2-19-4328/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

5. märts 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-4328

Tsiviilasi

Termocom OÜ hagi MyCredit Estonia OÜ vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2019/482

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Termocom OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Termocom OÜ (registrikood

12083681), lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana

Sobko

Kostja (vastustaja): MyCredit Estonia OÜ (registrikood

11556858), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas

Veinberg

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020 otsust otsustusega, et Harju

Maakohtu 22. märtsi 2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu

tühistatakse käesoleva otsuse jõustumisel.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020 otsuse resolutsioon

muutmata, aga muuta ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

punktile 7 ja punkti 8 alapunktidele.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (8)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Termocom OÜ (hageja) esitas 21. märtsil 2019 Harju Maakohtule hagi MyCredit

Estonia OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/482

(edaspidi: vaidlusalune täitemenetlus).

1.1. Vaidlus on seotud järgmiste laenulepingutega:

-

kostja laenuandjana ja MT (hageja endine osanik ja juhatuse liige) laenusaajana

sõlmisid 19. augustil 2013 laenulepingu nr 19-08/2013 (edaspidi: laenuleping I), mille

alusel pidi kostja MT-le laenama 36 000 eurot;

-

kostja laenuandjana ja hageja laenusaajana sõlmisid 22. augustil 2014 laenulepingu

nr 22-08/2014 (edaspidi: laenuleping II), milles laenusummaks märgiti 51 000 eurot,

aga sellest kandis kostja hageja pangakontole 14 850 eurot (laen 15 000 eurot –

lepingutasu 150 eurot) ning 36 000 eurot märgiti laenulepingu I refinantseeringuna.

1.2. Kostja kasuks on kinnistusraamatusse kantud hageja korteriomandit (Tallinnas aadressil

Laevastiku 1D-7, registriossa nr 17946801) koormavad hüpoteegid:

-

summas 920 000 krooni (edaspidi: hüpoteek I);

-

summas 7600 eurot (edaspidi: hüpoteek II).

1.3. Hageja tõi tema suhtes täitemenetluse algatamise osas esile:

-

hageja kohustuste mittekohase täitmise alusel ütles kostja 31. oktoobril 2017

laenulepingu II ennetähtaegselt üles. Sel kuupäeval oli nõuete summa 56 013,37 eurot.

Kostja kohustas hagejat summa tasuma hiljemalt 14. novembril 2017;

-

kostja esitas 22. jaanuaril 2019 täitmisavalduse kohtutäiturile. Täitmisavalduse järgi on

nõue 69 718,46 eurot, sh põhiosa võlg 49 846,33 eurot, haldustasu 44,84 eurot, intress

5552,66 eurot ja viivis 14 274,63 eurot.

1.4. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, sest

-

kostja täitmisele esitatud nõue on ebaselge ja tõendamata. Hageja sai laenu ainult

15 000 eurot ja tagastas laenulepingu II kestel 20 975,45 eurot;

-

laenuleping II on 36 000 euro osas rahatu ja tühine. Hageja ja MT vahel ei toimunud

tasaarveldust ja hageja raamatupidamine seda ka ei kajasta. Hageja ei ole võtnud endale

MT väidetavaid kohustusi;

-

viivis 2,5% nõude summast päevas ehk 912,5% aastas on ebamõistlikult suur.

Laenulepingust II tuleneva viivis sissenõudmine täitemenetluses ei ole lubatav, sest

vastav lepingupunkt on tühine. Lepingujärgne viivis ületab seaduses ette nähtud viivist

114 korda. Kostja saab nõuda üksnes põhinõude tasumist ja sellelt viivist võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause määras (8% aastas);

-

hüpoteekide I ja II summa on 66 398,72 eurot. Täitmisavalduse kohaselt on nõue

69 718,46 eurot, millele lisandub viivis kuni tasumiseni. Kokku ületab täidetav nõue

hüpoteekide summat. Täitemenetlus on lubamatu ulatuses, milles nõutakse raha

hüpoteegisummasid ületavas ulatuses.

3 (8)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

laenulepingu II ülesütlemise seisuga oli põhiosa võlg 49 892,38 eurot. Lepingu

ülesütlemise teates ja täitemenetluse algatamise avalduses olevad summad (põhiosa,

intress ja haldustasu) ei kattu, aga erinevus on minimaalne, nt ülesütlemisavalduses on

põhiosa jääk 46,05 euro võrra suurem, kui täitemenetluse algatamise avalduses;

-

hageja tegi laenulepingu II alusel ajavahemikul 16. september 2014 – 10. juuli 2017

kokku 29 makset summas 20 960,59 eurot. Seega on vale hagiavalduses esitatud väide,

et tasutud on 20 975,45 eurot;

-

vältimaks vaidlusi viivise üle ning lihtsustamaks arvutuste jälgimist, luges kostja kõigi

hageja tasutud summadega täidetuks põhiosa, intressi ja haldustasu kohustused

vastavalt laenulepingu II maksegraafikule. Ajavahemikul 15. september 2014 –

15. veebruar 2017 oli hagejal kohustus tasuda põhiosa, intressi ja haldustasu kokku

20 713,22 eurot. Need maksed loeti tasutuks ja vaatamata valdavalt mittetähtaegsetele

tasumistele ei arvestatud neilt summadelt viivist. Hagejal on 18. aprilli 2019 seisuga

tasumata laenu põhiosa 49 846,33 eurot, intress 5504,33 eurot ja haldustasu

44,84 eurot – kokku 55 395,50 eurot;

-

kostja arvestas viivist ainult laenu põhiosalt ja haldustasult, mitte tähtaegselt tasumata

intressilt. Kohtuvaidluse lõppemise ajaks on tõenäoliselt laenu põhiosa, intressi ja

haldustasude ning nendelt arvestatud seadusjärgse viivise summa üle hüpoteekide

kogusumma ning hageja poolt täitemenetluses tasumisele kuuluv summa ei muutu

sõltumata vaidluse tulemusest;

-

laenuleping II pole tühine. Kui laenulepingu II alusel ka ei oleks välja makstud kogu

laenusummat, ei tooks see kaasa lepingu tühisust välja maksmata summa ulatuses, vaid

sellisel juhul puudub laenusaajal kohustus tagastada laen suuremas summas, kui on

talle välja makstud. Käesoleval juhul see nii ei ole;

-

kostja täitis laenulepingust I tuleneva laenu väljamaksmise kohustuse nii, et tegi

22. augustil 2013 makse 21 765,50 eurot ja järgmisel päeval 13 874,50 eurot. MT ei

tasunud 22. augustil 2014 graafikujärgset tagasimakset (36 578,50 eurot), selle asemel

sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu II;

-

hageja ja kostja leppisid laenulepingus II kokku, et hageja võtab vastavalt VÕS § 175

lg-le 1 üle MT kohustuse summas 36 000 eurot ning astub tema asemele. Selline

kokkulepe ei vaja esialgse võlgniku nõusolekut, aga samas on MT lepingu ka

allkirjastanud (hageja seadusliku esindajana). Nimetatud kokkulepe on kehtiv ja

laenuleping II ei ole 36 000 euro ulatuses rahatu. Laenulepingu II rahatust ei tõenda

tehingute puudulik kajastamine hageja raamatupidamises;

-

laenulepingus I märgitud viivise suurus 2,5% päevas ei ole seadusega vastuolus isegi

kui see oleks tüüptingimus, sest mõlemad pooled sõlmisid lepingu majandustegevuses

ja nõutav viivis ei ületa põhinõuet;

-

hüpoteekide summa kokku 66 398,72 eurot. Kohtutäituri täitmisteate kohaselt tuleb

hagejal tasuda sama summa, mis juba sisaldab kohtutäituri tasu. Seega ei nõuta hagejalt

suuremat summat, kui hüpoteekide I ja II summa.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 30. oktoobri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks

edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist:

-

pooled sõlmisid 22. augustil 2014 laenulepingu II, mille kostja ütles 31. oktoobril 2017

ennetähtaegselt üles;

4 (8)

-

kostja kandis laenulepingu II alusel hagejale üle 14 850 eurot;

-

hageja, kostja ja AS Citadele banka sõlmisid 23. augustil 2013 hüpoteegi muutmise

lepingu, mille alusel kanti kinnistusraamatusse hüpoteegi I hüpoteegipidajana kostja;

-

hageja ja kostja sõlmisid 25. augustil 2014 hüpoteegi seadmise lepingu, mille alusel

kanti kinnistusraamatusse hüpoteek II summaga 7600 eurot kostja kasuks. Lepingu

p 2.1.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad

laenulepingust II ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest;

-

kohtutäitur alustas kostja täitmisavalduse ja hüpoteegi seadmise lepingute alusel

vaidlusaluse täitemenetluse.

3.2. Maakohus kohaldas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1¹ ning VÕS § 101 lg 1

p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja § 175 lg 1. Nende normide põhjal leidis kohus, et hagejal on

täitmata rahaline kohustus kostja ees ja sellest tulenevalt ei ole sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise eeldused täidetud.

3.3. Paljasõnalised ja tõendamata on hageja väited, et hageja ja MT vahel ei toimunud

tasaarvestust ja laenuleping II on 36 000 euro ulatuses rahatu. Laenulepingust I nähtuvalt andis

kostja MT-le laenu 36 000 eurot. Maksekorraldustega nr 190 ja 187 on tõendatud, et MT sai

laenulepingu I alusel 35 640 eurot, mis kujunes laenusumma ja kinni peetud lepingutasu

360 eurot vahena. Laenulepingu II alusel andis kostja hagejale laenu 51 000 eurot, millest

36 000 eurot oli laenulepingust I tuleneva laenu refinantseerimine ja 15 000 eurot laenati

täiendavalt. Laenulepingu II rahatust ei tõenda hageja raamatupidamises tehingute kajastamata

jätmine.

Hageja ja MT vahelise 28. augusti 2014 nõuete tasaarvestuse kokkuleppe kohaselt on MT-l

nõue hageja vastu summas 36 000 eurot ning laenulepinguga I tekkis hagejal nõue MT vastu

samas summas. MT ja hageja leppisid kokku, et tasaarvestavad oma nõuded ning sellega on

poolte nõuded teineteise vastu lõppenud. Dokumendi võltsitust ei saa järeldada sellest, et

hagejal tasaarvestuse kokkulepet ei ole või et kostja seda varem ei esitanud. Kostja pole

tasaarvestuse kokkuleppe pool ja kokkulepe pole laenulepingu II lisa.

Nähtuvalt laenulepingust I oli MT-le antud laenusumma kasutamise sihtotstarbeks

investeerimine aurugeneraatorisse. Hageja ei väitnud, et vastavat investeeringut hageja

seadmetesse ei ole tehtud. Seega on usutav, et MT-l oli nõue hageja vastu 36 000 eurot. Hageja

allkirjastas laenulepingu II ja selle lisa 1, millest nähtub, et hageja nõustus kostjale tagastama

põhivõla 51 000 euro ulatuses. Seega nõustus hageja MT kohustuse kostja ees (36 000 eurot)

üle võtma.

3.4. Laenulepingus II kokku lepitud viivisemäär ületab küll VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määra, kuid see ei ole seadusega vastuolus. Mõlemad pooled sõlmisid lepingu

majandustegevuses ja lepingu p-s 3.19 kokkulepitud viivise määr 2,5% päevas ei ole erakordne

ega kokkuleppevabadust kuritarvitav tingimus. Hagejal ei olnud kohustust endale sobimatutel

tingimustel kostjaga laenulepingut sõlmida. Samuti ei ületa kostja nõutav viivis põhivõlga, sest

viivis on 14 274,63 eurot ja põhivõlg 49 846,33 eurot.

3.5. Alusetu on hageja seisukoht nagu oleks täitemenetlus lubamatu, sest hagejalt nõutakse

täitemenetluses suuremat summat kui hüpoteekide I ja II summa. Kohtutäituri edastatud

täitmisteatest nähtub, et nõude sisu on hüpoteegiga tagatud nõuded 66 398,72 euro ulatuses.

See on kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg-ga 1. Täitmisavalduses suurema nõude

märkimine ei oma tähtsust, sest kohtutäitur nõuab hagejalt hüpoteekide summat

66 398,72 eurot, mitte kogu võlgnevust.

3.6. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel.

5 (8)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja

panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks rikkus maakohus selgitamiskohustust, kui ei juhtinud hageja tähelepanu esitamata

jäänud tõenditele või ebaselgetele asjaoludele. Maakohus märkis, et hageja väited nõuete

tasaarvestuse kokkuleppe võltsituse kohta on paljasõnalised ja tõendamata, kuid jättis

tähelepanuta, et dokumendi ehtsust peab tõendama pool, kes tõendi esitas.

4.2. Teiseks ei tõenda laenulepingu II p 3.2, mis näeb ette laenusumma kasutamise

sihtotstarbe, et kostja andis hagejale laenu 51 000 eurot. Tõendatud on vaid see, et

26. augustil 2014 laekus hageja kontole 14 850 eurot.

4.3. Kolmandaks on asjakohatu viide VÕS §-le 175. Lepingu p 3.2 kohaselt refinantseeritakse

laenulepinguga II laenulepingut I 36 000 euro ulatuses. Sellest ei järeldu kokkulepe, et hageja

võtab üle MT kohustuse 36 000 euro tasumiseks ja astub tema asemele. Niisuguse sisuga

kokkulepet ei tulene lepingust ega mujalt. Lepingust ei järeldu, et 36 000 euro osas ei pidanud

kostja oma kohustusi täitma. Laenulepingut II sõlmides ei võtnud hageja endale kolmanda isiku

kohustusi.

4.4. Neljandaks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse viivise

vähendamiseks. Viivis 2,5% päevas ehk 912,5% aastas on selgelt ebamõistlik ja kuritarvitatav

isegi juhul, kui pooled on sõlminud laenulepingu majandustegevuses. Õiglane ega mõistlik pole

kokkulepe, mille järgi võlgnik peab lisaks põhikohustusele täitma ebamõistlikult suure

kõrvalkohustuse. Nõutav viivis on selgelt hea usu vastaselt ja ebaproportsionaalselt koormav.

Hea usu põhimõttega pole koosõlas olukord, kus viivitusintressi ületab võlausaldaja õiguste

kaitseks vajaliku ja kujuneb võlausaldaja rikastumise vahendiks. Kostjal ei saanud tekkida

kahju sellises ulatuses, nagu ta nõuab viivist. Viivisemäära tuleb vähendada VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määrani.

4.5. Viiendaks jättis maakohus tähelepanuta, et kostja esitas vastuolulisi andmeid võla suuruse

kohta. Kostja tunnistas, et laenulepingu ülesütlemise teates ja täitemenetluse algatamise

avalduses on erinevad summad. See selgitus pole piisav. Kostja käitumine viitab selgelt soovile

kohandada arve oma huvides. Kostjal ei ole nõuet hageja vastu kostja nimetatud suuruses.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Kui kohus peaks viivist vahendama, siis kohaldub VÕS

§ 113 lg 1 kolmas lause. Laenulepingu II järgne aastane intressimäär on 15,504%.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega hagi

tagamise abinõu tühistamise kohta, aga muus osas jääb see TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

muutmata, arvestades siiski lisaks käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest täitemenetluse algatamise, laenulepingute I ja II

sõlmimise ning kostja kasuks hüpoteekide kinnistusraamatusse kandmise kohta. Maakohus

tuvastas õigesti ka hüpoteekide summad ja hüpoteegi II osas tagatiskokkuleppe sisu, aga viitas

ekslikult 25. augusti 2014 lepingu (dtl 36–40) p-le 2.1.1. Ringkonnakohus tuvastab täiendavalt,

et viidatud lepingupunktiga muudeti tegelikult hüpoteegi I tagatiskokkuleppe sisu ja see

920 000 krooni suurune hüpoteek tagas edaspidi laenulepingust II tulenevate hageja kohustuste

täitmist. Sama lepingu p-d 4.1.1 lepiti kokku, et hüpoteek II summas 7600 eurot tagab samuti

laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmist.

6 (8)

8. Pooled vaidlevad, kas hüpoteekide I ja II realiseerimisele suunatud sundtäitmine on

lubatav. Maakohus lahendas vaidluse sisuliselt TMS ja VÕS sätete põhjal, aga jättis käsitlemata

hüpoteegi arvel täitmise õiguslikud alused. Nimetatud puuduse saab ringkonnakohus

kõrvaldada ja asja lahendamise tulemus sellest ei muutu.

8.1. AÕS § 325 lg 1 võimaldab koormata kinnisasja hüpoteegiga selliselt, et isikul, kelle

kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on

hüpoteegipidajal õigus AÕS § 352 lg 1 alusel nõuda sundtäitmist TMS-s sätestatud korras.

TMS § 2 lg 1 p 19 sätestab, et sama seadustiku alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad mh

notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda

kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

8.2. Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise tingimused on järgmised:

-

kinnistusraamatusse on kantud hüpoteegipidaja kasuks kehtiv hüpoteek – selle üle

pooled ei vaidle ning maakohus tuvastas õigesti hüpoteekide I ja II kanded;

-

sissenõudjal on rahaline nõue – selles osas on vaidlus küsimuses, kas laenulepingust II

tuleneb kostjale õigus nõuda hagejalt kogu laenu tagastamist;

-

nõue on hõlmatud tagatiskokkuleppega – selle üle pooled ei vaidle ja ringkonnakohus

tuvastas tagatiskokkulepete sõlmimise, ühtlasi vastavad need AÕS § 346 lg 2 esimese

lause vorminõudele;

-

nõue on muutunud sissenõutavaks – selle üle pooled ei vaidle

-

sundtäitmine toimub hüpoteegisumma piires.

8.3. Peamiselt oleneb vaidluse lahendamine vastusest küsimusele, kas kostjal on kohustus

täita laenulepingut II. Maakohus leidis, et hageja võttis üle laenulepingust I tuleneva MT

kohustuse, st astus võlgnikuna tema asemele VÕS § 175 lg 1 tähenduses. Kohtu põhjendused

selles osas on piisavad ja kohased. Maakohus tõlgendas õigesti laenulepingu II põhitingimuste

p 3.2 ja tegi järelduse, et MT asemel peab 36 000 eurot nüüd tagastama hageja. Sisuliselt sama

tulemuse annab VÕS § 396 lg 2 kohaldamine. Viidatud säte näeb mh ette, et isik, kes võlgneb

rahasumma muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma

võlgnetakse laenuna. Laenulepingu II p-s 3.2 sisalduv kokkulepe vastab sellele tunnusele.

Niisiis on hagejal VÕS § 396 lg 1, § 8 lg 2 ja § 108 lg 1 kohustus laenulepingut II tervikuna

täita. Kaebuse teine ega kolmas väide pole põhjendatud.

8.4. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja ja MT vaheline tasaarvestus (dtl 116). Viidatud

isikute 28. augusti 2014 kokkuleppest saavad tuleneda õigused ja kohustused ainult neile endile

kui võlasuhte pooltele. Laenulepingu II eritingimuste p 2.1 ei muutnud kõnealust kokkulepet

laenulepingu II osaks. Kostja õigusi ja kohustusi see kokkulepe ei mõjuta, sest kostja ei väida

tema kohustuse täitmist kokkuleppe ega selles kajastatud tasaarvestusega. Seetõttu pole

asjakohane kaebuse esimene väide ja ühtlasi tuleb maakohtu põhjendustest jätta välja

28. augusti 2014 kokkulepet käsitlev osa.

8.5. Viivise vähendamise taotlust pidas maakohus kokkuvõttes õigesti põhjendamatuks ja

kaebuse neljas väide pole samuti edukas. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtu

põhjendustega ja neid tuleb muuta.

8.5.1. Viivise vähendamise taotluse lahendamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida

kõrgema astme kohus saab kontrollida vaid piiratult (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 49 esimene lõik). Käesoleval juhul otsustas maakohus, et viivise

määr 2,5% päevas ei ole kokkuleppevabadust kuritarvitav tingimus. Sellega ringkonnakohus ei

nõustu. Maakohus ei põhjendanud, millistel kaalutlustel ta leidis, et nimetatud kokkulepe ei ole

ebamõistlikult kahjustav. Samuti jättis maakohus kontrollimata, kas viivise kokkulepet sisaldav

laenulepingu II põhitingimuste p 3.19 on tüüptingimus.

7 (8)

8.5.2. Laenulepingute I ja II (dtl 106–113 ja 19–28) võrdlusest nähtub, et nende ülesehitus ja

vormistus on ühesugused ning põhitingimuste p-des 3.18 ja 3.19 on märgitud sama viivise määr

2,5% päevas. Pooled ei toonud esile, et viivise määr oleks eraldi läbi räägitud. Sellest järeldab

ringkonnakohus, et kõnealused punktid on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

8.5.3. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist

eeldatakse mh, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Tühine

võib olla ka majandustegevuses sõlmitud lepingus sisalduv tüüptingimus (vt nt Riigikohtu

30. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 18 esimene lõik).

8.5.4. Laenulepingus II kokku lepitud 2,5%-line viivise päevamäär ületab VÕS § 113 lg 1

teise lause järgset määra enam kui 114 korda (≈ (2,5 × 365) : 8). Riigikohus on leidnud, et

tarbijalepingus on ebamõistlikult kahjustav viivisemäär, mis ületab seadusjärgset üle 22 korra

(16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Tallinna Ringkonnakohus on

otsustanud, et majandus ja kutsetegevuses ei ole sama määr veel selgelt ülemäärane

(20. septembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-19465, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on

seadusjärgset määra 100 või enam korda ületav viivisemäär siiski ülemäärane ja ebamõistlikult

kahjustav. Laenulepingus II kokku lepitud määra järgi peaks võlgnik viivisena maksma

põhivõlaga võrdse summa juba 40 päeva möödumisel, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas viivise

kui rahalise kohustuse täitmist tagava abinõu eesmärgiga. Sedavõrd kõrge määr võiks olla

õigustatud erandlikel asjaoludel, mida aga kostja esile ei toonud. Neil kaalutlustel on

laenulepingu II viivisemäära kokkulepe VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

8.5.5. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa

kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel

(Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 18 ja seal viidatud varasem

praktika). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et sel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas

lause, st lähtuda tuleb lepinguga ettenähtud intressimäärast. Vaidlustamata asjaoludel oli

laenulepingu II põhitingimuste p 3.12 järgi intressimäär 1,292% kuus ehk 15,504% aastas

(= 1,292 × 12). See määr pole ebamõistlikult kõrge ja vastab viivise kui rahalise kohustuse

täitmist tagava abinõu eesmärgile.

8.5.6. Kostja arvutuste järgi oli laenulepingu II ülesütlemise aja seisuga tasumata põhivõlg

49 846,33 eurot (dtl 115). Hageja ei toonud esile ega põhjendanud, et kostja tabelis aluseks

võetud andmed oleks ekslikud. Laenulepingu II ülesütlemisega muutus laenu tagastamise

kohustus VÕS § 399 lg 1 järgi sissenõutavaks alates 15. novembrist 2017. Täitmisavalduse

(dtl 42–44) esitamise ajaks, st 21. jaanuariks 2019 oli sellest möödunud 432 päeva ja seega

muutunud sissenõutavaks viivis 9146,77 eurot (≈ 49 846,33 × 432 × 15,504% : 365). Hageja ei

vaielnud vastu kostja väidetele intressi võla (5504,33 eurot) ja lepingu haldamise tasu

(44,84 eurot) kohta. Samuti ei esitanud hageja muid vastuväiteid alates 15. märtsist 2017

osamaksetelt arvutatud viivisele peale viivise määra. Kostja lähtus põhjendatust 47 korda

kõrgemast määrast (≈ (2,5 × 365) : 15,504), st vastava nõudesummana on põhjendatud

30,90 eurot (≈ 1452,47 : 47). Kokku oli hagiavalduse esitamise seisuga hagejal kohustus tasuda

laenulepingu II alusel vähemalt 64 573,18 eurot (= 49 846,33 + 5504,33 + 44,84 + 9146,77 +

30,90). AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegisummaga hõlmatud mh kohtutäituri tasu, st vähemalt

3552 eurot (dtl 13). Nimetatud alustel saaks hagejalt nõuda kokku 68 125,18 euro tasumist

(= 64 573,18 + 3552).

8.5.7. Maakohus otsustas õigesti, et vaidlusalune täitemenetlus hageja suhtes toimub summas

66 398,72 eurot, mis on hüpoteekide I ja II summa (≈ 920 000 : 15,644 + 7600). Kuna eelmises

alapunktis leitud summa on suurem sundkorras täidetavast nõudest, siis puudub alus tunnistada

sundtäitmine mingiski osas, sh viivise nõudes lubamatuks.

8 (8)

9. Eelnevast tuleneb, et kaebuse ükski väide ei anna alust muuta maakohtu lõppjäreldust hagi

rahuldamata jätmise kohta. Hageja kaebus tuleb niisiis samuti jätta rahuldamata.

10. Maakohus eiras TsMS § 442 lg 5 esimest lauset, sest ei märkinud otsuses seisukohta

22. märtsi 2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu kohta. Selle puuduse saab

ringkonnakohus kõrvaldada. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagi tagamise abinõu TsMS

§ 386 lg 4 alusel tühistada.

11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)