2-18-6727/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. märts 2021. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-6727

Tsiviilasi

Credendo-Short-Term Non-EU Risks SA/NV hagi

Expert Eesti OÜ (endise ärinimega Expert Eesti AS ja

Elmaksi

Hulgikaubandus

AS)

vastu

põhivõla

100 796,40 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Credendo-Short-Term

Non-EU

Risks

SA/NV

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

127 771,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Credendo-Short-Term Non-EU Risks

SA/NV (Belgia registrikood 0867.435.663), lepinguline

esindaja Igor Sumarok

Kostja (vastustaja) Expert Eesti OÜ (registrikood

10090323), lepingulised esindajad vandeadvokaat Elmer

Muna ja vandeadvokaat Evelin Prunt

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 18. veebruaril 2021

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude põhivõla 90 716,76 euro ja sellelt viivise saamiseks.

Samuti menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista Expert

Eesti OÜ-lt Credendo-Short-Term Non-EU Risks SA/NV kasuks välja põhivõlg

90 716,76 eurot, 27. aprilli 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 17 019,95

eurot ning alates 28. aprillist 2018 kuni põhivõla tasumiseni viivis määras 8%

tasumata põhivõlast aastas, kuid mitte suuremas määras, kui Poola ettevõtlus- ja

tehnoloogiaministri avaldatud Poola seadusejärgne viivisemäär maksmisega

hilinemise korral kaubandustehingute tegemisel.

3. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

hageja põhivõla nõudes 10 079,64 euro ulatuses ning viivisenõudes sellelt põhivõla

osalt.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2 (8)

5.2. Mõista Expert Eesti OÜ-lt Credendo-Short-Term Non-EU Risks SA/NV

kasuks välja põhivõlg 90 716,76 eurot, 27. aprilli 2018. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 17 019,95 eurot ning 28. aprillist 2018 kuni põhivõla

tasumiseni viivis määras 8% tasumata põhivõlast aastas, kuid mitte suuremas

määras, kui Poola ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri avaldatud Poola

seadusejärgne viivisemäär maksmisega hilinemise korral kaubandustehingute

tegemisel.

5.3. Jätta hagi rahuldamata põhivõla nõudes 10 079,64 euro ulatuses ning

viivisenõudes sellelt põhivõla osalt.

6. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta 90% ulatuses Expert Eesti OÜ kanda ja

10% ulatuses Credendo-Short-Term Non-EU Risks SA/NV kanda. Menetluskulude

suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Credendo-Short-Term Non-EU Risks SA/NV (hageja) esitas 28. aprillil 2018 Harju

Maakohtule Expert Eesti OÜ (endise ärinimega Expert Eesti AS ja Elmaksi Hulgikaubandus

AS) (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 100 796,4 eurot,

27. aprilli 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 18 911,06 eurot ning edasiulatuva

viivise määras 8% aastas põhivõlast alates 28. aprillist 2018 kuni põhivõla tasumiseni.

1.1. Hageja väitel tegeleb Poola äriühing SHARP Electronics (Europe) GmbH Sp.a o.o

(müüja) kaupade müügiga. Hageja sõlmis müüjaga 22. augustil 2013 kindlustuslepingu

nr 53.472, millega hageja kindlustas müüja võlgnike kohustuste täitmata jätmisega seotud riske.

Müüja ja kostja sõlmisid müügilepingu, mille alusel müüs müüja kostjale aastatel 2014–2015

kaupu ja kostja pidi kaupade eest maksma. Pärast kauba vastuvõtmist ei esitanud kostja müüjale

ühtegi pretensiooni kauba kvaliteedi ega koguse kohta. Kostja jäi kauba eest tasumisega

viivitusse ning tasus seejärel osaliselt. Kostja saatis müüjale 29. aprillil 2015 kirja, milles

nimetas enda võlgnevuseks 116 642 eurot ning pakkus välja maksegraafiku võla tasumiseks.

Kostja tasus maksegraafiku alusel 15 845,6 eurot. Järelikult on kostja jätnud müüjale tasumata

100 796,4 eurot. Kuna kostja võlga ei tasunud, pöördus müüja kostja poole kindlustushüvitise

saamiseks. Hageja rahuldas 16. detsembri 2015. a otsusega müüja taotluse ning tasus

23. detsembril 2015 müüjale kindlustushüvitise 90 716,76 eurot ehk 90% kostja võlast.

Vastavalt hageja üldtingimuste artiklile 18 on kindlustusandjal õigus üle võtta kõik kindlustatud

isiku õigused. Müüja on loovutanud kõik nõuded kostja vastu hagejale. Müüja kinnitas

8. veebruaril 2018, et kogu nõue kostja vastu on üle läinud hagejale. Hageja pöördus praeguse

nõudega kostja vastu kohtusse. Hageja nõue 100 796,4 eurot koosneb müüjale väljamakstud

kindlustushüvitisest 90 716,76 eurot ning kostja müüjale tasumata jäänud ostuhinnast

3 (8)

10 079,64 eurot. Hageja leiab, et müüja ja kostja vahelised võlasuhted on olemuslikult

müügilepingust

tulenevad

õigussuhted,

millele

kohalduvad

Ühinenud

Rahvaste

Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG)

sätted ning CISG-is reguleerimata osas Belgia õigus, milles leppisid kokku hageja ja müüja.

Kuna pooled ei leppinud kokku viivise määras, peab kostja tasuma hagejale viivist Belgia

riigisisese õiguse alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis

18 911,06 eurot ajavahemiku eest 23. detsembrist 2015 kuni 27. aprillini 2018 ja edasiulatuv

viivis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 28. aprillist 2018 kuni

põhivõla tasumiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt teha vaheotsus

lõppotsusena ning jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kui hageja nõue ei ole aegunud, siis

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

2.1. Kostja nõustus hagejaga, et kuivõrd müüja ja kostja ei ole müügilepingus välistanud

CISG-i kohaldumist, siis tuleb vaidluse lahendamisel juhinduda CISG-i sätetest. Samas ei

nõustu kostja, et lisaks CISG-ile tuleb kohaldada Belgia materiaalõigust. Müügilepingu suhtes

kohaldub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I

määrus) alusel müüja hariliku viibimiskoha õigus ehk Poola õigus.

2.2. Hageja nõue on aegunud. Arvestades, et müüja on müügilepingu sõlminud enda

majandus- ja kutsetegevuses, siis kohaldub ostusumma tasumise nõude esitamisele Poola

tsiviilkoodeksi artiklite 118 ja 554 kohaselt kaheaastane aegumistähtaeg. Müügilepingust

tulenev ostuhinna tasumise nõue muutus 16 105 euro osas sissenõutavaks 16. veebruaril 2015,

75 055 euro osas 21. veebruaril 2015 ning 13 000 euro osas 22. veebruaril 2015. Järelikult

aegus hageja nõue 16 105 euro osas 15. veebruaril 2017, 75 055 euro osas 20. veebruaril 2017

ning 13 000 euro osas 21. veebruaril 2017. Hageja on pöördunud kohtusse pärast nõude

aegumistähtaja möödumist.

2.3. Hageja ei ole hagi esitamiseks õigustatud isik. Nõude loovutamine müüjalt hagejale on

tõendamata. Hagile lisatud nõude loovutamise leping ei ole autentne või on tehtud

esindusõiguseta isiku poolt. Müüja poolt on nii nõude loovutamise lepingu kui ka

kindlustuslepingu väidetavalt allkirjastanud müüja seaduslik esindaja JK. Kui võrrelda hagile

lisatud JK allkirju nõude loovutamise lepingul ja kindlustuslepingul, siis erineb kahel

dokumendil olev allkirja kirjapilt üksteisest oluliselt. Samuti on ebaselge, mis kuupäeva seisuga

väidetav nõude loovutamine toimus. Nõude loovutamise tehingu kehtivuse seab kahtluse alla

ka asjaolu, et tehing on väidetavalt sõlmitud 2018. aastal, aga hageja on esmakordselt

pöördunud kostja poole kohustuse täitmise nõudega juba 2017. aastal, s.o enne nõudeõiguse

saamist. Järelikult tuleb hagi jätta läbi vaatamata.

2.4. Hageja ei ole tõendanud müügilepingust tuleneva kohustuse olemasolu. Hageja ei ole

esitanud kohtule hageja nõude aluseks olevat müügilepingut, toodete üleandmis-

vastuvõtmisakte, arveid ega muid tõendeid. Hageja on müügilepingust tuleneva kohustuse

olemasolu tõendamiseks esitanud kohtule üksnes maksegraafiku. Poola materiaalõiguses

puudub Eesti õigusega sarnane võlatunnistuse instituut. Võlatunnistuse instituuti ei ole

sätestatud ka CISG-is. Järelikult ei ole maksegraafik käsitatav nõude tunnustamisena.

Maksegraafikust ei ole kostjale tekkinud mis tahes eraldiseisvat kohustust müüja ees.

2.5. Viivisenõue on alusetu. Müüja ei ole viivisenõudeõigust hagejale loovutanud. Müüja ei

kindlustanud kindlustuslepinguga viivitusintressi tasumata jätmise riski. Hageja ei ole

tõendanud seadusjärgse viivisemäära suurust.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 16. oktoobri 2020. a otsusega hagi rahuldamata.

4 (8)

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

• hageja sõlmis 22. augustil 2013 müüjaga kindlustuslepingu, millega hageja kindlustas

müüja võlgnike kohustuse täitmata jätmisega seotud riske;

• müüja ja kostja sõlmisid müügilepingu, mille alusel müüja tarnis ja müüs kostjale

aastatel 2014–2015 tooteid. Kostja kinnitas 29. aprillil 2015, et ta teeb endast oleneva

võla tasumiseks hiljemalt 20. mail 2015;

• hageja

maksis

16. detsembril 2015

müüjale

kindlustuslepingu

alusel

välja

kindlustushüvitise 90 716,76 eurot, s.o 90% tasumata võlast.

3.2. Maakohtu

hinnangul

on

kostja

ja

müüja

õigussuhe

kvalifitseeritav

Poola

Justiitsministeeriumi selgituste järgi kaubandustehinguna ehk kaupade müügilepinguna. Poola

Justiitsministeerium selgitas, et Poola materiaalõiguses puudub võlatunnistuse instituut.

Järelikult ei ole tegemist võlatunnistusest tuleneva nõudega.

3.3. Hageja ei ole tõendanud, et ta on hagi esitamiseks õigustatud isik. Hageja ei ole

tõendanud, et nõude loovutamise leping on autentne ja kehtiv. Üksnes nõude loovutamise

lepingule lisatud templi jäljend „8. FEB 2018“ ei tõenda, et nõude loovutamise leping sõlmiti

8. veebruaril 2018. Templi jäljendi juures puudub selgitus, kes ja millal kuupäevatempli

dokumendile lisas. Järelikult puudub teadmine selle kohta, mis kuupäeval väidetav nõude

loovutamine toimus, samuti selle kohta, kas sellel kuupäeval olid mõlemal lepingu osapoolel

esindusõigused. 8. veebruari 2018 nõude loovutamise lepingu on allkirjastanud müüja

seaduslik esindaja JK, kes on allkirjastanud ka kindlustuslepingu. Kostja on vaidlustanud müüja

seadusliku esindaja allkirja autentsuse. Kohtul puuduvad eriteadmised allkirja autentsuse

tuvastamiseks. Hageja ei ole vaatamata kostja vastuväidetele ja kohtu selgitustele nõudeõigust

täiendavalt tõendanud. Hageja esitas 8. veebruari 2018 nõudeõiguse ülemineku tõendamiseks

volikirja, kuid volikirjast nähtub, et volikiri on allkirjastatud 14. veebruaril 2019. Kohtu

hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja on esindusõiguseta isiku tehtud tehingu

tagantjärele heaks kiitnud.

3.4. Hageja on pöördunud kohtusse pärast nõude aegumistähtaja möödumist. Hageja nõude

aegumist tuleb hinnata Poola tsiviilkoodeksi artiklite 118 ja 554 alusel. Poola õiguse järgi

kohaldub

majandus-

ja

kutsetegevuses

tegutsevate

osapoolte

vahelisest

kaupade

müügilepingust tulenevatele nõuetele kaheaastane aegumistähtaeg. Poola tsiviilseadustiku

artiklist 554 tulenev aegumistähtaeg on kõigi hageja nõude aluseks olevate arvete osas

möödunud. Müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue muutus 16 105 euro osas

sissenõutavaks 16. veebruaril 2015, 75 055 euro osas 21. veebruaril 2015 ning 13 000 euro

osas 22. veebruaril 2015. Seega aegus hageja nõue 16 105 euro osas 15. veebruaril 2017,

75 055 euro osas 20. veebruaril 2017 ning 13 000 euro osas 21. veebruaril 2017. Hageja

pöördus kohtusse 27. aprillil 2018, s.o pärast nõude aegumistähtaja möödumist.

Lisaks ei tule aegumist hinnata alates 29. aprillist 2015 maksegraafiku kooskõlastamisest, sest

kohus kvalifitseeris õigussuhte müügilepingust tulenevaks õigussuhteks.

Aegumisele ei tule kohaldada ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1974. a konventsiooni

rahvusvahelise kaupade müügi aegumistähtaja kohta (edaspidi ÜRO 1974. a konventsioon).

ÜRO 1974. a konventsiooni artikli 3 lg 1 alusel rakendatakse konventsiooni kaupade ostu-

müügi lepingutest tulenevate vaidluste korral, kui lepingu sõlmimise hetkel asuvad

kommertsettevõtete registreeritud tegevuskohad konventsiooniga liitunud riikides. Eesti ei ole

ÜRO 1974. a konventsiooniga liitunud. Seega ei kohaldu praegusele vaidlusele selle

konventsiooni sätted.

Kohus jättis hageja 1. veebruaril 2019 esitatud õigusliku arvamuse tähelepanuta, kuna arvamus

ei vasta TsMS § 293 lg 1 tunnustele.

5 (8)

3.5. Kuivõrd hageja on kohtusse pöördunud pärast nõude aegumistähtaja möödumist ning

hagejal puudub ka nõudeõigus, jättis kohus hagi rahuldamata.

Poolte seisukohad

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Hageja väitel on maakohus jätnud olulised tõendid hindamata. Maakohus ei ole

tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskse tähendusega faktilisi asjaolusid ega õiguslikke

väiteid, millega jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded. Maakohus hindas

asjaolusid ebaõigesti. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Poola õigust ja ÜRO 1974. a

konventsiooni. Maakohtu otsus on üllatuslik nii ÜRO 1974. a konventsiooni kohaldamise kui

ka hageja nõudeõiguse osas.

4.2. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja nõue on aegunud. Maakohus leidis ebaõigesti, et

hageja nõude aegumisele ei tule kohaldada ÜRO 1974. a konventsiooni. Puudub vaidlus, et

müüja ja kostja vahel on sõlmitud rahvusvaheline müügileping, millele kohaldub Poola õigus.

Puudub ka vaidlus, et Poola on ÜRO 1974. a konventsiooni osalisriik. Seega tuleb hageja nõude

aegumise hindamisel lähtuda ÜRO 1974. a konventsioonist, mille artikli 8 kohaselt on

rahvusvahelistest müügilepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 4 aastat.

Konventsiooni kohaldamise otsustamisel lähtus maakohus Poola Justiitsministeeriumi

vastusest. Samas on see vastus asjakohatu, sest Poola Justiitsiministeerium ei arvestanud, et

tegemist on rahvusvahelise müügiga. Hageja palus kohtul õigusabipalvet täpsustada selliselt, et

Poola Justiitsministeerium saaks aru, et tegemist on rahvusvahelise tehinguga ja vaidlus

puudutab ka ÜRO 1974. a konventsiooni kohaldamist. Kohus jättis hageja õigusabipalve

täpsustamise taotluse 2. märtsi 2020. a määrusega rahuldamata.

Hageja viitas 11. jaanuari 2019 seisukohas Poola Ülemkohtu 25. juuni 2014. a otsusele asjas

IV CSK 611/13, milles kohus selgitas, et Poola põhiseaduse artikli 91 lg 1 järgi on

ratifitseeritud rahvusvaheline leping siseriikliku õiguskorra lahutamatu osa ning seda

kohaldatakse vahetult, kui selle kohaldamine ei sõltuks seaduse vastuvõtmisest. Samal

arvamusel on ka Poola õigusbüroo Kancelaria Prawnicza Waliszewski Jeliński sp.j. oma

1. veebruari 2019 arvamuses. Kohus jättis hindamata Poola juristi JW arvamused. Kohtu viide

TsMS § 293 lg-le 1 on asjakohatu, kuna see säte ei kehtesta nõudeid arvamusele. Hageja palub

ringkonnakohtul võtta asja materjalide juurde J. Waliszewski 24. veebruari 2020 õigusliku

arvamus 1974. a konventsiooni kohaldamise kohta. See arvamus aitab kaasa Poola õiguse sisu

välja selgitamisele. Hageja esitas sama tõendi maakohtule, kuid kohus keeldus tõendit vastu

võtmast.

Maakohus ei analüüsinud hageja väiteid ega tõendeid, millist 1974. a konventsiooni

redaktsiooni tuleb aegumise kohaldamiseks hinnata. Maakohtu otsus on 1974. a konventsiooni

kohaldamise osas vastuoluline ja üllatuslik. Maakohus lähtus aegumise hindamisel otsuses

ebaõigesti konventsiooni 1974. a algtekstist ning jättis tähelepanuta sama konventsiooni 1980. a

protokolliga tehtud muudatused. Seevastu arvestas maakohus 2. märtsi 2020. a määruses

konventsiooni 1980. a muudatustega. Kuna Poola on konventsiooni osalisriik ja

müügilepingule kohaldub Poola õigus, siis kuuluvad kohaldamisele ka konventsiooni sätted

(1980. a protokolli artikkel 1).

4.3. Maakohus leidis ekslikult, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu. Nõudeõigus kostja

vastu on hagejale 90 716,76 euro ulatuses üle läinud nii Belgia õiguse (Belgia

kindlustusseaduse § 95, 246) kui ka kindlustuspoliise üldtingimuste p 18 alusel ning

10 079,64 euro ulatuses kindlustuspoliisi üldtingimuste artikli 18 alusel. Nõude üleminek

kogusummas 100 796,40 eurot on kinnitatud ka 8. veebruari 2018 nõudeõiguse ülemineku

tunnistamisega. Lisaks on dokument, mille hageja esitas nõude müüjalt hagejale ülemineku

6 (8)

tõendamiseks, nõude ülemineku kinnitus, mitte nõude loovutamise leping. Hagejal on õigus

sisse nõuda kindlustatud tehingust tuleneva nõue ka kindlustuslepingu artiklite 9.1.5 ja 9.2.4

alusel. Maakohus jättis hageja nõudeõiguse osas Belgia õiguse välja selgitamata.

Kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine on kohtu kohustus.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla 90 716,76 euro ja

sellelt arvutatud viivise osas. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega hagi selles

osas rahuldatakse. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Hageja nõuab kostjalt kostja ja müüja sõlmitud müügilepingu järgse ostuhinna tasumist.

Müüja asukoht on Poolas ja kostja asukoht Eestis. Nii Poola kui ka Eesti on ühinenud CISG-ga.

Kostja on omaks võtnud müüjaga müügilepingu sõlmimise ning selle, et müügilepingus ei

välistatud CISG-i kohaldamist. Seega kohaldub müügilepingule CISG selle art 1 lg 1 ja art 6

järgi. Asjas ei ole esile toodud ka asjaolusid, mis välistaksid CISG art-te 2 ja 5 järgi selle

kohaldamise. CISG art 53 kohaselt on ostja kohustuseks tasuda kauba hind ning art 62 järgi

võib müüja kohustuse rikkumisel nõuda üldjuhul hinna tasumist. Pooled vaidlevad sisuliselt

selle üle, kas ja kui suures ulatuses on kostja jätnud kauba eest tasumata, kas nõue on aegunud

ning kas see on hagejale üle läinud.

8. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et müüjal oli kostja vastu nõue

müügilepingu järgse hinna tasumiseks vähemalt 100 796,4 euro ulatuses. Hageja on esitanud

kohtule müüja ja kostja kirjavahetuse, milles müüja nõuab kostjalt võla tasumist ja kostja võla

tasumist ka lubab. Kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks võla suurust kuidagi vaidlustanud

või et võla kujunemine oleks talle olnud ebaselge. Kostja juhatuse liige on 29. aprillil 2015

allkirjastanud ka maksegraafiku, milles on välja toonud, et kostja oli sel hetkel müüjale võlgu

116 642 eurot. Ringkonnakohus märgib, et vaatamata sellele, kas seda kinnitust saab pidada

(deklaratiivseks) võlatunnistuseks või mitte, on see dokumentaalne tõend, mis kinnitab seda, et

kostja oli 29. aprilli 2015. a seisuga müüjale võlgu 116 642 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul

on see, et kostja juhatuse liige on ise kinnitanud võla olemasolu ja suurust, piisav nõude

olemasolu ja suuruse tuvastamiseks. See, et hageja ei ole kohtule esitanud müügilepingut ega

kaupade üleandmise-vastuvõtmise akte, ei muuda esitatud tõendeid ebapiisavaks.

9. Olukorras, kus hageja on enda väiteid tõendanud, pidanuks kostja esitama omapoolsed

tõendid, mis hageja väited ja esitatud tõendid ümber lükkaksid. Kostja seda teinud ei ole. Kostja

on esitanud võla tasumise tõendamiseks üksnes ühe müüja esitatud arve (hagi vastuse lisa 1),

millele on kostja raamatupidaja löönud peale templid väidetava tasumise kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kostja enda raamatupidaja löödud tempel seda, et kostja

on templile märgitud summa müüjale tasunud. Samuti on templitelt nähtuv tasutud summa

väiksem kui 15 845,6 eurot, mille võrra on hageja hagis esitatud nõue väiksem 29. aprilli 2015.

a maksegraafikus märgitud võlast.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja nõude aegumist hinnates ekslikult jätnud

kohaldamata ÜRO 1974. a konventsiooni ja selle 1980. a lisaprotokolli. Poola on ühinenud nii

konventsiooni kui ka selle lisaprotokolliga. Praegusel juhul on tegemist rahvusvahelise kaupade

müügilepinguga konventsiooni art 2 p a kohaselt. Seega kuulub müügileping konventsiooni art

1 järgi konventsiooni reguleerimisalasse. Protokolliga muudetud konventsiooni art 3 lg 1 p b

kohaselt kohaldub konventsioon juhul, kui rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt kohaldub

müügilepingule konventsiooniga ühinenud riigi õigus. Rooma I määruse art 4 lg 1 p a kohaselt

kohaldub müügilepingule müüja hariliku viibimiskoha riigi õigus. Praegusel juhul kohaldub

seega Poola õigus. Poola õiguse kohaselt on välislepingud, mille Poola on ratifitseerinud, Poola

7 (8)

õigussüsteemi osa ning need on vahetult kohaldatavad. Seda kinnitab kohtule esitatud JW

arvamus ning Poola Ülemkohtu 25. juuni 2014. a otsus. Selles otsuses on Poola Ülemkohus

asunud üheselt seisukohale, et ÜRO 1974. a konventsioon on Poola õiguskorra osa.

Teistsugusele järeldusele ei anna alust asuda ka Poola Justiitsministeeriumi vastus maakohtu

õigusabipalvele. Selles vastuses on aegumistähtaja pikkuseks nimetatud küll Poola

tsiviilseadustiku järgi kaks aastat, kuid arvestada tuleb sellega, et õigusabipalves küsis

maakohus aegumistähtaja pikkust Poola riigisisese õiguse järgi, mitte aegumistähtaega, mis

kohaldub kaupade rahvusvahelisele müügilepingule. Seega aegub hageja nõue konventsiooni

art 8 ja 9 lg 1 järgi 4 aasta jooksul selle sissenõutavaks muutumisest. Konventsiooni art 20 lg 1

kohaselt katkeb aegumistähtaja kulgemine ning algab uuesti juhul, kui võlgnik võlga kirjalikult

tunnistab. Seega algas nõude 4-aastane aegumistähtaeg 29. aprillist 2015. Kuivõrd hagi esitati

28. aprillil 2018, ei ole nõue seega aegunud.

11. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 234 kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat

õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule

teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe

hankimiseks vajalikke toiminguid. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus muu hulgas

rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 4. REÕS § 4 lg 1 järgi teeb kohaldatava

välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus. Kohtul on õigus nõuda selleks poolte

kaasabi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente

välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei ole kohustatud poolte esitatud

dokumentidest juhinduma. REÕS § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel

kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast selles riigis. Sarnaselt riigisisese

õiguse

rakendamisega

on

ka

kohaldamisele

kuuluva

välisriigi

materiaalõiguse

kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8

ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas on ka pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu

kohta (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-16, p 16). Seega võib

kohus välisriigi õiguse väljaselgitamiseks kasutada kõiki talle kättesaadavaid teabeallikaid, sh

poolte esitatud tõendeid, ning põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et välisriigi õiguse

kindlakstegemine on võimalik üksnes TsMS § 293 lg 1 järgi ekspertiisi korraldades. Kuna

õiguse kindlakstegemine on lõppkokkuvõttes kohtu kohustus, ei ole ringkonnakohtus selle

kohta tõendite esitamine ka TsMS §-ga 652 piiratud.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis iseenesest õigesti, et hageja ei ole tõendanud

seda, et müüja nõue on talle lepingu alusel üle läinud. Hageja esitas küll müüjaga sõlmitud

nõude ülemineku kinnituse, kuid kostja esitas sellele võltsituse vastuväite. Kostja tõi mh välja,

et kinnitusel olev müüja esindaja allkiri erineb hageja ja müüja sõlmitud kindlustuslepingul

olevast allkirjast. Ringkonnakohus leiab, et võltsituse vastuväide on TsMS § 277 lg 1 kohaselt

põhistatud, kuivõrd peale vaadates näevad allkirjad tõepoolest erinevad välja. Sellises olukorras

oleks hageja pidanud tõendama lepingu ehtsust (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10). Praegu hageja lepingu ehtsuse tõendamiseks tõendeid ei

esitanud, vaatamata sellele, et maakohus andis 15. jaanuari 2019. a istungil hagejale tähtaja

sellekohaste tõendite esitamiseks. Seega ei tõenda esitatud kinnitus nõude loovutamist hagejale.

13. Samas on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta selle, et hageja tugines lisaks

nõude lepingu alusel üleminekule ka sellele, et nõue on talle üle läinud seaduse alusel. Rooma

I määruse art 3 lg 1 ja art 7 lg 2 kohaselt kohaldub hageja ja müüja sõlmitud kindlustuslepingule

poolte valitud õigus. Kindlustuslepingu üldtingimuste art 20 kohaselt on selleks Belgia õigus.

Belgia kindlustusseaduse (Loi relative aux assurances) art 95 kohaselt läheb makstud hüvitise

ulatuses kindlustusvõtja nõue kindlustatud kahju tekitanud isiku vastu üle kindlustusandjale.

Seega on müüja nõue 90 716,76 euro ulatuses seaduse alusel hagejale üle läinud, kuna hageja

maksis selles ulatuses müüjale kindlustushüvitise, nagu nähtub kohtule esitatud panga

kinnitusest ja kindlustushüvitise väljamaksmise otsusest. Poolte väited, et kindlustuslepingu

üldtingimuse art-s 18 on sellest erinevalt kokku lepitud, ei ole põhjendatud. Selle sätte sõnastus

8 (8)

ei võimalda teha järeldust, et kahju osalise hüvitamise korral läheb nõue kindlustusandjale

tervikuna üle, ega ka järeldust, et nõude ülemine seaduse alusel on välistatud. Seega tuleb

hageja nõue põhivõla saamiseks rahuldada 90 716,76 euro ulatuses. Ülejäänud põhivõla osas

jääb hagi rahuldamata, kuna ei ole tõendatud nõude müüjalt hagejale üleminek.

14. Ka hageja viivisenõue tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 8%

tasumata põhivõlalt aastas alates 23. detsembrist 2015, mil hageja müüjale kindlustushüvitise

maksis. Seega ei nõua hageja viivist aja eest enne talle põhinõude üleminekut, mistõttu ei ole

oluline, kas koos põhivõlaga läks üle ka varasem viivisenõue. Pärast nõude üleminekut tekkis

põhivõla maksmise viivitamisel viivisenõue juba hagejal. Kuivõrd müügilepingule kohaldub

Poola õigus, tuleb ka viivisenõude lahendamisel lähtuda Poola õigusest. Poola

Justiitsministeeriumi esitatud vastuse kohaselt oli järelpärimise tegemise ajal viivisemäär

kaubandustehingutega seotud maksetega hilinemisel 9,50% aastas, st suurem, kui hageja

nõutud viivisemäär. Samas on tegemist muutuva viivisemääraga, mille suuruse avaldab Poola

ettevõtlus- ja tehnoloogiaminister. Seega ei tohi hageja kasuks välja mõistetava edasiulatuva

viivise määr seda ületada. Kuna kostja põhivõla nõue on põhjendatud 90% ulatuses, tuleb samas

ulatuses rahuldada hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõue.

15. Hagi osalise rahuldamise tõttu jaotab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskuludest 90% jääb kostja ja 10%

hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav