1-10-1806/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-1806 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 26 mai 2010, Tallinn Kriminaalasi

S.Z-i süüdistuses KarS § 422 lg 1, § 329, § 266 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p 1,2 järgi, E.H süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p 1,2 § 329, § 349 järgi, O.I süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3, § 215 lg 2 p 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 25 märtsi 2010 aasta otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsjad, S.Sillar ja O.Ladva Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatavad

S.Z , ik: XXX, varem korduvalt karistatud, eelvangistuses viibis 2 päeva,

E.H , ik: XXX, varem korduvalt karistatud, kinni peetud 09.09.2009, O.I, ik: XXX, varem karistatud, viibis eelvangistuses 2 päeva.

Kaitsjad

Vandeadvokaadid Sven Sillar ja Owe Ladva

2

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 25. märtsi 2010 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-10-1806 S.Z-i ja O.I süüditunnistamises KarS § 215 lg 2 p 1 järgi.

Uue otsusega:

1. Mõista S.Z ja O.I KarS § 215 lg 2 p 1 järgi õigeks, jättes mõistetud karistused muutmata.

2. Täpsustada kohtuotsuse resolutiivosa, jättes sealt välja S.Z-i eraldi KarS § 329 järgi süüdi tunnistamine ja karistamine 2 kuulise vangistusega. Lisada, et S.Z-ile ja O.I-le mõistetud tähtajalise vangistuse kandmise aja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1. S.Z-ile oli esitatud KarS § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et tema omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust /LS § 22 lg 1/, juhtis 20.05.2008. a. õhtul

mootorsõidukit BMW 728i registreerimismärgiga XXX XXX, millega liikus Harjumaal Jõelähtme vallas Loo alevikus Saha teel suunaga Tallinn – Narva mnt poole, lähenedes Saha

tee maja nr 1 juures asuvale Saha tee ja Vibeliku tee ristmikule, ei olnud piisavalt

tähelepanelik kõrvalteelt läheneva vähekaitstud isiku /jalgratturi/ suhtes /LE § 64/, jättis

kohandamata oma mootorsõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi /juhtimisõigus puudus/ ja muid liiklusolusid /võimalikud teised liiklejad/, et tal oleks võimalik igasuguse ettenähtava ohu korral oma sõiduk eespoolse nähtavusulatuse piires peatada /LE §

123/, ületades oluliselt antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust /40 km/h/ liikudes

kiirusega 86 km/h /LE § 126 p 3/, mille tõttu jõudis kiiremini Saha tee ja Vibeliku tee ristmikuni, tekitas liiklusohtliku olukorra kuna Vibeliku teelt oli Saha teele asunud keerama jalgrattur J. A., kes oleks jõudnud Saha teele ära pöörata, kui S.Z oleks liikunud

lubatud sõidukiirusel, mille tagajärjel sõitis kella 21:11 ajal S.Z-i juhitav BMW jalgratturile otsa, kes suri saadud vigastustesse sündmuskohal.

3

2. Samuti esitatid S.Z-ile KarS § 329 järgi süüdistus selles, et tema olles 22.08.2007 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel süüdi mõistetud ja karistatud vangistusega 4 kuud

katseajaga 1 aasta 6 kuud ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks 6 kuuks, juhtis 20.05.2008. a. kella 21:11 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Saha teel suunaga

Tallinn – Narva mnt poole mootorsõidukit BMW 728i registreerimismärgiga XXX XXX, omamata juhtimisõigust, mis oli karistusena kohtu poolt ära võetud.

3. S.Z, O.I ja E.H süüdistatakse KarS § 266 lg 2 p 3 järgi

selles, et nemad 23.07.2009. a. kella 01:00 ajal, olles alkoholijoobes, tungisid grupis ebaseaduslikult valdaja (E. OÜ juhatuse liige A. M.) tahte vastaselt aadressil XXXXX XXX X, XXX alevik asuva E. OÜ võrkaiaga ümbritsetud territooriumile.

4. Samuti süüdistatakse S.Z, O.I ja E.H selles, et nemad grupis ja E.H KarS § 215 lg 2 p 1 ettenähtud isikuna, olles 23.07.2009. a. kella 01:00 ajal

tunginud valdaja s.o. firma E. OÜ tahte vastaselt viimase võrkaiaga ümbritsetud territooriumile, mis asus aadressil XXXXX XXX X, XXX alevikus, oma ettekujutusele teost vahetult alustasid võõra vallasasja s.o territooriumile pargitud V. B.’le kuuluva mootorsõiduki

Volvo 440 registreerimismärgiga XXX XXX omavolilist ajutist kasutamist, sisenedes mootorsõidukisse ja eemaldades mootorsõiduki plastikust roolikatte ning käivitanud juhtmete kaudu mootorsõiduki, kuid tegu jäi lõpule viimata kuna autol oli peal roolilukk, mis hoidis

kinni mootorsõiduki rooli, mida S.Z koos O.I ja E.H-ga

üritasid jõuga vabastada, kuid mille tagajärjel rool murdus, tekitades sellise tegevusega kannatanule varalise kahju summas 4800 krooni.

Samuti süüdistatakse S.Z , O.I ja E.H selles, et nemad grupis ja isikutena, kes on varem toime pannud asja omavolilise kasutamise, olles 23.07.2009.

a. kella 01:00 ajal tunginud valdaja s.o. firma E. OÜ tahte vastaselt viimase võrkaiaga ümbritsetud territooriumile, mis asus aadressil XXXXX XXX X, XXX aleviks, peale seda kui neil ebaõnnestus mootorsõiduki Volvo omavoliline ajutine kasutamine, läks kella 02:00 ajal samale territooriumile pargitud veoauto Volkswagen LT 35 Doka registreerimismärgiga XXX XXX, mis kuulus A. Z.’le, juurde ja võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eesmärgil sisenes mootorsõidukisse, käivitas koos E.H-ga juhtmetega veoauto ning sõitis kella

03:00 ajal koos O.I ja E.H-ga territooriumilt minema, tõmmates enne territooriumilt lahkumist maast välja võrkaia posti ja surudes võrkaia maha, pannes võrkaia peale puitplaate ja laudu, et oleks parem veoautoga territooriumilt välja sõita, tekitades sellise

tegevusega E. OÜ-le varalise kahju summas 5000 krooni, suundudes umbes 1 km eemal asuvale heinamaale, kus mootorsõidukit juhtisid ka E.H ja O.I. Heinamaal

jäi auto mutta kinni ning seda ei õnnestunud enam mudast välja saada, mille tõttu jäeti

veoauto sinnasamasse ja pandi põlema, tekitades sellise tegevusega kannatanule A. Z.’le varalise kahju summas 35 000 krooni. Seega S.Z, O.I ja E.H panid toime KarS § 215 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5. Samuti süüdistatakse E.H KarS § 329 järgi selles, et tema olles 23.12.2007 Pärnu Maakohtu poolt süüdi mõistetud KarS § 424 alusel ning karistatud tingimisi vangistusega 2 kuud 1 aasta 8 kuulise katseajaga ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks, juhtis uuesti 22.02.2008 kella 11:30 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Loo alevikus Saha teel

4

mootorsõidukit Ford Sierra registreerimismärgiga XXX XXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, mis oli kohtu poolt karistusena ära võetud.

Samuti süüdistatakse E.H selles, et tema olles 23.12.2007 Pärnu Maakohtu poolt

süüdi mõistetud KarS § 424 alusel ning karistatud tingimisi vangistusega 2 kuud 1 aasta 8 kuulise katseajaga ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks, juhtis uuesti

22.03.2008 kella 17:00 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Loo alevikus Saha teel

mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga XXX XXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, mis oli kohtu poolt karistusena ära võetud.

6. Samuti süüdistatakse E.H KarS § 349 järgi selles, et tema juhtis 20.07.2009 kella

14:15 ajal, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, mootorsõidukit

BMW 525 TDSA registreerimismärgiga XXX XXX, liikudes sellega Harjumaal Jõelähtme vallas Loo alevikus Saha teel, kus ta parkis sõiduki söögikoha „K.” ette, mida nägi pealt Põhja

Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna vanemkonstaabel T. L., kes pidas E.H

kinni, et kontrollida tema juhtimisõiguse olemasolu, mille tulemusel esitas E.H

vanemkonstaablile K. M. nimele välja antud tähtsa isikliku dokumendi – juhiloa XX

XXXXXX, et vältida juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise tagajärjel mõistetavat karistust, eesmärgiga jätkata mootorsõiduki juhtimist.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

7. Maakohus tunnistas S.Z-i süüdi KarS § 422 lg 1, KarS § 329 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel karistas 2 aastat ja 2 kuulise vangistusega, KarS § 329 järgi ja karistas 2 kuulise vangistusega, KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega, KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistas 10 kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel, liites mõistetud karistused täies ulatuses, mõistis liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajalise vangistuse 3 aastat ja 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas S.Z-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 aastat ja 4 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aja 09.09.2009 kuni 10.09.2009, so 2 päeva, luges ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel, liites eelmise, so Harju Maakohtu 22.08.2007 otsusega mõistetud ja

ärakandmata karistuse, so vangistus 4 (neli) kuud, täies ulatuses, mõistis kohtuotsuste

kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat 7 (seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

8. Maakohus tunnistas E.H süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega, KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega, KarS § 329 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega, KarS § 349 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel, liites mõistetud karistused täies ulatuses, mõistis liitkaristuseks kuritegude kogumis 2 aastase vangistuse.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas E.H-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 aasta ja 4 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel, liites eelmise, so Pärnu Maakohtu 23.12.2007 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, so vangistuse 1 kuu ja 29 päeva, täies ulatuses, mõistis liitkaristuseks

5 kohtuotsuste kogumis tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva.

KarS § 68 lg 1 alusel luges mõistetud liitkaristuse ärakandmist alates E.H kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 09.09.2009.

9. Maakohus tunnistas O.I süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega, KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistas 10 kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel, liites mõistetud karistused täies ulatuses, mõistis liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas O.I-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aja 09.09.2009 kuni 10.09.2009, so 2 päeva, luges ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) kuud ja 18 (kaheksateist) päeva.

KarS § 74 lg 2 alusel määras, et koheselt kuulub mõistetud karistusest ärakandmisele tähtajaline vangistus 2 (kaks) kuud ja 18 (kaheksateist) päeva ning KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jättis ülejäänud osa karistusest, s.o 8 kuulise vangistuse O.I suhtes kohaldamata, määrates 2 aastase katseaja.

APELLATSIOONID:

10. O.I ja E.H kaitsja vaidlustab kohtuotsuse O.I-le ja E.H-le mõistetud karistuste osas, palub kaevatava kohtuotsuse nimetatud osas tühistada ning mõista neile kergemad karistused.

Apellant leiab, et arvestades O.I ja E.H poolt toime pandud tegusid ja isikuid on määratud karistus liiga range.

Süüdistatavate poolt toime pandud teod polnud erineva tahtlusega. Esimese kuriteo

toimepanemine oli eelduseks teise ja kolmanda kuriteo toimepanemiseks. Ei ole õige ega

põhjendatud kohtu seisukoht, et süüdistatavad tungisid öisel ajal võõrale piiratud

territooriumile eesmärgiga teada saada, mida võib sellel territooriumil veel olla peale sõidukite. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et territoorium oli piiratud võrkaiaga ning seega olid sellel olevad sõidukid väljapoole piiret nähtavad. O.I ega E.H ei

ole kunagi kasutanud väljendit midagi huvitavat „peale sõidukite“ ja kaevatavas otsuses esitatud taoline tahtluse tõlgendus ning eesmärgi kirjeldus ei vasta seega tõele. Samuti tuleb tahtluse ja tegude eesmärgi hindamisel arvestada, et nii O.I kui ka

E.H kuriteod on kõik seotud autode ja nende kasutamisega - seda nii käesolevas kriminaalasjas käsitletavad teod kui ka varasemalt toime pandud teod. Seega ei ole eluliselt usutav, et süüdistatavaid huvitas või võis huvitada midagi veel peale sõidukite. Kuna eeltoodust tulenevalt ning ka teokirjeldustest lähtuvalt olid nii KarS § 266 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritud tegu kui ka KarS § 215 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritud teod toime pandud

ühtse tahtlusega „võtta neist (autodest) üks ja minna sõitma“ või siis vähemalt ühisel eesmärgil, siis tuleb karistus mõista O.I-le ja E.H-le selliselt, et lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga.

Apellant leiab ka, et KarS § 329 ja § 349 järgi kvalifitseeritud teod on toime pandud üksteisega vahetult seonduvalt, ka nende eest tuleb karistus mõista E.H-le selliselt, et lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga.

6

Apellant leiab, et O.I-le kui varasemalt varavastaste tegude eest karistamata isikule ning samuti kui täisealisena varem mitte kuritegusid toime pannud isikule on mõistetud liialt kõrge karistusmäär. Karistusmäär on liialt kõrge ka arvestades kuritegude iseloomu. Apellant leiab, et O.I-le mõistetav karistusmäär ei tohiks ületada KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud teo eest kolme kuud ning KarS § 215 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritud tegude eest kuute kuud. Liitkaristus ei tohiks seega enne KrMS § 238 lg 2 kohaldamist ületada kuute kuud. Apellant leiab samuti, et kõike eeltoodut arvesse võttes on O.I-le osaliselt reaalse vanglakaristuse määramine ilmselgelt põhjendamatu. O.I-le mõistetav liitkaristus tuleks jätta täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et O.I temale määratava

kaheaastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Apellant leiab, et E.H-le kui varasemalt varavastase teo eest rahalise karistusega

karistatud isikule ning samuti kui varem KarS § 329 ja § 349 järgi kvalifitseeritud tegusid mitte toime pannud isikule on mõistetud liialt kõrge karistusmäär. Karistusmäär on liialt kõrge ka arvestades kuritegude iseloomu. Apellant leiab, et E.H-le mõistetav karistusmäär ei tohiks ületada KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud teo eest kolme kuud, KarS § 215 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritud tegude eest kuute kuud, KarS § 329 järgi kvalifitseeritud tegude

eest kolme kuud ning KarS § 349 järgi kvalifitseeritud teo eest kahte kuud. Liitkaristus käesolevas asjas käsitletavate tegude eest ei tohiks seega enne KrMS § 238 lg 2 kohaldamist

ületada üheksat kuud. Varem reaalset vanglakaristust mittekandnud noormehele oleks see piisavalt ränk karistusmäär.

11. S.Z-i kaitsja apellatsioonis ei nõustu apellant kohtupoolse materiaalõigusnormide

kohaldamisega. KarS § 215 neelab õiguslikus mõttes endasse sellele eelnenud sõiduki

ärandamiseks möödapääsmatult vajaliku võõrale territooriumile tungimise (KarS § 266).

Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et S.Z ei saa olla KarS § 215 lg 2 p 1 nimetatud isikuks, ehk siis isikuks, kes on varem toime pannud varguse, omastamise või asja omavolilise kasutamise.

KarS § 266 kohaselt on karistatavaks teoks omavoliline sissetung. Samas, kui selline

omavoliline sissetung on lahutamatult seotud territooriumilt varastamisega, siis kvalifitseeritakse tegevus üksnes vargusena (KarS § 199). Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüdistatavad tungisid võõrale territooriumile määratlemata kuritegelike plaanidega - sooviti

kindlaks teha, kas territooriumilt on võimalik midagi oma kasutusse võtta. Seega ei olnud

eesmärgiks sooritada mitte avaliku rahu vastu suunatud rikkumist (KarS 16 peatükk), vaid plaaniti mingit süütegu vara vastu tervikuna (KarS 13 peatükk).

Võõrale territooriumile tungimisega panid süüdistavad toime vastavalt, kas siis KarS §-des 199 või 215 sätestatud süüteo katse. Kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatavate tegevus

oli suunatud sõidukite omavolilisele kasutamisele, ehk siis territooriumile tungides pandi

toime KarS § 215 - § 25 järgi kvalifitseeritav tegevus. Tuvastatud faktilisest asjaoludest nähtuvalt ei olnud võimalik sõidukit omavoliliselt kasutada ilma, et sellele eelnenuks piiratud territooriumile sisenemine. Kuid sõidukite asukohta omavoliline sisenemine on juba hõlmatud ärandamise katsega. Ärandamise katse, ehk siis territooriumile sissetungimisega alanud tegu, loetakse omakorda hõlmatuks KarS §-s 215 sätestatud lõpule viidud süüteoga.

7

Kohus leidis ka seda, et äpardunud sõiduki ärandamise katsele järgnenud lõpule viidud ärandamine, tuleb õiguslikult kvalifitseerida, kui KarS § 215 lg 2 p 1 järgi toimepandud tegu.

Apellant sellise seadusekohaldamisega ei saa nõustuda. S.Z ei olnud eelnevalt toime pannud asja omavolilist kasutamist. Küll aga oli ta katsetanud, ehk siis üritanud, sellist

kuritegu toime panna. Kuid sellise püüde sooritanud isikut ei ole võimalik veel vaadelda isikuna, kes on varem omavoliliselt mingit asja kasutanud. Ja seda lihtsalt seetõttu, et S.Z ei olnud faktiliselt, ega ka mitte õiguslikus mõttes, ühtegi asja omavoliliselt kasutanud. Seega on maakohus S.Z-i põhjendamatult süüdi tunnistanud KarS § 215 lg 2 p 1 alusel.

Lisaks kirjeldatud karistusõiguse eriosa normide väärale kohaldamisele, on kohus

põhjendamatult liitnud S.Z-ile mõistetud karistused. Kaitsja toob ära kohtu põhjenduse karistuste valiku ja nende liitmise kohta.

Apellant möönab esmalt, et kohtul on karistuste liitmisel valikuvõimalus, kas suurendada raskeimat karistust või lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega. Valides karistuste

liitmise tee, tuleb kohtul eriti tähelepanelikult jälgida, millised üksikteod sisuliselt siiski katavad teineteist. Seda on kohus proovinud ka teha jõudes järeldusele, et KarS § 422 alusel

määratud karistus katab KarS § 329 järgi mõistetava karistuse. Kuid kohus ei ole olnud järjekindel. Isegi, kui tinglikult eeldada, et kohus kvalifitseeris asjakohaselt sõiduki ärandamise läbi KarS 215 ja sellele eelnenud territooriumile tungimise läbi KarS §-i 266, pidanuks kohus karistuse mõistmisel juhinduma sellest, et tegemist on siiski teineteisega lahutamatult seotud tegudega, mille puhul on õiglane kohaldada absorptsiooniprintsiipi ja lugeda KarS § 266 alusel mõistetud karistus kaetuks KarS § 215 alusel määratud karistusega.

Apellandi arvates on kohus mõistnud KarS § 422 alusel S.Z-ile ülemääraselt karmi

karistuse. Põhjendamatult on jäetud arvesse võtmata kergendava asjaoluna S.Z-i kahetsust. Asjaolu, kui süüdistatav oli kohtus šokilähedases seisundis ning ei suutnud värvikalt

ja paljusõnaliselt kirjeldada oma kahetsust, ei anna alust tõlgendada tema kahetsust paljasõnaliseks ja mittesiiraks.

Ülaltoodust tulenevalt palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 25.03.2010 otsus osaliselt. Mõista S.Z õigeks KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 215 lg 2 p 1 järgi. Mõistes KarS § 442 lg 1, 329 ja 215 lg 2 p 2 järgi liitkaristusena alla 2 aastane vangistus ning asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga Alternatiivselt taotleb kaitsja Tühistada Harju Maakohtu 25.03.2010 otsus osaliselt, so S.Z-ile mõistetud liitkaristuse osas, ning mõista liitkaristusena alla 2 aastane vangistus ning asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga.

VASTUVÄITED APELLATSIOONILE:

12. Kannatanu L. A. esitatud vastuväidetes leitakse, et võttes arvesse nii toimepandu raskust kui süüdlase isikut ei ole alust S.Z-ile mõistetud karistust muuta.

MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

13. Süüdistatavad toetasid kaitsjate poolt esitatud apellatsioone.

Apellandidkaitsjad toetasid apellatsioone.

8

Prokuröri arvamuse kohaselt ei too apellatsioonide väited endaga kaasa kohtuotsuse

tühistamist. Palus jätta apellatsioonid rahuldamata. Täpsustavalt välja jätta otsusest S.Z-i eraldi süüdimõistmine KarS § 329 järgi.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

14. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et apellatsioonides väidetu on osaliselt asjakohane ja annab seadusliku aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks.

14.1 S.Z-i kaitsja leiab, et toimepandu kvalifitseerimine reaalkogumina nii KarS § 266 kui ka KarS § 215 järgi ei ole seaduslik, tahtlus oli suunatud auto omavolilisele kasutamisele ja territooriumile sissetungimise puhul saab rääkida KarS § 215 katsest, mis aga on hõlmatud lõpuleviidud auto omavolilise kasutamisega.

E.H ja O.I kaitsja märgib samuti, et tahtlus oli suunatud auto omavolilisele kasutamisele, kuid taotleb selle arvestamist liitkaristuse mõistmisel.

Antud juhul ei ole vaidlust selles, et süüdistatavad tungisid ebaseaduslikult, valdaja tahte

vastaselt, aiaga piiratud ja lukustatud väravaga alale, ehk maakohus on seaduslikult tuvastanud KarS § 266 ettenähtud objektiivse koosseisu.

Süüdistatav S.Z on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi sellest, et OÜ E. territooriumile otsustasid nad minna, et vaadata, mis seal peale autode veel on. Ronisid üle aia ja läksid kõigepealt töökoja taha, siis tulid töökoja ette tagasi, koos seisti auto juures. Algul oli plaan autost midagi varastada, kuid seal polnud midagi huvitavat.( 3 kd t.lkl 11-12). Vastupidiselt kaitsja poolt apellatsioonis väidetule, on O.I kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi sellest, et nemad otsustasid minna osaühingu territooriumile, mis oli võrkaiaga piiratud,

et lihtsalt vaadata mida huvitavat seal on. Ronisid üle aia firma territooriumile, kus seisid mõned sõiduautod, siis tekkis neil mõte võtta neist üks ja minna sõitma ( 3kd. t.lk. 47-48).

E.H, kes ei ole eitanud, et võõralt territooriumilt koos kaassüüdistatavatega ta auto

ärandas, pole suutnud raske alkoholijoobe tõttu meenutada, millise soovi ja eesmärgiga võõrale territooriumile üldse tungiti ( 3kd. t.lk. 68-70, 93).

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavate endi ütlustega on tuvastatav, et võõrale kinnisele alale tungiti ebaseaduslikult siiski selleks, et vaadata mis seal huvitavat on. Auto omavolilise

ajutise kasutamise tahtlust territooriumile tungimise ajal ei olnud. Võõrale alale ei mindud auto omavolilise kasutamise eesmärgil. Liiguti ringi ja kui S.Z avastas, et ühe auto uks pole lukus, tekkis varguse soov ning alles siis kui midagi varastada ei olnud, tekkis neid soov auto omavoliliseks kasutamiseks.

Kohtukolleegium leiab, et tuvastatud faktoloogia, süüdistatavate käitumine, erinev tahtlus,

erineva õigushüve vastu suunatud teod, annavad seadusliku aluse antud juhul jõuda

järeldusele, et tegemist on eri süüteokoosseisudega, millised kuuluvad ka eraldi kvalifitseerimisele. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt süüdistatavate poolt toimepandu

hindamine mitme teona ja süüdlaste karistamine eraldi üksikkuritegudega ning liitkaristuse moodustamine KarS § 64 lg 1 alusel on seaduslik ning tühistamisele ei kuulu.

14.2 Kaitsja on vaidlustanud S.Z-i poolt toimepandu kvalifitseerimise KarS § 215 lg 2 p 1 järgi, leides, et S.Z, polnud isikuks, kes oli varem asja omavolilise kasutamise toime pannud.

9

Nii nagu süüdistust toetav prokurör, on ka maakohus asunud seisukohale, et O.I ja

S.Z-i poolt mootorsõiduki Volvo reg. Nr XXX XXX omavolilise ajutisse kasutusse võtmise katsega panid nad toime KarS § 215 lg 2 p 1- 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja

samast kohast, kohe sellele järgnevalt, Volkswagen LT 35 Doka omavolilise ajutise kasutamise lõpuleviimisel, oli tegemist juba korduvusega KarS § 215 lg 2 p 1 mõttes.

Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa.

KarS 215 lg 1 p 1 näeb ette vastutuse asja omavolilise kasutamise eest, kui see oli toime pandud muuhulgas ka isiku poolt, kes on varem toime pannud asja omavolilise kasutamise, st kuriteo subjektiks on isik, kes on selle eest varem süüdi mõistetud nagu on tegemist E.H puhul või kes on varem varguse toime pannud, kuid ei ole selle eest veel süüdi mõistetud.

Riigikohus on oma lahendites ( nt 3-1-1-99-04, 3-1-1-1-06) korduvalt sedastanud, et hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt

sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.

Antud juhul on tuvastatav, et viibides juba võõral territooriumil ja avastades, et midagi

varastada ei ole, oli süüdistatavate sooviks auto omavoliline ajutine kasutamine ja selle

realiseerimiseks prooviti kõigepealt ühte autot käima panna, kui see ei õnnestunud. Oma plaani realiseerimiseks tungiti kõrvalolevasse autosse ja ärandati see. Antud juhul oli tegemist ühtsest tahtlusest jätkuvalt kantud, ajalisruumilises tihedas seoses olevate kokkukuuluvate

tegudega, mis ei anna alust kvalifitseerida O.I ja S.Z-i käitumist korduva asja omavolilise kasutamisena. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et O.I ja S.Z tuleb KarS § 215 lg 1 järgi õigeks mõista. E.H oli aga eeltoodu sättes nimetatud isikuks ja tema süüdimõistmine varem asja omavolilise kasutamise toimepannud isikuna, on seaduslik.

14.3 S.Z-i kaitsja poolt on vaidlustatud KarS § 422 järgi mõistetud karistus. Leitakse, et see on liialt karm. Põhjendamatult on jäetud arvestamata tema puhtsüdamlik kahetsus.

Kohus on S.Z KarS § 422 lg 1 ja KarS § 329 järgi kohaldades KarS § 63 lg-t 1 karistanud 2 aasta ja 2 kuulise vangistusega. Mõistetud karistus jääb alla KarS § 422 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendusega kuriteoga tekitatud raske tagajärje arvestamisest karistuse mõistmisel. Nii on kohus tuvastanud seaduslikult, et tegemist on KarS § 422 lg 1 ettenähtud raskeima tagajärjega, inimese surmaga.

Antud juhul on kohtulikul asja arutamisel kohus jõudnud siseveendumusele, et S.Z-i kahetsus pole puhtsüdamlik ja oma järeldust on kohus põhistanud. Apellatsioonikohtus S.Z väljendas veel kord kahetsust ja märkis, et ta on seda teinud ka avalikult pärast liiklusõnnetust. Kohtukolleegium leiab, et faktis, et tema käitumine põhjustas

teise isiku surma, on võimalik S.Z-i kahetsust hinnata siirana, kuid tema edasine

kuritegelik käitumine näitab hoolimatut suhtumist õiguskorda ning kuriteo toimepanemise kahetsust, ei ole võimalik hinnata puhtsüdamlikuna.

10 Kohtukolleegium leiab, et kohus, tuvastades raske tagajärje, arvestades karistust kergendavate

asjaolude puudumist, on sisuliselt mõistnud karistuse, mida ei saa lugeda ebaseaduslikult rangeks. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on mõistetud karistus kooskõlas KarS § 56

põhimõtetega ning ka teise inimese surma põhjustamise kahetsus ei anna antud juhul seaduslikku alust mõistetud karistust muuta.

14.4 KarS § 215 lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. S.Z ja O.I on maakohus karistanud 10 kuulise vangistusega. Kuigi eelpool jõudis kolleegium järeldusele, et KarS § 215 lg 2 p 1 järgi kuuluvad O.I ja

S.Z õigeksmõistmisele, siis maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks, kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt, alust ei ole.

Süüdistatavate poolt toimepandud tegude tuvastatuse osas mingeid muudatusi ei ole. Asja

tehiolud, süüdistuse maht jäid samaks. Maakohus on piisava selgusega mõistetud karistust põhistanud, kohtu järeldusi kummutavaid asjaolusid kolleegium ei tuvastanud.

Ka KrMS § 340 on kehtestatud põhimõte, et osalisel õigeksmõistmisel või ka süüdistatava

süüdimõistmisel kergemas kuriteos võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmata. Kohtukolleegium leiab, et 10 kuuline vangistus on kooskõlas asja tehioludega, süü suurusega ning mõlema süüdistatava isikuga.

14.5 KarS § 63 lg 2 , § 64 lg 1, alusel liitkaristuse moodustamise viisi ehk siis ükskaristuste täies ulatuses liitmist on maakohus iga süüdistatava puhul eraldi põhistanud.

Kohus on karistuse mõistmisel juhindunud eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ning õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik

ning liitkaristuse moodustamise viis on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva

otsustamise küsimus. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistused, sh. liitkaristused on

jälgitavalt põhistatud, mõistetud karistused vastavad kuritegude raskustele ning süüdimõistetu isikule. Kohtukolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel kriminaalseaduse

ebaõiget kohaldamist. Seetõttu kohtukolleegiumil pole ka seaduslikku alust tühistada maakohtu otsust mõistetud karistuste osas.

S.Z-i kaitsja poolt esitatud taotlus kaitsealusele mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga rahuldamisele ei kuulu. Mõistetud 3 aasta ja 6 kuuline vangistus on kooskõlas seadusega ja kuna KarS § 69 näeb ette vangistuse asendamise võimaluse vaid juhul, kui süüdlasele on mõistetud kuni kaheaastane

vangistus, ei ole S.Z-ile mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga seaduse kohaselt võimalik.

E.H ja S.Z on kuriteod toime pannud nendele määratud katseaja jooksul, seega on

nendele liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 2 alusel antud juhul kohustuslik. Kohus on

seaduslikult suurendanud mõistetud vangistust eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

O.I pani kuriteod toime pärast katseaja lõppemist, seega seadus võimaldas teda

karistusest tingimisi vabastada. Täielikult kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega on kohtu poolt määratud osalise karistuse reaalne ärakandmine. Mõistetud nn šokivangistus on põhistatud ja ärakandmisele määratud tähtaeg 2 kuud 18 päeva on kooskõlas Riigikohtu poolt korduvates lahendites( nt 3-1-1-21-05, 3-1-1-99-06) sedastatud tingimisi karistusest osaliselt vabastamise põhimõtetega. Kaitsja seisukoht, et O.I-le mõistetud karistus tuleks jätta jälle täies ulatuses täitmisele pööramata, on ekslik. O.I oli juba eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest tingimisi

vabastatud, kuid katseaja möödumisel pani ta toime uued kuriteod. Seega ei mõjustanud

11 selline karistusest tingimisi vabastamine teda õiguskuulekalt käituma ning kohtukolleegiumi

veendumuse kohaselt peaks üldjuhul igale uuele kuriteole järgnema eelmisest karmim karistus.

15. Olenematult kaitsjate apellatsioonides taotletust kuulub kohtuotsuse resolutiivosa täpsustamisele.

S.Z-ile oli esitatud süüdistus ühes KarS § 329 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja selle eest on kohus ta seaduslikult ideaalkogumis KarS § 422 lg-ga 1 süüdi tunnistanud ja ka karistanud. Samas on kohus ekslikult S.Z-i uuesti KarS § 329 järgi süüdi tunnistanud ja karistanud 2 kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel ei ole kohus seda 2 kuulist vangistust

arvestanud, seega selline eksitus pole sisuliselt kaasa toonud süüdistatava olukorra

raskendamist. Ringkonnakohtu poolt on selline ebaselgus võimalik parandada täpsustamise korras, jättes eraldi KarS § 329 järgi süüditunnistamise ja karistamise otsuse resolutiivosast välja.

Samuti tuleb kohtuotsuse resolutiivosa täpsustada S.Z-ile ja O.I-le mõistetud

reaalse vangistuse kandmise alguse osas. KrMS § 313 lg 1 p 6 näeb ette, et süüdimõistva

kohtuotsuse resolutiivosas peab olema esitatud karistuse kandmise algus. Antud juhul on

kohus, süüdistatavate suhtes valitud tõkendid küll tühistanud, kuid ekslikult jätnud märkimata karistuse kandmise alguse. Kooskõlas KrMS § 414 kehtestatud põhimõttega tuleb O.I ja S.Z-ile mõistetud reaalse vangistuse kandmise aja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 , § 338 p 2, 340 lg 1, lg 2 p 3 tühistab

ringkonnakohus Harju Maakohtu 25. märtsi 2010 aasta otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Samuti täpsustab maakohtu otsuse resolutiivosa. Kaitsjate apellatsioonid rahuldab osaliselt.

IVI KESKÜLA PAAVO RANDMA URMAS REINOLA