2-19-15100/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-15100

Tsiviilasi

XX hagi Y OÜ vastu töötasu ja puhkusehüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 16. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1030,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Põbo

Kostja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper ja vandeadvokaadi abi Mihkel Kivisalu

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Y OÜ Pärnu Maakohtu 16. detsembri 2020. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta Y OÜ kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada praeguse määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse

Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Y OÜ (kostja) vastu

1236,6 euro saamiseks. Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures. Hageja netotöötasuks oli

kokku lepitud 1400 eurot kuus. Kostja jättis osaliselt tasumata 2019. a veebruari töötasu.

Tööleping lõppes 2019. a märtsis. Kostja maksis töölepingu lõppemisel lõpparvena vähem kui

oleks pidanud maksma.

2 (6)

2. Kostja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel olid pooled

töölepingus hageja brutotöötasu suuruseks kokku leppinud 1200 eurot kuus. Kostja vaidles

vastu hageja lõpparve suurusele.

3. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu

2019. a veebruari eest 485,55 eurot (bruto) ning märtsi eest 751,05 eurot (bruto).

4. Kostja esitas Pärnu Maakohtule 30. septembril 2019 taotluse töövaidluskomisjonile esitatud

avalduse läbi vaatamiseks hagimenetluse korras hagina.

5. Hageja esitas 15. novembril 2019 Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista

kostjalt välja 2019. a veebruari brutotöötasu 249,21 eurot ja 2019. a märtsi brutotöötasu

239,21 eurot ning brutopuhkusehüvitise 599,33 eurot. Puhkusehüvitis ei ole uus nõue, kuna

töövaidluskomisjonis palus hageja samuti lõpparve, sh 2019. märtsi töötasu ja puhkusehüvitise

väljamõistmist.

Hageja igakuine netotöötasu oli 1400 eurot ehk brutosummas 1815,35 eurot, mida kinnitavad

hageja esitatud konto väljavõtted töötasu laekumise kohta. Tööleping lõppes hageja avalduse

alusel. Kostja ei maksnud hagejale töölepingu lõppemisel ettenähtud puhkusehüvitist. Kogu

töötamise perioodi eest, s.o 2. märtsist 2018 kuni 22. märtsini 2019 teenis hageja välja

põhipuhkust 29,13 kalendripäeva. Hageja puhkas kostja juures töötamise perioodil kokku

7 kalendripäeva perioodil 18.–25. veebruar 2019. Ülejäänud hageja ettepanekute alusel

hagejale puhkust ei antud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutas puhkust rohkem kui

7 kalendripäeva. Kostja ei ole koostanud 2018. a ega 2019. a kohta puhkuste ajakava. Samuti

puudub kostjal hageja tööajaarvestus, millest nähtuks hageja puhkuste aeg. Ebaõige on kostja

seisukoht, et nimetatud ajavahemikku jäi 8 kalendripäeva puhkust, kuna 24. veebruar on

rahvuspüha ja puhkepäev ning jääb puhkusepäevade arvestusest välja.

Kostja kandis 11. märtsil 2019 hagejale üle veebruari netotöötasu 647,81 eurot ja

netopuhkusetasu 560 eurot. Kostja jättis hagejale maksmata 2019. a veebruari netotöötasu

192,19 eurot (1400–560–647,81) brutosummana 249,21 eurot, mille hageja palus kostjalt tema

kasuks välja mõista.

Hageja oli 1.–14. märtsini 2019 tööl 10 päeva ja 15.–22. märtsini 2019 haiguslehel

8 kalendripäeva. Kostja maksis hagejale haigusraha 178,18 eurot (bruto) ehk 137,42 eurot

(neto). Hageja 2019. a märtsi päevatasu oli 86,45 eurot bruto (1815,35÷21 tööpäeva). Järelikult

pidi hageja töötasu 10 tööpäeva eest olema 864,50 euro bruto (10 tööpäeva × 86,45). Kostja

maksis hagejale 625,29 eurot (bruto) ehk ettenähtust 239,21 eurot vähem, mille hageja palus

kostjalt tema kasuks välja mõista.

Hageja nõustus puhkusehüvitise osas kostja arvutatud keskmise kalendripäeva tasuga

49,41 eurot (bruto) (494,11÷10). Kostja maksis hagejale 10 päeva eest 494,11 eurot bruto.

Kostja pidi hagejale maksma puhkusehüvitist 22,13 kasutamata puhkusepäeva eest (29,13–7)

1093,44 eurot bruto (22,13×49,41). Hageja saamata jäänud puhkusehüvitis on 599,33 eurot

bruto (1093,44–494,11).

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja brutotöötasu oli

töölepingu p 3.1 kohaselt 1200 eurot kuus ning sõltuvalt hageja töö tulemuslikkusest oli kostjal

õigus maksta hagejale töölepingu p 3.2 alusel preemiat või lisatasu vastavalt kostja juhatuse

otsusele. Kostja maksis hagejale igakuiselt põhitasu 1200 eurot ja kostja juhatuse otsuste alusel

lisatasu. Kostja maksis hagejale igakuiselt põhitasu ja tulemustasu kokku 1400 eurot.

Hageja töötas 2019. a veebruaris 14 tööpäeva ning puhkas 8 kalendripäeva, millest tulenevalt

maksis kostja hagejale brutotöötasu 1089,21 eurot ehk netotöötasu 840 eurot ning

brutopuhkusetasu 726,14 eurot ehk netopuhkusetasu 560 eurot. Kostja maksis hagejale

veebruari palgast netotasuna 192,19 eurot välja lõpparvega 22. märtsil 2019.

3 (6)

Hageja töötas 2019. a märtsis 7 tööpäeva, puhkas 3 kalendripäeva ning viibis haiguslehel

7 tööpäeva. Töötasu arvutamise aluseks on hageja päevatasu 86,45 eurot (1815,36÷21), mis

7 töötatud päeva eest on 605,12 eurot brutotasuna ehk 466,67 eurot netotasuna. Kostja tasus

hagejale töötasuna ekslikult rohkem ja kandis lõpparve alusel töötajale üle 625,29 eurot

brutotasuna ehk 482,22 eurot netotasuna. 2019. a märtsis puhatud 3 kalendripäeva eest

(8. märts, 12. märts ja 13. märts) maksis kostja hagejale puhkusetasu 148,23 eurot brutotasuna

ehk 114,32 eurot netotasuna. Haigushüvitist maksis kostja hagejale 5 päeva eest 178,18 eurot

brutotasuna ehk 137,42 eurot netotasuna. Kasutamata põhipuhkuse eest 10 puhkusepäeva

ulatuses maksis tööandja töötajale hüvitist 494,11 eurot brutotasuna ehk 381,06 eurot

netotasuna. Seega oli hagejal õigus märtsi eest saada kokku 1099,47 eurot netotasuna ning

2019. a veebruari ja märtsi eest kokku 3241 eurot brutotasuna ehk 2499,46 eurot netotasuna.

Arvestades, et kostja tasus kõik seadusest tulenevad tasud kogusummas 3381,79 eurot

brutotasuna ehk 2607,81 eurot netotasuna, siis on kostja tasunud hagejale ettenähtust

108,35 eurot netotasuna rohkem.

Maakohtu otsus

7. Maakohus rahuldas 16. detsembri 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

1030,73 eurot, mis koosneb hageja saamata jäänud 2019. a veebruari brutotöötasust

192,19 eurot, 2019. a märtsi brutotöötasust 239,21 eurot ja puhkusehüvitisest 599,33 eurot

(bruto). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1080 eurot.

Maakohus luges tõendatuks hageja väite, et poolte vahel kehtis suuline tööleping. Kuna kostja

esitatud töölepingul puuduvad poolte allkirjad, ei ole pooled töölepingut kirjalikult

vormistanud. Kohus tuvastas poolte kirjalike selgituste ja hageja konto väljavõtte põhjal, et

kostja on hagejale teinud igakuiselt perioodil 12. aprillist 2018 kuni 8. veebruarini 2019

ülekande 1400 eurot selgitusega „palk“. Järelikult on pooled sõlminud töölepingu lepingujärgse

netotasuga 1400 eurot kuus.

Kostja kandis 11. märtsil 2019 hagejale üle veebruarikuu netotöötasu 647,81 eurot ja

netopuhkusetasu 560 eurot. Järelikult jättis kostja hagejale maksmata 2019. a veebruari

netotöötasu 192,19 eurot (1400–560–647,81), mille maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja.

Hageja oli 1.–14. märts 2019 tööl 10 päeva ja 15.–22. märts 2019 haiguslehel 8 kalendripäeva.

Hageja 2019. a märtsi brutopäevatasu oli 86,45 eurot (1815,35÷21 tööpäeva). Järelikult pidi

hageja brutotöötasu 10 tööpäeva eest olema 864,50 eurot (10 tööpäeva × 86,45). Kostja maksis

hagejale 625,29 eurot (bruto). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2020. a märtsi

saamata jäänud töötasu 239,21 eurot.

Maakohus selgitas, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded

sissenõutavaks (töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1). Tööandja on kohustatud töölepingu

lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas (TLS § 71).

Pooled ei vaidle, et hageja põhipuhkuse kestus oli TLS § 55 järgi 28 kalendripäeva aastas.

Pooled ei vaidle, et hageja kasutas puhkusest ära 7 kalendripäeva. Kostja esitatud e-kirjavahetus

ei tõenda, et hageja kasutas põhipuhkust ära rohkem kui 7 päeva. Pooled ei vaidle, et hageja

teenis kogu töötamise perioodi vältel, s.o 2. märts 2018 kuni 22. märts 2019, välja põhipuhkuse

29,13 kalendripäeva.

Järelikult

oli

hagejal

töölepingu

lõppemisel

kasutamata

22,13 puhkusepäeva, mille eest on hagejal õigus saada töölepingu lõpetamisel puhkusetasu.

Puhkusetasu arvutamise aluseks on keskmine töötasu (TLS § 70 lg 1, § 28 lg 8, Vabariigi

Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 lg 2 p 2). Hageja nõustus puhkusehüvitise osas kostja

arvutatud keskmise kalendripäeva tasuga 49,41 eurot (bruto) (494,11÷10). Kostja maksis

hagejale 10 päeva eest 494,11 eurot (bruto). Kostja pidi hagejale maksma puhkusehüvitist

22,13 kasutamata puhkusepäeva eest (29,13–7) 1093,44 eurot (bruto) (22,13×49,41).

4 (6)

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusehüvitise 599,33 eurot

(1093,44–494,11).

Apellatsioonkaebus

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja

tühistada maakohtu otsus ning saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.

Kostja väitel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme.

Maakohus jättis hindamata kostja väited ja tõendid.

Maakohus leidis ekslikult, et pooltel puudus kirjalik kokkulepe hageja igakuise töötasu suuruse

kohta. Töövaidluskomisjonile esitatud kirjaliku töölepingu p 3.1 järgi oli hageja igakuine

brutotöötasu 1200 eurot ning sõltuvalt hageja töö tulemuslikkusest, oli kostjal õigus maksta

hagejale töölepingu p 3.2 alusel preemiat või lisatasu vastavalt kostja juhatuse otsusele.

Järelikult leidis maakohus ekslikult, üksnes hageja konto väljavõttele tuginedes, et poolte

kokkuleppel oli hageja töötasu 1400 eurot. Kuna hageja ei ole vaielnud vastu, et pooled olid

sõlminud kirjaliku töölepingu, ei olnud kohtul alust asuda vastupidisele seisukohale. Kostja

maksis hagejale igakuiselt põhitasu 1200 eurot ja kostja juhatuse otsuste alusel lisatasu. Kostja

maksis hagejale igakuiselt põhitasu ja tulemustasu kokku 1400 eurot (neto).

Kohus ei võtnud asja juurde töövaidluskomisjoni toimikut, mistõttu viitas kohus otsuses

ekslikult üksnes ühele leheküljele kirjalikust töölepingust. Järelikult rikkus kohus TsMS § 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutas puhkust rohkem kui

7 päeva. Lisaks leidis kohus ekslikult, et kostja ei ole puhkust nõuetekohaselt vormistanud ega

selle kohta arvestust pidanud. Kohus jõudis ekslikult järeldusele, et puhkusegraafiku

koostamata jätmine tõendab puhkuse mittekasutamist. Nimelt teatab töötaja tööandjale

puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest 14 kalendripäeva ette kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis (TLS § 69 lg 3). Maakohus jättis hindamata kostja esitatud

e-kirjad, millest nähtub hageja puhkusel oldud aeg. Tõenditest nähtub, et hageja esitas

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis puhkusesoovid, mille kostja rahuldas. Hageja ei

ole tõendanud, et nendes e-kirjades sisalduvate taotluste alusel hagejat puhkusele ei lubatud.

Hagejal oli kasutamata puhkust üksnes 10 päeva. Kohus pidi puhkuseavaldustega arvestamise

korral jätma puhkusetasu nõude rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹

alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

10. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja

palunud mõista kostjalt välja 2019. a veebruari brutotöötasu 249,21 eurot ja 2019. a märtsi

brutotöötasu 239,21 eurot ning brutopuhkusehüvitise 599,33 eurot. Järelikult on tegemist

lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

11. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

12. Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks.

5 (6)

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud

tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme.

14. Pooled vaidlevad sisuliselt kahe asjaolu üle. Esiteks, kui suur oli hageja kokkulepitud

igakuine töötasu. Kostja väitel oli hageja brutotasu 1200 eurot kuus. Hageja väitel oli tema

netotasu 1400 eurot kuus. Teiseks vaidlevad pooled, kui palju oli hagejal töölepingu lõppemise

seisuga kasutamata puhkusepäevi. Kostja väitel oli hagejal kasutamata 10 puhkusepäeva.

Hageja väitel oli temal kasutamata 22,13 puhkusepäeva.

15. Ringkonnakohus nõustub hageja töötasu suuruse tuvastamise osas maakohtuga

järeldustega. Olukorras, kus kostja on sisuliselt terve töösuhte kestel maksnud hagejale

igakuiselt 1400 eurot, võib sellest järeldada, et poolte kokkuleppel oli töötasu suurus 1400 eurot

(neto) kuus. Seda sõltumata sellest, kas kirjalikus töölepingus oli märgitud teisiti või mitte.

Samuti on kostja apellatsioonkaebuses märkinud, et maksis hagejale, olenemata kirjalikus

töölepingus märgitust, igakuiselt põhitasu ja tulemustasu kokku 1400 eurot (neto). Järelikult

leidis maakohus õigesti, et poolte kokkuleppel oli hageja töötasu 1400 eurot (neto) kuus. Ka

kostja enda maakohtus esitatud tasude arvestus lähtub 1400 euro suurusest netotöötasust.

16. Sisuliselt on poolte esitatud töötasu ja puhkusehüvitise arvutuste erinevused tingitud sellest,

et pooled on eri meelt selles, kui palju hageja puhkas. Pooled ei vaidle, et hageja puhkas

perioodil 18. veebruar 2019 kuni 25. veebruar 2019. Maakohus leidis seejuures õigesti, et

24. veebruar on pühade ja tähtpäevade seaduse § 1 järgi rahvuspüha, mida TLS § 54 lg 3 järgi

põhipuhkuse hulka ei arvata.

Kostja väitel puhkas hageja rohkem, kuid seda asjaolu hageja omaks ei võtnud. TLS § 28 lg 2

p 4 järgi on tööandja kohustatud pidama tööaja arvestust. Seega leidis maakohus õigesti, et

kostja kohustus oli tõendada, kui palju hageja puhkas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

et kostja ei ole tõendanud, et hageja puhkas rohkem kui 7 kalendripäeva. Kostja on esitanud

üksnes hageja e-kirjad, milles hageja on puhkust küsinud. Samas ei nähtu esitatud

kirjavahetusest, kas kostja on hagejale selles ulatuses puhkust ka andnud. Samuti ei nähtu

hageja pangakonto väljavõttest, et kostja oleks hagejale tasunud rohkem puhkusetasu kui

üksnes veebruaris 2019. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et hageja puhkas 7 kalendripäeva,

mistõttu oli hagejal töölepingu lõppemise seisuga kasutamata puhkusepäevi 22,13.

17. Põhjendatud ei ole kaebuse väide, et maakohus ei ole asja materjalide juurde võtnud

töövaidluskomisjoni toimikut, nagu kord ette näeb. Töövaidluskomisjoni elektrooniline toimik

on edastatud kohtu nõudmisel maakohtule 8. oktoobril 2019, see on salvestatud kohtute

infosüsteemis ja toimiku väljatrükk asub tsiviilasja toimikus.

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista

ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise

1080 eurot ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda.

Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses

kindlaks

määranud

menetluskulude

rahalise

suuruse,

menetlusosaline

vaidlustab

apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2

sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda

seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11).

6 (6)

Kostja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et

temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega

ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS

§ 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist

lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on

menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei

võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu

seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik

vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus

sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse

jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on

menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama

ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest

keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata

olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi

määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile.

Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu

kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on

olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus

kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus

kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist

lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka

asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt

on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud

menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

19. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise

staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hageja apellatsioonkaebuse

menetlemise kulusid.

20. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale

kätte. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt

tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

21. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav