1-20-2310/27 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

15. veebruar 2021

Kohtuasja number

1-20-2310

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Ingeri

Tamm

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi

üldmenetluses

X.X.

süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (X kohtumaja) 9. oktoobri 2020 otsus

Apellant

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör Lily Sandel

Apellatsioonimenetluse pooled

X.X. . Isikukood xxxxxxxxx; elukoht XXX; ei õpi ega tööta;

varem kriminaalkorras karistama

I.T. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2020 X.X. d õigeksmõistev otsus muutmata ja esitatud

apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. 31. märtsil 2020 esitati X.X. le KarS § 184 lg 1 järgi süüdistus. Süüdistuse kohaselt toimetas

X.X. postiteenuse osutajat kasutades vahendlikult üle riigipiiri suures koguses narkootilist

ainet lüsergiinhappe dietüülamiidi (lüsergiid, LSD, LSD-25), pannes sellega toime narkootilise

aine sisseveo ja ka omandamise katse. Selleks tellis X.X. narkootilise aine ebaseadusliku

omandamise ja valdamise eesmärgil eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 23. juulit

2018 internetikeskkonna kaudu postiteenust kasutades ebaseaduslikult Hollandist enda nimele

ja aadressile XXX, 20 margiks perforeeritud lüsergiinhappe dietüülamiidiga (LSD) immutatud

1(9)

paberitüki. 23. juulil 2018 pidas Maksu- ja Tolliamet Hollandist Eestisse saabunud

postisaadetise kinni.

2. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1

järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud

meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud

kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud

õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. NPALS § 31 lg 3 sätestab, et narkootilise või

psühhotroopse aine suureks koguseks loetakse aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks

kümnele isikule. LSD kuulub sotsiaalministri 18. mai 2005 määruse nr 73 lisa 1 Narkootiliste

ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmade I nimekirja. LSD puhul piisab vähemalt 10-le

inimesele joobe tekitamiseks 10 margist, mistõttu on X.X. tellitud 20 LSD-ga immutatud

margi puhul tegemist narkootilise aine suure kogusega.

Maakohtu otsus

3. Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2020 otsusega mõisteti X.X. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus tegi otsustuse ka menetluskulude ja asitõendite meetmete osas.

4. Maakohtu hinnangul pole vaidlust selles, et Maksu- ja Tolliamet pidas kinni X.X. nimele ja

tema elukoha aadressile XXX Hollandist saadetud lihtkirja mõõtmetega postisaadetise, mis

sisaldas 20 LSD-ga immutatud 20 marki. Neis markides oli narkootilist ainet suures koguses,

sest markidega saanuks narkootilise joobe tekitada vähemalt 20 inimesele. Vaidlusküsimuseks

on, kas margid tellis süüdistatav.

5. Maakohus leidis, et prokuratuuri esitatud kaudsete tõendite kogum pole piisav jaatamaks

seda, et markide tellijaks oli kindlasti süüdistatav. Niisugust järeldust põhistavad motiivid olid

kohtuotsuses kokkuvõtlikult järgmised.

6. Tõenditeks on X.X. pangakonto väljavõte, tunnistaja P.K. u ütlused ning viimase poolt

menetlejale edastatud väljavõte localbitcoins.com lehelt. Nendest tõenditest nähtub, et X.X.

ostis 25. juunil 2018 ja 17. juulil 2018 P.K. ult bitcoine, vastavalt 40 ja 30 euro eest. Neist

tõenditest ei selgu aga, mida tegi X.X. bitcoinidega edasi.

7. X.X. möönab P.K. ult 70 euro väärtuses Bitcoinide soetamist, aga ei tunnista, et ta oleks

nende eest ostnud narkootilist ainet tumeveebis. X.X. väitel vahetas ta bitcoinid teiseks

kübervaluutaks – ethereumideks –, millised vahetas omakorda RC Tokenite vastu. Alguses

proovis ta ühe summaga ja kui põrus, katsetas ta väiksema summaga uuesti.

8. X.X. niisugust versiooni kübervaluutade vahetamisest ja nendelt raha teenimisest ei ole

võimalik üheselt ümber lükata. Kuigi tõendeid enda kirjeldatud ostu-müügitehingute kohta

süüdistatav esitanud pole, ei saa sellist kohustust talle ka panna ega teha sellest järeldust tema

kahjuks. Põhiseaduse § 22 lg 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 2 märgivad

üheselt, et keegi ei ole kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Süüdistuses

isikule etteheidetavad asjaolud peab tõendama prokuratuur. Samuti tuleb arvestada, et

bitcoinide ostmine iseenesest ei ole keelatud automaatselt seostatav illegaalse tegevusega. X.X.

õppis Viljandi Kutseõppekeskuses IT-nooremspetsialistiks, mistõttu on igati mõistetav tema

huvi küberrahade ning nendega võimaliku teenimise vastu.

9. Tõendiks on ka XXX postkasti vaatlusprotokoll. Postkast asub lisaks neljale samalaadsele

postkastile kinnitatuna aia külge, mis kuulub XXX asuvale majale. Postkasti kaugus XXX

2(9)

majast on umbes 30 meetrit. Postkastil 14 lukustamisvõimalust ei ole. Arvestades seda, et

kõigil inimestel oli ligipääs XXX aia küljes tänava ääres asuvatele postkastidele, ei ole

välistatud võimalus, et LSD-d tellis X.X. nimele keegi teine. Millisel põhjusel ja kes, ei ole

võimalik kriminaalasja materjalide põhjal kindlaks teha. Narkootiliste ainete tellimisel teise

isiku nime või vale nime kasutamine selleks, et välistada enda seostamist ebaseadusliku

tegevusega, ei ole väga erakordne.

10. Nõustuda ei saa prokuröriga selles, et kolmanda isiku poolt narkootilise aine tellimine X.X.

nimele ja aadressile ei ole tõenäoline, sest sellega kaasneb risk saadetisest ilma jääda, mistõttu

saab järeldada, et tellijaks oli ilmtingimata süüdistatav. Posti teel narkootilise (ja ka täiesti

legaalsete asjade tellimisel) kaasneb alati risk sellest ilma jääda. Seega peab posti teel asju

tellinud isik sellise võimalusega paratamatult arvestama. Kusjuures risk sisaldab endas

võimalust jääda ilma nii tellitud kaubast kui ka tellimuse eest makstud rahast. Seetõttu ei saa

välistada, et tellijaks oli kolmas isik, kellel on mingi side kas XXX maja või X.X.

perekonnaga. Lahtise postkasti kontrollimine konkreetsest adressaadist eemal asuvas kõigile

käidavas kohas, eriti teades, millal saabub post, ei ole eriti keeruline. Tõsi, see eeldab teatavat

pühendumust, kuid eramajade piirkonnas, nagu Xs X ja X tänavad seda on, väikeses kohas on

üldjuhul teada, kes millisel aadressil elab, kuidas ja millal inimesed liiguvad, posti saabumise

aeg jms.

11. Asjas puudub ka teave, mis viitaks sellele, et X.X. le tulevad sageli sellised kirjad.

Väljavõtet isiku nimele välisriigist saabunud saadetistest kohtule esitatud pole.

12. Veel on kohtule esitatud karistusregistri väljatrükk, tõendamaks X.X. seotust narkootiliste

ainetega. See väljatrükk, s.o sellelt nähtuv X.X. poolt 2016 märtsis NPALS § 151 lg 1 järgse

väärteo toimepanemine, ei ole piisav niisuguse järelduse tegemiseks. Süüdistatava ütluste

kohaselt proovis ta kanepit 14-astaselt ja pärast seda kuni väärteokorras karistada saamiseni

harvadel kordadel. Karistuse järgselt ei ole ta narkootikume enam tarvitanud. See karistamine

oli enam kui kaks aastat enne menetletavat kuritegu, samuti oli tegemist teist sorti narkootilise

ainega. Ka ei ole X.X. d karistusregistri väljavõttest nähtuvalt rohkem narkootikumidega

seonduvate süütegude eest karistatud. Temalt pole ka võetud proove narkootilise aine

tarvitamise tuvastamiseks, mis võiks kummutada versiooni, et ta pole pärast 2016. aastat

narkootikumidega enam kokku puutunud.

13. Kriminaalasjas ei ole ka teostatud läbiotsimisi X.X. elukohtades Xs ega Viljandis.

Viljandis viibis X.X. õpingute ajal. Isiku elukohast narkootilise aine või selle jälgedega

esemete leidmine või mitteleidmine võimaldaks samuti luu terviklikumat ja kindlamat pilti

tema seotusest (või vastupidi seotuse puudumisest) joovastitega.

14. Seega ei ole X.X. süü tõendatud: puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et X.X. tellis

internetist narkootilist ainet, mille mõni postiteenuse osutaja Eestisse tõi. KrMS § 7 lg-st 3

lähtuvalt tuleb üles jäänud kõrvaldamata kahtlused lugeda X.X. kasuks ja ta on vaja KarS §

184 lg 1 järgi õigeks mõista.

Apellatsioon

15. Apellatsiooni esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Lily Sandel, taotledes

kohtuotsuse tühistamist ning X.X. KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistamist ja karistamist.

Apellant palub mõista süüdistatavale karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, milline karistus

jätta 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata.

3(9)

16. Prokurör leiab vastupidiselt kohtule, et kaudsete tõendite kogum on küllaldane omistamaks

narkootilise aine tellimist X.X. le.

17. X.X. arvelduskonto väljavõttel kajastuvad ülekanded P.K. ule. 25. juunil 2018 on X.X.

kandnud P.K. u arveldusarvele 40 eurot ja 17. juulil 2018 30 eurot. P.K. on kohtus kinnitanud,

et nimetatud ülekannetega tasus X.X. talle bitcoinide eest. Nähtuvalt veebiaadressilt

www.localbitcoins.com tehtud väljatrükkidelt kandis P.K. X.X. ostetud bitcoinid viimasele

üle raha ülekannetega samal päeval. Teatavasti on bitcoin tumeveebi müügikeskkondades

enamlevinud maksevahend. P.K. on andnud ütlusi ka selle kohta, et tumeveebis maksab üks

LSD-ga immutatud mark keskmiselt 3-5 eurot, kuid neid võib leida nii soodsama kui ka

kallima hinnaga. Võttes arvesse, et süüdistatav ostis 70 euro väärtuses Bitcoine ning tema

nimele saabus Hollandist 20 LSD-ga immutatud marki, võis ühe margi hinnaks olla 3-3,50

eurot, mis on P.K. u sõnul ühe margi enamlevinud hind.

18. Peale selle, et X.X. omandas krüptoraha just selles koguses, millest piisab 20 LSD-ga

immutatud margi tellimiseks tumeveebist, soetas ta bitcoinid vahetult enne saadetise lähetamist

Hollandist. See ei saa olla pelgalt kokkusattumus. Samuti on süüdistatav kohtus tunnistanud, et

ta on tumeveebi sisenemiseks kasutatava Tor-brauseri protokolli klient ja tal oli võimalik seda

kasutades pääseda tumeveebi. X.X. on avaldanud ka, et Tor-brauserit kasutab ta privaatsuse

huvides ja krüptorahaga tehingute tegemiseks loob iga tehingu jaoks uue krüptoraha rahakoti.

Selline tegevus on aga ainuomane isikule, kes soovib oma tegevust mingil põhjusel varjata.

Samuti selgub, et X.X. l olid olemas kõik vahendid keelatud ainete tellimiseks: vastavad

teadmised, spetsiaalne veebilehitseja ja vajaminev kogus krüptoraha.

19. Eluliselt ei ole usutavad süüdistatava selgitused, et ta ostis bitcoinid investeerimise

eesmärgil. Seda juba ainuüksi seetõttu, et tema arvelduskontolt ei nähtu rohkem sarnaseid

bitcoini omandamise tehinguid ja 70 eurot on investeerimiseks selgelt ebapiisav. P.K. on

nentinud, et isikud, kes ostavad krüptoraha investeerimise eesmärgil (ja temal selliseid

tuttavaid on), müüvad selle üldjuhul maha odavamalt kui nad selle ostsid. Seega on

krüptorahasse investeerimise tulemusena teenimise võimalus marginaalne ja kindlasti pole see

võimalik sedavõrd väikeste, ühekordsete summadega.

20. X.X. on selgitanud, et vahetas bitcoinid etherumiks ja selle omakorda RC Tokeniteks,

mille seejärel vahetas eurodeks. Kohus andis süüdistatavale võimaluse esitada väljavõte neist

tehingutest, kuid ta ei soovinud seda teha. X.X. , väites, et ta kasutas bitcoine muul viisil kui

keelatud ainete tellimiseks, asus ennast kaitsma aktiivselt. Sellises olukorras pidanuks ta looma

menetlejale võimaluse oma väidete kontrollimiseks, kuid sellest on ta keeldunud. Pigem annab

süüdistatava käitumine kinnitust sellest, et tema eesmärk on oma tegevust varjata.

21. Usutav ei ole kohtu versioon kellestki kolmandast tuvastamata isikust, kes võis X.X.

nimele ja aadressile narkootilist ainet tellida – sest korteri postkast on avatud ning teistelegi

ligipääsetav. Kuigi narkootikumide käitlejad võivad oma tegevuse konspireerimiseks tellida

keelatud aineid võõrale aadressile, ei märgita kindlasti saajana isikut, kes sel aadressil elab.

Pigem tellitakse saadetis tühjana seisva või maha jäetud elamu või korteri aadressile. Tellides

keelatud aineid selle isiku nimele, kes tellimuse aadressil tegelikult elab, minimeerib tellija

oluliselt saadetise kättesaamise võimalust. Tellija võib jääda ilma nii kaubast kui selle eest

tasutud rahast. Antud juhul elab XXX elamus 6 inimest, kes süüdistatava sõnul kõik postkasti

kontrollivad. Kolmandast isikust tellija ei ole võimeline sedavõrd sageli võõrast postkasti

jälgima, arvestades, et rahvusvaheliste saadetiste tarneaeg pole ette teada ja müüja ei pruugi

seda lähetada vahetult pärast tasumist.

4(9)

22. Eelnevast tuleneb ka igati loogiline põhjus, miks X.X. ei kasutanud LSD tellimiseks

valenime: ta jagab elukohta oma vanemate, kahe noorema õe ja ühe vennaga, mistõttu esineb

oht, et teised pereliikmed jõuavad saadetiseni enne süüdistatavat. Kui saadetis oleks kandnud

võõra isiku nime, ei annaks pereliikmed seda süüdistatavale üle, vaid asetaksid selle postkasti

peale, viskaksid ära või viiksid postkontorisse ja sellisel juhul jääks süüdistatav kaubast ilma.

Ainuvõimalik viis saadetis kätte saada oli selle tellimine enda nime kasutades.

Ringkonnakohtu seisukoht

23. X.X. süüküsimus tuleb lahendada kaudsete tõendite kogumile antava hinnangu alusel –

otseseid tõendeid ei ole. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete

tõendite põhjal: kohtupraktikas mööndakse võimalust, et kuriteo toimepanemine võib olla

tuvastatud ka vaid kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu

teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Küll on

Riigikohtu kriminaalkolleegium aga toonitanud, et kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel

eeldab seda, et tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest tuleb

kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha

tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta (vt nt 5. detsembri 2013 otsus asjas nr 3-1-1-114-

13, p 9 ja 8. märtsi 2012 otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 14).

24. Maakohus leidis, et antud juhul ei moodustu kaudsetest tõenditest sellist kogumit, mis

lubaks igasuguseid kahtlusi kõrvale jätvalt jaatada süüdistusverisooni paikapidavust, s.o X.X.

poolt narkootilist ainet sisaldanud saadetise tellimist ning selle postiteenust kasutades

vahendlikult Eestisse toimetamist. Ringkonnakohus niisuguse seisukohaga nõustub. Esitatud

tõendikogum võimaldab teha vaid oletusi. Oletustele ei saa süüdimõistvat otsust aga rajada,

sest nagu esimese astme kohuski õigesti märkis, tõlgendatakse tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3

kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.

25. Käsitledes ka ise alljärgnevalt kriminaalasjas kogutud tõendeid, põhistab kohtukolleegium

enda niisugust seisukohta järgmiselt.

26. Vaidlust ei ole selles, et 20 LSD-ga immutatud marki sisaldanud postisaadetis oli

adresseeritud X.X. nimele ja tema elukoha aadressile. Kuigi nimetatud asjaolu iseenesest

tõepoolest suunab kahtluse süüdistatavale, ei ole see piisav tegemaks kindlat järeldust temast

kui tellijast. Mainimata ei saa jätta, et ka prokuratuuri esindaja on maakohtu istungil oma

avakõnes möönnud võimatust tuvastada tellija isik kõhklusi kõrvaldavalt vaid kinnipeetud

saadetisele märgitud saaja andmete (nimi, elukoht) pinnalt (vt tl 56 pöördel).

27. Apellant aga leiab, et maakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kinnitavad seda, et

postisaadetise tellijaks oli just X.X. , küllaldase veenvusega teisedki kaudsed tõendid.

Ringkonnakohus niisuguse seisukohaga ei nõustu.

28. Prokuratuur on tõenditena esitanud kõigepealt: Maksu- ja Tolliameti 24. juuli 2018

postisaadetise läbivaatuse ning kauba üleandmise-vastuvõtmise aktid (tl 16–17), saadetise

vaatlusprotokolli (tl 19–20), Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 27. detsembri 2018

ekspertiisiakti nr 18E-AN1474 (tl 21) ning EKEI kohtutoksikoloogiaeksperdi Mailis Tõnissoni

vastuse menetleja küsimusele LSD suure koguse piirmäära kohta (tl 66–68). Nimetatud

tõenditest võib kokkuvõtvalt teha järelduse, milles vaidlust pole: Hollandist oli X.X. nimele ja

elukoha aadressile lähetatud postisaadetis, mis sisaldas 20 LSD-ga immutatud marki ja

tegemist on suure koguse narkootilise ainega. Kui kõrvale jätta juba mainitu, s.o saadetisele

märgitud saaja andmed, siis muid viiteid selle tellinud isikule nendest tõenditest ei leia.

5(9)

29. Tõendina esitati maakohtule veel: AS Eesti Post vastus menetleja päringule, mille sisuks

on teave mh sellest, et lihtkirjaks loetakse kirisaadetist maksimaalsete mõõtmetega

230x330x20 mm (pikkus, laius, paksus), kui saatja või saajaga ei ole eelnevat teistsugust

kokkulepet, ning selline lihtkiri edastatakse kirjale saajana märgitud isiku postkasti (tl 12–13).

On selge, et sellest vastusest nähtub järeldusena üksnes see: kui Maksu- ja Tolliameti töötajad

ei oleks X.X. nimele tulnud postisaadetist 23. juulil 2018 kinni pidanud, oleks see edastatud

süüdistatava perekonna elukoha X XXX postkasti. Nimelt selgub selle konkreetse saadetise

pikkus- ja laiusmõõtudena vastavalt 220x110mm (vt saadetise vaatlusprotokollis fotot nr 1 tl

19) ning kuivõrd see sisaldas ristkülikukululist õhukesest papist tahvlikest 20 margiga (vt fotot

nr 2 tl 20), siis ei ületanud selle paksus ka 20 mm.

30. Järgmiseks tõendiks on postisaadetisel märgitud aadressi – XXX, X – postkasti

vaatlusprotokoll. Vaatlusega on kindlaks tehtud, et postkast asub koos nelja samasuguse

postkastiga XXX asuva maja aia küljes, selle tänavapoolses otsas. Postkasti kaugus XXX

majast on umbes 30 m. Fotolt nr 2 nähtuvalt võib arvata, et XXX eramule kuuluval postkastil

nr 14 lukustamisvõimalus puudub, s.o lukusüdamiku asemele on topitud midagi valget (tl 26–

28). Olgu siinkohal mainitud, et ka X.X. kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei käinud

postkast lukku, uks käis lihtsalt lükata-tõmmata (tl 61). Ka prokuratuuri esindaja ei ole väitnud

vastupidist, s.o postkasti lukku käimist ning seeläbi kõrvaliste isikute ligipääsu olulist piiratust.

31. Märgitud vaatlusprotokoll ei võimalda niisiis järeldada, et postkasti sisu oli lihtsasti

kättesaadav vaid XXX eramaja elanikele, ehk X.X. le ja tema perekonnale. See oli sama

hõlpus ka võõrastele.

32. Veel on apellandi arvates olulisteks tõenditeks: X.X. pangakonto väljavõte (tl 31–37),

tunnistaja P.K. u ütlused (tl 58 jj) ja P.K. u esitatud veebiaadressi www.localbitcoins.com

väljavõte (tl 39–41). Süüdistatava pangakonto väljavõttelt nähtuvalt kandis ta 25. juunil 2018

P.K. ule üle 40 eurot ning 17. juulil 2018 oli ülekantud summaks 30 eurot. P.K. u maakohtu

istungil antud ütluste kohaselt tasus X.X. nende ülekannetega talle bitcoinide eest ning

bitcoine müüs ta X.X. le platvormilt Localbitcoins. P.K. u poolt bitcoinide müümist tõendavad

ka veebiaadressi www.localbitcoins.com väljavõtted, mh nähtub neist, et bitcoinid saadeti

ostjale, s.o kasutajale h4n1virus, vastavalt samuti 25. juunil ja 17. juulil 2018. Et kasutaja

h4n1virus oli X.X. , nähtub nii tema enda kui P.K. u ütlustest. P.K. u ütlustest selgub veel ka

see, et tema teada on tumeveebist tellides LSD-ga immutatud margi tükihind 3–5 eurot või

võib ka kallimalt saada, hind sõltub tootjamaast ja immutise kangusest.

33. Apellandi hinnangul näitavad nimetatud tõendid 20 LSD-ga immutatud margiga

postisaadetise tellimist just X.X. poolt, kuivõrd ei saa olla kokkusattumus, et ta omandas

krüptoraha just vahetult enne selle saadetise lähetamist Hollandist (vt tl 19 asuval fotol

saadetisest on postitempel märgetega Amsterdam ja 18. juuli) ning seda koguses, millest piisab

just 20 margi ostmiseks tumeveebist.

34. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid kinnitavad X.X. poolt P.K. ult 70 euro

vääringus bitcoinide ostmist. Seda on oma ütlustes tunnistanud ka süüdistatav ise. Küll oleks

liialt kaugeleulatuv tuletada nendest tõenditest ka seda, et süüdistatav tellis omandatud

bitcoinide eest Hollandist 20 LSD-ga immutatud marki.

35. Kõigepealt ei saa jätta märkimata, et krüptoraha on täiesti seaduslik, mistõttu ei saa

Bitcoinide omandamisest veel järeldada omandaja ebaseaduslikke plaane ja tegevust.

6(9)

36. Järgmiseks ei saa kõrvale jätta süüdistatava enda bitcoinide ostmist puudutavaid ütlusi.

Süüdistatav on öelnud, et ta ostis P.K. ult bitcoinid investeerimiseks. Ta vahetas need

ethereumideks, viimased omakorda RC Tolkeniteks ning selle krüptoraha müüs ta

veebiaadressil www.localbitcoins.com eurode eest maha. X.X. on ka märkinud, et juunis 2018

bitcoine ostes ja müüa soovides ta põrus, bitcoinid ei läinud läbi. Siis proovis ta uuesti – s.o

juulis – ning seekord vähema rahaga (tl 61 pöördel).

37. Apellant heidab ette, et X.X. ei ole enda kirjeldatud viisil krüptorahade vahetamist

tõendanud, s.o maakohus andis süüdistatavale võimaluse vastavate tõendite esitamiseks, kuid

ta keeldus sellest. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et kuivõrd X.X. asus end

kaitsma väidetega krüptorahade vahetamisest, oleks ta pidanud looma ka võimaluse oma

väidete kontrollimiseks. Samas ei saa X.X. poolt niisuguse võimaluse kasutamata jätmisest

siiski järeldada, et ta kasutas P.K. ult ostetud krüptoraha just narkootikumide tellimiseks.

38. Veel peab apellant X.X. ütlusi P.K. ult ostetud bitcoinide edasisest kasutusviisist ka

eluliselt ebausutavateks. Ta märgib sellist arvamust põhjendades, et süüdistatava

arvelduskontolt ei nähtu rohkem sarnaseid bitcoinide ostmisi ning samuti on 70 eurot

investeerimiseks selgelt ebapiisav summa. Kohtukolleegium taoliste väidetega ei nõustu ning

X.X. ütluste kõrvalejätmist põhjendatuks ei pea.

39. Seda, et süüdistatava arvelduskontol ei kajastu rohkem krüptoraha ostmisele viitavaid

ülekandeid, öelda ei saa. Süüdistuse tõendina on maakohtule esitatud X.X. pangakonto

väljavõte vaid perioodi 1. jaanuar – 31. detsember 2018 kohta, ehk välistatud pole, et mõne

muu perioodi (nt 2019. või 2020. aasta) kontoväljavõtetel vastavad kanded nähtuvad. X.X. ise

on näiteks maakohtu istungil öelnud, et krüptovaluutat on ta ostnud ka pärast 2018. aasta juunit

ja juulit, samuti tegeleb ta krüptorahadega ka tänapäeval: võtab töötasu nt programmeerimise

või arvutisüsteemide haldamine eest vastu krüptorahas (vt tl 60 pöördel, tl 63).

40. Samuti ei pea ringkonnakohus X.X. ütlusi ebatõepärasteks seetõttu, et bitcoine omandas

süüdistatav P.K. ult suhteliselt väikeste summade – 40 ja 30 euro – eest. Esmalt ei ole võimatu,

et 2018. aasta suvel olid X.X. l esimesed krüptovaluuta investeerimise katsetused.

Kohtuistungil ei ole süüdistatavalt selle kohta uuritud. Kui see nii oli, on alustamine väikeste

summadega täiesti mõistetav: just väikesed summad on kohased selleks, et hakata mistahes

investeerimisteadmisi ja -kogemusi korjama. Väikeste summadega varases nooruses

investeerimise alustamine on suisa kõige õigem meetod: vt nt https://fp.lhv.ee/file?

locale=et&id=36280 või https://kristiinvesteerib.ee/kui-palju-raha-on-investeerimiseks-vaja/.

Ka muudab väikeste rahasummade kasutamise X.X. puhul arusaadavaks see, et tõenäoliselt

olid tema rahalised võimalused 2018. aastal suhteliselt piiratud. Ta oli siis 18-aastane ning

õppis Viljandi Kutseõppekeskuses. Seetõttu polnud tal ilmselt ka võimalik enamaid

rahasummasid kulutada ega ka suuremate rahade kaotamisega riskida. Mis puudutab

krüptovaluuta investeerimise riskantsust, siis sellega saab vaid nõustuda. See aga ei tähenda, et

väited krüptovaluutasse investeerimise kohta on per se ebausutavad. Küllaltki paljud inimesed

seda riskist hoolimata teevad ja kui neil õnnestub tabada n-ö õiget hetke, ka teenivad väga

kõrget tootlust: nt kui keegi oleks ostnud 6. novembril 2017. a 70 euro eest bitcoine, oleks tal

11. detsembril 2017 olnud 70 euro asemel ca 240 eurot, tänaseni hoides aga suisa ca 550 eurot

ja kui keegi oleks investeerinud 70 eurot bitcoinidesse ca kahe kuu eest, oleks tal praegu ca

200 eurot.

7(9)

41. Päris õige ei ole apellandi väide, et X.X. omandas krüptoraha vahetult enne postisaadetise

lähetamist Hollandist. Nimelt sai X.X. P.K. ult 40 euro vääringus bitcoine 25. juunil ehk 3

nädalat enne saadetise teele panemist. See asjaolu nõrgestab nii apellandi väidet nende kahe

toimingu – krüptoraha omandamise ja saadetise Hollandist teele panemise – ajalisest seotusest

kui ka väidet süüdistatava soovist osta bitcoine just vääringus, millest piisab 20 LSD-ga

immutatud margi ostmiseks. Küll sobitub bitcoinide niisugune ostmine aga pigem X.X.

ütlustega: kõigepealt ostis ta P.K. ult 40 euroga bitcoine ja kui ta nendega põrus, proovis uuesti

ja natuke vähema raha (30 euro) eest.

42. Veel on apellant oluliseks pidanud, et X.X. l olid ka kõik vahendid ja võimalused keelatud

ainete tellimiseks tumeveebist, s.o lisaks krüptoraha omamisele on süüdistatav ka Tor-brauseri

protokolli klient ja ta on seda brauserit kasutanud. Ka leiab apellant, et X.X. enda kirjeldatud

tegevus – Tori-brauseri kasutamine ja krüptorahaga tehingute tegemiseks iga tehingu jaoks uue

krüptoraha rahakoti loomine – on ainuomane isikule, kes soovib oma tegevust mingil põhjusel

varjata. Ka Tori veebibrauseri kasutamine ega isegi mitte tumeveebi külastamine pole

iseenesest seadusvastane. On küllaltki palju inimesi – ilmselt keskmisest rohkem just IT-

valdkonnas tegutsejate hulgas –, kes põhimõtteliselt ei soovi, et keegi teine (sh riik) teaks (või

võiks teada saada), millega nad internetis tegelevad – isegi kui nad ei tegele millegi

illegaalsega.

43. X.X. le kui uimastite tellijale ei viita ka tema taust. Tõsi, prokuratuur ja ka maakohus on

välja toonud X.X. karistada saamise Politsei- ja Piirivalveameti 16. märtsi 2016 otsusega

NPALS § 151 lg 1 järgi. Esiteks on küsitav, kas tulenevalt karistusregistri seaduse § 5 lg-st 2,

mis sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil arhiveeritud karistusandmeid õiguslikult

arvestada saab, seda väärteokaristust üldse arvesse võtta tohib. Nt on Riigikohtu

kriminaalkolleegium toonitanud arhiveeritud karistusandmetele tuginemise keeldu isikule

karistuse mõistmisel (3. mai 2019 otsus asjas nr 1-17-5883, p 19), ennetähtaegselt vanglast

vabastamise otsustamisel tema iseloomustamisel (7. veebruari 2018 määrus asjas nr 1-14-

10087, p-d 27-32) ja retsidiivsusriski hindamisel vahistamise asjades (5. veebruari 2016

määrus asjas nr 3-1-1-15-16, p 19). Ent isegi kui sellele väärteokaristusele tugineda, ei ole see

kuigivõrd kõnekas. X.X. tarvitas kaks aastat enne väidetavat kuritegu kanepit. Kahjuks on

kanepi tarvitamine noorte hulgas küllaltki levinud. Niisiis pole olukord sarnane nt juhtumiga,

kus narkootikumide tellimises süüdistatakse mõnda varem sarnase teo toime pannud isikut.

Seega pole ümber lükatud süüdistatava ütlused, et pärast 2016. a kevadel toimunud intsidenti

pole ta enam narkootiliste ainetega tegemist teinud.

44. Seega ja neil asjaoludel ei loe ka ringkonnakohus kahtlusteta tuvastatuks, et 20 LSD-ga

immutatud marki sisaldanud postisaadetise tellis just X.X. , ega välista versiooni kellestki

kolmandast isikust tellijast. Tõsi, apellant ei pea usutavaks, et narkootikumid tellis keegi muu.

Temast erinevalt peab ringkonnakohus seda võimalust aga siiski mõningal määral mõeldavaks.

Saadetise tellimine arvestusega, et see väljastatakse postisaadetisele märgutud aadressi

postkasti, on tõepoolest riskantne: on igati võimalik, et postkastini jõuab esimesena aadressil

märgitud elukoha omanik ning tellija jääb saadetisest – ja selle sisuna narkootikumidest – ilma.

Samas võib niisugune risk isiku jaoks üles kaaluda selle, et saadetisel märgitud saaja andmed

võimaldaksid siduda teda ennast keelatud ainete tellimisega. Muu hulgas võib teise inimese

nimele narkootikume tellida mõni selle inimese läheduses (või suisa samas leibkonnas) elav

isik: temal võib olla küllaltki lihtne aeg-ajalt postkasti kontrollimas käia.

8(9)

45. Ka apellant möönab iseenesest narkootiliste ainete käitlejate niisugust tegevust, kus oma

kuriteo varjamiseks tellitakse keelatud aineid võõrasse postkasti. Ta leiab aga, et pigem

valitakse selleks mõni tühjana seisev või maha jäetud maja või korter. Kohtukolleegium

nendib nõustuvalt, et kahtlemata oleks turvalisem tellida narkootikume sisaldav saadetis

aadressile, kus keegi sees ei ela ja postkasti ei kontrollita. Siiski ei saa aga välistada mis iganes

põhjusel (nt rumaluse, lähikonnas elamise, postiljoni tulemiste jälgimiseks piiramatu aja

olemasolu tõttu) tegeliku süüdlase poolt ka niisuguse n-ö ebaturvalise postkasti valimist. Ehk

täiesti mõeldamatu niisugune toimimisviis ei ole.

46. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et süüdistusversioon on võrdlemisi

tõenäoline – tõenäolisem kui hüpotees, et uimasti tellijaks ei olnud X.X. . Siiski ei saa

võrdlemisi suurt tõenäosust samastada KrMS § 7 lg-s 3 nõutava kindla teadmisega.

Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et prokuratuuri esitatud kaudsed tõendid ei moodusta

sellist kogumit, mis võimaldaks X.X. süüd ilmeksimatult jaatada. Seega on maakohtu tehtud

õigeks mõistev otsus korrektne ja apellatsioon seda ei kummuta.

47. Eelnevat kokku võttes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus

Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2020 õigeksmõistva otsuse muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)