvaldus. Peamiseks argumendiks, miks Harku vald on Sireli tee kaudu

liitumise välistanud, sest väidetavalt põhjustab see Sireli tee 2 ja 4 elanikele suuremaid kulusid,

mida neil väidetavalt ei oleks võimalik „lähima 4 aasta jooksul“ kanda.

Tuleb arvestada, et Sireli tee 2 ja 4 kinnistute omanikud ei ole vaesed pensionärid väikese

hurtsikuga, vaid mõlema kinnistu puhul on tegemist kõrgel paekaldal asuvate merevaadetega

mitmekorruseliste eluhoonetega, mida sobiks pigem nimetada villaks ja mille mõlema turuhind

on ilmselt enam kui 2 miljonit eurot. Ei ole usutav, et omanikel ei õnnestuks leida kuni 10 000

eurot (vastustaja konkreetset summat ei ole nimetanud), kui on soov liituda ÜVK-ga. Tegemist

on varakate isikutega (vt AS Langone majandusaasta aruanne 2018 ja kinnistusraamatu

väljavõte D.K.i kohta).

Sellist õiguslikku alust, nagu „naabrite eelistus“, sundvalduse seadmiseks ei esine. Näib, et

Harku vald on allunud Sireli 2 ja 4 omanike survele ja lähtunud lihtsalt Sireli tee 2 ja 4 omanike

subjektiivist soovist, mille sisuks on, et „parem kaevata üles naabri kinnistu kui enda oma“.

4.2. Kaebaja leiab, et toru rajamine Hobuvankri teele on geoloogia tõttu võimatu (vt

eksperdiarvamus, lisa 1 I kd, tl 9-26).

Hobuvankri tee pinnases on tehtud proovipuurimine (eksperdiarvamuse lisa 1) ja riiklikult

tunnustatud ekspert on jõudnud järeldusele (mida ka Sweco projekteerija on kaebajale

varasemalt avaldanud), et antud kohta toru rajamine on tehniliselt võimatu ja põhjustaks ohtu

inimeludele. Eksperdiarvamuse järeldused on toodud arvamuse lk 14-15 (I kd, tl 16p-17).

Ekspert võtab projektis toodud lahenduse kokku järgnevalt: „Arvestades asjaolu, et on võimalik

rajada liitumised tasasel maal ja oluliselt lühema torustikuga, ca 62 meetrit versus 97 meetrit,

on planeeritud ettevõtmine allakirjutanule arusaamatu.“

4.3. Sireli tee 2 ja 4 saavad liituda torustikuga Sireli tee kaudu.

Nagu ka ekspert välja toob, võimaldab antud piirkonna geoloogia Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel

lihtsal viisil liituda olemasoleva kanalisatsioonitorustikuga, mis kulgeb mööda Kadaka ja Sireli

teed. Sireli tee 2 ja 4 paikenvad nö ülemisel tasandil koos Kadaka ja Sireli teega ja liitumiseks

oleks vaja paigaldada ca 62 m toru (vs Hobuvankri teel 97 m toru).

Sireli tee kaudu torustiku ühendamine oleks ohutum, lihtsam ja odavam ja ei oleks vaja sekkuda

ühegi teise eraomaniku huvidesse, sest toru saaks paigaldada avalikult kasutatava tee (Sireli

tee) alla. Ei nähtu, et vald oleks isegi kaalunud poolt- ja vastuargumente, mis oleksid ühel ja

teisel viisil ühenduse rajamisele, vaid lähtunud üksnes Sireli tee 2 ja 4 omanike soovidest.

Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 2 lõike 1 kohaselt on peab

sundvõõramine (sh sundvaldus) toimuma üksnes juhul, kui see on üldistes huvides. Üldine huvi

sundvalduse seadmiseks esineks näiteks olukorras, kus ühe kinnistuomaniku vastuseisu tõttu ei

oleks võimalik suurel osal piirkonna elanikel ühelgi muul viisil ühisveevärgi- ja

kanalisatsiooniga liituda.

Üldist huvi ei esine olukorras, kus kahe kinnistu omanikul on liitumisvõimalus avalikult

kasutatava tee kaudu olemas, aga nad ei soovi seda kasutada, sest selle tagajärjel tuleks nende

hoov üles kaevata ja põhjustaks neile täiendavaid kulusid (võrreldes Hobuvankri tee kaudu

liitumisega). Tegemist ei ole üldise huviga, vaid kahe eraomaniku erahuviga.

Olukorras, kus kahel eraomanikul on võimalik kanalisatsioonitorustikuga liituda olemasoleva

avaliku tee kaudu, ei ole võimalik leida põhjust, miks on üldistes huvides rajada torustik just

teisele eraomanikule kuuluva kinnistu kaudu, mis oleks ehitustehniliselt võimatu, ohtlik ja

ebaotstarbekas. Üldiseks huviks ei ole lihtsalt kahe eraomaniku (tehniliselt põhjendamatu) soov

rajada liitumine just naabri kinnistu kaudu, et enda kulusid säästa.

Vaidlustatavas otsuses on vastustaja väitnud, et Sireli tee kaudu ÜVK-ga liituda ei saa, sest

„Sireli tee kaudu ÜVK-ga liitumine pikendab aega, millal Sireli tee 2 ja Sireli tee 4 kinnistute

omanikud saavad liituda ÜVK-ga“. Selline põhjendus sisaldus sundvalduse seadmise eelnõus

ja nagu hiljem välja tuli, oli Harku vald lihtsalt korranud üle Strantum OÜ esitatud sisutut

lauset, ilma selle sisust ise aru saamata.

4.4. Puudub otsuse tegemise õiguslik ja faktiline alus.

AÕS § 1581 lg 1 ja KAHOS § 4 lg 2 tulenevalt ei ole kinnisasja omandamine (ja sundvalduse

seadmine) lubatav, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja

omandamiseta (sundvalduse seadmiseta). Selleks, et esineks õiguslik alus sundvalduse

seadmiseks, peaks olema täidetud eeldus: „puudub muu tehniliselt ning majanduslikult

otstarbekam võimalus tehnovõrguga või – rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha

ühendamiseks tehnovõrguga“.

Sellist olukorda ei esine. Vaidlustatud otsuses ei sisaldu ka vastavaid põhjendusi, nagu selline

olukord esineks, vaid on nimetatud, et mõlemat kaudu, st ka Sireli tee kaudu ÜVK-ga liitumine

on tehnilise lahendusena teostatav ja Hobuvankri teele on torustiku rajamine keerukam:

„Strantumi jaoks ei ole rahalist vahet torustike rajamisel Sireli või Hobuvankri teele ning

mõlemad tehnilised lahendused on teostatavad. Sireli tee lahenduse korral jääb klientide reaalne

liitumine lihtsalt kaugemasse perspektiivi. Ehitustehniliselt on Hobuvankri teele torustiku

rajamine tõepoolest keerukam võrreldes tasase maaga, kuid mitte võimatu.“

4.5. Harku vald rikkus otsuse motiveerimise kohustust.

Vaidlustatud otsus ei moodusta arusaadavat terviklikku seotud teksti, mille lugemisel oleks

võimalik aru saada, mis asjaolud on vastutaja kindlaks teinud ja millise õigusnormiga sidunud.

Korraldus ei ole vormistatud korrektselt haldusaktina, vaid justkui memona erinevate

asjaosaliste seisukohtadest ja ei ole võimalik aru saada, kust algab haldusakti motiveeriv osa.

Harku vald ei ole riiklikult tunnustatud eksperdi arvamust otsuse tegemisel arvestanud ega

olukorda reaalselt uurinud. Harku vald on lähtunud üksnes Strantum OÜ hinnangust, et „küllap

kuidagi saab ehitatud ja hiljem ummistused kõrvaldatud“.

Vastustaja

on

seega

otsust

tehes

rikkunud

oluliselt

motiveerimiskohustust.

Motiveerimiskohustuse rikkumine kaalutlusotsuste puhul toob kaasa haldusakti tühistamise.

Kuigi käesoleval juhul piiratakse otsusega oluliselt kaebaja omandiõigust, koosneb kogu otsuse

motivatsioon põhiliselt kinnistu piirinaabrite arvamuse refereerimisest.

Vastustajal oli otsuse tegemisel olemas diskretsiooniruum, kuid otsus on jäänud selles osas

täielikult põhjendamata, erinevad kaalutlused analüüsimata ning välja toomata. Vastustaja

oleks pidanud põhjendama, milles konkreetselt seisneb praegusel juhul avalik huvi kaebaja

kinnistu kasutamiseks, kuidas on välistatud teised võimalused ÜVK-ga liitumiseks (Sireli tee

kaudu) ja mis on niivõrd oluline argument, et õigustada kaebaja omandiõiguse piiramist.

Samuti ei ole arusaadav ja jälgitav vastustaja arutluskäik, kuidas kaebaja tagahoovi

üleskaevamine, seal rasketehnikaga töötamine ja regulaarne hooldamine ja ummistuste

kõrvaldamine ei põhjusta kaebajale tema kinnistu kasutamiseks mitte mingit piirangut ja

sundvalduse nii ühekordne kui perioodiline hüvitis peaks olema 0 eurot.

Haldusakt on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane ja kaebuse esitaja palub kohtul see

tühistada.

4.6. Kohtumenetluse käigus tunnistas vastustaja (17.08.2020 dokumendi p-s 3.16), et vee-

ettevõtja seisukohalt ei ole vahet, kas rajada torustik Sireli teele (ilma, et oleks vaja kellegi

maale sundvaldust seada) või Hobuvankri teele.

Vastustaja väidab vastuses kaebusele, et majanduslik vahe tekib Sireli tee 2 ja 4 omanike jaoks.

Vaidlustatava haldusakti andmise hetkel ei olnud vastustaja teinud mistahes rahalist või

tehnilist analüüsi selle küsimuse selgitamiseks, millisel viisil oleks majanduslikult ning

tehniliselt otstarbekam Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel ÜVK-ga liituda. Haldusakti õiguspärasust

hinnatakse selle andmise ajahetke seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Korralduses sisaldus paljusõnaline väide: „kuna Sireli teel liitumine on Sireli tee 2 ja 4

kinnistute omanike jaoks oluliselt kallim tehniline lahendus, siis tõenäoliselt nad enne nelja

aastat ÜVK-ga ei liitu“. Selle väite esitamisel ei viidanud vastustaja ühelegi tõendile või

läbiviidud uuringule ega hindade võrdlevale analüüsile ega eksperdiarvamusele ega seletanud

lahti, miks Sireli 2 ja 4 omanikud just enne nelja aastat ÜVK-ga ei liitu või miks see on oluline.

Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebuses esitatud argumendile, et Sireli tee 2 ja 4 omanikud ei

oleks pidanud kinnistusisese kanalisatsioonitrassi rajamise kulusid ise kandma. Enne projekti

muudatuse tegemist oligi Sireli tee 2 ja 4 kinnistute ühendamine ÜVK-ga plaanitud Sireli tee

kaudu ja kogu projekti rahastamine planeeritud EL ühtekuuluvusfondi vahenditega.

4.7. Väljavõte eksperdiarvamusest (kaebuse lisa 1 (I kd, tl 9-26), lk 13; skeem lk 14):

„Kinnistute, aadressiga Sireli tee 2 ja Sireli tee 4, liitmiseks ühisveevärgiga on SWECO Projekt

AS tööprojekti I etapi osas ette nähtud Sireli teel. („Tabasalu, Rannamõisa ÜVK

rekonstrueerimine ja rajamine Osa 3. Ilmandu I etapp. Kadaka tee, Sireli tee Ilmandu küla

Harku vald.” Tööprojekt. Töö nr. 18240-0055, 06.11.2019.a. SWECO Projekt AS). Projekti

kohaselt on liitumispunktid nii veevarustuse kui survekanalisatsiooniga projekteeritud Sireli

teele nagu on näha skeemil nr 2.“ (I kd, tl 16p)

Viidatud skeemilt (ülal) on näha, et esialgu planeeriti Sireli tee 2 ja 4 ÜVK-ga liita justnimelt

Sireli tee kaudu ilma Hobuvankri teed kasutamata (punane joon kinnistute piiril). Puudub

vaidlus, et projekti elluviimine oli planeeritud kogu ulatuses EL Ühtekuuluvusfondi

rahastusega. Seega ei ole õige vastustaja paljusõnaline väide, justkui läheks torustikuga

liitumine Sireli tee 2 ja 4 omanike jaoks ühel või teisel viisil kallimaks.

Kahe erineva lahenduse hinda on võrrelnud ekspert arvamuse lk 14 ning tuvastanud, et Sireli

tee kaudu ühendamise hind oleks 14800 eurot ning Hobuvankri tee kaudu 24000-30000 eurot.

Vastustaja on kritiseeritud kohtumenetluse käigus eksperdiarvamust üldsõnaliselt ning

nimetanud seda „tendentslikuks“, kuid ühtegi konkreetset eksperdi järeldust ega seisukohta ei

ole vastustaja ümber lükanud ega esitanud selle kohta enda poolt läbi viidud uuringute tulemusi,

ekspertidelt tellitud arvamusi, hinnanguid vmt.

4.8. KAHOS sätestab järgmised etapid sundvõõrandamise menetluse läbiviimiseks: menetluse

alustamise teade (KAHOS § 7); läbirääkimised (KAHOS § 22, 26 ja 27); sundvõõrandamise

otsus (KAHOS § 29).

Sundvalduse seadmisel ei sätesta KAHOS erandit, justkui võiks haldusorgan jätta vahele

läbirääkimiste etapi (KAHOS § 22, 26 ja 27).

Vastustaja ei ole kaebajale esitanud kirjalikku KAHOS § 26 kohast pakkumist. Menetluse

alustamise teade (KAHOS § 7) ei asenda KAHOS § 26 lõike 2 kohast kirjalikku pakkumist,

sest menetluse alustamise hetkel ei ole haldusorganil teavet asjaolude kohta, mh

kinnistuomaniku seisukohta sundvalduse seadmise osas, kulude analüüsi ega menetluse

läbiviija võimalusi pakkuda kinnisasja omandamiseks (sundvalduse seadmiseks) alternatiive.

Tegemist ei ole üksnes formaalse kohustusega, vaid olulise etapiga sundvõõrandamise

menetluses, ilma milleta ei ole võimalik teha õiguspärast sundvõõrandamise ega sundvalduse

seadmise otsust. Enne KAHOS § 26 lg 2 kohase pakkumuse esitamist on ette nähtud, et

menetluse läbiviija peab koguma teavet ja viima läbi nõuetekohased analüüsid ja uuringud, et

teha isikule põhjendatud pakkumus.

Antud juhul on vastustaja selle etapi tervikuna vahele jätnud ja tuginenud sundvalduse seadmise

otsuses üksnes Sireli 2 ja 4 omanike esitatud paljasõnalistele seisukohtadele. See on koos

muude rikkumistega kaasa toonud õigusvastase haldusakti.

4.9. KAHOSes ette nähtud tasud ja hüvitised on jäänud vaidlustatavas haldusaktis tervikuna

määramata.

Kuna tasu küsimus oli antud juhul vaieldav, oleks vastustaja pidanud korraldama KAHOS § 12

lg 2 esimeses lauses sätestatud viisil hindamise. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, nagu oleks

Maa-amet või kutseline hindaja jõudnud tulemusele, et sundvalduse seadmise tasu peab olema

0 eurot.

KAHOS § 39 lõike 6 kohaselt: „Kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib

sundvalduse seadmise tõttu.“ Kuna vastustaja on eiranud KAHOS § 12 lõikes 2 sätestatud tasu

kindlaksmääramise korda, ei ole vastustaja isegi kindlaks määranud, millise suurusega kahju

tuleb kaebajale sundvalduse seadmise tõttu hüvitada.

Vastustaja ei ole kaebajale KAHOS §-s 39 nimetatud tasu ja hüvitisi tasunud ega isegi küsinud

kaebajalt seaduses ette nähtud viisil teavet selle kohta, millised kulud ja kahjud kaebajal seoses

sundvaldusega tekivad.

Mh ei ole vastustaja hüvitanud kaebajale menetluses tekkinud õigusabikulusid ega neid kulusid,

mille kaebaja pidi ise kandma geoloogilise uuringu tegemiseks ja ekspertiisi tellimiseks, kuna

vastustaja vastavaid uuringuid läbi ei viinud, vaid lähtus üksnes kogu sundvalduse seadmise

menetluse käigus üksnes Sireli tn 2 ja 4 omanike soovidest.

Vastustaja üheks peamiseks argumendiks on, et tasu ei tulegi määrata, sest tegemist on

transpordimaaga, mitte elamumaaga. Kõnealune kinnistu on olnud elamumaa kogu aja alates

kinnistu tekkimisest 1990ndatel ja kaebaja on tasunud maamaksu vastavalt elamumaa

tariifidele enam kui 20 aastat.

Ca kuu aega enne kaebajale sundvalduse seadmise menetluse teate saatmist ehk 2020. aasta

jaanuaris tegi vastustaja korralduse, millega muutis kinnistu sihtotstarbe elamumaast

transpordimaaks. Korralduse alusel tehti muudatus kinnistusraamatusse 05.02.2020. (vt

väljavõte kinnistustraamatust II kd, tl 39p).

Selle korralduse tegemise ajal ei andnud vastustaja kaebajale teavet selle kohta, et ta tegi

muudatuse kinnistu sihtotstarbes üksnes põhjusel, et oleks võimalik seada kaebaja kinnistule

sundvaldus ja maksta vähem kompensatsiooni (transpordimaale sundvalduse seadmise korral

loetakse, et omandiõiguse piirang on võrreldes elamumaaga väiksem). Vastustaja tegevus ei ole

kooskõlas hea halduse põhimõtetega.

Tegemist ei ole transpordimaaga klassikalises mõttes, nagu nt Liivalaia tänav, mille alla

torustiku paigutamine kedagi ei mõjutaks. Tegemist on kaebaja eluhoone taguse alaga, sisuliselt

tagahooviga, mis oli üle 20 aasta elamumaa sihtotstarbega ning mida selliselt kasutati ja ka

kasutatakse seniajani. Kinnistu on olnud kasutusel teena viimati palju aastakümneid tagasi ning

praegu on juurdepääsuteed teistes kohtades.

4.10. Kinnistul asus enne toru paigaldamist ajalooline kiviaed. Ehitustööde tulemusena on

kiviaed hävitatud. Paigaldatud kohal olevat maad on oluliselt tõstetud ja kiviaed on suures osas

hävitatud ja osaliselt maetud pinnasekihi alla. Lisatud fotod kiviaia jäänustest pärast toru

paigaldamist (lisa 6-9, II kd, tl 52-55).

Enne toru paigaldamist kaebaja kinnistul paiknenud kiviaed oli tee tasapinnast umbes 0,5 m

kõrgem, tekitades Hobuvankri teele nö kausi, mööda mida sadevesi mere poole voolas.

Sammaldunud kiviaed kaitses Hobuvankri tee kõrval olevat kaebaja elamumaa kinnistut ja

eluhoonet (Hobuvankri tee 2) loodusliku ja muu liigvee eest, mh sadevee eest, mida Sireli tee

2 terrassilt ilma õigusliku aluseta juhitakse Hobuvankri tee kinnistule (foto torust, mille kaudu

Sireli tee 2 juhib Hobuvankri teele sadevett, lisa 10, II kd, tl 56).

Toru paigaldamise käigus kahjustati ka kaebajale kuuluvat elamumaa kinnistut (Hobuvankri

tee 2), eemaldati oluliselt alustaimestikku, kahjustati puid ja põõsaid, mis aitasid takistada

üleliigse vee ja niiskuse valgumist kaebaja eluhoone peale (foto lisas 11, II kd, tl 57).

Hobuvankri tee kanalisatsioonitrassi rajamise tulemusel on tee endisest tunduvalt kõrgem ja

laiem, mis soodustab liigvee valgumist Hobuvankri tee 2 kinnistule.

Trassiehituse tarbeks eemaldati Hobuvankri tee kinnistult looduslik taimkate (murukamar ja

võsa). Kuigi see ei olnud kuidagi vajalik toru paigaldamiseks, on Hobuvankri tee 2 kinnistu

piiril olnud liigniiskust koguvad suuremad puud köndistatud või lausa hävitanud (vt foto lisas

11, II kd, tl 57).

Muudetud on Hobuvankri tee 2 kinnistu piiriäärset pinnasereljeefi. Mitmes teelõigus on

Hobuvankri teelt Hobuvankri tee 2 kinnistule moodustatud märkimisväärsed „eurokalded“ (vt

lisad 6-9, II kd, tl 52-55), mis omakorda soodustab liigvee valgumist kinnistule.

Ehitustegevuse käigus on hävitatud kinnistu piiril olnud ametlikud piiritähised ja lõhutud

võrkaed. Lisana 12 on lisatud foto nüüdseks hävitatud piirimärgist. Lisas 13 on foto kahjustatud

piiritähisest ja lõhutud võrkaiast. (II kd, tl 58-59)

Kõik see on kaebajale kuuluvat elamumaa kinnistut (Hobuvankri tee 2) ja Hobuvankri tee

kinnistut oluliselt kahjustanud ja vähendanud selle turuväärust. Kinnistule ja kaebaja eluhoone

peale voolab oluliselt rohkem sadevett kui enne toru paigaldamist, mis kahjustab kaebaja

kinnistut ja eluhoonet. Vaidlustatud korralduses ei ole ette nähtud mistahes meetmeid selle

kahju hüvitamiseks.

4.11. Vastustaja esitatud seisukoht, justkui asendaks Harku valla ÜVK arengukava kõiki

seaduses ettenähtud nõudeid ja tingimusi, ei ole kooskõlas õigusaktidega. Harku valla ÜVK

arengukava ei ole üksikakt ning nagu nimigi ütleb, on tegemist üksnes kavaga, millest

eraldiseisvalt ei tulene ühelegi üksikisikule õigusi ega kohustusi. Kava näol on tegemist esialgse

plaaniga, mis sõltuvalt omanike nõusolekutest konkreetse projekti elluviimisel muutub.

4.12. Kolmandad isikud on esitanud menetluses oma seisukohad, mis sisaldavad rohkelt

valeväiteid ja asjakohatuid seisukohti, mis ei oma antud haldusakti õiguspärasuse hindamisel

mingit tähtsust. Kaebaja vaidleb vastu kõikidele kolmandate isikute väidetele. Kolmandate

isikute seisukohad ei moodusta osa haldusakti motiividest.

4.13. Suur osa põhjendustest ja argumentidest (mh haldusasja toimiku materjalid) on kaebajale

esitatud alles kohtumenetluse käigus, mis ei muuda haldusakti tõhusalt tagantjärgi

kontrollitavaks ja toob Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt kaasa haldusakti tühistamise.

4.14. Kaebaja palub hüvitada menetluskulud kokku summas 9261 eurot (sh riigilõiv 30 eurot,

ekspertiisikulu 4200 eurot, õigusabikulud 5031,76 eurot (sisaldab käibemaksu)) vastavalt

menetluskulude nimekirjale (II kd, tl 42-47).

4.15. Vastustaja menetluskulud ei kuu hüvitamisele. OÜ Strantum on esitanud

menetluskulude nimikirja ja taotleb menetluskulude hüvitamist. Samas nähtub, et OÜ-l

Strantum ei ole olnud eraldi lepingulist esindajat ja ei ole esitanud eraldi seisukohti, vaid

vastustaja on OÜ-ga Strantum esitanud ühised menetlusdokumendid.

Ka OÜ-le Strantum esitatud õigusabiarvete spetsifikatsioonist nähtub, et kulud on tekkinud mh

vastustaja dokumentide koostamisest, mida OÜ Strantum ei ole menetluskulude väljamõistmise

taotluses eristanud. Väljavõte OÜ Strantum esitatud kuludokumendi spetsifikatsioonist: „Harku

valla ja OÜ Strantum vastuse täiendamine, vastuse edastamine kohtusse.“

Ka OÜ Strantum menetluskulud eraldivõttes ei oleks hüvitatavad, sest OÜ Strantum täidab

sundvaldust seades avalikku ülesannet ja on menetluskulude mõttes samastatud vastustajaga

(RKHKo 19.06.2007, nr 3-3-1-24-07; RKHKo 14.04.2010, nr 3-3-1-99-09, p 23).

Kolmandate isikute AS Langone ja D.K. menetluskulud ei ole suures osas põhjendatud ja

vajalikud. AS Langone ja D.K. soovisid ise kolmandate isikutena menetlusse astuda ja

seisukohti

esitada,

mistõttu

on

nad

kulud

kandnud

enda

soovil.

Valdav

osa

menetlusdokumentidest sisaldavad kordusi seisukohtadest, mis on juba varasemas dokumendis

esitatud ja keskenduvad küsimustele, mis isegi kaudselt ei seostu vaidlustatava haldusakti

õiguspärasusega.

Nt on kolmandad isikud pea kõikides menetlusdokumentides pikalt arutlenud küsimuste üle,

kas ja millised erastamisdokumendid on võltsitud, millest ei sõltu kuidagi antud haldusasja

lahendus. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. AS-i Langone ja D.K.i menetluskulud ei ole vähemalt 90 % ulatuses vajalikud

ja põhjendatud.

Riigikohus on võtnud seisukoha, et kolmanda isiku õigusabikulu väljamõistmine ei tohi liigselt

piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane (RKHKo 19.04.2007, nr 3-3-1-12-

07, p 22; RKHKo 16.04.2009, nr 3-3-1-7-09, p 13; RKHKo 15.12.2014, nr 3-3-1-67-14, p 32.1

(viidetega varasematele); RKHKm 15.10.2015, nr 3-3-1-21-15, p 16).

Samuti on Riigikohus arvestanud asjaoluga, et kaebajaks oli füüsiline isik ning kolmandaks

isikuks äriühing, ja leidnud, et kolmanda isiku menetluskulude täies ulatuses väljamõistmine

füüsilisest isikust kaebajalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, sõltumata kaebaja

majanduslikust seisundist (RKHKo 16.04.2009, nr 3-3-1-7-09, p 15).

VASTUSTAJA JA KOLMANDA ISIKU OÜ STRANTUM SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja esitatud kaebusega järgmistel põhjendustel.

5.1. Vastustaja on viinud läbi põhjaliku haldusmenetluse enne sundvalduse seadmist, mille

tulemusel on antud põhjalikult motiveeritud, kaalutletud, arusaadav ja hästi jälgitav haldusakt.

Harku valla ÜVK arengukava näeb ette Hobuvankri teele torustike rajamise. Seepärast

sundvaldus on seatud õiguspäraselt.

AÕS § 1581 lg 1 sätestatud eeldused sundvalduse seadmiseks on täidetud. Torustikud rajatakse

avalikes huvides ning puudub majanduslikult otstarbekam lahendus liitumiseks mujalt. Seetõttu

ei ole kaebus perspektiivne.

Kaebusele lisatud asjatundja arvamus on tendentslik. Pädeva projekteerija ja pädeva järelevalve

inseneri arvamuse kohaselt on projekti teostamine võimalik ja see ongi tänaseks juba teostatud.

Radoon on inimesele ohtlik üksnes piiratud ventilatsiooniga siseruumides. Vabas õhus

teostatavate tööde tagajärjel ei teki radoonist kaebajale täiendavat ohtu, sest difusiooni toimel

lahustub radoon kiiresti.

5.2. Käesoleva vastuse koostamise ajaks on ehitusluba Hobuvankri teele torustiku rajamiseks

väljastatud ja see on ka realiseeritud. Torustik on valmis. Kaebaja ei ole ehitusluba

vaidlustanud.

5.3. Vaidlustatud korraldus sisaldab viidet Harku valla ÜVK arengukavale, mida on kaebuses

täielikult ignoreeritud, mida aga käsitlesid kohtud, s.h ringkonnakohus 23.07.2020 määruses.

Vaidlustatud korralduse põhjendustes lk 5 ongi märgitud: „Osaühingu Strantum taotluse

lahendamisel omab tähtsust ka asjaolu, et Harku Vallavolikogu 28.07.2016 määrusega nr 20

kinnitatud Harku valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kava aastateks 2016-2027

(edaspidi ÜVK kava) näeb ette Hobuvankri tee kinnistule täies pikkuses, st kuni Sireli tee 2 ja

Sireli tee 4 kinnistuteni ÜVK ehitamise. Torustike kulgemine nähtub ühisveevärgiga kaetavate

alade ja reovee kogumisalade kaardil VK-02. ÜVK kava kinnitab kohaliku omavalitsuse

volikogu ning see on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamise aluseks (ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) § 4 lg 1). ÜVK kava on vaadeldav kohaliku omavalitsuse

poolt varem võetud seisukohana, kus on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni optimaalne asukoht

(ÜVVKS § 4 lg 2 p-d 1 ja 2). ÜVK kava tellitakse selle ala spetsialistidelt (konkreetsel juhul

ASlt Infragate Eesti) ning selle koostamise käigus hinnatakse ka lahenduse tehnilist

teostatavust. Seega toetab ÜVK kavas sisalduv Sireli tee 2 ja Sireli tee 4 kinnistute Hobuvankri

tee kinnistul ÜVK-ga liitumist.“

5.4. Kuna ÜVK kava on ÜVVKS § 4 lg 1 tulenevalt ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni rajamise

aluseks, põhistab see väga suures osas vaidlustatud korralduse seaduslikkust ja põhjendatust.

ÜVK kavas on ettenähtud trasside ehitamine Hobuvankri teele täies pikkuses ja kuna kaebaja

ei ole ÜVK arengukava vaidlustanud, ei ole vastustaja ja kolmanda isiku hinnangul kaebus

perspektiivikas.

Tuleb märkida, et ka kaebusele lisatud asjatundja arvamuses ei ole Harku valla ÜVK kavaga

arvestatud. Seda ei leidu arvamuse andmise alusmaterjalide loendis ja sellele ei ole kordagi

viidatud arvamuses endas.

5.5. Kahtlemata on kogu kaebuse lahendamise seisukohast kõige kaalukama tähtsusega

küsimus AÕS § 1581 lõikes 1 sätestatud normikoosseisu eelduste täitmisest. Selle normi

kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja

lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja

puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega

liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega.

5.6. ÜVVKS § 5 lg 1 kohaselt peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama

ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga

seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. Selle vee

ettevõtja kohustusega on vastavuses kinnisasja omaniku õigus nõuda liitumist ÜVVKS ja selle

alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras ning vastav õigus on selgelt sõnastatud

ÜVVKS § 5 lg 21 ja § 8 lg 4 alusel kehtestatud Harku valla ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni

liitumise ning kasutamise eeskirja § 3 lg 1.

Kuivõrd Harku valla ÜVK arengukava on koostatud valla avalikes huvides ja kuna see näeb

ette Sireli tee 2 ja 4 kinnisasjade ühendamise ÜVK-ga Hobuvankri tee kaudu, on kinnisasjade

omanikel õigus nõuda enda kinnisasjade liitmist nimelt ÜVK arengukava kohaselt. Selline

liitumine on kahtlemata avalikes huvides, sest terve Euroopa Liidu ja sealhulgas Eesti ÜVK

poliitika on suunatud igaühele puhta joogivee tagamisele ja heitvee pinnasesse juhtimise

vältimisele. Seda valdkonda käsitlevad peamised EL direktiivid, ja need üle võtnud Eesti

õigusaktid on järgmised: 1) Asulareovee puhastamise direktiiv 91/271/EMÜ – mille eesmärgiks

on kaitsta keskkonda asula reovee suublasse juhtimisest tulenevate kahjulike mõjude eest,

milleks tuleb reovesi reoveekogumisaladel kokku koguda ning seejärel puhastada. Vastavad

Eesti Vabariigi õigusaktid: veeseadus, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus; 2)

Joogiveedirektiiv 98/83/EÜ – eesmärgiks on kaitsta inimese tervist joogivee mistahes

saastatusest tulenevate kahjulike mõjude eest tagades joogivee tervislikkuse ja puhtuse.

Vastavad Eesti Vabariigi õigusaktid: veeseadus, rahvatervise seadus, ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seadus, Sotsiaalministri määrus nr 82 “Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded

ning analüüsimeetodid”.

Viidatud õigusaktidest tulenevalt on ilmne, et AÕS § 1581 lg 1 sätestatud eeldus „avalikes

huvides“ on täidetud.

5.7. Ka normikoosseisu teine eeldus – „puudub tehniliselt ja majanduslikult otstarbekam

võimalus“ rajatisega liituda, on kaebuses esitatud väidetele vaatamata täidetud.

On õige, et kui vaadelda torustiku rajamist ainult OÜ Strantum seisukohalt, poleks tõepoolest

vahet, kas rajada torustik Sireli teele või Hobuvankri teele. See-eest on majandusliku ja

otstarbekuse küsimuse väga oluline vahe Sireli tee 2 ja 4 omanike jaoks, sest Sireli tee kaudu

toimuks nende kinnistute ühendamine väga palju pikema trassi kaudu, mis tähendaks kümnetes

kordades kallimat ehitust. Lisaks peaksid Sireli tee 2 ja 4 omanikud rajama enda kinnistutest

kõrgemal paikneva Sireli tee trassiga liitumisel kanalisatsioonipumplad ning kandma edaspidi

igavesti kanalisatsiooni pumpamisega kaasnevaid kulusid. Kõik need kulud on välditavad

torustike rajamisega Hobuvankri teele, nagu näeb ette Harku valla ÜVK arengukava.

Vastustaja ja kolmas isik märgivad, et kaebusele lisatud asjatundja arvamus on tendentslik.

Lisaks sellele, et arvamuses ei ole arvestatud ÜVK arengukavaga, on selles jäetud täielikult

käsitlemata Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel teostatavate tööde maksumused ja edaspidised

käitluskulud.

Niisugune lähenemine ei ole põhjendatud, sest AÕS § 1581 lg 1 normi mõttest tulenevalt on

majandusliku otstarbekusega hõlmatud ka investeering liituva kinnistu sees. Kuna torustiku

rajamine Hobuvankri teele ei põhjusta kaebajale mitte mingeid mõjutusi (torustik rajatakse

transpordimaa alla ja seda maad saavad omanikud edaspidi sihtotstarbeliselt kasutada), puudub

valitud lahendusele kahtlemata majanduslikult otstarbekam võimalus ja järelikult on ka teine

AÕS § 1581 lg 1 normi eeldus täidetud.

5.8. Lisaks tuleb arvestada, et nii kohalik omavalitsus kui ka vee-ettevõtjaks määratud ja

avalikke teenuseid osutav kolmas isik peavad oma tegevuses lähtuma põhiseaduse § 12

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest, mille rikkumine on KarS § 152 kohaselt karistatav.

Võrdse kohtlemise põhimõttega oleks vastuolus rajada Sireli tee 2 ja 4 omanike jaoks liitumised

Sireli tee kaudu väga palju kallimalt olukorras, kus see on saavutatav Hobuvankri tee kaudu

sama maksumusega.

5.9. Kaebusele lisatud asjatundja arvamus on kahtlemata tendentslik juba üksnes seetõttu, et

selles on leitud, et Hobuvankri tee kaudu Sireli tee 2 ja 4 kinnistute ÜVK-ga liitmine polevat

tehniliselt teostatav. Tänaseks valminud torustik kummutab selle väite aposterioorselt –

elulisest kogemusest järeldub, et oli teostatav. Sellepärast ei käsitle vastustaja ja kolmas isik

asjatundja arvamust üksikasjalikumalt.

5.10. Kaebaja ei ole kaebuses veenvalt põhjendanud, kuidas ja miks kahjustaks valla ÜVK

arengukavas ettenähtud torustiku rajamine ja selleks hädavajaliku sundvalduse seadmine

Hobuvankri teele tema omandiõigust ebaproportsionaalselt olukorras, kus tegemist on

kaasomandisse kuuluva transpordimaaga, mitte isikliku tagahoovi ja mängumaaga. Kaebuse

lahendamisel tuleb arvestada AÕS § 71 lg 4 sätestatud normi, mille kohaselt kaasomanikul on

ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Selle normi valguses ei saa

eirata nende kahe Hobuvankri tee kaasomaniku tahet ja õigusi, kes on sundvalduse seadmisega

nõus.

5.11. Kaaludes avalikke huve, Sireli tee 2 ja 4 omanike huve ja sundvaldusega nõustunud

Hobuvankri tee kaasomanike huve, on vastustaja ja kolmanda isiku arvates ilmne, et kaebaja

huvi sundvalduse tühistamiseks on selges vähemuses ega kaalu ülejäänud isikute huve ja õigusi

üles.

5.12. Seonduvalt kaebaja väitega sellest, et Hobuvankri teele trassi rajamisel võib eralduda

radooni, tuleb eelkõige viidata tõsiasjale, et kaebaja on ise nõus poole Hobuvankri tee ulatuses

trassi rajamisega. Olukord, kus trass rajatakse poole tee ulatuses ei erine radooni eraldumise

mõttes kuigivõrd olukorrast, kus trass rajatakse terve tee ulatuses.

Samuti tuleb märkida, et radooni esineb samas piirkonnas igal pool ja ÜVK arengukava, mille

alusel torustik Hobuvankri teele rajatakse, on kooskõlastatud Keskkonnaametis ja

Terviseametis, kes tervisele ohtlikku olukorda ei tuvastanud.

Samuti tuleb märkida, et radooni esineb Eesti peaaegu kõikjal ning see ei ole ohtlik välisõhus,

vaid hoonetes. Kuna radooni poolestusaeg on lühike, ~ 3,8 ööpäeva, siis difusiooni teel on tema

levik küllalt piiratud. Suurem osa maakoores tekkivast radoonist ei jõua pinnasest väljuda.

Maapinnast õhku pääsenud radoon hajub atmosfääris - tema sisaldus välisõhus on ainult 10-20

Bq/m³, mis on liiga madal, et radooni võimalik mõju inimesele oleks avastatav.( Vt

https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid-tegevused/kiirgus/radoon )

Koos ÜVK arengukava koostamisega 2016.a. viidi läbi ka Tabasalu, Rannamõisa

veemajandusprojekti keskkonnamõjude eelhinnang. Selles ei tuvastatud radooniohtu nimelt

seetõttu, et pinnasest õhku eralduv radoon hajub ega kujuta välisõhus endast ohtu inimese

tervisele.

Tõsi on see, et radoon kujutab endast ohtu ja tõsist terviseriski, kuid seda suletud ruumides.

Piiratud õhuvahetusega siseruumides võib radoonisisaldus kerkida sedavõrd, et eluaeg sellist

õhku hinganud inimeste hulgas on täheldatav kopsuvähki haigestumise riski suurenemine. (Vt

https://www.keskkonnaamet.ee/et/eesmargid-tegevused/kiirgus/radoon )

Seega ei kujuta torustiku rajamine Hobuvankri teele kaebaja jaoks täiendavat terviseriski, kuna

kaeve- või suundpuurimise tööd teostatakse välitingimustes, kus radoon difusiooni teel

lahustub.

5.13. Vastustaja ja kolmanda isiku arvates on sundvalduse seadmise viidud läbi õiguspäraselt

ning KOHAS § 39 lg 4 sätestatud reeglit järgides. Selle normi kohaselt antakse kinnisasja

omanikule võimalus nelja nädala jooksul sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud teate

kättesaamisest arvates esitada sundvalduse seadjale oma arvamus. Harku Vallavalitsus

algataski 19.03.2020 sundvalduse seadmise menetluse ja toimetas teate kinnistuomanikele

kätte.

K.R.i esindaja esitas 09.04.2020 vastuväited, leides, et a) puudub õiguslik alus sundvalduse

seadmiseks, b) ÜVK rajamine Hobuvankri teele on geoloogia tõttu võimatu ja c) Hobuvankri

teele on ÜVK rajamine kallim kui Sireli tänavale. Arvamuses ei väljendanud kaebaja

valmisolekut isikliku kasutusõiguse seadmiseks OÜ Strantum kasuks sundvalduseta ega ka

mingit muud soovi või valmisolekut mistahes läbirääkimisteks. Ka 01.02.2021

menetlusdokumendis on heidetud ette läbirääkimiste puudumist, kuid mainimata on jäetud,

mida ja kellega kaebaja läbi rääkida soovis? Nii tegelikult toimunud läbirääkimiste käigus OÜ-

ga Strantum ja KOHAS § 39 lg 4 antud õiguse realiseerimisega väljendas kaebaja selget

keeldumist Hobuvankri teele torustiku rajamiseks, mistõttu ei olnud läbirääkimiste pidamine

võimalik. Liiatigi tuleneb KOHAS § 22 asukohast seaduses, et selles normis on peetud silmas

siiski sundvõõrandamist vältivaid läbirääkimisi ning sundvalduse regulatsioon sisaldub

KOHAS 8. peatükis §-s 39, mida vastustaja täpselt järgis.

5.14. 01.02.2021 menetlusdokumendi punkides 33 – 36 ja 57 väidab kaebaja, et vastustaja

muutis Hobuvankri tee sihtotstarvet ette hoiatamata, üllatuslikult ja vastuolus hea halduse

põhimõttega.

Selle väite osas soovivad vastustaja ja kolmas isik märkida, et tegemist on otsese valega.

Vastustaja ja kolmas isik lisavad käesolevale Hobuvankri tee kõigi kaasomanike ühise

avalduse, milles avaldavad, et „Soovime muuta meile kuuluva katastriüksuse, asukohaga

Hobuvankri tee, Meriküla, Harku vald, Harju maakond, katastritunnus 19801:013:0470,

olemasolevat sihtotstarvet seoses andmete korrastamisega ja sihtotstarbe muutmisega

tegelikkusele vastavaks ning palume määrata katastriüksuse uueks sihtotstarbeks transpordimaa

(007; L) 100%.“ (II kd, tl 87-88).

Avalduselt nähtub, et K.R. on selle digitaalselt allkirjastanud 14.01.2020 kell 12.03.

Esitatud avalduse rahuldas vastustaja 28.01.2020 korraldusega nr 55 (II kd, tl 89-90). Järelikult

on Hobuvankri tee sihtotstarbe muutmine toimunud kaebaja enese initsiatiivil ning 01.02.2021

esitatud vastupidised avaldused kujutavad endast kohtu sihilikku eksitamist ning

menetlusõiguste kuritarvitamist HKMS § 28 lg 2 mõttes.

5.15. Hobuvankri tee ei ole kaebaja tagahoov, vaid eraldi kaasomandisse kuuluv transpordimaa

sihtotstarbega kinnistu. Teised kaasomanikud ei ole mingeid etteheiteid seoses torustiku

rajamisega vastustajale ega kolmandale isikule esitanud, vaid vastupidi, kinnitanud niisuguste

pretensioonide puudumist (II kd, tl 91-94).

Nagu märgitud, on ÜVK torustikud käesolevaks ajaks valmis ehitatud ja neile on kasutusload

väljastatud. Sireli 2 ja 4 omanikud on tehnilised tingimused taotlenud, projektid on koostatud

ja OÜ-ga Strantum kooskõlastatud ja lähiajal ehitatakse need torustikud valmis.

5.16. Vastustaja ja kolmas isik Strantum OÜ paluvad kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda

kanda.

5.17. Kolmas isik Strantum OÜ on kandnud Advokaadibüroo Ruus & Veso arvete nr 399, 415

ja 427 alusel õigusabikulusid kokku summas 4452 eurot koos käibemaksuga, mille palub

kaebuse esitajalt Strantum OÜ kasuks välja mõista. Kulude spetsifikatsioon on nähtav arvetel

(II kd, tl 63-65).

Seoses kaebaja 01.02.2021 uute väidetega ja neile vastamise vajadusega on kolmas isik

kandnud täiendavaid menetluskulusid summas 1188 eurot koos käibemaksuga, mis nähtub

lisatud Advokaadibüroo Ruus & Veso arvelt nr 509-T ja selle aruandest (II kd, 95 ja selle

pöördel). Kolmas isik palub need kaebuse rahuldamata jätmise korral kaebajalt välja mõista.

KOLMANDATE

ISIKUTE

AS-I

LANGONE

JA

D.K.I

SEISUKOHT

JA

PÕHJENDUSED

6. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebuse rahuldamata. Kolmandad isikud põhjendavad oma

seisukohta alljärgnevalt.

6.1. Kolmandad isikud leiavad, et kaebaja on muutunud üha jultunumaks Sireli tee 2 ja Sireli

tee 4 omanike aadressil lausvalede esitamisel (K.R. on süüdistanud Sireli tee 2 ja Sireli tee 4

omanikke 09.04.2020 dokumendis, et nad on kaebajale „teadaolevalt projekteerijale survet

avaldanud“, mis on vale, et nad on „maksnud Hobuvankri tee teistele kaasomanikele raha selle

eest, et kaasomanikud ei esitaks torustiku ehitamisele vastuväiteid ja pakkusid sama ka

kaebajale“, mis on vale ja vastuolus raamkokkuleppe tekstiga, et Sireli tee 2 ja Sireli tee 4

asuvad tasasel maal (Maa-ameti kodulehel avaldatud kõrguste vahet näitava kasutusfunktsiooni

abil on kergesti tuvastatav, et Sireli tee 4 kinnistu kõrguste vahe Hobuvankri tee ja Sireli tee

vahel on 5m ja Sireli tee 2 puhul 3m jne. Kolmandad isikud toovad välja, et Maa-ameti arhiivis

dokumentidega tutvumisel on selgunud võltsingu olemasolu maa erastamistoimingute

tegemisel (määruskaebusele 09.07.2020 esitatud vastuse lisad 1, 2 ja 3 (KIS dok 2s)).

Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et kui poleks võltsingut, poleks K.R. täna kaebaja rollis,

kuivõrd Hobuvankri tee oleks tulnud osaliselt erastada mitte kaebaja kinnistu juurde vaid Sireli

tee 4 kinnistu juurde.

6.2. Kolmandad isikud märgivad, et ÜVK korraldamine on kohaliku omavalitsuse (KOV)

ülesanne, mis kuulub KOV-i universaalpädevusse. KOV-i iseseisvus (enesekorraldusõigus)

tähendab laiemas plaanis õigust otsustada, kas üldse, millal ja kuidas KOV oma pädevusse

kuuluvaid küsimusi lahendab. KOV-i iseseisvus on KOV tegevuse garantii tuum. Harku vald

algatas ja viis sundvalduse seadmise menetluse läbi seaduslikkuse printsiipi järgides igati

ausalt, läbipaistvalt ja kontrollitavalt. Kui KAHOS § 39 lg 4 näeb üksnes ette, et kinnisasja

omanikul on õigus nelja nädala jooksul arvates sundvalduse seadmise menetluse teate

kättesaamisest arvates esitada sundvalduse seadjale oma arvamus, kaasati kaebaja (nagu ka

kolmandad isikud) kaevatava korralduse ettevalmistamise menetlusse seeläbi, et kõigile saadeti

22.05.2020 korralduse eelnõu tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks. Mahukas korralduse

eelnõus olid välja toodud kaebaja varasemad väited, sh kaebaja osundatud nn asjatundja väited.

Nagu nähtub (ka) kaevatavast korraldusest, sisaldab korraldus kaebaja täiendavaid vastuväiteid

eelnõule ja vastustaja kaalutlusi kaebaja väidetele. Kokkuvõtlikult kaalus vastustaja igati isikute

õigusi, sh kaebaja erahuvisid ja leidis, et avalik huvi kaalub üles kaebaja erahuvid.

Kaalutlemisel arvestatud asjaolud kajastuvad kaevatava korralduse põhjendustes. Harku vald

kaalus kaebaja õigusi ja määras sundvalduse proportsionaalselt (PS § 11), st õiguspärase

eesmärgi saavutamiseks sobivalt, vajalikult ja mõõdukalt, lähtudes avalikust huvist.

6.3. Sireli tee 2 ja Sireli tee 4 omanikud seisavad resoluutselt vastu kaebaja väitele, nagu oleks

nad maksnud Hobuvankri tee ülejäänud kahele omanikule sundvalduse seadmise eest raha ja

on seda pakkunud ka kaebajale. Tegemist on üllatava, pahatahtliku ja teadlikult esitatud

valeväitega. Tõele vastab see, et allakirjutanu kohtus eraldi Hobuvankri tee kaasomanikega ja

palus, et Hobuvankri teele ÜVK ehitamiseks kuni Sireli tee 2 ja 4 kinnistuteni sõlmitakse OÜ

Strantum kasuks täiendav IKÕ seadmise leping, mis eeldanuks kõigi kolme kaasomaniku

valmisolekut. Mis puutub rahalise nõude esitamisse, küsis kaebaja Harku valla käest lisaks

tekkivale kahjule „töödega seotud visuaalse reostuse ja ebamugavuste eest ühekordset hüvitist

summas 12 000 eurot“ (vt korralduse lk 7) ning „kinnistu kasutamiseks ÜVK torustiku

paigaldamiseks iga-aastast tasu summas 6000 eurot“ (vt korralduse lk 7), mis kõlab kohatu ja

põhjendamata rahanõudena, sest tuginedes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse lisale

„Tehnovõrgu rajatisest tuleneva kitsenduse sisuline ulatus“, on transpordimaale avalikes

huvides rajatava tehnovõrgu rajatisest tuleneva kitsenduse sisuline ulatus 0. Arv 0 tähendab, et

transpordimaale (tee alla) tehnovõrgu rajamine ei too kaasa omanikele mingeid

omandipiiranguid ega kahju, sest sihtotstarbeline kasutusvõimalus säilib.

Sireli tee 2 ja Sireli tee 4 omanikele on kaebaja pakutud asukohast ca 80 m eemal liitumine

kordades (enam kui 10 korra) kallim, millele on viidatud korralduses.

6.4. Kuna kaebajat esindavad kaks vandeadvokaati, saab asuda seisukohale, et kaebaja tegutseb

teadlikult HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt sooviga mõjutada kohut ja viia kohut endale sobiva

otsustuse tegemiseks tahtlikult eksitusse.

6.5. Sireli tee 2 ja Sireli tee 4 omanikel on mõistlik ootus (õiguspärane ootus), et tehnorajatise

liitumispunkt

ehitatakse

algselt

planeeritud

ja

kooskõlastatud

asukohta

kõige

eesmärgipärasemal, mõistlikumal, otstarbekamal, ökonoomsemal viisil, mis on kooskõlas

avaliku huviga ja arvestab maastiku eripäraga, on ehitustehniliselt põhjendatuim ja

majanduslikult vähemkulukaim.

6.6. Hobuvankri tee on ajalooline tee, mis oli olemas enne 1971. aastal asutatud

suvilakooperatiivi Romantik (21.05.1993 reorganiseeriti suvilaühistuks (SÜ) Romantik). SÜ-l

Romantik oli kuus (6) siseteed. Kõnealune tee kandis varem nime SÜ Romantik tee II, mis

nähtub Maa-ameti andmebaasist https://xgis.maaamet.ee/adsavalik/CU00075644 .

SÜ Romantik tee II nimetati Hobuvankri teeks Harku Vallavalitsuse 22.02.2011 määrusega nr

5. Määruse lisaks olev skeem näitab, et tee saab alguse Tilgu teelt ja kulgeb SÜ Romantik 40

kinnistuni (tänane aadress Sireli tee 4, omanik D.K.).

6.7. Kolmandad isikud rõhutavad, et kaebaja K.R.i isa H.-E. L. oli SÜ Romantik palgaline

juhatuse liige, kes korraldas ühistu liikmete raha eest suvilakruntide erastamist ja enda kasuks

dokumentide võltsimist selliselt, et Sireli tee 4 omanik jäeti 1997. aastal ilma Hobuvankri tee

erastamisõigusest, samas kui võltsitud dokumentide ainuke kasusaaja oli kaebaja isa, kes

erastas Sireli tee 4 omaniku asemel Hobuvankri tee (II kd, tl 101-101p ja määruskaebusele

esitatud vastus 09.07.2020 KIS dok17s määruskaebuse menetlus). Tänane kaebaja K.R. oli

1997. aastal 36-aastane ja elanud kohapeal üle 20 aasta.

Hobuvankri tee erastamise dokumentide võltsimisega seonduv on oluline välja tuua. 25 aasta

vanused õigustühised võltsingud ja nende alusel vastuvõetud õigusaktid, mis on teinud

kaebajast Hobuvankri tee kaasomaniku, on loonud kaebajas petliku õigluskindluse ja

karistamatuse tunde. Seda kõike olukorras, kus tänaseks Hobuvankri teele väljaehitatud vee- ja

kanalisatsioonitrass vastab 100% Harku Vallavolikogu 28.07.2016 määrusega nr 20 kinnitatud

Harku valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kavale aastateks 2016-2027.

6.8. Kolmandad isikud paluvad trahvida eelneva hoiatuseta maksimaalses ulatuses kaebajat

kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendis kohtule teadvalt valeväidete esitamise eest (HKMS §

50 lg 2), mille kohaselt kaebaja leiab vastuolus tegelikkusele, et:

1) vastustaja muutis ca kuu aega enne kaebajale sundvalduse seadmise menetluse teate saatmist

korraldusega kaebaja kinnistu sihtotstarbe elamumaast transpordimaaks,

2) vastustaja muutis kinnistu sihtotstarvet selleks, et ei peaks kaebajale sundvalduse seadmise

menetluses tasu määrama, sest tegemist on transpordimaaga, mitte elamumaaga,

3) vastustaja ei andnud korralduse tegemise ajal kaebajale teavet, et ta tegi muudatuse kinnistu

sihtotstarbes üksnes põhjusel, et oleks võimalik seada kaebaja kinnistule sundvaldus ja maksta

vähem kompensatsiooni (transpordimaale sundvalduse seadmise korral loetakse, et

omandiõiguse piirang on võrreldes elamumaaga väiksem),

4) vastustaja tegevus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega. KAHOS-ga sätestatud tasude

määramise reeglid ei näe ette, et menetluse läbiviija peaks maksma omandiõiguse piirangu eest

võimalikult väikest tasu või jätta tasu üldse maksmata ja selleks muuta vahetult enne tasu

määramist kinnistu sihtotstarvet.

6.9. Kolmandad isikud paluvad mõista K.R.ilt, AS Langone, registrikood 11072965, kasuks

välja menetluskulud õigusteenuse osutamise eest, mis on esitatud 01.02.2021 menetluskulude

nimekirjas 26,35 tunni eest 3952,50 eurot (summa ilma käibemaksuta) ja 3 eurot

kinnistusraamatu väljavõtte eest, kokku 3955,50 eurot ning pärast 01.02.2021 tekkinud

menetluskulu seoses kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendiga tutvumisele ja sellele

vastamisega 4,1 tunni eest 615 eurot (summa ilma käibemaksuta), kokku 4570,50 eurot.

D.K.i kasuks paluvad kolmandad isikud välja mõista menetluskulud õigusteenuse osutamise

eest, mis on esitatud 01.02.2021 menetluskulude nimekirjas 26,35 tunni eest 4743 eurot

(summa koos käibemaksuga) ja 3 eurot kinnistusraamatu väljavõtte eest, kokku 4746 eurot ning

pärast 01.02.2021 tekkinud menetluskulu seoses kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendiga

tutvumisele ja sellele vastamisega 4,1 tunni eest 738 eurot (summa koos käibemaksuga), kokku

5484 eurot.

Mõista K.R.ilt AS Langone ja D.K.i kasuks välja viivis menetluskulude tasumata osalt VÕS §

113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni võlgnevuse

tasumiseni.

Menetluskulud nähtuvad detailselt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast (II kd, tl 68-72

ja 109-110).

6.10. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebaja õigusabikulud, mis on tekkinud enne kaebuse

esitamist kohtule, kaebaja kanda (s.o. õigusabi kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendi

lisadeks 1.1, 1.2 ja 1.3 olevate arvete alusel).

Jätta kaebaja õigusabikulud, mis on tekkinud kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendi lisade

1.4. ja 1.5. alusel tähelepanuta. Need arved on koostatud seoses vandeadvokaat Alar Urmi

õigusabiga, kes pole aga koostanud ühtegi kaebaja menetlusdokumenti (kaebaja

menetlusdokumendid on allkirjastanud Kärt Saar).

Jätta kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendi lisaks 2 olev arve tähelepanuta. Kaebaja

01.02.2021 menetlusdokumendi lisaks 2 oleva arve alusel tehtud kulu on tekkinud enne kaebuse

esitamist. Lisaks pole kaebaja nimetanud seost tõlkebüroo arve ja käesoleva haldusasja vahel.

KOLMANDATE ISIKUTE A.T. JA O.H.I SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebuse rahuldamata leides, et vaidlustatud korraldus

on seaduslik ja põhjendatud.

7.1. Kolmandad isikud nõustuvad korralduses nr 291 toodud valla ja vee-ettevõtja

seisukohtadega. Kolmandate isikute arusaamisel, on tegemist ühises omanduses oleva

transpordimaa alla ehitatava vee- ja kanalisatsioonitrassi pikendusega. Tee kinnistut saab pärast

ehitustegevuse lõppu samal sihtotstarbel kasutada, millest tulenevalt ei riku see kolmandate

isikute õigusi.

7.2. Kolmandad isikud teatavad, et kaebaja seisukoht, mis esitati 01.02.2021 on eksitav.

Kolmandad isikud selgitavad järgmist: 1) Hobuvankri tee kinnistu kuulub kolmele omanikule.

Terves mahus ja täies pikkuses ning laiuses. Kasutuskorda seatud ei ole. Kasutuskokkulepped

puuduvad. 2) Kõik maksud, mis on aja jooksul antud kinnistuga seoses makstud, on makstud

kõikide omanike poolt. 3) Kõnealuse kinnistu sihtotstarbe muutmine toimus kinnistu omanike

ühisel teadmisel ja tahtmisel. Veelgi enam, see toimus kõigi kinnistu omanike poolt ühiselt

allkirjastatud avalduse alusel, mis sai esitatud Harku valda (II kd, tl 78p-79, 81-82).

Kinnistu sihtotstarbe muutmise põhjuseks oli ühine arusaam, et tegemist oli ja on

transpordimaaga, selle klassikalises ja üheselt arusaadavas tähenduses.

On üheselt selge, et kinnistu sihtotstarbe muutmine oli kaebuse esitajale teada ning vastas nii

tema kui teiste kinnistu omanike ühisele, praktilisele tahtele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Taotluse lahendamine

8. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja

menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.

Kolmandad isikud AS Langone ja D.K. paluvad trahvida eelneva hoiatuseta maksimaalses

ulatuses kaebajat kaebaja 01.02.2021 menetlusdokumendis kohtule teadvalt valeväidete

esitamise eest (HKMS § 50 lg 2).

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kohtule väitnud, et: „Ca kuu aega enne kaebajale

sundvalduse seadmise menetluse teate saatmist ehk 2020. aasta jaanuaris tegi vastustaja

korralduse, millega muutis kinnistu sihtotstarbe elamumaast transpordimaaks. Korralduse

alusel tehti muudatus kinnistusraamatusse 05.02.2020. Selle korralduse tegemise ajal ei andnud

vastustaja kaebajale teavet selle kohta, et ta tegi muudatuse kinnistu sihtotstarbes üksnes

põhjusel, et oleks võimalik seada kaebaja kinnistule sundvaldus ja maksta vähem

kompensatsiooni (transpordimaale sundvalduse seadmise korral loetakse, et omandiõiguse

piirang on võrreldes elamumaaga väiksem). Vastustaja tegevus ei ole kooskõlas hea halduse

põhimõtetega. KAHOS-ga sätestatud tasude määramise reeglid ei näe ette, et menetluse

läbiviija peaks maksma omandiõiguse piirangu eest võimalikult väikest tasu või jätta tasu üldse

maksmata ja selleks muuta vahetult enne tasu määramist kinnistu sihtotstarvet.“ (II kd, tl 39 ja

selle pöördel)

Kohus nõustub kolmandate isikute ja ka vastustaja seisukohaga selles, et vastavad kaebaja

väited on kohut eksitavad. Nimelt ei ole vastustaja muutnud kinnistu sihtotstarvet omal

algatusel, vaid kõigi kinnistu kaasomanike ühise taotluse sh kaebaja enda taotluse alusel (vt II

kd, tl 87-88 ja 89-90p). Kaebaja on püüdnud kaebuses jätta aga muljet nagu oleks vastustaja

vastava muudatuse teinud omal algatusel eesmärgiga seada kinnistule sundvalduse ning maksta

vähem kompensatsiooni. Vastav väide on arvestades seda, et sihtotstarvet muudeti kinnistu

omanike avalduse alusel, ilmselgelt alusetu ja pahatahtlik. Samal põhjusel ei saa kõnelda ka

hea halduse põhimõtte rikkumisest või sellest, et vastustajal oleks tulnud täita kinnistu

sihtotstarbe muutmisel täiendavat selgitamiskohustust.

Küll aga leiab kohus, et tegemist ei ole niivõrd suure rikkumisega ega otseselt valeväite

esitamisega, mis võiks kaasa tuua trahvi määramise ilma hoiatamata. Lisaks on vastav

ebatäpsus kõrvaldatud vastustaja ja kolmandate isikute poolt. Tegemist on pigem kaebaja

seisukohaga, kus kaebaja on jätnud märkimata, et tegelikult tehti sihtotstarbe muutmise otsus

kaebaja ja teiste kinnistu kaasomanike taotluse alusel. Kui kaebaja oleks märkinud, et otsus

tehti vastustaja enda algatusel, siis oleks tegemist otseselt valeväitega. Kaebaja seda väitnud ei

ole.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kolmandate isikute taotluse kaebaja trahvimiseks ilma

hoiatamata rahuldamata. Küll aga hoiatab kohus kaebajat, et edaspidiselt (sh

apellatsioonimenetluses) oma seisukohtade esitamisel tuleb kaebajal olla täpsem ning

hoiduda kohtu eksitamisest.

Kohus hoiatab käesolevaga kaebajat, et kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või

nõustajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget,

kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat või kirjalikus

avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult

väljendanud menetlusosalist, esindajat või nõustajat võib kohus trahvida. (HKMS § 28 lg 2)

Kohtuotsus

9. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud korralduses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut

veenda ega tõendada, et vaidlustatud korraldus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus

seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Kohtu hinnangul on

vaidlustatud korralduse näol tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii

vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku

poolt ning vastab HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Kohus

põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.

10. Käesolevas asjas tähtusust omavad faktilised asjaolud

10.1. Harku Vallavalitsus seadis 09.06.2020 korraldusega nr 291 OÜ Strantum 04.03.2020

taotluse alusel OÜ Strantum kasuks sundvalduse ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitorustiku

(ÜVK) ehitamiseks ja kasutamiseks talumiskohustuse kehtestamiseks Harku vallas Merikülas

asuvale Hobuvankri tee kinnistule (registriosa nr 2091602; katastritunnus 19801:013:0470;

pindala 810 m2; sihtotstarve 100% transpordimaa), mille omanikeks on A.T. (1/4

kaasomandist), O.H. 1/4 kaasomandist) ja K.R. (1/2 kaasomandist). Koormatava ala pindala on

374 m2 vastavalt korraldusele lisatud skeemile. Sundvalduse eest Hobuvankri teel asuva

kinnistu omanikele makstav perioodiline sundvalduse tasu puudub.

Korralduse põhjenduste kohaselt on sundvalduse seadmine vajalik Harku valla vee-ettevõtja

OÜ Strantum poolt ÜVK ehitamiseks vastavalt Sweco Projekt AS 06.11.2019 ehitusprojektile

(töö nr 18240-0055), täpsemalt Sireli tee 2 ja 4 kinnistute liitumiseks ÜVK-ga. Hobuvankri tee

kaasomanikest on A.T. ja O.H. andnud nõusoleku taotletavale teelõigule isikliku kasutusõiguse

seadmiseks, kuid K.R. on sellest keeldunud. Varasemalt sõlmisid OÜ Strantum ja Hobuvankri

tee kaasomanikud 02.01.2020 tähtajatu isikliku kasutusõiguse lepingu Hobuvankri tee

algusesse (55 m ulatuses) ÜVK rajamiseks Hobuvankri tee 3 ja 5 kinnistute teenindamiseks.

Sundvalduse seadmine on praegusel juhul vajalik, kuna ÜVK rajamine ning Sireli tee 2 ja 4

kinnistute ÜVK-ga liitumine on avalikes huvides. Kuigi tehniliselt on teostatav ka alternatiivne

lahendus, millega luuakse Sireli tee 2 ja 4 kinnistutele ÜVK-ga liitumise võimalus torustiku

paigaldamisega Sireli teele, oleks tegemist majanduslikult ebaotstarbekama (s.o kulukama)

lahendusega, mille puhul jääks Sireli tee 2 ja 4 kinnistute ÜVK-ga liitumine kaugemasse

tulevikku. Sundvalduse seadmisega ei kaasne Hobuvankri tee omanikele kahju ning ÜVK

rajamine ei takista Hobuvankri tee hilisemat sihtotstarbelist kasutamist. Harku vald ei määra

sundvalduse talumise eest Hobuvankri tee omanikele perioodiliselt makstavat tasu. Otsuse

õiguslikeks alusteks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581 lg-d 1 ja 11, asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse (AÕSRS) § 155 lg-d 1 ja 7 ning AÕSRS lisa „Tehnovõrgu rajatisest

tuleneva kitsenduse sisuline ulatus“, kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse

(KAHOS) § 2 lg 2, § 3 lg 2, § 4 lg 1 p 5, § 12 lg 2, § 39 lg-d 1 ja 5, § 40 lg-d 1, 2 ja 5 ning

ehitusseadustiku (EhS) § 39 lg 1. (vt I kd, tl 27-33)

10.2. Vaidlust ei ole selles, et Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavaga

aastateks 2016-2027 on ette nähtud Sireli tee 2 ja 4 kinnistute liitumine ÜVK-ga just

Hobuvankri tee kaudu (vt seletuskirja p-s 7 viidatud joonis „VK-02 Tallinna reoveepuhasti

piirkond. Tabasalu alevik ja Rannamõisa küla“; väljavõte jooniselt, I kd, tl 173). Kuigi ÜVK

arendamise kava ei kujuta sarnaselt planeeringule endast kinnisasja seadusjärgset kitsendust,

tuleb siiski arvestada, et selle koostamisel on püütud näha ette kõige otstarbekam ja ÜVK

piirkonna terviklikku arendamist võimaldav lahendus ning sellest kõrvalekaldumiseks peaks

üldjuhul olema mõjuv põhjus.

Vastavalt ühisveevärgi– ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 4 lg 1 rajatakse ühisveevärk ja

-kanalisatsioon kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kava alusel. Kaebaja ei ole vastavat kava vaidlustanud. Vaidlust ei ole ka selles, et

nii Euroopa Liidu kui Eesti siseriiklikust õigusest tuleneb suund sellele, et igaühele tuleb tagada

puhas joogivesi ja heitvee ärajuhtimine, et vältida heitvee pinnasesse sattumist.

10.3. Asjas on tõendamist leidnud, et vastustaja on oma 28.01.2020 korraldusega nr 55 muutnud

Hobuvankri tee katastriüksuse (katastritunnus 19801:013:0470) sihtotstarvet elamumaast

transpordimaaks kaebaja ja kolmandate isikute A.T. ja O.H.i ühise avalduse alusel (II kd, tl 87-

90p)

Sellest tulenevalt on põhjendamatud ja kohtumenetluses kindlaks tehtud asjaoludega vastuolus

olevad kaebuse esitaja väited sellest, et vastustaja on rikkunud hea halduse põhimõtet ning

muutnud Hobuvankri tee sihtotstarvet eesmärgiga vältida sundvalduse tasu maksmist ning

jätnud seejuures täitmata oma selgituskohustuse.

10.4. Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et Hobuvankri tee näol on tegemist ajaloolise

teega ning kaebaja väited sellest, et tegemist on kaebaja tagahooviga on põhjendamatud ja isegi

eksitavad (vt II kd, Maa-Ameti andmebaas: https://xgis.maaamet.ee/adsavalik/LP02165170, ja

tl 103 ja selle pöördel). Hobuvankri tee kuulub kaasomandisse – kaebajale ½ ja A.T.le ¼ ning

O. H.le ¼ kaasomandist. Hobuvankri tee osas ei ole määratud kindlaks kasutuskorda. Tegemist

on transpordimaaga alates 28.01.2020. (vt www.rik.ee kinnistusraamat ja ka II kd, tl 89-90)

Kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et kaebaja ja teised Hobuvankri tee kinnistu kaasomanikud

maksid varasemalt viidatud kinnistu eest maamaksu kui elamumaa eest, kuivõrd esitasid ise

avalduse maa sihtotstarbe muutmiseks transpordimaaks alles jaanuaris 2020, ei oma käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohalt mingit tähtsust.

10.5. Kohus ei pea asjasse puutuvaks kolmandate isikute väiteid seoses kaebaja isa H.-E. L.

tegevusega maaostueesõigusega erastamise toimingute tegemisel, kuivõrd need ei saa mõjutada

käesolevas asjas vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Kohus leiab, et vastavad väited

väljuvad käesoleva kaebuse esemest ning kohus jätab need tähelepanuta.

11. AÕS § 1581 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal

tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on

vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus

tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga

või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks.

11.1. AÕS § 1581 lg 1 seab seega kaks eeldust selleks, et sundvalduse talumine oleks

õiguspärane. Esmaseks eelduseks on see, et tehnovõrk või –rajatis on vajalik avalikes huvides.

Kohus leiab, et ÜVK rajamine Hobuvankri teele on ilmselgelt avalikes huvides ning kaebaja

vastupidised väited on asjakohatud. Kohus nõustub siinkohal vastustaja ja OÜ Strantum ning

teiste kolmandate isikute poolt kohtule esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid

siinkohal korrata. Kohus märgib, et kaebaja ei ole ära näidanud ega tõendanud, et tegemist ei

ole avalikes huvides rajatava tehnovõrgu või –rajatisega. Asjaolu, et vastavatest tehnorajatised

on ka Sireli 2 ja 4 omanike huvides, ei tähenda, et nende rajamine ei oleks avalikes huvides.

11.2. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas käesoleval juhul puudub muu tehniliselt ning

majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku

tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga.

Kaebaja leiab, et Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel on võimalik liituda ÜVK-ga avalikult kasutatava

Sireli tee kaudu, millest tulenevalt ei ole teine seaduses sätestatud eeldus sundvalduse

seadmiseks täidetud.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu vaatamata sellele, et nii vaidlustatud korralduses kui ka

kohtumenetluses on nii vastustaja kui kolmas isik OÜ Strantum märkinud, et kui vaadelda

torustiku rajamist ainult OÜ Strantumi seisukohalt, siis poleks tõepoolest vahet, kas rajada

torustik Sireli teele või Hobuvankri teele. Majandusliku ja otstarbekuse küsimuse osas on väga

oluline vahe Sireli tee 2 ja 4 omanike jaoks, sest Sireli tee kaudu toimuks nende kinnistute

ühendamine pikema trassi kaudu, mis tähendaks oluliselt kallimat ehitust. Lisaks peaksid Sireli

tee 2 ja 4 omanikud rajama enda kinnistutest kõrgemal paikneva Sireli tee trassiga liitumisel

kanalisatsioonipumplad ning kandma edaspidi igavesti kanalisatsiooni pumpamisega

kaasnevaid kulusid. Kõik need kulud on välditavad torustike rajamisega Hobuvankri teele, nagu

näeb ette Harku valla ÜVK arengukava.

Kohus leiab, et kaebaja ei ole tõendanud ega ümber lükanud eeltoodud vastustaja ja kolmanda

isiku OÜ Strantum seisukohti. Kaebaja poolt esitatud asjatundja arvamuses ei ole arvestanud ei

ÜVK arengukavaga ega käsitlenud ka Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel ÜVK-ga liitumiseks vajalike

tööde ja püsikulude maksumust. Võetud ei ole konkreetseid hinnapakkumisi.

11.3. Kaebaja väide, et Sireli tee kaudu torustiku ühendamine oleks ohutum, lihtsam ja odavam

ja ei oleks vaja sekkuda ühegi teise eraomaniku huvidesse, sest toru saaks paigaldada avalikult

kasutatava tee (Sireli tee) alla, ei ole ka tõendatud.

Vastustaja on kohtule esitatud hinnapakkumistega (vt I kd, tl 196-197) ning kolmandate isikute

AS Langone ja D.K. poolt kohtule esitatud võrdlusega (II kd, tl 7p-8) lükanud ümber kaebaja

väite sellest, et majanduslikult otstarbekas teine võimalus ÜVK-ga liitumiseks on olemas.

11.4. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht selles, et vaidlustatava haldusakti andmise hetkel ei olnud

vastustaja teinud mistahes rahalist või tehnilist analüüsi küsimuse, et millisel viisil oleks

majanduslikult ning tehniliselt otstarbekam Sireli tee 2 ja 4 kinnistutel ÜVK-ga liituda,

selgitamiseks. Ülalviidatud hinnapakkumised on esitatud sundvalduse seadmise menetluses ja

kannavad kuupäeva 03.05.2020. Vaidlustatud korraldus on antud 09.06.2020, seega olid

vastustajal otsuse tegemisel vastavad andmed olemas ja on usutav, et vastustaja on neist otsuse

tegemisel ka lähtunud. Kaebaja vastupidised väited on tõendamata ning alusetud.

11.5. On üldteada asjaolu, et kinnistu siseste tööde (ning ka hilisemate hoolduskulude) eest

ÜVK-ga liitumisel tuleb tasuda kinnistu omanikul. Kuigi vastustaja ega OÜ Strantum ei ole

eraldi selles osas seisukohta esitanud, ei tähenda see seda, et nad oleks nõustunud kaebaja

väitega, et kõik kulud (sh kinnistu siseste tööde kulud) hüvitatakse Euroopa Ühtekuuluvusfondi

kaasrahastuse abil nagu ekslikult leiab kaebaja.

Kohus leiab, et AÕS § 1581 lg 1 normi mõttest tuleb aru saada selliselt, et majandusliku

otstarbekusega on hõlmatud ka investeering liituva kinnistu sees. Kaebaja ei ole kohtule

esitanud ühtegi tõendit, et Sireli tee kaudu ÜVK-ga liitumine oleks majanduslikult otstarbekam

(oluliselt soodsam) Sireli tn 2 ja 4 kinnistu omanikele kui liitumine Hobuvankri tee kaudu nagu

näeb ette ÜVK arengukava. Kaebaja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et sisevõrgu

maksumus ühele liitujale läbi liitumispunkti Hobuvankri teel oleks suurem kui 2000 eurot.

Samas on vastustaja ja kolmandad isikud tõendanud, et Sireli tee kaudu liitumine läheks ühele

liitujale maksma ligikaudu 16 200 eurot, millele lisanduvad veel täiendavad käituskulud.

Kaebaja poolt esitatud asjatundja arvamuses on küll kajastatud hinnangulist maksumust trassi

enda osas kuni liitumispunktini (mis käesoleval juhul rahastati Euroopa Ühtekuuluvusfondi

kaasrahastuse abil), mitte aga kinnistute siseste tööde maksumust.

Arvestada tuleb ka sellega, et kõige mõistlikum liitumispunkti asukoht, mis on ühtlasi kõige

eesmärgipärasem ja majanduslikult soodsam, planeeriti projekteerija ja vee-ettevõtja poolt

2016 aastal, mis muuhulgas kooskõlastati ka kinnistu omanikega ning asub antud juhul

Hobuvankri teel. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et esitatud andmete põhjal on sisevõrkude

ehitusmaksumus ning käitluskulud kordades suuremad liitumisel Sireli tee kaudu kui liitumisel

Hobuvankri tee kaudu.

11.6. Kaebaja poolt seejuures välja toodud asjaolu, et Sireli tee 2 ja 4 kinnistute omanikud ei

ole vaesed pensionärid, vaid tegemist on varakate isikutega, ei oma käesoleva korralduse

õiguspärasuse kontrollimisel aga mingit tähtsust. Isikutel peab olema võimalik liituda ÜVK-ga

mõistlike kuludega olenemata isikute varalisest seisundist.

11.7. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub muu tehniliselt

ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku

tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga. Järelikult on täidetud ka teine AÕS § 1581 lg 1

sätestatud eeldus sundvalduse seadmiseks.

12. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et toru rajamine Hobuvankri teele on geoloogia tõttu

võimatu. Käesolevaks ajaks on Hobuvankri tee kinnistule ÜVK trass rajatud, väljastatud on

ehitus- ja kasutusload (vt Ehitisregister www.ehr.ee ). Arvestades, et trass on valmis, siis ei pea

kohus vajalikuks pikemalt analüüsida kaebaja ekslikke väiteid trassi rajamise võimatusest.

13. Kohus peab otsituks ja põhjendamatuks ka kaebaja argumente seoses radooni kahjuliku

mõjuga ehitamise tõttu. Kohus märgib, et ohutust on selles küsimuses kinnitanud Terviseamet

ja Keskkonnaamet (vt I kd, tl 62-65p). Seejuures ei saa radooni võimalik eraldumine mõjutada

sundvalduse seadmise õiguspärasust (tegemist on eelkõige ehitustegevusega seotud

küsimusega). Lisaks tuleb nõustuda vastustajaga selles, et arvestades, et kaebaja on ise nõus

poole Hobuvankri tee ulatuses trassi rajamisega, siis olukord, kus trass rajatakse poole tee

ulatuses ei erine radooni eraldumise mõttes kuigivõrd oluliselt olukorrast, kus trass rajatakse

terve tee ulatuses. Kohus jagab vastustaja seisukohta ka selles, et torustiku rajamine ei kujuta

Hobuvankri teele kaebaja jaoks täiendavat terviseriski, kuna kaeve- või suundpuurimise tööd

teostatakse välitingimustes, kus radoon difusiooni teel lahustub.

14. Mis puudutab kaebaja seisukohta sellest, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vald oleks isegi

kaalunud poolt- ja vastuargumente, mis oleksid ühel ja teisel viisil ühenduse rajamisele, vaid

lähtunud üksnes Sireli tee 2 ja 4 omanike soovidest, siis kohus vastava väitega ei nõustu. Kohus

möönab, et vaidlustatud korralduses oleks võinud põhjalikumalt esitada vastavad kaalutlused,

kuid korraldusest nähtub siiski üheselt see, et vastustaja on kaalunud mõlema poole argumente

ning leidnud kokkuvõttes tuginedes mh OÜ Strantum seisukohtadele, et sundvalduse seadmine

on põhjendatud. Haldusakti põhjendustes ei ole keelatud tugineda kolmanda isiku

seisukohtadele juhul, kui nendele on arusaadavalt viidatud.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vaidlustatud otsus ei moodusta arusaadavat terviklikku

seotud teksti, mille lugemisel ei ole võimalik aru saada, mis asjaolud on vastutaja kindlaks

teinud ja millise õigusnormiga sidunud. Korralduses on eristatavad nii poolte seisukohad kui

ka vastustaja arvamus, kaalutlused ning järeldused. Samuti on vastustaja korrektselt viidanud

korralduse andmisel selle õiguslikele alustele konkreetsete teemade kaupa – sundvalduse

seadmine, sundvalduse tasu, kahjud (vt I kd, tl 27-33).

15. Seoses sundvalduse seadmise menetlusega selgitab kohus kaebajale esmalt, et KAHOS §

39 lg 2 kohaselt kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, kui

nimetatud peatükist ei tulene teisiti. Kohus leiab, et sundvalduse menetlus on läbi viidud

KOHAS § 39 lg 3 ja lg 4 sätestatud reegleid järgides ning antud juhul ei tulnud läbi viia

läbirääkimiste menetlust selliselt nagu seda leiab kaebaja.

Vastustaja ja kolmas isik OÜ Strantum on kohtu arvates põhjendatult välja toonud, et

läbirääkimised isikliku kasutusõiguse seadmiseks toimusid juba enne sundvalduse menetluse

algust. Kaks kaasomanikku (so käesolevas asjas kaastatud kolmandad isikud A.T. ja O.H.) olid

nõus OÜ Strantum kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks kokkuleppe korras, kuid kaebaja

sellega ei nõustunud. Eeltoodust tulenevalt puudus võimalus edasiste läbirääkimiste

pidamiseks, millest tulenevalt algatatigi sundvalduse seadmise menetlus. Vastustaja ja OÜ

Strantum on asjakohaselt ka viidanud, et KAHOS § 22 läbirääkimiste regulatsioon on mõeldud

olukorraks, kus kinnisasja võõrandamine on võimalik vabatahtliku kokkuleppe alusel.

Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Seega tuli vastustajal juhinduda KAHOS 8

ptk ja § 39 lg 3 ja 4, mida vastustaja on ka õiguspäraselt teinud. Lisaks tuleb arvestada

käesoleval juhul KAHOS § 40, mis sätestab erisused sundvalduse seadmisel tehnovõrgu ja -

rajatise talumise kohustuse kehtestamiseks. Ka viidatud säte ei näe ette peale sundvalduse

menetluse algatamist eraldi KAHOS §-de 22 26 ja 27 rakendamist. Eeltoodust tulenevalt on

kohus seisukohal, et vastustaja ei ole rikkunud menetluse läbi viimisel menetlusnorme ega

jätnud vahele ühtegi kohustuslikku menetluse etappi (läbirääkimised) nagu ekslikult leiab

kaebaja.

16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ka selles, et vastustaja on KAHOSes ette nähtud tasud

ja hüvitised jätnud vaidlustatavas haldusaktis tervikuna määramata, millest tulenevalt on

haldusakt õigusvastane ja tuleb tühistada.

Kaebaja on küll õigesti viidanud, et KAHOS § 39 lg 5 sätestab, et kinnisasja omanikule

makstakse sundvalduse seadmise korral sundvalduse tasu, kui ei lepita kokku teisiti.

Sundvalduse seadmise korral ei maksta käesoleva seaduse §-des 15‒17 nimetatud täiendavaid

hüvitisi. Sundvalduse tasu määratakse käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud korras. Samas

jätab kaebaja tähelepanuta selle, et antud juhul tuleb juhinduda KAHOS § 40, mis sätestab

erisused sundvalduse seadmisel tehnovõrgu ja -rajatise talumise kohustuse kehtestamiseks.

KAHOS eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et: „Viidatud säte sätestab erisused sundvalduse

seadmisel tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks. Regulatsiooni erinevus

tuleneb peamiselt asjaolust, et sundvaldus seatakse haldusorgani poolt teise isiku ehk

tehnovõrgu või -rajatise omaniku kasuks. Samas kehtib tehnovõrgu või -rajatise

paigaldamiseks KAHOS §-s 38 (kehtiva seaduse § 39) sätestatud sundvalduse üldregulatsioon,

kui KAHOS §-st 39 (kehtiva seaduse § 40) ei tulene teisiti.“ (Kättesaadav arvutivõrgus:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a-

923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seaduse%20eeln%C

3%B5u%20(598%20SE%20II)/ ).

Antud juhul ongi sätestatud KAHOS § 40 tasu maksmise osas erisus. Nimelt sätestab KAHOS

§ 40 lg 5, et asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise

kohustuse eest määratakse kinnisasja omanikule makstav sundvalduse tasu kinnisasja omaniku

ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku kokkuleppe alusel. Kui nimetatud kokkulepet ei ole

saavutatud, määrab sundvalduse seadja perioodilise sundvalduse tasu, mille suurus ei

ületa samadel tingimustel tehnovõrgu või -rajatise vahetu seadusjärgse talumiskohustuse

eest makstavat tasu. Lisaks võib sundvalduse seadja määrata põhjendatud juhul ühekordse

hüvitise käesoleva seaduse § 39 lg 6 nimetatud alusel. KAHOS § 40 lg 6 kohaselt on tasu

maksmise ja põhjendatud juhul varalise kahju hüvitamise kohustus AÕS § 1581 lg 1 sätestatud

tehnovõrgu või -rajatise omanikul.

Kuna kokkulepet kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel sundvalduse

tasu osas sõlmitud ei ole, tuli KOV-il selle määramisel lähtuda seadusjärgsest talumiskohustuse

eest makstavast tasust.

AÕSRS § 154 sätestab tasu tehnovõrgu ja -rajatise talumise eest. Viidatud paragrahvi lg 1

kohaselt kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb käesoleva seaduse § 152 1. või

2. lõikest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat

lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on

kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest (edaspidi

talumistasu) käesoleva seaduse §-des 155 ja 156 sätestatud suuruses ja korras.

Vastustaja ongi käesoleval juhul juhindunud õiguspäraselt AÕSRS § 155 lg 1, mille kohaselt

talumistasu suurus aastas on 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse

ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega.

AÕSRS Lisa „Tehnovõrgu rajatisest tuleneva kitsenduse sisuline ulatus“ kohaselt on

ühisveevärk ja –kanalisatsiooni puhul määratud transpordimaa sihtotstarbe puhul kitsenduse

sisuliseks ulatuseks 0. Talumistasu suuruseks on seega 0 x 7,5 = 0.

Õige on küll see, et sundvalduse seadja võib määrata põhjendatud juhul ühekordse hüvitise

käesoleva seaduse § 39 lg 6 nimetatud alusel, kuid käesoleval juhul ei ole kaebaja sundvalduse

seadmise menetluses omapoolseid seisukohti esitades esitanud ühtegi sellist põhjendust koos

vastavate tõenditega, mis võiks tingida vastava ühekordse tasu maksmise. Vastustaja on

vaidlustatud korralduses selles osas omapoolsed seisukohad ja põhjendused ka esitanud ja

selgitanud, et vastav kahju tekkimine summas 12 000 eurot (mida kaebaja soovis saada

ühekordse hüvitisena sundvalduse seadmise eest) ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud.

Kohus nõustub vastava vastustaja seisukohaga ega pea vajalikuks vastustaja seisukohti

siinkohal korrata.

17. KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises

kinnisomandi kitsendusega, mis vastab sisu poolest isiklikule kasutusõigusele. Isik, kelle

kasuks sundvaldus seatakse (s.o praegusel juhul Harku valla vee-ettevõtja OÜ Strantum), võib

kinnisasja kasutada ainult sundvalduse seadmise otsuses ettenähtud eesmärgil (KAHOS § 39 lg

10). Ehkki sundvalduse seadmine kahtlemata piirab kinnistuomaniku subjektiivset õigust oma

omandit vabalt kasutada, ei nähtu asja materjalidest, et sundvalduse seadmine takistaks kuidagi

Hobuvankri tee sihipärast kasutamist. Seda, kas ÜVK taristu ehitustegevusega võidi kaebaja

õigusi ülemääraselt kahjustada (nt kas ehitamisega võimalikult kaasnevad kahjulikud mõjud on

vajalikul määral välja selgitatud ning kas nende leevendamiseks on rakendatud kohaseid ja

piisavaid meetmeid), saab hinnata ehitusprojekti ja ehitusloa alusel. Kaebaja ei ole ehitusluba

ega ka kasutusluba kohtus vaidlustanud, millest tulenevalt ei pea kohus hindama käesolevas

asjas ka vastavaid väiteid ehitustegevuse võimalikust kahjulikust mõjust. Ehitustegevusega

seotud ning kaebaja poolt oma viimases menetlusdokumendis välja toodud võimalike kahjude

hüvitamist on kaebajal õigus taotleda kahju tekitajalt üldises seaduses sätestatud korras.

Vastavad väited ei saa mõjutada aga kuidagi sundvalduse korralduse õiguspärasust.

Kohus selgitab kaebajale veel, et KAHOS eelnõu seletuskirjas on selgitatud, mida peetakse

silmas KAHOS § 39 lg 6 selle all, et kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis

tekib sundvalduse seadmise tõttu. Seletuskirja kohaselt: „KAHOS § 38 lõige 7 (kehtiva seaduse

§ 39 lg 6) sätestab reegli, et kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib

sundvalduse seadmise tõttu. Kahju hüvitamine on tegevus, mille eesmärk on kahju kannatava

isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui

avalik-õiguslikku kitsendust ei oleks seatud. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikule hüvitada

kogu avalik-õigusliku kitsendusega seotud varaline kahju. Samas ei põhjusta iga

sundvalduse seadmine kahju tekkimist. Näiteks maa-aluse kaabli paigaldamine ei välista

senise maakasutuse jätkamist. Samuti on küsitav olemasoleva tee avalikku kasutusse võtmisel

selgelt tuvastava kahju tekkimine, sest maakasutuse iseloom ei muutu, teed kasutatakse ka

edaspidi samal otstarbel. Samas võib kahju tekkimist seostada aga sellise sundvalduse

seadmisega, mille puhul uus rajatav liin kulgeb üle kinnisasja metsakõlviku. Ilma uut liini

rajamata saaks maaomanik metsa kasvatades kinnisasja majandada. Liinialuse metsa

raadamisel saab ta ühekordse tulu kasvava metsa realiseerimisest, kuid edaspidi ei ole tal

võimalik samal maa-alal enam metsa kasvatada. Kahju võib olla seotud ka sellega, et rajatava

liini alune mets ei ole veel raieküps. Seega kaasneb alla raieküpse vanuse metsa raadamise ja

maa käibest välja langemisega omanikule teatav varaline kahju. On ilmne, et iga avalik-

õigusliku kitsenduse seadmisega ei kaasne kahju, kuid tõendatud kahju korral tuleb see

kinnisasja

omanikule

hüvitada.“

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a-

923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seaduse%20eeln%C

3%B5u%20(598%20SE%20II)/ )

Eeltoodust saab üheselt järeldada, et mitte igasugune kahju ei kuulu hüvitamisele. Hüvitamisele

saab kuuluda üksnes selline kahju, mis on otseselt seotud sundvalduse seadmisega ja mis on

tõendatud. Käesoleval juhul sellise kahju tekkimist kaebajale aga ei nähtu. Sundvaldus seati

transpordimaale ning vastav maa-ala on jätkuvalt kasutatav transpordimaana. Transpordimaa

kasutamine ei ole kuidagi sundvalduse tõttu piiratud, millest tulenevalt KAHOS § 39 lg 6

mõeldud kahju ei ole kaebajale tekkinud.

Õigusabikulud ning geoloogilise uuringu kulud ei ole samuti hüvitatavad KAHOS § 39 lg 6

alusel, kuivõrd tegemist ei ole kahjuga, mis kaasneks sundvalduse seadmisega. Vastava kahju

all on silmas peetud sellist kahju, mis tekib kinnistu omanikule seoses sundvaldusest tuleneva

maa kasutamise piiranguga. Sellist kahju kaebaja ära ei ole näidanud ega tõendanud, millest

tulenevalt on vastustaja jätnud õiguspäraselt kaebajale ühekordse kahju hüvitise määramata.

Mis puudutab kaebaja viiteid trassi ehitustöödega konkreetselt kaebajale tekitatud kahjudele

– aia purunemine, piirimärgi rikkumine jne, millele kaebaja kaebuses viitas, siis neid kahjusid

ei saanudki vastustaja määrata kindlaks sundvalduse seadmise otsuses, kuivõrd need ei olnud

sundvalduse seadmisel ei ette nähtavad ega seondu ka sundvalduse seadmisega. Samuti ei

seondu kuidagi vaidlustatud korralduse õiguspärasusega Sireli tee 2 kinnistult sadevee

juhtimine Hobuvankri teele. Kohus kordab veelkord, et vastavate konkreetsete varaliste

kahjude hüvitamist või heastamist saab kaebaja nõuda kahju tekitajalt seaduses sätestatud

korras. Kaebaja poolt kirjeldatud varalise kahju näol ei ole tegemist sundvaldusega tekitatud

kahjuga KAHOS mõttes.

18. Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud korralduse andmisel

vastustaja poolt ühtegi sellist rikkumist, mis võiks kaasa tuua haldusakti tühistamise leiab

kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

19. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks.

19.1. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad vastustaja

menetluskulud tema enda kanda.

19.2. Kolmas isik OÜ Strantum oli vastustaja poolel, millest tulenevalt tuleks tema

menetluskulud kaebajalt välja mõista.

OÜ Strantum palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 4452 eurot koos

käibemaksuga (II kd, tl 63-65) ja summas 1188 eurot koos käibemaksuga (II kd, 95 ja selle

pöördel) so kokku 5640 eurot.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

HKMS § 108 lg 11 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et OÜ Strantum menetluskulud tuleb jätta käesoleval juhul

tema enda kanda.

Esmalt märgib kohus, et menetluskulude hüvitamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada

käesoleval juhul sellega, et vastustaja ja OÜ Strantum on esitanud kohtule ühised vastused, kus

ei ole eristatud vastustaja ja kolmanda isiku OÜ Strantum menetluskulusid. Arvete

spetsifikatsioonidelt nähtub üheselt, et esindaja on koostanud ühised menetlusdokumendid ja

teinud kõik toimingud nii vastustajat kui OÜ-d Strantum esindades.

Kohus leiab, et selliselt menetluskulude hüvitamise taotlemisel on ilmselgelt proovitud mööda

minna kehtivast üldisest põhimõttest, et vastustaja menetluskulud hüvitamisele ei kuulu (kui

vaidlus ei välju vastustaja igapäevase tegevuse raamest), lastes arved koostada ühiste vastuste

ja toimingute eest üksnes ühele isikule (so kolmandale isikule). Kohus ei saa sellist lähenemist

aktsepteerida.

Teiseks tuleb arvestada sellega, et OÜ Strantum osaleb menetluses Harku valla poolt määratud

vee-ettevõtjana (sõlmitud on haldusleping vee-ettevõtjana tegutsemiseks veevarustuse ja

kanalisatsiooniteenuse osutamiseks Kumna-Tutermaa, Suurupi, Vahi, Vääna, Vääna-Jõesuu,

Muraste ja Tabasalu-Rannamõisa vee-ettevõtja tegevuspiirkondades nr 5-11/456 vt

www.harku.ee ). Sisuliselt täidab OÜ Strantum sellega haldusülesannet. Seega osaleb OÜ

Strantum menetluses seoses halduslepingu alusel omandatud haldusülesande täitmisel tekkinud

vaidluse lahendamisega.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et reeglina peab kohtuasi väljuma haldusorgani igapäevase

põhitegevuse raamidest, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabiteenuse

kulude väljamõistmist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-3-

1-24-07 ja 6. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-52-07). Kohus jagab siinkohal kaebaja

seisukohta, et käesolev kohtuasi ei välju OÜ Strantum (kes täidab siinkohal haldusülesannet ja

kes on esitanud vastustajaga sisuliselt ühe vastuse) igapäevase põhitegevuse raamidest, mistõttu

ei ole kohtuvaidluse käigus välise õigusabi kasutamisest tekkinud menetluskulude

väljamõistmine ka põhjendatud. Seetõttu jääb OÜ Strantum menetluskulude väljamõistmise

taotlus tervikuna rahuldamata. (Vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-99-09 p 23).

19.3. Kolmandad isikud AS Langone ja D.K. paluvad mõista K.R.ilt, AS Langone kasuks välja

menetluskulud kokku 4570,50 eurot (ilma käibemaksuta, kuna AS Langone on

käibemaksukohuslane) ja D.K.i kasuks kokku 5484 eurot (koos käibemaksuga).

Ühtlasi paluvad kolmandad isikud mõista K.R.ilt AS Langone ja D.K.i kasuks välja viivis

menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi

jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud nähtuvad detailselt kohtule esitatud

menetluskulude nimekirjast (II kd, tl 68-72 ja 109-110).

Kohus leiab, et kolmandate isikute AS Langone ja D.K.i menetluskulud on arvestades asja

mahtu ja keerukust tervikuna põhjendamatult suured ning üle paisutatud. Kolmandad isikud on

kajastanud oma seisukohtades korduvalt asjasse puutumatuid asjaolusid ja seisukohti. Näiteks

koosneb kolmandate isikute 18.08.2020 menetlusdokument esiteks faktiliste asjaolude

refereerimisest ning seejärel suures osas asjasse mitte puutuvate väidete esitamises seoses

kaebaja isaga. Kaebusele vastavad sisuliselt üksnes dokumendi punktid 7-11 ehk 1 lehekülg,

kuid ka nendes väidetes puudub sisuline õiguslik analüüs.

Sama moodi sisaldab kolmandate isikute 08.02.2021 täiendav seisukoht hulgaliselt täiesti

ebaolulist

informatsiooni,

mis

ei

puutu

kuidagi

vaidlustatud

kaebuse

esemesse

(menetlusdokumendi lk 5-10, II kd tl 99-101p). Kohus ei pidanud põhjendatuks ka kolmandate

isikute taotlust kaebaja trahvimiseks.

Kohus leiab kokkuvõtvalt, et AS Langone ja D.K.i menetluskulusid tuleb vähendada mõlema

isiku osas poole võrra.

Seega tuleb kaebajalt AS Langone kasuks välja mõista menetluskulud summas 2285,25 eurot

(ilma käibemaksuta) ja D.K.i kasuks 2742 eurot (koos käibemaksuga).

Kohus selgitab kolmandatele isikutele, et HKMS ei näe ette viivise väljamõistmist

menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, millest

tulenevalt tuleb vastav kolmandate isikute taotlus jätta rahuldamata.

19.4. Kolmandad isikud A.T. ja O. H. ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust

esitanud, millest tulenevalt jäävad nende menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik