1-20-470/34 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 1-20-470 Määruse kuupäev 4. 2021 märts Kohtukoosseis Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv Kohtuasi Kriminaalasi D.Z-i süüdistuses Kar § järgi S 113 1 lg

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprill 2020.

i a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 27. jaanuar 2021, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. 14. aprill 2020. a prokuratuuri Jätta Tallinna Ringkonnakohtu i määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 2. - Määrata OÜ le Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid D.Z-ile

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64 eurot 80 senti (sh käibemaks 10 eurot 80 senti). Jätta see summa menetlus

kuluna Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus 1. D.Z anti kohtu alla karistusseadustiku (KarS) 113 1

süüdistatuna § lg järgi V. T. tapmises.

2. augustil 2019 kannatanut tahtlikult kolm Süüdistuse kohaselt lõi D.Z tänaval korda noaga kõh üüdistatav noalöögid u, rindkere ja kaenla piirkonda. S teadis, et sellised põhjustavad eluohtlikke vähemalt möönis selliste tagajärgede ja surmavaid vigastusi ning saabumist. tekitas kannatanule eluohtlikud vigastused, mille Nende löökidega süüdistatav tagajärjel kannatanu suri 4. augustil 2019 haiglas. Maakohtu otsus 2. Harju Maakohus tunnistas 4. 2020. otsusega

märtsi a D.Z-i lühimenetluses süüdi KarS 118 1 p- 1 ning karistas teda 5-aastase vangistuseg Kriminaalmenetluse § lg de ja 7 järgi a. seadustiku (KrMS) 238 2 alusel s kohus seda vangistust 3 aasta ja 4 kuuni. § lg vähenda

1-20-470

2(7) Eelvangistuse 7 kuud ja 3 arvas kohus karistusaja hulka. aristuseks kujunes päeva Lõplikuks k 2 aastat 8 kuud ja , KarS 74 lg- 1 ning 3 alusel 3 aasta 27 päeva vangistust mille kohus jättis § te ning 4 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 3. Maakohus tuvastas, et

T-d süüdistatav lõi V. noaga kolm korda kõhu, rindkere ning kaenla piirkonda, tekitades kannatanule vigastused, mille tagajärjel ta suri. Kannatanu lõi süüdistatavat käte ja jalgadega, viimane lõi teda omakorda noaga. Kui kaklust jätkas, lõi

V. T.

teda D.Z noaga veel kaks korda. Süüdistatav sai aru, et noalöögid võivad tabada mis tahes elundit

ja vigastused võivad olla eluohtlikud. Ta möönis kannatanul eluohtliku seisundi saabumist. Järelikult oli tal eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise suhtes tahtlus. Kannatanu surma põhjustas torkehaav rinnaõõnes. 4. D.Z ei teadnud, et tema noalöögid surmavad kannatanu, kuid pidas seda siiski võimalikuks. Samas ei möönnud D.Z kannatanu surma, vaid lootis, et see ei saabu.

suri alles kaks V. T. päeva hiljem haiglas. tahtis süüdistatav Enne kaklust kannatanut noaga hirmutades eemal hoida, kakluse ajal aga soovis saavutada seda vastu , et kannatanu teda enam ei ründaks. Tapmistahtluse räägib ka vestluse ajal nuga nähtavalt peos ega asjaolu, et D.Z hoidis kaklusele eelnenud varjanud seda. Süüdistatava ütluste koha teda lööb, siis selt hoiatas ta kannatanut, et kui viimane lööb tema noaga vastu. Kannatanu tõstis esimesena käe D.Z-i näo juurde. Ärritunud vestluse

situatsioonis võis süüdistatav tajuda seda kannatanu soovina teda lüüa. Ka siis ei löönud D.Z kannatanut kohe noaga, vaid haaras tal hoopis rinnust. Sellele järgnes kannatanu käelöök vastu D.Z-i pead ja siis jalalöök. Alles vastas süüdistatav noalöögiga. Teise

siis noalöögi tegi D.Z enda sõnutsi seepärast, et esimene löök ei hoidnud k

annatanut tagasi, vaid viimane jätkas löömist. kakles tänaval edasi, sõimles ja tegi veel ühe jalalöögi, Kannatanu pärast mida lõi Kannatanu ründas kogu kakluse ajal aktiivselt D.Z kolmandat korda. D.Z-i ja lõi teda jalaga ka veel pärast teist noalööki. Pärast noalööke püsis veritsev kannatanu D.Z-i kuni nähes jalul veel enam kui minuti. Ta kõndis süüdistatavale järele D.Z-i oli lahkumiseni sündmuskohalt. D.Z-il kannatanu tegevuse ja välise seisundi põhjal loota, et kõh ja rinnapiirkonda tabanud noalöögid siiski ei vii surmani. Nii kakluse alust uajal kui ka hetkel, mil süüdistatav sündmuskohalt lahkus, läheduses mitu inimest. Üks oli

neist helistas häirekeskusesse ja ise politseisse helistada. Süüdistatav lootis teisel soovitas D.Z põhjusega, et kannatanu ei jää temast maha surema, vaid saab vajalikku abi. Apellatsioon 5. Harju Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle otsuse osalist ja tühistamist süüdistatava süüditunnistami § järgi ning

st KarS 113 1 lg tema karistamist 11-aastase vangistusega, KrMS 238 2 ja 68 1 alusel 6 aasta mida vähendataks § lg § lg 8 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuseni

. Alternatiivselt taotles prokurör raskema karistuse mõistmist. Ringkonnakohtu määrus 6. Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprill 2020. i a määrusega jäeti prokuratuuri apellatsioon KrMS 326 2 p 3

§ lg alusel läbi vaatamata. 7. Ringkonnakohus märkis, et § KrMS 318 3 p 2 kohaselt ei saa prokuratuur vaidlustada lg lühimenetluses tehtud süüdimõistvat otsust. Maakohus tunnistas

D.Z-i süüdi selles, et ta lõi V. T-d kolm korda noaga, põhjustades nii kannatanu surma. Vaidlus on selle üle, kas süüdistataval oli suhtes tahtlus i hinnangul on tal t vaidlustada, kuna tagajärje . Prokurör õigus maakohtu otsus krimi s.o kuriteo subjektiivsete tunnuste tuvastamisel, ei naalmenetluse keskses küsimuses, toiminud maakohus prokuratuuri taotletud viisil. , et Õigeksmõistmine tähendab kohtu järeldust

1-20-470

3(7) vähemalt mingis osas ei saa süüdistuses kirjeldatud tegu le ette heita. Sellist järeldust

isiku maakohus ei teinud. 8. Kohtuasjas nr 3-1-1-81-12 jaatas Riigikohus prokuratuuri õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud otsus olukorras, kus maakohus tunnistas KarS 215 3 p

§ lg 1 järgi süüdistatu süüdi KarS 1 Erinevalt viidatud lahendist

teo kvalifikatsioon aga kogu § 21 järgi. hõlmab D.Z-i süüdistuses kirjeldatud tegevust ja tagajärge eetõttu õigeksmõist ning s pole maakohtu lahend ev otsus KrMS 318 3 p 2 . § lg mõttes MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD M

ääruskaebus 9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse ledes ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokuratuur, taot tühistamist ja kriminaalasja saatmist sisuliseks lahendamiseks samale kohtule. 10. Leides, et , on ringkonnakohus maakohus tunnistas süüdistatava süüdi teos, milles teda süüdistati jätnud arvesse võtmata süüdistataval ei subjektiivse kuriteokoosseisu. Asudes seisukohale, et olnud kannatanu surma suhtes tahtlust, otsustas maakohus, et sellist tegu, mida prokuratuur süüdistatavale ette heidab, ei ole aset tapmissüüdistuses sisuliselt leidnud. Seega tegi kohus õigeksmõistva otsuse. Järelikult on prokuratuuril apellatsiooniõigus.

selles asjas

Vastus määruskaebusele 11. D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani arvates tuleb

ringkonnakohtu määrus jätta muutmata, kuna prokuratuuril pole KrMS 318 3 p 2 t. § lg kohaselt apellatsiooniõigus KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. M rokuratuuril ääruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et p ei ole käsilolevas asjas KrMS 318 § lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust ja apellatsioon tuleb jätta KrMS 326 2 p 3

selgitada § lg alusel läbi vaatamata. Selle küsimuse lahendamiseks on tarvis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseid. Kolleegium tõdeb, et kohtupraktika pole siin olnud järjekindel. 13. KrMS 318 lg 3 p 2 § järgi apellatsiooni lühimenetluses tehtud ei saa prokuratuur esitada süüdimõistva kohtuotsuse peale, välja arvatud tsiviilhagi või avalik õigusliku nõudeavalduse

- rahuldamata jätmist puudutavate erandite korral. sutatud sät ei võta õigust O e prokuratuurilt aga

vaidlustada lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust juhul, kui see sisaldab sisuliselt ka (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi aprill 2019. otsus süüdistatava osalist õigeksmõistmist 5. i a nr 1-17-7305/38, p-d 51 52 ja 12. oktoobri 2012. otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 16.2). Seega – a oleneb KrMS 318 3 p 2 prokuratuuri apellatsiooniõiguse olemasolu lühimenetluses § lg järgi sellest, kas kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa maakohtu järeldused süüdistuse kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. 14. Käsilolevas asjas süüdistas prokuratuur § järgi

KarS D.Z-i 113 1 lg

tapmises, kuid V. T. maakohus tunnistas süüdistatava selle asemel s kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse üüdi tekitamises, millega põhjustati ettevaatamatusest ka kannatanu surm (KarS 118 lg 1 p-d 1 ja 7) § . Esimese astme kohtu kannatanu surma, hinnangul ei möönnud D.Z t noaga lüües viimase vaid lootis, et surm ei saabu aval oli selliseks lootuseks ka alust. , kusjuures süüdistat

1-20-470

4(7) 15. Riigikohus on varem sarnastel asjaoludel arusaamast, et kui kohtumenetluses ilmneb, et lähtunud tapmises süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb ta lisaks süüditunnistamisele Kar § 18 järgi § 13 järgi õigeks mõista (Riigikohtu S 1 ka KarS 1 kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p-d 8 ja 11). Osutatud a seisukoh peaks menetletavas asjas ta aluseks võttes prokuratuuri apellatsiooniõigust jaatama. Ometigi leiab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis teisiti, asudes küsimuses, millal tuleb süüdistatav osaliselt õigeks mõist järgmisele seisukohale.

a,

16. KrMS 309 2 § lg kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Jättes kõrvale

prokuratuuri loobumise süüdistusest, märgib kolleegium, et KrM § S 309 lg-s 2 ette nähtud õigeksmõistmise alustest kolm esimest on olemuslikult seotud KrMS 306 lg 1 p-dega 1 3. Nende kohaselt peab kohus § – kohtuotsuse tegemisel lahendama mh järgmised küsimused: 1) leidis a

1); kas set tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (p 2)

2); kas teo on toime pannud süüdistatav (p 3) tegu on kuritegu 3) ning kas (p 4)

tegu kvalifitseerida 3 millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb (p ). 17. Vastates eitavalt KrMS 306 lg 1 p-s 1 , § märgitud küsimusele tuleb kohtul mõista süüdistatav õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu § §

(KrMS 309 lg 2 alt 1). Eitav vastus KrMS 306 lg 1 p-s 2 nimetatud a KrMS 309 kolmandas küsimusele tähendab süüdistatav õigeksmõistmist § alternatiivis ette nähtud alusel („ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav“). Kohtu järeldusele, et § – vähemalt ühele tegu ei ole kuritegu (KrMS 306 1 p 3) lg ehk et tegu ei vasta kolmest KarS 2 lg-s 2 loetletud karistatavuse eeldusest § – järgneb süüdistatava õigeksmõistmine , kuriteo tuvastamatuse (KrMS 309 2 teine alternatiiv) tõttu § lg , kui jätta kõrvale eeskätt KrMS 274 1 kolmandast alternatiivist ja 402 lg- 1 tulenevad erandid. § lg § st 18. Peaks aga kohus vastama S 306 1 p-des 1 3 toodud - kõigile KrM § lg – kas küsimustele jaatavalt, ent

selles osas millise jõudma süüdistuses märgituga võrreldes teistsugusele järeldusele , paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida, pole alust süüdistatava õigeks mõist süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada t samal ajal

a. Siis tuleb

karistusseadustiku selle ks kohus isiku tegu peab, teda sätte järgi, millele vastava süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata.

Ka senises kohtupraktikas on domineerinud arusaam, et pelgalt süüdistatava käitumisele süüdistuses märgitust erineva – – sh kergema karistusõigusliku hinnangu andmine ei tingi KrM § S 309 2 kohaselt isiku osalist lg õigeksmõistmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. otsus asjas a nr 3-1-1-63-09, p 12; 30. juuni 2014. otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1039 18. detsembri 2018. a ; a otsus nr 1-17-689/29, p-d 17 21 ja 15. 2018. otsus nr 1-13-5173/196, p 17.3). – märtsi a 19. KrMS 306 1 p-des 1 3

§ lg – eristatakse teo ja kuriteo mõistet. Seega on teona nende sätete mõttes käsitatav süüdistatava tegevus või tegevusetus, mitte teo kvalifikatsioonis väljenduv faktiline karistusõiguslik hinnang sellele käitumisele (kuritegu) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. 2014. otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 18). Piiritlemaks tegu KrMS 306 1 p-de 1 märtsi a § lg –3 tähenduses arvesse võtta järgmist. , tuleb

1-20-470

5(7) 20. Kohus ei saa üldjuhul kontrollida sellise teo tõendatust ja kuriteokoosseisu pärasust, mille mõnda - olulist asjaolu ei ole süüdistuses kirjeldatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2020. otsus nr 1-17-3371/311, p-d 66 ja 77). Kohtuliku arutamise objektiks olev tegu, ehk siis a süüdistatava tegevus või tegevusetus, hõlmatud nendest fakti peab olema listest asjaoludest, millele kohus võib KrM § S 268 5 kohaselt otsust tehes tugineda. Kohtumenetluses lg mõne süüdistuses kirjeldatud asjaolu äralangemine (tõendama või lisandu

tus) mine (nt uue vastutust kergendava ) ei anna aga fakti tõendamine kaitsja poolt alust väiteks, et kohtuliku arutamise objektiks olev tegu on muutunud ega ole enam sama. 21. Samuti saab teona KrMS 306 1 p-de 1 § lg –3 mõttes käsitada vaid selli , mis st käitumist moodustab ühe teo karistusõiguse tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 8.3 ja 13. mai 2019. otsus nr 1-15-11032/308, p 34). a a Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka KrMS 306 1 p-de 1 3 kontekstis. § lg – 22. Sama teo suhtes saab kohus -

teha alternatiivselt kas õigeks või süüdimõistva kohtuotsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. 2009. otsus asjas nr 3-1-1- -09, p 11) märtsi a 12 . Teisisõnu ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista. Ka mitte osaliselt. 23. Niisiis S 309 lg- 2 koostoimes sama seadustiku 306 1 p-dega 1 3 seegi, et järeldub KrM § st § lg – süüdistuses kirjeldatu tõendamata jäämine kohtumenetluses või osaline

asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes tunnustele ( süüteo kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses ). osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema – olgu siis tõendamatuse

tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei

vaid vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista mingis , mitte selle

teos tervikuna teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). 24. Seega kui kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab teo, leiab süüdistuses ühe kohtumenetluses vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tõendamist tuleb kohtul teha Seevastu juhul, kui üksnes süüdimõistev otsus. süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitu mõni neist või selle t tegu (teomitmus) ja tegudest toimepanemine süüdistatava poolt tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi ei osutu tervikuna

süüteokoosseisule süüdistatav õigeks mõista , tuleb viimati nimetatud teos . Seda olenemata süüdistatava süüditunnistamisest või õigeksmõistmisest teistes süüdistuses kirjeldatud tegudes ja sõltumata sellest, kas osaline õigeksmõistmine mõjutab süüdistatava käitumise karistusõiguslikku

kvalifikatsiooni. 25. Näiteks kedagi süüdistatakse § 18 järgi ühe teoga nii raske kui kui KarS 1 ka sellest leebema tervisekahjustuse tekitamis , kuid kergema es kohtus ilmneb, et süüdistatavale saab omistada vaid tervisekahjustuse põhjustamise süüdi § 21 järgi, teda samas , tuleb isik tunnistada KarS 1 KarS 118 § järgi õigeks mõistmata (varem teisiti: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2020. otsus nr 1-19-4422/107, p 14). Kui isikule heidetakse KarS 1

1 a § 99 lg järgi ette ühe varguse käigus viie asja äravõtmist, kuid kohus tuvastab, et ta võttis ära vaid kolm, nendest pole alust süüdistatavat kahe asja varguses õigeks mõista. Kui aga isikut süüdistatakse

KarS 199 § lg 2 p 4 eraldiseisvas (korduvas) varguses, millest järgi viies kahe toimepanemine jääb kohtus tõendamata, tuleb süüdistatav nendes kahes varguses õigeks mõista. Seevastu jätkuva süüteo

(vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 13 14) – osategudest mõne tuvastamata jäämine

1-20-470

6(7) süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi ühe , sest tegemist on vaid osaga st ja samast süüdistatava ära ei lange. Näiteks teost, mille karistatavus tervikuna kui kellelegi heidetakse KarS 389 § 1 1

lg järgi ette, et ta esitas jätkuva teona maksuhaldurile valeandmeid mitmes maksudeklaratsioonis, kuid polnud, ei kohus tuvastab, et mõnes deklaratsioonis valeandmeid mõisteta süüdistatavat nendes deklaratsioonides valeandmete esitamises õigeks ülejäänud , kui

deklaratsioonide esitamine (varem teisiti: Riigikohtu on süüteokoosseisu täitmiseks piisav kriminaalkolleegiumi 20. jaanuar 2014. otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 18). Peaks aga kohus i a tuvastam koosneb tegelikult korduvatest a, et süüdistuses jätkuva teona käsitatud rikkumine kuritegudest, millest

üks on tõendamata, tuleb süüdistatav selles iseseisvas – – teos

õigeks mõista (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020. otsus nr 1-18-7408/62 ja 15. juuni 2018. a a otsus nr 1-16-7179/127). 26. Samuti järeldab kolleegium KrMS 309 lg- 2, et kui kuriteokoosseisu § st mõnele tunnusele vastava faktilise too asjaolu tuvastamatus tingib teo kvalifitseerimise kergema kuriteokoosseisu järgi, ei see kaa

raskemas kuriteos. sa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud Näiteks kui kedagi KarS 215 3 süüdistatakse § lg järgi võõra vallasasja omavolilises ajutises kasutamises vägivallaga, kohus tuvastab üksnes vägivalla, tuleb süüdistatav ent kuid mitte asja kasutamist, tunnistada S 1 S 215 3 süüdi Kar § 21 järgi, teda samas Kar § lg järgi õigeks mõistmata (varem teisiti: viidatud otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 16). Samamoodi ei tähenda Kar § S 114 1 p 5 lg järgi süüdistatava omakasu motiivi tõendamata jäämine, et isik tuleks mõrvas õigeks mõista: kohus peab selgi juhul piirduma S 1

1 süüdistatava süüditunnistamisega Kar § 13 lg järgi (sarnaselt: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2009. otsus asjas nr 3-1-1-36- , p 14.5). a 09 27. Vaatamata sellele, et osutatud näidete puhul leiavad süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud kohtumenetluses kinnitust vaid osaliselt, ei muuda see , et tegu tõsiasja süüdistuses kirjeldatud leidis aset, süüdistatav pani selle – küll mõnevõrra teistsugusel kujul –

toime ja tegu on õiguslikult kuritegu. Järelikult ühtegi sellist pole iseseisvat KrMS 309 tegu, milles saaks süüdistatava § lg- 2

st lähtudes õigeks mõista. 28. Samas on oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks lahknevust kohtu järelduste olulist võrreldes süüdistusega pole alust süüdistatavat õigeks mõista ega ja seda ka juhul, kui osaliselt isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva k põhjal peab olema ohtuotsuse selge, ne milli on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava süüdistus moel või mõjutab toimepandu erineb es kirjeldatust sellisel ulatuses, mis arvestataval määral hukkamõistetavus kõnealune hinnangut teo ele, tuleks lahknevus süüdistusversioonist Märgitu kasvõi juba kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua. on tarvilik põhjusel, et § KrMS 315 lg- 4 ja 7 kohaselt ei pruugita kohtuotsuse tervikteksti koostamiseni te jõudagi jääks süüdistuse õigusselgelt Vähem tähtis pole ning siis osaline alusetus fikseerimata. seegi, et kohtu

kõnesolev järeldus kajastuks kohtuotsuse osas, millel on vahetu õiguslik siduvus. 29. Olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistuses võib see mõjuta t tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, da ka menetluskulude jaotust. KrMS 180 1 § lg kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. 30. Võttes aluseks § tõlgenduse, KrMS 309 2 eespool toodud lg asub kolleegium seisukohale, et maakohtu otsustus tunnistada KarS 113 1 i KarS 118 1 p-de 1 ja D.Z § lg asemel süüd § lg 7 järgi käsitatav süüdistatava õigeksmõistmis ei ole menetletavas asjas osalise ena. Maakohus tunnistas KarS 118 1 p-de 1 sellessamas teos, mida prokuratuur D.Z-i § lg ja 7 järgi süüdi süüdistatavale Kohtumenetluses jäi tuvastamata vaid ette heitis. osa teo asjaoludest, mida süüdistuses väideti ja teo tagajärjest. Ühtegi mis puudutasid ettekujutust D.Z-i

1-20-470

7(7) kuriteosündmust tervikuna maakohus aga tuvastamata ei jätnud ja seega ei vasta kohtu vaidlusalune otsustus ka KrMS 309 lg-s 2

ühelegi § ette nähtud õigeksmõistmise alusele. 31. Järelikult on maakohtu otsus käsitatav süüdimõistva § mõttes kohtuotsusena KrMS 318 3 p 2 lg ja prokuratuuril pole õigust selle peale apellatsiooni esitada. See tähendab, et ringkonnakohus toimis õigesti, kui jättis apellatsiooni KrM § alusel läbi vaatamata. S 326 2 p 3 lg

32. Kuivõrd ainukene selles kriminaalasjas esitatud apellatsioon on osutunud lubama ks ja tu käesoleva määruse tegemine tähendab ka maakohtu otsuse jõustumist, ei lähemalt peatu kolleegium küsimusel, kas materiaalõiguslikult maakohus andis faktilistele asjaoludele (vt eespool punkt 4) õige hinnangu, kui pidada silmas KarS 28 sisu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. § märtsi 2004. otsus asjas 3-1-1-17-04, p-d 9 12; 4. veebruar 2005. otsus asjas nr 3-1-1-111-04, a nr – i a p-d 14 15 ja 15. oktoobri 2015. otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). – a 33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrM § § , jätab Riigikohtu S 390 lg- 1 ning st 361 1 p- 1 lg st kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprill 2020. i a määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata. 34. Riigi õigusabi seaduse § 1 ja § aasta määruse 23 lg 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. nr 16 § 1 lg- 6 te ja 10 ning § 7 lg 1 alusel rahuldab kolleegium D.Z-i kaitsja taotluse määrata määruskaebemenetluses D.Z-ile osutatud riigi õigusabi – prokuratuuri määruskaebusele

vastamise eest makstava tasu suuruseks 64 euro 80 senti 0 eurot 80 senti). – t (sh käibemaks 1 KrMS 187 2 esimese lause S 175 1 p 4 § lg kohaselt jääb see summa menetluskuluna (KrM § lg ) riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)