2-19-9700/37 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1 (16)

2-19-9700

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.03.2021. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-9700

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi D. K.

ja L. K. vastu tehingute kehtetuks tunnistamise,

ühisvara

jagamise

ja

kostjate

tahteavalduste

kohtuotsusega asendamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu

Hageja lepinguline esindaja: Kai Simpson (e-post:

kai.simpson@emta.ee);

Kostja I: D. K. (isikukood xxxxxxxxxxx);

Kostja II: L. K. (isikukood xxxxxxxxxxx);

Kostjate lepingulised esindajad: vandeadvokaat Indrek

Leppik

ja

Mari

Kelve-Liivsoo

(e-post:

ee_menetlus@pwc.com)

Kohtuistungi aeg

10.02.2021. a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi D. K. ja L. K. vastu.

2. Tunnistaks kehtetuks:

2.1.

D. K. ja L. K. vahel 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaraleping, ühisvara

jagamise leping ja asjaõigusleping, osas, millega läks D. K. ja L. K.

ühisomandist

välja

kinnistu

registriosa

numbriga

xxxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/x;

2.2.

D. K. ja L. K. vahel 29.06.2017. a sõlmitud kinkeleping ja

asjaõigusleping, millega läks D. K. omandist välja kinnistu, nimetusega

xxxxxxxx, registriosa numbriga xxxxxx, asukohaga xxxxxxxxx xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx;

2.3.

D. K. ja L. K. vahel 29.06.2017. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse

seadmise leping, millega seati kinnistule nimetusega xxxxxxxx, registriosa

numbriga

xxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, D. K. kasuks tasuta ning tähtajatu

isiklik kasutusõigus.

3. Kohustada D. K. ja L. K. andma tahteavaldused kustutada kinnistusraamatust

2 (16)

kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½,

registriossa tehtud omanikukanne L. K. kohta ja kanda kinnistusraamatusse

kinnistu ühisomanikena sisse D. K. ja L. K. .

4. Kohustada D. K. ja L. K. andma tahteavaldused kustutada kinnistusraamatust

kinnistu, nimetusega xxxxxxxx, registriosa numbriga xxxxxx, asukohaga xxxxxxxxx

xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,

registriossa

tehtud

omanikukanne L. K. kohta ja kanda kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna D.

K. .

5. Kohustada D. K. ja L. K. andma tahteavaldused kustutada kinnistu, nimetusega

xxxxxxxx,

registriosa

numbriga

xxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, registriossa tehtud kanne D. K. isikliku

kasutusõiguse kohta.

6. Lõpetada D. K. ja L. K. ühisomand kinnistule, registriosa numbriga xxxxxxx,

asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½.

7. Müüa kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½,

avalikul enampakkumisel ja müügist saadav raha jagada D. K. ja L. K. vahel

võrdsetes osades.

8. Kohustada D. K. ja L. K. andma tahteavaldused müüa kinnistu, registriosa

numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½, avalikul enampakkumisel

ja jagada müügist saadav raha D. K. ja L. K. vahel võrdsetes osades ning muuta

kinnistu registriossa tehtud omanikukandeid.

Menetluskulude jaotus:

Jätta menetluskulud võrdsetes osades D. K. ja L. K. kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

1. Hageja nõue ja põhjendused

1.1.

Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu esitas 26.06.2019. a kohtule hagiavalduse

D. K. (kostja I) ja L. K. (kostja II) vastu tehingute kehtetuks tunnistamise, ühisvara jagamise

ja kostjate tahteavalduste kohtuotsusega asendamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad 29.06.2017. a notari juures abieluvaralepingu,

ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingud, milles kostjad leppisid kokku ühisvara

jagamises selliselt, et nende ühisomandisse kuulunud kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx,

asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½, ja sõiduk xxxxxxxxxxx, registreerimismärgiga

xxxxxx, jäid L. K. (kostja II) lahusvaraks ning xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxx,

registreerimismärgiga xxxxxx, osaühing xxxxxxx, registrikoodiga xxxxxxxx, osa ja

xxxxxxxxxxxx, registrikoodiga xxxxxxxx, osa jäid D. K. (kostja I) lahusvaraks.

3 (16)

29.06.2017.a sõlmisid kostjad notari juures ka kinkelepingu, kinnistule isikliku kasutusõiguse

seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu, millega kinkis kostja I kostjale II kinnistu, registriosa

numbriga

xxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Lisaks koormati kõnealune kinnistu tähtajatu

ja tasuta isikliku kasutusõigusega kostja I kasuks.

Maksu- ja Tolliameti 25.05.2018. a otsusega väärteoasjas nr xxxxxxxxxxxx/xxx määrati

kostjale I rahatrahv summas 600 eurot.

Maksu- ja Tolliameti 09.04.2019. a vastutusotsusega kohustati kostjat I solidaarselt OÜ-ga

xxxxxxx tasuma riigile maksukohustused kogusummas 142 060,11 eurot.

Põhjusel, et kostja I ei tasunud eeltoodud otsustega tasumisele kuuluvaid summasid, alustas

maksuhaldur maksukorralduse seaduse alusel võla sundkorras sissenõudmist. Maksuhaldur

väljastas 01.08.2018. a korraldused Swedbank AS-le ja SEB Pank AS-le kostja I

pangakontode arestimiseks ja pangakontodelt raha ülekandmiseks Maksu- ja Tolliameti

pangakontole summas 600 eurot. Lisaks esitas maksuhaldur 11.06.2019. a SEB Pank AS-le

ja Swedbank AS-le korraldused kostja I pangakonto arestimiseks ja pangakontolt raha

ülekandmiseks Maksu- ja Tolliameti pangakontole summas 142 060,11 eurot. Täitemenetluse

tulemusena ei ole õnnestunud kostja I võlga sisse nõuda, kuivõrd kostjal I puudub vara, mille

arvelt saaks võlga rahuldada. Kostja I võla katteks laekus 01.01.2019. a 229,57 eurot.

26.06.2019. a seisuga oli kostja I võlg Eesti Vabariigi ees 142 430,54 eurot.

Kuna sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud maksuhalduri kui sissenõudja

nõude täielikku rahuldamist, siis on maksuhaldur pöördunud hagiga kohtusse kostja vahel

29.06.2017. a tehtud tehingute kehtetuks tunnistamise nõudes, et võita tagasi kostja I kui

võlgniku vara hulka vara, mille arvelt nõuded rahuldada.

Hageja leiab, et on täidetud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 190 p 3 järgi alus kostjate

vahel sõlmitud abieluvaralepingu tagasivõitmiseks osas, millega läks kostja I ühisomandist

välja xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½ asuv kinnistu. Abieluvaralepinguga loobus kostja I oma

osast

ühisvaras

(kinnistust

ning

sõidukist).

Abieluvaralepingus

hindasid

kostjad

xxxxxxxxxxxx xxxxx tn ½ kinnistu väärtuseks 150 000 eurot ning xxxxxxxxxxx väärtuseks

5000 eurot. Abieluvaralepinguga jäi eelnimetatud kostjate ühisvara kostja II lahusvaraks.

Kostja I lahusvaraks jäetud ühisvara hindasid kostjad abieluvaralepingus järgnevalt:

xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxx väärtuseks 2000 eurot, Osaühing xxxxxxx osa nimiväärtusega

2569 eurot ning xxxxxxxxxxxx osa nimiväärtusega 2500 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli enne

abieluvaralepingu sõlmimist abikaasade ühisvara väärtus 162 069 eurot, millest jagati kostja

II lahusvara hulka 155 000 euro väärtuses vara ning kostja I lahusvara hulka 7069 euro

väärtuses vara. Seega sai kostja II abieluvaralepinguga ligikaudu 22 korda rohkem võrreldes

kostjaga I, mis on käsitletavolulisel määral loobumisena oma osast ühisomandis. Hageja

alustas 01.08.2018. a kostja I võla sundtäitmist, esitades krediidiasutustele korraldused kostja

I pangakonto arestimiseks ja pangakontolt raha ülekandmise kohta Maksu- ja Tolliameti

pangakontole. Abieluvaraleping on sõlmitud 29.06.2017. a. Seega on abieluvaraleping

sõlmitud kahe aasta jooksul enne kostja I suhtes täitemenetluse alustamist. Kuigi hageja on

seisukohal, et 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaralepingut saab tagasi võita TMS § 190 lg 3

alusel, esitab hageja alternatiivselt nõude tehingu tagasivõitmiseks TMS § 188 lg 1 alusel.

Hageja leiab, et ka TMS § 188 lg 1 alusel tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud, kuna

kostja I on teinud tehingu kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks

tunnistamise hagi esitamist ja tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning

tehingu teine pool teadis sellest või pidi sellest teadma. Hageja leiab, et abieluvaralepingu

sõlmimise hetkeks, s.o 29.06.2017. a, pidi kostja I olema teadlik, et temaga seotud äriühingu

OÜ xxxxxxx suhtes oli alustatud kontrollmenetlust. Maksuhaldur esitas 02.06.2017. a kohtule

4 (16)

taotluse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, mille rahuldamise tulemusel olid OÜ

xxxxxxx pangakontod alates 13.06.2017. a arestitud. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu kaks

nädalat pärast seda, kui oli väljastanud kontrollakt, mille kohaselt tuvastas maksuhaldur, et

kostjaga I seotud äriühing OÜ xxxxxxx esitas maksustamisperioodide 01.2015 kuni 12.2015

ning 01.2017 kuni 02.2017 maksudeklaratsioonides valeandmeid, mis andsid OÜ-le xxxxxx

maksueelised. Lisaks alustati 09.11.2015. a nii OÜ xxxxxxx kui ka kostja I suhtes

väärteomenetlust, mille lõpptulemusena otsustati 25.05.2018. a kohtuvälise menetleja

otsusega väärteoasjas mõlemat karistada rahatrahviga maksuhaldurile valeandmete esitamise

eest. Seega pidi kostja I juba äriühingu maksumenetluse kestel möönma, et juhul, kui

äriühingu vara ja rahaliste vahendite arvelt ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, võib

maksuhaldur alustada menetlust tema suhtes äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks. Selleks,

et vältida oma vara arvelt äriühingu maksuvõla tasumist, sõlmis kostja I teadlikult

abieluvaralepingu jagati ühisvara hulka kuulunud kinnistu naise lahusvarasse. Tekkida võivast

maksukohustusest teadmine hetkel, mil tehing sooritatakse, on suunatud õiguste teostamisele

sellisel viisil, mille eesmärgiks on kahju tekitamine (teistele) võlausaldajatele. Arvestades

eeltoodut, on hageja seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaraleping

kahjustas hageja kui sissenõudja huve, kuna tehingu tagajärjel muudeti teadlikult sissenõudja

nõuete rahuldamine võimatuks. Kostja I andis abieluvaralepinguga oma osa ühisomandist üle

kostjale II ehk enda abikaasale. Seega on kostja II puhul tegemist kostja I lähikondsega

pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 1 mõistes. Seetõttu kohaldub TMS § 188 lg 2, mille

kohaselt saab eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et varast loobumisega võidakse

kahjustada kostja I võlausaldajate (sh tulevikus tekkivate võlausaldajate) huve.

Hageja

leiab,

et

täidetud

on

ka

kostjate

poolt

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva kinnistu kinketehingu ja sellele kinnistule isikliku

kasutusõiguse seadmise tehingute kehtetuks tunnistamise eeldused. Hageja on seisukohal, et

isikliku kasutusõiguse seadmise leping on kehtetuks tunnistatav TMS § 188 lg 1 alusel, kuna

kostja I tegi tehingu kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide

kahjustamiseks ja kostja II kui tehingu teine pool teadis või pidi sellest teadma. Täiendav

eeldus kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleneb TMS § 189 lg-st 1, mille kohaselt

tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on

sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist.

Käesoleval juhul sõlmiti 29.06.2017.a kinkeleping vähem kui kaks aastat enne hagi esitamist.

TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja eraldi tuvastada, kas tagasivõidetava

kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS §

189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud

on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad.

TMS § 195 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on

teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri

käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. TMS § 195 eesmärgiks on taastada

lepingueelne olukord (restitutsioon) ning tagastada võlgniku vara, mis on läinud tema

omandist välja tagasivõidetava tehingu tõttu. Käesoleval juhul on tuvastatud, et

xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½ asuv kinnistu kuulub tagasivõitmise korral kostja I ja kostja II

ühisvara hulka, mistõttu leiab hageja, et kinnistu tagastamisel tuleb kanda kinnistusraamatusse

ühisomanikena kostja I ja kostja II. xxxxxxxxx xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

asuva kinnistu tagastamisel tuleb kanda kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sisse

kostja I.

Kuna tehingu tagasivõitmise korras tunnistamise järel läheb xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½ asuv

kinnistu kostjate ühisomandisse, siis taotleb hageja ka kostjate ühisvara jagamist.

5 (16)

Hageja taotleb, et kohus tunnistaks kehtetuks: 1) kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud

abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu osas, millega läks

kostjate

ühisomandist

välja

kinnistu

registriosa

numbriga

xxxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/x; 2) kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud kinkelepingu ning

asjaõiguslepingu, millega läks kostja I omandist välja kinnistu, registriosa numbriga xxxxxx,

asukohaga xxxxxxxxx xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja 3) kostjate

vahel 29.06.2017. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati kinnistule

registriosa numbriga xxxxxx kostja I kasuks tasuta ning tähtajatu isiklik kasutusõigus. Hageja

palub kohtul asendada kohtuotsusega kostjate nõusolekud kustutada kinnistusraamatust

kinnistute registriosadesse nr xxxxxxx ja xxxxxx tehtud omanikukanne kostja II kohta ning

kanda kinnistusraamatusse kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx, ühisomanikena sisse

kostja I ja kostja II, ning kinnistu, registriosa numbriga xxxxxx, omanikuna kostja I. Lisaks

taotleb hageja, et kohus lõpetaks kostjate ühisomand kinnistule, registriosa numbriga

xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½, suhtes viisil, et kinnistu müüakse avalikul

enampakkumisel ning saadav raha jagatakse kostjate vahel võrdsetes osades.

1.2.

Menetluse käigus hageja kostjate vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagiavalduses

esitatud nõuete juurde.

Hageja täpsustas, et hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal I hageja ees võlg kokku

summas 142 430,54 eurot. Nimetatud võlg tulenes kostjale I 25.05.2018. a otsusega nr

määratud trahvist, mille saldo oli 26.06.2019. a seisuga 370,43 eurot ning 09.04.2019. a

väljastatud vastutusotsusest summas 142 060,11 eurot. Hageja teatas, et 05.01.2021. a seisuga

on kostjale I trahviotsusega määratud rahaline kohustus täies ulatuses rahuldatud. Jätkuvalt on

kostjal I hageja ees võlg 09.04.2019. a vastutusotsuse alusel summas 142 060,11 eurot.

Hageja leiab, et kostjate vastuväited ei põhjenda hagi rahuldamata jätmist.

Hageja ei nõustu kostjate seisukohaga, et hagejal puudub õigus nõuda tehingute tagasitäitmist,

kuna hageja ei ole kostja I suhtes algatanud täitemenetlust.

Hageja toob välja, et maksuvõla sundtäitmine on sätestatud maksukorralduse seaduse (MKS)

13. peatükis. MKS § 128 lg 3 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluva

maksusumma sundtäitmine lubatud pärast seda, kui maksukohustuslasele on antud vähemalt

üks kord tähtaeg maksuvõla tasumiseks koos hoiatusega kohustuse tähtajal täitmatajätmise

tagajärgede kohta. Hageja edastas kostjale I vastutusotsuse 09.04.2019. a, mille kostja I sai e-

maksuameti kaudu kätte 09.04.2019. a. Seega oli kostja I teadlik nii kohustuse tekkimisest kui

ka selle täitmise kohustusest. Vastutusotsuses oli välja toodud hoiatus sundtäitmise alustamise

võimalikkuse kohta juhul, kui kohustust 30 kalendripäevase tähtaja jooksul alates

vastutusotsuse kättesaamisest ei täideta. Seega on kostjale I antud tähtaeg täitedokumendi

vabatahtlikuks täitmiseks ning hoiatatud, et täitedokumendi vabatahtlikult täitmata jätmisel

võib võlgniku suhtes sooritada täitetoiminguid. Kuna kostja I kohustust tähtaegselt ei täitnud,

alustas hageja 11.06.2019. a sundtäitmise toimingutega, arestides kostja I pangakontod.

Eeltoodust tulenevalt on hageja täitnud maksukorralduse seadusest tulenevad maksuvõla

sundtäitmise alustamise tingimused ning 11.06.2019. a kostja I suhtes täitemenetlusega

alustanud. Hageja on seisukohal, et eelkirjeldatud viisil maksuhalduri poolt läbiviidavat

täitemenetlus on võrdsustatud kohtutäituri läbiviidava täitemenetlusega. Seega saab lugeda, et

maksuhaldur on kostja I suhtes täitemenetlusega alustanud 11.06.2019. a, mil arestis kostja I

pangakontod ning ei ole minetanud TMS § 189 ja § 190 alusel tehingute kehtetuks

tunnistamise tähtaegu.

Hageja ei nõustu ka kostjate vastuväidetega selle kohta, et nende poolt 29.06.2017. a tehtud

tehingutega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve.

6 (16)

Tehingute sõlmimise hetkeks oli kostja I teadlik, et temaga seotud äriühingu, OÜ xxxxxxx,

suhtes oli kontrollimenetlust 14.03.2016. a korraldusega, 23.05.2017. a teatega, 14.03.2017. a

teatega ning 07.04.2017. a korraldusega alustatud. Äriühingu pangakontod olid alates

13.06.2017. a arestitud. Lisaks oli OÜ-le xxxxxxx väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne

kostja I ja kostja II vahel sõlmitud tehingute tegemist. Kontrollimenetluse käigus tuvastas

hageja, et äriühing esitas maksustamisperioodide 01.2015 kuni 12.2015 ning 01.2017 kuni

02.2017 maksudeklaratsioonides valeandmeid. Hageja nõustub, et 29.06.2017. a ei olnud

kostja I suhtes vastutusmenetlusega veel alustatud ning vastutusotsust väljastatud, kuid

vastutusmenetluses leidis tuvastamist, et kostja I rikkus nimetatud maksustamisperioodidel

(s.o perioodidel enne kostja I ja kostja II vahel sõlmitud tehingute tegemist) juhatuse liikme

kohustusi tahtlikult. Seega pidi kostja I tehingute sõlmimise hetkel, s.o 29.06.2017. a, teades

enda kui OÜ xxxxxxx juhatuse liime kohustuste rikkumise toimepanemisest, möönma, et

juhul, kui äriühingu vara ja rahaliste vahendite arvelt ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, võib

maksuhaldur alustada menetlust tema suhtes äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks. Samuti

pidi kostja I mõistma, et taolisel viisil abieluvaralepingu, millega loobus olulisel määral oma

osast ühisomandis, ja kinkelepingu sõlmimisega, väheneb tema vara väärtus ning likviidsus

oluliselt.

Lisaks ei nõustu hageja kostjate väitega, et kuivõrd kostja I on väärteomenetluses määratud

rahatrahvi tasunud, siis ei saa hageja põhistada kostja I teadmist võlausaldajate huvide

kahjustamisest tema suhtes läbi viidud väärteomenetlusega. OÜ xxxxxxx ja kostja I suhtes

alustati väärteomenetlust 09.11.2015. a, mille lõpptulemusena otsustati 25.05.2018. a

mõlemat karistada rahatrahviga, kuivõrd väärteomenetluse käigus tõendati, et OÜ xxxxxxx ja

kostja I äriühingu seadusliku esindajana esitasid tahtlikult maksuhaldurile 2015. a veebruari-,

kuni juuli- ja septembrikuu KMD-des ning 2015. a veebruari- kuni augusti-, novembri- ja

detsembrikuu TSD-des valeandmeid äriühingu maksukohustuste vähendamiseks. Eeltoodu

annab hageja hinnangul veelgi enam kinnitust asjaolule, et kostja I sõlmis tehingud

eesmärgiga vältida äriühingu maksuvõla tasumist enda vara arvelt.

Hageja arvates on eeltoodu põhjal ilmne, et 29.06.2017. a sõlmitud tehingute eesmärgiks oli

muuta kostja I maksejõuetuks ning vältida seeläbi maksuhalduri poolt tulevikus määratava

maksukohustuse täitmist. Hageja märgib lisaks, et kostjad ei ole mingil viisil selgitanud ega

tõendanud oma väidet, et nende vara jagamine oli õiglane. Samuti on hageja hinnangul

asjasse mittepuutuv kostjate väide, et kui nende huvi tehingute tegemisel olnuks

võlausaldajate huvide kahjustamine, siis oleksid nad võimalikku tagasivõitmist ette näinud

ning vara edasi võõrandanud. Isegi kui kostja II oleks tagasivõitmise riski vältimiseks vara

edasi võõrandanud, ei oleks see muutnud esialgsete tehingute asjaolusid ja eesmärki, pigem

vastupidi – edasiste tehingute tegemine oleks samamoodi kinnitanud kostjate teadlikku

tegevust. Sellisel juhul oleks tagasivõitmise tagajärjena tulnud vara tagastamise asemel kõne

alla pankrotiseaduse § 119 lg 3 alusel vara vääruse hüvitamine.

2. Kostjate seisukoht ja vastuväited

Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele täies ulatuses vastu.

Kostjad leiavad, et hagejal puudub õigus nõuda tehingute tagasitäitmist, sest hageja ei ole

kostja I suhtes algatanud täitemenetlust.

Täitemenetlus on rangelt formaliseeritud menetlus. TMS § 1 kohaselt on nii võlgniku,

sissenõudja ja kohtutäituri õigused ja kohustused kui täitedokumendi täitmise menetlus

sätestatud täitemenetluse seadustikus. Hageja nõue I on trahviotsus, mis on täitedokument

TMS § 2 lg 1 p 9 tähenduses. Hageja nõue II on vastutusotsus, mis on täitedokument TMS § 2

7 (16)

lg 1 p 12 tähenduses. Hagejal maksuhaldurina on seega õigus algatada täitemenetlus. TMS § 3

lg 1 sätestab küll, et täitedokumendi täitmise võib lisaks kohtutäiturile korraldada ka muu isik

(praegusel juhul maksuhaldur), kuid ei näe maksuhaldurile täitemenetluse läbiviimiseks ette

erikorda. Ka MKS § 128 lg 1 teine lause sätestab: Maksuvõla sundtäitmine toimub käesolevas

peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Järelikult on

maksuhaldur nõude sundtäitmisel kohustatud arvestama täitemenetluse seadustikus sätestatud

korda.

TMS § 24 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule

kättetoimetamisega (TMS § 24 lg 2). Hageja ei ole kostjale I seni kätte toimetanud

täitmisteadet, ehkki alustas nõude I sundtäitmist 01.08.2018. a ja nõude II sundtäitmist

11.06.2019. a. Järelikult ei ole täitemenetlus kostja I suhtes seni TMS § 24 lg 2 tähenduses

alanud.

Maksuhalduri õigused täitetoimingute tegemisel piirduvad ainult maksukorralduse seaduse

(MKS) ptk-s 13 määratletutega ja maksuhaldur ei ole pädev korraldama täitemenetlust.

13.10.2013 algatatud maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskiri eristab selgelt haldustäitemenetlust täitemenetlusest. Kui

maksuhaldur on kõik MKS-st tulenevad võimalused ammendanud ja peab vajalikuks TMS-i

alusel täitetoimingute tegemist, siis võimaldab MKS § 130 lg 2 anda täitemenetluse üle

kohtutäiturile. Maksuhaldur (hageja) ei ole täitemenetlust üle andnud kohtutäiturile, sest ta ei

ole kohtutäiturile esitanud täitedokumenti ja täitmisavaldust.

Üldised eeldused võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses sätestab TMS § 187.

Tulenevalt TMS § 187 sõnastusest on sissenõudjal õigus nõuda vara tagasivõitmist vaid

täitemenetluses, kuid täitemenetlust ei ole algatatud. Seega ei ole hagejal enam võimalik

nõuda kinkelepingu tagasivõitmist, sest möödunud on TMS § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaeg

kaks aastat. Samuti puudub hagejal õigus nõuda abieluvaralepingu tagasivõitmist. TMS § 190

kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara

jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis

loobus, ainult siis, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud kas

pärast täitemenetluse algatamist või ühe aasta jooksul enne täitemenetluse algatamist või enne

sama paragrahvi punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne

täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara

jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara

jagamise või varast loobumise tõttu.

Kostjad leiavad, et isegi, kui hageja oleks kostjale I esitanud täitmisteate, ei ole tehingute

tagasivõitmise nõue põhjendatud, kuna kostjad ei ole kahjustanud tehingutega võlausaldajate

huve.

Hageja nõue I kostja I vastu tekkis alles 25.05.2018. a, mil hageja lõpetas kostja I suhtes

läbiviidava väärteomenetluse. Kuna väärteomenetlus algas 09.11.2015. a, oli kostja I

29.06.2017. a seisuga sellest menetlusest teadlik ja võis pidada vähemalt võimalikuks, et

menetlus lõpeb tema vastu esitatud nõudega. Kostja I on nõude I aga käesolevaks ajaks täies

ulatuses rahuldanud. Seega ei saa hageja põhistada kostja I teadmist võlausaldajate huvide

kahjustamisest hagi esitamise, s.o 27.06.2019 seisuga kostja I suhtes läbi viidud

väärteomenetlusega. Hageja nõue II on vastutusotsus, mille hageja tegi kostja I suhtes alles

09.04.2019. a, kui lõppes kostja vastu 09.01.2019. a algatatud vastutusmenetlus.

Vastutusotsuse tegemise aluseks on hageja seisukoht, et kostja I rikkus oma kohustusi

juhatuse liikmena tahtlikult. Sellist seisukohta väljendas hageja alles vastutusmenetluse

algatamisega enam kui poolteist aastat pärast tehingute tegemist, mille tagasivõitmist taotleb

hageja hagiavalduses. Hageja algatas kostja I suhtes vastutusmenetluse alles aasta ja seitse

8 (16)

kuud pärast vaidlusaluste tehingute tegemist. Väär on hageja seisukoht, et kostja I pidi

võimalikuks pidama nii vastutusmenetluse algatamist kui vastutusotsuse tegemist sellepärast,

et kuulab ka teiste äriühingute juhatusse. Kostja I kui juhatuse liikme suhtes ei ole varem

algatatud vastutusmenetlust. Äriühinguid, mille juhtimisel ta on osalenud, ei ole allutatud

kontrollimenetlusele. Pelk fakt, et vastutusmenetluse algatamine juhatuse liikme suhtes on

seadusest tulenevalt teatud juhtudel võimalik, ei tähenda, et ükskõik millise äriühingu

juhatuse liige peaks kõigis majanduslikes tehingutes lähtuma eeldusest, et tema vastu

võidakse tulevikus algatada mõni menetlus, mille tulemusena tekib nõue. Seega ei

kahjustanud kostja I 29.06.2017. a tehinguid tehes ühegi võlausaldaja huvi, sest tal ei olnud

29.06.2017. a seisuga võlausaldajat ning tulevase võlausaldaja teke ei olnud tema jaoks

mõistlikult ettenähtav. Tagasivõitmise sätted ei kaitse abstraktsete tulevaste võlausaldajate

huve.

Kostja II ei ole seotud OÜ xxxxxxx juhtimisega, millega seonduvalt alustas hageja kostja I

vastu 09.01.2019. a vastutusmenetlust. Kostja I ja kostja II jagasid 29.06.2017. a ühisvara

ning sõlmisid omavahel kinkelepingu, sest pidasid seda mõistlikuks ja õiglaseks. Kui kostjate

huvi tehingute tegemisel olnuks võlausaldaja huvide kahjustamine, siis oleksid nad näinud

ette ka tehingute võimalikku tagasivõitmist. Kostja II oleks riski tagasivõitmise vältimiseks

saanud vara edasi võõrandada. Selline samm oli võimalik astuda tervelt kahe aasta jooksul –

kuni hageja taotles hagi tagamise korras keelumärke kandmiseni kinnistusraamatusse. Kostja

II seda sammu ei astunud, sest tema huvi ei olnud suunatud võlausaldaja huvi kahjustamisele.

3. Kohtu põhjendused

3.1.

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

3.2.

Kohus tegi kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud:

• 29.06.2017. a sõlmisid D. K. (edaspidi kostja I) ja L. K. (edaspidi kostja II)

notariaalse abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingud (tl 9-

15), milles kostjad leppisid kokku ühisvara jagamises selliselt, et nende ühisomandisse

kuulunud kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn

½, ja sõiduk xxxxxxxxxxx, registreerimismärgiga xxxxxx, jäävad kostja II

lahusvaraks ning xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxx, registreerimismärgiga xxxxxx,

osaühing xxxxxxx, registrikoodiga xxxxxxxx, osa ja xxxxxxxxxxxx, registrikoodiga

xxxxxxxx, jäävad kostja I lahusvaraks.

• 10.07.2017. a on kinnistusraamatus kostjate kui ühisomanike kohta tehtud kanne

kustutatud

ja

kinnistu,

registriosa

numbriga

xxxxxxx,

omanikuna

kantud

kinnistusraamatusse kostja II (tl 25).

• 29.06.2017. a sõlmisid kostja I ja kostja II ka notariaalse kinkelepingu, kinnistule

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu (tl 16-13), millega

kostja I kinkis kostjale II kinnistu, nimetusega xxxxxxxx, registriosa numbriga

xxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, ning kostjad leppisid kokku, et

kinnistule seatakse tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigusega kostja I kasuks.

• 07.07.2017. a on kinnistusraamatus kostja I kohta tehtud omanikukanne kustutatud ja

kinnistu, registriosa numbriga xxxxxx, omanikuna kantud kinnistusraamatusse kostja

II ning seatud kostja II kasuks kinnistu isiklik tasuta kasutusõigus (tl 26).

• Maksu- ja Tolliameti 25.05.2018. a otsusega väärteoasjas nr xxxxxxxxxxxx (tl 41-50)

määrati kostjale I rahatrahv summas 600 eurot. Hagi esitamise, s.o 26.06.2019. a

9 (16)

seisuga, oli rahatrahv täitmata summas 370,43 eurot. Pärast hagi esitamist,

05.01.2021. a seisuga on rahatrahv täies ulatuses täidetud.

• Maksu- ja Tolliameti 09.04.2019. a vastutusotsusega nr 13-7/00943-3 (tl 28-45)

kohustati kostjat I solidaarselt OÜ-ga xxxxxxx tasuma riigile maksuvõlg kogusummas

142 060,11 eurot. Vastutusotsusega määratud maksuvõla nõue on täielikult täitmata.

Hageja nõuab hagis vara tagasivõitmise korras kostjate poolt 29.06.2017. a tehtud tehingute

kehtetuks tunnistamist ning kostjate ühisvara hulka tagasivõidetava kinnistu osas kostjate

ühisomandi lõpetamist.

Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad leiavad, et kuna kostjalt I võla sissenõudmiseks ei ole

alustatud täitemenetlust, siis on möödunud tagasivõitmise nõuete õigust lõpetavad tähtajad.

Kostjad leiavad ka, et isegi, kui hagi oleks esitatud tähtaegselt, siis ei saa tehingute

tagasivõitmist nõuda, kuna tehingutega ei ole teadlikult kahjustatud sissenõudja huve.

3.3.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi

võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks samas osas sätestatud

alusel

ja

korras

kehtetuks

tehingu,

mis

kahjustab

sissenõudjate

huvisid

(edaspidi tagasivõitmine). TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda tagasivõitmist, kui

tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega

võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et

sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

Tehingu tagasivõitmise üldised alused on sätestatud TMS §-s 188. TMS § 188 sätestab, et

kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne

sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide

kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

Erisättena reguleerib TMS § 189 kinkelepingu tagasivõitmist ja TMS § 190 ühisvara jagamise

tagasivõitmist.

TMS § 189 ja § 190 on § 188 üldnormi suhtes erinormid ehk kinkelepingu tagasivõitmiseks

peavad olema täidetud TMS § 189 eeldused ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks

TMS § 190 eeldused. Kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise tehingu tagasivõtmise kohta

erinorme ette nähtud ei ole, mistõttu saab nimetatud tehingut tagasi võita TMS §-s 188

sätestatud eelduste esinemisel. TMS §§-des 188, 189 ja 190 sätestatud tehingute

tagasivõitmise eeldused ja tähtajad on erinevad. Võrreldes TMS § 188 üldnormiga on TMS

§§-des 189 ja 190 kinkelepingu ja ühisvara jagamise tagasivõitmise tähtajad lühemad, samas

ei pea sissenõudja tõendama, et tagasivõidetav tehing tehti teadlikult sissenõudjate huvide

kahjustamiseks.

Hageja on esitanud kinkelepingu tagasivõitmise ja ühisvara jagamise tagasivõitmise nõuded

vastavate erinormide TMS §§-de 189 ja 190 alusel, aga alternatiivselt ka üldnormi TMS § 188

alusel.

Kohus leiab, et selliselt alternatiivsetel alustel tagasivõitmise nõuete esitamine on võimalik.

Ka Riigikohtu praktika seisukohtades (vt nr Riigikohtu 30.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-41-13, p 13) on leitud, et kui on möödunud TMS §-s 189 nimetatud kinkelepingu

tagasivõitmise õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi ka TMS § 188

alusel, kuid sellisel juhul peab hageja üldjuhul tõendama sissenõudja huvide teadlikku

kahjustamist.

Eeltoodut arvestades käsitleb kohus hageja tagasivõitmise nõudeid iga tehingu osas eraldi.

Ühisvara jagamise ja kinkelepingu tagasivõitmise tehingute puhul kontrollib kohus esmalt,

kas on täidetud vastavate tehingute tagasivõitmiseks ettenähtud erinormide TMS § 189 ja §

10 (16)

190 eeldused. Kui need ei ole täidetud, kontrollib kohus hageja alternatiivse nõude alusel, kas

on täidetud nimetatud tehingute tagasivõitmise eeldused üldnormi TMS § 188 järgi.

3.4.

Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõue

Ühisvara jagamise tagasivõitmist reguleerib erinormina TMS § 190. TMS § 190 näeb ette, et

kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise

kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus,

kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud:

1) pärast täitemenetluse alustamist;

2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist;

3) enne sama paragrahvi punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne

täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara

jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara

jagamise või varast loobumise tõttu.

TMS § 190 järgi on seotud tagasivõitmise tähtaeg täitemenetluse alustamisega.

Käesolevas asjas ongi poolte vahel keskne vaidlus selle üle, kas on täidetud TMS § 190 järgi

tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusena see, et kostja I kui võlgniku suhtes on alustatud

täitemenetlus.

Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et maksuhaldur on teinud kostjalt I rahatrahvi

ja maksuvõla sundtäitmiseks MKS §-s 130 lg 1 p-s 3 lubatud täitetoimingud ja pööranud

sissenõude võlgniku rahalistele õigustele. Maksuhaldur väljastas 01.08.2018. a Swedbank

AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile

ülekandmiseks summas 600 eurot (tl 52,53) ning 11.06.2019. a teinud Swedbank AS-ile ja

SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile

ülekandmiseks summas 142 060,11 eurot (tl 54, 56). Vaidlust ei ole ka selle üle, et

maksuhalduri tehtud täitetoimingutega nõuete täielikku rahuldamist ei saavutatud (käesoleva

ajani on täitmata vastutusotsuse alusel maksunõue summas 142 060,11 eurot).

Hageja leiab, et maksuhalduri poolt täitetoimingute alustamisega alustatigi täitemenetlust.

Kostjad leiavad, et maksuhalduri poolt haldusmenetluses tehtud täitetoiminguid ei saa

võrdsustada täitemenetluse alustamisega TMS mõttes ning tehingute tagasivõitmise eeldusena

pidi hageja pöörduma täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poole.

TMS § 3 kohaselt korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti. Makskorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 näeb ette täitetoimingud, mida

maksuhaldur haldusakti alusel rahalise kohustuse sundkorras sissenõudmiseks võib teha.

MKS § 130 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus: 1) taotleda käsutuskeeldu nähtavaks tegeva

keelumärke kandmist kinnistusraamatusse või muusse vararegistrisse puudutatud isiku

nõusolekuta; 2) taotleda kinnisasjale, laevakinnistusraamatusse kantud laevale või

tsiviilõhusõidukite registrisse kantud õhusõidukile hüpoteegi seadmist asjaõigusseaduses

sätestatud kohtuliku hüpoteegi regulatsiooni kohaselt; 3) pöörata sissenõue rahalisele õigusele

käesoleva seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras; 4)

arestida muud varalised õigused, millele ei saa sissenõuet pöörata käesoleva lõike punkti 3

alusel, samuti taotleda käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmist õiguste kohta

peetavasse registrisse; 5) anda korraldus väärtpaberite või väärtpaberikonto blokeerimiseks

vastavalt väärtpaberite registri pidamise seaduses sätestatule. MKS § 130 lg 2 sätestab, et

maksuhaldur võib maksuvõla ja enda määratud rahatrahvi sissenõudmiseks pöörduda

kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks, kui maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei

ole õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita.

11 (16)

Riigikohtu halduskolleegium on 03.11.2011. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-69-11 (p 12)

avaldanud seisukohta, et maksuhaldur võib maksuvõla sundkorras sissenõudmiseks teha MKS

§ 130 lg-s 1 sätestatud täitetoiminguid ja kui nimetatud toimingud tulemusi ei anna, siis MKS

§ 130 lg 2 alusel võib maksuhaldur pöörduda maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole.

Kolleegium on selgitanud, et täitemenetluse seadustik ei sätesta erisusi üldisest

menetluskorrast maksukohustuse kohta antud maksuhalduri haldusakti täitmisel. Seega

toimub maksuvõla sissenõudmise pärast maksuhalduri pöördumist kohtutäituri poole

täitemenetluse üldkorras ning maksuhalduril ei ole täitemenetluses eristaatust.

MKS §-i 130 on muudetud maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadusega (RT I, 23.03.2017, 1), mis jõustus 01.04.2017. a. Seaduse

eelnõu seletuskirja kohaselt oli MKS §-s 130 lg 1 muutmise eesmärk sätestada täpsem loetelu

maksuhalduri täitetoimingutest. Seletuskirjas on selgitatud, et MKS §-ga 130 jäetakse

maksuhaldurile võimalus iseseisvalt ja täies mahus pöörata sissenõue võlgniku rahalistele

nõuetele ehk teha esmased täitetoimingud. Sissenõude rahalistele nõuetele pööramine toimub

TMS-is sätestatud korras, kus kohtutäituri õigused omistatakse MKS § 130 lg 1 p 3 kohaselt

maksuhaldurile. MKS § 130 lg 2 muudatuste kohaselt on maksuhalduril jätkuvalt õigus

haldustäitemenetluse luhtumisel või edasiste täitetoimingute tegemiseks ehk täitemenetluse

jätkamiseks pöörduda täitmisavalduse ja täitmisdokumendiga kohtutäituri poole. Maksuhaldur

ei või aga põhjendamatult viivitada kohtutäituri poole pöördumisega, vaid peab pöörduma

maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole, kui mõistliku aja jooksul ei ole tal endal

õnnestunud nõuet täita. Näiteks ei ole arveldusarvete arestid võimaldanud nõuet täita,

lahendust ei ole andnud ka varale keelumärke seadmine, maksuvõlga ei ole ajatatud jm.

Eeltoodut arvestades nõustub kohus kostjate seisukohaga, et maksuhalduri poolt MKS §-s 130

lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda TMS § 190 mõttes täitemenetluse

alustamisena. Kui MKS § 130 lg-s 1 nimetatud maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita, siis MKS § 130 lg 2 alusel võib

maksuhaldur maksuvõla ja rahatrahvi sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole

täitemenetluse alustamiseks ja edasiste täitetoimingute tegemiseks. Antud juhul hageja seda

teinud ei ole ja saab lugeda, et täitemenetlust alustatud ei ole.

Arvestades asjaolusid, leiab kohus, et TMS § 190 järgi ühisvara jagamise tagasivõitmise

tähtaeg on möödunud. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu

29.06.2017. a. Käesolevaks ajaks on möödunud tehingu tegemisest rohkem kui kaks aastat,

kuid täitemenetlust kostja I suhtes alustatud ei ole. TMS §-s 190 sätestatud tähtaegade puhul

on tegemist nõuet lõpetavate tähtaegadega, mistõttu saab lugeda, et seoses tähtaja

möödumisega on hageja minetanud õiguse nõuda sel alusel ühisvara jagamise tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist.

Kuna TMS § 190 erinormi alusel ühisvara jagamise tehingu tagasivõitmist ei saa nõuda, siis

kontrollib kohus, kas on täidetud tagasivõitmise eeldused üldnormi TMS § 188 järgi.

TMS § 188 lg 1 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud

kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult

sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu

tegemise ajal.

Erinevalt TMS §-st 190, ei ole TMS § 188 järgi tagasivõitmise eelduseks täitemenetluse

alustamine. TMS § 188 lg 1 järgi on tagasivõitmise esmaseks eelduseks see, et tehing on

tehtud kuni kolm aastat enne hagi esitamist, teiseks eelduseks see, et tehing on tehtud

teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning kolmandaks eelduseks see, et teine pool

teadis või pidi teadma tehinguga sissenõudja huvide kahjustamisest.

12 (16)

Vaidlust ei ole selle üle, et kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu

29.06.2017. a. Hagi tehingu tagasivõitmiseks esitati kohtule 26.06.2019. a, s.o vähem kui

kolm aastat peale tehingu tegemist. Seega saab lugeda, et hagi on esitatud TMS § 188 lg-s 1

ettenähtud tähtaja jooksul.

Kohus leiab, et hageja on tõenditega põhistanud ka seda, et kostjad sõlmisid 26.06.2019. a

abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide

kahjustamiseks.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Maksu- ja Tolliameti 25.05.2018. a otsusega

väärteoasjas (tl 41-50) karistati kostjat I kui maksukohuslase xxxxxxx OÜ juhatuse liiget

MKS § 1531 lg 1 alusel maksuhaldurile valeandmete esitamise eest rahatrahviga summas 600

eurot. Sama otsusega karistati ka xxxxxxx OÜ-d MKS § 1531 lg 2 alusel rahatrahviga

summas 3200 eurot. 09.04.2019. a tegi Maksu- ja Tolliamet vastutusotsuse (tl 28-40), millega

nõudis xxxxxxx OÜ-lt ja kostjalt I kui äriühingu juhatuse liikmelt solidaarselt maksuvõla

tasumist summas 142 060,11 eurot. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et varasemalt

enne trahvi ja vastutusotsuse tegemist oli xxxxxxx OÜ suhtes alustanud kontrollimenetlust

14.03.2016. a korraldusega (tl 58-61), 23.05.2017. a teatega (tl 62), 14.03.2017. a teatega (tl

64) ning 07.04.2017. a korraldusega (tl 65-67). Vastutusotsusest nähtub, et kontrollimenetluse

käigus tuvastas maksuhaldur, et äriühing esitas maksustamisperioodide 01.2015 kuni 12.2015

ning 01.2017 kuni 02.2017 maksudeklaratsioonides valeandmeid alljärgnevalt: 1) OÜ-l

xxxxxxx puudus õigus äriühingutega F. P. , P. V. OÜ, O. J. OÜ, F. M. OÜ ja OÜ P. R.

kajastatud tehingutelt käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata kogusummas 106 699,33

eurot; 2) D. K. on perioodil 01.2015 kuni 12.2015 F. P. , OÜ P. R. ning F. M. OÜ nimel

väljastatud võltsarvete alusel teinud OÜ xxxxxxx arvelduskontodelt väljamakseid

kogusummas 546 096 eurot. Kuivõrd maksuhaldur tuvastas, et OÜ xxxxxxx ei soetanud

kaupa kõnealustelt äriühingutelt, vaid tundmatult kolmandalt isikult, kes ei pruugi olla

käibemaksukohustuslane, siis luges maksuhaldur väljamakstud summades sisalduv

käibemaksu summa 91 016 eurot ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks, mis kuulub

maksustamisele tulumaksuga kogusummas 22 754 eurot; 3) D. K. on teinud OÜ xxxxxxx

arvelduskontolt P. V. OÜle ning O. J. OÜle väljamakseid kokku summas 48 500 eurot,

milliste osas jättis D. K. maksuhaldurile esitamata algdokumendid, mis tõendaksid, et

nimetatud äriühingutele kantud rahalised vahendid on seotud OÜ xxxxxxx ettevõtlusega.

Sellest tulenevalt luges maksuhaldur äriühingu arvelduskontolt tehtud väljamaksed täies

ulatuses ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks, millelt kuulub tasumisele tulumaks

kogusummas 12 125 eurot; 4) D. K. deklareeris perioodi jaanuar kuni veebruar 2017 alusetult

sisendkäibemaksu summas 7987,32 eurot. D. K. jättis kontrollimenetluses OÜ xxxxxxx

juhatuse ainuliikmena maksuhaldurile esitamata ostuarved jm tehinguid tõendavad

dokumendid, millistelt nähtuks, kellelt ning millist kaupa/teenust OÜ xxxxxxx soetas 2017.a

jaanuaris ja veebruaris nimetatud summa ulatuses. Seetõttu luges maksuhaldur, et äriühingul

puudus õigus käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata kogusummas 7987,32 eurot.

Alates 13.06.2017. a olid OÜ xxxxxxx kontod arestitud ja OÜ-le xxxxxxx oli väljastatud

kontrollakt kaks nädalat enne 29.06.2017. a sõlmitud tehingute tegemist.

Arvestades eeltoodud asjaolusid, saab kohtu hinnangul järeldada, et kostja I pidi tehingute

tegemise ajal 29.06.2017. a olema teadlik sellest, et teda ja tema juhitud äriühingut xxxxxxx

OÜ-d võidakse kontrollmenetluses tuvastatud maksuhaldurile ebaõigete andmete eest

vastutusele võtta ja nõuda temalt solidaarselt äriühinguga ebaõigete andmete esitamisest

saadud maksusoodustuse järgi maksuvõla tasumist.

Kostjad sõlmisid 29.06.2017. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu (tl 9-15),

millega lõpetati kostjatest abikaasade ühisvara varasuhe ja jagati nende ühisvara. Jagatavaks

varaks oli xxxxxxxxxxxx xxxxx tn ½ kinnistu, mille väärtuseks kostjad hindasid lepingu

13 (16)

sõlmimisel 150 000 eurot, xxxxxxxxxxx, mille väärtuseks hindasid kostjad 5000 eurot,

xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxx, mille väärtuseks hindasid kostjad 2000 eurot, Osaühing xxxxxxx

osa, nimiväärtusega 2569 eurot, ning xxxxxxxxxxxx osa, nimiväärtusega 2500 eurot.

Ühisvara jagamise lepinguga leppisid kostjad kokku, et xxxxxxxxxxxx xxxxx tn ½ kinnistu ja

xxxxxxxxxxx jäävad kostja II lahusvaraks ning xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxx, Osaühing

xxxxxxx osa ja xxxxxxxxxxxx osakostja I lahusvaraks. Seega ühisvara jagamise järel jäi

kostja II lahusvaraks vara väärtusega 155 000 eurot ja kostja I lahuvaraks vara väärtusega

ainult 7069 eurot.

Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvestades, saab järeldada, et kostja I sõlmis 29.06.2017. a

abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide

kahjustamiseks. Kostja, teades tema juhitud äriühingu OÜ xxxxxxx suhtes alustatud

kontrollmenetlusest ja võimalikust vastutusest maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise

eest, tegi tehingu, millega vähendas olulises ulatuses oma vara, millele oleks võimalik pöörata

sissenõuet.

Kohus ei nõustu kostjate vastuväidetega selle kohta, et sissenõudja huvide kahjustamine

eeldab tehingu tegemise ajal võlausaldaja olemasolu. Riigikohus on oma praktika

seisukohtades (vt nt Riigikohtu 03.11.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08) leidnud, et

võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob

hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamiseks ei oma tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas

konkreetsed võlausaldajad. Oluline on, et kostja I sai tehingu tegemise ajal ette näha, et tema

vastu võidakse nõue esitada ja tehinguga vähendatakse või tehakse võimatuks tekkida võiva

nõude täitmine.

Kohus ei nõustu ka kostjate vastuväitega selle kohta, et sissenõudja huvide kahjustamist ei saa

olla, kuna kostjale I väärteoasja otsusega määratud rahatrahv on tasutud. Poolte vahel ei ole

vaidlust selle üle, et rahatrahv sai täielikult täidetud alles käesoleva kohtumenetluse ajal.

Hageja 09.04.2019. a vastutusotsuse tulenev nõue kostja I vastu summas 142 060,11 eurot on

jätkuvalt täitmata.

Vastavalt TMS § 188 lg-le 2 eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing

tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. TMS § 188 lg 3

kohaselt määratakse võlgniku lähikondsed pankrotiseaduse § 117 kohaselt.

PankrS § 117 lg 1 p 1 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks võlgniku abikaasa,

isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa,

kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist.

29.06.2017. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingust (tl 9) nähtub, et kostjad olid

tehingu tegemise ajal abielus. Seega saab lugeda, et kostja II teise poolena on kostja I kui

võlgniku lähikondne ning TMS § 188 lg 2 järgi saab eeldada, et kostja II teadis või pidi

teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid.

Eeltoodu alusel saab lugeda, et kostjate 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara

jagamise lepingu tagasivõitmise eeldused TMS § 188 lg 1 järgi on täidetud ja tehingu

kehtetuks tunnistamise nõue võimalik rahuldada.

3.5.

Kinkelepingu tagasivõitmise nõue

Kinkelepingu tagasivõitmise sätestab erinormina TMS § 189.

14 (16)

TMS § 189 lg 1 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja

arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks

tunnistamise hagi esitamist.

TMS § 189 lg 1 ei seo tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega.

Riigikohtu praktikas (vt nr Riigikohtu 30.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13)

selgitatud, et TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist

tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on

sissenõudja huve kahjustava tehinguga.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostjad sõlmisid 29.06.2017. a kinkelepingu,

millega

kostja

I

kinkis

kostjale

II

kinnistu,

asukohaga

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.

Hageja

esitas

kohtule

hagi

tehingu

kehtetuks

tunnistamiseks 26.06.2019. a ehk vähem kui kaks aastat pärast tehingu tegemist. Kohus leiab,

et sellega on kinkelepingu tagasivõitmise eeldused TMS § 189 lg 1 järgi täidetud. Seega

kuulub hageja nõue tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamisele.

3.6.

Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmine

Lisaks kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud kinkelepingule taotleb hageja ka koos selle

lepinguga sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamist.

Kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmine ei liigitu ühegi TMS

erinormi alla, seetõttu on selle tehingu tagasivõitmine võimalik üldnormi TMS § 188 alusel.

TMS § 188 lg 1 järgi on tehingu tagasivõitmise eelduseks see, et tehing tehti kolm aastat enne

hagi esitamist, tehing tehti teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks ning tehingu teine

pool teadis või pidi teadma tehinguga sissenõudjate huvide kahjustamisest. TMS § 188 lg 1 ei

seo hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et 29.06.2017. a sõlmisid kostjad isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu, millega seati xxxxxxxxx xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuvale

kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigusega kostja I kasuks. Hageja esitas kohtule

hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks 26.06.2019. a ehk vähem kui kolm aastat pärast

tehingu tegemist. Seega saab lugeda, et tehingu tagasivõtmise hagi on esitatud TMS § 188 lg-

s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Kohus leiab, et esinevad ka teised TMS § 188 lg-s ettenähtud tehingu tagasivõitmise

eeldused. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide

kahjustamiseks. Kohus on eespool (vt p 3.4) abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu

tagasivõitmise küsimuse juures põhjendanud, miks saab järeldada, et kostjate poolt

29.06.2019. a sõlmitud leping tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kohus ei

korda siinkohal neid põhjendusi uuesti üle. Kohus leiab, et samadel põhjendustel saab lugeda,

et ka kinnistu kinkelepinguga koos sõlmitud kinnistule isikliku kasutusõiguse lepingu

eesmärk oli sissenõudja huvide kahjustamine. Tehinguga koormati kostja I omandist

kinketehinguga välja läinud kinnistu kostja I kasuks tasuta tähtajatu isikliku kasutusõigusega.

Kostja I tegi tehingu olukorras, kus ta teadis, et tema juhitud äriühingu OÜ xxxxxxx suhtes on

alustatud kontrollmenetlusest, OÜ xxxxxxx arved olid arestitud ja kostja I pidi teadma, et

võidakse teda vastutusele võtta maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise eest ning nõuda

temalt ebaõigete andmete alusel maksukohustuse täitmist solidaarselt äriühinguga.

Samamoodi nagu abieluvaralepingus ja ühisvara jagamise lepingus on isikliku kasutusõiguse

seadmise lepingus teiseks pooleks kostja I abikaasa, mistõttu saab TMS § 188 lg 2 alusel

eeldada, et teine pool pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Kuna

15 (16)

tehingu tagasivõitmise eeldused TMS § 188 lg 1 järgi on täidetud, siis kuulub hageja nõue

tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamisele.

3.7.

Kohus rahuldab hageja nõuded tehingute tagasivõitmise korras

kehtetuks

tunnistamiseks. Kohus tunnistab kehtetuks kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud

abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu osas, millega läks

kostjate

ühisomandist

välja

kinnistu

registriosa

numbriga

xxxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/x; kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud kinkelepingu ning

asjaõiguslepingu, millega läks kostja I omandist välja kinnistu, nimetusega xxxxxxxx,

registriosa

numbriga

xxxxxx,

asukohaga

xxxxxxxxx

xxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati kinnistule registriosa numbriga xxxxxx

kostja I kasuks tasuta ning tähtajatu isiklik kasutusõigus.

Kohus leiab, et põhjendatud on ja rahuldamisele kuulub ka hageja nõue asendada

kohtuotsusega kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate tahteavaldused.

Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatus kande tegemiseks,

muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud

õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 2

järgi on puudutatud isikuks muu hulgas asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel

koormatava kinnisasja omanik või koormatava asjaõiguse omaja kinnisasja või asjaõigust

puudutava märke muutmisel või kustutamisel märke järgi õigustatud isikud, samuti isikud,

kes omavad asjaõigust märkest tulenevale õigusele. Nendest sätetest tulenevalt on tehingute

kehtetuks tunnistamise järel vastavate kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud

kostjate nõusolekud. TsÜS § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga

tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend,

millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

Eeltoodu alusel kohustab kohus otsusega kostjaid andma tahteavaldused kustutada

kinnistusraamatust kinnistute registriosadesse nr xxxxxxx ja xxxxxx tehtud omanikukanne

kostja II kohta ning kanda kinnistusraamatusse kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx,

ühisomanikena sisse kostja I ja kostja II, ning kinnistu, registriosa numbriga xxxxxx,

omanikuna kostja I ning kustutada kinnistu registriossa xxxxxx tehtud kanne kostja I isikliku

kasutusõiguse kohta. Jõustunud kohtuotsus asendab kostjate vastavaid tahteavaldusi, milleks

neid otsusega on kohustatud.

3.8.

Lisaks tehingute kehtetuks tunnistamisele, taotleb hageja hagis, et kohus lõpetaks

kostjate ühisomandi Tartus Künni ½ asuva kinnistu osas kinnistu müümisega avalikul

enampakkumisel ning saadud raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades.

Kohus leiab, et hageja ühisomandi lõpetamise nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kuna kohus tunnistab kehtetuks kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaralepingu,

ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu osas, millega läks kostjate ühisomandist

välja xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½ asuv kinnistu, siis tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 tehingul ei

ole tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgijärgi ja saab lugeda, et kehtetuks tunnistatud

osas ei ole ühisvara jagamist toimunud ning kinnistu on endiselt kostjate ühisvara hulgas.

TMS § 14 lg 1 kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks

mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse

täitmiseks kohustav täitedokument. TMS § 14 lg 2 järgi võib sissenõudja nõuda ühisvara

jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist.

16 (16)

Riigikohus on 20.12.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 (p 15) leidnud, et koos

tagasivõitmise hagiga on sissenõudjal võimalik esitada kohe ka ühisvara jagamise nõue TMS

§ 14 lg 2 alusel.

Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 näeb ette, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet

kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi

kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile

kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või

kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt

nende osa suurusele.

Riigikohus on oma praktika seisukohtades (vt nt Riigikohtu 10.04.2019. a otsus tsiviilasjas nr

2-19-9749) selgitanud, et kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus

lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või

vastuhagis. Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on

hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis

taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane.

Antud juhul taotleb hageja, et kohus lõpetaks kostjate ühisvara hulka tagasivõidetava kinnistu

ühisomandi selle kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada

kostjate vahel võrdsetes osades. Taotletav ühisomandi lõpetamise viis on PKS § 37 lg 3 ja

AÕS § 77 lg 2 järgi lubatav ning kohus leiab, et kostjad ei ole põhistanud selliste asjaolude

esinemist, mis annaks alust jätta kinnistu ühisomandit lõpetamata.

Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja nõude ja otsustab lõpetada kostjate ühisomand

kinnistule, registriosa numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn ½, kinnistu

müümisega avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kostjate vahel võrdsetes

osades. Hageja taotlusel kohustab kohus kostjaid andma tahteavaldused, mis on vajalikud

kinnistu müügiks avalikul enampakkumisel, raha jagamiseks ja kinnistusraamatus

omanikukannete muutmiseks. Jõustunud kohtuotsus asendab neid tahteavaldusi, mille

andmiseks kostjaid otsusega kohustatud on.

4. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS §

165 lg 1 näeb ette, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad

kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti.

Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, siis TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud

kostjate kanda. TsMS § 165 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostjate kanda võrdsetes

osades.

Kohtule ei ole teada, et hagejal oleks tekkinud menetluskulusid ning hageja ei ole ka

menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks kostjate

hüvitatavate menetluskulude suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik