3-20-1315/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1315

Haldusasi

Coolhouse

OÜ

kaebus

Ettevõtluse

Arendamise

SA

12.06.2020 otsuse nr 09.06.204759 ning Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi 09.07.2020 vaideotsuse nr

2-17/2020/4065-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Coolhouse OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige

Andres Ree

Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja

Terje Kleemann

Vastustaja

II

–

Majandus-

ja

Kommunikatsiooni-

ministeerium, volitatud esindaja Ave Henberg

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Coolhouse OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Coolhouse OÜ (kaebaja) esitas 17.05.2020 Ettevõtluse Arendamise SA-le (EAS)

väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 13 „COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud väikeettevõtja kahjude osalise

hüvitamise toetus“ (määrus nr 13) alusel taotluse toetuse saamiseks summas 5000 eurot.

3-20-1315

2(13)

2. EAS tunnistas 12.06.2020 otsusega nr 09.06.204759 kaebaja nõuetele mittevastavaks ja

jättis tema taotluse rahuldamata. Kaebaja ei vasta määruse nr 13 § 8 lg-s 1 toodud nõudele,

mille kohaselt võib toetust taotleda väikeettevõtja. Väikeettevõtjaks on määruse nr 13 § 4 lg 1

tähenduses füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) või äriühing, kelle täistööajale taandatud töötajate

arv oli töötamise registri (TÖR) andmetel 01.03.2020 seisuga 1-49. Töötaja on töölepingu

seaduse (TLS) tähenduses töölepingu alusel tööd tegev isik. Maksu- ja Tolliameti (MTA)

andmetel ei olnud kaebajal 01.03.2020 seisuga ühtegi töölepingulist töötajat. Juhatuse liige ei

ole käsitletav töötajana. Kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni juhend, mis puudutab ettevõtja

suuruse määramist, ei ole asjakohane, sest vaidlusaluse toetuse nõuded on kehtestatud määruses

nr 13.

3. Kaebaja esitas EAS-i 12.06.2020 otsuse peale vaide.

4. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) jättis 09.07.2020 vaideotsusega

nr 2-17/2020/4065-2 vaide rahuldamata. Põhjendused:

4.1. EAS pidi võtma aluseks TÖR-i, mitte majandusaasta aruande andmed. Kaebajal puudus

01.03.2020 seisuga töölepinguline töötaja. Andres Ree oli juhtimisorgani liige. Töötaja mõiste

määrab kindlaks TLS § 1 lg 1 ja sama paragrahvi lg 5 sätestab, et töölepingu kohta sätestatut ei

kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikmele. Seega ei peeta juhtorgani liiget töötajaks.

Töölepinguline suhe ja juhatuse liikme suhe äriühinguga on oluliselt erinevad: töötajale annab

korraldusi tööandja ehk teine isik, töötaja puhul on reguleeritud tööaeg, talle on ette nähtud

vallandamiskaitse ja antud seadusest tulenev õigus nõuda tasustatud puhkuseid. Juhatuse liige

tegutseb iseseisvalt ja sotsiaalseid garantiisid talle ühegi seadusega antud pole. Muu hulgas

määrab juhatuse liige oma tööaja ja seetõttu ei saa tema puhul rääkida täis- või osatööajast.

Kuigi TÖR-is tuleb registreerida nii töölepinguline töötaja kui ka võlaõigusliku lepingu alusel

tööd tegev isik, siis viimase puhul ega juhatuse liikme puhul ei ole kohustust märkida TÖR-i

tööaja määra. Seega ei ole TÖR-ist võimalik kontrollida võlaõigusliku lepinguga isiku

töömahtu. Samas sätestab määrus nr 13 tööajamäära ühe toetuse saamise tingimusena.

4.2. Euroopa Komisjoni 17.06.2014 määrus nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108

kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, (üldise

grupierandi määrus) reguleerib Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-te 107 ja 108

rakendamist, täpsemalt seda, mis juhtudel loetakse riigi poolt ettevõtjatele antav abi siseturuga

kokkusobivaks. Muu riigiabi on reeglina keelatud. Riik ei ole Euroopa Liidu (EL) õigusaktide

alusel kohustatud kellelegi riigiabi andma, see on riigi valikute küsimus. Seega ei kohusta üldise

grupierandi määrus ega muu EL-i riigiabi reeglistik Eestit andma COVID-19 riigiabi

äriühingutele, kelle juures ei ole tööl töölepingulisi töötajaid.

4.3. Ka kontseri kuuluvate äriühingute puhul tuleb arvesse võtta üksnes töölepingulisi

töötajaid. Seega ei kohelda neid võrreldes teistega erinevalt.

4.4. Kuna juhatuse liikmete ja töölepinguliste isikute vahel on väga palju erisusi, ei pruugi

olla tegemist sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Määruse andja eesmärk oli toetada üksnes

aktiivse töötajaskonnaga väikeettevõtjaid. Töölepinguliste isikutega väikeettevõtjatele toetuse

suunamine on põhjendatud mh sellega, et tööandja peab tagama töötajatele sotsiaalsed tagatised

ka kriisi ajal. Juhatuse liikmete osas äriühingul sellist kohustust ei ole ja ka seadused on jätnud

erinevad töötusega seotud riskid juhatuse liikme enda kanda. Äriühingul on võimalik kriisi

perioodil ajutiselt vähendada juhatuse liikmega seotud kulutusi, juhatuse liige vabastada või

tema tasu vähendada. Määruse andja hinnangul ei saanud COVID-19 kriisi ajal töötajatega

äriühingud sedavõrd kiiresti kohaneda, kandes seega tööjõu vaates suuremat vastutust ja

kõrgemaid kulusid, kui üksnes juhatuse liikmetega äriühingud, mistõttu nähti just neile ette

toetus.

3-20-1315

3(13)

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 12.06.2020 otsuse ja MKM-i

09.07.2020 vaideotsuse tühistamiseks. Põhjendused:

5.1. Väikeettevõtja mõiste on defineeritud üldise grupierandi määruses, mille I lisa art 5 loeb

töötajateks ka omanikud-tegevjuhid. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on sellega vastuolus. Kaebajal

on registreeritud TÖR-is üks töötaja, kelleks on juhatuse liige. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS)

§ 12 järgi tuleb kõiki väikeettevõtjaid kohelda võrdsetel alustel. Määrus nr 13 diskrimineerib

kaebajat, sest eristamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seega on määrus nr 13

põhiseadusevastane. Ka Vabariigi Valitsuse 28.04.2020 määruse nr 31 „COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju

leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“ (määrus nr 31) § 5 lg 1 p 1 järgi

peab toetuse eraldamine olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv.

5.2. Üldise grupierandi määruse I lisa art 6 järgi tehakse töötajate arv kindlaks üksnes ettevõtja

raamatupidamisaruannete põhjal. Kuna tegemist on suletud loeteluga, siis puudub

kaalutlusõigus. Eestis on raamatupidamisaruandeks majandusaasta aruanne. Määruse nr 13 § 4

lg 1 p-s 1 viidatud registri väljavõte ei ole raamatupidamisaruanne.

5.3. Üldise grupierandi määruse I lisa art 5 järgi võetakse töötajate arvu kindlaks tegemisel

arvesse kogu aasta, seega on määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 lähtutud ebaõigesti töötajate arvust

konkreetse hetke seisuga. Seejuures on vaideotsus vastuolus määrusega nr 13, sest vaideotsuses

väidetakse, et EAS pidi lähtuma TÖR-i kandest otsuse tegemise aja seisuga, samas kui määruse

nr 13 § 4 lg 1 p 1 kohaselt tuli lähtuda TÖR-i andmetest 01.03.2020 seisuga.

5.4. Kuna kontserni kuuluvate äriühingute puhul lähtutakse töötajate arvu leidmisel

majandusaasta aruande andmetest ja üldise grupierandi määrus ei anna selles osas

kaalutlusõigust, siis koheldakse kaebajat ebavõrdselt.

5.5. Kuna määrus nr 13 on vastuolus EL-i riigiabi reeglitega, võib olla tegemist keelatud

riigiabiga.

6. EAS palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

6.1. Üldise grupierandi määruse I lisas toodud väikese ja keskmise suurusega ettevõtja (VKE)

määratlus ei kohaldu määrusele nr 13. Määrust nr 13 ei antud üldise grupierandi määruse alusel,

vaid Euroopa Komisjoni teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse

COVID-19 puhangu kontekstis“ (2020/C 91 I/01) (COVID-19 raamistik) ja sellele tuginedes

Euroopa Komisjoni poolt 21.04.2020 antud riigiabi loa nr SA.57014 (2020/N) (2020/C 158/01)

alusel. Riigiabi loa alusel antavale riigiabile kohalduvad grupierandi määruse sätted üksnes

juhul, kui abi aluseks olevates õigusaktides on neile selgelt viidatud. Antud juhul ei ole

määruses nr 13 viidatud üldise grupierandi määruse I lisas olevale VKE määratlusele, vaid on

antud väikeettevõtjale teine määratlus, mis ei ole vastuolus ühegi õigusaktiga. Liikmesriigil on

õigus määratleda toetuse sihtgrupid ja tingimused. Määruses nr 13 on viide üldise grupierandi

määrusele üksnes seoses raskustes oleva ettevõtja hindamisega (§ 8 lg 2 p 1), mil tuleb

kohaldada üldise grupierandi määruse art 2 p 18 tingimusi. Seetõttu on Riigi Teatajas määruse

nr 13 juures viide üldise grupierandi määrusele.

6.2. Kuna üldise grupierandi määrus ei kohaldu, siis ei ole asjakohased ka etteheited, mille

alusel tuleb töötajate arv kindlaks määrata ja millist perioodi arvestades. Määruses nr 13 on

lähtutud TÖR-i andmetest 01.03.2020 seisuga, et määrata ettevõtte suurus enne COVID-

viirusest põhjustatud piirangute mõju, mis võis tingida töötajate arvu vähenemise. Töötajate

arvu pidi kontrollima 01.03.2020 seisuga, kuid kontrolli sai teha üksnes taotluse menetlemise

ja otsuse tegemise hetkel. Seega puudub kaebaja väidetud vastuolu.

3-20-1315

4(13)

6.3. Põhiõiguste ja vabaduste piiramine toimub seaduse alusel. Määruse nr 13 andmise

pädevus tuli riigieelarve seaduse (RES) § 531 lg-st 1 ja § 812 lg-st 2. Toetuse andmise eesmärgi,

tingimuste ja sihtgrupi määramine on poliitiline otsus, mis ei allu kohtulikule kontrollile.

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetusele. Õigus nõuda toetuse maksmist tekib

vastavasisulisest haldusaktist, milles antakse hinnang taotleja ja taotluse vastavuse kohta

toetuse andmise tingimustele.

6.4. Määrus nr 13 ei ole põhiseadusevastane. Etteheited kontserni ettevõtjate ebavõrdsest

kohtlemisest ei puutu asjasse, sest kaebaja puhul ei ole tegemist kontserni kuuluva äriühinguga.

Määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud töötajate nõue kehtis kõigi taotleja suhtes, sh kontserni

kuuluvate ettevõtete suhtes. Kontserni kuuluvate taotlejate puhul kontrolliti TÖR-ist töötajate

arvu ja teiste kontserni kuuluvate ettevõtete puhul kontrolliti majandusaasta aruannetest nende

töötajate arvu. Taotlejaga ühte kontserni kuuluvate äriühingute töötajate arv oli oluline töötajate

maksimummäära arvesse võtmiseks (et kontsernil kokku ei oleks üle 49 töötaja). Seega oli

määruse nr 13 § 4 lg 2 eesmärk tagada, et toetus (mis oli mõeldud mikro- ja väikeettevõtjatele)

ei kanduks meetme sihtgruppi mittekuuluvatele (suur)ettevõtetele.

6.5. Kriisimeetme väljatöötamisel pöörati tähelepanu sellele, et taotluste menetlus oleks

võimalikult kiire, sest lühikese ajaga tuleb menetleda suurt hulka taotlusi ja toetuse kiire

väljamaksmine on ettevõtjate jätkusuutlikkuse huvides oluline. Seetõttu kehtestati tingimused,

mille kontrollimine võtaks võimalikult vähe aega, kuid samas vastaks riigiabi tingimustele ja

oleks suunatud õigele sihtgrupile. Kuna kontserni kõigi liikmete osas MTA-le päringute

tegemine TÖR-i andmete saamiseks oleks osutunud liiga aja- ja ressursimahukaks, siis otsustati

kontsernide puhul tugineda avalikest registritest kättesaadavale infole ehk äriregistris

kajastuvatele majandusaasta aruannetele. See loob küll olukorra, kus taotlejaga ühte kontserni

kuuluvate ettevõtjate osas võetakse aluseks mõnevõrra teistsugused andmed (arvestades, et

majandusaasta

aruannetesse

võib

ettevõtjate

poolt

olla

töötajatena

märgitud

ka

mittetöölepinguliste suhetega isikud), kuid arvestades, et enamik toetusmeetme sihtgrupist on

kontserni mittekuuluvad ettevõtjad, oli selline regulatsioon põhjendatud, kuna võimaliku

ebavõrdse kohtlemise kaalus üles taotluste kiire menetlus ning toetuste kiire jagamine, mis aitab

ettevõtjate likviidsusprobleeme leevendada, st toetusmeetme (mõnevõrra ebavõrdsena

tunduvad) tingimused olid kooskõlas toetusmeetme eesmärgiga.

7. MKM palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Määruse nr 13 alusel antav riigiabi ei ole üldise grupierandi määruse mõistes antav

riigiabi, vaid ELTL art 107 lg 3 punkti b ja riigiabi loa alusel antav riigiabi, mistõttu üldise

grupierandi määrus väikeettevõtja mõiste ja tema määratlemise reeglite osas ei kohaldu. Seda

kinnitab ka määruse nr 13 § 1 lg 2. Määruse nr 13 tingimused on kooskõlas COVID-19

raamistiku ja Euroopa Komisjoni 21.04.2020 antud riigiabi loaga. Neis ei ole sätestatud

väikeettevõtja mõistet ja riikidele on jäetud vabad käed toetada just neid ettevõtjaid, kes nende

territooriumil COVID-19 puhangust enim kannatasid.

7.2. Samal põhjusel ei tule töötajate arvu teha kindlaks raamatupidamisaruannete põhjal.

Kuna määruse nr 13 alusel hakati toetust jagama 2020. a kevadel, kui ei olnud veel saabunud

2019. a majandusaasta aruande esitamise kohustust, oleks toetuse andmisel tulnud lähtuda

2018. a andmetest. Riigiabi andmine oli aga otseselt seotud 2020. a sündmuste ehk COVID-19

levikuga ja sellest tuleneva kahjuga ettevõtjale, mistõttu oleks toetuse eesmärgi vastane olnud

võimaldada abi 2018. a või 2019. a andmete alusel. Et toetus oleks sihitud ja asjakohane, võeti

aluseks ettevõtja töötajate andmed vahetult enne COVID-19 kriisi puhkemist ehk 01.03.2020

seisuga. Selle seisuga korrastatud andmed on kättesaadavad MTA peetavas TÖR-is.

3-20-1315

5(13)

7.3. Määrus nr 13 on antud RES § 531 lg 1 alusel, mis volitab ministrit kehtestama määrusega

toetuse tingimused. Seega oli ministril volitus määrata, millistele ettevõtjatele toetust

makstakse. PS annab isikutele õiguse tegeleda ettevõtluse ja tulu teenimisega, kuid ei anna

õigust nõuda rahvusliku rikkuse ja riigi vara kasutamist ettevõtluse huvides. Isikul ei ole õigust

nõuda, et riik annaks talle riigiabi. See on riigi vabatahtlik otsus, mitte põhiseadusejärgne

kohustus.

7.4. Võrdsuspõhimõtte järgi tuleb võrdses olukorras olevaid isikuid kohelda võrdselt.

Juhatuse liige ja töölepinguline töötaja ei ole võrdses olukorras. Töölepinguline töötaja on

sõltuva töö tegija, kuid juhatuse liige on omal vabal otsustusel tegutsev isik, keda mh ei

kindlustata töötuse riski vastu. Samuti on ebavõrdseks kohtlemiseks olemas mõistlik ja

asjakohane põhjus. Määruse andja eesmärk oli toetada üksnes aktiivse töötajaskonnaga

väikeettevõtjaid, sest tööandja peab tagama töötajatele sotsiaalsed tagatised ka COVID-19 kriisi

ajal. Juhatuse liikmete osas äriühingul sellist kohustust ei ole. Äriühing võib igal ajal juhatuse

liikmega lepingulise suhte lõpetada või tema tasu vähendada. Määruse andja hinnangul ei

saanud COVID-19 kriisi ajal töötajatega äriühingud sedavõrd kiiresti kohaneda, kandes seega

tööjõu vaates samal ajal suuremat vastutust ja kõrgemaid kulusid kui üksnes juhatuse

liikmetega äriühingud, mistõttu nähti just neile ette toetus. Kui neile ei oleks toetust ette nähtud

ja nad oleks pidanud kandma kulud töötajate ees, oleks võinud sattuda ohtu äriühingu enda

eksistents ja jätkusuutlikkus. Seda soovis toetus ära hoida.

7.5. Kontsernide osas on kaebaja määrust nr 13 valesti tõlgendanud. Kui kontserni kuuluv

äriühing taotles toetust, siis pidi tal olema TÖR-i andmetel 01.03.2020 seisuga vähemalt üks

täistööajale taandatud töötaja. Kui see töötaja puudus, jättis EAS taotluse rahuldamata. Määruse

nr 13 § 4 lg-t 2 kohaldati üksnes siis, nõutav töötajate arv oli olemas, ja seda normi kohaldati

selleks, et teha selgeks taotlejaga samasse kontserni kuuluvate äriühingute töötajate arv, sest

sooviti välistada toetuse andmine seotud isikutele, kus on üle 49 töötaja. Seega ei kohtle määrus

nr 13 erinevalt kontseri kuuluvaid ja mittekuuluvad ettevõtjaid.

7.6. Vaideotsus ei ole vastuoluline. EAS pidi 12.06.2020 kontrollima, mis kanded olid

ettevõtja suhtes TÖR-is 01.03.2020 seisuga, ega pidanud arvesse võtma hilisemaid andmeid.

8. Kohus küsis 04.01.2021 määrusega menetlusosalistelt seisukohta määruse nr 13 § 4 lg 1

p 1 põhiseaduspärasuse osas. Kohus kahtles, kas määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 äriühingutele

esitatud töötajate olemasolu nõue oli kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, kui sama nõuet

ei esitatud FIE-de kohta.

9. Kaebaja leidis, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on vastuolus PS-iga. Riik peaks viima

erinevatele ettevõtlusvormidele toetuse jagamise kooskõlla EL-i õigusaktidega ja võrdse

kohtlemise põhimõttega.

10. EAS leidis, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 ei ole vastuolus PS-iga. Selles toodud töötaja nõue

äriühingutele on siseriiklik toetuse andmise tingimus, mis ei tulene riigiabi regulatsioonist.

Liikmesriigil on õigus määratleda tingimused, millistele sihtgruppidele ja millistel tingimustel

toetust antakse, minemata vastuollu riigiabi reeglitega. Liikmesriigi toetusmeede peab olema

vastavuses COVID-19 raamistikuga, kuid võib sätestada lisatingimusi, mis on kitsendavamad.

See, milliseid sihtrühmi ja mil viisil toetada, on suurel määral siseriiklikult kujundatav

poliitiline otsus. Kuna eelarvelised vahendid olid piiratud, ei olnud võimalik toetada kõiki

ettevõtjaid, mistõttu määrati teatud kriteeriumid, millele vastavad ettevõtjad toetuse saamiseks

kvalifitseeruvad. Toetusmeetme kujundamisel sooviti toetada ettevõtjaid, kes panustavad

riigieelarvesse tööjõumaksude tasumisega. Seetõttu sätestati vähemalt ühe töölepinguga töötaja

nõue äriühingutele, kuna üksnes juhatuse liikme olemasolu ei taga tööjõumaksude tasumist,

kuna juhatuse liikmele ei ole kohustust tasu maksta. Küll aga on FIE-del kohustus tasuda

3-20-1315

6(13)

sotsiaalmaksu ja tulumaksu ettevõtlustulult. Seega on FIE ise tööjõumaksude tasuja, mistõttu ei

olnud vajalik sätestada FIE-dele töölepingulise töötaja olemasolu tingimust. FIE-de ja

äriühingute vahel on palju erisusi (sh seoses maksustamisega), mistõttu ei ole tegemist sarnaste

isikute erineva kohtlemisega. Need sihtgrupid ei ole omavahel võrreldavad, kuna tegemist on

erinevate ettevõtlusvormidega, millele kohalduvad erinevad õiguslikud regulatsioonid. Seega

ei peagi neid võrdselt kohtlema.

11. MKM leidis, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on põhiseaduspärane. Määruse eesmärk oli, et

vaatamata COVID-19 kriisi mõjule saaksid tegevust jätkata väikest, kuid aktiivset käivet

näidanud FIE-d ja samasugust käivet näidanud väikese töötajate arvuga äriühingud. Nii

äriühingu kui FIE eesmärk on ettevõtlustulu kaudu teenida endale tulu, kuid nende vahel on

äärmiselt palju erisusi, mistõttu ei pea neid isikuid sarnaselt kohtlema. FIE on pigem

hübriidvorm ettevõtja ja palgatöötaja vahel. FIE-ks on registreerinud mõnigi kord isikud, sest

neil ei ole võimalik oma tegevust teha palgatöö vormis, kuigi nad sooviksid. Sageli on FIE

tegevus, aktiivse ja regulaarse sissetuleku vajadus sarnased pigem palgatöötaja kui ettevõtja

omale. Sellele, et FIE-t käsitletakse mitte kui traditsioonist ettevõtjat, viitab ka tema

maksustamine – ta peab teenitud tulu pealt maksma nii tulu- kui sotsiaalmaksu. Äriühing ei ole

töötajate puudumisel kohustatud tööjõumakse maksma. Juhatuse liikmele ei pea tasu maksma

ja kui seda ei tehta (nt sageli, kui omanik täidab juhatuse liikme rolli), ei pea äriühing ka

tööjõumakse maksma, ometi saab äriühing tegevust jätkata. FIE peab maksma tööjõumakse

avansiliste maksete näol ka olukorras, kus tal puudub sissetulek või see on oluliselt vähenenud.

Seega on FIE-dele kriisi mõju rängem. Samuti vastutab FIE alati oma tegevuses kogu varaga,

kuid äriühingute puhul kohaldub üldreeglina piiratud vastutus. Kui FIE peab COVID kriisi tõttu

lõpetama oma tegevuse või seda oluliselt piirama, saavad võlausaldajad esitada nõudeid tema

koduse vara vastu ning FIE-t tabab krahh nii töises kui isiklikus plaanis. Äriühingu omaniku

ega ka juhatuse liikme puhul ei saa üldreeglina võlausaldajad esitada nõudeid nende vastu

isiklikult. Ka see on põhjus, mis õigustab FIE-de erinevat kohtlemist võrreldes äriühingutega

ning miks võimaldada FIE-dele toetus tegevuse jätkamiseks ka siis, kui neil pole töötajaid. Väga

vähestel FIE-del Eestis on töötajad – Statistikaameti andmetel 01.03.2020 seisuga üksnes

3,6%-l, samas kui osaühingute puhul olid töötajad 30% ühingutest ja aktsiaseltsidest 70%.

Seega kui määruseandja oleks seadnud FIE-dele toetuse eelduseks töötaja nõude, oleks

välistatud enamikele FIE-dele toetuse maksmine. See oleks toonud suure tõenäosusega kaasa

FIE-de raskustesse sattumise ja nad poleks saanud oma tegevust jätkata ka väikeses mahus.

COVID-19 mõju FIE-dele ongi pigem võrreldav sellega, mis mõju on kriisil äriühingu

töötajatele. Sisuliselt on FIE ise see töötaja, keda määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 nõuab äriühingu

puhul. Kriis mõjub FIE-le rängemalt, sest ta ei kaota vaid aktiivset sissetulekut ja

ravikindlustust, kui oma tegevuse peatab, vaid on reaalne oht, et võlausaldajad pöörduvad ta

isikliku vara vastu. Määruse nr 13 eesmärk on toetada töötajatega äriühinguid, et nad ei peaks

töötajate ees olevate kohustuste tõttu pankrotti minema, vaid saaksid edasi tegutseda ja töötajaid

palgal hoida. Samuti on määruse nr 13 eesmärk kaitsta FIE-sid, et neile jääks sarnaselt alles

tegutsemise võimalus ja sotsiaalne kaitse. Määruse nr 13 seletuskirjas ei olnud pikka

põhjendust, miks FIE-dele töötajate nõuet ei kehtestatud, kuid äriühingutele kehtestati. Aprillis

koostati lühikese ajaga erinevate isikute abistamiseks väga palju õigusakte väga lühikese ajaga,

sest eesmärk oli anda isikutele abi võimalikult kiiresti, et aidata neil kriis üle elada. Seepärast

ei olnud nende õigusaktide seletuskirjade õigusloomeline kvaliteet alati maksimumtasemel,

kuid sisulised põhjendused olid alati olemas ja MKM on need esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. EAS tugines 12.06.2020 otsuse tegemisel määruse nr 13 § 4 lg 1 p-le 1, § 8 lg-le 1 ja § 11

lg-le 2. Nimetatud normid sätestavad järgmist:

3-20-1315

7(13)

§ 4. Terminid

(1) Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:

1) väikeettevõtja on füüsilisest isikust ettevõtja või äriühing, kelle täistööajale taandatud

töötajate arv oli töötamise registri andmetel 1. märtsi 2020. a seisuga 1 kuni 49;

§ 8. Nõuded taotlejale

(1) Toetust võib taotleda Eesti äriregistris olev väikeettevõtja, kelle:

1) majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 puhangust tingitud erandlikud

asjaolud;

2) põhitegevusala ei kuulu § 1 lõikes 3 nimetatud välistuste hulka;

3) 2019. aasta majandusaasta käive või alla aasta tegutsenud taotleja puhul tegutsemisaja

käive oli suurem kui 20 000 eurot ja väiksem kui 100 000 eurot;

4) taotlejale COVID-19 raamistiku alusel antud abi koos käesoleva määruse alusel

taotletava toetusega ei ületa 800 000 eurot.

§ 11. Taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine

(2) Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui taotleja või taotlus ei vasta

määruse tingimustele või taotluse rahaline maht ületab taotluste rahastamiseks ette nähtud

eelarve vaba jäägi.

Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei ole väikeettevõtja määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1

tähenduses, sest tal puudus 01.03.2020 seisuga TÖR-i andmetel vähemalt üks täistööajale

taandatud töötaja. Kaebaja töötajate hulka ei arvatud kaebaja juhatuse liiget.

13. Kaebaja ei vaidle vastu asjaolule, et tal on üks juhatuse liige ja muid töötajaid tal pole.

Kaebaja leiab aga, et ka juhatuse liige tulnuks arvata töötajate hulka, mis tähendab, et ta vastas

määruse nr 13 nõuetele ja talle tulnuks toetus määrata. Kaebaja tugines seejuures üldise

grupierandi määruses toodud väikeettevõtja ja töötaja määratlustele.

14. Riigiabi saab õiguspäraselt anda kahel viisil – kas on olemas Euroopa Komisjoni vastav

luba (ELTL art 108 lg 3) või on olemas riigiabi andmist lubav üldise grupierandi määrus (ELTL

art 108 lg 4) (vt ka konkurentsiseaduse § 301 lg 21). Kaebaja viidatud määrus nr 651/2014 on

üldise grupierandi määrus ja selle alusel antav riigiabi peab vastama selles määruses sätestatud

tingimustele. Määrusega nr 13 antakse riigiabi Euroopa Komisjoni 21.04.2020 riigiabi loa

nr SA.57014 (2020/N) (2020/C 158/01)1 alusel, mis on omakorda antud Euroopa Komisjoni

teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu

kontekstis“ (2020/C 91 I/01)2 (ehk COVID-19 raamistik) alusel (vt määruse nr 13 § 1 lg-d 2 ja

5). Komisjoni loa alusel antav riigiabi ei pea vastama üldise grupierandi määruse tingimustele,

sest riigiabi antakse teisel alusel ja eesmärgil, seega võivad selle riigiabi tingimused olla

teistsugused. Üldise grupierandi määrus kuulub kohaldamisele juhul, kui sellele on viidatud, ja

osas, millele on viidatud.

15. Määruses nr 13 viidatakse üldise grupierandi määrusele vaid raskustes ettevõtja

määratlemisel (määruse nr 13 § 8 lg 2 p 1). Samasuguse viite teeb ka COVID-19 raamistik (nt

p 22 alapunkt c) ja Euroopa Komisjoni luba (nt p 15). Muus osas määrus nr 13 üldise grupierandi

määrusele viiteid ei tee.

1 Kättesaadav https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=OJ%3AJOC_2020_158_R_0001&qid=1609234798748 ja

https://ec.europa.eu/competition/state_aid/cases1/202017/285592_2149989_52_2.pdf.

2 Kättesaadav https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02020XC0320%2803%29-

20200629&qid=1609235330349.

3-20-1315

8(13)

16. COVID-19 raamistik ja Euroopa Komisjoni luba kasutavad mõistet VKE, kuid ei defineeri

seda. COVID-19 raamistik teeb osadel juhtudel VKE mõiste osas viite üldise grupierandi

määruse I lisale. Näiteks COVID-19 raamistiku peatüki 3.1 p 22 alapunkti c teine lõik viitab

üldise grupierandi määruse I lisas toodud mikro- ja väikeettevõtjate määratlusele ning

peatüki 3.2 p 25 alapunkti d alapunkt iii viitab üldise grupierandi määruse I lisas toodud VKE

määratlusele. Sellest võib järeldada, et Euroopa Komisjon on soovinud VKE mõistet kasutada

riigiabi valdkonnas ühtmoodi. Vastasel juhul oleks COVID-19 raamistikus näidatud, kuidas on

soovitud selle riigiabi raames VKE mõistet defineerida, või antud liikmesriikidele volitus seda

mõistet ise sisustada. Kuna seda pole tehtud, siis peab kohus põhjendatuks ka praegusel juhul

lähtuda üldise grupierandi määruse I lisas toodud VKE määratlusest.

17. Üldise grupierandi määruse I lisa art 2 defineerib VKE ning sellesse kategooriasse

kuuluvad

väikeettevõtja

ja

mikroettevõtja.

Eristamine

toimub

inimeste

arvu

ja

aastakäibe/aastabilanssi järgi. Isikkoosseisu arvataks art-s 5 nimetatud isikud. Art 6 sätestab,

millise dokumendi alusel andmed kindlaks tehakse.

18. Üldise grupierandi I lisa puhul tuleb lisaks eestikeelsele versioonile vaadata ka

inglisekeelset versiooni. Kui eestikeelses versioonis kasutatakse vaid mõistet „töötaja“, siis

inglisekeelses versioonis kasutatakse mitut erineva tähendusega sõnu nagu „employee“, „staff“

ja „staff headcount“. Mõiste „employee“ tähistab töötajat kitsamas mõttes (alluvat palgalist

töötajat), mõisted „staff“ ja „staff headcount“ tähistavad isikkooseisu, meeskonda või

personali. Eestikeelse versiooni järgi (üldise grupierandi määruse I lisa art 5):

Töötajad on:

a) koosseisulised töötajad;

b) ettevõtja heaks töötavad isikud, kes alluvad ettevõtjale ning keda loetakse töötajateks

siseriikliku õiguse alusel;

c) omanikud-tegevjuhid;

d) ettevõtja korrapärases tegevuses osalevad partnerid, kes saavad ettevõtjalt rahalist kasu.

Ingliskeelse versiooni järgi:

The staff consists of:

(a) employees;

(b) persons working for the enterprise being subordinated to it and deemed to be employees

under national law;

(c) owner-managers;

(d) partners engaging in a regular activity in the enterprise and benefiting from financial

advantages from the enterprise.

Seega ei saa eestikeelses versioonis kasutatud mõistele „töötaja“ anda sellist tähendust nagu

kaebaja soovib. Mitte kõik isikud, keda tuleb arvata personali hulka selleks, et teha kindlaks,

kas tegemist on väike- või suurettevõtjaga, ei ole töötajad (employees) selle kitsamas mõttes.

Sealhulgas ei ole töötajaks juhtorgani liige/tegevjuht (üldise grupierandi määruse I lisa art 5

p c).

19. Kaebaja näol on tegemist VKE-ga, täpsemini mikroettevõtjaga üldise grupierandi määruse

I lisa art 2 lg 3 tähenduses, sest tal on üks juhatuse liige ja tema 2019. a aastakäive/aastabilanss

jäi alla 2 miljoni euro.

20. Vaatamata sellele, et kaebaja näol on tegemist VKE-ga üldise grupierandi määruse I lisa

tähenduses, ei vasta ta määruses nr 13 esitatud täiendavatele nõuetele. Määruse nr 13 § 4 lg 1

p 1 seadis täiendavalt tingimuseks selle, et äriühingul oleks TÖR-i andmetel vähemalt üks

3-20-1315

9(13)

täistööajale taandatud töötaja (ja mitte rohkem kui 49 töötajat). Silmas on peetud just töötajaid

(employee), mitte teisi isikuid, keda saab üldise grupierandi määruse I lisa art 5 järgi VKE

määratlemisel isikkoosseisu hulka arvata. Esiteks kinnitab seda Euroopa Komisjoni luba, mille

p 14 alapunkti b järgi on soodustatul kuni 49 töötajat (The final beneficiaries of Measure 1 are

small companies which fulfil the following conditions: (b) have up to 49 employees). Seega on

peetud silmas just töötajaid (employees), mitte teisi isikuid, kes kuuluvad VKE isikkoosseisu

(staff) hulka. Teiseks, kui töötajate hulka tuleks arvata ka juhatuse liige, puudunuks vajadus

määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 eraldi tuua välja tingimust, et äriühingul peab olema vähemalt üks

töötaja, sest igal äriühingul on juhatuse liige olemas. Vastasel juhul ta ei saaks tegutseda. Seega

on määruse andja teadlikult soovinud juhatuse liiget töötajatest eristada. Juhatuse liige ei ole

äriühingu töötaja, vaid juhtorgani liige ja seaduslik esindaja.

21. Asjakohatu on kaebaja etteheide selle kohta, millise kuupäeva seisuga tuli töötajate arv

kindlaks teha. Ta ei ole väitnud ja ka tema majandusaasta aruanne ei kinnita, et tal oleks olnud

enne taotluse esitamist mõni täistööajale taandatud töötaja (jättes juhatuse liikme arvesse

võtmata). Seega ei sõltu praeguse asja lahendus sellest, kas lähtuda määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1

toodud kuupäevast (01.03.2020) või mõnest teisest kuupäevast. Pealegi ei nõustu kohus kaebaja

viidatud väidetava vastuoluga. Haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud tuleb teha kindlaks

haldusakti andmise ajal, kuid töötajate arvu vaadati 01.03.2020 seisuga. Seega kui taotlejale oli

hiljem tekkinud töötajaid, ei saanud nendega taotluse lahendamisel arvestada.

22. Samuti on asjakohatu kaebaja etteheide selles osas, millistele andmetele tuginedes tuleb

töötajate arv kindlaks teha. Olenemata sellest, kas lähtuda majandusaasta aruandest või TÖR-i

andmetest, ei ole kaebajal peale juhatuse liige töötajaid olnud.

23. Põhjendatud ei ole ka etteheide ebavõrdse kohtlemise kohta võrreldes kontserni kuuluvate

ettevõtjatega. Määruse nr 13 § 4 lg 2 järgi summeeritakse äriseadustiku (ÄS) § 6 mõistes

kontserni kuuluvate väikeettevõtjate puhul lg 1 p-s 1 nimetatud töötajate arvu leidmisel

kontserni väikeettevõtjate töötajate arvud lähtuvalt äriregistris kajastuvatest majandusaasta

aruande andmetest. Selle eesmärk oli vältida toetuse maksmist kontsernile, kus oleks töötanud

kokku rohkem kui 49 töötajat, mis tähendanuks, et tegemist pole väikeettevõtjaga. Toetuse

taotleja pidi aga vastama määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud nõuetele, st tal pidi olema vähemalt

üks töötaja.

24. Samuti tuleb silmas pidada, et kaebajal ei ole (sh PS-ist tulenevat) subjektiivset õigust

nõuda oma ettevõtluse toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist. Riigiabi

andmine on reeglina keelatud ja lubatud vaid väga piiratud juhtudel. Riigiabi andmise tingimusi

tuleb seetõttu tõlgendada reeglina kitsendavalt. Koroonaviirusest tingitud mõjude

leevendamiseks toetuse maksmise kohustust ei tule riigile ühestki õigusaktist, sh ühestki EL

õigusaktist. Tegemist on riigi poliitilise vaba valikuga. Riigil on väga ulatuslik kaalutlusõigus

otsustamaks, kas, kellele ja millistel tingimustel toetust anda. Riigi poliitilised otsustused ei allu

reeglina kohtulikule kontrollile ja kaalutlusõiguse alusel tehtava otsuse puhul saab kohus

teostada vaid piiratud kontrolli. Muu hulgas ei saa kohus teostada kaalumist haldusorgani eest

ega hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3). Praegusel juhul nägi määrus nr 13

toetuse maksmise ühe eeldusena ette, et toetust taotleval äriühingul peab olema vähemalt üks

töötaja. Kuna kaebajal ei olnud töötajaid, siis ei vastanud ta määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud

tingimusele, mis andis määruse nr 13 § 11 lg 2 alusel õiguse jätta kaebaja toetuse taotluse

rahuldamata.

25. Kaebaja heidab ette enda ebavõrdset kohtlemist. PS § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees

võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või

3-20-1315

10(13)

muude asjaolude tõttu. Määruse nr 13 § 1 lg-st 4 nähtuvalt tuleb toetuse andmisel lähtuda mh

määrusest nr 31. Määruse nr 31 § 5 lg 1 p 1 järgi lähtutakse meetme tingimuste kehtestamisel

sellest, et meetme alusel hüvitise, toetuse või finantsinstrumendi eraldamine peab olema

läbipaistev ja mittediskrimineeriv ning tagama sihtrühma kuuluvate isikute võrdse kohtlemise

nii ühe meetme raames kui ka erinevate meetmete vahel. Seega olenemata seadusandja suurest

kaalutlusõigusest toetusmeetmete kehtestamisel, tuleb sellegipoolest järgida võrdse kohtlemise

põhimõtet.

26. Määruse nr 13 § 1 lg 1 järgi on toetuse sihtrühm väikeettevõtja, kelle majandustegevus on

negatiivselt mõjutatud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud

erandlike asjaolude tõttu. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p-st 1 nähtuvalt peetakse selle määruse järgi

väikeettevõtjateks FIE-t ja äriühingut, kellel on 1-49 töötajat3. Kuigi see määruse nr 13 tekstist

selgelt välja ei tule, on määruse nr 13 eelnõu seletuskirjas4 (lk 3) välja toodud, et FIE-l ei pea

olema lisaks endale vähemalt ühte töötajat. Seega kehtib töötajate nõue vaid äriühingute kohta

ning määrus nr 13 eristab järelikult väikeettevõtjatena: 1) FIE-sid; 2) äriühinguid, kellele on

1-49 töötajat; 3) äriühinguid, kellel ei ole töötajaid. Neist on toetuse sihtrühmaks valitud

esimene ja teine grupp. Kolmas grupp on toetuse sihtrühmast välja arvatud ja sellistel

äriühingutel ei ole õigust määruse nr 13 alusel toetust saada olenemata koroonaviirusest tingitud

negatiivsetest mõjutustest majandustegevuses.

27. Määruse nr 13 § 2 lg 1 järgi on toetuse andmise eesmärk ühekordse tagastamatu abi

andmine väikeettevõtjatele COVID-19 puhangust tulenenud kriisikahjude osaliseks

hüvitamiseks. Sama paragrahvi lg 2 järgi on toetuse andmise oodatav tulemus väikeettevõtjate

jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia lõppemist.

Määruse nr 13 eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et määrus aitab väikeettevõtjatel tulla toime

koroonaviiruse puhangust tulenenud kriisi negatiivsete mõjude ja otsese majandusliku kahjuga

hakkama saamisel, et neil oleks võimalik kriis kiiresti ületada ja pikemas perspektiivis

jätkusuutlikult edasi tegutseda (lk 1, 4, 7). Läbi selle toetatakse Eesti väikeettevõtluse säilimist,

arengut kriisist väljumisel, ühiskonna üldist tuleviku heaolu ja elatustaset. Määrusel on otsene

mõju majandusarengule (lk 7). Negatiivne mõju võib olla tekkinud väikeettevõtjatel erinevatel

põhjustel, nt tarneahela katkemisest, töötajate haigestumisest, tehase sulgemisest, tooraine

puudusest, nõudluse katkemisest või muutusest (lk 4).

28. Määrusest nr 13 ega selle seletuskirjast ei nähtu ühtegi põhjendust, miks otsustati ilma

töötajateta äriühingud toetuse sihtrühmast välja arvata. Samasugused majanduslikud kahjud ja

negatiivsed mõjud saavad tekkida ka ilma töötajateta äriühingutele, sest ka neil võivad

tarneahelad ja nõudlus katkeda või muutuda, tooraine puudus tekkida, likviidsusprobleemid

tekkida, juhatuse liige haigestuda jne. Ka ilma töötajateta äriühingud, kes tegelikult osalevad

majanduselus ja tegelevad ettevõtlusega, panustavad riigi majanduse arengusse ja maksavad

riigile makse, seega ei ole nad riigi majanduse seisukohalt ebaolulised. Ka nende ettevõtjate

eesmärgiks on teenida ettevõtluse käigus tulu (sh nii omanikule kui juhatuse liikmele), et mitte

sõltuda riigi sotsiaalsüsteemist. Toetuse maksmist mitteaktiivsetele äriühingutele vältisid ka

määruse nr 13 §-s 6 toodud käibenõuded. Määrusest nr 13 ega selle seletuskirjast ei nähtu, et

eesmärk oli hüvitada tööjõukulusid. Töötasu hüvitisi maksis eriolukorra ajal töötajate

3 50-249 töötajaga äriühingud on üldise grupierandi määruse I lisa art 2 lg-te 1 ja 2 järgi keskmise suurusega

ettevõtjad.

4 Kättesaadav https://adr.rik.ee/mkm/dokument/7364716.

3-20-1315

11(13)

koondamise ja ettevõtjate tegevuse lõpetamise vältimise eesmärgil Eesti Töötukassa5, mh ka

FIE-dele6.

29. Määrusega nr 13 anti toetust Euroopa Komisjoni 21.04.2020 loa alusel. Sisuliselt on

Euroopa Komisjoni loa näol tegemist Eesti Vabariigi esitatud riigiabiloa taotlusega, mille

Euroopa Komisjon on heaks kiitnud. Määrusega nr 13 antud toetuse näol on tegemist riigiabiloa

peatükis 2.1 nimetatud meetmega 1, mille eesmärgiks oli peatüki 2.1.1 (p 9) järgi anda

COVID-19 viiruse puhangust mõjutatud väikeettevõtjatele jätkusuutlikkuse tagamiseks ja

likviidsusprobleemide leevendamiseks otsetoetusi. Kuigi peatükis 2.1.5 (p 14 alapunktid b ja d)

toodi toetuse saamise tingimustena välja, et väikeettevõtjal pidi olema kuni 49 töötajat ja ta pidi

olema tasunud 2019. a tööjõumakse vähemalt 10 000 euro ulatuses, on peatükis 2.1.7 (p 20)

peetud abikõlbulikeks peale tööjõukulude ka sisseostetud teenuste kulusid, materjalide ja

tarvikute kulusid ning seadmete ja tarkvara kulusid. Toetuse eesmärke on kirjeldatud peatükis 2

(p-d 4-5), millest nähtuvalt on koroonaviirus hakanud mõjutama majandust ja ettevõtjaid kõigis

sektorites ning meetmete eesmärk on tagada piisava likviidsuse püsimine turul, tõrjuda

haiguspuhangust mõjutatud ettevõtjatele tekitatud kahju ja säilitada majandustegevuse

järjepidevus haiguspuhangu ajal ja pärast seda. Meetmetega püüti otsetoetuste ja

maksusoodustuste abil tagada likviidsus ettevõtjatele, keda COVID-19 puhang mõjutab. Seega

ei ole ka riigiabiloas põhjendatud töötajateta ettevõtjate erinevat kohtlemist.

30. Riigiabiloa peatükist 1 (p 1) nähtuvalt tuginevad selle meetmed COVID-19 raamistiku

peatükile 3.1, mis reguleerib (p 21) ajutiste riigiabimeetmetena piiratud abisummade andmist

ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või täielik likviidsuspuudus. Selle juures

puuduvad igasugused viited ettevõtjate majandusraskustele seoses tööjõukulude kandmisega.

Töötajatele makstavate töötasudega ja nendega seotud maksudega seotud abimeetmed on

reguleeritud peatükkides 3.9 ja 3.10. COVID-19 raamistiku peatükis 1.1 kirjeldatud

majanduslikud raskused (tarneahelate katkemine, nõudluse ja pakkumise vähenemine,

ebakindlus investeerimisel, likviidsusnappus või likviidsuse puudumine, oht jätkusuutlikkusele

ja elujõulisusele, kahju tekkimine) seonduvad nii töötajaid omavate kui mitteomavate

ettevõtjatega. Punktis 4 on väljendatud, et COVID-19 puhangust tingitud erandlike asjaolude

tõttu võib mis tahes liiki ettevõtjatel tekkida tõsiseid raskusi likviidsusega, eriti ohustatud on

VKE-d. Punktis 9 on avaliku sektori toetust põhjendatud vajadusega säilitada turgudel piisav

likviidsus, et leevendada elujõulistele ettevõtjatele tekitatavat kahju ja et majandustegevus

jätkuks nii COVID-19 puhangu ajal kui ka pärast seda.

31. Järelikult ei ole määruses nr 13 ega selle seletuskirjas, riigiabiloas ega COVID-19

raamistikus põhjendatud praegust toetust töötajate tööl hoidmise vajadusega või tööjõukulude

(sh tööjõumaksude) tasumise raskustega. Sellised põhjendused on välja toodud alles

vastustajate täiendavalt esitatud seisukohtades.

32. Samas tuleb nõustuda vastustajate seisukohaga, et töötajatega äriühingud ei ole võrdses

olukorras ilma töötajateta äriühingutega. Töötajate olemasolu korral tuleb äriühingul tasuda

töötajatele töötasu ja riigile tööjõumakse olenemata sissetulekust või selle vähenemisest. See

vähendab äriühingu likviidseid rahalisi vahendeid ning võib tekitada talle täiendavaid raskusi

tehingute tegemisel ja muude arvete tasumisel. Sissetulekute ja olemasolevate rahaliste

vahendite vähenemine muudab raskemaks ka töötasude ja tööjõumaksude maksmise, mis toob

kaasa töötajate koondamise ja raskused ettevõtte majandustegevuses. Kõik see võib põhjustada

äriühingu maksejõuetuse ja tegevuse lõpetamise (pankrot, likvideerimine).

5 Vt https://www.tootukassa.ee/content/tootasu-huvitis.

6 Vt Eesti Töötukassa „Ülevaade töötasu hüvitise saajate käekäigust“ lk 11. Kättesaadav

https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/tootasu_huvitise_luhianaluus_raport.pdf.

3-20-1315

12(13)

33. Ilma töötajateta äriühing tegeleb majandustegevusega, milles ta ei vaja töötajaid peale

juhatuse liikme. Seega ei kaasne talle koroonaviirusest tingituna sedavõrd kiiresti või

vältimatult likviidsusprobleeme ja majanduslikke raskusi. Juhatuse liikmele tasu maksmine

otsustatakse osanike või nõukogu otsusega (ÄS § 1801 lg 1 ja § 314 lg 1). Seega ei ole välistatud,

et juhatuse liikmele tasu ei makstagi (nt kui osanik on ise ka juhatuse liige ja saab tasu

dividendidena). Majandusliku olukorra halvenedes on äriühingul võimalik juhatuse liikme tasu

vähendada (ÄS § 1801 lg 3 ja § 314 lg 3). Juhatuse liikme tasult makstavaid makse on võimalik

vältida või vähendada, peatades juhatuse liikmele tasu maksmise või vähendades seda. Samuti

on ilma töötajateta äriühingul lihtsam oma tegevust ajutiselt ümber korraldada või vajadusel

peatada, sest ta ei sõltu seejuures töötajate olemasolust või puudumisest. Seega on töötajateta

äriühingul võimalik oma likviidseid vahendeid paremini hallata ja koroonakriisist tekkinud

majanduslike raskustega paremini hakkama saada.

34. Järelikult ei ole töötajatega ja töötajateta äriühingud võrdses olukorras ning neid ei pea

kohtlema võrdselt. Toetuse ettenägemine töötajatega äriühingutele kohtleb küll selliseid

äriühinguid erinevalt võrreldes töötajateta äriühingutega, kuid sellist erinevat kohtlemist ei saa

pidada antud juhul põhiseadusevastaseks. Vastustajad on põhjendanud erinevat kohtlemist

sellega, et riigil on toetuste määramiseks piiratud vahendid ja kõiki ettevõtjaid ei ole vahendite

nappuse tõttu võimalik toetada. Kohtu hinnangul on selline põhjendus usutav ja asjakohane.

Vaieldamatult on avalikud rahalised vahendid alati piiratud ressurss. Lisaks ettevõtjate

toetamisele kriisi ajal, tuli riigil jätkuvalt täita oma teisi ülesandeid, mis ei võinud kriisile

vaatamata jääda unarusse. Nagu kohus eelpool kinnitas, on riigil avalikest vahenditest toetuse

määramisel poliitiline otsustusvabadus ja väga suur kaalutlusõigus. Ilmselgelt kaalutlusõigust

rikkuvaks ei saa pidada olukorda, kus otsustatakse määrata toetus töötajatega äriühingutele,

kelle puhul on suurem tõenäosus likviidsusprobleemide ja majanduslike raskuste tekkimiseks.

Sellise äriühingu majandustegevuse jätkusuutlikkusest sõltub mitme inimese sissetulek ja

majanduslik hakkama saamine, millest omakorda sõltub riigi sotsiaalsüsteemi koormatuse tase.

Kuna töötajatega äriühingud maksvad lisaks ka tööjõumakse, siis olenevad nende äriühingute

elu- ja maksujõulisusest ka riigi sissetulekud. Järelikult ei saa riigi huvi toetada selliste

äriühingute hakkama saamist pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Kohus ei saa hinnata, kas

praegusel juhul olnuks otstarbekas toetada ka ilma töötajateta äriühinguid.

35. Nõustuda tuleb vastustajatega ka selles, et lisaks on ka FIE-d erinevas olukorras võrreldes

töötajateta äriühingutega. Olenemata koroonakriisist põhjustatud tulu vähenemisest, on FIE-d

kohustatud maksma tulu-, sotsiaal- ja kogumispensioni makseid (tulumaksuseaduse (TuMS)

§ 47 lg 1, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 3 p 1, kogumispensionide seaduse § 11 lg 2).

FIE-l on küll võimalik oma tegevus ajutiselt peatada (ÄS § 3 lg 3), millise aja eest ta ei pea tulu-

ja sotsiaalmaksu tasuma (TuMS § 47 lg 4, SMS § 9 lg 51), kuid see ei pruugi tema olukorda

kuigivõrd parandada, sest tegevuse peatamise tõttu jääb ta ilma ka võimalikust sissetulekust,

samuti ei vabane ta sel perioodil oma võlgade tasumise kohustusest. Vastustajad märkisid

õigesti, et reeglina ei vastuta omanikud äriühingu kohustuste eest, sest äriühingud on iseseisvad

õigussubjektid ja vastutavad ise oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga, mis tähendab,

et omanike vastutus piirdub vaid nendepoolse sissemaksega (ÄS § 135 lg-d 2 ja 3, § 221 lg-d 2

ja 3). Samas vastutavad FIE-d oma kohustuste eest kogu oma varaga, seega võivad

likviidsusprobleemid ja majandusraskused tuua neile kaasa palju raskemad ja isiklikku laadi

tagajärjed. Järelikult ei ole ka FIE-d ja töötajateta äriühingud omavahel võrreldavas olukorras

ja nende erinevat kohtlemist ei saa pidada õigusvastaseks.

36. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et määrusega nr 13 antav toetus on ebaseaduslik

riigiabi. Kuna Euroopa Komisjonile olid toetuse andmise tingimused teada ja ta andis loa

sellistel tingimustel riigiabi määramiseks, siis kinnitab Euroopa Komisjoni luba riigiabi

õiguspärasust.

3-20-1315

13(13)

37. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebajale toetuse määramata jätmine oli kooskõlas

kehtiva õigusega. Vaidlusalused otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.

Seepärast jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

38. Kuna ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtule

menetluskulu dokumente esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda

(HKMS § 109 lg 1).

39. Kohus leidis 05.08.2020 määruses, et kuna vaidluse all on toetusi (mitte kahju hüvitisi) ette

nägev määrus ja selle alusel toetuse saamise õigus, siis tuleb kaebuselt tasumisele kuuluva

riigilõivu osas lähtuda riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p-st 2 ja lugeda kaebaja kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatuks. Kohus tagastas sama määrusega kaebajale tema

poolt tasutud riigilõivu 150 eurot.

EAS leidis kaebusele esitatud vastuses, et antud juhul ei ole põhjendatud kohaldada RLS § 22

lg 2 p 2, sest kaebaja vastavust toetuse andmise tingimustele ei tuvastatud ja tal ei tekkinud

õigust toetusele. Nimetatud sätet saab kohaldada vaid vaidlustes, kus vaieldakse toetuse

väljamaksmise ja suuruse üle.

39.1. Esiteks märgib kohus, et EAS-il puudub õigus vaidlustada kaebuselt tasumisele kuuluva

riigilõivu küsimust, sest see ei puuduta tema õigusi.

39.2. Teiseks on EAS-i tõlgendus RLS § 22 lg 2 p-st 2 ekslik. Nimetatud norm ütleb, et

riigilõivu tasumisest on vabastatud pensioni või toetuse taotleja pensioni- või toetussummade

ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas. Seega ei kohaldu riigilõivuvabastus üksnes nende

suhtes, kelle puhul on leidnud tuvastamist toetuse saamise õigus, vaid ka nende suhtes, kes on

esitanud toetuse taotluse, kuid kellele ei ole toetust (kas õiguspäraselt või õigusvastaselt)

makstud. Riigilõivuvabastus kehtib nii nende suhtes, kellele on makstud toetus välja ebaõiges

suuruses, kui ka nende suhtes, kellele jäeti toetus üldse maksmata. Kaebaja vaidlustab temale

toetuse määramata jätmist. Seega kuulub ta RLS § 22 lg 2 p-s 2 nimetatud isikute ringi ja ta tuli

kaebuse esitamisel riigilõivust vabastada.

39.3. Seejuures ei saa kohus juba kaebuse menetlusse võtmisel otsustada, kas toetuse maksmata

jätmine oli õiguspärane või mitte. Sellise otsuse saab kohus langetada alles pärast asja sisulist

läbivaatamist. Riigilõivu tuleb aga nõuda ja maksta juba enne kaebuse menetlusse võtmist.

39.4. Toetuse taotlejate vabastamine riigilõivu tasumisest on põhjendatud sellega, et toetuse

taotlejate puhul võib üldjuhul eeldada nende majanduslikult rasket olukorda. Oma õiguste

kaitsmiseks kaebusega kohtu poole pöördumine peab ka neile olema jõukohane ega tohi

kaebeõiguse teostamist ebaproportsionaalselt piirama hakata. Kuna RLS § 22 lg 2 p 2 näeb ette

kõigi toetuse taotlejate puhul riigilõivuvabastuse, siis ei pea kohus hakkama kaebaja

majanduslikku olukorda analüüsima ja saab automaatselt tema suhtes lõivuvabastust rakendada.

/allkirjastatud digitaalselt/