3-20-1588/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.02.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1588

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2020 otsuse

nr E06171-1 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 8-3/16624-2

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.11.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 16.02.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.11.2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1588

2(6)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXl tekkis 05.08.2013 õigus riiklikule vanaduspensionile (riikliku pensionikindlustuse

seaduse (RPKS) § 7).

2. XX esitas 04.06.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) RPKS § 8 alusel avalduse

edasilükatud vanaduspensioni määramiseks. SKA määras 20.06.2018 otsusega nr 1

edasilükatud vanaduspensioni alates 04.06.2018. SKA 28.06.2018 otsuse nr 2 kohaselt

suurendati alates 01.07.2018 XXi vanaduspensioni 393,4708 euro võrra kuus.

3. XX esitas 26.06.2018 SKA-le avalduse, milles palus määrata vanaduspension

tagasiulatuvalt alates 05.08.2013. SKA otsustas 12.07.2018 otsusega nr 3007346 mitte määrata

vanaduspensioni tagasiulatuvalt. XXi algatatud kohtuvaidlus selle otsuse tühistamiseks ei olnud

edukas (haldusasi nr 3-18-1600).

4. XX vabastati 05.08.2018 Harju Maakohtu kohtuniku ametikohalt ja tal tekkis õigus

kohtuniku vanaduspensionile (kohtute seaduse (KS) § 1322), mille SKA määras talle

06.08.2018 otsusega nr 06171 eluaegselt alates 05.08.2018.

5. XX esitas SKA-le 06.05.2020 avalduse maksta välja edasilükatud vanaduspensioni

suurendatud osa, mis tal jäi saamata ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018.

6. SKA jättis 29.05.2020 otsusega nr E06171-1 avalduse rahuldamata.

XXil tekkis õigus vanaduspensionile 63-aastaselt alates 05.08.2013, kuid ta ei esitanud avaldust

vanaduspensioni määramiseks. XX esitas 04.06.2018 avalduse edasilükatud vanaduspensioni

määramiseks, mille SKA rahuldas, suurendades XXi vanaduspensioni 51,3%. Selle maksmine

lõpetati, kui XX soovis jääda kohtuniku vanaduspensionile. Vanaduspensioniea edasilükkamise

eest edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa 393,4708 eurot maksti XXile ajal, kui talle

maksti edasilükatud vanaduspensioni. Üheaegselt ei saa maksta vanaduspensioni RPKS alusel

ja kohtuniku vanaduspensioni KS alusel. Kohtuniku vanaduspensioni ei saa suurendada RPKS

alusel edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa võrra.

7. XX esitas vaide, mille SKA jättis 31.07.2020 vaideotsusega nr 8-3/16624-2 rahuldamata.

Edasilükatud vanaduspension on vanaduspensioni liik, mis määratakse RPKS §-s 7 sätestatud

vanaduspensionieast hilisemas vanuses. Selle suuruse arvestamine toimub RPKS § 11 alusel,

sarnaselt vanaduspensioni arvestamisega, kuid seda suurendatakse 0,9% võrra iga kuu eest, mis

on möödunud isiku vanaduspensioniikka jõudmisest.

RPKS § 6 alusel määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik

pension tema valikul. Kui XXil tekkis pärast RPKS alusel vanaduspensioni määramist õigus

vanaduspensionile KS alusel, valis XX kohtuniku vanaduspensioni. Alates 05.08.2018 lõpetati

talle edasilükatud vanaduspensioni maksmine RPKS alusel ja talle makstakse KS § 1322 alusel

kohtuniku vanaduspensioni. KS ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni suurendamist ja sellele

täiendava pensionilisa maksmist ei tulene ka RPKS-st.

3-20-1588

3(6)

Pensioni määramine ja maksmine toimub üksnes seaduses sätestatud tingimustel. Üheaegselt ei

maksta edasilükatud vanaduspensioni RPKS alusel ja kohtuniku vanaduspensioni KS alusel.

Samuti ei saa neid pensione liita. Edasilükatud vanaduspensioni suurendus on RPKS alusel

määratud vanaduspensioni osa, mitte täiendavalt makstav pensionilisa, mis määratakse ja

makstakse vanaduspensionist eraldi. Edasilükatud vanaduspensioni osa (XXi puhul 393,4708

eurot) ei ole konstantne summa, vaid selle suurus muutub koos vanaduspensioniga. Seega

puudub alus lisada eluaegselt igaks kuuks XXi kohtuniku vanaduspensionile ajavahemiku eest,

kui XXile ei olnud määratud RPKS alusel vanaduspensioni, saamata jäänud pensioni arvelt

edasilükatud vanaduspensioni osa 393,4708 eurot.

8. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada SKA

29.05.2020 otsus ja 31.07.2020 vaideotsus ning kohustada SKA-d maksma igakuiselt alates

05.08.2018 edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, s.o 393,4708 eurot, või

alternatiivselt kohustada SKA-d välja arvutama kaebaja edasilükatud vanaduspensioni

suurendatud osa ajavahemiku 05.08.2013–01.07.2018 eest ja maksta see välja ühekordse

summana.

RPKS § 6 järgi ei saa määrata isikule samaaegselt mitut riiklikku pensioni, kuid RPKS alusel

määratud vanaduspensioni saamata jäänud osa (393,4708 eurot) ei ole teine riiklik pension, vaid

ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018 saamata jäänud pensioni alusel arvestatav hüvitis. Kui

kaebajale makstakse varem saamata jäänud pensioni arvelt igakuiselt kohtuniku

vanaduspensionile lisaks 393,4708 eurot, saab ta ainult ühte liiki pensioni – kohtuniku

vanaduspensioni. Igakuine lisahüvitis on võrreldav II pensionisamba osakutega, mida kaebajale

makstakse. Ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018 välja võtmata pension on kaebaja vara, mille

SKA on omastanud.

Kaebajat diskrimineeritakse, sest tal ei lubata suurendada oma vanaduspensioni edasilükatud

vanaduspensioni arvelt, nagu teistel vanaduspensioni saavatel isikutel on võimalik teha. KS ei

näe küll säärast normistikku ette, kuid tegemist on seaduse lüngaga, mille ületamiseks tuleb

analoogia korras kohaldada RPKS asjakohaseid sätteid. Alternatiivselt – arvestades sellise sätte

puudumist, millega oleks tagatud, et ka kohtunik saaks kätte edasilükatud vanaduspensioni

suurendatud osa – on SKA-l võimalik välja arvutada saamata jäänud pensioni summa

ajavahemiku 05.08.2013–01.07.2018 eest.

9. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide

põhjenduste juurde.

10. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 09.11.2020 otsusega rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega neid kordamata

(HKMS § 165 lg 2) ja lisas järgmist.

KS alusel makstav kohtuniku vanaduspension ja RPKS alusel makstav vanaduspension on eri

liiki riiklikud pensionid. Kaebaja esitas SKA-le avalduse maksta alates 05.08.2018 riikliku

edasilükatud vanaduspensioni asemel kohtuniku vanaduspensioni. Ta pidi RPKS § 6 põhjal

mõistma, et kohtuniku vanaduspensioni valimise korral ei saa talle enam maksta edasilükatud

vanaduspensioni.

Pensioni maksmine toimub üksnes seaduses sätestatud tingimustel. RPKS ega KS ei näe ette

võimalust maksta kaebajale lisaks kohtuniku vanaduspensionile eluaegselt või ühekordse

maksega edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, mille kaebaja on arvutanud

ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018 saamata jäänud pensioni põhjal. KS ei sätesta

kohtunikupensioni suurendamist pensionile mineku edasilükkamise kaudu ja RPKS

edasilükatud vanaduspensioni sätted ei ole selles osas kohaldatavad. Tegemist ei ole seaduse

3-20-1588

4(6)

lüngaga, vaid see on olnud seadusandja selge tahe. Kohtuniku vanaduspension on RPKS-s

reguleeritud vanaduspensionist niigi oluliselt suurem ja selle suurendamine pensionile mineku

edasilükkamise teel oleks vastuolus nii eripensionite mõtte kui ka ühiskonna õiglustundega.

Põhiseaduses (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud ja riik ei ole

kaebajale kuuluvat edasilükatud pensioni osa omastanud. Puuduvad tõendid, et mõnele teisele

kohtunikule

oleks

makstud

lisaks

kohtuniku

vanaduspensionile

ka

edasilükatud

vanaduspensioni. Kaebajat ei saa võrrelda isikutega, kes saavad vanaduspensioni RPKS alusel.

