2-20-594/39 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-594

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

3. märts 2021, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-594

Tsiviilasi

D. M. i hagi V. M. vastu kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

16 980 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja D. M. (ik XXX; viibimiskoht XXX);

hageja esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat R. S. , e-post

XXX

kostja V. M. (ik XXX; elukoht XXX);

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat T. L. , e-post XXX;

kolmas isik kostja poolel ERGO Insurance SE (rg-kood 10017013;

asukoht A. H. Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn), esindaja V. V. ,

e-post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

5. veebruar 2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta D. M. i hagi V. M. vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2. Jätta V. M. ja ERGO Insurance SE menetluskulud D. M. i kanda.

3. Jätta ERGO Insurance SE menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata hüvitatavate

menetluskulude puudumise tõttu.

4. Määrata V. M. menetluskulude rahaliseks suuruseks 1152 eurot (lepingulise esindaja kulud koos

käibemaksuga).

5. Välja mõista D. M. ilt V. M. kasuks menetluskulud 1152 eurot.

6. Kohtuotsuse jõustumisel tasuda Valli Murdele D. M. ilt väljamõistetud menetluskuludest I. M.

poolt Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr XXX 18. juunil 2020 D. M. i eest antud

menetluskulude tagatise arvelt 600 eurot.

7. Välja mõista D. M. ilt V. M. kasuks viivis menetluskuludelt 552 eurot (1152 – 600) alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

8. Vabastada D. M. riigilõivude tasumise kohustusest riigituludesse.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Pooled või kolmas isik võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse

30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

2(7)

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue

D. M. (hageja) esitas 14. jaanuaril 2020 Tartu Maakohtule hagi V. M. (kostja) vastu tekitatud

varalise kahju 16 980 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt rahuldati 20. oktoobri 2015 määrusega hageja riigi õigusabi taotlus. Hagejale

osutas vastavalt riigi õigusabi seadusele ja advokatuuriseadusele riigi õigusabi kostja. Kostja kohtus

hagejaga XXX 16. novembril 2015 ja sai vajaliku informatsiooni hagi esitamiseks, kuid esitas hagi

M. K. ja V. K. vastu tekitatud kahju 9600 eurot hüvitamiseks alles 1. aprillil 2018, so 2 aastat ja

4 kuud hiljem. Hageja uus riigi õigusabi osutav advokaat esitas 12. oktoobril 2018 nõude

suurendamise avalduse, kuna tekitatud kahju on summas 11 100 eurot. Tartu Maakohu jättis 30. mai

2019 otsusega hageja hagi rahuldamata, kuna hagi oli aegunud. Kohus leidis, et hageja sai hiljemalt

9. märtsil 2015 teada oma õiguste rikkumisest ning sellest ajast algas kulgema ka aegumistähtaeg,

mis lõppes 9. märtsil 2018. Kuna kostja ei osutanud hagejale õigusteenust õigeaegselt, on hageja

saanud kahju 16 980 eurot. Kostjal ühtegi takistust hagi enne 9. märtsi 2018 esitamiseks ei olnud

ja hagi esitamist pärast 9. märtsi 2018 ei saa ühelgi juhul pidada õigeaegseks õigusteenuse

osutamiseks. Hageja kahju seisneb selles, et tema hagi M. K. ja V. K. vastu kahju hüvitamiseks

summas 11 100 eurot jäi rahuldamata ning hagejalt mõisteti välja riigilõiv 600 eurot ja kostjate

menetluskulud 5280 eurot.

Hageja esitas kohtule oma nõude põhjendamiseks 20. oktoobri 2015 riigi õigusabi andmise määruse,

3. septembri 2018 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamiseks, 1. aprilli 2018

kaaskirja hagile, hagiavalduse lisadega, 12. oktoobri 2018 täpsustatud seisukoha, 30. mai 2019

kohtuotsuse (tl 6-46).

Kostja vastus

Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuse kohaselt on kohus kvalifitseerinud hageja nõude 30. mai 2019 otsuses

materiaalõiguslikult valesti ja hageja on ise läbi enda tegevusetuse lasknud Tartu Maakohtu 30. mai

2019 otsusel jõustuda, jättes otsuse õigel ajal vaidlustamata. Kohtu arvates tuli hageja kasutuseeliste

hüvitamise nõue lahendada deliktiõiguse alusel, mistõttu kohaldas kohus TsÜS § 150 lg 1 alusel

kolme aastast aegumistähtaega. Kasutuseeliste hüvitamise nõude aluseks on AÕS § 71 lg 2, milline

on seadusest tulenev nõue ja millele kohaldub TsÜS § 149 sätestatud kümne aastane aegumistähtaeg.

Isegi kui lähtuda väärast nõudealusest ning lahendada kasutuseeliste hüvitamise nõue mingil

põhjusel hoopis deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, nagu seda tehti tsiviilasjas nr 2-18-4936,

ei oleks hageja nõue ka olnud aegunud. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse

jaoks, ja hageja nõue ei oleks olnud aegunud perioodi 4. aprill 2015 kuni 4. aprill 2018 eest. TsÜS

§ 154 lg 1 teise lause järgi ei oleks hageja nõuded aegunud 1. jaanuarist 2015 kuni 4. aprillini 2015

(maakohtu otsuse lk 7 algusest nähtub, et hageja nõue algas 19. veebruarist 2015, mil ta soovis

esmakordselt saada ruumide valdust). Sealjuures ei saanud kostja esitada apellatsioonkaebust hageja

nimel, sest kostja esindusõigus oli selleks hetkeks lõppenud. Maakohtu otsuse tegemise ajal esindas

hagejat advokaat M. K. . Hagejale võinuks tekkida hüvitatav kahju vaid siis, kui tema nõue

tsiviilasjas nr 2-18-4936 oleks õigeaegse apellatsioonkaebuse esitamise korral rahuldatud, kuid asja

menetluses kogutud tõendid ei oleks võimaldanud hageja nõuet rahuldada. Hageja positsiooni

tõendamiseks olid keskseks tõendiks tema ema I. M. ütlused, kuid tunnistaja ei andnud ütlusi, mille

alusel oleks saanud lugeda tõendatuks Meeli ja V. K. poolt tehtud takistused hagejale kinnisasja

kasutamisel ning välja üürimisel. Tõenäoline asjade käik maakohtu otsuse õigeaegsel vaidlustamisel

3(7)

oleks olnud see, et ringkonnakohus oleks tühistanud maakohtu otsuse aegumise vale kohaldamise

osas ning saatnud asja maakohtule uueks lahendamiseks. Juhul, kui hagejal ei olnud mingeid uusi

täiendavaid tõendeid, oleks maakohus olemasoleva tõendite kogumi pinnalt jätnud hageja nõude

tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sama tulemuseni oleks maakohus jõudnud ka siis, kui maakohus ei

oleks ise aegumist kohaldanud.

Kostja lisas vastusele 12. oktoobri 2018 riigi õigusabi tasu määruse (tl 119-122).

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja osutas hagejale Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2015

riigi õigusabi andmise määruse (tl 6-7) alusel õigusabi. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et õigusabi

osutamiseks kohtus kostja hagejaga XXX 16. novembril 2015 ning koostas ja esitas hageja

esindajana kohtule hagiavalduse kahju hüvitamiseks summas 9600 eurot 1. aprillil 2018 (tl 14-29).

Kostja lõpetas hagejale riigi õigusabi osutamise enne tsiviilasjas nr 2-18-4936 lõpliku lahendi

tegemist advokatuurist 1. oktoobril 2018 väljaarvamise tõttu 3. septembril 2018, mil esitas kohtule

taotluse riigi õigusabi tasu ja suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks (tl 10-13). Kostja taotlus rahuldati kohtu 12. oktoobri 2018 määrusega (tl 119-

121). Hagejale uueks riigi õigusabi osutajaks nimetas advokatuur vandeadvokaadi abi M. K. i, kes

koostas asjas 12. oktoobril 2018 hageja täpsustatud seisukoha, suurendades hageja kahju hüvitamise

nõuet 11 100 euroni (tl 30-36). Tartu Maakohtu 30. mai 2019 otsusega jäeti hageja hagi M. K. ja V.

K. vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata (tl 37-45). Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata 4.

juulil 2019 (tl 46).

3. Hageja on esitanud kostja kui riigi õigusabi osutaja vastu hagi õigusabi osutamisega tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks summas 16 980 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus oma

kohustusi riigi õigusabi osutamisel, kuna õigusteenus ei olnud õigeaegne, mistõttu jäi hageja hagi

kahju hüvitamiseks rahuldamata nõude aegumise tõttu.

Riigikohus on selgitanud 7. mai 2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 (p 10), et sõltumata

sellest, kas menetlustoimingu jätab mõjuva põhjuseta tähtajaks tegemata lepinguline esindaja või

riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindataval tekib seetõttu kahju, saab esindatav mõlemal

juhul nõuda menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist

advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt. Kolleegium viitas varasemas

praktikas muu hulgas (p 9), et Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Anghel vs Itaalia tehtud 25. juuni

2013 otsuse punktis 52 leidnud, et riik ei vastuta eraviisiliselt võetud või õigusabi korras määratud

esindaja tegevuse eest, v.a erandlikel juhtudel. Lisaks leidis EIK viidatud lahendi samas punktis ka

seda, et esindaja amet on riigist sõltumatu ning menetluses osalemine on nii riigi õigusabi korras

määratud esindaja kui ka eraviisiliselt võetud esindaja puhul põhiolemuselt isiku ja tema esindaja

vaheline asi. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 2 kohaselt on seaduse eesmärk tagada kõigile isikutele

asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus. RÕS § 4 lg 1 järgi on

riigi õigusabi füüsilisele isikule riigi kulul õigusteenuse osutamine riigi õigusabi seaduses sätestatud

alustel ja korras ning § 5 lg 1 kohaselt osutab riigi õigusabi advokaat advokatuuriseaduse alusel,

arvestades riigi õigusabi seaduse erisusi. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 43 lg 1 kohaselt on advokaat

õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja

otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ja headest kommetest ja südametunnistusest. Kohtu

hinnangul ei saa praegusel juhul pidada kostja poolt hagiavalduse hilist esitamist erandlikuks juhuks,

et riigi õigusabi korras määratud esindaja kohustuste rikkumist omistada riigile ning hagi on esitatud

õige kostja (advokaadi) vastu.

4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. juuni 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-13-6457 p 13 käsitlenud

kliendi poolt advokaadi vastu käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude

lahendamisel hindamisele kuuluvaid eeldusi järgmiselt:

-

kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 ja § 115 lg 1);

4(7)

-

kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei

ole VÕS § 103 järgi vabandatav;

-

kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal

ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Otsuse punktides 17 ja 18 on kolleegium täiendavalt selgitanud, et VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju

hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega

tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise

kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist -

kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes

olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 6. mai 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22; 15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 21).

Eelnevast lähtudes tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel hinnata, kas nõutav kahju on

diferentsihüpoteesi järgi põhimõtteliselt hüvitatav. Seejärel tuleb analüüsida, kas kahju on hõlmatud

rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitatakse üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg.

5. VÕS § 127 lõigete 1 ja 2 alusel võiks hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et

advokaadi hilise hagiavalduse esitamise tagajärjel kliendi nõudeõigus aegus ja kohus kohaldas

seetõttu kliendi nõudele aegumist. Samuti võivad hüvitamisele kuuluda hagi rahuldamata jätmise

tõttu kliendilt välja mõistetud menetluskulud. Tulenevalt VÕS § 127 lõikest 4 tuleb kliendil aga

tõendada, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks tema vastav hagi rahuldatud.

VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja

käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lg 2 järgi

vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju

tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks

sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub õigusteenust majandus- ja

kutsetegevuse raames osutaval advokaadil seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh

seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku

tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks. AdvS § 40 lg 2 kohaselt

peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja

kohtupraktika põhjalikul uurimisel. AdvS § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama

kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise.

6. Hageja väitel oleks kostja saanud aegumise kohaldamist vältida, kui oleks esitanud hagi

õigeaegselt, so enne 9. märtsi 2018. Hageja tugineb Tartu Maakohtu 30. mai 2019 otsuses tuvastatud

asjaoludele, et hageja sai hiljemalt 9. märtsil 2015 teada oma õiguste rikkumisest ning sellest ajast

algas kulgema ka aegumistähtaeg, mis lõppes 9. märtsil 2018 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 150 lg 1 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõude kolmeaastane

aegumistähtaeg).

Nähtuvalt 1. aprilli 2018 hagiavaldusest nõudis hageja tsiviilasjas nr 2-18-4936 kahjuna M. K. lt ja

V. K. lt saamata jäänud üüritulu seoses kostjate poolt hagejale tehtavate takistustega talle kuuluva

1/6 mõttelise osa XXX kinnistust kasutamisel ja välja üürimisel. Hagi õigusliku alusena on hageja

viidanud kaasomaniku täielikule õiguslikule võimule oma osa üle ühises asjas asjaõigusseaduse

(AÕS) § 71 lg 3 ja § 68 lg 1 järgi ning kaasomanike vahelisest õigussuhtest tulenevale õigusele

saada oma osale vastavat kasu (AÕS § 71 lg 2), aga ka kohustusele käituda lähtuvalt hea usu

põhimõttest ja hoiduda teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest (AÕS § 72 lõiked 1, 2, 3, 5). Kuna

AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, mis hõlmab ka

kasutuseeliseid, olid hagiavalduses esitatud faktilised asjaolud selliselt, mis võimaldanuks kohtul

5(7)

kvalifitseerida hageja nõude kaasomaniku kasutuseeliste hüvitamise nõudena AÕS § 71 lg 2 alusel

(vt Riigikohtu 26. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14). Hageja valduse ja

kasutusõiguse (kasutuseeliste) hüvitamise nõudele on viidanud oma vastuväidetes ka kostjate

esindaja (tl 40). Kohus on 30. mai 2019 otsuse põhjendustes (tl 42) leidnud, et saamata üüritulu saab

kvalifitseerida varalise kahjuna saamata jäänud tulu näol VÕS § 128 lõigete 2 ja 4 järgi. Kohus on

vastuoluliselt märkinud, et poolte vahel ei ole lepingulist ega tehingulist suhet ehkki on tuvastanud,

et pooled on kinnisasja kaasomanikud ja nende omavahelisi suhteid reguleerivad asjaõigusseaduse

kaasomandit puudutavad sätted. Asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekibki isikute

vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisuks olevatele kaasomanike õigustele ja kohustustele üksteise

suhtes AÕS § 72 järgi on viidanud hageja hagiavalduses.

7. Kohus kvalifitseeris tsiviilasjas nr 2-18-4936 hageja nõude seda sisuliselt analüüsimata ebaõigesti

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Riigikohus on selgitanud

kohtutele selgitamiskohustuse täitmist, et kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi

rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab

materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks

teise, peab kohus selgitamiskohustusest tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude

rahuldamist üksnes deliktiõiguse alusel või soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele, et vältida

olukorda, kus hageja deliktilise nõude rahuldamata jätmise korral peaks uuesti pöörduma lepingu

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega kohtusse. Kolleegium on korduvalt juhtinud

tähelepanu, et hüvitisenõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on

TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohtu ülesanne ja seda sõltumata poolte

seisukohtadest õigusküsimustes.

8. Hageja nõude ebaõige kvalifitseerimine tõi omakorda kaasa nõude aegumisele ebaõige

materiaalõiguse kohaldamise. Kui M. K. ja V. K. takistasid hagejal talle kuuluvat kaasomandi osa

välja üürida ning tegid takistusi kaasomandi osa faktilisele kasutusele (ei andnud üle võtit), oli

hagejal nende vastu seadusest (AÕS § 71 lg 2) tulenev nõue, millele kohaldub TsÜS §-s 149

sätestatud kümne aastane aegumistähtaeg. Isegi kui lähtuda väärast nõude alusest ning lahendada

kasutuseeliste hüvitamise nõue deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, nagu kohus lahendas

tsiviilasjas nr 2-18-4936, ei oleks hageja nõue ka sellisel juhul olnud aegunud. TsÜS § 154 lg 1

kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus,

kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Maakohtu otsusest (tl 43) nähtub, et hageja nõue muutus

kõige varasemalt sissenõutavaks 19. veebruarist 2015, mil hageja esindajana tegutsenud I. M. soovis

esmakordselt saada ruumide valdust (elamu võtmeid), kostja V. K. aga keeldus võtmete andmisest.

19. veebruaril 2015 sissenõutavaks muutunud nõude aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 lg 1 teise

lause kohaselt 1. jaanuaril 2016 ning lõppes 31. detsembril 2018. Kostja esitas hageja

esindajana hagiavalduse 1. aprillil 2018, st üheksa kuud enne nõude aegumist. Seega ei olnud hageja

nõue mitte üheski osas hagiavalduse esitamisel aegunud.

9. Kostja on väitnud, et hageja kaotas oma nõude vaid seetõttu, et jättis Tartu Maakohtu 30. mai

2019 otsuse õigel ajal põhjendamatult vaidlustamata. Kostja aga hageja nimel apellatsioonkaebust

enam esitada ei saanud, sest tema esindusõigus oli selleks hetkeks lõppenud ja hagejale oli nimetatud

uus riigi õigusabi osutaja. Kui hageja oleks maakohtu otsuse vaidlustanud, oleks ringkonnakohus

selle tühistanud ja saatnud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohus leiab, et asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et kostja ei saanud hagejat kaebuse esitamisel

esindada. Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata

esindaja töö nõuetele vastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus

võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab olema VÕS § 620 lg 2 nõuetele vastav ka ühe kohtuastme

menetluse piirides. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline esitama oma avaldused,

taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on

menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab

advokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et maakohtus oleksid kõik hagi rahuldamiseks

6(7)

vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud. Ringkonnakohtus piirab uute asjaolude ja tõendite esitamist

juba TsMS § 652.

10. Kohus tuvastas otsuse punktis 6, et 1. aprilli 2018 hagiavalduses oli hageja nõue (hagi ese) ja

hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) esitatud piisavalt selgelt võimaldamaks maakohtul

nõude kvalifitseerimist vastavalt Riigikohtu juhistele kaasomaniku kasutuseeliste hüvitamise

nõudena AÕS § 71 lg 2 alusel. Kostja advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisena käsitatav

ebamõistlikult pikk viivitamine õigusdokumendi – hagiavalduse – koostamise ja esitamisega ei ole

praegusel juhul seostatav kohtu poolt nõude ebaõige kvalifitseerimise ja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamisega, mille tulemusena jäi hageja hagi rahuldamata. Hageja ei ole väitnud ega ka

tõendanud, et tema hagi tsiviilasjas nr 2-18-4936 oleks rahuldamata jäetud kostja muu tegevuse või

tegevusetuse tulemusena või kui kostja oleks käitunud hoolsamalt, oleks tema hagi rahuldatud.

11. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus D. M. i hagi V. M. vastu kahju hüvitamise

nõudes rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi näeb

kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma,

välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 190

lg 1 sätestab, et menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada

kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. TsMS § 167 lg 1 näeb ette, et iseseisva

nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool

samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt

käesolevas jaos sätestatule.

Viidatud sätete alusel jätab kohus kostja ja kolmanda isiku menetluskulud hageja kanda.

13. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

13.1. Kolmandat isikut esindas kohtumenetluses kindlustusandja töötaja, aga kuna menetlusosalist

esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud (TsMS § 175 lg 2) ja kolmas isik

ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirja esitanud, jätab kohus kolmanda isiku menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks määramata hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu.

13.2. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja

kulud 1356 eurot koos käibemaksuga.

Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ning need kulud peavad

olema põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise

eest.

Kohtul tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga. Tsiviilasja keerukus

tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui

hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö

mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad.

Kohtumenetluses korduvate seisukohtade esitamise puhul ei saa eeldada, et dokumentide

koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks

esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi

7(7)

hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab

hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud.

Asja materjalidest nähtuvalt on antud tsiviilasjas kostjat esindanud vandeadvokaat T. L. , olles kostja

lepinguliseks esindajaks TsMS § 218 lg 1 p 1 mõttes. Kohus märgib, et lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib

eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu.

Menetluskulude nimekirjale lisatud arvete ja spetsifikatsioonide kohaselt on õigusabiteenus

seisnenud hagiavaldusele vastuse koostamises märtsis ja augustis (vastavalt 1 tund 25 minutit ja 2

tundi 40 minutit), hageja määruskaebusele vastuse koostamises (40 minutit), kolmanda isiku

kaasamise taotluse koostamises (15 minutit), ettevalmistuses 5. veebruari 2021 kohtuistungiks (1

tund) ja sellel osalemises (2 tundi), nõupidamises kliendiga märtsis ja veebruaris (vastavalt 35

minutit ja 35 minutit) ning menetluskulude nimekirja koostamises (15 minutit) ajakuluga kokku 9

tundi 25 minutit ning tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga.

Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, hageja nõude olemust (kahju hüvitamise nõue), tsiviilasja

keerukust ja mahtu (vähekeerukas ja –mahukas, asjas toimus üks kohtuistung) ning kostja

seisukohtades esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud TsMS

§ 175 lg 1 mõttes on kokku 8 tunni eest 1152 eurot koos käibemaksuga (8 × 144). Siinjuures lähtub

kohus kostja menetluskulude rahalist suurust vähendades ka asjaolust, et kostja on hilisemalt esitatud

menetlusdokumendis (11. augustil 2020) esitanud osaliselt korduvaid seisukohti võrrelduna

varasemalt esitatud menetlusdokumendiga (6. märtsil 2020). Kohus lähtub siinjuures ka asjaolust, et

kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades võib eeldada, et menetlusdokumendi koostamise ajakulu

on pigem väiksem kui suurem ja et menetlusdokumentide koostamine ei ole esindajale olnud

õiguslikult keerukas. Kohtu hinnangul tuleb kostjat esindanud lepingulise esindaja tasu 144 eurot

tunnis koos käibemaksuga pidada mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1152 eurot

(lepingulise esindaja kulud). Nimetatud summa tuleb menetluskulude jaotust arvestades hagejalt

kostja kasuks välja mõista.

13.3. Kohus kohustas 16. aprilli 2020 määrusega hagejat tasuma 600 euro suurust tagatist kostja

eeldatavate menetluskulude katteks. I. M. on 18. juunil 2020 hageja eest tasunud tagatise kohtu

nõutud summas Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr XXX. Antud kohtuotsuse jõustumisel

tuleb väljamõistetavatest menetluskuludest tasuda 600 eurot 18. juunil 2020 antud

menetluskulude tagatise arvelt.

13.4. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt välja viivise menetluskulult

552 eurot (1152 – 600) käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

13.5. Kohus andis 5. augusti 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10858 hagejale menetlusabi ning

määras talle õigusdokumendi koostamiseks, tema esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja

kohtus riigi õigusabi andmise kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

Kohus andis 6. veebruari 2020 määrusega (tl 59) ja 6. mai 2020 määrusega (tl 85) hagejale

menetlusabi ning vabastas ta tsiviilasjas nr 2-20-594 riigilõivu summas 700 eurot ja 50 eurot

tasumisest üksnes hagiavalduse ja määruskaebuse esitamisel.

TsMS § 190 lg 7 alusel vabastab kohus hageja riigilõivude riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik