3-19-1448/61 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1448

Haldusasi

OÜ PrügiAbi, OÜ Saareaare, Q, B, C ja H kaebus

Saaremaa Vallvolikogu 28. märtsi 2019. a otsuse nr 1-

3/47

tühisuse

tuvastamiseks

või

alternatiivselt

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ PrügiAbi, OÜ Saareaare, Q, B, C, H;

esindaja v.adv Rait Sarjas

Vastustaja – Saaremaa vald; esindaja v.adv Veikko

Puolakainen

Kolmas isik – Energialevi OÜ; esindaja Jüri Reede

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Energialevi OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda

apellatsioonkaebuse

lisa

ja

Energialevi

OÜ

03.03.2021

menetlusdokumendi lisa võtmisest haldusasja materjalide juurde. Võtta haldusasja

materjalide

juurde

apellatsioonkaebuse

lisad

2–8

ja

kaebajate

19.02.2021

menetlusdokumendi lisad 1–3.

2. Jätta Energialevi OÜ taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

3. Rahuldada Energialevi OÜ apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 29.

septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-1448. Teha haldusasjas nr 3-19-1448 uus

otsus, millega jätta OÜ PrügiAbi, OÜ Saareaare, Q, B, C ja H kaebus rahuldamata.

4. Mõista OÜ-lt PrügiAbi, OÜ-lt Saareaare, Q-lt, B-lt, C-lt ja H-lt solidaarselt välja

Energialevi OÜ esimese ja teise kohtuastme menetluskulud kokku 815 (kaheksasada

viisteist) eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-19-1448

2(16)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.04.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pihtla Vallavalitsus andis 25.03.1996 korraldusega nr 84 „Lahe küla Tänava maaüksuse

asendusmaaks andmine“ (korraldus nr 84) maareformi seaduse § 11 lg-te 1 ja 2 alusel Ä-le riigi

tagavaramaast asendusmaa asukohaga Saare maakond, Pihtla vald, Lahe küla, Tänava

maaüksus (praegune Lautri katastriüksus, katastritunnus 59201:001:0908, pindala 4,5 ha).

Asendusmaa andmise tingimusteks oli muu hulgas tagada läbipääs maaüksuse avalikel teedel

(p 5.2.) ning jätta avalikuks kasutamiseks 0,1 ha paadisadama juures olevast maast (p 5.4).

2. Pihtla Vallavolikogu kinnitas 15.11.2005 otsusega nr 94 „Kohalike teede ja hooldatavate

erateede nimekirja kinnitamine“ (otsus nr 94) teeseaduse (TeeS) § 51 ja § 4 lg 3 alusel kohalike

teede nimekirja (p 1) ja valla hooldatavate erateede nimekirja (p 2). Otsuses toodud kohalike

teede nimekirjas on nimetatud ka Laheküla sadama tee (tee number 5920005, pikkus 0,78 km).

3. C, Saareaare OÜ, PrügiAbi OÜ, B, H ja Q on vastavalt Saaremaa vallas Tirbi külas asuvate

Ränga kinnistu, Saadu kinnistu, Männioksa kinnistu, Kiti kinnistu, Niidu kinnistu ning Kõutsi

kinnistu omanikud. Nende kinnistute lähedal asub Kadaka kinnistu, mille koosseisus oleval

Lautri katastriüksusel paikneb Vanamõisa-Laheküla tee, mis viib Siia lautrikohani ja mereni.

Alates 2016. a-st on Kadaka kinnistu omanik Energialevi OÜ.

4. Energialevi OÜ pöördus 15.09.2018 avaldusega Saaremaa Vallavolikogu poole sooviga

saada nõusolek kallasraja sulgemiseks Saaremaa vallas Tirbi külas Lautri katastriüksusel.

Saaremaa Vallavolikogu keeldus 05.10.2018 kirjaga nr 1-10/94-2 kallasraja tõkestamise

taotluse menetlemisest.

5. Energialevi OÜ pöördus 10.12.2018 Saaremaa Vallavolikogu poole sooviga saada nõusolek

kallasraja tõkestamiseks Saaremaa vallas Tirbi külas Lautri katastriüksusel. Saaremaa

Vallavolikogu 28.03.2019 otsusega nr 1-3/47 anti keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 38 lg 5 alusel Energialevi OÜ-le nõusolek kallasraja tõkestamiseks Lautri

katastriüksusel loomade karjatamise korraldamise eesmärgil vastavalt otsuse lisale.

6. OÜ PrügiAbi, R, OÜ Saareaare, Q, B, C ja H esitasid 29.04.2019 Saaremaa Vallavolikogu

28.03.2019 otsusele nr 1-3/47 vaide, mille Saaremaa Vallavolikogu jättis 20.06.2019

vaideotsusega rahuldamata.

3-19-1448

3(16)

7. OÜ PrügiAbi, OÜ Saareaare, Q, B, C ja H (kaebajad) esitasid 30.07.2019 Tallinna

Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.12.2019) Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsuse nr

1-3/47 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks.

Vaidlustatavas otsuses puudub faktiline alus, mistõttu see on tühine. Lautri katastriüksuse sellel

osal, kus taotletakse kallasraja tõkestamist, ei asu karjamaad ega rannaniitu, vaid avalik tee ja

kohaliku kogukonna kasutuses olev lautrikoht, mille kaudu on toimunud paatide veeskamine

üle 50 aasta. Avaliku kasutuse tagamine nii lautrikoha kasutamise kui juurdepääsutee osas oli

korralduse nr 84 tingimuseks. Otsusega nr 94 kinnitati juurdepääsutee Laheküla sadama tee

lautrikohani kohalikuks teeks. Pihtla valla rannaalade üldplaneeringuga (ÜP) nähti ette

Laheküla (tänase Tirbi küla) enimkasutatud lautrikoha korrastamine. Seega on kohalik

omavalitsus näinud vajadust, et Lautri maaüksusel asuv kohalik tee, kallasrada ja kinnistuga

piirnev lautrikoht oleksid avalikus kasutuses. Samale seisukohale on vastustaja asunud ka

varasemalt – Saaremaa Vallavolikogu keeldus 05.10.2018 vastuses nr 1-10/94-2 Energialevi

OÜ kallasraja tõkestamise taotluse menetlemisest põhjusel, et puudub KeÜS § 38 lg-s 5 toodud

alus. Seejuures nähtub 05.10.2018 vastusest, et vastustaja on silmas pidanud kallasraja

tõkestamist, mitte sulgemist. Vaidlustatud otsuse lisas ei nähta ette kiviaia rajamist kallasrajale,

kuid otsuses endas antakse justkui luba kallasrada tõkestada ka kiviaiaga. Vastavalt KeÜS-le

võib kallasrada tõkestada karja-, mitte kiviaiaga. Kiviaed kallasrajal takistab paatide

veeskamist. Selgusetuks jääb, kuhu on lubatud paigaldada elektrikarjus.

Isegi kui vaidlusalune otsus ei ole tühine, tuleb see tühistada. Kallasraja tõkestamise nõusoleku

andmise menetluses oleks tulnud asjaolusid arvestades kaaluda, millist võimalikku kahju

kannatavad kolmandad isikud, kelle õigusi – liigelda avalikul teel ja kasutada avalikku

lautrikohta – piiratakse. Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused. Lautri katastriüksus

piirneb avalikus kasutuses oleva lautrikohaga, milleni viib avalik tee.

Ebaõige on vaideotsuses toodud seisukoht, et korraldus nr 84 ei oma enam õigustoimet.

Asendusmaa määramise korralduses on kohalik omavalitsus näinud ette tingimused, mida ei ole

hiljem tühistatud või kehtetuks tunnistatud, mistõttu kehtivad need tänaseni. Ühtegi

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-s 2 sätestatud alust ei esine, seega on korraldus kehtiv

haldusakt.

Lautri katastriüksusega piirnev lautrikoht ei ole Lautri katastriüksuse osa, sest maaüksuse piir

lõpeb merepiiriga. Lauter asub Läänemeres, s.t avalikus veekogus. Avalikus veekogus asuv

lauter saab olla vaid avalikus kasutuses. Kallasraja tõkestamise nõusolek takistab liiklemist

avalikul teel. Avalik terviktee lõpeb lautrikohas, s.t asub osaliselt kallasrajal. Lautrikohast edasi

suundub eratee, mis on mitmete kaebajate ainus juurdepääsutee nende omanduses olevate

kinnistuteni. Vaidlustatud otsuses ei ole kallasrajal asuva avaliku tee kasutamise võimalikkust

üldse kaalutud. Kuna avalikult kasutatava tee olemasolu on eelduseks kallasrajale pääsemiseks,

on see asjaolu oluline. Lautri maaüksusel ei ole olnud ühtegi muud avalikult kasutatavat teed

peale selle, mille üle praegu on vaidlus. Tegemist on teega, mis viis Siia lautrikohani ja sealt

edasi praeguste põhjapoolsete kinnistuteni. Seega oli juba 1996. a-l olemas avalikult kasutatav

tee. Siia lautrikoht külgneb kallasrajaga. Kallasrajale peab olema juurdepääs kõigil, sõltumata

omaniku tahtest.

ÜP kohaselt on avalikus kasutuses olev Vanamõisa-Laheküla tee, mis lõpeb Siia lautrikohas,

üks kahest Tirbi külas asuvast avalikust juurdepääsust kallasrajale. Kuna kohalik omavalitsus

on ÜP-ga määranud avaliku juurdepääsu kallasrajale, siis on kaebajatel subjektiivne õigus

nõuda, et mööda seda juurdepääsu oleks kallasrajale pääsemine ka tegelikkuses võimalik.

Vastustaja on lugenud kallasraja sihipärase kasutamise jaoks piisavaks, et varem ehitatud

kiviaiale on tehtud 80–90 cm laiune ava. Selliselt ei ole aga tagatud juurdepääs kallasrajale

3-19-1448

4(16)

veesõidukite veeskamiseks. Selle tuvastas ka Kuressaare politseijaoskonna patrulltalitus

06.06.2019 lautrikohta külastades, eesmärgiga viia läbi riiklikku järelevalvet ja kaardistada

lautrikoht merepäästesündmuste korral kasutamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt

kohtule väljastatud tõend kinnitab, et Kadaka kinnistu omanik on teadlikult rajanud 2018. a-l

kiviaia, et sadam (Siia lautrikoht) sulgeda. Samuti nähtub, et vastustaja väidetult varem valmis

ehitatud kiviaed on tegelikkuses 2018. a-l ehituskeeluvööndisse ehitatud rajatis. Pihtla

osavallakogu 15.11.2018 koosoleku protokoll ning asjast puudutatud isikute nõusolek kinnitab

lautrikoha kasutamise olulisust kohalikele elanikele ja kaluritele ning vajadust tagada

juurdepääs Siia lautrikohale mööda ajaloolist Vanamõisa-Laheküla teed.

8. Saaremaa vald palus jätta kaebuse rahuldamata.

Enamus kaebajate väiteid väljub praeguse vaidluse raamest ja puudutab pigem haldusasja nr 3-

19-755. Lautri katastriüksusel ei ole täna avalikult kasutatavat teed. Korraldusega nr 84 ei ole

seatud seadusjärgset kitsendust Lautri katastriüksusele. Kitsendused saavad tekkida vastavalt

seadusele,

mis

kantakse

kinnistusraamatusse

või

ehitisregistrisse

ja

Maa-ameti

kaardirakendusele (sundvaldus), ja mis laienevad kinnistu igakordsele omanikule. Lautri

katastriüksusel puuduvad kinnistusraamatus kitsendused juurdepääsude osas, samuti ei ole

märget paadisadama avaliku kasutuse kohta. Korralduse nr 84 p-des 5.2 ja 5.4 toodud

kitsendused on informatiivse tähendusega. Need tingimused ei saa olla ka kõrvaltingimused,

kuna ei ole seotud haldusakti põhiregulatsiooniga. Korraldus nr 84 ei ole vastustajale siduv ega

täitmiseks kohustuslik. Korraldusest nr 84 ei tulene kaebajatele õiguslikku alust nõuda

juurdepääsu kallasrajale Lautri katastriüksust läbiva eratee kaudu. Korraldus nr 84 on

väljastatud omanikule. Tänaseks on omanikud mitmel korral vahetunud.

Vastustajale teadaolevalt on juurdepääs lautrikohale olemas ja seda on võimaldatud kasutada

kokkuleppel maaomanikuga kõigile, kes soovivad lautrikohta sihtotstarbeliselt kasutada. Siia

lautrikohal kui avalikul lautrikohal puudub igasugune õiguslik alus, seda on kasutatud nn

tavaõiguse alusel. Seda, et tegemist peaks olema avalikkusele ligipääsetava lautrikohaga, ei

käsitle ükski kehtiv planeering, sh ÜP. Kolmanda isiku kinnitusel on Siia lautrikoht osa tema

omandist ja ühelgi kolmandal isikul ei ole õigust nõuda sellele juurdepääsu üle tema kinnisasja.

Vallavolikogu 05.10.2018 kiri oli vastus kolmanda isiku taotlusele kallasraja sulgemiseks, mitte

selle tõkestamiseks.

Vaidlustatud otsuses ei esine ühtegi HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühisuse alust. Kuna kallasraja

tõkestamise puhul ei ole liikumine kallasrajal takistatud, vaid üksnes mõnevõrra raskendatud,

ei pruugi avalik huvi kallasraja tõkestamise keelamiseks enamasti olla kuigi oluline ning

maaomanik peaks üldjuhul saama vajalikud kraavid ja aiad rajatud. Kallasraja tõkestamiseks

nõusoleku andmise eelduseks on tõkkest läbipääs, mida on puudutatud isik ka võimaldanud.

Kallasraja tõkestamine ei riku kuidagi kolmandate isikute õigusi, kuna sellel liikumine ja

ligipääs sinna on võimaldatud. Kiviaia rajamist ei ole keegi taotlenud, seega ei saagi see olla

vaidlusaluses otsuses ette nähtud. Kallasrada on soovitud tõkestada elektrikarjusega ning sellele

paigaldatakse avatavad vedruväravad ja läbipääsud. Varem paigaldatud kiviaiale on tehtud ava,

mis tagab vaba läbipääsu kallasrajale.

Kuna tegemist ei ole avaliku teega ega lautrikohaga, ei olnud vaidlusaluses otsuses vajalik

kaalutleda seda, millist võimalikku kahju kannatavad kolmandad isikud. Vaidlustatud otsuse

eesmärgiks oli kallasraja tõkestamise lubamine ning puudutatud isiku kohustamine tagada vaba

ligipääs kallasrajale. Otsusega ei ole rikutud kolmandate isikute subjektiivseid õigusi, kuna on

lubatud kallasrada tõkestada loomade karjatamise eesmärgil ning tagatud on tõkkest üle- ja

läbipääs kallasrada mööda liikumiseks.

3-19-1448

5(16)

9. Energialevi OÜ palus jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

Vaidlustatud otsuse esemeks on kallasraja tõkestamiseks nõusoleku andmine. Tähelepanuta

tuleb jätta kõik väited, mis väljuvad Lautri maaüksuse territooriumist ega puuduta kallasraja

kasutamist. Küsimus saab olla vaid kallasraja kasutamise võimalikkuses 10 m ulatuses

veepiirist kogu ranniku ulatuses. Seda on võimaldatud – kolmas isik on taganud väravatega

läbipääsu naaberkinnistutelt kallasrajale pääsemiseks. Kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole

riivatud. Lisaks on kaebajatel juurdepääs merele oma kinnistute kallasradadelt. Lautri

maaüksuse kui eraomandis oleva kinnisasja kallasrajast väljajääva osa kasutamisega

seonduvate vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seda kinnitab fakt, et

haldusasjas nr 3-19-755 on kaebajad ise juhtinud kohtu tähelepanu tsiviilvaidlusele nr 2-18-

8986, mille esemeks on just Lautri maaüksuse kasutamise õigus kolmanda isiku poolt

eraõiguslikul alusel. Üldkohus ei tuvastanud avalik-õiguslike kitsenduste esinemist Lautri

maaüksusel. Haldusasjas nr 3-19-755 on kaebajad selgitanud, et nad ei ole teadlikult

vaidlustanud Saaremaa Vallavalitsuse 09.07.2019 korraldust nr 2-3/1187 „Sundvalduse

seadmise menetluse mittealgatamine“. Seega on nad ise loobunud kaebeõiguse kasutamisest

avalik-õigusliku kitsenduse seadmise küsimuses Lautri maaüksusele ning see õigus on

lõppenud.

Lautri katastriüksusel ei asu ühtegi avaliku ega erateena määratletavat teed. Lautrikoht on

määratlemata mõiste, mille all tavakeeles peetakse silmas kohta, kuhu paadiga on võimalik

randuda. Kõik kaebajad omavad puudutatud piirkonnas kallasrajaga maaüksusi ja neil on

lautrikohtade kasutamise võimalus.

Korraldus nr 84 ei ole kehtiv. Sellega anti Ä-le õigus omandada maaüksus ning korraldus kehtis

kuni haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni (HMS § 61 lg 2), s.t maaüksuse saamisel

õigustatud isiku omandisse lõppes ka korralduse kehtivus. Tirbi külas asuva Lautri

katastriüksuse ja korralduses nr 84 nimetatud Lahe külas asuva Tänava maaüksuse vahel ei ole

võimalik tuvastada mingit seost. Korraldus ei sea ühelegi kinnisasjale seadusjärgseid avalik-

õiguslikke kitsendusi.

ÜP-s ei ole märgitud ühtegi teena käsitatavat ala Lautri maaüksusel kallasrajani ulatavana. Isegi

kui see nii oleks, siis ÜP ei sea ühelegi kinnisasjale seadusjärgseid kitsendusi. Lautri

maaüksusel paatide veeskamine on toimunud vaid kinnisasja igakordse omaniku loal.

Kaebajate poolt on meelevaldne ja alusetu Lautri maaüksuse sidumine Pihtla valla

arengukavaga. Arusaamatu on, miks soovivad kaebajad kasutada paatide veeskamiseks vaid

Lautri katastriüksusel asuvat kallasrada, kus ei asu selleks ühtegi ehitist-rajatist, kui samas on

läheduses avalikult kasutatava valla tee ääres 30 m pikkune ja 3 m laiune kai (Sadama

maaüksuse kallasrajal).

Kaebajad ei ole põhistanud oma subjektiivsete õiguste riivet. Avaliku huvi kaitseks on

kaebeõigus HKMS § 44 lg-st 2 tulenevalt välistatud. Kaebus tuleks jätta läbi vaatamata

kaebeõiguse puudumise tõttu.

Lautri maaüksusel on kallasrada tõkestatud vaid katastriüksuse piiridel, tagades seejuures

kallasrajale ligipääsu. Lautri maaüksuse piiride vahelisele alale ei ole kolmas isik paigaldanud

ühtegi tõket kallasrajal liikumiseks. Kallasraja kasutamise õigus hõlmab vaid 10-meetrist lõiku

veepiirist paralleelselt kaldaga, mitte aga 10-meetrisest kallasraja mõjualast väljajäävaid maa-

alasid võõrastel kinnistutel ristisuunaliselt kaldaga.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.09.2020 otsusega kaebuse ja tühistas Saaremaa

Vallavolikogu 28.03.2019 otsuse nr 1-3/47; jättis kaebajate menetluskulud vastustaja kanda ja

3-19-1448

6(16)

kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda; mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja

menetluskulud 2385 eurot, sh õigusabikulud 2295 eurot ja riigilõivu 90 eurot.

Vaidlustatud otsuse tühisusele viitavaid aluseid (HMS § 63 lg 2) ja asjaolusid ei esine. Otsuse

põhjendused, sh faktiline ja õiguslik alus, on otsuses esitatud. Otsuse faktiliste asjaolude

tõendamatus või asjakohatus saab olla aluseks otsuse tühistamisele, mitte tühisuse

tuvastamisele.

Vastustaja on andnud kallasraja tõkestamisega kolmandale isikule ühtlasi nõusoleku avaliku tee

tõkestamiseks ning on seejuures jätnud tee avalikku kasutust puudutava asjaolu arvestamata.

Kohus nõustub kaebajatega, et Lautri katastriüksusel ja Siia lautrikohani suunduv tee on

avalikus kasutuses olev tee. TeeS jõustumisest 23.03.1999 kuni selle kehtetuks tunnistanud

ehitusseadustiku (EhS) jõustumiseni 01.07.2015 pidi eratee avalikuks kasutamiseks määramine

toimuma vastavalt TeeS § 4 lg-le 3, mille kohaselt oli tee avalikuks kasutamiseks määramise

eeldusteks kokkulepe tee omanikuga ning kohaliku omavalitsuse asjakohane haldusakt.

Seejuures võis sellist avalikult kasutatavat teed kasutada igaüks TeeS-s ja teistes õigusaktides

sätestatud piirangutega (TeeS § 4 lg 1). Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seaduse (EhSRS) §-s 24 on sätestatud, et TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud jäävad kehtima

lepingute kehtivuse lõpuni. Seega jäi kehtima ka tee avaliku kasutuse seisund kõikidele nendele

teedele, mille alusel tee avalik kasutus oli määratletud kooskõlas kuni 01.07.2015 kehtinud

TeeS-ga.

Otsusest nr 94 nähtuvalt on Vanamõisa-Laheküla tee ja Laheküla sadama tee (tee numbrid

vastavalt 5920004 ja 5920005) kantud valla kohalike teede nimekirja vastavalt pikkustega 2,03

km ja 0,78 km, kokku 2,81 km. Nimetatud teelõigud on kallasrajani ja lautrikohani viiva tee

osad. Otsuses on viidatud TeeS § 4 lg-le 3. Sellest võib järeldada, et vaidlusalune tee on

kogupikkuses 2,81 km määratud avalikku kasutusse kohaliku teena tee omaniku nõusolekul ja

tee omanikuga sõlmitud lepingu alusel. See tähendab, et otsusega muudeti tee õiguslikku

seisundit ning eratee määrati avalikuks kasutamiseks mõeldud teeks. Arvestades otsuses

viidatud õiguslikke aluseid ja otsuse sisu, samuti EhSRS §-i 24, ei ole nimekiri pelgalt

informatiivne dokument, vaid haldusakt, mis loob õiguslikke tagajärgi. Kohalike teede nimekiri

on haldusakt ka seetõttu, et küsimusest, kas tegemist on kohaliku teega või mitte, sõltusid TeeS-

st nähtuvalt muu hulgas kohaliku omavalitsuse õigused ja kohustused, samuti tee kasutamise

õigus (TeeS § 4 lg 1). Otsus nr 94 on üldkorraldus (HMS § 51 lg 2), kuna sellega muudetakse

asja (tee või tänava) avalik-õiguslikku seisundit. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta,

et kõnealune haldusakt oleks kehtetuks tunnistatud. Tegemist on kehtiva haldusaktiga (HMS §

61 lg 2), arvestades mh, et selles pole määratud kehtivusaega, selle kehtivus pole seotud

haldusakti õiguste realiseerimisega ega ka kohustustega.

Kui eratee on juba varem määratud sel ajal kehtinud õiguslikel alustel avalikuks kasutamiseks

ning seda ka faktiliselt selliselt kasutatakse (ehk tee avalik kasutus muutub tavaks), ei või eratee

omanik vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg-le 1 lõpetada ega takistada tee kasutamist.

Selline keeld kehtib eratee omaniku suhtes ka vastava kinnistusraamatu kandeta, kuna tegemist

on vahetu seadusjärgse omandikitsendusega. Seega ei ole juba kord TeeS § 4 lg 3 alusel

avalikuks kasutamiseks määratud eratee jätkuvaks kasutamiseks vajalik uue omaniku

nõusolekut, kui eratee võõrandatakse. Kehtivaid haldusakte arvestades ei saa vastustaja

vastupidiseid haldusakte anda enne, kui eelnevad (teistsuguse sisuga) haldusaktid on HMS §-

des 64–70 sätestatud korda järgides kehtetuks tunnistatud või muudetud.

Ainuüksi asjaolu, et vastustaja on vaidlusalust otsust andes jätnud arvestamata tee avaliku

kasutuse seisundi ja lubanud kallasraja tõkestamisega tõkestada ka avalikus kasutuses oleva tee,

on aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustajale õigust

3-19-1448

7(16)

anda kinnistu omanikule nõusolek avalikku kasutusse määratud tee tõkestamiseks. Samuti ei

tulene ühestki õigusaktist kolmandale isikule õigust avalikus kasutuses oleva tee tõkestamiseks.

Vastupidiselt lasub vastustajal kohustus tagada avalikus kasutuses olevate teede sihtotstarbeline

kasutamine (see on hõlmatud planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 p-st 6 tuleneva kohustusega

tagada planeeringu järgimine, samuti kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6

lg-st 1 tuleneva kohustusega tagada valla teede korrashoid). Kolmandal isikul lasub kohustus

tagada läbipääs avalikus kasutuses olevalt teelt lautrikohani, mis on avaliku veekogu osa.

Veekogu või kaldakinnisasja omanik ei tohi avaliku või avalikult kasutatava veekogu

kasutamist takistada (KeÜS § 37 lg 5). Avalike veekogude puhul ulatub kinnisomand veekogu

kaldajooneni (AÕS § 133). Seega ei kuulu Lautri katastriüksusega piirnev Siia lautrikoht

kolmanda isiku omandiõiguse juurde ning tegemist on avaliku veekogu osaga. Seejuures

kujutab veekogu avalik kasutamine endast omandikitsendust, mida veekogu või kaldakinnisasja

omanik on kohustatud taluma. Veekogu avaliku kasutamise regulatsiooni täiendab kallasraja

regulatsioon, millega on sätestatud igaühe õigus avaliku või avalikult kasutatava veekogu äärse

kaldariba kasutamiseks (KeÜS §-d 38 ja 39). Veekogu avaliku kasutuse alla kuulub KeÜS § 37

lg 6 kohaselt ka kalapüük.

Kallasrajale juurdepääsu ei saa nõuda konkreetsest kohast, kuid juurdepääsu küsimuse

lahendamisel ja selle tõkestamiseks nõusoleku andmisel tuleb igal juhul arvestada juba

olemasoleva juurdepääsuteega, sh tee kasutamise tavaga. Seejuures ei saa avalikult kasutatava

tee puhul tee tõkestamise lubamist kaaluda. Ka juhul, kui tegemist ei oleks avalikult kasutatava

teega, ei saaks vastustaja jätta tähelepanuta kehtivat ÜP-d, mille seletuskirja p-st 7 nähtuvalt on

kogu Tirbi poolsaare lõuna-kaguosa määratud detailplaneeringu kohustusega alaks ning

reserveeritud elamualaks. ÜP kaardilt nähtub, et nimetatud ala läbib ka vaidlusalune tee, mis on

tähistatud kaardil vallateena (kollase värviga). Samuti nähtub, et vaidlusalune vallateena

tähistatud tee läbib reserveeritud elamuala ja ulatub selgelt rannajoone lähedale ja

ehituskeeluvööndi muudatusettepaneku alale ning ka üle Vanamõisa-Laheküla teega ristuva

kohaliku tee. Ei saa olla kahtlust, et vallateedena olid ÜP kaardil tähistatud juba avalikus

kasutuses olevad teed. Seega, isegi kui Lautri katastriüksusel olev tee ei oleks täna avalikus

kasutuses kehtivate haldusaktide alusel, ei ole vastustaja vaidlustatud otsuse andmisel kaalunud

avalikku huvi lautrikoha kasutamiseks, selle kasutamiseks sobiva juurdepääsu vajadust ning

kallasrajale juba kehtivas ÜP-s näidatud olemasolevat juurdepääsu lautrikohale. Kallasraja

tõkestamisel on arvestatud, et läbipääs on tagatud vaid 80–90 cm laiusest avast, kuid on ilmne,

et sellise ava kaudu ei pääse kallasrajale paatide veeskamiseks. Ka PPA 27.02.2020 ja

04.03.2020 esitatud teenistuslehtedelt nähtub, et seisuga 06.06.2019 oli Siia lautrikoht väga

kitsas ja paadiga sissesõit piiratud. Teenistuslehtedelt nähtub samuti, et sadama omanik ehitas

kiviaeda ja kavatses sadama sulgeda juba 08.06.2018 ning seisuga 10.07.2018 oli kiviaed

ehitatud tervenisti sadama ette. Kui ÜP-s on näidatud juurdepääs kallasrajale olemasoleva tee

kaudu ning ajalooliselt on teed pikka aega selliselt kasutatud kaebajate, kohalike ja kalurite

poolt avaliku veekogu kasutamise eesmärgil, siis ei saa vastustaja neid kaalutlusi arvestamata

jätta.

Haldusakti põhjendamisel ning kaalutluste esitamisel ei saa vastustaja jätta tähelepanuta ka

varasemalt enda poolt antud teistsuguse sisuga otsust. Vaid ca pool aastat varem on vastustaja

kolmanda isiku sarnase taotluse jätnud rahuldamata (kiri nr 1-10/94-2). Kohtule ei nähtu, et

vaidlustatud otsuse andmise ajal oleks asjaolud muutunud või ära langenud, vastustaja ei ole

neid kaalutlusi ega vastupidiseid järeldusi põhjendanud. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et

varasema otsuse puhul lahendati kallasraja sulgemise küsimust, kuivõrd nimetatud kirjas nr 1-

10/94-2 on selgelt välja toodud, et vastustaja mõistab taotlust selliselt, et soovitakse kallasrada

tõkestada. Põhjendatud vajadust kallasraja tõkestamiseks ei ole vastustaja tegelikult kindlaks

teinud. Ainuüksi kinnistu omaniku soov loomi karjatada ei saa olla põhjendatud vajaduse

3-19-1448

8(16)

sisustamiseks piisav. KeÜS kommentaaride kohaselt tuleneb KeÜS muutmise ja rakendamise

seaduse eelnõu seletuskirjast, et kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek on vajalik selleks, et

omavalitsus kohaliku elu tundjana selgitaks välja, kas kallasraja tõkestamise vajadus on

põhjendatud ja proportsionaalne igaüheõigusega kallasrajal liikuda. Seejuures tuleb võtta

arvesse kõiki olulisi asjaolusid, mh ka veekogu rekreatiivset tähendust ja külastatavust. Neid

kaalutlusi vaidlustatud otsusest ei nähtu. Viide kinnistu omaniku omandiõigusele ja karjatamise

soovile ei tähenda, et omavalitsus oleks kaalunud avalikke ja vastandlikke huve. Vastustaja ei

ole seda teinud ka vaidemenetluses. KeÜS kommenteeritud väljaande kohaselt ei pruugi avalik

huvi kallasraja tõkestamise keelamiseks olla kuigi oluline, mis aga ei tähenda, et nii on see

automaatselt iga juhtumi puhul. Vastustaja ise on seejuures tunnistanud, et pole paikvaatlust

teostanud (ehk siis veendunud tõkestamise vajaduses). Vastustaja on teinud otsuse, tuginedes

üksnes kolmanda isiku omandiõigusele ja seda eelistades. Selliselt on vastustaja teinud

kaalutlusvea, mis tooks kaasa otsuse tühistamise ka olukorras, kus Lautri katastriüksusel asuval

teel puuduks avaliku kasutuse seisund.

Praegusel juhul ei saa kuidagi väita, et avalik huvi lautrikoha kasutamiseks puudub või see oleks

väheoluline. Avalik huvi nähtub selgelt ÜP-s näidatud olemasoleva tee asukohast ning

kaebusele lisatud vee erikasutusloa taotlusest, milles kolmas isik on ise märkinud lautrikoha

rannakaluritele olulisena ning lossitava kala koguseks 2016. a-l 24 tonni, samuti Pihtla

osavallakogu 15.11.2018 protokollist, kus osavallakogu otsustas, et Siia lautrikohale

juurdepääsu tagamine on vajalik mööda ajaloolist Vanamõisa-Laheküla teed. Avalik huvi võib

kajastuda nii planeeringutes väljendatud kavatsustes ala avalikes huvides kasutada (nt

üldplaneeringus – Riigikohtu otsus nr 3-3-1-37-04, p 10) kui ka kaebajate (sh kohalike elanike)

poolt väljendatud soovis ala kasutada (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-87-08, p 19), aga ka nt

vajaduses tagada juurdepääs kallasrajale (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-79-16, p 22). Avalik huvi

ja lautrikoha ning ka kohaliku tee ajalooline kasutus nähtub muu hulgas korraldusest nr 84.

Asjaolu, et ajalooline lautrikoht eksisteerib vaidlusaluses kohas ning Kadaka kinnistul Lautri

katastriüksusel asuvat teed on nii kallasrajale kui ka lautrikohale juurdepääsuks ja selle

kasutamiseks aastaid kasutanud kohalikud elanikud/kalurid (kusjuures alates ÜP kehtestamisest

kooskõlas ÜP-s näidatud olemasoleva avaliku tee kaudu), on faktiline asjaolu, mida vastustaja

ei saa jätta arvestamata. Lisaks on kohtule esitatud tõendid, millest nähtuvalt on Kuressaare

politseijaoskonna patrulltalituse meeskond külastanud Tirbi külas asuvat lautrikohta

eesmärgiga teostada riiklikku järelevalvet ning kaardistada lautrikoht merepäästesündmuste

korral kasutamiseks. Tahe kasutada lautrikohta ka merepäästesündmuste korral viitab selgelt

avaliku huvi esinemisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Energialevi OÜ palub 29.10.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja

jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud kaebajate kanda ja mõista kaebajatelt

kolmanda isiku kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni menetluskulude

täieliku hüvitamiseni.

Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (HKMS § 157 lg

1), sest oleks pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata. Vaidlusaluse otsuse tühistamine tähendab

kolmandale isikule tema majandustegevuses tehtud suurte rahaliste investeeringute kaotamist,

mis võib päädida majandustegevuse seiskumisega. Kolmas isik on teinud suure rahalise

investeeringu kariloomade ostmiseks, lauda ehitamiseks ja aedade rajamiseks. Lisaks kaasneb

apellandile halduskohtu otsuse jõusse jäämisel PRIA toetusrahade tagasimaksmise kohustus.

3-19-1448

9(16)

Halduskohus on rikkunud kolmanda isiku põhiõigusi ja –vabadusi (omandiõigust,

ettevõtlusvabadust). Halduskohus on väljunud kaebuse eseme piiridest ja asunud reguleerima

eraõigussuhteid kogu kolmandale isikule kuuluva Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse

territooriumil. Samas on vaidlusaluse otsuse reguleerimisala selle alusnormiks oleva KeÜS §

38 lg 5 tähenduses vaid mööda kallasrada liikumise võimalikkus. Tähelepanuta tuleb jätta kõik

kaebaja väited, mis väljuvad vaidlustatud otsuse reguleerimisalaga (s.o kallasrada) seonduvast

Lautri maaüksuse territooriumist ning ei puuduta kallasraja kasutamist KeÜS § 38 lg 2

tähenduses. Esimese alternatiivina tuleks jätta kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1

alusel läbi vaatamata, kuna kaebajatel puudub kaebeõigus. Kohalikul omavalitsusel oli õigus

anda luba tõkestada (mitte sulgeda) kallasraja kasutamine 10 m ulatuses veepiirist. Vaidlustatud

otsusega pandi kohustus tagada avadega/väravatega ligipääs naaberkinnistute kallasradadelt

kolmanda isiku kallasrajale pääsemiseks. Kaebajatel on juurdepääs merele oma kinnistute

kallasradadelt. Iga kaebaja kallasrada peab pidama lautrikohaks, kuna sellega tähistatakse

rahvakeeles vaid kohta, kuhu on võimalik paadiga randuda.

Vaidlustatud otsuse reguleerimisalasse jäävad vaid kaks apellandi poolt kaebajate OÜ PrügiAbi

ja OÜ Saareaare kinnistu piiridele rajatud karjaaia 10-meetrist lõiku veekogu piirist.

Vaidlustatud otsus räägib vaid liikumise võimalikkusest mööda kallasrada. Väljaspool

kallasrada veepiiriga paralleelselt kulgeva karjaaia rajamiseks ei vaja kolmas isik ühtegi avaliku

võimu esindaja luba või nõusolekut. Samuti ei vaja ta seda oma territooriumi piiramiseks

muudel aladel väljaspool kallasrada. Kolmas isik on lubanud suuliste lepingute alusel kaluritel

kallasrajalt merele pääsemiseks kasutada enda kinnisasjal asuvat erateed. Kolmanda isiku

maaüksusel ei asu ühtegi avalikult kasutatavat teed. Eramaal asuva tee avalikuks kasutamiseks

vajab kohalik omavalitsus teealuse maa kasutusõigust, milleks võib sõlmida omanikuga lepingu

või seada maale sundvalduse (Riigikohtu 13.09.2020 lahend nr 3-19-2255). Apellant või tema

õiguseellased ei ole Lautri maaüksuse kohta sõlminud avaliku kasutamise lepingut, samuti ei

ole seatud sundvaldust. Halduskohus oleks kaebeõiguse tuvastamisel pidanud kindlaks tegema,

kas isikul saab üldse mõnest materiaalõiguse normist tulenevalt olla subjektiivset õigust liigelda

kallasrajal mööda rannajoont sõidukitega. Samuti tuleb arvestada looduskaitseseaduse (LKS) §

37 lg 3 p-st 6 ja veeseaduse (VeeS) § 119 p-st 6 tulenevate keeldudega.

Teise alternatiivina tuleks kaebus jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 2 alusel läbi

vaatamata seetõttu, et kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Mööda kallasrada liikumise tõkestamise küsimus puudutab KeÜS § 38 lg 5 valguses vaid

maaüksuse piire 10 m ulatuses veepiirist, kus ei tohi aga asuda ühtegi teed ning kus

mootorsõidukitega liiklemine on keelatud. Seega ei saa kaebuse rahuldamisega saavutada

kaebuse eesmärki (saada piiramatu õigus sõidukitega sõitmiseks mööda kallasrada kogu

rannajoone ulatuses). Kaebajad ei ole vaidlustanud Saaremaa Vallavalitsuse 09.07.2019

korraldust nr 2-3/1187 „Sundvalduse seadmise menetluse mittealgatamine“. Seega on nad ise

loobunud kaebeõiguse kasutamisest avalik-õigusliku kitsenduse seadmise küsimuses.

Vastustajale ei saa ette heita diskretsiooniõiguse rikkumist vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel,

kuna kaalumist ei vaja kolmandate isikute subjektiivsete õiguste rikkumine või riive sõidukitega

liiklemiseks kallasrajal, kui selle välistab seadus.

Kolmanda alternatiivina tuleks jätta kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 21 alusel läbi

vaatamata seetõttu, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Intensiivseks ei saa lugeda õiguse riivet, mida

kaebajatel ei olegi.

Neljanda alternatiivina tuleks jätta kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 22 alusel läbi

vaatamata seetõttu, et kaebajad on kaebeõigust olulisel määral kuritarvitanud ning väidetavalt

kaitstava õiguse riive peab lugema väheintensiivseks. Kõik kaebajad omavad puudutatud

3-19-1448

10(16)

piirkonnas maaüksusi, seega on neil kõigil lautrikohtade kasutamise võimalus ja juurdepääs

kallasrajale nende endi kinnisasjadelt. Kaebeõiguse kuritarvitamise täiendavaks tõendiks esitab

apellant Maalehe 17.03.2016 artikli (lisa 1); OÜ-le Saareaare Keskkonnaameti poolt 19.06.2018

väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/331134 (lisa 2); Maa-ameti kaardi, millelt nähtub, et

ainsaks teena käsitatavaks alaks Lautri maaüksusel on tsiviilasjas nr 2-15-19639 liiklemiseks

määratud tee Liiva kinnistu igakordse omaniku kasuks (lisa 3); foto, mis tõendab, et kaebajad

on juurdepääsuteed kallasrajale ja enda kinnistutele sõitmiseks kasutanud takistusteta

suuregabariidilise rasketehnikaga (lisa 4); foto koos apellandi selgitustega, mis tõendab, et OÜ

Saareaare on õigusvastaselt asunud takistama kalurite liikumist kallasrajani (nn Siia lautrikoht)

ja Liiva kinnistu omanikku kohtulahendiga määratud tee kasutamisel, paigaldades teele

liiklemist keelava märgi 311a (lisa 5); vastustaja 07.10.2020 e-kirja, milles on kinnitatud, et

kohalik omavalitsus ei ole andnud luba keelumärgi paigaldamiseks (lisa 6); aerofoto puudutatud

kinnisasjadest, mis tõendab, et kaebajatel on juurdepääs kallasrajale ja sealt merele nende endi

kinnisasjadelt (lisa 7).

Kui ringkonnakohus ei jäta kaebust läbi vaatamata, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohus

oleks pidanud hindama, kas kallasrajal saab üldse liigelda ja kas tee on avalikult kasutatav. LKS

ja VeeS välistavad kaebajate õiguse sõidukitega mööda kallasrada liigelda. Halduskohus asus

reguleerima eraõigussuhteid väljaspool Lautri maaüksuse kallasrada. Isegi kui eeldada, et mingi

tee ulatuks avalik-õigusliku kitsenduse alusel Lautri maaüksusele (mida apellant ei võta omaks),

siis läbi ajaloo koostatud kaardimaterjalil (Maa-ameti kaardimaterjal, aerofotod, NSVL

topograafilised kaardid, riikliku teeregistri kaardid jm) ei ulatu ükski teena käsitatav ala Lautri

maaüksuse kallasrajani, s.t 10 meetrini veepiirist. Kohus on ebaõigesti leidnud, et Lautri

maaüksusel asub avalikult kasutatav tee. Asjakohatu on tuginemine ÜP-le, kuna ükski

planeering ei saa eraomandile seada avalik-õiguslikke kitsendusi. Otsusega nr 94 ei ole

määratud mingeid erateid avalikuks kasutamiseks. Isegi kui see nii oleks, puuduks ikkagi alus

Lautri maaüksuse avalikuks kasutamiseks tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-19-2255.

Otsusega nr 94 on kohalik omavalitsus vaid kinnitanud tema omandis olevate teede nimekirja

ning lisanud erateede nimekirja, mille osas ta on võtnud hooldamiskohustuse. Otsuse nr 94

soodustatud isikuks oli vald riigilt valla omandisse kuuluvate ja erateede hooldamiseks raha

saamisel, mistõttu HMS § 61 lg 2 tähenduses kehtis haldusakt kuni õiguse lõpliku

realiseerimiseni, s.t riigilt teede hooldamiseks teatud perioodiks raha saamiseni.

Halduskohus on põhjendamatult eeldanud tee avalikuks kasutamiseks andmise lepingu

sõlmimist. Seda on eitanud nii kohalik omavalitsus kui kinnistu omanik. Isegi kui asuda

ebaõigele seisukohale, et Lautri maaüksuse endine omanik ja kohalik omavalitsus on vastava

lepingu sõlminud, ei piisa sellest eratee avalikuks kasutamiseks tunnistamiseks. Avalikult

kasutatavaks muutub eratee üksnes siis, kui vallavolikogu teeb eraldi otsuse selle kohta

(Riigikohtu 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16). Seejuures väljub teede kasutamise problemaatika

kaebuse lahendamise piiridest. Apellant esitab tõendina Pihtla Vallavolikogu 15.12.2005 otsuse

nr 100 „Avalikuks kasutamiseks määratud teede nimekirja kinnitamine“, kus loetletud avalikku

kasutusse määratud erateedest ei ole ühtegi võimalik siduda Lautri maaüksusega.

Halduskohus on ebaõigesti tuginenud avalikule huvile ja jätnud selgitamata, kelle puhul ja

millist konkreetset subjektiivset õigust rikutakse. Apellant ei ole takistanud kaluritel

juurdepääsu enda kinnisasja kallasrajale, nagu halduskohus on väitnud. Tuginemine

merepäästevõimekuse tagamisest tulenevale avalikule huvile on asjakohatu. Kaebajate

kaebeõiguse välistab HKMS § 44 lg 2. Kaebajad ei teosta merepäästet.

12. Saaremaa vald palub 03.12.2020 vastuses apellatsioonkaebus rahuldada, jätta

menetluskulud kaebajate kanda ja mõista vastustaja menetluskulud kaebajatelt välja. Vastustaja

nõustub apellatsioonkaebuse põhjendustega.

3-19-1448

11(16)

Kohus on lahendanud tsiviilõiguslikku vaidlust, ületades oma pädevuse piire.

Halduskohus lähtus ebaõigesti eeldusest, et Lautri kinnistut läbiv tee on varasemalt määratud

avalikku kasutusse. Kohus on põhjendamatult omistanud Pihtla valla otsustele ja ÜP-le

tähenduse, mida neil ei ole, vähemalt ei saa need olla määravad juurdepääsu küsimuse

hindamisel. Kohus on jätnud arvestamata, et vastustaja peab juhinduma kehtivast õigusest, mille

kohaselt on vastustaja võimalused eratee avalikku kasutusse määramiseks, sh sundvalduse

seadmiseks, piiratud.

Kaebajatel puudub kaebeõigus ja nende õigusi ei rikuta.

Vastustaja ei ole KeÜS § 38 lg 5 kohaldamisel teinud kaalumisvigu. Seadusandja on ette näinud

võimaluse, et kinnistu omaniku loomade karjatamise soov võib olla põhjendatud vajaduse

sisustamiseks piisav, tingimusel, et kallasrajal liikumine ei ole takistatud. Vastustaja viis läbi

kaalumise ja leidis, et nõusoleku andmata jätmiseks alust ei olnud. Halduskohtu käsitlus

merepäästevõimekusest ei ole asjakohane. Kaebajad ei teosta merepäästet. Paatide veeskamine

või randumine on võimalik kõikide poolsaarel asuvate merepiiriga piirnevate kinnistute kaudu.

Läänemeri on avalik veekogu ja ükski maismaal paikneva kinnistu omanik ei saa takistada selle

kasutamist, mh merepäästeks.

Vastustaja nõustub apellandi taotlusega võtta koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendid asja

materjalide juurde.

13. Kaebajad paluvad 07.12.2020 ja 19.02.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja kaebajate menetluskulud Energialevi OÜ kanda.

Kaebajad paluvad jätta apellandi alternatiivsed taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

rahuldamata. Ebaõige on kolmanda isiku seisukoht, et kaebajatel puudub kaebeõigus. KeÜS §-

st 38 tuleneb, et kallasraja kasutamise õigus, mis hõlmab ka lautrikoha kasutamist, sh selle

juurde mootorsõidukiga pääsemist, on igaüheõigus. Kõigi kaebajate kinnisasjad asuvad

apellandile kuuluva Kadaka kinnistu läheduses. Kõik kaebajad soovivad kasutada Kadaka

kinnistu Lautri katastriüksusel asuvat kallasrada ja katastriüksusega piirnevat Siia lautrikohta,

mille kasutamine on vaidlustatud otsuse alusel apellandi rajatud karja- ja kiviaia tõttu takistatud.

Seega rikub otsus kaebajate subjektiivseid õigusi ja neil on kaebeõigus. Kaebajate eesmärk on

saavutada juurdepääs Lautri katastriüksusel asuvale kallasrajale ja Siia lautrikohale.

Vaidlustatud otsuse tühistamisega saavutavad kaebajad oma eesmärgi. Õiguse riive on

intensiivne, kuna välistab või vähemalt piirab oluliselt kaebajate õigust veekogu kasutada.

Lisaks ei ole apellant selgitanud, millele tuginedes peab ta kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks.

Kaebajad paluvad jätta apellatsioonkaebusega esitatud tõendid vastu võtmata.

Halduskohus on nõuetekohaselt tuvastanud avalikult kasutatava tee olemasolu Lautri

katastriüksusel. Kuna tegemist on avalikult kasutatava teega, siis on viited LKS § 37 lg 3 p-le

6 ja VeeS § 119 p-le 6 asjakohatud. Nii kokkulepe, mille alusel Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005

haldusakt anti kui ka haldusakt, millega tee määrati avalikult kasutatavaks, on kehtivad.

Apellandi väide, et kohus asus reguleerima eraõiguslikke suhteid, on asjakohatu ja ebapädev.

Kohus on lahendanud kaebust Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsusele nr 1-3/47 ja jäänud

kaebuse piiridesse.

Otsuses nr 94 ei ole toodud valla omandis olevate teede nimekirja, vaid sellega on määratud

avalikult kasutatavaks valla territooriumil olevad teed, mida kinnitab otsuse viide TeeS § 4 lg-

le 3. Tee avalikult kasutatavaks määramiseks vajaliku lepingu olemasolu eitab Kadaka kinnistu

3-19-1448

12(16)

praegune omanik, eelmine omanik ei ole seda kunagi eitanud. Kirjaliku lepingu nõuet enne

01.07.2015 kehtinud TeeS ei kehtestanud, seega võisid pooled kokku leppida ka suuliselt.

Kohtu tuginemine ÜP-le on kohane. KeÜS § 38 lg 7 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus

peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale.

Apellandi viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 2-17-18122 ei ole asjakohane, kuna

Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsus nr 67 ei ole antud sarnastel tingimustel ja selles

puudub viide TeeS § 4 lg-le 3.

Kohus ei ole merepäästevõimekuse väljaselgitamisel käsitlenud mitte avalikku huvi, vaid

kallasrajale juurdepääsu tõkestamist. Apellandi käsitlus Sadama maaüksuse ja sellel asuvate

rajatiste kohta ei haaku Lautri katastriüksusel asuva kallasraja tõkestamise õiguspärasuse

kontrollimisega.

Kaebajad paluvad 19.02.2021 vastuses võtta vastu täiendavad tõendid: 1) Keskkonnaameti

15.07.2014 dokument „Laheküla küla Saadu katastriüksuse ehituskeeluvööndi vähendamisest“

(lisa 1), mis tõendab ja kinnitab kaebajate väidet, et Lautri katastriüksusel oleva tee näol on

tegemist avaliku ajaloolise juurdepääsuga kallasrajale, mida aga vaidlustatud haldusakt

takistab; 2) Keskkonnaameti 23.12.2020 vastus teabenõudele (lisa 2), mis tõendab, et

Keskkonnaameti 15.07.2014 dokumendis on silmas peetud Vanamõisa-Laheküla teed.

Dokument sai kaebajatele kättesaadavaks alles pärast 07.12.2020 dokumendi esitamist, mida

kinnitab vastustaja 23.12.2020 esitatud kinnituses (lisa 3).

14. Energialevi OÜ märgib 19.02.2021 vastuses, et kaebajate eesmärk ei ole mitte saavutada

kallasrajal liikumise võimalikkus, vaid õigus võõra kinnisasja kasutamiseks juurdepääsuks,

mida reguleerivad aga asjaõiguse normid. Kaebajad on ise rõhutanud, et nende eesmärk oli

kaebusega saavutada juurdepääs Lautri katastriüksusel asuvale kallasrajale ja Siia lautrikohale.

Seega ei ole kaebuse eesmärgi saavutamine võimalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et Energialevi OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja

tuleb rahuldada. Halduskohus on kaebuse lahendamisel lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ja

vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste

taotlused täiendavate tõendite lisamiseks haldusasjale (I), seejärel Energialevi OÜ taotluse

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (II) ning viimaks lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab

ümber menetluskulud (III).

I

16. Apellatsioonkaebusele on lisatud 8 lisa: Maalehe 17.03.2016 artikkel „Maale elama 2.0:

uued tulijad kaebasid kohe kõik kohtusse“ (lisa 1); Saareaare OÜ-le Keskkonnaameti poolt

19.06.2018 väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/331134 Siia lautrikoha süvendamiseks

Saadu kinnistuga piirneval alal (lisa 2); Maa-ameti kaart, millelt nähtub tsiviilasjas nr 2-15-

19639 liiklemiseks määratud tee Liiva kinnistu igakordse omaniku kasuks (lisa 3); foto, millelt

nähtub, et kaebajad on juurdepääsuteed kallasrajale ja enda kinnistutele kasutanud

suuregabariidilise rasketehnikaga sõitmisel (lisa 4); foto, millelt nähtub, et Saareaare OÜ on

takistanud liikumist kallasrajani ja on paigaldanud kõigi sõidukitega liiklemist keelava märgi

311a „Sõidukeeld“ (lisa 5); Saaremaa valla abivallavanema 07.10.2020 e-kiri kinnitusega, et

kohalik omavalitsus ei ole andnud luba keelumärgi paigaldamiseks (lisa 6); aerofoto apellandi

ja kaebajate kinnisasjadest, millest nähtub, et kaebajatel on juurdepääs kallasrajale ja sealt

merele (lisa 7); Pihtla Vallavolikogu 15.12.2005 otsus nr 100 „Avalikuks kasutamiseks

3-19-1448

13(16)

määratud

erateede

nimekirja

kinnitamine“

(lisa

8).

Kaebajad

on

19.02.2021

menetlusdokumendile lisanud 3 uut tõendit: Keskkonnaameti 15.07.2014 dokumendi

„Laheküla küla Saadu katastriüksuse ehituskeeluvööndi vähendamisest“ (lisa 1);

Keskkonnaameti 23.12.2020 vastus teabenõudele (lisa 2), millest nähtub, et lisana 1 esitatud

dokumendis on silmas peetud Vanamõisa-Laheküla teed; Saaremaa valla 23.12.2020 kinnitus

(lisa 3), millega kaebajad soovivad põhistada tõendite esitamist viivitusega.

17. Ehkki kõik ülalviidatud tõendid on esitatud hilinenult alles apellatsioonimenetluses, võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lisad 2–8 ja kaebajate 19.02.2021 menetlusdokumendi

lisad 1–3 asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 198 lg 3 alusel asja materjalide juurde.

Menetlusosalised on vastastikku saanud kujundada seisukoha esitatud tõendite suhtes ja nende

vastuvõtmine ei venita menetlust. Kuigi ringkonnakohus ei pea küsimust sellest, kas

vaidlusalusele kallasrajale viiv tee on avalikus kasutuses või mitte, ning kogu Lautri

katastriüksusele pääsemise ja Siia lautrikoha kasutamisega seonduvat temaatikat asja

lahendamisel tähtsust omavaks (vt kohtuotsuse osa III), ei saa tõendite asjakohasust eitada, kui

kaebaja vastavad väited siiski omaksid asja lahendamisel tähendust. Kuna seda ei saa haldusasja

edasise menetluse käigus välistada, peab ringkonnakohus menetlusökonoomia seisukohast

õigemaks võtta viidatud tõendid asja materjalide juurde.

18. Ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse lisa 1 asja materjalide juurde võtmisest

HKMS § 62 lg 2 alusel, kuna asjaolu, kuidas ja millistel asjaoludel on osa kaebajaist varasemalt

oma kaebeõigust kasutanud, ei oma asja lahendamisel mingit tähendust. Kaebeõiguse

kuritarvitamist praegusel juhul ei nähtu.

19. 03.03.2021 esitas Energialevi OÜ täiendava tõendina Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021

otsuse, mille p-ga 1.15 tunnistati kehtetuks Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005. a otsus nr 94

„Kohalike teede ja hooldatavate erateede nimekirja kinnitamine“. Ringkonnakohus keeldub

tõendi vastuvõtmisest, sest see on esitatud hilinenult, st hiljem ringkonnakohtu 22.12.2020

määruses ettenähtud tähtaegadest; selle vastuvõtmine tooks kaasa asja arutamise uuendamise

ja seega haldusasja venimise; ning tõend ei ole vajalik asja õigemaks lahendamiseks – kohus

hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Nii ei saa Saaremaa Vallavolikogu

26.02.2021 haldusakt mõjutada Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsuse õiguspärasust.

II

20. Energialevi OÜ taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks jääb rahuldamata. Kaebajatel on

kaebeõigus. Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsusega anti luba Lautri katastriüksusel

kallasraja tõkestamiseks loomade karjatamise eesmärgil KeÜS § 38 lg 5 alusel. Vaidlus puudub

selles, et kõik kaebajad on lähemas naabruses asuvate kinnisasjade omanikud ja kasutavad

kallasrada. Vastavalt KeÜS § 38 lg-le 4 peab kaldaomanik igaühel lubama kasutada kallasrada

ning kallasrada on võimalik tõkestada üksnes KeÜS § 38 lg 5 nõudeid järgides. Seega – kui

kallasrada on tõkestatud õigusvastaselt, on rikutud kaebajate igaüheõigust ning neil on selle

õiguse kaitseks õigus pöörduda halduskohtusse. Kaebusega on võimalik saavutada selle

eesmärki – kallasraja õigusvastase tõkestamise otsuse tühistamisel tuleb kaebajatele tagada

piiranguteta läbipääs (mööda kallasrada liikumise õigus, mida teostatakse õiguspäraselt) Lautri

katastriüksuse kallasrajal. Kaebajate kaitstava õiguse riive ja kaebuse eduväljavaated ei ole

vähesed sel määral, mis tooks kaasa kaebuse läbi vaatamata jätmise. Kaebus tuleb sisuliselt

lahendada. Kaebeõiguse kuritarvitamist ei esine. Asjaolu, et kaebajatel on juurdepääs merele

oma kinnisasjadelt, ei välista kuidagi nende õigust kasutada kallasrada ka Lautri katastriüksusel.

III

3-19-1448

14(16)

21. Energialevi OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning halduskohtu

vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

22. Nagu öeldud, on Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsuse reguleerimisese luba

tõkestada Lautri katastriüksusel kallasrada loomade karjatamise eesmärgil KeÜS § 38 lg 5

alusel. Energialevi OÜ seisukoht, et see hõlmab endas üksnes kallasraja kasutamise tõkestamise

10 meetri ulatuses veepiirist Lautri maaüksuse naabriteks olevate Saadu kinnistu (omanik

kaebaja Saareaare OÜ) ja Männioksa (omanik kaebaja Prügiabi OÜ) kinnistu piiridel

(illustreerivad fotod dtl-d 137 ja 304), on õige. Vaidlustatud otsusega ei ole mingil viisil piiratud

kallasrajale juurdepääsu. KeÜS § 38 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kallasrada kaldariba avalikult

kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas

selle kaldal liikumiseks. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning

teistel veekogudel neli meetrit. Seega ei ole Saaremaa Vallavolikogu lahendanud ega piiranud

vaidlustatud otsusega juurdepääsu kallasrajale (vrdl KeÜS § 38 lg 7). Eelnevast tulenevalt

väljuvad küsimused sellest, kuidas ja millist teed kaudu pääseb kallasrajale, kas see tee on

avalikult kasutatav tee või eratee, kellel ja mis tingimustel on õigus seda teed või Siia lautrikohta

kasutada, praeguse vaidluse esemest ega oma asja lahendamisel tähtsust. KeÜS § 38 lg 5 alusel

kallasraja tõkestamiseks loa andmise õiguspärasuse üle otsustamisel omavad praeguse vaidluse

lahendamisel tähendust eelkõige järgmised küsimused: kas Energialevi OÜ-l oli põhjendatud

vajadus kallasraja tõkestamiseks, kas Energialevi OÜ on nõuetekohaselt taganud läbipääsu

kallasrada mööda liikumiseks ning sellest tulenevalt, kas kaebajate igaüheõigust on

ebaproportsionaalselt piiratud.

23. Energialevi OÜ 10.12.2018 taotluse (dtl 26) kohaselt alustas Energialevi OÜ Lautri

katastriüksuse korrastamist ja selle ajaloolise ilme taastamist 2016. a-l. Sellel eesmärgil

eemaldati alalt võsa ja enamik puudest. Tagasi kasvava võsa tõrjumiseks ja mereäärse pilliroo

kontrolli all hoidmiseks ning ala hooldamiseks võeti mais/juunis 2018. a-l kuus lammast.

Loomade karjatamine nimetatud alal ja lammastele vee joomise võimaldamine loomade heaolu

tagamiseks toob kaasa elektrikarjuste paigaldamise vajaduse kallasrajale. Sarnaselt

karjaaedadega kallasrada karjatamise eesmärgil tõkestades tegutsetakse laialdaselt Eesti

erinevate piirkondade rannaaladel. Lautri maaüksusele paigaldatakse elektrikarjusega avatavad

vedruväravad ja läbipääsud „Kissing Gate“ või muul sarnastel põhimõtetel toimivate väravate

näol. Varem valmis ehitatud kiviaiale on kallasrajale juba tehtud 80–90 cm laiune ava. Seeläbi

tagatakse karjustest läbipääs kallasrada mööda liikumiseks, mis võimaldab inimestele kallasraja

kasutamist kinnistu piires vastavalt kehtivatele seadustele. Apellatsioonkaebuses on kolmas isik

lisaks selgitanud, et on teinud suure rahalise investeeringu kariloomade ostmiseks, lauda

ehitamiseks, aedade rajamiseks ning saanud toetust PRIA-lt. Saaremaa Vallavolikogu

28.03.2019 otsuses on leitud, et KeÜS § 38 lg 5 nõuded on täidetud, mistõttu tuleb taotlus

rahuldada. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga.

24. Asjas ei ole esitatud tõendeid ega põhistatud väiteid sellest, et Energialevi OÜ-l ei oleks

kallasraja tõkestamiseks põhjendatud vajadust, st, et Energialevi OÜ ei pea Lautri

katastriüksusel lambaid või puudub vajadus nende jootmiseks või liikumise piiramiseks või

viimaseid tegevusi tuleks mingil põhjusel läbi viia kallasrada tõkestamata. Seega saab selle

eelduse lugeda täidetuks. Asjas ei ole esitatud tõendeid ega põhistatud väiteid ka sellest, et

Energialevi OÜ ei ole ehitanud otsuse lisaks oleval kaardil (dtl 2) kallasrajale näidatud

kohtadesse väravaid või need väravad ei ole läbitavad või neid ei saa reaalselt eesmärgipäraselt

kasutada. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda kallasraja läbimise võimaldamist

mootorsõidukiga (vt LKS § 37 lg 1 p 1 ja lg 3 p 6). Kuna kaebajatele on tagatud jalgsi (aga ka

jalgratta või lapsevankriga) läbipääs väravate kaudu kallasrajale Lautri katastriüksusel, on ka

3-19-1448

15(16)

KeÜS § 38 lg 5 kohaldamise teine eeldus täidetud ning kaebajate igaüheõigus kallasraja

kasutamiseks tagatud. Ebaproportsionaalset õigusvastast piirangut kaebajate õigustele ei esine.

25. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole küsimused sellest, kuidas (millise tee kaudu) on tagatud

juurdepääs Lautri katastriüksusel asuvale kallasrajale; kas sinna viiv tee on avalik tee, avalikuks

kasutamiseks määratud eratee või eratee; kes ja millisel alusel on õigustatud seda teed ja Siia

lautrikohta kasutama, praeguse vaidluse korras lahendatavad. Kallasrajale peab olema avalik

juurdepääs. See on saavutatav läbi planeeringute (KeÜS § 38 lg 7) ja asjaõiguslike kokkulepete

või sundvalduse seadmise (kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 39). Neid

küsimusi ei lahendata KeÜS § 38 lg 5 alusel antava kallasraja tõkestamise loaga ning seda ei

ole ka Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsusega tehtud. Saaremaa Vallavolikogu otsusega

ei ole lubatud sulgeda ega tõkestada ühtegi teed ega juurdepääsu kallasrajale ega Siia

lautrikohale, otsusega on lubatud üksnes tõkestada kallasrada aiaga ca 10 m veepiirist

(tingimusel, et on tagatud läbipääs). Saaremaa Vallavolikogu 28.03.2019 otsuse õiguspärasuse

üle otsustamisel ei tule hinnata ka seda, kas Saaremaa Vallavolikogu varasem keeldumine

kallasraja tõkestamisest oli õiguspärane või õigusvastane. Samuti on asjakohatu arutelu

merepäästevõimekusest.

26. Eelnevast tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata (HKMS

§ 200 p 3).

27. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuna

ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse

rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebajate kanda (HKMS § 108 lg 1).

Kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel ning seetõttu tuleb kaebajatel solidaarselt

kanda kolmanda isiku menetluskulud (HKMS § 108 lg 8). Kolmanda isiku menetluskulud

esimese astme kohtus olid 400 eurot ning apellatsiooniastmes 1815 eurot (sh esindajakulud

1800 eurot ja riigilõiv 15 eurot). Menetluskulude seos praeguse vaidlusega ja nende kandmise

kohustus on nõuetekohaselt tõendatud. Samas ei saa põhjendatud menetluskulud

apellatsiooniastmes üldjuhul olla suuremad kui esimese astme kohtus, sest kõrgema astme

menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt Riigikohtu

17.11.2017 otsus nr 3-15-2058, p 19.2; 10.06.2016 otsus nr 3-3-1-84-15, p 31). Arvesse tuleb

võtta, et kolmandat isikut esindas sama esindaja ka esimese astme kohtus ning

vaidlusküsimused ei ole muutunud. Arvestades lisaks asja keskmist mahukust ja keerukust, on

apellatsiooniastme õigusabikulud ilmselgelt üle paisutatud ning ei ole täies ulatuses

põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohus arvestab põhjendatud õigusabikuludeks

apellatsiooniastmes halduskohtus kantud kulude suurusele vastava summa ehk 400 eurot.

Kahes kohtuastmes kokku on põhjendatud mõista kaebajatelt solidaarselt kolmanda isiku

kasuks välja menetluskulu 815 eurot. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskuludelt VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivise väljamõistmiseks. HKMS § 108 lg 12 viitab,

et menetluskulude jaotusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 173

ja 175 sätestatut. Hüvitamisele kuuluvatele menetluskuludele viivise kohaldamise näeb ette

TsMS § 177 lg 4, mille kohaldamiseks halduskohtumenetluses puudub alus (HKMS § 1 lg 3;

vt ka Riigikohtu 03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 26). Seetõttu jääb see taotlus rahuldamata.

Vastustajal

puuduvad

väljamõistetavad

menetluskulud

esimese

astme

kohtus.

Apellatsioonimenetluses on vastustaja kandnud esindajakulusid 1782 eurot. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole vastustaja kulude väljamõistmine kaebajatelt põhjendatud. Haldusorganil ei

ole küll halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, kuid selleks, et õigustada

3-19-1448

16(16)

halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude haldusorgani kasuks

väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest

väljuv, mistõttu võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka

kaebuse rahuldamata jätmise korral (vt nt 6. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-07

ja 19. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Praegune vaidlus ei välju kohaliku

omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamidest ning asi ei ole ka materiaal- ega

menetlusõiguslikult sedavõrd keerukas, et esineks vajadus kasutada välist õigusabi. Seetõttu

jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)