Kaebajal on jätkuvalt võimalus loobuda kohtuniku vanaduspensionist ja esitada avaldus riikliku

vanaduspensioni saamiseks koos sellest tuleneva edasilükatud vanaduspensioni osaga, sarnaselt

teistele RPKS alusel vanaduspensioni saavatele isikutele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista SKA-lt välja kaebaja

menetluskulud. Apellant jääb varasemate seisukohtade juurde ja lisab järgmist.

Vaidlus taandub sellele, kas kohtunikupension on erinev riiklik pension RPKS mõttes.

Halduskohus jättis sellekohase analüüsi tegemata. Riikliku pensioni liigid on ammendavalt

sätestatud RPKS §-s 5 – need on vanadus-, toitjakaotus- ja rahvapension. Selles sättes ei ole

silmas peetud muude seaduste alusel kehtestatud riiklikke pensione. Kohtunikupensioni liigid

on sätestatud KS §-s 1321 ning sellest normist ega ka seaduse seletuskirjast ei tulene, et

kohtunikupension oleks riikliku pensioni alaliik. KS § 1327 järgi kohaldatakse

kohtunikupensionile RPKS sätteid, arvestades KS erisusi. Seega ei kohaldu praegusel juhul

RPKS § 6, mille järgi isikule, kellel on õigus mitmetele riiklikule pensionile, määratake üks

riiklik pension tema valikul.

12. Sotsiaalkindlustusamet

palub

jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata,

nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebajal tekkis RPKS § 7 järgi õigus riiklikule vanaduspensionile 05.08.2013 ja talle

maksti ajavahemikul 04.05.2018–04.08.2018 kooskõlas RPKS §-ga 8 edasilükatud

vanaduspensioni.

Alates

05.08.2018

makstakse kaebajale selle

asemel

kohtuniku

vanaduspensioni KS § 1322 lg 1 alusel. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajale peaks maksma

kohtuniku vanaduspensionile lisaks igakuist (või alternatiivselt ühekordset) hüvitist selle eest,

et ta on vanaduspensioni saamist edasi lükanud.

14. Kohtuniku vanaduspension on riigi kui avalik-õigusliku tööandja makstav pension ehk

ametipension, mida makstakse RPKS §-s 57 nimetatud vahenditest ning täiendavalt

riigieelarvest Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu eelarve kaudu (vrd Riigikohtu 22.10.2015

otsus nr 3-4-1-21-15, p-d 35, 44; 19.12.2017 otsus nr 5-17-13, p-d 33–36; KS § 1327 lg 3).

Kohtuniku vanaduspensioni saamiseks õigustatud isikute ringi, kohtunikupensioni suuruse ning

selle määramise ja maksmise tingimused sätestab eeskätt KS (§-d 1321–133). KS-s

reguleerimata küsimustes kohaldub täiendavalt RPKS (KS § 1327 lg 1).

15. Kohtuniku vanaduspensioni suurus on KS § 1326 lg-s 1 sätestatud üldreegli järgi 75%

tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension

määratakse. Kohtuniku vanaduspensioni on võimalik suurendada iga-aastase indekseerimise

kaudu kooskõlas KS § 1327 lg-ga 2. KS ei näe ette muid kohtuniku vanaduspensioni

suurendamise aluseid ega sellele riigieelarvest mingite lisade maksmist, sh vanaduspensioni

3-20-1588

5(6)

edasilükkamise eest. KS § 1327 keelab selgesõnaliselt kohtunikupensioni suurendamise avaliku

teenistuse seaduses (ATS) sätestatud alustel (s.o teenistusstaažist lähtuvalt, vt ATS § 113). KS

§ 1327 lg 4 teise lause järgi määratakse juhul, kui isikul on õigus saada mitut liiki riiklikku

pensioni, üks pension tema valikul.

16. Ringkonnakohus leiab, samamoodi nagu halduskohus, et KS §-de 1321–133 mõte on

reguleerida ammendavalt kohtuniku vanaduspensioni suurust ning välistada kohtuniku

vanaduspensioni suurendamine või sellele täiendavate lisade maksmine RPKS-s sätestatud

üldistel alusel, sh vanaduspensioni edasilükkamise eest. Samuti on seadusandja soovinud

välistada kohtunikule samaaegselt kohtuniku vanaduspensioni ja RPKS-s sätestatud

vanaduspensioni maksmine – vastasel korral puuduks KS § 1327 lg 4 teisel lausel mõte.

Riigikohus on selgitanud, et õigus ametipensionile, ka kohtuniku vanaduspensionile, oli

seadusandja poolt kohtunikule antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua

(19.12.2017 otsus nr 5-17-13, p 36). Seega oli seadusandjal kohtuniku vanaduspensioni

tingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning KS-s sätestatud vanaduspensioni suurust

puudutavaid norme ei saa kaebaja suhtes tõlgendada laiendavalt.

17. Eeltoodud tõlgendus on ka sisuliselt õigustatud. Riigi makstavate pensionide süsteem

hõlmab nii RPKS alusel makstavat riiklikku vanaduspensioni kui ka kohtuniku ametipensionina

makstavat vanaduspensioni.

RPKS § 2 kohaselt on riiklik pension solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline

sotsiaalkindlustushüvitis mh vanaduse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku

pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Riiklik vanaduspension on seega riigi

hüvitis vanaduse korral inimestele, kes on oma töise panuse andnud ning kelle töötasult on

üldjuhul vähemalt 15 aasta jooksul makse makstud, sh isikustatud sotsiaalmaksu riikliku

pensionikindlustuse osa, millest sõltub vanaduspensioni suurus (RPKS § 11 lõige 1, § 12 lõige

2; vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-12-10, p 55). RPKS §-s 8 sätestatud edasilükatud

vanaduspensioni korral suurendatakse RPKS § 11 alusel arvutatud vanaduspensioni selle

kompenseerimiseks, et isik on jäänud vanaduspensionile hiljem, kui tal oli selleks õigus RPKS

§ 7 alusel. Ka kohtuniku vanaduspension kindlustab vanaduse riski, kuid sisaldab täiendavalt

riigieelarvest makstavat osa selle eest, et isik on andnud oma töise panuse kohtunikuna, olles

üksiti üheks kohtuniku sõltumatuse garantiiks ja kohtunikule kohalduvate piirangute

kompensatsiooniks (Riigikohtu 29.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14, p-d 93, 96, 97). Kohtuniku

vanaduspension määratakse KS § 1326 lg-s 1 sätestatud suuruses.

Seega on RPKS alusel makstava vanaduspensioni ja KS alusel makstava kohtuniku

vanaduspensioni eesmärgid osaliselt kattuvad, sest mõlemad kindlustavad vanaduse riski – see

õigustab tõlgendust, et neid vanaduspensione ei saa maksta isikule samaaegselt. Kuna

kohtuniku vanaduspension on reeglina RPKS alusel määratavast pensionist suurem, sõltudes

pensioni määramise ajal kohtuniku ametikohale vastavast ametipalgast, ei ole ebaõiglane, kui

seda ei suurendata täiendavalt RPKS-s sätestatud alustel – seda eriti arvestades, et kohtunikul

on õigus saada enne kohtuniku vanaduspensionile jäämist vanaduspensioni RPKS alusel

sarnaselt kõigi teiste isikutega, kui RPKS §-s 7 sätestatud tingimused on täidetud.

18. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud täiendavaid vastuväiteid seoses võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumisega, vaid viidanud oma varasematele seisukohtadele.

Ringkonnakohus märgib sellega seoses järgmist. Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui

võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr 3-

4-1-23-11, p 42). Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases

olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (Riigikohtu

22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, p 69). Kaebaja ei ole välja toonud ja ringkonnakohtule ei ole

3-20-1588

6(6)

ka mujalt teada, et mõne kohtuniku vanaduspensioni saava isiku puhul oleks vaidlusaluseid KS

sätteid tõlgendatud laiendavalt ja neid kohaldatud kaebaja soovitud viisil. Seega puudub alus

järelduseks, et kaebajat koheldakse põhjendamatult halvemini kui teisi kohtuniku

vanaduspensioni saavaid isikuid. Kohtuotsuse p-s 17 toodud põhjustel ei ole kaebaja sarnases

olukorras isikutega, kes saavad üksnes RPKS-s sätestatud pensioni (sh edasilükatud

vanaduspensioni). Ja isegi kui vastustaja on varem tõlgendatud KS vaidlusaluseid sätteid

koostoimes RPKS-ga laiendavalt, kaebaja soovitud viisil, ei ole kaebajal võrdse kohtlemise

argumendile tuginedes õigust nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist (vrd Riigikohtu

27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12).

19. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)