2-19-14595/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. märts 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-14595

Kohtuasi

XX hagi YY vastu alusetult saadu tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

23 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Tõnu Metsäär

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Siim Mägi

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19. veebruari 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 19. novembril 2020 tsiviilasjas nr 2-19-14595

tehtud otsuse resolutsioon, kuid muuta ja täiendada osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 22. septembril 2019 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt välja mõista alusetult saadud 23 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tutvustas kostja 22. septembril 2016 hagejale

väidetavalt eriti tulusat investeerimisvõimalust, mis nägi ette, et hageja soetab kostja käest

virtuaalvääringu nanocoin eest investeerimispakette. Kostja väitel pidi investeerimispakettidele

lisanduma 24 kuu jooksul igakuiselt intressi vähemalt 12% paketi maksumusest. Paketid pidid

sisaldama boonusena ka oksjonitel osalemise krediite ja nn NANO# kuponge. Kostja edastas

ülekande tegemiseks iseenda arveldusarve numbri ning hageja kandis sellele pangakontole

23. septembril 2016 ja 24. septembril 2016 vastavalt 6000 eurot ja 17 000 eurot selgitusega

„Sissemakse Nanoclub kontole antyk“. Pärast ülekande tegemist ilmus veebilehel

nanoclub.club hageja kontole teave selle kohta, et hagejale kuulub kolm PRO+ ja neli BASIC

paketti. Hageja kontole kandis nanocoin’id kostja iseenda nimetatud veebilehel registreeritud

kontolt.

Konto loomise ja kostja külastamise põhjuseks oli kostja 3. septembri 2016. a ettekanne hotellis

Nordic Hotel Forum, milles kostja väljendas, et investeerija hakkab saama nanocoin’ides 80%

intressi iga kuu, sisse makstud summa eest saadavate nanocoin’idega hakatakse vabalt börsil

kauplema 2017. aastal ning sissemaksu eest saab boonusena 360 nanocoin’i kupongi

väärtusega 3600 eurot ja 9 oksjonikrediiti väärtusega 900 eurot, mis aga ei vastanud tõele.

Otsuse kostjale raha üle kanda tegi hageja pärast seda, kui ta oli kuulanud 22. septembril 2016

kostja lubadusi investeerimistoodete kasulikkuse kohta ja tutvunud kostja esitatud

reklaammaterjalidega.

Hageja ei ole ligi kolme aasta jooksul nimetatud pakettidest rahalist kasu saanud. Tegemist oli

üksnes virtuaalsete väärtustega, mida ei olnud võimalik ümber vahetada teise valuutasse ega

börsil kaubelda. Seetõttu on hagejal õigus kostjaga pettuse mõjul sõlmitud tehing tühistada.

Alternatiivselt palus hageja nõuet käsitada lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõudena või lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Kahju tekitamine on

õigusvastane, sest kostja rikkus tarbijakaitseseaduses (TKS) ja kaubandustegevuse seaduses

(KaubTS) sätestatud kohustusi hageja ees. Kostja on käsitatav kauplejana nimetatud seaduste

tähenduses, sest on pikka aega tegutsenud virtuaalvääringute pakkujana. Hagejale tekitatud

kahju seisneb kostjale tasutud rahasummas.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja pöördus ise kostja poole, et osta investeerimistooteid. Hageja sponsoriks oli kolmas isik

ja hageja avas konto juba enne kostjaga tutvumist. Kostja ei ole hotellis Nordic Hotel Forum

ettekannet korraldanud ega selle eest tasunud.

Hageja ei saa tehingut tühistada, sest pooled ei sõlminud lepingut, vaid kostja üksnes vahendas

hageja makset investeerimistoodete pakkujale Nano Club Ltd-le, et kiirendada rahaliste

vahendite jõudmist hageja kontole ja võimaldada seeläbi kasutada soodushindadega pakkumist.

Kostja on samuti investeerinud Nano Club Ltd investeerimistoodetesse ja omas kasutajate

keskkonnas nn siseraha, mida oli võimalik üle kanda hagejale ja mille eest sai hageja omandada

Nano Club Ltd investeerimistooteid.

Hageja ei saa esitada nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, sest hageja on ise kinnitanud, et

on saanud kostjale üle kantud rahaliste vahendite eest oma kontole investeerimistooted. Isegi

kui lähtuda sellest, et pooled sõlmisid lepingu, siis ei ole kostja lepingut rikkunud, sest hageja

ei ole tõendanud, et kostja tegi ettepaneku tehingu sõlmimiseks või andis teavet

investeerimistoodete kohta. Hageja nõuet ei saa rahuldada ka lepinguvälise kahju hüvitamise

sätete alusel, sest hagejat ega kostjat ei saa käsitada vastavalt tarbijana ega kauplejana. Hageja

on kinnitanud, et ta on pikaajaliselt investeerimisega tegelenud. Samuti ei ole hageja tõendanud,

et kostja on tegutsenud virtuaalvääringute pakkujana.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 19. novembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Kohus ei määranud kindlaks kostjale hüvitatavate

menetluskulude rahalist suurust.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooled sõlminud müügilepingut. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja müüs hagejale investeerimistooteid, vaid vande all antud seletuste kohaselt

näitas kostja hagejale investeerimisvõimalusi ja soovitas investeerida. Esile toodud asjaoludel

kostja üksnes vahendas hageja makseid Nano Club Ltd-le. Kuivõrd lepingut ei ole sõlmitud,

siis ei tule käsitleda ka küsimust lepingu tühistamisest pettuse tõttu ja hageja ei saa esitada

kostja vastu ka lepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet.

Täidetud ei ole ka lepinguvälise kahju hüvitamise nõude eeldused. Kostja ei saanud rikkuda

TKS § 4 lg-t 2 ja § 3 p-i 2 ega KaubTS § 4 lg 1 p-i 5 ja § 11 lg-t 2, kuivõrd hagejat ja kostjat ei

saa käsitada vastavalt tarbija ja kauplejana. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta on pöördunud

Nano Club Ltd poole raha tagasi saamiseks, vaid selgitanud üksnes, et proovis seda teha, aga

ettevõtet ja veebilehte enam ei eksisteeri ning e-kirjale ei vastata. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et ta ei ole Nano Club Ltd-lt raha tagasi saanud ja sellest tulenevalt tekkis talle

kahju.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsiooniastme

menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole selgitanud, miks kohus jätab müügilepingu sõlmimise kindlaks tegemisel

arvestamata hageja vande all antud seletused selle kohta, et investeerimistoodete kupong saadeti

hagejale kostja nimeliselt kontolt. Samuti ei ole asjas esitatud tõendeid selle kohta, et kostja

tegutses üksnes Nano Club Ltd vahendajana või esindajana ega ka selle kohta, et kostja kandis

raha edasi Nano Club Ltd-le. Kuivõrd on tõendatud, et hageja maksis kostjale raha ja kostja

kandis seejärel hagejale üle investeerimistooted, siis on müügilepingu sõlmimine tõendatud.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et hagejat ja kostjat ei saa vastavalt käsitada

tarbija ja kauplejana TKS ja KaubTS tähenduses. Kohus on jätnud vastamata hageja sellega

seoses esitatud õiguslikule põhjendusele. Hagejale jääb ka arusaamatuks, miks oleks hageja

pidanud pöörduma Nano Club Ltd poole olukorras, kus Nano Club Ltd olemasolu on hageja

jaoks küsitav ega ole ka kostja poolt tõendatud. Samuti ei ole hageja kordagi menetluses

väitnud, et tal tekkis kahju seetõttu, et ta ei ole Nano Club Ltd-lt raha tagasi saanud, vaid hageja

soovib raha tagastamist kostjalt.

Maakohus on rikkunud kvalifitseerimiskohustust, jättes vastamata küsimusele, millisel

õiguslikul alusel võis kostja hagejalt saadud raha mitte tagastada. Maakohus on rikkunud ka

kohustust vastata poolte väidetele ning analüüsida asjas olulisi tõendeid.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes ja täiendades osaliselt otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on lepinguline suhe

ja kas lepingu tühistamise eeldused on täidetud või on hagejal kostja vastu lepingulise

kohustuse rikkumisest või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

Kuna nõue on suunatud Eestis elava kostja vastu, siis ei tõusetu kohtualluvuse ega kohaldatava

õiguse küsimust, sest tegemist ei ole piiriülese toimega asjaga.

8. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti alusetu rikastumise nõudena võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1028 lg 1 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lg 2 sätestab, et tühistatud

tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Hageja nõue jäi sellel alusel rahuldamata, sest maakohus tuvastas, et poolte

vahel ei ole investeerimistoodete müügilepingut VÕS § 208 lg 1 mõttes. Kolleegium ei nõustu

maakohtu õigusliku hinnanguga, et esitatud asjaoludel saaks õigussuhte kvalifitseerida

müügilepinguna, kuid nimetatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei mõjuta vaidlustatud

otsuse lõppjäreldust, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

8.1. Kuna nanocoin ei kvalifitseeru finantsinstrumendiks väärtpaberituru seaduse § 2 lg 1 järgi

ning esitatud asjaoludel ei ole nende pakkuja krediidiasutus, investeerimisfond, makseasutus

või e-raha asutus, tuleb poolte vahelised õigused ja kohustused kindlaks teha VÕS sätete alusel.

Kolleegiumi hinnangul võib poolte vahel sõlmitud leping vastata teenuse osutamise lepingu

tunnustele. Täpsemalt on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes.

Hagiavalduse kohaselt anti hagejale nanocoin’ide osas lubadusi, et hageja saab nendest rahalist

kasu – nanocoin’ides igakuiselt intressi 80%, nanocoin’idega saab hakata börsil kauplema,

sissemaksu eest saab boonusena 360 nanocoin’i kupongi väärtusega 3600 eurot ja 90

oksjonikrediiti väärtusega 900 eurot. Sellest saab järeldada, et investori peamiseks huviks ei ole

nanocoin’e omandada, sest see ei oma väärtust juhul, kui seda ei ole võimalik hiljem kasutada

võõrandamise või teenuse kasutamise eesmärgil. Näiteks on Euroopa Kohus ühise

käibemaksusüsteemi käsitlevat Nõukogu 28. novembri 2006. a direktiivi 2006/112/EÜ art 2

lg 1 p c tõlgendades leidnud, et tehingud, mis seisnevad virtuaalse valuuta bitcoin vahetamises

traditsioonilise valuuta vastu ja vastupidi, ning mille eest võetakse tasu, mis vastab asjaomase

ettevõtja poolt valuuta eest makstava ostuhinna ja tema poolt oma klientidelt võetava

müügihinna vahele, kujutavad endast teenuse osutamist tasu eest (Euroopa Kohtu 22. oktoobri

2015. a otsus asjas nr C-264/14 Skatteverket vs. David Hedqvist, p 31).

8.2. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt ei ole maakohus

põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja vande all antud seletust ning millistele tõenditele

tuginedes jõudis kohus järeldusele, et kostja üksnes vahendas hageja makseid Nano Club Ltd-

le.

Maakohus on õigesti jaotanud pooltevahelise tõendamiskoormise. Hageja pidi TsMS § 230 lg 1

järgi tõendama, et kostja on investeerimistoodetega seoses teenuse osutamise lepingu pool.

Samas nõustub kolleegium hageja etteheitega, et maakohus ei ole otsust piisavas ulatuses

põhjendanud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Ringkonnakohus saab

maakohtu rikkumise kõrvaldada.

VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Mõlemad pooled on maakohtu 9. oktoobri 2020. a

istungil vande all seletuse andnud (tl 137–149). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis

23 000 eurot üle kostja arveldusarvele ning kostja saatis raha eest vastu vautšerid, mille hageja

pidi aktiveerima nanoclub’i lehel. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjat pidada lepingu pooleks

üksnes seetõttu, et hageja kandis kostja arveldusarvele raha ning kostja saatis selle raha eest

vastu vautšerid. Hageja on vande all vastanud jaatavalt kostja esindaja täpsustavale küsimusele:

„Saan aru, et Teil oli valida kahe võimaluse vahel investeeringu tegemiseks. Üks nendest oli

kanda investeeringu eest rahasumma otse nende investeerimistoodete pakkujale ja teine

võimalus oli kanda need rahad E. Nurme kontole, kelle kaudu oleks jõudnud see rahaline

vääring kiiremini Teie investeerimiskontole /--/.“ (tl 140 pöördel). Kostja vande all antud

seletuse kohaselt sõlmib investor lepingu Nano Club Ltd-ga („Pooled olid väga selgelt

defineeritud ettevõtte poolt „terms of conditions“ ehk siis seadistused, leppetingimused, mille

härra ise ettevõttega allkirjastas siis, kui ta sisenes oma back-office’isse ja siis kui tema

aktiveeris oma investeerimistooted.“) Edasi on kostja selgitanud, et: „Ettevõte väljastab need

tooted sinu back-office’isse, mitte keegi võrkturundaja eales.“

Kostja võimalikku rolli teenuse pakkujana ei tõenda ka hotelli Nordic Hotel Forum 12. juuni

2020. a vastus ega tunnistaja CC ütlused (tl 90, 146 pöördel–147 pöördel). Kuna hageja soovis

tunnistaja CC ütlustega tõendada lisaks kostja rollile ka tehingu tühistamise materiaalseid

eeldusi, siis polnud maakohtul vaja tunnistaja ütlusi selles osas hinnata, sest lepingulise suhte

puudumise tõttu polnud materiaalsete eelduste esinemise tuvastamine vajalik.

8.3. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja roll piirdus üksnes hageja

makse vahendamisega Nano Club Ltd-le. Maksete vahendamise osas on kostja oma kohustuse

täitnud. Hageja on kinnitanud, et pärast raha kostja arveldusarvele ülekandmist tuli tema

registreeritud kontole nanocoin’id (tl 138). Seega ei saa makse vahendamisest tuleneda

tarbijakaitseseaduse ega kaubandustegevuse seaduse sätete rikkumisi, mida hageja kostjale ette

heidab.

8.4. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et hageja esitatud väiteid ei saa lugeda

tõendatuks üksnes hageja vande all antud seletusega. Kolleegium esitab sellele seisukohale

täiendavad põhjendused.

Tõendeid peab kohus hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama seejärel

oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

(TsMS § 232 lg 1) ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu

(TsMS § 232 lg 2). Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid

tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletusele, ilma et

kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi (vt Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-42-16, p 15). Hageja vande all antud seletus ei haaku ühegi teise asjas esitatud ega

kogutud tõendiga. Küll aga on kostja vande all antud seletus kooskõlas asjas esitatud kaudsete

dokumentaalsete tõenditega: pooltevahelised sõnumid (tl 25–31 pöördel), Nanoclubi uudiskiri

(tl 71–72), Nano Club Ltd arved ja maksekorraldused (tl 102–107; tõlked tl 110–111). Kaudne

tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid

ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kuigi nimetatud dokumentaalsed tõendid ei kajasta küll

otseselt faktilist asjaolu ennast, siis koosmõjus kostja vande all antud seletusega kinnitavad nad

kostja väiteid raha ülekandmise ja vautšeri saatmise seose kohta, mille põhjal on võimalik

järeldada, et hageja ei sõlminud lepingut kostjaga.

8.5. Kuna hageja ei sõlminud investeerimistoodetega seoses lepingut, mille tühistamisavalduse

hageja hagiavalduses esitas, kostjaga, siis ei ole vaja hinnata tehingu tühistamise formaalseid

ega materiaalseid eelduseid. Samuti ei saa hagejal kostja vastu olla VÕS § 115 alusel

kvalifitseeritavat lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet (vt otsuse

p 8.3). Nende asjaolude kohta esitatud tõendid ja väited võis maakohus jätta hindamata.

9. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja kahju õigusvastasest põhjustamisest tulenevat kahju

hüvitamise nõuet ja sellega seoses esitatud apellatsioonkaebuse väiteid. Maakohus leidis, et

hageja ei ole kohtu ette toonud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusi ega esitanud

tõendeid. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamise eeldusi esile toonud ega tõendanud.

Kolleegium selgitab, et kui hageja väidab, et kostja rikkus teatud kaitsenormi, peab hageja

tuginema konkreetsele kaitsenormile, mida kostja väidetavalt rikkus ja tõendama rikkumise

asjaolusid. Kohus ei pea omal algatusel otsima hagejat kaitsta võivat normi ega võtma ilma

hageja taotluseta seisukohta, kas mõni selline kaitsenorm on olemas ning kas see kuulub

kohaldamisele (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16).

9.1. Tsiviilkohtumenetluses on üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja

millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1

tõendab. Seega tuleb nõude lahendamisel aluseks võtta hageja poolt 31. juuli 2020. a

menetlusdokumendis välja toodud asjaolud (tl 114–117). Nimetatud menetlusdokumendi p-

s 10 on hageja tuginenud sellele, et poolte vahel eksisteeris võlasuhe, mille poolteks olid

kaupleja ja tarbija nii tarbijakaitseseaduse kui ka kaubandustegevuse seaduse tähenduses ning

kostja kauplejana rikkus nendest seadustest tulenevaid kohustusi.

Hageja välja toodud tarbijakaitseseaduse ja kaubandustegevuse seaduse normid ei saa olla

käsitatavad kaitsenormidena, sest need kohustused, mida kostja väidetavalt rikkus, tekiksid

lepingulise võlasuhte raames. Maakohtu tuvastatu kohaselt, millega ringkonnakohus nõustub,

võttis kostja hageja ees üksnes makse vahendamise kohustuse ning muus osas lepinguline

võlasuhe tõendamist ei leidnud.

9.2. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tõi välja asjaolu, millele hageja ei

tuginenud – hageja ei ole küsinud raha tagasi Nano Club Ltd-lt – ja seega ei pidanud hageja

seda väidet tõendama. Maakohtu TsMS § 5 lg 1 rikkumine aga ei muuda maakohtu

lõppjäreldust ebaõigeks.

10. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

maakohus.

12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)