2-16-17884/102 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(16)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-16-17884

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2021. a, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu ühisvara jagamiseks ning B.B.

vastuhagi ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.A. apellatsioonkaebus ja B.B. vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. apellatsioonkaebusel 3500 eurot

B.B. vastuapellatsioonkaebusel 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Karin Ploom

Kostja: B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 21. juuli 2020. a otsus muutmata.

2(16)

2. Jätta A.A. apellatsioonkaebus ja B.B. vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Keelduda B.B. 26. oktoobri 2020. a apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendite

vastuvõtmisest.

4. Jätta apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud

poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 28. novembril 2016 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu,

milles palus jagada poolte (endiste abikaasade) ühisvara.

1.1.

Hagiavalduse ning selle hilisemate täpsustuste ja täienduste kohaselt sõlmiti poolte

abielu X ning lahutati X. Abieluvaralepingut ei ole pooled sõlminud.

Poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised õigused, kohustused ja esemed: X asuv X kinnistu

registriosa numbriga X (X kinnistu); X korteriomand registriosa numbriga X (X

korteriomand); X asuv kinnistu registriosa numbriga X (X kinnistu); sõiduauto Audi A6

(registrimärk X; Audi A6); sõiduauto SAAB 9-5 (registrimärk X; SAAB); mootorratas

Yamaha XJR 1300 (registrimärk X; Yamaha); X (likvideerimisel; registrikood X; X) osa;

X aadressil X asunud kodune vallasvara (kodune vara ja sisustus); poolte pangakontodel

4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha ning AS-iga SEB Pank (SEB pank) 2. aprillil 2004

sõlmitud laenulepingust nr X (2004. a laenuleping) tulenevad kohustused ja 2. augustil

2013 sõlmitud laenulepingust nr X (2013. a laenuleping) tulenevad kohustused.

1.2.

Sõiduautode Audi A6 ja SAAB ning mootorratta Yamaha ühisvarana jagamise osas

sõlmisid pooled menetluses kompromissi, mille maakohus 5. augusti 2019. a määrusega

kinnitas (III kd, tl-d 192–193). See kohtumäärus on jõustunud.

1.3.

Muu ühisvara palus hageja jagada kokkuvõttes selliselt, et jätta X korteriomand

(väärtus 73 000 euro) kostja ainuomandisse; X kinnitu (17 000 eurot) hageja

ainuomandisse; X osa (7956 eurot) hageja ainuomandisse; kodune vara ja sisustus (4500

eurot) kostja ainuomandisse, 2013. a laenulepingust tulenev kohustus 35 684 eurot 39 senti

(4. oktoobri 04.10.2019. a seisuga) kostja lahusvarasse; kostja pangakontodel olnud raha

3(16)

1104 eurot 27 senti jätta kostja ainuomandisse ja hageja pangakontol olnud raha 1976 eurot

94 senti hageja ainuomandisse.

Kuna kostja võõrandas menetluse kestel hageja nõusolekuta X kinnistu 124 000 euro eest,

palus hageja perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel mõista kostjalt ühisvara hulka välja

hüvitise 124 000 eurot. Seonduvalt kostja vastuväidetega märkis hageja, et kostja ei

omandanud X kinnistut kinke teel. Kinkelepingu vältimatuks eelduseks on see, et omand

on üle antud tasuta käsutusega, kuid käesoleval juhul ei olnud tegemist tasuta käsutusega

ning 2. aprilli 2004.a kinkeleping on selles osas näiline. Eelmärgitut arvestades on

põhjendatud ka PKS § 34 lg 3 kohane hüvitisnõue seoses X kinnistu võõrandamisega

kostja poolt.

Samuti palus hageja mõista kostjalt ühisvara hulka välja X kinnistu kasutuseelised

ajavahemiku alates 4. märts 2015 kuni 1. mai 2019 eest summas 19 750 eurot, jagada see

kasutuseeliste nõue poolte vahel võrdsetes osades ja mõista hageja kasuks välja

kasutuseelised 9875 eurot.

Kokkuvõttes palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara

väärtuse ja ühisvara väärtuse vähendamise eest hüvitise 101 302 eurot 13 senti.

1.4.

Hageja palus kohustada kostjat andma nõusolekud X kinnistu hageja

ainuomandisse üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja omanikukannete

muutmiseks kinnistusraamatus.

1.5.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja vaidles esitatud vastustes osaliselt vastu hageja väidetud ühisvara

koosseisule ning hageja poolt välja toodud esemete väärtusele.

4. detsembril 2018 esitas kostja vastuhagi, mida on menetluses hiljem täpsustanud.

2.1.

X kinnistu ei kuulunud kostja hinnangul ühisvara hulka. See kinnisasi oli kostja

lahusvara, kuna kostja omandas selle kinke teel. Hagejal puudub seetõttu ka PKS § 34 lg

3 kohane hüvitisnõue seoses X kinnistu võõrandamisega. Selle kinnistu müügist saadud

raha arvel tasus kostja 2004. a laenulepingu järgse viimase osamakse 2241 eurot 14 senti

ning lisaks 2013. a laenulepingust tulenevaid kohustusi 12 000 euro ulatuses. Selles osas

kasutas kostja X kinnistu müügist saadud raha ühisvara huvides.

2.2.

Samas kuulus või kuulub poolte ühisvara hulka lisaks hageja nimetatule veel

mootorsaan LYNX GLX5900 SYNCRO (mootorsaan) ja haagis MAZ 8114 (haagis).

2.3.

Ühisvarasse kuuluv X osa on kostja hinnangul väärt vähemalt 54 795 eurot. Kui

kohus leiab, et osa väärtus on väiksem kui 54 795 eurot, siis on hageja selle osa väärtust

pärast abielu lahutamist süüliselt vähendanud ning kostja palub mõista hagejalt PKS § 34

lg 3 alusel ühisvara hulka hüvitise, mille suurus on 54 795 euro ja kohtu poolt tuvastatava

X osa väärtuse vahe. Hageja on X osaniku ja juhatuse liikmena teinud tegusid, mis

kahjustavad ühingu varalist seisundit.

2.4.

Hageja esitatud X kinnistu kasutuseeliste hüvitamise nõue on alusetu ka põhusel,

et kostja ei ole teinud hagejale takistusi kinnisasja kasutamiseks ja kasutuseeliste

hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

4(16)

2.5.

Kostja vastuhagis märgitud haagis on hõlmatud ülalviidatud kompromissiga, mille

maakohus 5. augusti 2019. a määrusega kinnitas.

