2-15-11541/144 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Merit Helm ja Vallo Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

26. veebruar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-11541

Kohtuasi

OÜ Q hagi XX vastu kahju hüvitamiseks, viivise

väljamõistmiseks

ja

asjade

väljanõudmiseks

ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Q apellatsioonkaebus

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

OÜ Q apellatsioonkaebus 130 182,46 eurot

XX apellatsioonkaebus 45 228,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Q (registrikood XXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Tauno Tark ja vandeadvokaat

Aare Tark

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 22. jaanuari 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-11541

osas, millega mõisteti XX-lt OÜ Q kasuks välja hüvitis 25 648,56 eurot ületavas osas

ja sellelt ületavalt osalt viivis ning jaotati menetluskulud. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta tühistatud osas nõuded rahuldamata ning jaotada maakohtus

kantud menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule.

2. Muuta Harju Maakohtu 1. septembri 2020. a tsiviilasjas nr 2-15-11541 tehtud

otsuse resolutsiooni osas, millega lahendati OÜ Q alternatiivne nõue XX vastu

10 000 euro väljamõistmiseks. Jätta selle nõude lahendamine otsuse resolutsioonist

välja.

3. Jätta ülejäänud osas Harju Maakohtu 1. septembri 2020. a tsiviilasjas nr 2-15-11541

tehtud otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega tunnustati OÜ Q

omandiõigust ja nõuti XX valdusest OÜ Q valdusse välja seif Kaso.

4. Rahuldada OÜ Q ja XX apellatsioonkaebused osaliselt.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2 (24)

5.2. Välja mõista XX-lt OÜ Q kasuks 25 648,56 eurot, viivis 11 225,44 eurot ja

alates

27. veebruarist

2021

viivis

põhinõudest

(25 648,56

eurot)

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude

täitmiseni.

5.3. Tunnustada OÜ Q omandiõigust ja nõuda XX valdusest OÜ Q valdusse välja

järgmised vallasasjad:

5.3.1. sõiduauto Mazda MX-5 VIN-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXXX,

registreerimismärgiga

XXXXXX,

koos

kahe

komplekti

võtmete

ja

signalisatsioonipuldiga;

5.3.2. seif Kaso.

5.4. Jätta rahuldamata OÜ Q hagi XX-lt 88 241,36 euro ja sellelt viivise

väljamõistmiseks.

5.5. Jätta rahuldamata OÜ Q hagi XX-lt välibasseini Ropi valdusest

väljanõudmiseks.

5.6. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud OÜ Q menetluskuludest, v.a

kohtutäituri tasu hagi tagamise eest, 30% XX kanda ja XX menetluskuludest

70% OÜ Q kanda.

5.7. Jätta kohtutäituri tasu sõiduauto Mazda MX-5 hoiustamise eest XX kanda

ning seifi Kaso ja välibasseini Ropi hoiustamise eest OÜ Q kanda.

5.8. Tühistada Harju Maakohtu 19. augusti 2015. a määrusega kohaldatud hagi

tagamine kohtutäiturile välibasseini Ropi hoiule andmiseks.

5.9. Tühistada Harju Maakohtu 19. augusti 2015. a määrusega seatud hagi

tagamine hüpoteegi seadmise kohta osas, milles OÜ Q kasuks seatud hüpoteek

ületab hüpoteegisummat 36 874 eurot (s.t kohtuliku hüpoteegi summaga

tagatakse OÜ Q põhinõuet 25 648,56 eurot ja viivist 11 225,44 eurot).

5.10. Jätta otsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 19. augusti 2015. a

määrusega kohaldatud hagi tagamine kohtutäiturile sõiduauto Mazda MX-5

ja seifi Kaso hoiule andmiseks.

5.11. Tühistada Harju Maakohtu 8. augusti 2018. a määrusega seatud hagi

tagamine hüpoteegi seadmise kohta.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Q (hageja) esitas 3. augustil 2015 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu kahju

hüvitamiseks, viivise väljamõistmiseks ja asjade väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

3 (24)

Hagiavalduse kohaselt oli kostja 2. aprillini 2015 hageja juhatuse liige. Kostja võttis

ajavahemikus 21. aprillist 2012 kuni 1. septembrini 2013 hageja arveldusarvelt krediitkaardiga

välja sularaha kokku 21 258 eurot ja omastas selle. Kostja ei kasutanud sularaha hageja huvides.

Tehingute kohta ei esitatud hageja raamatupidamisele kassatšekke ega muid dokumente, mis

võimaldaksid tuvastada seost hageja majandustegevusega. Kostjale ei makstud selliselt töötasu.

Kostja kandis 4. oktoobril 2011 hageja arveldusarvelt enda arveldusarvele 20 000 eurot

selgitusega „muutus raha hoiustamisel“. Kostja kandis 12. oktroobril 2011 hageja

arveldusarvele 7000 eurot selgitusega „HOIUSTAMISE TAGASTUS“. Kostja kasutas saadud

13 000 eurot isiklikul otstarbel. Kostja võttis ajavahemikus 24. juunist 2010 kuni 7. aprillini

2011 hageja Venemaal tegutsevalt kliendilt S ltd-lt kauba eest vastu sularaha kogusummas

27 001 eurot. Kostja ei ole sularaha hagejale üle andnud ning kauba eest tasumist ei ole

deklareeritud hageja raamatupidamises. Kostja tasus ajavahemikus 20. novembrist 2011 kuni

6. septembrini 2013 hageja krediitkaardiga erinevate tehnikaseadmete eest kokku 6993,62

eurot. Kostja tasus ajavahemikus 5. oktoobrist 2011 kuni 1. aprillini 2014 hageja

krediitkaardiga luksus- ja kodutarvete, riiete ja teenuste eest kokku 5211,66 eurot. Hageja ei

ole kostja ostetud asju ega tasutud teenuseid ettevõtte majandustegevuses kasutanud ega

vajanud. Kostja ei ole tehinguid hageja raamatupidamises deklareerinud.

Kostja korraldas ajavahemikus 2013. a augusti lõpp kuni 2013. a septembri algus hagejale

kuuluvate klaaskiupritsi (väärtusega 10 559,99 eurot), vaakumvaluseadme juhtarvuti,

ühilduvuskaardi ja keevitusaparaadi varguse ning äraviimise hageja tootmisüksusest. Seadmete

ja tööriistade varguse ning äraviimise tõttu seiskus hageja tootmine. Hageja pidi asendama

arvuti ning taastama programmid ja tootmisprotsessi tervikuna, millele hageja kulutas

27 257,46 eurot. Kostja valdab õigusliku aluseta hagejale kuuluvat sõiduautot Mazda, seifi ja

välibasseini. Hageja nõuab omandiõiguse tunnustamist ja asjade valduse üleandmist.

Kostja lõhkus B OÜ tegevuskohas MMM, Tallinn 1. juulil 2014 värava fotosilma ning

kahjustas jalgvärava lukku. B OÜ kandis kahju kõrvaldamiseks kulutusi 1602,32 eurot. B OÜ

loovutas kahjuhüvitise nõude hagejale.

Kostja viis omavoliliselt Venemaale hagejale kuuluvad sõiduautod Lexus ja Hummer ning

varjas Eestis hagejale kuuluvat sõiduautot BMW. B OÜ kandis seoses sõiduautode

tagastamisega ja lukusüsteemide vahetamisega kulusid summas 8921,82 eurot, mis on

loovutatud hagejale.

Kostja tekitas YY-le kahju 2643,76 eurot sellega, et rikkus 4. aprillil 2014 ja 1. juulil 2014

aadressil XXX, Tallinn asuva korteri ukselukud. B OÜ-l tekkis YY vastu kulutuste hüvitamise

nõue, mis on YY-le kostja poolt tekitatud kahjuks. YY loovutas nõude hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja osa oli YY ja kostja

ühisomandis abikaasade ühisvarana. Tsiviilasjas nr 2-12-8586 jäeti hageja osa YY

ainuomandisse (otsus jõustus 1. aprillil 2015). Kostjal ja YY-l oli hageja juhatuse liikmetena

ühine esindusõigus.

Kostja oli Venemaal töölähetuses ja võttis 21. aprillil 2012 krediitkaardiga välja 10 000 rubla

(258,28 eurot) taksoteenuse eest tasumiseks. Teenuse eest sularahaga tasumist tõendav kviitung

on üle antud hageja raamatupidajale pärast töölähetusest saabumist. Ajavahemikus 9. juulist

2012 kuni 1. septembrini 2013 krediitkaardiga väljavõetud sularaha 21 000 eurot oli kostjale

väljamakstav töötasu. Töötasu maksmine toimus kokkuleppel ning juhatuse ja osanike

teadmisel YY ja kostja kirjaliku otsuse alusel. Analoogne töötasu oli määratud ka YY-le. Poolte

kokkuleppe kohaselt oli tulu ülemmäär 3000 eurot kuus, mille kostja võis tasuna võtta alates

2012. a juulist. Kostja kasutas 4. oktoobril 2011 hageja arveldusarvelt üle kantud 13 000 eurot

hageja huvides osutatud teenuste eest maksmiseks. Kulutused on kajastatud hageja

raamatupidamises. Hagejal on kostja ees lähetuskulude võlg 729,69 eurot. Hageja ei ole

4 (24)

tõendanud, et kostja on Venemaal kliendilt võtnud vastu sularaha 27 001 eurot ega ole seda üle

andnud hagejale.

Krediitkaardiga 6993,62 euro eest omandanud tehnikavahendid on otseselt seotud hageja

majandustegevusega. Enamik tehnikavahenditest on omandatud juhatuse liikmete ühisel

heakskiidul. Osa tehnikavahendite eest on tasutud internetipangas, kus makse pidid kinnitama

kõik allkirjaõiguslikud isikud. Seetõttu oli hagejale asjade ostmine ja nende otstarve teada.

Kostja krediitkaardiga omandatud kaubad maksumusega 5211,66 eurot on hageja nimel

omandanud selleks volitatud isikud ja arved on tasutud juhatuse liikmete poolt ühiselt.

Saatelehtedel märgitud kaup seondub hageja vajadustega. Saatelehtedel olevad allkirjad

sarnanevad WW ja YY allkirjadega. Hageja kasutuses olevasse kahte korterisse, mida kasutati

töötajate majutamiseks, omandati erinevaid tarvikuid ja pesumasin. Kostja sai 2013. a augusti

töötasu pesumasina maksumuse võrra vähem. Hageja omandas 5. oktoobril 2011 kostjale koti,

sest kostja pidi tööalaselt suhtlema väga mõjukate klientide ja koostööpartneritega. Kott oli

dokumentatsiooni transportimiseks, asus enamjaolt hageja büroo ruumides ja oli arvele võetud

ka hageja raamatupidamises. Kott on hageja valduses, sest jäi sõiduautosse BMW, kui selle

valdus kostjalt ära võeti.

Kostjal puudus alates 2013. a septembrist võimalus teha hageja nimel tehinguid ja tasuda nende

eest, sealhulgas tasuda krediitkaardiga. Kostja ei ole 1. aprillil 2014 ostetud riideesemeid

tellinud, omandanud, vastu võtnud ega nende eest maksnud. Tehingud, mis teostati

ajavahemikus 6. märtsist 2013 kuni 1. juunini 2013, kujutavad endast kostja töötasuks olevaid

kaardimakseid ja on kostja isiklikud kulud. Kaks tehingut, mis on teostatud ajavahemikus

7. juunist 2013 kuni 8. juulini 2013, ei seondu kostjaga. Kostja ei ole kaupa tellinud ega vastu

võtnud ning kauba eest ei ole krediitkaardiga tasutud. Aiakaupade ja -tööriistade tarve seondub

hageja isiklike vajadustega hageja territooriumi hooldamiseks.

Kostja ei ole korraldanud hageja ettevõttes vargust. 5. septembril 2013, kui kostja tehasest

lahkus, olid kõik seadmed alles ja töökorras. Kostjal puudub alates 6. septembrist 2013

juurdepääs tehase territooriumile. Hageja esindajad ei ole kuriteoteates heitnud vargust ja

kahjustamist ette kostjale, vaid seadmetega tööalaselt seotud töötajatele. Klaaskiuprits oli kostja

kinnistul alates 2011. a. See oli ostetud oksjonilt 2000 euro eest ning ei kuulunud hagejale.

Kuivõrd 6. septembrist 2013 oli hageja tehas koos varaga väidetavalt üle antud B OÜ-le, jääb

arusaamatuks, miks on kahju kandnud hageja.

YY korraldas kostja ja YY kooselu ajal seifi paigaldamise nende ühisesse elukohta. Hageja

oleks saanud seifi ära viia, kuivõrd kostja ei ole seda takistanud. Sõiduauto Mazda omanik on

alates 13. maist 2010 I OÜ, kes tasaarvestas oma nõude hageja vastu ostuhinna tasumise

nõudega. Kostja ei ole sõiduauto omavoliliseks valdajaks. Kostja kinnisasjal asuv välibassein

kuulub kostjale. YY kinkis välibasseini 2011. a suve alguses kostjale. Kostja ei ole tellinud

välibasseini vedu 21. septembril 2011.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja lõhkus 1. juulil 2014 aadressil MMM, Tallinn värava

fotosilma ja kahjustas jalgvärava lukku. Hageja väidetavad kahjustused ei puutu kostjasse ning

kahjustamisi on olnud ka varem. Kostjale jääb arusaamatuks sõiduautodega seotud kahjunõue.

Kostjal oli hageja juhatuse liikmena õigus kuni juhatusest tagasikutsumiseni hageja vara

kasutada. B OÜ-l puudus seadusest või lepingust tulenev alus võtta kostjalt sõiduautode valdus

ja nõuda kahju hüvitamist. YY võõrandas kostja teadmata kõik hageja sõiduautod

23. septembril 2013 B OÜ-le ning need müügilepingud on tühised.

Kostja tunnistab 2014. a juulis korteri aadressil XXX, Tallinn luku liimimist, aga ei tunnista

teisi lukkude kahjustamise episoode. YY kahju ei seondu 2014. a juulis aset leidnud juhtumiga.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5 (24)

3. Harju Maakohus jättis 1. septembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata

kostja 1. novembril 2019 esitatud vastuväite kohtu tegevusele ja tõendina vastu võtmata

Swedbank AS-i poolt 2. juulil 2020 esitatud hageja arveldusarve väljavõtte. Maakohus rahuldas

hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 39 090,32 eurot, seadusejärgses määras

viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni, tunnustas hageja omandiõigust

ja nõudis kostja valdusest välja sõiduauto Mazda ja seifi ning jättis rahuldamata välibasseini

kostja valdusest väljanõudmise nõude. Maakohus jättis otsuse täitmise tagamiseks jõusse

19. augusti 2015. a määrusega seatud hagi tagamise hüpoteegi seadmise kohta ning sõiduki

Mazda ja seifi kohtutäituri hoiule andmiseks. Maakohus tühistas 19. augusti 2015. a määrusega

kohaldatud hagi tagamise välibasseini kohtutäiturile hoiule andmiseks ja 8. augusti 2018. a

määrusega seatud hagi tagamise hüpoteegi seadmise kohta. Menetluskulud jäid poolte endi

kanda.

Maakohus tuvastas, et 21. aprillil 2012 hageja arveldusarvelt 258,28 euro väljavõtmisel viibis

kostja välisriigis lähetuses ja kasutas sularaha taksosõidu eest tasumiseks. Välisriigis lähetuses

olemisel taksoteenuse kasutamine ei ole juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine, mistõttu

jäeti hageja nõue 258,28 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja võttis hageja krediitkaarti kasutades

ajavahemikus 9. juulist 2012 kuni 1. septembrini 2013 hageja arveldusarvelt välja 21 000 eurot.

Maakohus tuvastas, et juhatuse liikmena võttis kostja krediitkaarti kasutades ajavahemikus

9. juulist 2012 kuni 1. detsembrini 2012 hageja arveldusarvelt välja 7500 eurot. Maakohus

tuvastas, et kostja ja YY leppisid kokku hageja krediitkaardi kasutamises selliselt, et kumbki

neist võis kasutada krediitkaarti sularaha väljavõtmiseks ja maksete tegemiseks. Kostja ja YY

kokkulepe ei vasta äriseadustiku (ÄS) § 1801 lg-s 1 nimetatud otsuse tunnustele. Hageja ei ole

krediitkaardi kasutamist pidanud juhatuse liikmetele tasu maksmiseks, mis nähtub hageja

juhatuse liikme WW 17. juuli 2012. a e-kirjast teisele juhatuse liikmele GG-le. Krediitkaardiga

väljavõetud raha ei ole ka hageja raamatupidamises kajastatud töötasuna. Maakohus leidis, et

juhatuse liikme poolt endale tasu võtmine äriühingu krediitkaardi kasutamisega sularaha

väljavõtmiseks ja maksete tegemiseks olukorras, kus puudub ÄS § 1801 lg-s 1 nimetatud

osanike otsus, on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Maakohus rahuldas hageja

nõude 7500 euro väljamõistmiseks. Lisaks on kostja hageja krediitkaarti kasutades võtnud

hageja arveldusarvelt välja 13 500 eurot ajal, millal ta ei olnud juhatuse liige. Maakohus

rahuldas hageja nõude 13 500 euro väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1

alusel.

Maakohus leidis, et hageja arveldusarvelt 4. oktoobril 2011 kostja arveldusarvele kantud

13 000 eurost on 5000 eurot kasutatud hageja huvides. A Oy poolt on hagejale teenust osutatud

ja see ei olnud vastuolus hageja huvidega. Kuna kostja 8000 euro ulatuses kulutuste vajalikkust

ei tõendanud, siis hageja nõue selles osas rahuldati.

Maakohus jättis hageja nõude 27 001 euro väljamõistmiseks rahuldamata, sest hagejale kahju

tekkimine ei ole tõendatud. Tõenditele tuginedes on usutav, et Venemaa klient andis erinevatele

hageja esindajatele korduvalt sularaha üle. Hageja raamatupidamise andmete ja arveldusarve

väljavõtte võrdluse alusel ei ole võimalik tuvastada, kas ja millised summad on hagejale

Venemaa kliendi poolt üle andmata.

Maakohus rahuldas hageja nõude 6993,62 euro väljamõistmiseks. Kostja ei ole tõendanud

tehnikavahendite kasutamist hageja majandustegevuses. Kostjat ei vabasta kahju hüvitamise

kohustusest asjaolu, et internetipangas oli maksete tegemiseks ette nähtud ühine esindusõigus.

Maakohus leidis hageja krediitkaardiga ostetud luksuskaupade ja tellitud teenustega seoses, et

ÄS § 1801 lg-s 1 nimetatud osanike otsuse puudumise tõttu on juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumiseks ka äriühingu krediitkaardiga kaupade ja teenuste eest tasumine,

mida äriühing ei kasuta oma majandustegevuses. Selliseks kasutamiseks oli kostja poolt

6 (24)

plastilise kirurgia teenuse eest tasumine 1000 eurot ja spordiriiete ostmine 542,09 eurot. Louis

Vuittoni koti ostmine 2040 euro eest oli maakohtu hinnangul äriühingu poolt tehtud

põhjendatud kulu. Arve, arveldusarve väljavõtte ja hageja raamatupidamisprogrammi põhjal on

reisikott hageja varana arvele võetud. Reisikott jäi hagejale kuuluvasse sõiduautosse BMW.

Hageja ei ole tõendanud varalise diferentsi teket, st kahju tekkimist, kuna reisikott on hageja

valduses. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud 520 euro eest pesumasina ostmist ja

üleandmist hagejale. Kostja ei olnud pesumasina ostmise ajal hageja juhatuse liige, mistõttu

kasutas kostja hageja krediitkaarti kolmanda isikuna. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et 7. juunil

2013 ja 8. juulil 2013 erinevate kaupade eest tasutud 216,90 eurot ja 817,71 eurot olid vajalikud

hageja majandustegevuses. Maakohus jättis hageja nõude 74,96 euro väljamõistmiseks

rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud arve tasumist.

Maakohus jättis hageja nõude klaaskiupritsi, vaakumvaluseadme juhtarvuti ja ühilduvuskaardi

ning keevitusaparaadi vargusega tekitatud kahju 27 257,46 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja korraldas hageja tehases varguse, kuivõrd hageja esitatud

süüteoteade ja YY vande all antud seletused olid vastuolulised ning tuli jätta tõenditena

arvestamata.

Maakohus rahuldas hageja nõude kostjalt sõiduauto Mazda valduse väljanõudmiseks ja jättis

rahuldamata hageja alternatiivse nõude kahjuhüvitise 10 000 euro väljamõistmiseks. Maakohus

jättis 13. mai 2010. a müügilepingu arvestamata ja seega on sõiduauto Mazda omandi üleminek

I OÜ-le tõendamata. Maakohus leidis, et ka juhul, kui müügileping oleks sõlmitud, siis oleks

see ühise esindusõiguse nõude järgimata jätmise tõttu tühine.

Maakohus rahuldas hageja nõude kostjalt seifi valduse väljanõudmiseks õigeksvõtul põhineva

otsusega.

Maakohus jättis hageja nõude kostjalt välibasseini valduse väljanõudmiseks rahuldamata, kuna

hageja ei ole tõendanud välibasseini omandiõigust. Hageja juhatuse liikme YY käitumine

näitab seda, et hageja ei ole pidanud välibasseini endale kuuluvaks. Hageja käitumise

vastuolulisust arvestades ei ole hageja seadusliku esindaja vande all antud seletused

usaldusväärsed.

Maakohus jättis hageja nõude 1. juulil 2014 värava fotosilma lõhkumisest ja jalgvärava luku

kahjustamisest tekitatud kahju 1602,32 euro väljamõistmiseks rahuldamata, sest hageja ei ole

tõendanud põhjusliku seose olemasolu.

Maakohus leidis, et hagejal puudub kostja vastu sõiduautode Lexus ja Hummer Venemaalt

tagasitoomisest, Hummeri süütevõtme ümberprogrammeerimisest ja

lukusüsteemide

vahetamisest tulenevad 3712,63 euro ja 3133,42 euro suurused kahju hüvitamise nõuded.

Samuti puudub hagejal kostja vastu sõiduauto BMW kostja valdusest äravõtmisest ja kulutuste

tegemisest tulenev 2075,77 euro suurune kahju hüvitamise nõue. Vastavad kulutused tegi B

OÜ. Maakohus tuvastas, et sõiduautode omandiõigus ei läinud hagejalt B OÜ-le üle, sest

müügilepingud on tulenevalt esindusõiguse puudumisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 115 lg 1 ja ÄS § 181 lg 3 järgi tühised. B OÜ pidas sõiduautosid endale kuuluvateks

ning tema tahe oli suunatud enda asja ajamisele (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1). Hagejale ei

tekkinud kohustust maksta B OÜ-le tasu ja hüvitada kulud käsundita asjaajamisest tulenevalt.

Samuti ei saaks VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt hageja nõuda kostjalt kulude hüvitamist, mis on

tekkinud kolmanda isiku poolt käsundita asjaajamisest hageja kasuks. Rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud osaühingu võimalikud kulud, mis tulenevad sellest, et

kolmas isik on kandnud käsundita asjaajamisel kulusid osaühingu juhatuse liikmelt osaühingule

kuuluvate vallasasjade valduse väljanõudmisel.

Maakohus jättis hageja nõude 2643,76 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja rikkus 4. aprillil 2014 korteri aadressil XXX, Tallinn ukselukke. Maakohus

7 (24)

tuvastas, et kostja rikkus korteri ukselukke 1. juulil 2014, kuid hageja nõutavad kulutused ei ole

põhjuslikus seoses kostja rikkumisega.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäeti osaliselt rahuldamata, tühistati 19. augusti 2015. a määrusega kohaldatud hagi tagamine

välibasseini kohtutäituri hoiule andmiseks ja 8. augusti 2018. a määrusega seatud hagi tagamine

hüpoteegi seadmise kohta ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline ning tõendeid on valesti

hinnatud osas, milles maakohus jättis hageja nõude 258,28 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

Tegemist ei ole lähetuskuluga, kuivõrd komandeeringut Venemaale ei ole toimunud ja selle

kohta ei ole koostatud ühtegi aruannet.

Hageja ei nõustu maakohtu põhjendustega selle kohta, miks 3. oktoobri 2011. a ja 12. oktoobri

2011. a ülekannetest tulenev nõue 13 000 eurot on 5000 euro ulatuses põhjendamatu. Maakohtu

järeldus on vastuolus uuritud tõenditega. Tõendeid ei ole selle kohta, et hageja on sõlminud

õigusteenuse osutamise lepingu A Oy-ga. Arvest nr 376 ei nähtu, et 5000 eurot on kasutatud

hageja huvides õigusteenuse osutamise eest pankrotihoiatuse dokumendi koostamisega.

Uuritud tõenditele tuginedes pole võimalik väita, et kostja kasutas just ülekannet summas

20 000 eurot arve nr 376 tasumiseks. Kostja positsioon ei ole eluliselt usutav, kuivõrd kostjal

oli võimalus otse hageja arveldusarvelt ülekandeid võlausaldajate arveldusarvetele teha. WW

kirjast nähtuvalt ei olnud pankrotiavaldus vastavuses hageja õigustatud huvidega. Kostjat

esindanud Ene Mõtte on kostjale rõhutanud, et tehtud kulutused summas 13 000 eurot tegi

kostja vaid enda, mitte hageja huvides.

Maakohus on ekslikult leidnud, et esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, kui suure osa Venemaa

kliendilt hageja müüdavate toodete eest saadud sularahast on kostja jätnud hagejale üle

andmata. Puuduvad vastuolud seoses Venemaa kliendiga esitatud tõendite (hageja arveldusarve

ja raamatupidamise väljavõte 2010. aastast ning hageja e-kirjavahetus Venemaa kliendiga)

vahel. 2010. a raamatupidamise väljavõttest on üheselt ja ammendavalt näha, millised summad

on hageja raamatupidamisse laekunud. Töötajatele tehtud sularahamakseid ei ole hagejale üle

antud, mistõttu ei saanudki neid raamatupidamises kajastada. Kuivõrd kostja isegi ei ole

väitnud, et ta on sularaha hagejale üle andnud, siis on vastuoluline, üllatav ja tõenditega

kooskõlas mitteolev maakohtu järeldus, et hageja ei ole oma raamatupidamises kunagi

sularahamakseid deklareerinud. Hageja arveldusarve ja 2011. a raamatupidamise väljavõttest

nähtub, et Venemaa klient tasus hagejale ülekannetega kokku 150 000 eurot. E-kirjavahetuses

Venemaa kliendi ja hageja raamatupidaja vahel on Venemaa klient kinnitanud, et 2011. a andis

ta hagejale kokku 18 000 eurot sularahas, makstes selle kostjale. Kostja ei ole viidatud

summasid hagejale üle andnud.

Maakohus on tõendit valesti hinnates ebaõigesti järeldanud, et kostja 20. septembri 2016. a

menetlusdokumendi lisast 14 nähtub Louis Vuittoni koti arvele võtmine hageja

raamatupidamises. Maakohus ei oleks tohtinud oma seisukohta põhjendades tugineda üksnes

kostja seletusele. Samuti on kostja ise tunnistanud, et vaidlusalune kott on kostja isiklik vara.

Kostja väide koti jäämise osas hageja valdusse on ka ebausutav.

Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et hageja nõue 74,95

euro väljamõistmiseks seoses kostja poolt riiete ostmisega ei ole tõendatud. Kuivõrd kostja ei

ole menetluses varasemalt väitnud, et vaidlusaluse kulu tegemine ei ole tõendatud, siis on

maakohus tuginenud asjaolule, mida kostja ei ole esile toonud ja mida ei ole arutatud. Kulu

kandmist tõendab Swedbank AS-i väljavõte (26. juuni 2014. a ülekanne 74,95 eurot Becky AS-

ile selgitusega „Arve M1406842“), mille vastuvõtmisest maakohus keeldus.

8 (24)

Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude 27 257,46 euro väljamõistmiseks

seoses hageja ruumides toimunud vargusega. Kohus ei ole analüüsinud mitmeid tõendeid, mis

tõendavad tekitatud kahju asjaolusid ja tekkinud kahju. YY seletused ja süüteoteade ei ole

vastuolulised. Asjaolu, et kostja ei ole suutnud menetluses esitada ühtegi eluliselt usutavat või

mõistlikku selgitust, miks tema kodugaraažis asus hagejalt varastatud klaaskiuprits, viitab

sellele, et kostja korraldas varguse. Videosalvestisest nähtuvalt oli kostja hageja ruumides

28. augustil 2013 ning on ilmselge, et kostja korraldas koos oma sugulastega varguse ja

rüüstamise hageja ruumides.

Maakohus on tõendeid valesti hinnanud ning põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja

vindikatsiooninõude välibassein osas. Kostja väited välibasseini kinkimise kohta YY poolt on

ebausutavad ja tuleb jätta tähelepanuta. YY pole olnud asja omanik ja hageja ei oleks saanud

asja tasuta kostjale võõrandada.

Maakohus on jätnud tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad aadressil MMM, Tallinn fotosilma

ja jalgvärava luku kahjustamisega kahju tekitamist summas 1602,32 eurot. Maakohus jättis mh

analüüsimata hageja 5. aprilli 2016. a menetlusdokumendi lisana esitatud tunnistaja

seletuskirja, milles kinnitatakse kostja poolt vara rikkumist. Sama menetlusdokumendi lisaks

olevas süüteoteates kirjeldatakse B OÜ varale tekitatud kahju, s.o värava fotosilma katki

löömist, ukse luku liimimist ja tikkudega täis toppimist. Kohus ei ole arvesse võtnud, et kostja

on 18. oktoobri 2019. a kohtuistungil tunnistanud, et rikkus 1. juulil 2014 samamoodi YY

korteri ukse lukku.

Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldama hageja nõude (3712,63 + 3133,42) 6846,05 euro

väljamõistmiseks seoses kostja poolt ebaseaduslikult sõiduautode Lexus ja Hummer

Venemaale viimisega. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ei nähtu B OÜ tahet

tegutseda hageja kasuks käsundita asjaajamise kontekstis. Maakohus on jätnud tähelepanuta

hageja 19. juuli 2019. a menetlusdokumendi lisana 3 esitatud tõendi, mis kujutab endast mh B

OÜ ja hageja kinnitusi viidatud tehingute ja asjaajamiste kohta. Olukorras, kus sõiduautod

kuulusid hagejale, oli YY kui B OÜ juhatuse liikme sooviks soodustada hagejat viimasele

kuuluvate sõidukite tagastamise kaudu. Selle tarbeks lasi YY ettevõttel B OÜ tasuda arved

Arcus Õigusbüroo OÜ-le, kes teostas sõiduautode valduse taastamise. Viidatud tõendist nähtub,

et hagejal on tekkinud rahaline kohustus 6846,05 eurot B OÜ ees. Ebaselge on, miks ei ole

rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga hõlmatud kulud, mis tulenevad kolmanda isiku poolt

käsundita asjaajamisest tehtud kulutustest vallasasjade valduse väljanõudmiseks.

Maakohus on samuti jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja nõude 2075,77 euro

väljamõistmiseks seoses hagejale kuuluva sõiduauto BMW valduse taastamisega, kuivõrd

käsundita asjaajamise eeldused on täidetud. Aktsiaseltsi United Motors 29. mai 2019. a arvel

nr 110057822 märgitud teenus oli vajalik. Üldteada asjaoluna on kõikidel (uutel) sõiduautodel

vähemalt kaks komplekti võtmeid. On mõistetav, et sõiduautot järelturul müües oleneb

turuväärtus sellest, kas sõidukil on olemas kõik selle kasutamist võimaldavad võtmed. Kuivõrd

kostja keeldus tagastamast tema käes olevaid teisi võtmeid, ei olnud hagejal muud alternatiivi,

kui tellida kogu lukusüsteemi vahetus. Seega oli tegemist hädavajaliku kuluga.

Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude 2643,76 euro väljamõistmiseks

seoses korteri aadressil XXX, Tallinn ukselukkude rikkumisega. Kinnitust on leidnud kostja

äärmiselt pahatahtlik suhtumine YY-sse ning tõendatud on tahtlikud teod vara rikkumiseks.

Kostja on omaks võtnud 1. juuli 2014. a korteri ukse lukkude liimimise ja rikkumise ning on

eluliselt usutav, et kostja rikkus korteri ukselukke ka enne nimetatud kuupäeva. Seega pidi YY

tegema kulutusi selle parandamiseks ning oma turvalisuse tagamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb viivisenõue rahuldada täies mahus põhinõudelt, mitte

üksnes rahuldatud 39 090,32 eurolt.

Kostja apellatsioonkaebus

9 (24)

5. Kostja palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata. Lisaks palub kostja tühistada hagi tagamise abinõud. Menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda. Kostja palub tõenditena vastu võtta 4. augusti 2020. a ja 2. juuli

2020. a kohtunõudele vastuseks esitatud Swedbank AS-i hageja arveldusarve väljavõte ning

tõendid hageja arveldusarve käsutamise allkirjaõiguslikest isikute kohta.

Maakohus on ise asunud arusaamatut ja seadusega mitte kooskõlas olevat hagi alust sisustama.

Maakohus jättis hageja arveldusarvelt raha väljavõtmisest tuleneva nõude puhul tähelepanuta,

et ajavahemikus 30. maist 2012 kuni 5. juunini 2012 ja 5. detsembrist 2012 kuni 17. novembrini

2013 ei olnud kostja hageja juhatuse liige, mistõttu ei saanud kostja rikkuda juhatuse liikme

kohustusi. Nõuet ei saa esitada ka ühelgi muul alusel ja töötasu tagastamise nõue on aegunud.

Töötasu maksmine tööülesannete täitmise eest oli äriühingu huvides. Kostja ei saanud

vaidlusalusel perioodil teha tehinguid iseseisvalt. Lisaks ei saa eeldada, et töötaja või juhatuse

liige täidaks juhtimisülesandeid tasuta. Maakohus pidi vastavalt kohtupraktikale lähtuma

töösuhte olemasolu eeldusest, kuivõrd hageja ei ole tõendanud vastupidist. Maakohus jättis ka

tähelepanuta, hindamata ja hindas osaliselt ebaõigesti GG 17. veebruari 2012. a e-kirja WW-le,

2012. a juunis toimunud juhatuse koosoleku protokolli, 28. veebruari 2013. a osanike

üldkoosolekut puudutavat dokumenti ja kostja vande all antud seletusi. Need tõendid koos

asjaoluga, et YY tööd tasustati analoogselt ja juhatuse liikmed sellist tasumisviisi ei piiranud,

kuigi neil selleks võimalus oli, tõendavad kostja väiteid. Kostja töö seisnes täiskoormusega

välislähetustes tööülesannete täitmises ja tehase asukohas tootmise korralduslike küsimuste

lahendamises. Kostja töötasu oli mõistlik. Tasu tagasinõudmine on vastuolus ka hea usu

põhimõttega.

Maakohus on pangaülekandest tuleneva nõude (8000 eurot) väljamõistmisel ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust, kuivõrd isegi osanike otsuse puudumine ei tee olematuks kulu

vajalikkust ja kulu kandmist hageja huvides. Kohtu hinnang osanike otsuse olemasolu

vajadusele ja viide ÄS § 168 lg 1 p-le 10 on üllatav, sest seda ei arutatud ja sellist väidet ka ei

esitatud. Õigusalase nõustamise teenuse kasutamine juhatuse liikme poolt esindatava nimel on

vajalik ja igal juhul esindatava huvides. Sellise õigusteenuse kasutamine ei nõua osanike otsust

ning isegi kui nõuab, siis oleks otsuse saanud vastu võtta YY-l hääleõiguse puudumise tõttu

kostja ainuisikuliselt. Kulutuste tegemine hageja huvides on tõendatud (raamatupidaja kinnitus,

maksekorraldused, Õigusbüroo VK & Partnerid Osaühingu arved). Maakohtu seisukoht, et

arvetest ei nähtu tsiviilasja numbrit ja teenuse kirjeldusest on ebaselge, kas kogu õigusteenus

seondub kohtuasjadega, on vastuoluline, kuivõrd maakohus on nõustunud, et nimetatud

õigusvaidluseid peeti. Tõend, et kohtuvaidlustes esindas hagejat konkreetne teenuse osutaja, on

esitatud kostja 19. septembri 2016. a menetlusdokumendi lisadena 2 ja 3. Lisaks välistab nõude

rahuldamise hea usu põhimõte. Eeltoodud kuludest on maakohus põhjendamatult rahuldanud

nõude summas 5323,50 eurot, kuivõrd selles ulatuses on kulu raamatupidamises arvele võetud

ja seega on saadud tagasi ka käibemaks. Käibemaksuta summaks on 4436,25 eurot. Samuti on

maakohus eksinud, jättes arvestamata kulud riigilõivule summas 348,31 eurot. Mis puudutab

riigilõivu summas 639,11 eurot, siis kui selles osas ei ole tõendatud kulu vajalikkus, oli hageja

võlg seoses lähetustes viibimisega kostja ees 729,69 eurot ning see summa on kaetud hageja

võlgnevusega. Maakohus on jätnud mitmed tõendid seoses lähetuses viibimisega (hageja

raamatupidaja õiend kulude arvele võtmisest raamatupidamises ja õiend komandeeringutasude

arvestuse kohta, arvutis säilinud väljatrükid komandeeringute aruannetest, hageja 2012. a ja

2013. a majandusaasta aruanded) tähelepanuta ja jõudnud selles osas ekslikule arvamusele.

Maakohus on tehnikaseadmete ostmisest tuleneva nõudega seoses jätnud tähelepanuta

aegumise vastuväite ja asjaolu, et esemed, millised kostja omandas, on soetatud enamjaolt

töösuhtes. Samuti on tehnikaseadmed hageja raamatupidamises arvele võetud ja ostuhinnalt

tasutud käibemaks on tagastatud, mistõttu ei saa käibemaksu osas esitada tagasinõuet.

Tõendamiskoormis on hagejal, kes peab tõendama, et asjad on kostja valduses. Kostja ei nõustu

10 (24)

maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud tehnikavahendite kasutamist hageja

majandustegevuses. Esemete vajalikkus on leidnud kinnitust esitatud põhjendustega, vande all

antud seletustega, tunnistaja ÄÄ ütlustega ja hageja töötajate kinnitustega. Tehnikaseadmed on

soetatud juhatuse liikmete ühisel heakskiidul või juhatuse liikme poolt, kes omas antud ajal

esindusõigust. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja ÄÄ ütluseid. Samuti on nõude

esitamine vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja nõuded seoses plastilise kirurgia teenusega ja

spordiriiete ostmisega, kuivõrd tegemist on kostja töötasuga. Samuti on kohus ebaõigesti

rahuldanud pesumasina ostu kulu, sest pesumasin on ostetud hagejale kuulunud korteri

sisustamiseks, kulutus on kaetud saadava töötasu arvel, kostja ei olnud ostu ajal juhatuse

liikmeks ja nõue on aegunud. Maakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti ja põhjendamatult

välja mõistnud summad käibemaksuga.

Maakohus oleks pidanud jätma rahuldamata nõude seonduvalt erinevate taimede, aiakaupade

ja majapidamistarvete ostmisega. Kaubad on ostetud pangaülekandega ja saatelehtedel on

kauba tellijateks ja saajateks hageja töötajad. Maakohus on alusetult pannud ostetud kauba

hageja majandustegevuses kasutamise vajalikkuse tõendamiskoormise kostjale. Samuti on

nõue aegunud ja maakohus on põhjendamatult välja mõistnud summad käibemaksuga.

Maakohus on ebaõigesti rahuldanud sõiduauto Mazda väljaandmise nõude. Nõue on esitatud

vale kostja vastu, kuivõrd sõiduk on I OÜ valduses ja omandis. Nimetatud tehingust tulenevad

nõuded on kostja vastu aegunud.

Põhjendatud on viivise määramine alates kohtuotsuse jõustumisest. Nõuded esitati aastaid

hiljem ja kostjal on piiratud võimalused oma seisukohti tõendada. Hea usu põhimõttest

tulenevalt on mõistlik viivise määramine ajast, kui on selge, kas kostja on kahju tekitanud.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et hagi tagamisega seotud kulud

on tekitatud hageja poolt. Kostja tegi korduvalt hagejale ettepanekuid võtta vara hageja või

kostja poolt vastutavale hoiule.

Vastustajate seisukohad

6. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu

otsus kostja vaidlustatud osas muutmata ning jõusse kõik hagi tagamise abinõud.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

7. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu

otsus hageja vaidlustatud osas muutmata ning tühistada 19. augusti 2015. a ja 8. augusti 2018. a

määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 25 648,56 eurot ületavas osas ja sellelt

ületavalt osalt viivis ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse,

millega jätab tühistatud osas nõuded rahuldamata ning jaotab maakohtus kantud menetluskulud

vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas tuleb maakohtu

otsus jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Poolte apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 2² alusel esitab

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, millega tunnustati hageja omandiõigust ja nõuti kostja valdusest

hageja valdusse välja seif Kaso ning jäeti otsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu

11 (24)

19. augusti 2015. a määrusega kohaldatud hagi tagamine seif Kaso kohtutäiturile hoiule

andmiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

10. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kostja on hagejale kahju

tekitanud ning kas kostja ebaseaduslikus valduses on välibassein ja sõiduauto Mazda. Kõikide

kostjale etteheidetavate tegude ajal ei olnud kostja hageja juhatuse liige. Pooled ei vaidle selle

üle, et kostja ja YY olid hageja osanikud ning kostja oli hageja juhatuse liige 13. juunist 2001

kuni 29. maini 2012, 6. juunist 2012 kuni 5. detsembrini 2012 ja 18. novembrist 2013 kuni

2. aprillini 2015.

Maakohus on õigesti otsuse p-s 6 välja toonud juhatuse liikme vastutuse eeldused. Juhul kui

kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ja osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju,

vastutab juhatuse liige oma kohustuste rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel.

11. Kostja väidete kohaselt oli tal vaidlusalusel perioodil hagejaga töölepinguline suhe.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel ei olnud töölepingulist suhet. Kuigi maakohus

rikkus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel selgitamiskohustust, saab ringkonnakohus selle

rikkumise kõrvaldada. Pooltele on apellatsioonimenetluses antud võimalus esitada uusi

asjaolusid ja tõendeid (kd IX, tl 76-77).

11.1. Maakohus leidis, et YY ja kostja leppisid kokku hageja krediitkaardi kasutamises

selliselt, et nad võisid kasutada krediitkaarti sularaha väljavõtmiseks ja maksete tegemiseks.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sellest kokkuleppest ei saa järeldada, et poolte

vahel oli TLS § 1 lg-st 1 tulenev töölepinguline suhe. Asjaolu, et kostja sai hageja krediitkaarti

kasutada, ei tõenda töölepingulise suhte olemasolu (kd VI, tl 23). Ka kostja täiendavalt esitatud

väited ja tõendid ei tõenda, et hageja ja kostja vahel oli vaidlusalusel perioodil sõlmitud

tööleping.

11.2. Kostjal tuli töölepingu aluseks olevaid asjaolusid tõendada, sest ta oli suurema osa

vaidlusalusest perioodist hageja juhatuse liige. TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta

sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule. Kostja väidab, et tal olid piiratud

võimalused oma väidete tõendamiseks, sest tal puudus alates 6. septembrist 2013 juurdepääs

hageja dokumentidele.

TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist poolte vahel. Hea usu

põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esinemise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu,

mille esinemine on vastaspoole kontrolli all. See aga eeldab, et pool on asjaolu esinemise

tõenäosust põhistanud ning seejärel peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist

(vt Riigikohtu 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016, p 11.2 ja selles viidatud

otsused). Kolleegiumi hinnangul pole praeguses asjas põhjust tõendamiskoormist hea usu

põhimõttest lähtudes muuta. Vajadusel sai kostja kohtult taotleda TsMS § 236 lg-st 2 tulenevalt

tõendite kogumist.

11.3. Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu juhatuse liige ei saaks samaaegselt olla

osaühinguga ka töösuhtes (vt Riigikohtu 24. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-

05, p 25). Sellise asjaolu tuvastamiseks tuleb hinnata, kas juhatuse liikme kohustused ja töö,

mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, langevad kokku ning kas esineb lepingut

iseloomustavaid tunnuseid. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja

juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning

kindlustama talle kokkuleppega ettenähtud töötingimused (TLS § 1 lg 1). Seega on vaidluse

lahendamisel oluline selgeks teha, milliseid ülesandeid kostja osaühingus täitis.

Lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis

tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö

tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema

12 (24)

valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks

või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled

tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma

muid kohustusi. Kostja väidab, et tema töökohustused olid järgmised: tootmises tarnete

korraldamine, toodete müügitöö ja personali koolitamine, majandamisküsimused, arendus ja

reklaamitöö (vt 13. jaanuari 2021. a menetlusdokument; kd IX, tl 89-91).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja väited tõendatud. Maksu- ja Tolliametile esitatud

deklaratsioonide kohaselt ei ole hageja kostjale aprillist 2012. a kuni septembrini 2013. a

töötasu maksnud (kd III, tl 53-101). Kostja vande all antud seletus ja elektronkirjad ei tõenda,

et kostja allus tööandja juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul

olulisel määral sõltuv tööandjast (kd VIII, tl 17-18; kd IX, tl 93-97, tõlge tl 98-102).

12. Samuti tuvastas maakohus, et kostja ei olnud juhatuse liikmena tasustatud, sest osanikud ei

olnud tasu maksmiseks otsust vastu võtnud. ÄS § 180¹ lg 1 järgi juhatuse liikmele makstava

tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu

otsusega. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse

norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust. Nagu maakohus õigesti märkis, siis kostja poolt krediitkaardi kasutamist enda

huvides ei muuda õiguspäraseks see, et ka YY kasutas krediitkaarti kostjaga sarnaselt või et

krediitkaardi kasutamist ei olnud kostja jaoks piiratud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse

põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6).

13. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis krediitkaarti kasutades hageja arveldusarvelt

21. aprillil 2012 välja 258,28 eurot. Nimetatud ajal oli kostja hageja juhatuse liige. Maakohus

leidis, et välisriigis lähetuses olles taksoteenuse kasutamine ei ole juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumine ja jättis hageja nõude rahuldamata. Selles osas tuleb maakohtu

otsus tühistada.

13.1. Osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma

kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on

juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja

hoolsusega. Muuhulgas tuleneb juhatuse liikme hoolsuskohustusest keeld kasutada osaühingu

raha mingil muul eesmärgil kui osaühingu huvides.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja on ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi

tõendanud, et ta on hageja raha kasutanud hageja huvides. Isegi kui kostja tegeles hageja

klientidega Venemaal, siis ei ole ta tõendanud, et ta täitis 21. aprillil 2012 Venemaal olles

juhatuse liikme kohustusi, mille käigus ta tegi kulutuse hageja huvides. Nimetatud asjaolu ei

tõenda kviitung ega asjaolu, et kostja kasutas krediitkaarti ka teiste kulutuste eest maksmisel

(kd VI, tl 99; I kd, tl 17). Samuti ei tõenda raha kasutamist osaühingu huvides raamatupidaja

koostatud tabel (kd III, tl 30). Nimetatud kulutuse osas on teised kahju hüvitamise nõude

eeldused täidetud (VÕS § 127 lg-d 1 ja 4, § 128). Nõue ei ole ÄS § 187 lg-st 3 tulenevalt

aegunud. Hageja nõue 258,28 euro väljamõistmiseks tuleb rahuldada.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis krediitkaarti kasutades hageja arveldusarvelt

ajavahemikus 9. juulist 2012 kuni 1. septembrini 2013 välja 21 000 eurot, sellest 7500 eurot

võttis kostja välja ajal, mil ta oli hageja juhatuse liige (9. juulist 2012 kuni 1. detsembrini 2012).

Maakohus rahuldas hageja nõude 21 000 euro väljamõistmiseks, sest leidis, et kostjal ei olnud

õiguslikku alust endale juhatuse liikme tasu ega töötasu välja võtta. Selles osas jääb maakohtu

otsus muutmata.

14.1. Kolleegium on eelnevalt nõustunud maakohtu seisukohaga osas, milles maakohus leidis,

et kostja ei olnud juhatuse liikmena tasustatud ning tal ei olnud hagejaga sõlmitud töölepingut.

7500 euro nõude osas on teised kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud (VÕS § 127 lg-d 1

ja 4, § 128). Nõue ei ole ÄS § 187 lg-st 3 tulenevalt aegunud.

13 (24)

Samuti ei olnud kostjal õigus saada 13 500 euro ulatuses töötasu, sest ta ei olnud vaidlusalusel

perioodil hageja töötaja. Maakohus on hageja nõude kvalifitseerinud VÕS § 1037 lg 1 järgi

alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Kolleegium nõustub, et hageja nõude õiguslikuks

aluseks saab olla VÕS § 1037 lg 1, mille eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta

tema omandit, muud õigust või valdust ning et ta on rikkumise teel hageja arvel rikastunud, st

saanud midagi, millel on harilik väärtus. Hageja krediitkaarti õigustamatult kasutades rikkus

kostja hageja õigust ilma viimase nõusolekuta ja sai seeläbi kasu. Hageja õiguseks, mida kostja

rikkus, on hageja omandisarnane abstraktne õigus arveldusarvel olevale varaliselt hinnatavale

õigusele. Hagejal on VÕS § 1037 lg 3 alusel õigus nõuda kostjalt tagasi arveldusarvelt

debiteeritud summa. Raha on arveldusarvelt välja võetud ajavahemikus 4. jaanuarist 2013 kuni

1. septembrini 2013. Nõue ei ole TsÜS § 151 lg-st 1 tulenevalt aegunud.

14.2. Kolleegium leiab, et hageja nõudeõigust ei välista hea usu põhimõte. Kostja väitel sai YY

vaidlusalusel perioodil sarnaselt kostjaga samuti töötasu ja sõlmis ise vastava kokkuleppe, kuid

kättemaksuks on asunud nõudma kostjalt tasude tagastamist. Kolleegiumi hinnangul ei saa

esitatud asjaoludest järeldada, et hageja kuritarvitab oma õigusi. Kostja osaühingu osaniku ja

juhatuse liikmena pidi täitma seadusest tulenevaid kohustusi osaühingu ees ning ta ei saa

kohustuste rikkumise välistamiseks tugineda teise juhatuse liikme ja osaniku käitumisele.

Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti hageja nõude 21 000 euro väljamõistmiseks

rahuldanud.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi 4. oktoobril 2011 hageja arveldusarvelt 20 000 euro

suuruse ülekande enda arveldusarvele selgitusega „muutus raha hoiustamisel“. Kostja kandis

hageja arveldusarvele 12. oktoobril 2011 tagasi 7000 eurot. Seega on vaidlus 13 000 euro

kasutamise osas. Nimetatud ajal oli kostja hageja juhatuse liige. Maakohus leidis, et kostja

tõendas 5000 euro kasutamise hageja huvides ning rahuldas hageja nõude 8000 euro ulatuses.

Selles osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada.

15.1. Ringkonnakohus hindab 5323,50 euro suurust kulutust (Õigusbüroo VK & Partnerid

Osaühingu arved nr 30/R, 26/R, 14/R, 15/R ja 28R). Kolleegium nõustub kostja

apellatsioonkaebuse väitega, et üksnes osanike otsuse puudumisest ÄS § 168 lg 1 p-s 10

sätestatud õigusvaidluse pidamise otsustamise kohta, ei saa eeldada, et kulutused ei ole tehtud

hageja huvides. Samuti tuleb arvestada, et hagejal oli kaks osanikku ning YY-l puudus

ÄS § 177 lg 1 järgi hääleõigus, sest tsiviilasjades nr 2-11-53478 ja 2-11-46662 menetleti YY

kui osaniku hagi hageja vastu. Samuti nõustub kolleegium kostja väitega, et juhatuse liikme

õigusalane nõustamine osaühingu juhtimisel ei vaja osanike otsust.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vaatamata Ene Mõtte 22. märtsi 2013. a e-

kirjale ja 26. septembri 2012. a raamatupidamise tõendile, tuleb igat kuludokumenti eraldi

hinnata ja selle sisu järgi tuvastada, kas tegemist on hageja huvides tehtud kulutusega.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et arvete nr 30/R, 26/R, 14/R, 15/R ja 28/R

kirjeldused ei sisalda teavet, et lugeda tõendatuks, et õigusteenust on osutatud hageja huvides

(kd VI, tl 28-38). Kostja on tõendanud, et tsiviilasjades nr 2-11-53478 ja 2-11-46662 esindas

teda jurist Õigusbüroo VK & Partnerid Osaühingust ja need vaidlused olid seotud YY hagiga

osaühingu vastu (kd IV, tl 115-116, 119). Üksnes asjaolu, et arvetel ei kajastu tsiviilasja

numbreid, ei ole piisav lugeda hageja nõude aluseks olevad asjaolud tõendatuks. Kolleegium

nõustub kostja seisukohaga, et kõik arved sisaldavad osutatud õigusteenuse kirjeldust ja

toimingute loetelu piisavas ulatuses, et seostada neid hageja tegevusega. Eelnevast tulenevalt

asub kolleegium seisukohale, et kostja on tõendanud, et ta on hageja arveldusarvelt enda

arveldusarvele kantud raha 5323,50 eurot kasutanud hageja huvides (kd IV, tl 39, 41, 42, 31,

45).

15.2. Pooled vaidlevad selle üle, kas 5000 euro suurune kulutus on tehtud hageja huvides (A

Oy arve nr 376; kd VI, tl 29). Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud oma

14 (24)

seisukohta, et A Oy osutas hagejale teenuseid ja see oli hageja huvides. Kolleegium ei pea

vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata.

Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud. Kostja arveldusarvele

raha ülekandmine iseenesest ei tekita hagejale kahju, kui raha on kasutatud hagejale osutatud

teenuste eest tasumiseks. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt oli hageja ja A Oy vahel

käsunduslepingu laadne suhe, mida kinnitab 10. novembri 2011. a osanike koosoleku protokoll

(p 3), WW 10. novembri 2011. a e-kiri ja arve nr 376 spetsifikatsioon (kd II, tl 129-130, 137-

138; kd VI, tl 29-31; tõlge kd VII, tl 53; kd IV, tl 216-220). Kuna kostja esitas tõendid oma

väidete tõendamiseks, siis oli ka hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma väiteid tõendada.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et osutatud teenus oli

vastuolus hageja huvidega või teenust osutati kostjale. Eelduslikult saab võlgnevuse

sissenõudmist lugeda võlausaldajale kasulikuks toiminguks.

15.3. Kolleegium hindab 306,10 euro suurust kulutust (Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ

arve nr 21110088). Maakohus leidis, et arve kirjeldus ei sisalda teavet, et lugeda tõendatuks, et

õigusteenust on osutatud hageja huvides.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et arve spetsifikatsioonist ei saa järeldada, et

teenust on osutatud hageja huvides. Arvestades asjaolude tõendamiskoormist, siis ei ole kostja

oma väiteid tõendanud. Praegusel juhul ei saa üksnes arve esitamisest hagejale eeldada, et

õigusalane nõustamine on toimunud hageja huvides.

Maakohus on nõude rahuldanud koos käibemaksuga, s.o 306,10 eurot. Kostja hinnangul on

maakohus ebaõigesti mõistnud kostjalt hüvitise välja koos käibemaksuga, sest teenus on hageja

raamatupidamises arvele võetud ja tagasi on saadud käibemaks. Kolleegium kostja seisukohaga

ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul tuleb käibemaks arvata kostjalt nõutava hüvitise hulka.

Ainuüksi asjaolust, et hageja on käibemaksukohustuslane ja teenus on hageja raamatupidamises

arvele võetud, ei saa järeldada, et ta sai tekkinud kulult sisendkäibemaksu maha arvata. Kuna

kohus tuvastas, et õigusteenus ei ole ettevõtlusega seotud kulu, siis ei saa sellelt

sisendkäibemaksu maha arvata (käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1, § 29 lg 1). Kui

maksukohustuslane on sisendkäibemaksu osaliselt või täielikult maha arvanud, sest eratarbeks

kasutamine selgus alles hiljem, tuleb eratarbeks saadud teenus maksustada omatarbena

(KMS § 4 lg 1 p 2).

15.4. Kostja väidab, et maksis talle arveldusarvele üle kantud raha eest hagejaga seotud

tsiviilasjades riigilõive. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et üksnes

osanike otsuse puudumisest ÄS § 168 lg 1 p-s 10 sätestatud õigusvaidluse pidamise

otsustamise kohta, ei saa eeldada, et kulutused ei ole tehtud hageja huvides. Maksekorraldustes

nr 32 ja 33 on viidatud konkreetsele tsiviilasja numbrile (kd IV, tl 117-118). Tsiviilasjas nr 2-

11-46662 menetleti YY hagi hageja vastu (kd IV, tl 115). Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium

seisukohale, et kostja on tõendanud, et ta on hageja arveldusarvelt enda arveldusarvele kantud

raha summas (319,55 + 28,76) 348,31 eurot kasutanud hageja huvides.

Maksekorraldustes nr 56 ja 65 ei ole viidatud ühelegi tsiviilasja numbrile (kd VI, tl 48-49).

Samuti ei olnud kostja 31. mail 2012 riigilõivu 348,31 euro tasumise ajal enam hageja juhatuse

liige. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et üksnes maksekorraldustega ei ole

tõendatud, et lõivud summas (639,11 + 348,31) 987,42 eurot on tasutud hageja huvides.

15.5. Kostja leiab, et isegi kui ta ei ole kulude vajalikkust tõendanud, on tal nõue summas

729,69 eurot hageja vastu. Ilmselt tugineb kostja tasaarvestusele VÕS § 197 järgi, mille

tagajärjel võlasuhe lõpeb. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et väidetavad Venemaa

lähetuskulud on tehtud hageja huvides. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja ei pea

vajalikuks otsuse põhjendusi selles osas korrata.

15 (24)

Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud. Selguse huvides

märgib kolleegium, et kuna hageja ja kostja vahel ei olnud töölepingulist suhet, siis ei saa kostja

nõude aluseks olla TLS § 40 lg 2, mille järgi on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate

kulude hüvitamist. Kostja pidi juhatuse liikmena ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi tõendama, et ta

on kulutusi teinud hageja huvides. Kostja viidatud tõenditest ei saa järeldada, et kulutused olid

seotud hagejaga. Kulude hageja raamatupidamises arvele võtmine ei tähenda, et kostja ei pea

kulutuste vajalikkust ja põhjendatust kahtluse korral tõendama (kd III, tl 29). Varasemate

lähetuskulude kostjale hüvitamine ei tõenda vaidlusaluste kulude hageja huvides kandmist.

Kostja esitatud asjaolude kohaselt koostati komandeeringute kohta aruanded, kuid vaidlusaluste

kulude kandmise aluseks sellist aruannet kostja esitanud ei ole.

Kostja on tõendanud, et 13 000 eurost on 10 671,81 euro ulatuses tehtud kulutusi hageja kasuks.

Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti hageja nõude 2328,19 euro väljamõistmiseks

rahuldanud, kuid 5000 euro asemel tuleb hageja nõue jätta rahuldamata 10 671,81 euro ulatuses.

16. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on Venemaa kliendilt vastu võtnud sularaha 27 001

eurot ja jätnud selle hagejale üle andmata. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja

on jätnud Venemaa kliendilt saadud raha hagejale üle andmata. Selles osas tuleb maakohtu

lõppjäreldus jätta muutmata, muutes ja täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

16.1. Kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi seoses kostja nõude

aegumise vastuväitega. Eelnevalt kolleegium nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja ja kostja

vahel ei olnud töölepingulist suhet. Seega ei saanud hageja kahju hüvitamise nõue aeguda

TLS § 74 lg-st 4 tulenevalt 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada

saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm

aastat pärast kahju tekkimist.

Hageja väidetud sularaha vastuvõtmise ajal oli kostja hageja juhatuse liige. Alternatiivselt on

kostja tuginenud aegumisele ÄS § 187 lg 3 järgi 24. juuni 2010. a etteheidetava teo osas, sest

hagi esitamise ajaks (3. august 2015) oli väidetavast sularaha vastuvõtmisest möödunud viis

aastat. Hageja leiab, tuginedes 10. novembril 2011 juhatuse koosolekul vastu võetud otsusele,

et nõue muutus sissenõutavaks 19. november 2011 (kd IV, tl 218). Kolleegium hageja

seisukohaga ei nõustu ja leiab, et 6001 euro suurune nõue on aegunud. ÄS § 187 lg 3 järgi on

juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg 4

järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest. Seega hakkab juhatuse liikme kohustuse

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema rikkumise

toimepanemisest. Väidetav rikkumine pandi toime 24. juunil 2010, kui kliendi poolt vastu

võetud sularaha jäeti hagejale üle andmata. Asjaolu, et juhatuse liikmetele määrati tähtaeg

hageja vara tagastamiseks, ei muuda seaduses sätestatud konkreetse õigussuhte liigist tuleneva

aegumise erireeglit.

Ringkonnakohus muudab 6001 euro suuruse nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsuse

põhjendusi, sest nõue jääb rahuldamata aegumise tõttu.

16.2. Kolleegium nõustub maakohtu tõendamiskoormise jaotusega. Maakohus tuvastas, et

hageja ei ole tõendanud, et kostja jättis Venemaa kliendi poolt kohustuse täitmiseks antud

sularaha hagejale üle andmata. Kolleegiumi nõustub maakohtu seisukohaga ja ei pea vajalikuks

otsuse põhjendusi selles osas korrata.

Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud. Maakohus tuvastas, et

Venemaa klient andis erinevatele hageja esindajatele korduvalt üle sularaha, kuid ainuüksi see

asjaolu ei tõenda kostja poolt hagejale kahju tekitamist. Hageja esitatud tõendite põhjal ei ole

võimalik tuvastada Venemaa kliendi kohustuse täitmist ega kostja poolt sularaha hagejale

üleandmata jätmist. Maakohus on õigesti hinnanud Venemaa kliendile esitatud arveid ja hageja

raamatupidamise ning arveldusarve väljavõtteid, sest kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele

eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127

16 (24)

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema

sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta

oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-36-15, p 22). Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hageja nõude 21 000

euro väljamõistmiseks rahuldamata.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on krediitkaarti kasutades ostnud 6993,62 euro eest

erinevaid tehnikaseadmeid ning kas need seadmed on hagejale üle antud ja vajalikud.

Maakohus rahuldas hageja nõude, sest tuvastas, et tehnikaseadmete eest tasuti kostja kasutuses

oleva hageja krediitkaardiga ning kostja ei ole tõendanud ostetud seadmete kasutamist hageja

majandustegevuses. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eelnimetatud asjaolude tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada.

17.1. Maakohus on jätnud nõude VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 järgi kvalifitseerimisel

tähelepanuta, et kostja ei olnud 1. juunil 2013, 8. juunil 2013, 10. juulil 2013 ega 6. septembril

2013 hageja juhatuse liige.

17.2. Kostja on tehnikaseadmete ostmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele esitanud

aegumise vastuväite. Hageja nõuet saab kvalifitseerida kas õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise nõudena VÕS § 1043 alusel või alusetust rikastumisest tuleneva nõudena

VÕS § 1037 alusel või juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

nõudena VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel. Tehnikaseadmete ostmine on toimunud

20. novembrist 2011 kuni 6. septembrini 2013. Hagi esitamise seisuga ei olnud hageja nõue

aegunud.

17.3. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat

põhjendamiskohustust, sest ei ole võtnud seisukohta kostja väidete osas, mille kohaselt ei

makstud osade tehnikaseadmete eest kostja kasutuses oleva krediitkaardiga ning need ostud ei

puuduta kostjat. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised

kõrvaldada.

Vaidluse all on järgmised ostud:

 17. oktoober 2012 kaks mobiiltelefoni summas 141 eurot (kd I, tl 56)

 17. oktoober 2012 navigaator 160,55 eurot (kd I, tl 57)

 17. oktoober 2012 tahvelarvuti 589 eurot (kd I, tl 58)

 20. november 2012 Samsungi tooted summas 1395,62 eurot (kd I, tl 62)

 27. november 2012 hübriidkaamera 379 eurot (kd I, tl 63)

 29. november 2012 objektiiv ja mälukaart summas 243,49 eurot (kd I, tl 64)

 1. juuni 2013 mobiiltelefon 389 eurot (kd I, tl 65)

 8. juuni 2013 mobiiltelefon 399 eurot (kd I, tl 66)

 10. juuli 2013 mobiiltelefon 289 eurot (kd I, tl 67)

Vastuses hagiavaldusele on kostja väitnud, et tema eeltoodud seadmeid hageja esindajana ei

ostnud ega nende eest pangaülekandega ei maksnud (vt 28. detsember 2015. a

menetlusdokumendi p 12; kd III, tl 23). Kolleegiumi hinnangul oli hageja kohustus tõendada,

et kostja asjad tellis ja nende eest pangaülekandega ka maksis. Ainuüksi asjaolu, et kostja oli

pangas volitatud isikuks, ei tõenda, et kostja maksed teostas, sest ka teised isikud (YY, WW,

NN, DD ja GG) said hageja arveldusarvelt ülekandeid teha (kd VIII, tl 194-198). Kostja poolt

pangaülekannete tegemist ei tõenda YY vande all antud seletused, sest nendest ei tulene, et ta

nägi kostjat ülekandeid tegemas (kd VIII, tl 13). Alles seejärel, kui hageja on tõendanud, et

kostja tegi vaidlusalused ülekanded, on kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta

on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega või pole õigusvastaselt kahju tekitanud. Eelnevast

tulenevalt tuleb hageja nõue 3985,66 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

17 (24)

17.4. Ülejäänud tehnikaseadmete ostmist ja nende eest krediitkaardiga maksmist summas

3007,96 eurot kostja ei vaidlusta. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud tehnikavahendite

kasutamist hageja majandustegevuses. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et

maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et krediitkaardiga ostetud asjad osteti hageja

huvides. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt kostja vande all antud seletusele, tunnistaja ÄÄ

ütlustele ja töötajate kinnitustele antud hinnanguga (kd VIII, tl 12, 17; kd IV, tl 2). Tunnistaja

ÄÄ ütlustest tuleneb, millised tehnikavahendid on ostetud ja hagejale üle antud, sest istungil

näidati tunnistajale vaidlusaluseid arveid. Asjaolu, et hageja majandustegevuses telefone ja

arvuteid kasutati, on tõendatud töötajate kinnituste ja kõnede eristusega (kd IV, tl 2-11).

Eelnevast tulenevalt tuleb hageja nõue summas 3007,96 eurot jätta rahuldamata.

Nõude 6993,62 euro rahuldamata jätmise tõttu ei pea kolleegium vajalikuks vastata teistele

kostja apellatsioonkaebuse väidetele.

18. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on krediitkaarti kasutades ostnud 5211,66 euro eest

asju ja tasunud teenuste eest, mis ei ole hagejale üle antud ega vajalikud. Maakohus rahuldas

hageja nõude 3096,70 euro ulatuses. Selles osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada.

18.1. Maakohus on jätnud nõude VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 järgi kvalifitseerimisel

tähelepanuta, et kostja ei olnud 6. märtsil 2013, 1. juunil 2013, 7. juunil 2013, 8. juulil 2013 ega

1. augustil 2013 hageja juhatuse liige. Maakohtu otsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on

eeltoodud kuupäevadel toime pandud rikkumistest tulenevad nõuded kvalifitseeritud.

Ringkonnakohus saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada.

18.2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kulutused 1000 eurot ilukliiniku

teenusele, 542,09 eurot spordiriiete ja 520 eurot pesumasina ostmiseks ei ole tehtud hageja

huvides. Samuti ei olnud kostjal õigus vaidlusaluse summa ulatuses saada töötasu.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pesumasina hageja huvides ostmine ei ole

tõendatud. Maakohus on asjaolu tuvastamisel tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt

hinnanud. Kostja esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei saa teha järeldust, et 1. augustil 2013

osteti pesumasin hageja korterisse aadressil Kopli tn 28-82, Tallinn. Ainuüksi kostja vande all

antud seletusega ei saa lugeda nimetatud asjaolu tõendatuks, sest kostja ei olnud sellel ajal

hageja juhatuse liige ning kostja pole tõendanud, et asja kasutati ettevõtlusega seotud

eesmärkidel.

Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti mõistnud kostjalt pesumasina ostuhinna välja koos

käibemaksuga. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul tuleb

käibemaks arvata kostjalt nõutava hüvitise hulka. Ainuüksi asjaolust, et hageja on

käibemaksukohustuslane, ei saa järeldada, et ta sai tekkinud kulult sisendkäibemaksu maha

arvata. Kuna kohus tuvastas, et pesumasina ostmine ei ole ettevõtlusega seotud kulu, siis ei saa

selle ostmisel sisendkäibemaksu maha arvata (KMS § 4 lg 1 p 1, § 29 lg 1). Kui

maksukohustuslane on sisendkäibemaksu osaliselt või täielikult maha arvanud, sest eratarbeks

kasutamine selgus alles hiljem, tuleb hilisema eratarbeks kasutamise puhul kauba kasutamine

maksustada omatarbena (KMS § 4 lg 1 p 2).

Hageja on ringkonnakohtu 22. jaanuari 2021. a istungil täpsustanud, et ta esitab VÕS § 1037

alusel alusetu rikastumise nõude (kd IX, tl 125 pöördel). Hageja nõude õiguslikuks aluseks saab

olla VÕS § 1037 lg 1, mille eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta tema

omandit, muud õigust või valdust ning et ta on rikkumise teel hageja arvel rikastunud, st saanud

midagi, millel on harilik väärtus (vt täiendavalt otsuse p 14.1). Krediitkaardiga on makstud

6. märtsil 2013, 1. juunil 2013 ja 1. augustil 2013. Nõue ei ole TsÜS § 151 lg-st 1 tulenevalt

aegunud. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti hageja nõude (1000 + 542,09 + 520)

2062,09 euro väljamõistmiseks rahuldanud.

18 (24)

18.3. Maakohus jättis hageja nõude 2040 euro väljamõistmiseks rahuldamata, sest leidis, et

5. oktoobril 2011 Louis Vuittoni koti ostmine saab olla äriühingu poolt tehtud põhjendatud kulu

ning reisikott jäi hageja valduse. Kolleegiumi nõustub maakohtu seisukohaga ja ei pea

vajalikuks otsuse põhjendusi selles osas korrata.

Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud. Kolleegiumi hinnangul

puudub alus kahelda tõendite usaldusväärsuses (kd IV, tl 30, 143). Hageja pidi tõendama, et

juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle

rikkumise tulemusena. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja oma väiteid tõendanud. Maakohus

sai asjaolu tuvastamisel tugineda kostja vande all antud seletusele TsMS § 229 lg 2 alusel, sest

see haakub teiste dokumentaalsete tõenditega ning hageja ei ole vastupidist tõendanud.

18.4. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat

põhjendamiskohustust, sest ei ole võtnud seisukohta kostja väidete osas, mille kohaselt ei

makstud RAUTAKESKO AS-i ja Aktsiaseltsi Becky kaupade eest kostja kasutuses oleva

krediitkaardiga ning need ostud ei puuduta kostjat. Ringkonnakohus saab maakohtu

menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada.

Vaidluse all on 31. mai 2013. a arvega nr 523059507, 8. juuli 2013. a arvega nr 5230474008

RAUTAKESKO AS-ile makstud kaubad summas 1034,61 eurot ning 1. aprillil 2014. a arvega

nr M1406842 Aktsiaseltsile Becky makstud 74,96 eurot. Vastuses hagiavaldusele on kostja

väitnud, et tema asju hageja esindajana ei ostnud ega nende eest pangaülekandega ei maksnud

(vt 28. detsember 2015. a menetlusdokumendi p 13; kd III, tl 25). Kolleegiumi hinnangul oli

hageja kohustus tõendada, et kostja asjad tellis ja nende eest pangaülekandega ka maksis.

Ainuüksi asjaolu, et kostja oli pangas volitatud isikuks, ei tõenda, et kostja maksed teostas, sest

ka teised isikud (YY, WW, NN, DD ja GG) said hageja arveldusarvelt ülekandeid teha (kd VIII,

tl 194-198). Kostja on vaidlustanud asjaolu, et saatelehtedel on tema allkiri (19. september

2016. a menetlusdokumendi p 12; kd III, tl 190). Kostja väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri

ei ole tema antud, piisas, et vaidlustada dokumendi ehtsus TsMS § 277 mõttes. Kostja poolt

pangaülekannete tegemist ei tõenda YY vande all antud seletused, sest nendest ei tulene, et ta

nägi kostjat ülekandeid tegemas (kd VIII, tl 13). Alles seejärel, kui hageja on tõendanud, et

kostja tegi vaidlusalused ülekanded, on kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta

pole õigustamatult hageja arveldusarvelt ülekandeid teinud või õigusvastaselt kahju tekitanud.

Eelnevast tulenevalt tuleb hageja nõue 1109,57 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

19. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale tekitanud kahju 27 257,46 eurot sellega,

et ajavahemikus 2013. a augusti lõpp kuni 2013. a septembri algus korraldas kostja hageja

seadmete ja tööriistade varguse. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, sest leidis, et

hageja ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Selles osas tuleb maakohtu

lõppjäreldus jätta muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

19.1. Maakohus ei ole hageja nõuet kvalifitseerinud, kuid see ei ole viinud ebaõige

lõppjärelduseni. Ringkonnakohus saab nimetatud rikkumise kõrvaldada. Vaidlusalusel

perioodil ei olnud kostja juhatuse liige. Seega võib hagejal olla kostja vastu kahju õigusvastasest

tekitamisest tulenev nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Deliktilise üldvastutuse aluseks

on kolmeastmeline delikti üldkoosseis ning selle elementide olemasolu tuvastamine toimub

etapiviisiliselt. Deliktilise kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on objektiivse

teokoosseisu esinemine. Kostjale etteheidetav tegu vastab VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 kirjeldatud

õigusvastase teo tunnustele, s.o kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse

rikkumine.

19.2. Maakohus tuvastas, et puudub kostjale etteheidetav tegu. Maakohus on õigesti leidnud,

et kostja poolt klaaskiupritsi valdamine ei tõenda tehasest seadmete vargusega ja rikkumisega

hagejale kahju tekitamist. Kolleegiumi nõustub maakohtu seisukohaga ja ei pea vajalikuks

otsuse põhjendusi selles osas korrata.

19 (24)

Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud. Hageja pidi esmalt

tõendama, et kostja on keevitusaparaadi ja klaaskiupritsi tehasest varastanud. Alles seejärel

tulnuks maakohtul hinnata kahjulikku tagajärge ja sellega seoses esitatud tõendeid (kd I, tl 111-

113). Kostja on hageja väited ja tõendid ümber lükanud. Hageja ei ole tõendanud, et

klaaskiuprits, mida kostja müüs, oli sama klaaskiuprits, mis tehasest väidetavalt varastati (kd

II, tl 181-184). Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus tuvastas, et kostja valdas

varastatud klaaskiupritsi. Maakohus ei ole seda asjaolu tuvastanud ning seda ei tõenda

tunnistaja RR ütlused ega ka kinnitus fotodega (kd VIII, tl 4-5; kd II, tl 80-83). YY on

telefonivestluses kostjaga avaldanud, et: „Mis kahe eest, ma ostsin oksjonilt kahe tuhandega.“

(kd II, tl 69; tõlge tl 71). Jutu sisust on võimalik järeldada, et pooled räägivad klaaskiupritsist,

mille kostja hiljem RR-le müüs. Kuigi tunnistaja RR kinnitab, et fotol ja kostjalt ostetud seade

on üks ja sama, siis nähtub tema ütlustest, et ta ei ole fotot teinud (kd II, tl 81; kd VIII, tl 5).

Seega ei saa siduda kostjalt ostetud seadet hageja poolt 18. oktoobril 2010 ostetud seadmega

(kd I, tl 111). Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hageja nõude 27 257,46 euro

väljamõistmiseks rahuldamata.

20. Maakohus tunnustas hageja omandiõigust ja nõudis kostja ebaseaduslikust valdusest välja

sõiduauto Mazda. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja saab nõude suunata kostja vastu

olukorras, kus kostja väidab, et sõiduauto omanik on I OÜ. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu

lõppjäreldus õige ja nõue kuulub rahuldamisele maakohtu esitatud alternatiivsel põhjendusel.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis 13. mai 2010. a

müügilepingu ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 järgi arvestamata seetõttu, et

müügileping ei saanud olla koostatud selles märgitud ajal (kd IV, tl 93). Kohtupraktikas on

leitud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal

(intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist

(vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14). Seega tuleb nõude

lahendamisel arvestada sõiduauto Mazda müügilepinguga, millega hageja müüs sõiduauto I

OÜ-le.

20.1. Kuna maakohus jättis müügilepingu arvestamata, siis tuleb ringkonnakohtul tuvastada,

kas müügileping on kehtiv. ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud

tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes,

mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.

Kohtupraktikas on leitud, et osanike nõusolek on samamoodi vajalik ka juhul, kui tehingu

teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing (kd

IV, tl 167-169; vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10). Kostja

on vande all antud seletuses kinnitanud, et lepingul on mõlemad tema allkirjad (kd VIII, tl 18).

ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga

ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu

igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Kostja ei ole tõendanud, et

leping sõlmiti osaühingu igapäevases majandustegevuses. Seega pidi kostja tõendama, et oli

olemas teise osaniku (YY) nõusolek kas enne tehingu tegemist või ka pärast ehk heakskiiduna

TsÜS § 111 mõttes. Nimetatud asjaolu ei saa tõendada kostja vande all antud seletusega, sest

nõusolek peab olema väljendatud nõutavas vormis, s.o kas osanike otsusena või osanike poolt

eraldi antud kirjalike tahteavaldustena (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-74-15, p-d 13-14). Kostja ei ole tõendanud, et tehingu tegemiseks oli olemas osanike

nõusolek.

20.2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tühine on nii käsutustehing kui ka

kohustustehing. ÄS § 181 lg 3 keeluga on soovitud välistada mingi tehingu tegemine just

eesmärgiga välistada teatava varalise muudatuse toimumist, s.o käsutamist. Seega mõjutab see

keeld ka käsutustehingu kehtivust. I OÜ ei ole küll asjas menetlusosaline, kuid sellises

olukorras saab hageja kostja vastu esitatud nõudes tugineda lepingu tühisusele. Hagejal on

20 (24)

õigus nõuda tühise müügilepingu alusel üle antud asi tagasi ka asja otseselt valdajalt AÕS § 80

alusel. Seega on hageja esitanud nõude õige isiku vastu ja see kuulub rahuldamisele.

21. Maakohus

jättis

hageja

nõude

välibasseini

kostja

ebaseaduslikust

valdusest

väljanõudmiseks rahuldamata. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kes on asja omanik.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud välibasseini omandiõigust. Kolleegiumi nõustub

maakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks otsuse põhjendusi täpsustada.

21.1. Maakohus tuvastas, et välibassein toimetati aadressile RRR, Tallinn 21. septembril 2011.

Maakohus on asjaolu tuvastamisel tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnanud

ning teinud sellest ka õige järelduse, et nimetatud asjaolu ei tõenda hageja omandiõigust.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud tõendid (e-kirjad ja sõnumid) on

usaldusväärsed ning need haakuvad kostja vande all antud seletusega (kd II, tl 189, tõlge tl 188;

kd IV, tl 96, tõlge tl 97; kd VIII, tl 18 pöördel). Seega on võimalik tugineda kostja vande all

antud seletusele ning lugeda tõendatuks asjaolu, et välibassein kingiti talle YY poolt. Kostja

selgitas, et talle pole teada, kuidas YY vormistas välibasseini omandamise hagejalt.

21.2. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatud ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid

asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida,

kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud.

Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus olukorras, kus kostja on tuginenud kinkelepingule, asuda

hageja nõude rahuldamise eeldusena ise kontrollima, ega ei esine tasuta käsutamist selleks

õigustamata isiku poolt (VÕS § 1040) või väljaandmisnõuet kolmanda isiku vastu

(VÕS § 1036). Muid alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid asja varasem omanik heauskse

omandaja vastu esitada ei saa.

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on B OÜ-le (kannatanu) tekitanud kahju 1602,32

eurot sellega, et lõhkus 1. juulil 2014 aadressil MMM, Tallinn värava fotosilma ja kahjustas

jalgvärava lukku. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, sest leidis, et hageja ei ole nõude

aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Selles osas tuleb maakohtu lõppjäreldus jätta muutmata,

täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

22.1. Maakohus ei ole hageja nõuet kvalifitseerinud, kuid see ei ole viinud ebaõige

lõppjärelduseni. Ringkonnakohus saab nimetatud rikkumise kõrvaldada. Kannatanul saab

kostja vastu olla kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5

alusel. Deliktilise üldvastutuse aluseks on kolmeastmeline delikti üldkoosseis ning selle

elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt. Deliktilise kahju hüvitamise nõude

esmaseks eelduseks on objektiivse teokoosseisu esinemine. Kostjale etteheidetav tegu vastab

VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 kirjeldatud õigusvastase teo tunnustele, s.o kannatanu omandi või

sellega sarnase õiguse või valduse rikkumine.

22.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kannatanu loovutas kahju hüvitamise nõude hagejale (kd II,

tl 13). Tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks

vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

22.3. Maakohus tuvastas, et puudub kostjale etteheidetav tegu. Kolleegium nõustub hageja

apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud ega nendega

arvestamata jätmist põhjendanud, kuid vaatamata TsMS § 442 lg 8 rikkumisele on maakohtu

lõppjäreldus õige.

Hageja pidi esmalt tõendama, et kostja lõhkus fotosilma ja kahjustas jalgvärava lukku. Alles

seejärel tulnuks maakohtul hinnata kahjulikku tagajärge ja sellega seoses esitatud tõendeid (kd

21 (24)

I, tl 183-185; kd III, tl 175-178). Maakohus leidis, et süüteoteade on kaudne tõend ning selle

põhjal ei saa kindlaks teha hageja nõuet põhjendavaid asjaolusid (kd III, tl 169-170). Maakohus

ei hinnanud töötaja VV seletuskirja ega asjaolu, et kostja rikkus samal päeval ja samal viisil

XXX korteri ukse lukud (kd III, tl 172-173, tõlge tl 174; kd II, tl 48). Kolleegiumi hinnangul

on hageja esitatud tõendid kaudsed tõendid, sest need ei kajasta otseselt faktilist asjaolu ennast

– kostja lõhub fotosilma ja kahjustab jalgvärava lukku.

Kohtupraktikas on leitud, et kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1

järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta

küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on

võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu 31. märtsi

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Kostja väidab, et ka varasemalt on

selliseid juhtumeid aset leidnud ja on oma väite tõendamiseks esitanud arved (kd IV, tl 101-

102). Kolleegium leiab, et kuna pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pani etteheidetava teo

toime või mitte, siis hageja esitatud kaudsed tõendid ei tõenda kostja poolt kahju tekitava teo

toimepanemist. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hageja nõude 1602,32 euro

väljamõistmiseks rahuldamata.

23. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale tekitanud kahju 8921,82 eurot sellega, et

ei tagastanud hagejale sõiduautosid Lexus, Hummer ja BMW. Maakohus jättis hageja nõude

rahuldamata, sest leidis esmalt, et B OÜ-l ei ole kahju hüvitamise nõuet kostja vastu ning

teiseks, et hageja ei saa nõuda B OÜ-lt kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamisest tulenevalt.

Alternatiivselt, et VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei saaks hageja nõuda kostjalt kulude

hüvitamist, mis on tekkinud kolmanda isiku poolt käsundita asjaajamisest hageja kasuks. Selles

osas tuleb maakohtu lõppjäreldus jätta muutmata, muutes ja täiendades osaliselt otsuse

põhjendusi.

23.1. Hagiavalduses tõi hageja nõude aluseks olevate asjaoludena välja: kostja ei tagastanud

hagejale kuuluvaid sõiduautosid; B OÜ kandis seoses sõiduautode tagastamisega kulusid; nõue

on loovutatud hagejale (vt hagiavalduse p-d 2.3.2 – 2.3.6; kd I, tl 7). Hageja täpsustas

ringkonnakohtu nõudel nõude aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt: sõiduautod kuulusid

hagejale; kostjal ei olnud õigust sõiduautosid vallata, kuivõrd juhatuse liikmetel oli kohustus

hiljemalt 18. novembriks 2011 sõiduautod tagastada; kostja oli kohustusest teadlik; kostja

rikkus juhatuse liikme kohustusi; B OÜ kandis seoses sõiduautode tagastamisega ja

lukusüsteemide vahetamisega kulusid.

23.2. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, kellele sõiduautod kuulusid, viidates seejuures

Maanteeameti 5. aprilli 2016. a tõendile (kd III, tl 166-167). Nimetatud tõendist nähtuvalt on

sõiduautodel

23. septembril

2013

registreeritud

omanikuvahetus.

Iseenesest

kanne

liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa

ainuüksi kandele tugiendes sõidukit heauskselt omandada. Kuid lisaks Maanteeameti tõendile

tunnistab sõiduautode võõrandamist YY oma vande all antud seletuses ning sellele viitab ka

Politsei- ja Piirivalveametile esitatud teatis sõiduautode Hummer ja Lexus varguse kohta (kd

VIII, tl 15 pöördel; kd VI, tl 87-90). Kuna YY vande all kinnitas, et omanikuvahetus toimus ja

tema vande all antud seletus haakub teiste dokumentaalsete tõenditega, siis on tõendatud, et

sõiduautode üleandmiseks tehing tehti.

Maakohus on õigesti hinnanud, kas sõiduautode müügilepingud on kehtivad. Kuna esitatud

asjaoludest ei nähtu, millal sõiduautod võõrandati, siis pole teada, kas rikuti ühise esindusõiguse

põhimõtteid (kd I, tl 16). Vaatamata sellele nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et nii

kohustustehingud kui ka käsutustehingud on ÄS § 181 lg 3 alusel tühised, kuid täpsustab, et

mitte ühise esindusõiguse puudumise tõttu vaid seetõttu, et puudus teise osaniku nõusolek kas

enne tehingu tegemist või ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes. Pooled ei vaidle selle

22 (24)

üle, et B OÜ on YY kontrolli all olev äriühing. Kostja tugines mh sellele, et ta ei ole sõiduautode

võõrandamiseks nõusolekut hageja osanikuna andnud.

23.3. Ajal, kui kostja pidi hagejale sõiduautod tagastama, s.o hiljemalt 18. novembriks 2011,

oli kostja hageja juhatuse liige (vt 10. novembri 2011. a juhatuse koosoleku protokoll; kd IV, tl

216-219). Maakohus on tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt hinnates leidnud, et

kostja oli teadlik juhatuse liikme kohustusest tagastada tema valduses olevad sõiduautod.

Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et hagejal oli kostja kui juhatuse liikme

vastu sõiduautode väljaandmise nõue. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuse

põhjendusi selles osas korrata.

23.4. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduautode tagastamisega seotud kulud kandis 2013. a ja

2014. a B OÜ. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja saab nõuda B OÜ poolt kantud kulusid

kostjalt. Kolleegium nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega, et B OÜ-l ei saa olla hageja vastu

nõuet käsundita asjaajamisest tulenevalt (VÕS § 1018 jj). Käsundita asjaajamise üheks

eelduseks on see, et asjaajajal peab olema olnud tahe, s.o teadmine, et asi kuulub võõrasse

huvisfääri ja tahtmine kasvõi osaliselt tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2).

Maakohus on õigesti leidnud, et kuigi B OÜ ajas hageja asja, siis tal puudus hageja

soodustamise tahe (ekslik enda huvides asjaajamine). Eksliku enda huvides asjaajamise puhul

sätestab VÕS § 1026 lg 1, et VÕS §-e 1018–1024 ei kohaldata. Selle asemel kohaldatakse

vastavalt alusetu rikastumise õigust (VÕS § 1042) ja deliktiõigust (VÕS 53. ptk). Maakohus

jättis kohaldamata VÕS § 1042 lg 1, mis võimaldab teise isiku esemele õigusliku aluseta

kulutusi teinud isikul nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist.

23.5. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest tulenevalt saaks B OÜ-l olla

nõue kostja vastu. B OÜ-l ei ole nõuet kostja vastu, mida hagejale VÕS § 164 järgi loovutada.

Kui loovutatud nõuet ei eksisteeri, siis ei teki see ka loovutamise läbi. Nõude loovutamisega sai

hageja omandada nõude vaid iseenda vastu, s.t võlgnik ja võlausaldaja langesid kokku, ning

VÕS § 206 lg 1 esimese lause järgi sellega võlasuhe lõpeb. Samas ei ole välistatud, et hagejal

saab VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel olla kahju hüvitamise nõue kostja vastu, kelle tõttu

tuli sõiduautode tagasitoomiseks teha kulutusi. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on, et

varaline kahju ka tõesti tekib, s.t B OÜ paneb oma nõude hageja vastu maksma (VÕS § 127

lg 1, § 128).

23.6. Kahjustatud isik peab tõendama kahju olemasolu. Kui kahjustatud isikul pole kahju

tekkinud, siis kahjuhüvitisnõuet ei eksisteeri. VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse

liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele

eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud

juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga,

milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13).

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta on B OÜ-le kulutused hüvitanud. Seega

saab esitatud asjaoludest järeldada, et hageja vabanes vastavate kulutuste kandmisest.

Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2021. a istungil vastas hageja lepinguline esindaja kohtu

küsimusele, kas kahju on B OÜ-le hüvitatud, et: „Täitmise kohta ma ei oska öelda, selle kohta

me ei ole tõendeid esitanud.“ (kd IX, tl 126 pöördel). Muuhulgas viitas hageja lepinguline

esindaja YY selgitusele, mis aga ei ole tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes, samuti ei sisalda see

asjas tähtsust omavaid asjaolusid – hagejal VÕS § 127 lg 1 mõttes varalise diferentsi tekkimine

(kd VII, tl 10-11). Eelnevast tulenevalt tuleb hageja nõue 8921,82 euro väljamõistmiseks jätta

rahuldamata.

23 (24)

23.7. Kolleegium märgib, et kuna üks kahju hüvitamise nõude eeldustest pole täidetud, siis ei

ole vaja hinnata B OÜ poolt tehtud kulutuste vajalikkust ega põhjendatust. Nimetatud

põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

24. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on YY-le tekitanud kahju 2643,76 eurot sellega, et

rikkus 4. aprillil 2014 ja 1. juulil 2014 korteri aadressil XXX, Tallinn ukselukud. Maakohus

jättis hageja nõude rahuldamata, sest leidis, et hageja ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid

tõendanud. Selles osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt 4. aprillil 2014. a lukkude rikkumist ja

1. juuli 2014. a sündmusega seoses ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse

norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust.

Nõude rahuldamiseks ei anna alust asjaolu, et maakohus on viidanud kostja pahatahtlikule

käitumisele YY suhtes. Kohus tuvastab asjaolud TsMS § 232 lg 1 järgi tõendeid hinnates ning

TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva reegli järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja

nõue kostja vastu summas 2643,76 eurot jätta rahuldamata.

25. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse p-s 19 on arvutusviga, sest hageja ei ole esitanud

kostja vastu rahalist nõuet summas 124 449,63 eurot. Hageja on kostja vastu esitanud rahalise

nõude summas 113 889,92 eurot ja asjadega seotud nõuded: sõiduauto Mazda 10 000 eurot;

seif Kaso 2948,76 eurot ja välibassein Ropi 3400 eurot. Eeltoodud asjade väärtused on

TsMS § 135 järgi nimetanud hageja ning puudub alus nende hindade muutmiseks.

Kokkuvõttes tuleb hageja rahaline nõue rahuldada summas 25 648,56 eurot ja jätta rahuldamata

summas 88 241,36 eurot. Samuti kuulub hagi rahuldamisele sõiduauto Mazda ja seifi Kaso osas

(väärtus kokku 12 948,76 eurot) ja rahuldamata välibasseini Ropi osas (väärtus 3400 eurot).

26. Hageja nõuab rahaliselt nõudelt TsMS § 367 järgi viivist seadusjärgses määras alates

hagiavalduse kättetoimetamisest, s.o 10. september 2015, kuni põhinõude täitmiseni. Kostja

leiab, et viivist tuleb arvestada alates otsuse jõustumisest, arvestades seda, et nõuded tema vastu

on esitatud aastaid hiljem ja olukorras, kus kostjal on raskem oma väiteid tõendada.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades nõude aluseks olevaid asjaolusid, on põhjendatud arvestada

viivist alates 10. septembrist 2015. Kohtuotsuse tegemise seisuga on viivisekalkulaatoriga välja

arvutatud viivis 11 225,44 eurot.

27. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse,

siis on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Tulenevalt TsMS § 163

lg-st 1 jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud, v.a kohtutäituri tasu, 30%

ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 70% ulatuses hageja kanda. Vaatamata sellele, et

kostja oli ringkonnakohtu 22. jaanuari 2021. a istungil nõus kohtu poolt pakutud

kompromissiga 40 000 eurot, ei ole põhjust jätta apellatsiooniastme menetluskulusid hageja

kanda. Kostja on kompromissiga nõustunud apellatsiooniastme menetluse lõpus ja sellises

etapis menetluse lõpetamine ei oleks menetluskulusid kokku hoidnud.

Menetluskuludeks on ka kohtutäituri tasu hagi tagamise eest (TsMS § 144 p 5). Kohtutäituri

tasu sõiduauto Mazda hoidmise ees jääb kostja kanda ning seifi Kaso ja välibasseini Ropi

hoidmise eest hageja kanda. Seoses seifi nõudega märgib kolleegium, et kulud tuleb

TsMS § 168 lg 6 järgi jätta hageja kanda, sest kostja on esimeses vastuses hagile tunnistanud,

et seif on ostetud hageja poolt ja kostja ei vaielnud seifi üleandmisele vastu (vt 15. jaanuar

2016. a menetlusdokumendi p 4; kd II, tl 116). Kostja tegi mitmeid pakkumisi hagejale selleks,

et mitte tekitada kohtutäituri tasu näol pooltele menetluskulusid ja anda asjad vastutavale

hoiule. Hageja nende ettepanekutega ei nõustunud.

24 (24)

28. Maakohus jättis tõendina vastu võtmata Swedbank AS-i poolt 2. juulil 2020 esitatud hageja

arveldusarve väljavõtte (kd VIII, tl 46-169). Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2021. a istungil võttis

kohus nimetatud tõendi vastu. Seega ei kajasta ringkonnakohus nimetatud otsustust otsuse

tervikresolutsioonis.

Maakohtu otsuse resolutsioonist tuleb välja jätta sõiduauto Mazda MX-5 osas rahuldamata

jäetud alternatiivne nõue. Sõiduauto Mazda MX-5 omandiõiguse tunnustamise ja valduse

väljanõudmise nõude rahuldamisel ei pidanud maakohus teise alternatiivse nõude osas võtma

seisukohta ja seda ka kohtuotsuse resolutsioonis märkima (TsMS § 442 lg 8).

29. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Maakohtu 19. augusti 2015. a ja 8. augusti 2018. a määrustega

on hagi tagatud (kd II, tl 84-86; kd VI, tl 160-182). Maakohus tühistas hagi tagamise

välibasseini ja 8. augustil 2018 kinnistule seatud hüpoteegi osas.

Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi vastavas ulatuses

tühistada ka hagi tagamine. Kolleegium tühistab maakohtu 19. augusti 2015. a määrusega

seatud hagi tagamise osas, milles hageja kasuks on seatud hüpoteek kostja kinnisasjale

hüpoteegisummat 36 874 eurot ületavas ulatuses (st kohtuliku hüpoteegi summaga tagatakse

hageja põhinõue 25 648,56 eurot ja viivis 11 225,44 eurot). Ülejäänud osas jääb maakohtu

otsuse resolutsioon hagi tagamise abinõude osas muutmata.

Kolleegium märgib, et hagi tagamise määruse tühistamisel ei ole kohtul vajalik loetleda

üksikasjalikult toiminguid, mida tuleb hagi tagamise määruse (abinõude) toime lõppemiseks

teha. Kui hagi tagamise määrus täideti kohtutäituri kaasabil, on kohtutäituril kohustus teha tema

pädevuses olevad ametitoimingud, et saavutada hagi tagamise abinõude toime lõppemine. Hagi

tagamise abinõuna määratud kohtuliku hüpoteegi tühistamisele kehtivad erireeglid,

TsMS § 388 lg 6 (vt Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 20).

30. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

31. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)