4-20-4740/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-20-4740

1(9)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10 2021, Tallinn . märts Väärteoasja number 4-20-4740 Kohtukoosseis Orvi Koik,

Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Väärteoasi O.J-i Liiklusseaduse väärteoasi § 201 lg 2, § 223 lg 1, § 237 lg 1, § 226 lg 1 järgi

Vaidlustatud lahend Harju Maakohtu 21. jaanuari 2021. a otsus Apellant menetlusaluse isiku O.J-i (Lober) ik: XXX; elukoht: X X, kaitsja Toomas Alp XX; töökoht:

RESOLUTSIOON

Jätta Harju otsus väärteoasjas nr 4 Maakohtu 21. jaanuari 2021. a -20-4740 muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21.01.2021. a otsusega tunnistati O.J süüdi LS § 201 lg 2 ja § 223 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemises ning mõisteti KarS § 63 lg 1 LS § temale ja 223 lg 1 alusel

karistuseks arest 15 päeva. O.J tunnistati süüdi LS § 237 lg 1 ettenähtud väärteo

toimepanemises ning karistati teda arestiga 10 päeva. O.J tunnistati süüdi LS § 226 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning karistati päeva VTMS § 44 lg 3 ja KarS § teda arestiga 5 .

68 lg 2 alusel arvestati 15.08.2020 kella 20.50st kuni väärteomenetluses kinnipidamine, s.o 17.08.2020 kella 16.04ni, s.o 1 (üks) päev karistusaja hulka, lugedes ärakandmata karistuseks aresti 29 päeva.

1.1. Maakohus leidis, et väärt poolt on leidnud tõendamist. egude toimepanemine O.J-i

LS § 201 lg 2 sätestatud teo toimepanemise luges maakohus tõendatuks Maanteeameti liiklusregistri

väljavõttest nähtuvaga, et O.J juhtimisõigus 15.08.2020 puudus. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Nimelt nähtub

4-20-4740

2(9)

väärteotoimikus olevatest karistusregistri andmetest, et menetlusalune isik on LS § 201 lg 2

ettenähtud väärtegusid toime pannud ka 25.11.2014, 14.11.2017 ja 03.11.2019. Kuivõrd kõigil

juhtu

del juhtis ta sõidukit isikuna, kellel puudub juhtimisõigus ja see õigus puudub tal senini,

kõrvaldati menetlusalune isik mootorsõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3 alusel. Eelmärgitud kuupäevadel toime pandud väärtegude eest on menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja

18.12.2014.a ja 04.12.2017.a otsustega ja Harju Maakohtu 22.01.2019.a otsusega. Kuivõrd menetlusalust isikut on eelnevalt korduvalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud just vastava kategooria juhtimisõiguse puudumise tõttu ja ka 15.08.2020 juhtis menetlusalune isik sõidukit isikuna, kellel puudub vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus, on menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 3 märgitud

isikuks. Vaatamata korduvatele sõiduki juhtimiselt kõrvaldamistele ja teadmisele juhtimisõiguse puudumisest asus menetlusalune isik, keda on samalaadse süüteo eest korduvalt karistatud ja kes on üheselt teadlik teo keelatusest, taas mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult Teo õ süüd välistavais asjaolusid maakohus ei tuvastanud igusvastasust ja .

1.2.

LS lg 1 § 223 sätestatud teo toime tõendatu panemis luges maakohus e ks tunnistaja

XX

kohtuistungil antud ütluste äärteomaterjalide juures oleva videosalvestusega ja asitõendi ga, v vaatlusprotoko -Eesti Regionaalhaigla llist nähtuvaga. Lisaks SA Põhja liiklusõnnetuses kannatada

saanud isiku saabumise teatisega, millest nähtub, et l diagnoositi sõiduautoga kokkupõrke XX-

tagajärjel rindkerekontusioon, sõrmede kontusioon ilma küünevigastuseta ning jala muude ja

täpsustamata osade kontusioon. Samuti sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde on koostatud liiklusõnnetuse akt ja fotod. Menetlusaluse isiku O.J-i kohtuistungil antud ütluste kohaselt t - unnistas ta sõiduki Audi A8 reg märgiga juhtimist, kuid liiklusõnnetuse põhjustamist ei XXXXXX tunnistanud. Maakohus asus üheselt järeldusele, et tervisekahjustusi sai ning varalist kahju on XX

tekitatud sõiduki omanikule le. Seega tegemist on liiklusõnnetusega LS § 2 p 32 mõttes. CC-

Maakohus analüüsis ka, kas sõiduauto juht rikkus mõnda hoolsuskohustust, täpsemalt LS § 16 lg 1

ja § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõudeid ning jõudis järeldusele, et

menetlusalune isik kasutas ilmselgelt ebaõigeid juhtimisvõtteid ega järginud LS § 16 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõudeid, s.t liikleja

peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda ning et juht peab sõidukiiruse valikul arvestama liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires

ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Vaadates liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolusid, võib tulla järeldusele, et kuna menetlusalune isik ei täitnud LS § 16 lg 1 ja

§ 50 lg 3 p 1 nõudeid, siis on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik ega hoolas, siis tekitab ta liiklusohu, mis võib põhjustada liiklusõnnetuse, s.t ta möönis seda, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik,

võib ta sõidukit kui tema jaoks võõrast vara kahjustada. Mis puutub teise inimese tervisekahjustamisse, siis sõiduki juhina pidi ta aru saama, et kui tema juhitud sõiduki ees on inimene ning sellest hoolimata jätkab ta sõidukiga liikumist, siis rikub ta sellise käitumisega liiklusseadust

ning ohustab teist inimest. Sellest hoolimata ei suhtunud ta liiklusnõuete täitmisse piisavalt

kohusetundlikult ning põhjustas oma tegevusega ettevaatamatusest -le tervisekahjustuse. XX Seejuures nägi menetlusalune isik üheselt, et XX kukkus tema käitumise tõttu pikali keset sõiduteed ning juhul, kui paremalt oleks lähenenud veel mõni sõiduk, võinuks ka see e otsa sõita. XX-l

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

1.3.

LS lg 1 § 237 sätestatud teo toime panemis tõendatu e luges maakohus ks menetlusaluse isiku O.J-i ütlustega, millest tulenevalt sai ta aru, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse. Arvestades ka O.J-i ütlusi, et ta sai aru, et ei saanud viga, vaid tõusis koheselt püsti, siis sai ta aru, et XX

on sõitnud inimesele otsa ja ta oleks pidanud jääma sündmuskohale ning selgitama välja esmaabivajaduse. Kuna O.J oli liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhiks, siis kohalduvad

tema suhtes LS § 169 lg s 2 sätestatud kohustused, mille kohaselt oleks O.J pidanud -

4-20-4740

3(9)

helistama Häirekeskusesse ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt, samuti andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires ning kirjutama üles liiklusõnnetuse pealtnägijate nõusolekul

nende nimed ja aadressid. Antud juhul, aga O.J selliseid nõudeid ei täitnud ning lahkus sündmuskohalt, jättes täitmata LS § 169 lg 2 p 2, 3, 4 kohustused. Peale liiklusõnnetuse põhjustamist

lahkus juht sündmuskohalt ilma Häirekeskust teavitamata, abivajajale esmaabi andmata kui ka liiklusõnnetuse pealtnägijate andmeid üleskirjutamata. Kohtu hinnangul on selline tegu toimepandud

teadlikult ja tahtlikult. O.J sai liiklussituatsiooni arvestades aru, et ta oli põhjustanud liiklusõnnetuse ning tal oli igasugune alus eeldada, et liiklusõnnetuse tagajärjel võis inimene viga saada. Õigupoolest, arvestades süüteo tehiolusid puudus menetlusalusel isikul igasugune alus arvata, et

XX võis jääda vigastamata. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

1.4.

LS lg 1 § 226 sätestatud teo toime panemis tõendatu e luges maakohus ks menetlusaluse isiku ütlustega, mille kohaselt on isik kui ta kasutuses olnud auto oli ära parkinud, läks ta tunnistanud, et raudteejaama, kus tarvitas koos teistega alkoholi, põhjendades seda sellega, et tal olid sellest asjast närvid läbi. Siis hakkas ta koju kõndima, kui selja tagant tuli politsei ja pidas kinni. LS § 169 sätestab juhi tegutsemise liiklusõnnetuse korral ning lõike 7 kohaselt liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi ja muud narkootilist ega psühhotroopset joovet tekitavat ainet, kuni politsei on

selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud, välja arvatud narkootilist või

psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras. Eelnevalt on maakohus asunud seisukohale, et väärteoasjas on üheselt tõendamist leidnud, et oli LS § 169 lg 7 märgitud isikuks, s.o O.J liiklusõnnetuses osalenud juhiks. Väärteoasja materjalide kohaselt toimus liiklusõnnetus 15.08.2020

kell 20:27 ning pärast liiklusõnnetusest teate saamist asus politsei otsima liiklusõnnetuse põhjustanud isikut. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt

keeldus O.J alkomeetrisse puhumast ja ta toimetati Wismari haiglasse seisundi kindlakstegemiseks ning alkoholjoobe tuvastamiseks. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 21) kohaselt tuvastati isiku organismist etanoolisisaldus 1,63 mg/g +/- 0,06 mg/g. Taoline näit viitab üheselt alkoholi tarvitamisele. Arvestades seda, et ütluste kohaselt alustas ta alkoholi O.J-i

tarvitamist pärast õnnetust ning seda, et tund pärast liiklusõnnetust tuvastati tal alkoholisisaldus

väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1, vereproovi võtmisega 57 mg/g, siis leiab kohus, et on

tuvastatud joove pärast liiklusõnnetuse toimumist ja O.J-i saab süüdistada selles, et ta

liiklusõnnetuses osalenud juhina tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetust ja enne kui politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Süüteo asjaoludest ja menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et LS § 226 lg 1 sätestatud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Menetlusalune isik mootorsõiduki juhina teab, et kui ta liiklusõnnetuse põhjustab ja sellest politseile ei teata, vaid lahkub sündmuskohalt ja hakkab alkoholi tarvitama, rikub ta liiklusseaduses sätestatud kohustusi. Sellegipoolest lahkus ta sündmuskohalt ja hakkas alkoholi tarvitama, jättes juhil lasuvad kohustused teadlikult täitmata. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud

1.5. Maakohus märkis, et menetlusalust isikut on varasemalt neljal korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Eelnimetatud liiklusalaste väärtegude eest on O.J-i karistatud rahatrahvidega, mis kõik on jäetud tasumata. Samuti on isikut karistatud arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga ning mis on isikul täidetud. See on ilmekas näide sellest, et eelmisest karistusest liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja

ta on jätkanud süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud rahatrahvid on tasumata. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole kui tulemuseta jäänud karistusliiki, näitab ka . Puutuvalt rahatrahvi uue väärteo teadlik ja eesmärgipärane toimepanemine – isik on taaskord vaatamata juhtimisõiguse

puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel puudub juhtimisõigus, põhjustades ka liiklusõnnetuse.

4-20-4740

4(9)

Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud karistust, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist ning liikluse ohustamist ning võrreldes

eelmise väärteoga on tema käitumine liikluses muutunud ohtlikumaks. Seega on rahatrahv kui

karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist

karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt karistuse kohaldamisse LS § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemiste eest peab kohus võimalikuks karistused mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. LS § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 mõttes on kohtu hinnangul menetlusaluse isiku süü hinnatav keskmisena.

Puutuvalt LS § 237 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisel tuvastatud süü suurust on tegemist olukorraga, kus inimene sai liiklusõnnetuses kannatada ja jäeti abita, mistõttu leiab kohus, et selle

väärteo puhul on tegemist keskmise süüga. LS § 226 lg 1 puhul on tegemist konkreetse keelu rikkumisega, millise puhul süü suurus ei sõltu numbrilisest näidust, s.t sellest, kui suur joove isikul on tuvastatud. Seega on tegemist keskmise süüga. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus antud s

üütegude puhul ei tuvastanud.

Maakohus asus seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleb m Karistuse õista karistusena arest. määra valikul lähtus maakohus menetlusaluse isiku keskmisest süüst, süütegude korduvusest ning

kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ületavas määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Seejuures on menetlusalusele isikule süüks arvatavate süütegude hulk niivõrd suur, et kõigi karistuste keskmises määras mõistmine tingiks olukorra, et süütegude kogumis mõistetav karistus ületaks sanktsiooni ülemmäära. Seetõttu peab kohus LS § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ettenähtud väärtegude eest mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Maakohus ei pidanud võimalikuks aresti asendamist üldakasuliku tööga, kuna varasem suhteliselt

pikaajaline ja peaaegu maksimaalmääras kantud karistus oodatud mõju ei avaldanud, s.t sellise liigiga karistus jäi tagajärjetuks, mis viitab sellele, et kõik menetlusalust isikut seni säästvad karistuse liigid on menetlusaluse isiku peal juba ära proovitud, kui sellised mõjutusviisid menetlusalust isikut

õiguskuulekusele ei sunni. Lisaks märkis maakohus, et põetav bronhiaalastma ei takista aresti

kandmist, kuivõrd karistuse kandmisele asuvad isikud läbivad kontrolli ning karistuse kandmise

asutustes on arstiabi saadaval ja vajadusel osutatakse karistuse kandmisel olevatele isikutele

tervishoiuteenust. Seejuures on väljaspool kinnipidamisasutust tavapärast elu elades eelviidatud viirusega nakatumise oht kordades suurem kui kinnipidamisasutuses. Seega ei saa menetlusaluse

i Samas siku põetav bronhiaalastma olla karistuse mõistmist või kandmist välistavaks asjaoluks. leidis maakohus, et k est on suhteliselt pikaajaline,, siis uivõrd menetlusalusele isikule mõistetav ar tuleb anda menetlusalusele isikule võimalus arest ära kanda pikema aja jooksul.

2. Harju Maakohtu otsusele esita menetlusaluse isiku O.J-i kaitsja Toomas Alp s apellatsiooni, milles taotleb Harju Maakohtu otsus 21.01.2021.a väärteoasjas nr 4 4740 tü -20- histada osaliselt O.J-i

süüditunnistamises ja karistamises Liiklusseaduse § 1, § 237 lg 1 ja § 223 lg

226 lg 1 järgi. ei ole süüdi väärtegudes, millised on Tunnistada, et menetlusalune isik O.J tem

a suhtes kvalifitseeritud LS § 223 lg 1, § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi. Mõista O.J-ile kar

istuseks LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv.

2.1. Kaitsja le jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et kuivõrd O.J tekitas XX-le ka tervisekahjustuse ja

, siis oleks hoopis X- XX viibis seetõttu ka EMOs l olnud põhjust O.J-i uue vägivalla tõttu karta, mitte vastupidi. Kaheldamatult oli angaaris olles niivõrd purjus, et ta XX

ei olnud võimeline toimuvast aru saama ega teadnud isegi, mida teeb (vt tunnistaja ütlused). QQ Hiljem tarvitas X alkoholi edasi ja joove süvenes. Sellise raskes joobes inimese tegevust ei saa mingil

juhul käsitleda ühiskondlikku korda kaitsva isiku tegevusena, kuna tema reageering mistahes

õiguserikkumisele on ebaadekv ka toimis, tormates sündmuskohal politsei aatne. Sarnaselt X

4-20-4740

5(9)

saabumist ära ootamata ise liikuvale autole ette. Arusaamatu on, millisele tõendile tuginedes kohus leiab, et esimeses kokkupõrkes sai O.J-i tõttu kannatada ning oli kähml X uses kannatanu. Mitte ükski kohtus uuritud tõendiallikas nimetatud asjaolu ei kinnita.

2.2. XX ütlustest tuleneb üheselt, et tema käitumine mõlemas situatsioonis oli olukorra suhtes ebaadekvaatne: ühel juhul püüdis ta auto liikuma hakkamise vältimiseks kahjustada kolmanda isiku vara selle lõhkumise teel, teisel juhul püüdis autot peatada oma keha ette seades, milline tegevus on iseenesest liiklusohtlik, kuna vaatamata autojuhi reageeringule ei saanud X eeldada, et isegi kohese

pidurdamise korral ei ole kaks ja pool tonni kaaluval sõiduautol Audi A 8 üldse mingit pidurdusteekonda. Tagantjärele tunnistab ka ise oma ebaadekvaatset käitumist antud olukorras X sellega, et jõuab järeldusele, et „ilmselt oma kehaga ei olekski saanud” . Eeltoodust tuleneb üheselt,

et sündmuse hetkel reageeris toimuvale ilmselgelt vääralt: seadis ohtu iseenese, X saavutamata

soovitud tagajärge. Seega on käitumine antud olukorras käsitletav huligaansusena, mitte X

liiklusohtliku olukorra ärahoidmisena. Asja ei muuda ka kohtu väide, mille kohaselt püüdis X liikumise pealt politseisse helistada.

2.3. Ka tunnistaja

HH ütlustest ei tulene, kes oli Sakus toimunud sündmuses kannatanu pool. Tunnistaja H tma, X ütluste kohaselt „Hakati ära sõi lõi vastu pagassi käega, siis Ken hüppas autost

välja ja läks le kallale”. Samaaegselt tuleneb ütlustest ka üheselt, et hilisem X- HH XX-le autoga otsasõitmine tulenes pigem ebaõigetest juhtimisvõtetest X enese ettevaatamatusest kui O.J-i

või subjektiivsest küljest kuritegelikust hooletusest kahjuliku tagajärje saabumise suhtes, nagu

ekslikult on väidetud Harju tähelepanu ettevaatamatusest autolt Maakohtu otsuses. Hetkel kui X

kõrvale pööras tõukas auto jätkuv liikumine ta pikali. Seega minetas kontrolli toimuva üle X

lähtuvalt oma seisundist (eelnev rohke alkoholi tarvitamine) ja mitte O.J-i õigusvastasest

käitumisest tulenevalt. Ka tunnistaja kohtuistungil antud ütlustest tuleneb uuritava sündmuse GG

eelne

XX ebaadekvaatne käitumine. Eeltoodust tulevalt on täielikult meelevaldne ja uuritud

tõenditega vastuolus kohtu järeldus selles, et hoopis l oleks olnud põhjust O.J-i uue X-

vägivalla tõttu karta. Ei tohi ära unustada ka, et agressiivset käitumist ilmutas O.J-i ja tema

juhitava liiklusvahendi suhtes esmalt X. Nähes temale teadaolevalt alkoholi tarvitanud isikut

mootorsõiduki rooli istumas, teatab õiguskuulekas kodanik juhtunust politseile, mitte ei hakka hüsteeriliselt sõiduautot taguma.

2.4. O.J tegutses hädaseisundis. Tema subjektiivsest küljest ei pidanud teadma, et tema autole ette tormanud tema ja tema juhitud auto suhtes eelnevalt agressiivselt käitunud isik ei plaanitse

uut vägivalda. Ka varale kahju tekkimise oht on subjektiivselt hädaseisundi olemasoluks piisav asjaolu, kuna varaese (sõidua Audi A 8 ) ei kuulunud O.J-ile ja süüdlane oli seda varaeset uto eelnevalt oma tegevusega juba kahjustanud. Seega reldus selles, et O.J-i on põhjendamatu kohtu jä poolt on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega.

Maakohtu järeldused on meelevaldsed ega vasta sündmuse tehioludele ega väärteoasjas uuritud

tõenditele. õendatud , et esmase konflikti käigus , keda väärteoasjas käsitletakse T ei ole isikuga

kannatanuna, tarvitas O.J

XX kallal vägivalda, mille tõttu isik oli sunnitud pöörduma Erakorralise Meditsiini Osakonda. Ei ole tõendatud, et XX-l eeltoodud raviasutuses tuvastatud muhk

on tekitatud O.J-i . O.J poolt. Agressiivse käitumise algatajaks (löök vastu autot) oli XX on füüsiliselt nii mõõtmete kui kehalise konditsiooni poolest tunduvalt nõrgem isik kui XX. Seega nähes uuesti auto poole sööstvat X, oli O.J alust eeldada, et X soovib uuesti vigastada tema kasutuses olnud sõiduautot või tarvitada tema kui füüsilise isiku kallal elule ja tervisele ohtlikku vägivalda. Eeltoodust tulenevalt viibis O.J oolt juhitud sõiduauto Audi XX ja O.J-i p A 8 kokkupuute hetkel ja vahetult enne seda hädaseisundis. Hädaseisund on tulenevalt seadusest õigusvastasust välistav asjaolu. XX käitumine ei olnud vastavuses hetkesituatsiooniga. XX tunnistab ka ise, ,

et püüdis oma kehaga O.J-i poolt juhitud sõiduautot peatada kuid see ei õnnestunud.

4-20-4740

6(9)

2.5. Olemasolevaid tõendeid ka vastupidiselt tõlgendades ei ole võimalik eitada hädaseisundi esinemist subjektiivselt O.J-i seisukohast lähtudes. Isegi kui oletada, et Harju Maakohtul on õigus ja O.J tekitas temale tervisekahjustuse (muhu) mille tõttu X viibis EMOS. Nüüd, nähes

mõni aeg hiljem enese poolt juhitud sõiduauto poole sööstvat , oli O.J täielik alus XX eeldada, et nüüd soovib X temale eelnevalt toimunu eest kätte maksta ja loomulikult tegi O.J kõik enesest oleneva selleks, et seda vältida. Seejuures pidi X aru saama, et O.J, hoolimata X poolt

toime pandavast sõiduki peatamise katsest, ei kavatse sõidukit peatada vaid, vastupidi, kavatseb sündmuskohast lahkuda, kuid olles hõivatud politseile telefoniga helistamisega, minetas X kontrolli toimuva üle ja sõiduauto lükkas ta pikali. Seejuures oli sõiduki liikumiskiirus sedavõrd väike, et mingeid suuremaid vigastusi X ei saanud, vastasel juhul oleks kohtus arutlusel olnud O.J-i suhtes mitte väärteo vaid kriminaalsüüdistus. -

2.6. KarS § 28 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada

vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. O.J ei olnud

võimalik veenduda, et ilmse vägivallakavatsusega tema poolt juhitud sõiduauto suunas tormaval

isikul on käes telefon ja mitte kehavigastuste tekitamiseks kohaldatud või sellise esemena kasutatav

esXX poolt tema suhtes eelnevalt toime pandud käitumisakt andis põhjendatud aluse O.J-ile eeldada X

poolt tema suhtes uut vägivaldset käitumist. Seejuures on kohatu vägivallatseja suhtes

rääkida O.J-i poolt mingist õiguslikult lubamatust liiklusõnnetuse sündmuskohast lahkumisest jne.

2.7. Üheselt on väärteoasjas tuvastatav, et antud juhul O.J igasugune tahtlus (ka kaudse tahtluse

vormis) tema kasutuses olnud sõiduautole varakahju või füüsilisele isikule tervisekahjustuse

tekitamiseks puudus. Isegi juhul, kui esines kaudne tahtlus teo suhtes, kuid tagajärg põhjustati ettevaatamatusest ei saa subjektiivsest küljest eristada tahtlust varakahju või isikukahju põhjustamise suhtes, kuivõrd need on põhjuslikult seotud ühe ja sama süüteo toimepanemisega. LS § 237 lg 1 õiguserikkumise koosseis O.J-i käitumises puudub. O.J on kohtuistungil üksikasjalikult seletanud, et kuigi autoga kokkupuute tagajärjel isik komistas ja vist kukkus maha, ei julgenud tema minna sinna vaatama, sest eelmine kord isik tuli temale kallale. Alkoholi hakkas O.J tarvitama

seetõttu, et oli toimunu mõju all ja ei suutnud pingeid kuidagi teistmoodi maandada. Kuna

subjektiivselt O.J ei saanud aru, et tema on põhjustanud liiklusõnnetuse ning temal olnuks kohustus sellest politseile teatada, puudub O.J-i käitumises antud juhul ka LS § 226 lg 1 ettenähtud väärteo koosseis.

2.8. O.J-ile mõistetud karistus ei ole vastavuses süüteo raskusega ega süüdimõistetu isikuga.

Ka kriminaalsüüdistuse puhul tuleb igal konkreetsel juhul isiku süüdimõistmisel arvestada teoprovokatsiooni, s.t kas tegu on provotseeritud kannatanu eelnevast ebaõiguspärasest käitumisest. Kaheldamatult on tõendatud, et sündmusele vahetult eelneval ajal tagus rusikatega vastu O.J-i X kasutuses olnud autot, eesmärgiga seda kahjustada. Kas sellise tegevuse põhjuseks oli asjaolu, et teda sõitma ei võetud või tõepoolest ühiskondliku korra kaitsmine, nagu tõlgendab kohus, on fakti

küsimus. Kaheldamatult kuulunuks nimetatud asjaolu arvestamisele O.J-ile karistuse kohaldamisel ka juhul kui kohus ei tuvastanud hädaseisundi esinemist. O.J on astmaatik ja riigis valitseb koroonaepideemia. Alusetu on väita, et nakatumine kinnipidamiskohas on vähetõenäolisem

kui vabaduses viibides. Alles äsja nakatus väga suur hulk Viru Vangla kinnipeetavaid, kes käesolevaks ajaks on paranenud. Koroonahaigus väljendub enamikjuhtudel hingamispuudulikkuses. Seda ohtlikum on nimetatud nakkus isikutele, kes kannatavad krooniliste hingamispuudulikkusega

seotud haiguste käes. O.J-i puhul on nakatumine üheselt tõlgendatav fataalse tagajärje saabumisega. Tekib küsimus, kas tema poolt toimepandud õiguserikkumine – juhiloata sõit on sellise

ühiskonnaohtlikkusega tegu, mis praeguses epidemioloogilises olukorras tingib tema surmaohtu

4-20-4740

7(9)

seadmise. Sellisele küsimusele saab vastata üheselt eitavalt. Edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks piisab O.J-i karistamisest 201 lg 2 alusel rahatrahviga. LS §

3. Vastavalt VTMS § 145 lg le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele -

menetlejale, et selgitada välja kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses.

Tutvudes apellatsioonkaebusega ei nõustu kohtuväline menetleja kaebusega ja palub jätta apellatsioon rahuldamata. Maakohus on oma otsuses põhjalikult kajastanud kõiki apellatsioonis välja toodud asjaolusid. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ja on õigesti leidnud, et

menetlusalusele isikule etteheidetavad rikkumised on tõendatud, on kvalifitseeritud õigesti ja kuuluvad karistamisele liiklusseaduse alusel. Kohtuväline menetleja nõustub täielikult maakohtu o

tsusega ja leiab, et O.J-ile on määratud proportsionaalne karistus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta

rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

5. Apellatsioonis ei vaidlustata O.J-i süüdi tunnistamist LS § 201 lg 2 järgi, kuid palutakse m

õista O.J-ile karistuseks LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv. O.J-i süüditunnistamises ja iiklusseaduse § 223 lg 1, § 237 lg 1 ja § karistamises l 226 lg 1 järgi palub kaitsja maakohtu otsuse tühistada.

6. Kaitsja leiab apellatsioonis, e O.J tegutses - t XX le otsa sõites hädaseisundis. Tema

subjektiivsest küljest ei pidanud teadma, et tema autole ette tormanud tema ja tema juhitud auto

suhtes eelnevalt agressiivselt käitunud isik ei plaanitse uut vägivalda. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. toimus rünne O.J-i või kolmanda isiku (auto Isegi, kui eeldada, et omaniku) t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja õigushüvele, eeldab hädakaitseseisund kaitsetahe –

tegutseb kaitseolukorras, samuti peab ta tegutsema O.J-i sellest arusaamast lähtuvalt.

kohtuistungil antud ütlused kaitsetahtele ei viita. Nimelt on O.J selgitanud, et XX astus

järsku autole nurka ette, tema siis juba sõitis, ei saanud mitte midagi teha. Isik tuli teele ette, ei k - arjunud ega viibanud käega, lihtsalt tuli. Kiirus oli 0, võib olla natukene veeres, ei mäleta täpselt seda hetke, mäletab, et jäi seisma ristmikul, vaatas ühele poole, teisele poole, hakkas sõitma, siis järsku silmanurgast nägi, et astus ette. Ei saanud mi Ei sõitnud talle otsa, tte midagi teha enam. ta astus see hetk ette. Seega välistavad menetlusaluse isiku enda ütlused igasuguse teadliku kaitsetahte,

mistõttu on kaitsja seisukohad hädakaitseseisundis tegutsemisest alusetud ja otsitud. Eeltoodust tulenevalt ei oma ka sisulist tähtsus see, kes oli eelnevalt angaaris asetleidnud kähmluses kannatanu. Samas on maakohus selgelt viidanud tunnistajate nii otseselt ( ) kui kaudselt ( ütlustele, mis HH QQ) viitavad sellele, et O.J läks ris teda sõitma minemast takistada püüdnud angaa XX-le kallale.

7. Maakohus tuvastas, et O.J sõitis oma juhitud sõidukiga otsa jalakäijale XX-le. Videosalvestiselt on näha, et XX lähenes sõidukile nii, et ta pidi olema sõidukijuhile nähtav vähemalt kõrvalistuja küljeaknast. liikus sõiduki ette ja jäi näoga juhipoole seisma. Seistes sõiduki ees,

XX pidi juht teda esiklaasist nägema. Sellele vaatamata jätkas O.J sõidukiga sõitmist, hoolimata sellest, et inimene tema auto ees oli. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kaheldamatult oli angaaris XX olles niivõrd purjus, et ta ei olnud võimeline toimuvast aru saama, hiljem tarvitas X alkoholi edasi ja joove süvenes. Sellise raskes joobes inimese tegevust ei saa mingil juhul käsitleda ühiskondlikku korda kaitsva isiku tegevusena, kuna tema reageering mistahes õiguserikkumisele on ebaadekvaatne. Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus esmalt, et kaitsja väiteid XX raskes joobes oleku kohta

4-20-4740

8(9)

Kiisa kaupluse juures seejuures toimunud intsidendis ei kinnita ükski tõend. Maakohus on asjakohaselt viidanud videosalvestisele, millest nähtub, et XX liigub parklas täiesti sirgelt, suutes ka

ühe käega vastu autot toetudes tasakaalu säilitada. peab ringkonnakohus õiguslikult Samas

asjakohatuks kaitsja arutlust, justkui õigustaks kannatanu raske joove O.J-i poolt liiklusnõuete täitm ta jätmist ja kannatanu tervise kahjustamist. Maakohus on õigesti tuva a stanud, et O.J pidas võimalikuks, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik ega hoolas, siis tekitab ta liiklusohu, mis võib põhjustada liiklusõnnetuse, s.t ta möönis seda, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik, võib ta sõidukit kui tema jaoks võõrast vara kahjustada. Samuti pidi ta sõiduki juhina aru saama, et kui tema juhitud sõiduki ees on inimene ning sellest hoolimata jätkab ta sõidukiga liikumist, siis rikub ta sellise käitumisega liiklusseadust ning ohustab teist inimest. Sellest hoolimata

ei suhtunud ta liiklusnõuete täitmisse piisavalt kohusetundlikult ning põhjustas oma tegevusega ettevaatamatusest -le tervisekahjustuse. XX

8. Samuti on maakohus asjakohaselt leidnud, et menetlusalune isik

kukkus nägi üheselt, et XX

tema käitumise tõttu pikali keset sõiduteed ning juhul, kui paremalt oleks lähenenud veel mõni

sõiduk, võinuks ka s le otsa sõita. Peale liiklusõnnetuse põhjustamist lahkus juht ee XX-

sündmuskohalt ilma Häirekeskust teavitamata, abivajajale esmaabi andmata kui ka liiklusõnnetuse

pealtnägijate andmeid üleskirjutamata. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga, et O.J

sai liiklussituatsiooni arvestades aru, et ta oli põhjustanud liiklusõnnetuse ning tal oli

igasugune alus eeldada, et liiklusõnnetuse tagajärjel võis inimene viga saada. rvestades süüteo A

tehiolusid puudus menetlusalusel isikul igasugune alus arvata, et

XX võis jääda vigastamata, mistõttu on süütegu toime pandud kavatsetult. ks väiteid, et O.J

Isegi, kui pidada usutava kartis

XX rünnet, ei õigusta see sündmuskohalt lahkumist ja Häirekeskusesse helistamata jätmist. Kaitsja väide, et ei olnud võimalik veenduda, et on käes telefon ja mitte O.J kannatanul kehavigastuste tekitami i sellise esemena kasutatav ese, seks kohaldatud võ on täiesti alusetud ega põhine menetlusaluse isiku enda ütlustel, rääkimata muudest tõenditest.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks O.J-i süüditunnistamises ja karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1, § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi.

9. Nagu maakohus juba märkis, tuleb karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada isiku

süüd, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel sellega, et menetlusalust isikut on varasemalt neljal korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Eelnimetatud liiklusalaste väärtegude

eest on O.J-i karistatud rahatrahvidega, mis kõik on jäetud tasumata. Samuti on isikut

karistatud arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga ning mis on isikul täidetud. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole.

Maakohus on põhjendanud, miks ta leidis, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ja

seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Maakohus on üks mõistmisel arvestanud isiku süü suurusega, süüt ikkaritus te egude korduvusega, kergendavate ja raskendavaid asjaolude puudumisega ning võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei pidanud

võimalikuks aresti asendamist üldakasuliku tööga. es maakohtu otsus väljatoodud

Arvestad asjaolusid leiab ringkonnakohus, et O.J-ile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1

sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset

prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka karistust puudutavas osas.

Maakohus on võtnud seisukoha ka apellatsioonis toodud väite osas, mis puudutab O.J-i

tervislikku seisundit ja sellega seonduvalt aresti kandmist. Nimelt on maakohus märkinud, et

4-20-4740

9(9)

bronhiaalastma ei takista aresti kandmist, kuivõrd karistuse kandmisele asuvad isikud läbivad kontrolli ning karistuse kandmise asutustes on arstiabi saadaval ja vajadusel osutatakse karistuse

kandmisel olevatele isikutele tervishoiuteenust. Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et

väljaspool kinnipidamisasutust tavapärast elu elades on COVID-19 viirusega nakatumise oht kordades suurem kui kinnipidamisasutuses. Seega ei saa menetlusaluse isiku põetav bronhiaalastma olla karistuse mõistmist või kandmist välistavaks asjaoluks.

10. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes VTMS § 145 lg le 1 ja § 147 lg 1 p le 1 jätab ringkonnakohus - - Harju Maakohtu 21.01.2021 teoasjas nr 4-20-4740 muutmata ja esitatud apellatsiooni . a otsuse väär rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)