Mootorsaani eest palus kostja mõista hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka hüvitise

1500 eurot.

2.6.

Ühisvara palus kostja kokkuvõttes jagada selliselt, et tema ainuomandisse jäävad

X korteriomand (73 000 eurot), kodune vara ja sisustus (4500 eurot), 2013. a

laenulepingust tulenev võlgnevus 35 684 eurot 39 senti (4. oktoobri 2019. a seisuga) ja

pangakontol 4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha 1105 eurot 27 senti. Hageja

ainuomandisse palus kostja jätta X kinnistu (17 000 eurot), X osa (54 795 eurot), hageja

pangakontol olnud raha 1976 eurot 94 senti ning hüvitisnõude hageja vastu 1500 eurot.

Kostja palus hüvitada talle PKS § 34 lg 2 alusel ühisvara arvelt 52 442,39 eurot

(s.o ühisvarasse kuuluvate laenukohustuste täitmine ja X korteriomandi remondifondi

maksed). Poolte ühisvaras on kostja arvestuste kohaselt 86 513 euro 93 sendi eest rahalisi

kohustusi ja 153 877 euro 21 sendi eest vara. Ühisvara jagamise tulemusena peaks kostjale

jääma 33 681 euro 64 sendi (67 363,28 eurot × 50%) ulatuses vara ning hagejale 86 124

euro 3 sendi (33 681,64 eurot + 52 442,39 eurot) ulatuses vara. Kuivõrd kostjale jääb

ühisvara jagamise tulemusena 41 590 euro 30 sendi ulatuses rohkem vara, tuleb PKS § 37

lg 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 3 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis

41 590 eurot 30 senti.

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu.

Ühisvarasse kuuluva X osa väärtust tuleb arvestada summas 7956 eurot, kuna kostja ei ole

tõendanud, et X on nõue hageja vastu. Käesolevas menetluses ei saa kohus ka tuvastada X

nõude olemasolu või puudumist hageja vastu. Hageja ei ole X väärtust süüliselt

vähendanud ja kostja hüvitisenõue tuleb jätta rahuldamata. Kui hageja on X kontolt

sularaha välja võtnud, siis on see läinud ühisvara hulka (enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1) ja kasutatud perekonna ühisteks vajadusteks.

Põhjendatud ei ole ka teised kostja poolt ühisvara vastu esitatud hüvitisnõuded.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 21. juuli 2021. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi

osaliselt.

Maakohus luges poolte ühisvaraks järgmised esemed:



X korteriomandi väärtusega 73 000 eurot;



X kinnistu väärtusega 17 000 eurot;



X kinnistu väärtusega 124 000 eurot;



X osa väärtusega 7956 eurot;



koduse vara ja sisustuse väärtusega 4500 eurot;



2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse (laenujäägi) 34 071 eurot 54 senti;



Hageja pangakontol (SEB pangas) 4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha

1976 eurot 94 senti;



Kostja pangakontodel (SEB pangas ja Swedbank AS-is) 4. märtsi 2015. a

seisuga olnud raha kokku 1104 eurot 27 senti;



Mootorsaani eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 1500 eurot;

5(16)



X osa väärtuse vähenemise eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 48 764 eurot;



Hüvitise kostjale lahusvara arvelt ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise eest

summas 28 135 eurot 67 senti.

Kohus mõistis hagejalt ühisvara hulka välja hüvitised 1500 eurot ja 48 764 eurot ning

kostjalt hüvitise 109 758 eurot 86 senti.

Kohus lõpetas abikaasade ühisomandi ülalnimetatud varaesemete osas ja jagas ühisvara

järgmiselt:



Hageja ainuomandisse jäid X kinnistu väärtusega 17 000 eurot; X osa

väärtusega 7956 eurot; hageja pangakontol olnud raha 1976 eurot 94 senti;

mootorsaani eest hagejalt välja mõistetav hüvitis 1500 eurot ning X osa väärtuse

vähenemise eest hagejalt väljamõistetav hüvitis 48 764 eurot.



Kostja ainuomandisse jäid X korteriomand väärtusega 73 000 eurot; kodune

vara ja sisustus väärtusega 4500 eurot; kostja pangakontodel olnud raha summas

1104 eurot 27 senti; X kinnistu eest kostjalt väljamõistetav hüvitis 109 758 eurot

86 senti ning 2013. a laenulepingust tulenev võlg 34 071 eurot 54 senti.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja

hüvitise 24 479 eurot 49 senti, kohustas hagejat andma kostjale nõusolek X korteriomandi

kostja

ainuomandisse

üleandmiseks

vajaliku

asjaõiguslepingu

sõlmimiseks

ja

omanikukannete muutmiseks kinnistusraamatus ning kostjat andma nõusolek X kinnistu

hageja ainuomandisse üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja

omanikukannete muutmiseks kinnistusraamatus.

Muus osas jättis maakohus poolte nõuded rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis kohus

nende endi kanda ning mõistis kostjalt riigi tuludesse välja menetluskulu (ekspertiisikulu)

katteks 1000 eurot ning märkis, et välja mõistetud menetluskulu maksmisega viivitamise

korral tuleb kostjal tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.1.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata 4. märtsi

2015. a seisuga, mil lahutati poolte abielu. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb

lähtuda vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseadusest (PKS1995), mille § 14 lg 1

kohaselt oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sama seaduse

§ 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti

tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. PKS1995 § 18 lg 2 teine

lause sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse

ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Ühisvara koosseisu kuuluvad X korteriomand ja X kinnistu. Poolte vahel ei ole vaidlust

nimetatud kinnisasjade kuulumise üle ühisvarasse, samuti asjade väärtuse üle. Ühisvarasse

kuulub ka X X asunud kodune vara ja sisustus, mille väärtuseks on pooled hinnanud 4500

eurot.

Mootorsaani varaühisuse varasuhte lõppemise ajal (abielu lõppemise ajal) varana enam

alles ei olnud. Kohus leidis, et mootorsaan on hageja poolt võõrandatud osadena ilma teise

abikaasa nõusolekuta. Seetõttu peab hageja PKS § 34 lg 3 alusel vara vähenemise

hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Mootorsaani turuhinnale 1500 eurot ei ole

6(16)

vastuväiteid esitatud. Mootorsaani ühisvarasse kuuluva varaesemena jagada ei saa, kuna

seda pole olemas.

Kohus luges ühisvara hulka kuulvaks ka X kinnistu. Tõenditest nähtub, et hageja ja kostja

poolt SEB pangaga (toonane AS Eesti Ühispank) 2. aprillil 2004 sõlmitud laenulepingu

alusel väljastati kostja pangakontole laen 350 000 krooni. Samal päeval kandis kostja C.C.

(kinkija) kontole 278 121 krooni 39 senti ja 5. aprillil 2004 veel 46 984 krooni 57 senti.

C.C. pangakontolt nähtub nii raha laekumine kinkija kontole kui ka väljamakse tegemine

pangale. Kinkija on vabanenud kohustustest panga ees 2. aprillil 2004 sõlmitud

laenulepingu alusel kostja kontole laekunud laenuraha arvel.

Hageja ja kostja on võetud laenukohustust tasunud kogu abielu kestel ja kohustus kuulub

ühisvarana jagamisele ka käesolevas menetluses. Kinkelepingu nimel all on seega tehtud

tasuline tehing rahalise vastusooritusega. Kohtupraktika kohaselt (eelkõige Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11) saab PKS1995 § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks

lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest

(VÕS § 259 lg 1) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab

teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata.

Kinkelepingu alusel omandatud ese ei kuulu PKS1995 § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara

hulka, kui kinkega kaasneb ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotab

tehing kinke iseloomu PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandab abielu

ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täidab abikaasade ühisvara arvel

kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu. Käesoleval

juhul ei ole küll tegemist olukorraga, kus üks abikaasa täitis abikaasade ühisvara arvel

kinkija kohustused, vaid abikaasad võtsid ühisvarasse kohustuse, mille nad täitsid.

Kohus märkis, et vara lugemisel abikaasade ühisvara hulka tuleb arvestada ka selle vara

sihtotstarvet ja omandamise eesmärki. X kinnistu omandamise ajaks oli poolte abielu

kestnud 10 aastat ning jätkus pärast veel vähemalt 10 aastat. Pooltel oli mitu ühist last, kes

nendega koos sellel kinnistul elasid. Väited ja tõendeid selle kohta, kes on kandnud kulusid

hoone parendamiseks, akende vahetamiseks vm kohta ei oma äramuutvat tähendust, et

kinnistu omandati abikaasade poolt rahalise soorituse eest ja abikaasade ühisvarasse.

Kohus leidis, et määravat tähtsust pole ka asjaolul, et kinkelepingu järgi (p 4) oli

tehinguväärtus ehk kinnistu väärtus 400 000 krooni, kuid hageja ja kostja võtsid pangalt

laenu 350 000 krooni, mis kinkija kontole kanti. Pooled võivad tehingu väärtust määratleda

omavahelisel kokkuleppel. Tegemist on summadega, mis ei erine üksteisest oluliselt ja

kuuluvad samasse suurusjärku.

Kostja on X kinnistu 17. mail 2019 võõrandanud 124 000 euro eest. Seega seda varaeset

enam ühisvaras ei ole ja PKS § 34 lg 3 alusel tuleb ühisvarasse hüvitada ühisvara väärtuse

vähenemine ehk ostuhind 124 000 eurot.

Ühisvara hulka kuulub X osa. Kohus leidis, et osa väärtus ühisvara jagamise ajale lähima

ajahetke seisuga (ekspertiisi teostamise seisuga) on 7956 eurot. Kohus hindas osa väärtust

selliselt, et ühisvara jagamise ajal puudub ühingul nõue hageja vastu.

Hageja on tõenditest nähtuvalt otsustatud kostja nõusolekuta X likvideerimismenetluse

algatamise ja likvideerija määramise. X registrist kustutamine on toimunud õigusvaselt ja

X raamatupidamisdokumendid on osutunud kättesaamatuks. X osa väärtuse määramisel ei

7(16)

saa käesoleval ajal lähtuda väärtusest koos ühingu nõudega hageja vastu, kuna selle nõude

tegelik realiseerimine ja kaitsmine ei ole võimalik hageja poolt algatatud

likvideerimismenetluse tõttu. Selline hageja tegevus on olnud süüline.

X osa väärtus koos nõudega hageja vastu oleks 56 720 eurot. Kostja on esitanud nõude, et

kui kohus tuvastab, et X osa väärtus on väiksem kui 54 795 eurot, on kostja palunud mõista

hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka välja hüvitise osa väärtuse vähenemise eest.

Kohus leidis, et osa väärtuse vähenemise eest tuleb PKS § 34 lg 3 alusel ühisvarasse välja

mõista hüvitis 48 764 eurot (56 720–7956).

Kohus leidis, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad PKS § 25 järgi ka poolte

pangakontodel ja -hoiustel 4. märtsi 2015. a seisuga olnud rahasummad, hageja

pangakontol oli 1976 eurot 94 senti ning kostja kontodel kokku 1104 eurot 27 senti.

4.2.

Samuti kuuluvad ühisvarasse kostja poolt 2013. a-l SEB pangaga sõlmitud

laenulepingust tulenevad kohustused panga ees. Selle laenukohustuse makseid on tasunud

kostja, abielu lõppemise järgsel perioodil (alates 1. märtsist 2015) on kostja tasunud kokku

25 428 eurot 1 sent, sh 12 000 eurot X kinnistu müügist laekunud rahast. Selle laenulepingu

järgi on täitmata rahaline kohustus SEB panga ees 34 071 eurot 54 senti, mis kuulub poolte

ühisvarana jagamisele. 2004. a laenulepingust (ja selle lisadest) tulenevad kohustused

panga ees on X kinnistu müügist laekunud rahast tasutud ning ühisvara jagamisel selle

lepingu järgi kohustused puuduvad.

Kostja poolt PKS § 34 lg 2 alusel ühisvara vastu esitatud hüvitisenõuded kuuluvad

rahuldamisele kokku 28 135 euro 67 sendi ulatuses, sh 2004. a laenulepingu täitmiseks

lahusvara arvel SEB pangale tasutud 13 986 eurot 65 senti, 2013. a laenulepingu täitmiseks

SEB pangale tasutud 10 789 eurot 90 senti ning X korteriomandi remondifondi makseteks

tasutud 3359 eurot 12 senti.

Hageja poolt ühisvara vastu esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõuet ei pidanud kohus

põhjendatuks. Pooled elasid X kinnistul ühise perena kuni oktoobrini 2014, mil hageja

ühisest elukohast lahkus. Hea usuga põhimõttega olnuks kooskõlas, et vähemalt abielu

lahutamisel oleks hageja avaldanud kostjale soovi kasutada senist elukohta või saada

sellest kasu. Arvestades kinnistu suurust ja seisundit, olnuks võimalik korraldada elamine

ka mõlemale lahutatud abikaasale. Kinnistul elasid jätkuvalt poolte ühised lapsed.

Käesolevas asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendatud hageja soovi kasutada X kinnistul

asunud elamut pärast seda, kui ta poolte ühisest elukohast lahkus või soovi sõlmida

sellekohast kokkulepet. Samuti ei ole tõendatud, et kostja takistas hagejal kinnisasja

kasutamist. Ei ole tõendatud, et hageja oli kohustatud loovutama perekonna eluaseme

ainukasutamiseks kostjale (PKS § 23 lg 2).

4.3.

Pooltel ei ole ühisvara esemelise jagamise osas erimeelsusi. Pooled on samal

seisukohal, et ühisvaras olev X korteriomand, kodune vara ja sisustus, 2013. a

laenulepingust tulenev kohustus SEB panga ees ja kostja pangakontodel olnud raha jääb

kostja ainuomandisse. X kinnistu, X osa ja hageja pangakontol olnud raha jäävad hageja

ainuomandisse. Kohus jaotas need varaesemed ja kohustused vastavalt eelmärgitule.

Hagejalt tuleb PKS § 34 lg 3 alusel välja mõista hüvitis ühisvarasse X kinnistu väärtuse

hüvitamiseks. Kinnistu müügihind oli 124 000 eurot, millest 14 241 euro 14 sendi ulatuses

8(16)

on tasutud ühisvarasse kuuluvatest laenulepingutest (SEB pangaga sõlmitud

laenulepingud) tulenevaid kohustusi. Seega on kostjalt ühisvarasse väljamõistetava

hüvitise suurus 109 758 eurot 86 senti.

Poolte ühisvarasse PKS § 34 lg 3 alusel välja mõistetavad hüvitised arvatakse ühisvara

hulka. Seega tuleb ühisvara hulka arvata hagejalt mootorsaani eest välja mõistetav hüvitis

1500 eurot ja X osa eest välja mõistetav hüvitis 48 764 eurot ning kostjalt X kinnistu eest

väljamõistetav hüvitis 109 758 eurot 86 senti. Kummagi poole hüvitise maksmise

kohustuse jättis kohus selle poole kanda, kelle tegevuse tõttu on hüvitise maksmise

kohustus tekkinud.

4.4.

Hagejale jäi eelmärgitut arvestades vara ja ühisvarasse makstavaid hüvitisi kokku

77 196 euro 94 sendi väärtuses (X kinnistu 17 000 eurot, X osa 7956 eurot, raha

pangakontol 1976 eurot 94 senti ning hüvitised ühisvarasse 1500 eurot ja 48 764 eurot).

Kostjale jäi vara, kohustusi ja ühisvarasse makstavaid hüvitisi kokku 154 291 euro 59

sendi väärtuses (X korteriomand; kodune vara ja sisutus 4500 eurot; raha pangakontodel

1104 eurot 27 senti; hüvitis X kinnistu eest 109 758 eurot 86 senti; kohustus SEB panga

ees - 34 071 eurot 54 senti). Lisaks sellele on kostjal PKS § 34 lg 2 alusel ühisvara vastu

nõue 28 135 euro 67 sendi ulatuses.

Poolte võrdsuse saavutamiseks PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 3 alusel mõistis kohus

kostjalt hageja kasuks välja vähemsaadu tasaarvestamiseks 24 479 eurot 49 senti.

4.5.

Poolte menetluskulude jaotamisel lähtus maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 164 lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 10. septembril 2020. a esitatud apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus luges poolte ühisvaraks mootorsaani eest hagejalt

välja mõistetava hüvitise 1500 eurot ja X osa väärtuse vähenemise eest hagejalt välja

mõistetava hüvitise 48 764 eurot, mõistis nimetatud hüvitised hagejalt välja ühisvara hulka

ning jättis need ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse. Samuti palub hageja tühistada

maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hageja menetluskulud hageja enda kanda.

Hageja palub jagada ühisvara selliselt, et hageja ainuomandisse jäävad X kinnistu (väärtus

17 000 eurot); X osa (väärtus 7956 eurot) ja hageja pangakontol 4. märtsi 2015. a seisuga

olnud raha 1976 eurot 94 senti. Kostja ainuomandisse palub hageja jätta X korteriomandi

(väärtus 73 000 eurot); koduse vara ja sisustuse (väärtus 4500 eurot); kostja pangakontodel

4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha 1104 eurot 27 senti; X kinnistu eest väljamõistetava

hüvitise 109 758 eurot 86 senti ja 2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse 34 071 eurot

54 senti. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks vähemsaadu eest välja hüvitis 49 611

eurot 49 senti. Samuti palub hageja rahuldada kasutuseeliste hüvitamise nõude ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja 4937 eurot 50 senti. Kõik menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

5.1.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja ühisvara (X osa) väärtust süüliselt

vähendanud ning maakohus on vääralt mõistnud hagejalt ühisvara hulka välja hüvitise

48 764 eurot. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes välja selgitamata nõude

lahendamiseks olulised asjaolud, eelkõige PKS § 34 lg 3 eeldused. Samuti on maakohus

9(16)

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on toonud kaasa kostja nõude ebaõige

rahuldamise.

Otsusest ei selgu, millest on kohus järeldanud, et X osa väärtuse vähenemise eest on PKS

§ 34 lg 3 kohase nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Otsus ei ole selles osas seaduslik

ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Samuti on ekslik kohtu järeldus, et X nõuet hageja vastu

ei ole võimalik realiseerida hageja poolt algatatud likvideerimismenetluse tõttu. Tõenditest

nähtub, et hageja algatatud likvideerimismenetlust ei ole lõpuni viidud ning X ei ole

likvideeritud. Kohus ei saanud asuda käesolevas menetluses tuvastama, kas X nõuet hageja

vastu ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et nõue on perspektiivitu. Seejuures pole kohus

arvestanud hageja vastuväidetega ega tõenditega, tehes järeldusi sisuliselt vaid X

majandusaasta aruannete pinnalt. Hageja esitas kohtule tõendid selle kohta, millised olid

X kohustused hageja ees ning need kohustused tuleb maha arvestada ettevõtet varast

(nõudest seotud osapoole vastu).

Samuti leiab hageja, et ühisvara ei ole vähenenud. Olukorras, kus hageja on kostja

hinnangul saanud aastate vältel Xist sularaha summas 69 952 eurot 43 senti (kas

õiguslikult alusel või mitte), muutus see ühisvaraks. Hageja ei ole seega ühisvara

kahjustanud ja selle väärtust vähendanud. Tõenditest nähtub, et raha kasutati ühisvara

huvides, mh ühisvarasse kuulunud sõiduautode (Audi A6 ja SAAB) ostmiseks. Xist

saadud raha on muutunud ühisvara osaks.

Kohus ei ole tuvastanud ega põhjendanud, milles seisneb hageja süüline käitumine, mis on

põhjuslikus seoses ühisvara väidetava vähenemisega. X likvideerimismenetluse

alustamine ega äriühingu dokumentide üleandmine likvideerijale ei saa olla hagejale

etteheidetavad rikkumised ning nendel tegudel puudub ka põhjuslik seos ühisvara väärtuse

vähenemisega.

5.2.

Kohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude.

Kohus jättis arvestamata, et poolte vahel oli vaidlus X kinnitu omandiõiguse üle. Kostja

on olnud kogu aeg seisukohal, et kinnistu on tema lahusvara (millele hagejal omandiõigus

puudub). Sellises olukorras ei ole võimalik hagejal loobuda omandiõiguse teostamisest,

vaid see on kostja poolt olnud takistatud. Hagejale ei saa ette heita omandiõiguse

teostamata jätmist ning selle eest hüvitise nõudmist.

Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et X kinnistu kasutamine oli takistatud mh põhjusel,

et abielu lõppemise tõttu ei olnud pooled võimelised elama koos ühel kinnisasjal. PKS §

23 lg 2 järgi on ette nähtud eraldi nõudealus juhuks, kus üks abikaasa on sunnitud

loovutama perekonna eluaseme ainukasutamiseks teisele abikaasale.

5.3.

Kohus on ebaõigesti mõistnud ühisvara hulka hüvitise mootorsaani eest. Kohus ei

ole põhjendanud, miks tuleb kostja nõue rahuldada ning miks tuleb lugeda nõude suuruseks

1500 eurot. Kohus on jätnud kostja kõik vastuväited tähelepanuta. Mootorsaan ei olnud

tehniliselt korras, see oli sisuliselt amortiseerunud ning seda oli võimalik võõrandada

üksnes varuosadeks. Hageja võõrandas mootorsaani abielu jooksul (selle üle pooled

menetluses ei vaielnud) ning sellest laekunud rahalised läks poolte ühisvara hulka.

Võõrandamistehingu tagajärjel ühisvara väärtus ei vähenenud, muutus üksnes ühisvara

koosseis (mootorsaani asemel oli raha). Järelikult on PKS § 34 lg 3 eeldused täitmata.

10(16)

5.4.

Menetluskulud oleks tulnud maakohtul jätta TsMS § 164 lg 2 alusel täies ulatuses

kostja kanda. Pooled oleksid saanud ühisvara jagada poolte kokkuleppel, kui kostja ei

oleks asunud väitma, et X kinnistu on tema lahusvara, ega esitanud X osa väärtuse

väidetava vähenemise osas hüvitisenõuet. Kostja tegevus käesolevas menetluses on olnud

pahatahtlik ning ebaõiglane on jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja palub jätta hageja

apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ning kaebuse läbivaatamise korral rahuldamata.

7. Kostja esitas 19. oktoobril 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada osades, milles maakohus:



luges poolte ühisvaraks X kinnistu;



jättis poolte ühisvara hulka arvestamata kostjale kuuluva hüvitise tasumise

nõude 14 241 eurot 14 senti;



mõistis otsuse põhjendavas osas kostjalt ühisvara hulka alusel välja hüvitise

124 000 eurot ning otsuse resolutsioonis hüvitise 109 758 eurot 86 senti;



jättis kostja ainuomandisse X kinnistu eest väljamõistetava hüvitise 109 758

eurot 86 senti;



mõistis kostjalt hageja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja

hüvitise 24 479 eurot 49 senti;



otsustas jätta ülejäänud kostja nõuded rahuldamata;



lugedes X kinnistu poolte ühisvaraks, jättis abikaasade osade võrdsusest kostja

kasuks kõrvale kaldumata;

Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega:



lugeda poolte ühisvara hulka hüvitis kostja poolt lahusvara arvelt ühisvaral

lasuvate kohustuste täitmise eest 42 376 eurot 81 senti;



mõista hagejalt kostja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja

hüvitis 37 520 eurot 51 senti;



kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et X kinnistu on poolte ühisvara,

palub kostja kalduda abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale selliselt,

et nimetatud kinnistu müügist saadud 124 000 eurost jääb 50 393 eurot 60 senti

hagejale ning 73 606 eurot 40 senti kostjale

Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

7.1.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel

rikkunud PKS1995 § 14 lg-t 1 ja § 15 lg-t 1 ning kohaldanud ebaõigesti AÕS § 119 lg-t 1 ja

VÕS § 259 lg-t 1, lugedes põhjendamatult poolte ühisvara hulka X kinnistu. X, kinnistu

on PKS1995 § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara, mistõttu on kohus PKS § 34 lg-t 3 ebaõigesti

kohaldades mõistnud kostjalt ühisvara hulka välja hüvitise summas 124 000 eurot.

Kostja nõustub maakohtuga järeldustega selles, et 2. aprilli 2004. a kinkeleping on kehtiv

tehing, st tegemist ei ole tühise (sh näiliku) tehinguga. Ka hageja ei ole enda

apellatsioonkaebuses seda maakohtu seisukohta vaidlustanud. Seega tekkis kostja omand

kinnistule tasuta käsutuse, mitte tasulise käsutuse tulemusena. 2. aprilli 2004

kinkelepingust nähtuvalt ei ole kostja võtnud C.C. ees mistahes vastusoorituse tegemise

kohustust, s.o tegemist on vastusoorituseta tehinguga. Vastusoorituste tegemine ei ole

11(16)

kinkelepingust nähtuvalt ka selle lepingu sõlmimise ega täitmise eeldus. AÕS § 119 lg 1

järgi peab kinnisasja omandamisele suunatud kohustustehing olema notariaalselt tõestatud.

Kostja vastusoorituse tegemise kohustus peaks seega nähtuma kinkelepingust endast.

Kinkelepingu sõlmimise järgselt toimunud isikute omavahelised arveldused jm toimingud

ei ole käsitletavad kinkelepinguga seotud tahteavalduste või toimingutena, kuna need ei

ole tehtud notariaalselt tõestatud vormis, samuti ei ole ajaliselt hilisemate toimingutega

võimalik muuta kinkelepingus C.C. poolt avaldatud tahet.

Kostja poolt pärast kinkelepingu sõlmimist koos hagejaga ühisvara hulka võetud laenu

arvelt tehtud ülekanded C.C.le (kokku 20 778 eurot 6 senti (325 105, 96 krooni)) ei ole

võimalik käsitleda kinkelepingu järgse sooritusena.

Kinkelepingut ei muuda müügilepinguks ka selle p 2.3, mille kohaselt lõppevad kingisaaja

(kostja) ja hageja poolt laenulepingu sõlmimisega SEB panga nõuded kinkija vastu ja

seetõttu on hüpoteegipidaja hüpoteegi osas nõus tagatavate nõuete muutmisega. Maakohus

jättis tähelepanuta, et kinkelepingu p 2.3 kohaselt lõppesid väidetavad SEB panga nõuded

C.C. vastu seoses laenulepingu sõlmimisega, mitte kinkelepingu sõlmimisega.

Kinketehingul kui sellisel ei olnud seega mistahes vastusooritust.

Lisaks on hageja ise hagiavalduses kinnitanud ja tunnistanud X kinnistu kuulumist kostja

lahusvara hulka. Vastasel juhul ei oleks hageja taotlenud kinnistu arvamist poolte ühisvara

hulka, vaid oleks väitnud, et tegemist on poolte ühisvaraga.

Ka hageja allkiri SEB pangaga 2. aprillil 2004 sõlmitud laenulepingul kinnitab hageja

teadlikkust asjaolust, et kostja omandab X kinnistu enda vanematelt kinklepingu alusel

lahusvarana. Laenulepingu p-s 10.1 on mh viide 2. aprillil 2004 tõestatavale

kinkelepingule ja kostjale kui pantijale. Kui kinnistu oleks kingitud pooltele ühisvarasse,

oleks laenulepingusse pantijaks lisaks kostjale märgitud ka hageja. Lähtudes teadmisest,

et X kinnistu kuulus kostja lahusvara hulka, on pooled täitnud ka 2. aprilli 2004. a

laenulepingust tulenevaid kohustusi SEB panga ees. Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid

ega neid kinnitavad tõendeid hinnanud, rikkudes oluliselt TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t

8.

7.2.

Alternatiivselt, isegi kui lugeda X kinnistu poolte ühisvaraks, tuleb abikaasade

osade võrdsusest kostja kasuks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda. Maakohus on

jätnud kostja 8. aprilli 2020. a menetlusdokumendis sisalduva vastava taotluse

põhjendamatult lahendamata.

7.3.

Kuna X kinnistu oli kostja lahusvara, vähendas kohus otsuses põhjendamatult

14 241 euro 14 sendi võrra kostja PKS § 34 lg 2 kohast hüvitisnõuet, mis seondub ühisvara

hulgas olnud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega kostja lahusvara

arvel. Lahusvara müügist saadav raha on PKS § 27 lg 2 p 3 alusel samuti lahusvara ehk

kostja lahusvaraks oli ka tema lahusvara hulka kuulunud X kinnistu müügist saadud raha.

Seega on kostja oma lahusvara arvel pärast abielu lahutamist tasunud laenulepingust

tulenevaid kohustusi kokku 39 017 eurot 69 senti (16 227,79 + 22 789,90), mille ulatuses

on kostjal PKS § 34 lg 2 alusel hüvitisnõue ühisvara suhtes. Koos X korteriomandi

remondifondi maksete hüvitamise nõudega on kostja PKS § 34 lg 2 järgne nõue 42 376

eurot 81 senti (39 017,69 + 3359,12). Kohus on (otsuse p-s 2.11) ebaõigesti tuvastanud, et

kostja PKS § 34 lg 2 järgne hüvitisnõue on vaid 28 135 eurot 67 senti.

12(16)

Lugedes X kinnistu poolte ühisvaraks, mõistis maakohus ebaõigesti kostjalt tasaarvestuse

tulemusena hageja kasuks välja hüvitise 24 479 eurot 49 senti. Ühisvara jagamise

tulemusena tuleb hoopis hagejalt mõista kostja kasuks välja hüvitis 37 520 eurot 51 senti.

8. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata

ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuste väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning nii

apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejalt tuleb mootorsaani

eest ühisvarasse välja mõista hüvitis 1500 eurot ja X osa väärtuse vähenemise eest hüvitis

48 764 eurot, samuti selle üle, kas X kinnistu kuulus poolte ühisvara hulka, ning kui kuulus,

siis kas hagejal on õigus saada hüvitist selle kinnistu kasutuseeliste eest ning kas selle vara

osas tuleb abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. Lisaks on hageja

vaidlustanud maakohtu määratud menetluskulude jaotuse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal menetlusõiguse normide

rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Apellatsioonkaebustes kordavad pooled suures

osas oma varasemas menetluses esitatud väiteid, selgitusi ja arusaamu õiguslikust

olukorrast. Maakohus on enamust poolte õiguslikku tähtsust omavatest väidetest otsuses

piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks neile

veelkord vastata.

11. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt

järgmist.

11.1. PKS § 34 lg-st 3 tuleneb, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu

või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara

vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Maakohus on õigesti leidnud, et

hageja on X osa väärtust süüliselt vähendanud ning mõistnud sellest lähtudes hagejalt

ühisvara hulka välja hüvitise 48 764 eurot. Kohus on PKS § 34 lg 3 kohase nõude

rahuldamise eeldused tuvastanud ning neid järeldusi otsuses ka nõuetekohaselt

(TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendanud.

11.1.1. Hageja süüline käitumine seisneb eelkõige selles, et ta on võtnud 18. aprillil 2016,

seega pärast poolte abielu lahutamist, kostja teadmata vastu otsuse X majandustegevus

lõpetada ning alustada likvideerimismenetlust. Ringkonnakokohus möönab, et

likvideerimismenetluse alustamine iseenestst ei pruugi olla põhjustanud ühisvara väärtuse

vähenemist. Samas tuleb esitatud ja kogutud tõendite põhjal järeldada, et hageja tegevuse

vähemalt üheks eesmärgiks on olnud X osa väärtuse vähendamine selliselt, et äriühing

likvideeritakse ja kustutatakse registrist hageja võlga (X ees) sisse nõudmata, samuti teha

selle X nõude realiseerimine oluliselt raskendatuks või võimatuks.

13(16)

Hageja ei ole määranud X likvideerijaks ennast (või kostjat), vaid ühinguga varasemalt

mitte seotud D.D., kes avalikult kättesaadavast teabest nähtuvalt osutab Vest Consulting

Büroo nime alt "koormavaks" muutunud ettevõtete likvideerimisteenust, kassajäägi

likvideerimise teenust jmt (II kd, tl-d 145–147). Asja materjalidest ei nähtu, et D.D. oleks

läbi viinud seaduse nõuetele vastava likvideerimismenetluse, sh avaldanud väljaandes

Ametlikud Teadaanded äriseadustiku § 212 lg-te 1 ja 3 kohase likvideerimisteate.

Likvideerija D.D. koostatud dokumentidest ei nähtu, milliseid väidetavaid võlausaldajate

nõudeid on väidetavalt rahuldatud ning mis on saanud X rahalistest nõuetest seotud

osapoolte, eelkõige hageja vastu. D.D. koostatud likvideerimise lõppbilansi ja vara

jaotusplaani kohaselt ei ole pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ühingul

mistahes vara. Samas oli X ekspert E.E. järelduste kohaselt veel 30. juuni 2015. a seisuga

hageja vastu nõue 81 274 eurot (IV kd, tl-d 2–5). Selline nõue nähtub ka 30. juunil 2015.

a hageja enda poolt registripidajale esitatud X 2014. a majandusaasta aruandest (I kd, tl-d

107–122).

X oli seega ilmselgelt jaotamata vara vähemalt nõuete näol hageja vastu, milliseid ei ole

likvideerija D.D. hagejalt sisse nõudnud. Hageja oli koos kostjaga X ainus osanik. Seega

sai D.D. tegutseda X likvideerimisel üksnes hageja teadmisel ja heakskiidul. Hageja sai

aru või vähemalt pidi aru saama, et tema võlad X ees suurendavad ühingu osa väärtust ning

sellega ka ühisvara väärtust.

Lisaks on hageja enda kinnituse kohaselt andnud likvideerija D.D.le üle ka X

raamatupidamisdokumendid. Raamatupidamisdokumente ega infot nende säilimise ja

asukoha kohta ei ole X praegusel likvideerijal (F.F.) õnnestunud D.D.lt saada. Seetõttu on

likvideerijal nõudeid hageja vastu keeruline või isegi võimatu sisse nõuda. Sel põhjusel ei

ole määravat tähtsust ka apellatsioonkaebuse väitel, et X (täiendavat) likvideerimist ei ole

lõpuni viidud ning ühing on jätkuvalt kantud äriregistrisse.

Ekspert E.E. arvamusest ja muudest tõenditest järelduvalt moodustasid nõuded hageja

vastu olulise osa X varast. Kuivõrd hageja teadis, et X osa (koos sellest tulenevate

õigustega) kuulub poolte ühisvarasse (selle üle ei ole pooled vaielnud), on hageja 18. aprilli

2016. a osaniku otsuste vastuvõtmisega ning sellele järgnevate toimingutega (nende

koosmõjus) käitunud kostja huve kahjustavalt ning hea usu põhimõtte vastaselt, mh

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 32 tähenduses. Hageja tegevusel on ka põhjuslik seos X

osa väärtuse vähenemisega.

Hageja väidab, et tugines 18. aprilli 2016. a osaniku otsuste tegemisel pooltevahelisele

konkludentsele kokkuleppele, mille kohaselt kostja tegeles oma ettevõtlusega ning hageja

enda omaga. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui abielu ajal selline kokkulepe oli, ei

saanud hageja pärast abielu lahutamist eeldada selle võimaliku kokkuleppe jõusolekut.

11.1.2. Hageja leiab, et kohus ei saanud käesolevas menetluses tuvastada, kas X nõuet

hageja vastu ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et nõue on perspektiivitu.

Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. X osa väärtuse tuvastamiseks oli võimalik ja vajalik

selle nõude perspektiivi hinnata. Kohus ei ole käesolevas asjas asunud lahendama X nõuet

endise juhatuse liikme (hageja) vastu. Seda ei oleks kohtul sisuliselt ka võimalik teha, kuna

X ei ole asjas menetlusosaline, nagu märgib ka hageja ise. TsMS § 457 lg 1 järgi on

jõustunud kohtuotsus üldjuhul kohustuslik vaid menetlusosalistele. Hüpoteetiliselt on küll

14(16)

võimalik, et X poolt hageja vastu esitatud hagi tulemusena õnnestub nõue hagejalt sisse

nõuda, kuid samas on TsMS § 2 järgi tsiviilkohtumenetluse üheks ülesandeks lahendada

tsiviilasi mõistliku aja jooksul. Käesolevat tsiviilasja on kohtud lahendanud juba alates

2016. a lõpust, seega rohkem kui neli aastat.

11.1.3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks tema poolt aastate

jooksul X arvelduskontodelt välja võetud raha muutunud poolte ühisvaraks. Põhjendatud

on kostja seisukoht, et ühisvaraks võiks eelduslikult muutuda selline raha, mille hageja on

saanud Xist õiguslikul alusel, eelkõige juhatuse liikme tasuna või dividendina. Õigusliku

aluseta X pangakontodelt võetud raha seevastu ei muutu abikaasade ühisvaraks, vaid jääb

osaühingu varaks (AÕS § 6 lg 2).

11.1.4. Hageja väitel on maakohus jätnud arvestamata tema väidete ja tõenditega, mille

kohaselt on ka hagejal rahalisi nõuded X vastu. See etteheide ei ole põhjendatud.

Maakohus on hageja õigusliku tähtsusega väiteid käsitlenud ning ei ole jätnud tähelepanuta

selliseid tõendeid, millest võiks hageja nõudeid X vastu järeldada. Juhul kui hagejal

sellised nõuded oleksid, tuvastanuks need eelduslikult ka maakohtu määratud ekspert E.E..

Eksperdiarvamuse järeldustest selliseid nõudeid ei nähtu. Hageja ei ole maakohtu

menetluses väitnud, et ekspert jättis arvamuse andmisel mõne olulise asjaoluga

arvestamata, samuti ei ole hageja taotlenud eksperdi küsitlemist kohtuistungil

(TsMS § 303 lg 2). Alusetu on hageja etteheide, nagu oleks maakohus teinud järeldusi vaid

X majandusaasta aruannete pinnalt. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas võiks

hageja aegumise vastuväide X nõuetele suurendada nende sissenõutavuse perspektiivi ja

seeläbi X osa väärtust. Hageja ise on pidanud X osa menetluses algselt väärtusetuks.

11.2. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja X kinnitu kasutuseeliste

nõude. Maakohtu järelduste kohaselt sai see kinnistu 2. aprilli 2004. a kinkelepingu alusel

osaks poolte ühisvarast. Hageja ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kasutuseeliste nõude lahendamise seisukohalt tähtust

sellel, kas poolte vahel oli vaidlus X kinnitu omandiõiguse üle. See ei takistanuks hagejal

omandiõiguse teostamist. Samuti ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust väide, et

kinnistu kasutamine oli takistatud mh põhjusel, et pooled ei olnud abielu lõppemisel

võimelised elama koos ühel kinnisasjal. Nagu ka maakohus on märkinud, pidanuks hageja

heauskselt tegutsedes hiljemalt abielu lahutamisel avaldama kostjale soovi kasutada senist

elukohta või saada sellest kasu. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks seda teinud.

11.3. Maakohus on õigesti nõudnud hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka välja

hüvitise 1500 eurot. Enda apellatsioonkaebuse aluseks olevaid väiteid ei ole hageja

tõendanud. Asja materjalidest nähtuvalt jõudsid pooled menetluses kokkuleppele selles,

et mootorsaan võõrandati enne abielu lahutamist (IV kd, tl 134 pöördel). Samas ei ole

tõendatud hageja väited, et mootorsaani müügist laekunud raha läks poolte ühisvara hulka.

Asja materjalide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, kas üldse ja millises ulatuses

mootorsaani võõrandamisest raha saadi. Mootorsaani väärtuse (turuhinna) kohta

1500 eurot on kostja tõendid esitanud (I kd, tl-d 180–181). Ringkonnakohus ei tähelda, et

hageja oleks kostja väiteid saani väärtuse kohta maakohtu menetluses vaidlustanud. Samuti

ei ole hageja esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et ühisvarasse kuulunud saani

väärtus oli kostja väidetust väiksem. Ainuüksi sellest, et mootorsaan ei olnud tehniliselt

15(16)

korras ning võõrandati varuosadeks, ei ole tehnika-alaseid eriteadmisi omamata võimalik

järeldada, et hüvitise summa 1500 eurot on ülemäärane.

11.4. Maakohus ei ole eksinud ka menetluskulude jaotamisel. TsMS § 164 lg 1 järgi

kannab hagilises abieluasjas, milleks on ka ühisvara jagamise hagi (TsMS § 102 lg 1 p 4),

kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud

erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral

põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see

kahjustaks

ülemääraselt

ühe

abikaasa

olulisi

vajadusi.

Tegemist

on

kohtu

diskretsiooniotsusega. Maakohus on menetluskude jaotust otsuses piisavalt põhjendanud.

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu diskretsiooniotsustusse

sekkuda.

12. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu järeldusi X kinnistu

kuulumisest ühisvarasse.

12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga järeldustega ning vastuapellatsioonkaebuse

väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja ja C.C. vahel 2. aprilli 2004

sõlmitud kinkeleping on küll kehtiv tehing, mh ei ole leping näilik tehing. Samas on

PKS1995 § 15 lg-t 1 kohtupraktikas tõlgendatud kitsendavalt. Selle sätte mõttes sai abikaasa

lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu

mõistest (VÕS § 259 lg 1) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool

rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust

tegemata. Kinkelepingu alusel omandatud ese ei kuulunud PKS1995 § 15 lg 1 järgi abikaasa

lahusvara hulka, kui kinkega kaasnes ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu

kaotas tehing kinke iseloomu PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandas

abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täitis abikaasade ühisvara

arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu

(vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p-d 15 ja 17 koos nendes

viidatud praktikaga).

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud juhinduda viidatud praktikast ka käesolevas

asjas. Tõenditest nähtuvalt on pooled (abikaasad) vabastanud kinkelepingu sõlmimisel

C.C. kohustustest SEB panga ees. Selleks on pooled ise sõlminud SEB pangaga

laenulepingu ning sellest tulenevad kohustused kuulusid ühisvara hulka.

Poolte endi arusaamadel ja seisukohtadel X kinnistu kuulumisest ühisvarasse või kostja

lahusvarasse ei ole asja lahendamisel tähtsust.

12.2. Samuti ei esine ringkonnakohtu arvates aluseid X kinnistu osas abikaasade osade

võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 võimaldas kohtul

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa

lahusvara

arvel.

X

kinnistu

ei

ole

omandatud

kostja

lahusvara

arvel.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud käsitlusi PKS1995 § 19 sätted ega nende

kohaldamispraktika ei toeta.

Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine PKS1995 § 19 lg-s 2 sätestatud alustel on

õiguse kohaldamise küsimus ning kohtul tuli kostja väidetega kõrvalekaldumise aluste

esinemise kohta asja lahendamisel arvestada (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause,

16(16)

§ 442 lg 8 esimene lause). Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud kohus kostja taotlust

võrdsusest kõrvalekaldumiseks eraldi lahendama. Maakohus ei ole seda kostja väidet

otsuses küll ka eraldi käsitlenud, kuid kuna osade võrdustest kõrvalekaldumise aluseid ei

esine, ei ole see menetlusnormi oluline rikkumine.

13. Koos vastusega hageja apellatsioonkaebusele on kostja esitanud tõendid maakohtu

otsuse täitmise kohta – kostja 12. septembri 2020. a maksekorraldus ja X korteriomandi

registriosa väljavõte. Ringkonnakohus eeldab, et kostja soovib nende tõendtite asja

materjalide juurde võtmist. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata

ning maakohtu otsuse muutmata, ei ole nimetatud tõenditel asja lahendamise seisukohalt

tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Seetõttu ringkonnakohus tõendeid asja materjalide juurde ei

võta. Tõenditel võib olla tähtsust võimalikus täitemenetluses. Tõendid on esitatud

elektrooniliselt, mistõttu neid füüsiliselt ei tagastata.

14. Kostja on esitanud 19. oktoobril 2020 vastuväide kohtu tegevusele hageja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel. Ringkonnakohus on lahendanud selle vastuväite

4. novembri 2020. a määrusega. Ringkonnakohtu hinnangul puudvad alused hageja

apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.

15. Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jätab ringkonnakohus kaebuste menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud TsMS § 164

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Esitatud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest