2-20-18798/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-18798

Tsiviilasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku

valvearsti

avaldus

esialgse

õiguskaitse korras XX suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 21. detsembri 2020. a määrus (esialgse

õiguskaitse rakendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst

Kai Konsap

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Raivo

Bergson

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. detsembri 2020. a määrus osas, milles maakohus

pikendas XX suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani. Jätta maakohtu

määrus muutmata osas, millega rakendati XX suhtes esialgset õiguskaitset alates

20. detsembrist 2020 kuni 24. detsembrini 2020 kell 17.25, paigutades ta nimetatud

ajavahemikuks psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ning kohaldades

talle selle ajavahemiku vältel psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral

tahtevastast ravimite manustamist.

2. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale

esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus

võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

2 (6)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 21. detsembril 2020 Harju

Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik

psühhiaatriakliinikus alates 20. detsembrist 2020, kus kell 17.25 rakendati tema suhtes tahtest

olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud

isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus on ohtlik

ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust hindama.

Puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist ei ole alust prognoosida nelja ööpäeva vältel.

Avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist

40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.

Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi kulgesid isiku õpingud ja tööelu edukalt kuni

2009. aastani. 2009. a maikuus tekkis isikul verevalandus ajus (subkortikaalne intratserebraalne

hemorraagia). Raviga tema seisund paranes, kuid haiglast lahkudes jäid püsima lühimäluhäire

ja kõnehäire. Isik viibis taastusravil. Tema kõnehäire taandus ning mälu taastus. Isik jäi insuldi

järgselt koduseks. Ta sai eluga hakkama. 2011. aastal muutus isik emotsionaalselt labiilseks,

kahtlustavaks, lõpetas sõpradega suhtlemise ja ta hakkas avaldama paranoilisi mõtteid, et teda

jälitatakse ja tahetakse tappa. Isik pöördus luulumõtete tõttu korduvalt politseisse. Isik

hospitaliseeriti esimest korda 2012. a-l, kui ta käitus politseijaoskonnas inadekvaatselt ja

rahutult. Isik on vajanud haiglaravi neliteist korda. Isik viibis perioodil 16. juuni 2015 kuni

18. oktoober 2015

kohtumääruse

alusel

ööpäevaringsel

tugevdatud

järelevalvega

erihooldusteenusel Valklas. Isik on vajanud Valklas viibimise järgselt haiglaravi viiel korral.

Kõigi hospitaliseerimiste põhjuseks on olnud isiku agressiivne käitumine, vaenulik ja süüdistav

suhtumine politseisse ning nende töö segamine. Isik on hospitaliseeritud haiglasse viimastel

kordadel põhjusel, et ta helistas Häirekeskusesse umbes 50 korda. Eelmisel hospitaliseerimisel

helistas kiirabi juuresolekul ka kümme korda KAPO-sse. Haiglas viibimise ajal süüdistas isik

arste selles, et teda kui tervet inimest on psühhiaatriliste ravimitega ravitud ning süüdistas

politseid oma vanemate kahjustamises (mil moel, isik ei täpsustanud). Statsionaarse ravi

vahelistel perioodidel on patsient adekvaatse ravi peaaegu alati ise katkestanud. On teada, et ta

on korduvalt helistanud oma raviarstidele ja neid telefoni teel valjuhäälselt sõimanud.

Praegusel juhul saabus puudutatud isik valvepsühhiaatri vastuvõtule kiirabi ja politsei saatel

käeraudades, põhjusel, et isik olevat helistanud umbes 100 korda Häirekeskusesse. Häirekeskus

saatis isiku koju kaks politseibrigaadi. Isik ei uskunud kummalgi juhul, et tegemist on

politseinikega, mille peale kutsuti välja kiirabi. Isik kiirabi ega politseinikega koostööd ei

teinud. Ta oli agressiivne. Tema käitumine oli ettearvamatu, mistõttu toimetati ta

psühhiaatrikliiniku valvetuppa. Isik oli valvepsühhiaatri vastuvõtul agiteeritud olekuga, rahutu,

vastas küsimustest mööda, rääkis kõikidest valjuhäälselt üle ja teda pidi kiirabilt andmete

kuulmiseks korduvalt sõnaliselt vaigistama. Valvepsühhiaatri juuresolekul avaldas isik

paranoiliseid luulumõtteid politsei suhtes, keda süüdistas enda raha varastamises. Isik eitas, et

ta üldse politseile helistas. Isikuga ei olnud võimalik kontakti saada. Isik oli hõivatud

psühhootilistest elamustest, tema käitumine oli ebaadekvaatne, millest tulenevalt alustas

valvepsühhiaater tahtest olenematut ravi 20. detsembril 2020 kell 17.25. Hospitaliseerimisel

3 (6)

tuvastati, et isik on nakatunud COVID-19-sse. Isik viidi nakkusohtlikkuse tõttu üle COVID-19

osakonda. Osakonnas viibides ei ole tema seisund oluliselt paranenud. Isik eitab politseisse

korduvat helistamist. Ta on situatsioonis desorienteeritud ja haiguskriitika puudub. Mingit

konstruktiivset vestlust temaga pidada ei ole võimalik.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoiline luululine häire (F22.0). Tal puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on mõjutatud haiguslikest

elamustest. Kuigi isik on hetkel ravi foonil rahulikum, siis ilma ravita on ta paranoiline. Tema

käitumine on ebaadekvaatne ja sellest lähtuvalt ohtlik nii iseendale kui ka teistele isikutele. Isik

vajab pikaajalist hospitaliseerimist. Seda toetab ka asjaolu, et varasema ravi foonil on tema

seisund paranenud.

Tema seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi

paranemist nelja ööpäeva vältel, mistõttu taotleti kohtult luba puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja

meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

2. Maakohus andis 21. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi ja

määras temale riigi arvel esindajaks advokaadi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus rakendas 21. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset alates 20. detsembrist 2020 kuni 24. detsembrini 2020 ja ühtlasi pikendas seda

40 päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi.

Maakohus selgitas, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline

ravi tuleb lugeda lõpetatuks 29. jaanuaril 2021 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3

alusel riigi kanda.

Puudutatud isik avaldas 21. detsembril 2020 ärakuulamisel, et on psühhiaatriahaiglas ja politsei

toimetas ta siia vägivaldselt. Ta ei ole politseile korduvalt kõnesid teinud, kuid politsei väitis,

et ta on, ja tõi puudutatud isiku haiglasse. Isik avaldas, et on ennast väga hästi tundnud ega taha

haiglasse jääda. Isik ei näe mingit põhjust haiglas viibimiseks, sest ta ei ole kuskile korduvalt

helistanud. Võib-olla helistas keegi teine.

Maakohus tõi esile, et raviarst jäi 21. detsembril 2020 oma kirjaliku avalduse juurde. Raviarst

lisas, et puudutatud isik helistas korduvalt politseisse, mille tulemusel hõivas palju riiklikku

ressurssi. Isik eitab oma käitumist ega selgita politseisse helistamise motiive. Isiku ohtlikkus

seisneb ka selles, et ta on nakatunud COVID-19-sse, kuid keeldub eneseisolatsiooni jäämast.

Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.

Maakohus tugines avaldusele lisatud psühhiaatri arvamusele ning selles esile toodud

asjaoludele ning rahuldas avalduse. Maakohus leidis, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire – paranoiline luululine häire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata

enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on

ebaadekvaatne, kontrollimatu, ettearvamatu ning juhitud haiguslikust seisundist. Puudutatud

isik võib psühhiaatriakliinikusse paigutamata ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu

olla ohtlik iseendale, aga ka teistele. Ohtlikkus iseendale seisneb selles, et ta võib end asetada

elu ja tervist ohustavasse olukorda, kuna ta on psühhoosist oluliselt hõivatud. Tema käitumine

on mõjutatud luululistest veendumustest ning ta on situatsioonis desorienteeritud. Lisaks võib

puudutatud isik seoses ettearvamatu ja agressiivse käitumisega olla ohtlik ka teistele inimestele.

Täiendavalt on puudutatud isik nakatunud COVID-19-sse, kuid ta keeldub haiguslikust

seisundist tulenevalt isolatsiooni jäämast. Puudutatud isik ei ole võimeline otsustama ravi

4 (6)

vajaduse üle. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi ei ole muul viisil võimalik,

rakendas kohus isiku suhtes esialgset õiguskaitset.

Maakohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku paranemine raskest psüühikahäirest nelja ööpäeva

vältel tõenäoline ega realistlik. Ta vajab pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes

tingimustes, mida toetab ka asjaolu, et varasema ravi foonil on isiku seisund paranenud.

Puudutatud isik võib muutuda ettearvamatult. Tema käitumine on mõjutatud haiguslikest

elamustest ning ta on nakatunud COVID-19-sse, mis võib kujutada ohtu nii temale endale kui

ka tema ümbritsevatele. Järelikult esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.

Kuna puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi

lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmise osas, lubas kohus isiku suhtes

psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamist

koos tahtevastase ravimite manustamise võimalusega.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus.

Puudutatud isiku väitel ei ole täidetud PsAS § 11 järgsed eeldused tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks. Tahtevastane ravi ei ole vajalik ega põhjendatud. Isiku haiglasse toomine oli

eksitus. Ta helistas hädaabinumbril 112 vaid kolm kuni neli korda, sest tahtis rääkida oma

tervisest. Kõnede peale ilmusid kohale mingid mehed, kes end ei tutvustanud ja kes hiljem

osutusid politseinikeks. Politseinikud panid isiku käed raudu ja tõid ta haiglasse. Puudutatud

isik on vajadusel nõus kodus rohtu võtma. Ta pole ohtlik endale ega teistele. Tema ohtlikkus ei

ole millegagi tõendatud ning sellekohased väited on paljasõnalised.

5. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Täidetud on kõik

PsAS § 11 lg 1 kriteeriumid tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul

on raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire). Tema haigus kulgeb osaliste

remissioonidega. Puudutatud isik hospitaliseeriti haiguse ägenemise tõttu, kuna tema käitumine

kodus oli muutunud ebaadekvaatseks, teistele ja endale potentsiaalselt ohtlikuks. Muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kaebusest nähtuvalt on ravile paigutamise põhjus isikule

senini arusaamatu, ta eitab objektiivseid asjaolusid ega pea ravi vajalikuks. Puudutatud isiku

ravi ei ole võimalik ambulatoorselt korraldada, kuna tal puudub adekvaatne haiguskriitika.

Tema seisundi stabiliseerimine vajab haiguse ägenemise tõttu statsionaarset ravi.

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS

§-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

tühistada osas, milles pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtevastase

ravi kohaldamist neljalt päevalt 40 päevani. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles

rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 20. detsembrist 2020 kuni

24. detsembrini 2020.

8. Kohus võib TsMS § 534 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

5 (6)

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.

9. Maakohus juhindus esialgset õiguskaitset kohaldades õigesti TsMS § 534 lg-s 1 ja PsAS

§ 11 lg-s 1 sätestatud eeldustest ning asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isik tuli

paigutada

esialgse

õiguskaitse

korras

psühhiaatriakliinikusse

tahtevastasele

ravile.

Ringkonnakohtu hinnangul olid esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused täidetud ning

puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitav arstide arvamus oli küllaldane TsMS § 534 lg 1

p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS

§ 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Maakohus tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide

arvamusele. Kahe arsti ühisarvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire

(paranoiline luululine häire). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud.

Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud

isiku käitumine oli valvetuppa saabudes ebaadekvaatne. Ta oli rahutu ja agiteeritud. Sisulist

kontakti temaga ei olnud võimalik saavutada. Puudutatud isik oli hõivatud psühhootilistest

elamustest. Isik vastas küsimustest mööda, rääkis kõikidest valjuhäälselt üle ja teda pidi

kiirabilt andmete kuulmiseks korduvalt sõnaliselt vaigistama. Osakonnas viibides ei olnud tema

psüühiline seisund oluliselt paranenud. Puudutatud isik oli desorienteeritud, haiguskriitika

puudus ning konstruktiivset vestlust temaga pidada ei olnud võimalik. Eeltoodust lähtudes

hindasid psühhiaatrid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks ning

asjas esile toodud puudutatud isiku käitumisest võib järeldada, et ägedatest psühhootilisest

elamustest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Puudutatud

isikul psüühikahäire olemasolu kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv puudutatud isiku

ärakuulamise kirjeldus.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et puudutatud isik oli tema

hospitaliseerimise asjaolusid arvestades haiglasse saabudes PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses

ohtlik nii enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Tema käitumine ja mõttekäik olid täielikult

hõivatud haiguslikest luululistest elamustest. Ta oli situatsioonis desorienteeritud ning

agressiivne. Temal puudus haiguskriitika, ta eitas varasemat ebaadekvaatset käitumist ega

pidanud ravi vajalikuks. Täiendavalt oli puudutatud isik nakatunud COVID-19-sse, kuid ta

keeldus haiguslikust seisundist tulenevalt isolatsiooni jäämast. Olukorras, kus isiku käitumine

ja mõttekäik on täielikult hõivatud luululistest elamustest ning tema vaimne seisund on

sedavõrd halb, et sisuline kontakt temaga ei ole võimalik, on ringkonnakohtu hinnangul PsAS

§ 11 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks ka muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras

küllaldane. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks.

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning psühhiaatrite arvamust, ei nähtu

ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega

ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut

psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades

(PsAS § 11 lg 1 p 3).

13. Eelnevat arvestades oli puudutatud isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamine neljaks

päevaks põhjendatud. Kuna puudutatud isiku tahtevastast ravi alustati 20. detsembril 2020 kell

17.25, sai puudutatud isikule kohaldada tahtevastast ravi kinnises asutuses kuni

24. detsembrini 2020 kell 17.25.

6 (6)

14. Maakohus eksis ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse normi kohaldamisel, kui

otsustas esialgselt õiguskaitset rakendades samas ka selle kuni 40 päevani pikendamise üle.

15. Esialgset õiguskaitset võib TsMS § 534 lg 5 esimese lause järgi rakendada kuni neli päeva

alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib TsMS § 534

lg 5 teise lause järgi tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka

psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Viidatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse

esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle

ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse

rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui esialgse

õiguskaitse pikendamine on ilmselgelt vajalik, teeb kohus selle kohta eraldi määruse (vt

Riigikohtu 8. jaanuari 2021. a määrus asjas 2-20-6730, p 13, Riigikohtu 30. aprilli 2019. a

määrus asjas 2-18-17167, p 21 ja 11. jaanuari 2017. a määrus asjas 3-2-1-137-16, p 18).

Kuivõrd esialgse õiguskaitse pikendamine eeldab seda, et pärast esialgse õiguskaitse

rakendamist on arst puudutatud isiku üle vaadanud, ei saa esialgse õiguskaitse rakendamist ja

selle pikendamist otsustada ühe määrusega.

16. Puudutatud isik saabus psühhiaatriakliinikusse 20. detsembril 2020 ning järgmisel päeval

esitas avaldaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja pikendamiseks kuni

40 päevani ning psühhiaatrite arvamuse. Samal päeval kuulas maakohus puudutatud isiku ära

ja tegi määruse, millega kohaldas esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi neli päeva ja pikendas seda 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul ei võinud maakohus

esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtevastast ravi määrates seda samal ajal ka

pikendada. Maakohus rikkus puudutatud isikule üle nelja ööpäeva tahtevastast ravi kohaldades

TsMS § 534 lg-t 5.

17. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi

kanda.

18. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav