2-19-113861/63 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtuasja number

2-19-113861

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2021, Tallinn

Kohtunik

Kairi Piirisild

Kohtuasi

C ja X hagi Q vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

C hagi 2628 eurot

X hagi 2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I: C (isikukood xxxxxxxxxxx)

Hageja II: X (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja

ema Y, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen-

Lumelille Tomberg

Kostja: Q (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Reimo Mets

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagid.

2. Mõista Qlt C kasuks välja igakuine elatis ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 20.05.2019 kuni C täisealiseks

saamiseni.

3. Mõista Qlt C kasuks välja elatis tagasiulatuvalt perioodi eest 03.05.2019 kuni

19.05.2019 ühekordse maksena summas 148,06 eurot.

4. Mõista Qlt X kasuks välja igakuine elatis ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 20.05.2019 kuni X täisealiseks

saamiseni.

5. Mõista Qlt X kasuks välja elatis tagasiulatuvalt perioodi eest 03.05.2019 kuni

19.05.2019 ühekordse maksena summas 148,06 eurot.

6. Kohustada Q tasuma resolutsiooni punktides 3 ja 5 välja mõistetud summad Yi

arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse

jõustumisest. Tasumisega viivitamisel kohustub Q tasuma viivist võlaõigusseaduse §

113 lg 1 sätestatud suuruses.

7. Kohustada Q tasuma resolutsiooni punktides 2 ja 4 välja mõistetud igakuine elatis Yi

arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks päevaks.

8. Tsiviilasja menetluskulud jätta Q kanda.

Edasikaebamise ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus

kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses

sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

TsMS § 177 lõikele 2.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. C ja X esitasid 20.05.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Qlt

elatisena 500 euro väljamõistmiseks. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati, kuna makseettepanekut

ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ja asi anti Harju Maakohtule üle menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hagejad esitasid 09.10.2019 hagiavalduse ja 30.10.2019 selle täienduse, milles palusid

mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest kuni kummagi

hageja täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Samuti

palusid hagejad mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise võla 148,06 eurot.

3. Maakohus võttis hagi 31.10.2019 menetlusse. Kuna kostja ei vastanud hagiavaldusele

tähtaegselt, rahuldas kohus hagi 27.05.2020 tagaseljaotsusega. Kohus taastas 23.09.2020

määrusega menetluse kostja kaja alusel.

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja igakuise elatise ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast vastaval kuul nii hageja I kasuks kui ka hageja II

kasuks alates 20.05.2019 kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni. Samuti palusid hagejad

mõista kostjalt välja elatise võla perioodi eest 03.05.2019 kuni 19.05.2019 ühekordse maksena

kummagi hageja kasuks summas 148,06 eurot ja tasumisega viivitamisel viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostja kanda.

5. Hagiavalduse kohaselt lõppes hagejate vanemate, s.o kostja ja Yi kooselu 03.05.2019.

Lapsed jäid elama emaga ja tema ülalpidamisele. Kostja teatas 20.05.2019 vastusena hagejate

ema ettepanekule elatist tasuda, et Y „võib und näha tema abist“.

6. Kostja ei ole hagejatele alates 03.05.2019 ülalpidamist andnud rahas ega muul viisil. Isa

kohtub hagejaga I tavaliselt korra nädalas paariks tunniks. Kui kohtumine jääb vahele, siis

hageja I helistab kostjale. Hagejaga II on kostja kohtunud sellel perioodil 2 korda mõneks

tunniks, samuti on pidanud põgusaid vestlusi Messengeris. Ühe korra on kostja veetnud

hagejatega nädalavahetuse reedest pühapäevani kui ta käis lastega Pärnus ja Tartus.

7. Kostjal on tasumata elatis ka perioodi eest pärast hagejate emast lahkuminekut, kuid enne

hagi esitamist, s.o 03.05.2019 – 19.05.2019 summas 148,06 € (270÷31×17). Kostjal ei saa olla

tekkinud õigustatud ootust, et ta hagejatele elatist maksma ei pea. See kohustus tuleneb

seadusest.

Kostja vastuväited

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

9. Hagejate kulud on ülepaisutatud ja tõendamata. Hagejad nõuavad elatist miinimummäras,

kuid ei ole esitanud selle väite kinnituseks ühtegi dokumenti. Esialgse avalduse kohaselt kulub

hageja I peale kuus 682 eurot ja hageja II peale 693 eurot, kuid kuluarvestuse kohta ei ole

esitatud ühtegi tõendit. Kuna vajadused on miinimumelatisest kõrgemad, peavad hagejad oma

kulusid tõendama.

10. Usutav ei ole kulu riietele 200 eurot lapse kohta. Hagejad võiksid osta ka kasutatud riideid,

mis maksvad mõned eurod. Eluliselt usutavad ei ole kummagi lapse 225 euro suurused

toidukulud. See oleks võimalik siis, kui lapsed sööksid ainult restoranides või iga päev

kalamarja ja luksustoite. Ebaselgeks jäävad eluasemekulud 122 eurot kuus. Hagejad ei kanna

elamiskulusid, sest nad ei ole üüri või eluasemelaenu lepingu pooled. Kommunaalkulud võivad

küll laste kasvatamisel suureneda, kuid need kulud tuleb tõendada. Hagejate kulunimekiri on

vastuolus RAKE uuringuga, mille kohaselt piisab hageja I kulude katmiseks ka 219,50 euro ja

hageja II ülalpidamiseks 192,50 euro suurusest elatisest.

11. Hagejad elavad koos ja jagavad nii toidukulusid kui ka elamis- ja transpordikulusid. RAKE

uuringu kohaselt tekib laste kooselamisel mastaabisääst, mille tõttu tuleb teise lapse eeldatavad

ülalpidamiskulud korrutada kordajaga 0,87.

12. Hagejate vajadused on kaetud ka lapsetoetustega 60 eurot lapse kohta kuus.

13. Elatise määramisel tuleb arvestada päevi, mil hagejad viibivad kostja vahetul ülalpidamisel.

Seega tuleb leida elatise päevamäär (hageja I puhul 6,31 ja hageja II puhul 5,42 eurot) ja kui

hagejad viibivad kostjaga, tuleb selle kuu eest tasumisele kuuluvat elatist vastavalt vähendada.

14. Kostja osaleb laste elus ja tal on nendel päevadel kulud. Kostja soovib veeta lastega rohkem

aega koos. Sellest tulenevalt oli vanemate vahel kokkulepe elatise tasumise kohta summas

150 eurot kuus. Seda kohustust on kostja ka täitnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7).

Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (TsMS

§ 436 lg 6). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi

kohtu ülesanne. Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool TsMS § 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel

tuvastatud (TsMS § 436 lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

16. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagi tuleb rahuldada.

I

17. Hagejad esitasid kostja vastu hagi, milles paluvad mõista kostjalt välja igakuise elatise

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, s.o seaduses sätestatud määras.

18. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku

ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab

ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse

kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul

lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.

19. Hageja rahalisele sooritusele suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda

rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1

alusel, mille kohaselt on alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist.

Hagejate nõude eeldused on järgmised: 1) kostja on hagejate esimese astme üleneja sugulane

ehk lapse vanem; 2) hagejad on alla 18 aasta vana; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust,

st ei anna hagejatele elatist või annab seda ebapiisavalt. Hagejate sünnitõendite kohaselt on

kostja hagejate isa ja hagejad on alla 18.a vanad (dtl 30 ja 31).

20. Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, kas kostja on enda kohustust rikkunud ehk kostja

ei anna hagejatele elatist või teeb seda ebapiisavas mahus. Selle välja selgitamiseks tuleb

kindlaks teha hagejate vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja hagejate vajadusi katnud.

21. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2

järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse

ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud

miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et

lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne

elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses

sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg 1 kohaselt pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäär oli 01.01.2019–31.12.2019 540 eurot (Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määrus

nr 117) ja on alates 01.01.2020 584 eurot (Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrus nr 115).

Seaduses sätestatud määras elatise nõudmisel ei ole vaja lapse vajadusi tõendada (vt ka

Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17).

22. Kostja vaidleb hagile vastu leides, et laste nõue on ülepaisutatud ja ta ei ole

ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja väitis, et on täitnud vanematevahelist kokkulepet ja

andnud lastele ülalpidamiseks 150 eurot kuus.

23. Hagiavalduse kohaselt asusid hagejad ja kostja eraldi elama 03.05.2019. Kostja seda asjaolu

ei vaidlustanud, kuid märkis, et on maksnud lastele elatist kokkuleppe alusel 150 eurot kuus.

Kostja ei ole aga kokkulepe olemasolu ega selle täitmise kohta hoolimata kohtu selgitustest

esitanud ühtegi tõendit. Kohus selgitab, et igal juhul ei välista ega piira võimalik

vanematevaheline kokkulepe lapse seadusest tuleneva elatisnõude esitamist (PKS § 100 lg 3

teise lause). Vanemate kokkulepet arvestatakse eelkõige tagasiulatuva elatisenõude puhul, et

hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka

Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

24. Kohus selgitas kostjale nii 30.09.2020 kirjas kui 11.11.2020 määruses, et vanemad ei

vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest (PKS § 102 lg 2 esimene lause). Alla

seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes mõjuval

põhjusel. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas

vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist ei ole

kinnise loeteluga ja mõjuvaks põhjuseks on praktikas loetud ka muid asjaolusid, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel. Kohus selgitas kostjale ka seda, et asjaolud, mis

annavad aluse elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra, tuleb esile tuua ja

tõendada kostjal.

25. Hagejad esitasid koos hagiavaldusega oma kulude nimekirja, mille kohaselt on hagejatel

iga kuu eluaseme-, toidu-, transpordi-, side-, tervishoiu-, hügieenitarvete-, koolikohustuse-,

riiete ja jalanõude- ning spordikulud. Kostja heitis hagejatele ette, et nende kulutuste nimekiri

on üldsõnaline, ülepaisutatud ja tõendamata. Kohus selgitab, et PKS § 101 lg-st 1 tuleneva

eelduse tõttu ei anna elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra alust üksnes see, et

kostja ei nõustu hagejate hagiavalduse standardvormil kajastatud konkreetse kululiigi kohta

näidatud suurusega. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, nagu väidaksid hagejad, et nende

keskmised igakuised vajadused aasta lõikes on seaduses sätestatust suuremad. Kuna hagejad on

algusest peale selgelt väljendanud, et soovivad elatise väljamõistmist seaduses sätestatud

määras, ei pea hagejad oma vajadusi ega kulutusi tõendama ja kohus lähtub asja lahendamisel

PKS § 101 lg-st 1 ja selle eesmärgist. Kohus ei hinda seetõttu üksikasjalikult kostja esitatud

väiteid selle kohta, nagu oleksid hagejate kulud toidule ja eluasemele tõendamata ja kui suured

kulud oleksid kostja arvates põhjendatud. Ekslik on ka kostja seisukoht, nagu pöörduks

tõendamiskoormis ümber ainuüksi põhjusel, et kostja vaidleb hagejate nõudele vastu.

Käesoleva asja lahendamiseks ei ole seetõttu vaja kindlaks teha hagejate igakuiste konkreetsete

kuluartiklite suurust ja hagejad ei pidanud selle kohta tõendeid esitama. Kohus selgitab, et

kostja väide, et hagejad peavad oma seni tehtud kulutusi tõendama, on vastuolus ka vanemate

osavastutuse põhimõttega, kuna kostja ülalpidamiskohustuse ulatust ei mõjuta see, kas ja kui

suuri kulutusi on hagejate ema saanud lastele üksinda teha.

26. Ka ainuüksi viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 ja Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uurimusele laste kulude suuruse kohta

ei võimalda teha järeldust konkreetselt hagejate kulude ja kostja võimaluste kohta hagejaid

üleval pidada. RAKE uuring ei lähtu seaduses sätestatud ja kohtupraktikas välja kujunenud

elatise suuruse arvestamise metoodikast ja põhimõtetest. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et

PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 tulenevad elatise määramise põhimõtted kehtivad vaatamata

Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta (vt selle kohta ka

Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 34). Seega ei ole asjakohane kostja etteheide, et

laste kulutuste suurus ei ole kooskõlas RAKE uuringuga. Hagejate nõuded on kooskõlas

perekonnaseaduses sätestatuga.

27. Kostja vastuväidete kohaselt elavad hagejad koos ja jagavad nii toidukulusid kui ka elamis-

ja transpordikulusid, lisaks saavad lapsed omavahel teatud asju jagada ja taaskasutada vanemale

lapsele ostetud mänguasjad. Kostja leidis, tuginedes RAKE uuringule, et mastaabisäästu tuleks

arvestada korrutades teise lapse ülalpidamiskulu kordajaga 0,87. Hageja vaidles kostja

mastaabisäästu puudutavatele väidetele vastu selgitades, et üks laps on 15 ja teine saamas 12,

lapsed on erinevast soost ja ei saa riideid jagada. Mänguasju lapsed ei kasuta, kuid vajavad selle

asemel kumbki oma huvidele vastavaid arendavaid trükiseid ja tegevusi. Hageja selgituste

kohaselt ei teki hagejatel mastaabisäästu ka toidukulude, eluasemekulude ja transpordikulude

osas, kuna tulenevalt vanusevahest ja päevakava erinevusest söövad lapsed nii kodus kui väljas

erinevatel aegadel. Kodus tehakse soe söök kord päevas. Hageja I söögivajadus teismelise

trenne tegeva poisina on suurem kui täiskasvanud meestel ja hageja II vajadus sarnaneb

täiskasvanud naisele. Hageja tõi esile ka selle, et eluasemekulud jagunevad võrdselt korteris

elava 3 inimese vahel (hagejad ja nende ema).

27.1. Kohus selgitab, et mastaabisääst võib iseenesest olla mõjuv põhjus elatise vähendamiseks

PKS § 102 lg 2 tähenduses, kuna mitme lapse kooselamine võib lapse vajaduste suurust

mõjutada. Kohus nõustub aga hagejate selgitustega selle kohta, et tulenevalt laste vanusest ja

soo erinevustest, erinevatest huvidest, tegevustest ja päevakavast, ei saa antud juhul toidu,

transpordi, riiete ega mänguasjade kulude puhul mastaabisäästu tekkida. Kostja ei täpsustanud

hoolimata kohtu selgitustest, millistel asjaoludel saab mastaabisäästu arvestada just kordajana

0,87 ja üksnes teise lapse kohta, samuti ei selgitanud kostja mastaabisäästu mõju

väljamõistetavale elatisele. Kohus selgitas kostjale, et ei saa kostja vastuväiteid ise sisustada.

Kostja väited mastaabisäästu kohta jäid hoolimata sellest üldsõnaliseks. Hagejate selgitustele

kostja vastuväiteid ei esitanud.

28. Elatise vähendamiseks ei anna alust kostja paljasõnaline väide, et lapsed on tema vahetul

ülalpidamisel ajal, mil nad viibivad kostjaga. Kostja ei toonud hoolimata kohtu selgitustest

esile, kui palju lapsed kostja juures viibivad ja milliseid hagejate vajadusi ta sellel ajal vahetult

kannab. Hageja selgituste kohaselt kohtub kostja hagejaga I ühe korra nädalas mõneks tunniks

ja hagejaga II on kostja kohtunud perioodil 03.05.2019 kuni 30.10.2019 kaks korda mõneks

tunniks. 02.10.2020 käis kostja hagejaga II Snuukeri klubis. Lapsed kostja juures ei ööbi ja

kostjal ei ole lastega seotud eluasemekulusid. Ühel korral on kostja veetnud hagejatega

nädalavahetuse reede õhtust pühapäevani. Kostja ei vaielnud hagejate väidetele vastu ja ei

esitanud

kohtule

ka

teistsuguseid

andmeid,

mis

võimaldaksid

elatise

suuruse

kindlaksmääramisel lastega suhtlemise aega arvesse võtta. Kostja märkis üksnes seda, et kostja

ja laste suhtluskorda ei ole kindlaks määratud ja ta soovib esitada omapoolse graafiku lastega

koos oldud aja kohta, kuid ei esitanud kohtule mingeid andmeid. Kostja üldsõnaliste väidete

alusel ei ole aga võimalik kostja soovitud järeldusi teha. Kohus märgib veel, et see, et kostja

soovib veeta lastega rohkem aega ning soovib lastega suhtlemise korra kindlaksmääramist ei

mõjuta käesoleva asja lahendust. Kohus mõistab elatise välja lähtudes tänasest olukorrast.

Asjaolude olulisel muutumisel on nii hagejatel kui kostjal TsMS § 497 aluste esinemisel õigus

nõuda elatise suuruse muutmist.

28.1. Kohus ei arvesta asja lahendamisel kostja 01.02.2021 esitatud nimekirjaga kuupäevadest,

millal ta on lastega väidetavalt kohtunud. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised

menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse

seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast

eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada

üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. TsMS § 330 lg 1

kohaselt tuleb avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada enne eelmenetluse lõppemist

või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. TsMS § 330 lg 2 kohaselt

pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja

möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid

menetletakse TsMS § 331 sätestatud juhul ja korras.

28.2. Hageja selgitas juba oma hagiavalduse 30.10.2019 täienduses kui palju hagejad ja kostja

omavahel aega veedavad ja et see ei mõjuta kostjalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise

suurust. Kohus pööras oma 30.09.2020 selgituskirjas kostja tähelepanu sellele, et kui kostja

väidab, et ta peab lapsi vahetult üleval ajal, mil lapsed viibivad tema juures, tuleb tal

konkreetselt esile tuua, kui palju hagejad kostja juures viibivad. Kohus hoiatas, et üldsõnalised

viited ei ole piisaavad. Samuti tuli kostjal esile tuua see, milliseid hagejate vajadusi ta vahetult

kannab. Kohus juhtis kostja tähelepanu ka sellele, et kõiki lapse kasvatamisega seotud kulusid

ei mõjuta asjaolu, et laps viibib lahuselava vanema juures. Kostja ei sisustanud ega tõendanud

oma üldsõnalisi väiteid selle kohta, et ta peab lapsi vahetult üleval. 11.11.2020 kohtumääruses

kordas kohus oma 30.09.2020 kirjas esitatud selgitusi selle kohta, et kõik asja lahendamiseks

olulised faktilised asjaolud tuleb kohtu ette tuua ja ka tõendada. Kohus selgitas, et üldsõnaline

viide, et kostja teeb kulutusi endale ja lastele, ei ole piisav. Kohus teatas ühtlasi, et lõpetab

eelmenetluse 03.12.2020 ja pärast seda ei või enam uusi avaldusi, taotlusi, tõendeid ega

vastuväiteid esitada. Kohus võimaldas pooltel hiljemalt 01.02.2021 esitada seisukohti osas, mis

puudutab kostja majanduslikku olukorda ja võimet lastele ülalpidamist anda, kuna kohus oli

kogunud kostja majanduslikku olukorda puudutavad tõendid ise. Kostjal ei olnud seega

menetluslikult enam võimalik esitada uusi väiteid selle kohta, mis kuupäevadel ta lastega

kohtunud on. Kohus selgitas ka oma 20.01.2021 kirjas, et uute asjaolude ja tõendite esitamine

ei ole selles menetlusstaadiumis enam võimalik. Seetõttu on kostja poolt 01.02.2021 esitatud

asjaolud esitatud hilinenult ja kohtul ei ole võimalik neid asja lahendamisel arvestada. Nende

väidete menetlemine ei ole põhjendatud ka TsMS § 331 alusel, kuna kostja ei ole põhjendanud,

et väite hilinenud esinemiseks oleks olnud mõjuv põhjus. Samuti ei ole kostja uute väidete

arvestamine võimalik põhjusel, et see põhjustaks asja lahendamise viibimist, mis on vastuolus

alaealiste laste huvidega. Kohus ei pea võimalikuks menetluse uuendamist. Kostjale oli tagatud

võimalus esitada oma vastuväited ja tõendid tähtaegselt.

29. Kohus ei nõustu kostja väitega, et tema poolt esitatud tõendid kinnitavad, et ta kannab

lastele elatise andmise eest vahetult hoolt.

29.1. Kostja esitatud Veloplus ostuarve (dtl 207) jalgratta ostmise kohta 18.03.2019 ei ole

asjakohane, kuna käesolevas menetluses on vaidluse all periood alates maikuust 2019.

29.2. Hotell Dorpat OÜ 29.09.2019 tehtud makse (dtl 208) 160 eurot. Hagejad ei vaidle vastu

sellele, et käisid kostjaga 28.09-29.09.2019 Tartus, kuid ei nõustu, et tegemist oleks

ülalpidamiskuluga. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist ei ole laste vajaduste rahuldamiseks

ülalpidamiskohustuse täitmisega PKS § 99 tähenduses. Ainuüksi see, et kostja otsustas teha

suurema kulu ja veeta lastega nädalavahetuse kodust eemal, ei anna alust järeldada hagejate

ema igakuiste perioodiliste kulutuste vähenemist. Kostja ei ole ka ise selgitanud, mil viisil

hotelli arve maksmine väljamõistetava elatise suurust mõjutab.

29.3. Kviitung seljakoti soetamise kohta 28.11.2019 hinnaga 42,70 eurot (dtl 209) ei ole

arvestatav. Hageja selgitas, et lapsele ei olnud uut seljakotti vaja ja kostja ei ole esile toonud, et

vanemate vahel oleks olnud kokkulepe selle kohta, et isa ostab lapsele koolikoti. Kostja esitas

kohtule ka järgmised kviitungid: 30.12.2019 Tradehouse OÜ 75 eurot; 02.12.2019 ja

12.12.2019 H&M 39,99 eurot ja 14,98 eurot; 14.12.2019 Euronics149 eurot, 12.12.2019

Reserved 23,18 eurot; 01.16.2020 Reserved 15,19 eurot ja 27.01.2020 Sokisahtel 14,38 eurot;

28.08.2020 H&M 24,18 eurot ja 28.08.2020 Eesti Donuts 5 eurot; 28.08.2020 Hesburger

4,50 eurot ja 27.08.2020 Hill Hill piljard 30,70 eurot; 03.09.2019 Klick 228,97 eurot ja

07.09.2020 H&M 38,18 eurot; 03.09.2020 Hesburger 5 eurot, 22.09.2020 Vesivärava Kohvik

3,40 eurot ja 26.09.2020 Maksimarket 23,12 eurot; 28.09.2020 Foodstard OÜ 18,20 eurot,

28.09.2020 Prisma 4,6 eurot ja 17.09.2020 Charlot OÜ 88 senti; 02.10.2020 Club 147 snuuker

23,80 eurot (dtl 210–219). Lisaks esitas kostja ühe kinopileti 15.10.2020 arve 4,19 eurot

(dtl 232) ja suupistete arve Apollo kinost 23,34 eurot ning 18.10.2020 snuukeri kviitungi

35,71 eurot (dtl 233). Kostja ei ole aga hoolimata kohtu selgitustest esile toonud, mis

kulutustega tegemist on, et tegemist on just ülalpidamiskohustuse täitmisega ega seda, kuidas

need kulutused mõjutavad kummagi hageja kasuks kostjalt väljamõistetavat elatist. Kohus

pöörab tähelepanu sellele, et esitatud kviitungid hõlmavad osaliselt tõenäoliselt ka kostja enda

kulu (näiteks väljas söömise kulu, sokkide ostmine 27.01.2020 (dtl 213) ja hotelli kulu). PKS §

100 lg 1 ja 2 kohaselt peab lahus elav vanem andma lastele ülalpidamist raha maksmisega lapse

seaduslikule esindajale. Kohustatud isik võib ainult mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldataks

anda ülalpidamist muul viisil. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks eelnimetatud kulude

tegemise kohta kokkulepe või et hagejate ema oleks need kulud heaks kiitnud. Vastupidi, hageja

vaidleb vastu nii sellele, et kulud on käsitletavad ülalpidamiskohustuse täitmisena, kuid

osaliselt ka sellele, et kviitungid üldse lastele tehtud kulutusi kajastavad. Hagejate ema kiitis

kostja esile toodud kulutustest heaks üksnes 17.09.2020 kulu hagejale I Charlot kauplusest

hinnaga 29 senti ostetud kiirköitjale (dtl 218), mida lapsel oli ka tegelikult vaja. Kohus leiab, et

selline ühekordne väike kulu ei anna, arvestades ka lapse õigustatud huve, alust elatise

vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Kohus selgitab, et ülalpidamise andmine

tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist. Lapse vajaduste katmist planeerib lapsega

koos elav ja tema elu vahetult korraldav lapsevanem. Lapsest lahus elav vanem ei saa jätta

elatist tasumata põhjusel, et ta on otsustanud teha kulusid, ilma selle vajalikkust teise vanemaga

läbi rääkimata ja kulutuse tegemises kokku leppimata. Samuti ei saa ülalpidamiskohustuse

täitmiseks lugeda igasugust lapsega koos veetmise ajal tekkivat meelelahutuse kulu või lapsele

kingituste tegemise kulu, mille kandmine on vanema jaoks vabatahtlik. Esmalt tuleb vanemal

hoolitseda lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks vajalike vahendite olemasolu eest ja alles

seejärel, vastava tahte ja võimaluste olemasolul, teha kingitusi, käia väljas söömas ja meelt

lahutamas. Kostja ei toonud hoolimata kohtu ettepanekust esile asjaolusid ega esitanud

tõendeid, millest võiks järeldada, et kostja kannab lastega koos viibimise ajal selliseid lastega

seotud kulutusi, mis vähendavad hagejatega koos elava vanema igakuist laste eluvajaduste

rahuldamisega seotud kulu.Õige ei ole kostja väide, et ta ei ole võimeline lastele ülalpidamist

andma. Samuti on selline väide üldsõnaline. Kohus selgitas, et vanem ei vabane

ülalpidamiskohustusest ka kehva majandusliku seisu korral ja kui kostja soovib tugineda

asjaolule, et tema sissetulekud ei võimalda hagejatele miinimummääras elatist maksta, tuleb

kostjal esile tuua ka tema enda igakuised keskmised vajadused, tema igakuine sissetulek

perioodil alates hagi esitamisest ja tema varanduslik olukord, st kostjale kuuluv registreeritav

vara või muu väärtuslik vara ja säästud. Samuti tuli kostjal, kui talle kuulub vara, esile tuua,

miks kostja leiab, et selle arvelt ei ole võimalik lastele ülalpidamist anda. Need asjaolud tuli ka

tõendada. Kostja ei ole kohtu püstitatud küsimusele vastanud, kõiki nõutud asjaolusid esile

toonud ega tõendeid esitanud.

33.1. Kostja esitas kohtule üksnes tõendid enda kulutuste kohta. Tõendite kohaselt on kostja

kohustused kokku keskmiselt 1007,72 eurot järgmiselt: laen (leping xxxxxxxx) igakuise

maksega 133,94 eurot (dtl 234–239) ja laen (leping xxxxxxxx) igakuise maksega 554,78 eurot

(dtl 240–247). Lisaks tasus kostja 2019 ja 2020 igakuiselt arvete alusel Alexela AS-le

(keskmiselt 145 eurot kuus); Saku Maja AS-le (keskmiselt 27 eurot kuus); Telia Eesti AS-le

(keskmiselt 36 eurot kuus); Ekovir OÜ-le (keskmiselt 14 eurot), Eesti Gaas AS-le (keskmiselt

97 eurot kuus), (dtl 248–258). Kostja ei selgitanud, mis kohustustega tegemist on. Samuti ei

esitanud kostja kohtu poolt nõutud andmeid oma sissetulekute ja vara kohta.

34. Kuna kostja andmeid oma sissetulekute ja vara kohta hoolimata kohtu vastavast nõudest ei

esitanud, tegi kohus TsMS § 230 lg 5 alusel päringud ise. Kohtu kogutud andmetel kuulub

kostjale W OÜ (dtl 279) ja Z OÜ osa (dtl 281). Samuti kuulub kostjale 2006.a sõiduauto Volvo

V70 (dtl 283–284). Kostja ei ole registreeritud töötuna või tööotsijana ja talle ei ole määratud

töötuskindlustushüvitisi ega töötutoetusi (dtl 304). Maksu- ja Tolliameti andmetel on perioodil

01.05.2019–31.10.2020

kostjale

tehtud

väljamakseid

5168,74

eurot

(dtl 308).

Sotsiaalkindlustusameti andmetel ei ole kostjale määratud ega makstud sotsiaal- ja peretoetusi

või pensioni (dtl 358).

35. Kohtu kogutud andmed ei kinnita kostja väidet, nagu oleks tema majanduslik olukord

sedavõrd halb, et tal ei ole võimalik hagejate ees oma kohustust seaduses sätestatud määras

täita.

35.1. Kostjal on AS-s SEB pank digikassa, mille jääk oli 09.12.2020 seisuga 505,21 eurot

(dtl 312–319). Samuti on kostjal arvelduskonto, mille jääk oli 09.12.2020 seisuga 81,77 eurot

(dtl 321–351). Arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et kostjale on perioodil 20.05.2019–

09.12.2020 laekunud töötasuna Taxify OÜ Bolt ja Z OÜ-lt kokku 10 568,03 eurot järgmiselt:

2019 mais Taxify OÜ 453,74 eurot, juunis Taxify OÜ/Bolt 1092,16 eurot, juulis Bolt 789,72

eurot, augustis Bolt 448,98 eurot ja Z OÜ 1600 eurot, septembris Z OÜ 800 eurot, oktoobris Z

OÜ 800 eurot, novembris Z OÜ 800 eurot, detsembris Z OÜ 1600 eurot, 2020 jaanuaris Bolt

38,48 eurot, veebruaris Z OÜ 800 eurot, märtsis Bolt 4,32 eurot, aprillis Bolt 60 eurot, mais

Bolt 9,44 eurot, juunis Bolt 206,16 eurot, juulis Bolt 205,10 eurot, augustis Bolt 761,97 eurot

ja septembris Bolt 97,96 eurot.

35.2. Lisaks on kostja teinud oma AS SEB arvelduskontole sularaha sissemakseid 2019 juulis

1250 eurot, 2020 veebruaris 600 eurot, mais 70 eurot, juulis 440 eurot, augustis 300 eurot,

septembris 200 eurot, oktoobris 730 eurot ja novembris 400 eurot. See on kokku 3990 eurot

35.3. Kostjal on Swedbank AS-s arvelduskonto, mille jääk oli seisuga 12.01.2021

1011,88 eurot (stl 363–373). Arvelduskontolt nähtub, et kostjale laekus 15.11.2020 ja

14.12.2020 töötasuna 1800 eurot kummalgi kuul. Lisaks on kostjale laekunud Z OÜ-lt 2020

märtsis 1600 eurot, aprillis 600 eurot, mais 600 eurot ja juunis 1100 eurot (dtl 363–373). See

on kokku 7500 eurot (3600+3900).

35.4. Lisaks on kostja teinud oma Swedbank AS arvelduskontole sularaha sissemakseid 2019

juunis 1350 eurot, juulis 750 eurot, augustis 760 eurot, septembris 1450 eurot, novembris

650 eurot, 2020 jaanuaris 500 eurot, veebruaris 1100 eurot, märtsis 300 eurot, aprillis 900 eurot,

mais 100 eurot, juunis 520 eurot, juulis 1050 eurot, augustis 680 eurot septembris 1050 eurot,

oktoobris 800 eurot. See on kokku 11 960 eurot.

35.5. Kostjal on Swedbank AS hoiukonto, mille jääk oli 12.01.2021 seisuga 126 eurot (dtl 374).

35.6. Kostjale on raha kandnud ka eraisikud kokku 3784 eurot järgmiselt: 2019 novembris

741 eurot, detsembris 150 eurot, 2020 mais 750 eurot, juunis 200 eurot, novembris 188 eurot,

detsembris kokku 526 eurot, 2021 jaanuaris 962 eurot.

35.7. Kõigele eeltoodule lisaks on kostjale laekunud Swedbank AS kontole detsembris 2019 ja

detsembris 2020 põllumajandusmaa rendi eest 150 eurot.

35.8. AS-is LHV Pank omab kostja üksnes pensionifondi (2. samba osaku fond, väärtusega

15 997,62 eurot, dtl 355). Kohus ei arvesta pensionifondi osakuid kostja varana, mille arvelt

oleks võimalik lastele ülalpidamist anda.

36. Eeltoodud andmete alusel oli kostja kogusissetulek perioodil mai 2019 kuni jaanuar 2021

38 102,03 eurot (10 568,03 +3990 + 7500 + 11 960 + 3784 + 300), s.o keskmiselt 1905,10 eurot

kuus. Lisaks on kostjal hoiukontod koguväärtuses 631,21 eurot. Arvestades, et osa hageja

sissetulekust on laekunud arvelduskontole sularahas, on tõenäoline, et kostjal on ka tulu, mis

arvelduskonto väljavõttel ei kajastu. Kostja ei ole selgitanud, miks sellisest sissetulekust ei piisa

oma alaealistele lastele igakuise elatise maksmiseks, kahjustamata samal ajal ka enda tavapärast

ülalpidamist. Sellest piisab nii kostja enda esile toodud kulude katmiseks kui ka lastele seaduses

sätestatud määras ülalpidamise andmiseks (1905,10 – 292 – 292 – 1007,72 = 313,38 eurot).

36.1. Kohus ei nõustu kostjaga, nagu ei saaks temale laekuvat tasu arvestada töötasuna. Kostja

valib ise, millises töö- või töövõtulepingu või muus vormis ta oma laste ülalpidamiseks tulu

teenib. Väide, et kostja arvelduskontole laekuv Taxify OÜ Bolt ei ole töötasu, vaid ettevõte

tulu, jääb arusaamatuks. Samuti on selline väide tõendamata. Igal juhul on kostjal aga omaenda

ettevõttelt võimalik sellisel juhul teha endale töötasu väljamakseid. Kohus ei nõustu kostja

väitega ka selle kohta, nagu ei saaks temale eraisikute poolt kantud summasid arvestada

sissetulekuna, mille arvelt lastele ülalpidamist anda. Tuluga on tegemist sõltumata sellest, kas

see laekus müügi- või töövõtulepingu alusel.

36.2. Kohus nõustub hagejatega, et asjaolu, et kostja käib palju väljas söömas, viitab tema heale

elatustasemele. Kostja arvelduskonto väljavõtete kohaselt on kostja 20 kuu jooksul käinud

väljas söömas kokku 2130,57 euro eest, s.o keskmiselt 106,53 eurot kuus. Kohus leiab, et

tegemist on arvestatava summaga olukorras, kus kostja väidab, et tema majanduslik olukord ei

ole hea. Kohus ei nõustu kostjaga, et kohvikutes ja restoranides söömas käimine on

elementaarne eluline väljaminek. Olukorras, kus vanemal ei ole piisavalt raha enda ja oma

alaealiste laste ülalpidamiseks, tuleb vanemal oma kulutusi piirata. Väljas söömise asemel on

võimalik võtta söök kodust kaasa, vähendades sellega oluliselt igakuiseid kulutusi, mis

omakorda võimaldab anda lastele eluks vajalikke vahendeid. Kui väljas söömise vajadus siiski

püsib, on võimalik valida ka soodsamaid söögikohti.

37. Kohus selgitas kostjale ka seda, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest ka kehva majandusliku seisu korral (PKS § 102 lg 2 esimene lause) ja andis kostjale

võimaluse esile tuua oma kvalifikatsioon ja senine töökogemus, praegune töökoht, samuti see

mida ta on teinud tulu teenimiseks või tulusama töö leidmiseks, et tagada oma alaealiste laste

ülalpidamine. Kostja ei ole ka neid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Elatise vähendamine

alla seaduses sätestatud määra ei ole seega võimalik ka põhjusel, et asjas esitatud väidetest ja

tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja ei olekski võimeline oma alaealiste laste

ülalpidamiseks piisavalt tulu teenima. Vastupidi, asjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja on

töövõimeline ja tegus inimene, talle kuulub kaks ettevõtet, talle laekub töötasu ja tal liigub

arvestatav summa sularaha. Kostja töövõimet ei ole piiratud ja tal ei ole olnud vajadust taotleda

sotsiaaltoetusi või võtta ennast töötuna ja tööotsijana arvele.

38. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna käesolevas asjas alust ka

kostja väide, et kummalegi hagejale makstakse lapsetoetust 60 eurot kuus. Perekonnaseaduse

sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras

väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli õigus

saada peretoetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1

sätestatud elatise miinimummäära poole peretoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud,

sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest

(vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi

võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega,

nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus

saaks seega asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud peretoetustega, arvestada vaid siis, kui

esineks mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Kostja ei ole

selliseid asjaolusid tõendanud.

39. Õige ei ole kostja seisukoht, et ta ei pea andma lastele elatist suuremas ulatuses, kui suudab

anda hagejate ema. PKS § 105 lg 3 kohaselt vastutavad vanemad ülalpidamiskohustuse täitmise

eest osavõlgnikena. Kusjuures kummagi vanema kohustuse suurus määratakse kindlaks

võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama

õigustatud isiku vahelisi suhteid. Seega määratakse kostaja ülalpidamiskohustus kindlaks

lähtudes tema enda, mitte hagejate ema võimalustest. Elatise alla seaduses sätestatud määra

väljamõistmiseks näeb alused ette PKS § 102 lg 2, millest ei tulene, nagu annaks kostjalt välja

mõistetava elatise vähendamiseks alust see, kui hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on

suuremad või väiksemad kui kostjal (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6).

Kohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Vastupidi, kohustuse

kindlaks määramisel arvestatakse, et vanemad ei jääks tulenevalt oma sissetulekust ja varalisest

seisust ebavõrdsesse olukorda.

40. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus vähendada hagejate nõutud elatist alla PKS § 101

lg-s 1 sätestatud määra. Kostja ei ole hoolimata kohtu korduvatest selgitustest tõendanud ühtegi

sellist asjaolu, mis, arvestades ka alaealiste laste õigustatud huve, võiks olla käsitletav mõjuva

põhjusena elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 tähenduses. Kuna kostja ei ole tõendanud, et

ta oleks hagejatele ülalpidamist andnud, on ta oma seadusest tulenevat kohustust rikkunud ja

hagejate nõuded elatise väljamõistmiseks tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjalt kummagi

hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni hagejate

täisealiseks saamiseni.

II

41. Hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist ka tagasiulatuvalt 17 päeva eest perioodi

kohta 03.05.2019 kuni 19.05.2019 ühekordses summas 148,06 eurot. PKS § 108 kohaselt võib

õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud

kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

Tagasiulatuva ülalpidamise nõudele kohaldatakse elatise väljamõistmise üldsätteid (PKS § 99,

§ 101 lg 1, PKS § 102 ja § 105 lg 3).

42. Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevale

rahuldamisele, täidab ülalpidamisnõue oma eesmärki üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab

järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks

kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei

täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt

äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Tagasiulatuva elatise nõude ulatuse määramisel

arvestab kohus seetõttu sellega, kas ja mida õigustatud isik on sellel ajavahemikul teinud

kohustatud isikult ülalpidamise nõudmiseks. Samuti arvestab kohus sellega, et kohustus ei oleks

isikule ebamõistlikult koormav (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus nr 3-2-1-35-16 p 19-20).

43. Kostja ei nõustu tagasiulatuva nõudega põhjusel, et hagi ja nõue tulid kostja jaoks

üllatusena. Kohus leiab, et need asjaolud ei anna alust elatise välja mõistmata jätmiseks.

Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et kohustus anda oma alaealistele lastele ülalpidamist, tuleb

talle üllatusena. Kuna tegemist on väga lühikese perioodiga, s.o vaid 17 päeva, ei ole alust leida,

et hagejad oleksid jätnud ülalpidamise järjepidevalt nõudmata.

44. Lisaks märkis kostja, et ta on vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele elatist tasunud

summas 150 eurot kuus. Vanematevaheline kokkulepe elatise tasumise kohta võiks iseenesest

olla asjaolu, mis annab aluse jätta elatis tagasiulatuvalt välja mõistmata. Sellisel juhul ei saaks

kostja ette näha, et ta on oma kohustust rikkunud ja et hagejatel on selle kohta etteheiteid. Kostja

ei ole aga hoolimata kohtu selgitustest tõendanud, et vanemate vahel on varasem kokkulepe

elatise tasumise kohta. Kohus selgitas kostjale, et kuna hagejad vaidlevad kostja väitele

sõnaselgelt vastu, tuleb kostjal oma väide tõendada. Kuna kostja ei ole seda teinud, ei ole kohtul

kostja soovitud asjaolu võimalik tuvastada. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et ta oleks tema

poolt väidetud kokkulepet kunagi täitnud, kuigi kohus selle tõendamise vajadusele eraldi

tähelepanu pööras. See ei nähtu ka kostja arvelduskonto väljavõtetelt.

45. Kostja ei ole toonud esile ka selliseid asjaolusid, mille alusel võiks kohus leida, et elatise

kostjalt väljamõistmine 17 päeva eest enne hagi esitamist, oleks tema jaoks ebamõistlikult

koormav ja paneks ta raskesse majanduslikku olukorda.

46. Eeltoodust tulenevalt ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse jätta hagejate tagasiulatuva

elatise nõue rahuldamata. Kohus rahuldab hagid ja mõistab kostjalt välja elatise perioodi eest

03.05.2019 kuni 19.05.2019 kummagi hageja kasuks ühekordses summas 148,06 eurot.

47. Hagejad paluvad mõista kostjalt tagasiulatuva elatise tasumisega viivitamisel välja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7

kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist

Sama paragrahvi 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

48. TsMS § 457 lg 1 tulenevalt on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik jõustunud

kohtuotsus. Hagejad paluvad määrata kostjale tähtaja tagasiulatuva elatise tasumiseks 1 kuu

alates kohtuotsuse jõustumisest. Tegemist on kohtuotsuse täitmise korra kindlaks määramise

taotlusega TsMS § 445 lg 1 tähenduses. Kohus rahuldab taotluse ja annab kostjale ühekuulise

tähtaja kohustuse täitmiseks. Kui kostja kohustust tähtaegselt ei täida, tuleb tal tasuda täitmisega

viivitamise tõttu viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (otsuse tegemise aja

seisuga on seadusjärgne viivisemäär 8% aastas).

49. Kohus määrab TsMS § 445 lg 1 alusel hagejate taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra ka

edasiulatuva elatise tasumiseks selliselt, et elatis tuleb maksta iga kuu esimeseks päevaks

hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga

kalendrikuu eest ette.

50. Kohus märgib, et ei arvesta otsuse tegemisel 300,84 euroga, mille pidas kostja Swedbank

AS arvelduskontolt 15.09.2020 käesolevas asjas tehtud tagaseljaotsuse alusel kinni kohtutäitur

menetluse ajal. Kohtutäituri poolt kinni peetud summa ei mõjuta lastele igakuiselt tasumisele

kuuluva elatise põhjendatud suurust. Elatis, mille kostja on vaidlusalusel perioodil tasunud,

võetakse arvesse käesoleva otsuse täitmisel.

Menetluskulude jaotus

51. Seoses hagi rahuldamisega jäävad hagejate menetluskulud tervikuna kostja kanda (TsMS

§ 162 lg 1). Kostja kanda jäävad ka tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse

taastamisega seotud täiendavad menetluskulud (TsMS § 169 lg 2).

52. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg 2

määrusega mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kairi Piirisild

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2022. a otsusega nr 2-19-

113861.