2-20-193/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

12. veebruar 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-193

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 16. oktoobri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

1278 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja CC ja lepinguline esindaja Angela

Jürgenson

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 18. novembri 2020 taotlus täiendava dokumentaalse

tõendi (abielutunnistus) vastuvõtmiseks.

2. Jätta rahuldamata hageja 25. jaanuari 2021 taotlus täiendava dokumentaalse

tõendi (sõiduki andmete väljatrükk) vastuvõtmiseks.

3. Harju Maakohtu 16. oktoobri 2020 otsus jätta muutmata.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (6)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja, laps) esitas oma seadusliku esindaja CC (ema) vahendusel 6. jaanuaril 2020

Harju Maakohtule hagi YY (kostja, isa) vastu elatise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt välja

elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 1. veebruar 2019 – 5. jaanuar 2020 eest 667 eurot ning

edasiulatuvalt alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni 292 eurot

kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast.

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

hageja vanemad ei ela koos alates 2014. aastast. Hageja elab koos emaga. Lahku

minnes oli vanematel kokkulepe, et kostja tasub elatist miinimummääras;

-

kostja täitis kokkulepet, kuid ei suurendanud elatist 2019. aastast, kui alampalk tõusis.

Alates septembrist 2019 hakkas kostja elatist maksma 150 eurot kuus. Elatise võlg

ajavahemiku 1. veebruar 2019 – 5. jaanuar 2020 eest on 667 eurot;

-

ema kirjutas kostjale võlgnetavate elatissummade kohta iga kahe kuu tagant. Kostja

päringutele ei vastanud;

-

hageja vajadustele kulub igakuiselt 595 eurot, sh eluasemekulu 110 eurot, toit

150 eurot, transport 10 eurot, sidekulu 15 eurot, tervishoid 15 eurot, hügieenitarbed

30 eurot, koolikohustuse täitmine 35 eurot, riided ja jalanõud 90 eurot ning muu

vältimatu püsikulu 140 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

Eesti Töötukassa 7. mai 2019 otsusega tuvastati kostjal alates 10. aprillist 2019

töövõime puudus ja see seisund ei muutu vanaduspensionini. Sotsiaalkindlustusameti

29. aprilli 2020 otsusega tuvastati kostjal raske liikumispuue. Seetõttu ei ole kostjal

võimalik tööl käia ja tulu teenida;

-

kostja teavitas töövõime puudumisest hageja ema 28. augustil 2019. Samas kirjas

teatas kostja, et tal on võimalik tasuda hagejale elatist oma raske majandusliku ja

tervisliku seisundi tõttu kuni 100 eurot kuus;

-

kostjal oli 28. veebruaril 2020 operatsioon, mille käigus eemaldati parem neer. Kostja

ei saa teha tööd, sest ta vajab kolm–neli korda nädalas dialüüsi;

-

emale laekub lapsetoetus 60 eurot kuus, mistõttu tuleb elatist vähendada 30 euro võrra;

-

kostjale kuulub korter, kus ta elab. Kostja majanduslik seis on väga raske ja teda aitab

tema ema. Kostjal ei ole võimalik eluaset vahetada, sest peab tasuma eluasemelaenu,

millest on praegu võtnud maksepuhkuse;

-

kostja hankis taksoveo loa sooviga sissetulekut teenida, aga halva tervise tõttu pole

soov realiseerunud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 16. oktoobri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) ja mõistis välja

kostjalt hageja ülalpidamiseks igakuise elatise alates 6. jaanuarist 2020 summas 292 eurot, aga

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära, kuni hageja

täisealiseks saamiseni 16. veebruaril 2025. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 1. veebruar 2019 – 5. jaanuar 2020 eest 667 eurot.

3 (6)

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Igakuise elatise väljamõistmisel kohaldas maakohus perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97,

§ 100 lg 2, § 101 lg 1 ja § 102 lg 2 ning põhjendas seda järgmiselt.

3.1.1. Kostja ei tõendanud, et tema majanduslik olukord (nii vara kui sissetuleku teenimise

võimalused) ei võimalda hagejale elatist tasuda. Kostja ei esitanud kohtule ammendavat ja

täielikku ülevaadet oma sissetulekutest ega vajalikest kulutustest. Kostja ei tõendanud, et

puuduva töövõime ja raske liikumispuude määramine oleks vähendanud sissetulekuid.

3.1.2. Kostja arvelduskonto väljavõtte kohaselt moodustasid tema väljaminekud 13. märtsist

–13. juulini 2020 kokku 7300,23 eurot, talle laekus 3648,02 eurot ja lõppsaldo oli 447,09 eurot.

Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt registreeris kostja end FIE-na 5. mail 2020, kuid tema

ettevõtlustegevus peatati 10. juunist 2020 – 10. juunini 2022. Kostja tasus taksoveo loa eest

64 eurot ja sõiduki rendi eest viiel korral 145 eurot.

3.1.3. Kostjale 2020. aasta laekumistest tuvastas maakohus mh järgmised:

-

M OÜ-lt 15. juunil 74,96 eurot, 22. juunil 30,34 eurot, 29. juunil 42,75 eurot ja

6. juulil 2020;

-

B OÜ-lt 22. juunil 167,40 eurot, 29. juunil 167,10 eurot, 6. juulil 274,76 eurot ja

13. juulil 257,30 eurot;

-

L OÜ-lt 7. juulil 126,67 eurot;

-

Eesti Töötukassa maksis kostjale toetust 5. jaanuaril 427,49 eurot, 5. veebruaril

427,49 eurot, 5. märtsil 399,91 eurot, 5. aprillil 427,49 eurot, 5. mail 446,70 eurot,

5. juunil 461,59 eurot ja 5. juulil 446,70 eurot;

-

kostjale on määratud 31. märtsist 2020 – 30. märtsini 2022 puudega täiskasvanu toetus

49,09 eurot kuus.

3.1.4. Kokkuvõtvalt on kostjal regulaarne sissetulek, sh taksoteenuse osutamisest ja toetustest.

Kostjale kuulub neljatoaline korter ja sõiduauto KIA M1 Sportage (edaspidi: auto). Tervikuna

ei nähtu kostja sissetulekute vähenemist määras, mis ei võimaldaks tal tasuda elatist PKS § 101

lg-s 1 sätestatud ulatuses. Puuduvast töövõimest olenemata pole veenev kostja väide, et ta ei

saa teha tööd, mis arvestab tema terviseseisundist tulenevate eripäradega (sh dialüüsivajadus).

Samuti ei selgitanud kostja, miks on tal vajalik üksinda elamiseks kasutada neljatoalist korterit,

kui eluaseme vahetamine väiksema vastu võimaldaks täita ülalpidamiskohustust. Asjakohane

pole väide müügitakistuse kohta seoses eluasemelaenuga.

3.1.5. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmine ei anna alust elatist alla miinimummäära

vähendada. Riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka

siis, kui nõutav elatis on suurem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui

esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla selle määra. Need tingimused pole täidetud.

Lisaks ei asenda riikliku peretoetuse maksmine vanema ülalpidamiskohustuse täitmist. Kostja

ei tõendanud, et hageja vajadused on miinimummäärale vastavast summast väiksemad.

3.1.6. Kostja ei tõendatud, et tema 28. augusti 2019 kiri oleks hageja emale edastatud. Sellele

kirjale vastamata jätmine ei tähendaks ka elatise vähendamisega nõustumist, sest ka kirja

väidetava saatmise järel on ema teavitanud kostjat elatise võlast.

3.2. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel tugines maakohus lisaks PKS §-le 108. Kosja ei

vaidlustanud hageja esile toodud asjaolusid, et alates 2019. aasta algusest ei suurendanud kostja

elatist vastavalt alampalga tõusule ja septembrist tasus üksnes 150 eurot. Samuti pole vaidlust,

et ema nõudis elatise maksmist. Kostja vastuväiteid ei anna ka tagasiulatuva elatise nõude osas

alust jätta see välja mõistmata. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei pane kostjat äärmiselt

raskesse majanduslikku olukorda.

4 (6)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada alates

6. jaanuarist 2020 välja mõistetud igakuise elatise summa osas ja määrata selleks 150 eurot.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks korda maakohus vaidlustatud otsuse põhjendavas osas poolte väiteid, aga ei

hinnanud neid. Nii on kohtuotsus põhjendamata.

4.2. Teiseks ei arvestanud maakohus, et ema saab lapsetoetust 60 eurot kuus. Kostja

kohustusest hageja ülalpidamisel tuleb 30 eurot lugeda kaetuks riikliku toetusega.

4.3. Kolmandaks ei arvestanud maakohus, et kostja on täielikult töövõimetu ja tema ainus

kindel sissetulek on riiklik töövõimetoetus umbes 450 eurot kuus. Kostja küll püüdis taksojuhi

ametit pidada, aga see polnud majanduslikult edukas ega tasunud ära. Maakohus ei hinnanud

väidet, et kostja töövõime puudumise kõrval tema püüe ikkagi tulu teenida ei olnud

majanduslikult edukas seetõttu, et tervislik seisund takistas teha pingutusi nagu terve inimene.

Kostjal ei ole võimalik enda toimetulekut kahjustamata maksta elatist kuus 292 eurot. Elukoha

kulu on 220 eurot kuus (pangalaenu teenindamine) ja kommunaalkulud samas suurusjärgus või

suuremad. Maakohus jättis arvesse võtmata, et kui kostja ei suuda temalt välja mõistetud elatist

maksta, siis ei saa otsust täita isegi täitemenetluses. Kokkuvõtvalt on otsuse täitmine võimalik

ainult töötukassa hüvitise ja kostja perekonna elukoha arvel.

4.4. Kostja esitas koos kaebusega taotluse võtta tõendina vastu abielutunnistus, millega soovis

tõendada uuesti abiellumist ja neljatoalise korteri elamispinnana kasutamise põhjendatust.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu, aga nõustus kostja väitega uuesti abiellumise kohta.

Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja taotluse auto andmete väljatrüki vastuvõtmiseks,

millega soovis tõendada auto võõrandamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Esmalt on põhjendatud käsitleda kaebuse ning selle lahendamisel arvesse võetavate

asjaolude ja tõendite ulatust.

7.1. Hageja nõudis ja maakohus mõistis välja elatise PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud alammääras

(edaspidi: miinimumelatis). Apellatsioonimenetluses on vaidlus, kas esineb alus mõista alates

6. jaanuarist 2020 välja elatis sellest väiksemas summas, täpsemalt 150 eurot kuus. Varem

sissenõutavaks muutunud elatise summat ja samas otsuses tehtud muid otsustusi kostja ei

vaidlustanud, st ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

7.2. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda sellest, et kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmise üldised eeldused on täidetud.

Samuti pole vaidlustatud asjaolusid kostja tegeliku sissetuleku kohta ajavahemikul, mida

kajastavad kohtule esitatud ja kohtu enda kogutud kontoväljavõtted ning muud dokumendid.

7.3. Käesolevas asjas hindas maakohus õigesti 10. juuli 2020 päringuga krediidiasutustelt ja

riigiasutustelt kostja majandusliku olukorra kohta kogutud tõendeid. Kui pool vaatamata kohtu

nõudmisele ise neid andmeid ei esitanud, siis võib kohus TsMS § 230 lg 5 alusel nõuda

asjakohast teavet mitmetest allikatest. TsMS § 230 lg 3 mõtte kohaselt on sel viisil toimimise

eesmärk kaitsta lapse huve. Kohtul puudub elatise vaidluses pädevus koguda omal algatusel

tõendeid asjaolude kinnituseks, millele tuginedes kostja soovib ülalpidamiskohustuse täitmisest

vabaneda. Maakohus tuvastas viidatud dokumentide alusel, et kostjal on võimalus anda

hagejale ülalpidamist miinimumelatise ulatuses. Seega ei tuvastanud maakohus asjaolusid

hageja kahjuks, mistõttu oli tõendite hindamine korrektne.

5 (6)

7.4. Apellatsioonimenetluses esitatud poolte taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite

esitamiseks (eespool p-d 4.4 ja 5) jäävad rahuldamata. Kostja soovis tõendada abielus olemist

ja hageja avaldas, et ta ei vaidle sellele asjaolule vastu. Kui asjaolu pole vaidlusalune, siis jääb

selle kohta esitatud tõend TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata. Hageja soovis tõendada,

et kostja ei ole autot võõrandanud, aga see ei kuulu hageja tõendamiskoormisesse. Maakohus

tuvastas kostjale auto kuulumise ja kostja väitis kaebuses selle võõrandamist. TsMS § 230 lg 1

järgi peab pool ise tõendama oma väite. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole vaja neid

tagastada, aga ringkonnakohus ei lisa nende väljatrükke toimikusse. Käesoleval ajal ei ole

tehnilised võimalused piisavad elektrooniliselt esitatud tõendite tagastamiseks.

8. Sisuliselt vaidlevad pooled, kas kostja tõi maakohtus esile ja tõendas asjaolud, mis

võimaldavad mõista välja elatise alla miinimumelatise alates hagi esitamisest.

8.1. Kokkuvõtvalt saab miinimumelatise osas märkida, et üldjuhul tuleb elatis alaealisele

lapsele välja mõista vähemalt seaduses ette nähtud alammääras ja sellele vastavaid kulutusi ei

pea hageja tõendama. Erandina saab väiksema elatise PKS § 102 lg 2 järgi välja mõista mõjuval

põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama kostja. Miinimumist

väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav asjaolu peab olema piisavalt kaalukas,

arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva põhjuse hindamisel arvestab kohus

esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st

ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-d 26–30 ja 25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 p 20,

samuti neis viidatud varasem praktika). Käesolevas asjas tugineb kostja mõjuva põhjusena PKS

§ 102 lg 2 tähenduses oma töövõimetusele ja halvale varalisele seisundile.

8.2. Eelmises p-s 8.1 refereerituga on kooskõlas Riigikohtu praktikas juba varem kinnistunud

ja vaidlustatud otsuses asjakohaselt aluseks võetud arusaam, et vanem peab tegema kõik endast

sõltuva leidmaks võimalus saada stabiilset igakuist sissetulekut, st hankida nii enda kui ka oma

laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (vrd 25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-

16-100215, p 21). Seega üldjuhul ei ole vanema vähene sissetulek mõjuv põhjus alammäärast

väiksema elatise väljamõistmiseks.

8.3. Kostja väitis maakohtus, et ta on alates 10. aprillist 2019 tunnistatud töövõimetuks ja

alates 29. aprillist 2020 on tal tuvastatud raske puue. Lisaks tugines kostja väitele, et tal on

raviprotseduurid kolm kuni neli korda nädalas, mis koostoimes muude väidetega viitab

tavapärases rütmis töötamise takistusele. Lõpuks märkis kostja, et tema ainus sissetulek on

pension või riiklik toetus 500 eurot kuus, ning selgitas 18. juuni 2020 menetlusdokumendis, et

taksoteenuse osutamisest algselt kavandatud sissetulekut ta ikkagi ei saa samuti tervisliku

olukorra tõttu. Apellatsioonkaebuses täpsustas kostja, et tal on kohustus tasuda pangalaenu

220 eurot kuus. TsMS § 230 lg 1 järgi oli kostja kanda oma väidete tõendamise koormis.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei tõendanud tema loetletud asjaoludest muud

kui töövõime puudumise tuvastamist, aga ka selles osas jäi esile toomata ja tõendamata tegelik

takistus tulu teenimiseks.

8.4. Kostja sissetulekuna tuvastas maakohus Töötukassa toetuse 427,49–461,59 eurot (viimati

446,70 eurot) kuus ja Sotsiaalkindlustusameti toetuse 49,09 eurot kuus. Neid asjaolusid kostja

kaebusega ei vaidlustanud, kuigi nimetas oma igakuise sissetulekuna 450 eurot kuus. Tegelikult

nähtub maakohtu tuvastatust otsuse tegemise aja seisuga igakuiste toetustena saadav tulu umbes

495 eurot (≈ 446,70 + 49,09).

8.5. Maakohus tuvastas lisaks, et 2020. aasta esimesel poolel tegi kostja taksoteenuse

osutamiseks ühekordse kulutuse 64 eurot ja maksis juunis–juulis iganädalaselt 145 eurot. Tulu

M OÜ-lt ja B OÜ-lt oli samal ajal suurusjärgus 150–280 eurot nädalas. Sellest saab järeldada,

et vähemalt kahe viidatud kuu jooksul oli kostja võimeline teenima takso- vm sõiduteenuse

6 (6)

osutamisega tulu kuni 135 eurot (= 280 – 145) nädalas ehk umbes 580 eurot kuus (≈ 135 : 7 ×

30). Viidatud ajavahemik on hilisem kui töövõimetuse ja raske puude tuvastamise, aga ka kostja

esile toodud operatsiooni aeg. Osaliselt jäävad kostja tegevust taksoteenuse osutamisel

kajastavad kulud ja tulud ajavahemikku pärast 18. juuni 2020 menetlusdokumenti, kus kostja

avaldas, et ta ei saa teha tööd. Apellatsioonkaebuses ei tugine kostja väitele, et tema töövõime

oleks muutunud pärast 2020. aasta juunit–juulit. Seega ei ole kostja põhjendanud ega tõendanud

takistust teenida samas suurusjärgus tulu praegu ja edaspidi. Kaebuses sisaldub viide sellele, et

taksoteenuse osutamisega kaasnes kulu kütusele, aga seda kulu kostja selgelt esile ei toonud.

8.6. Elatise nõude lahendamisel tuleb kohtul vastavate asjaolude esile toomise korral hinnata

kostja varalist seisu üldisemalt. Vastuseks maakohtu küsimusele teatas kostja, et tal ei ole autot.

Maakohus tuvastas, et kostjale siiski kuulub auto. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et ta on

auto võõrandanud selleks, et tasuda varasem elatise võlg, aga seda väidet kostja ei tõendanud.

Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku esitada seisukohad mh auto väärtuse kohta. Kostja ei

vaielnud vastu hageja väitele, et see jääb vahemikku 2000–3400 eurot. Kuigi eluasemena

kasutatava korteri ja auto omamine ei tähenda kostja ülemäära suurt varalist seisu, siis ei saa

neist ka järeldada takistust miinimumelatise maksmiseks. Õige on maakohtu põhjendus, et kui

suure korteri laenumaksed ja ülalpidamiskulud seavad ohtu lapse ülalpidamiskohustuse

täitmise, siis on põhjendatud ja vajalik vahetada see väiksema vastu.

8.7. Maakohtu tuvastatud asjaolud kostja sissetulekute ja tulu teenimise võimaluste kohta

annavad eespool p-des 8.4 ja 8.5 esitatud kokkuvõtte põhjal tulemuse, et kostja igakuine tulu

on keskmiselt 1075 eurot (= 495 + 580). PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tuleb see jaotada poolte

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Nimetatud jaotus ei tähenda alati, et vanema käsutuses olevad

vahendid jagatakse aritmeetiliselt ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tuleb

vahendeid kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu

19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11 kolmas lõik). Muude asjaolude (ja

tõendite) puudumisel tuleb vanema sissetulek jagada siiski nii, et talle endale jääb sellest

kahekordne osa võrreldes igale lapsele jääva osaga. Punktis 8.6 märgitud asjaolud ei viita

sellele, et kostja käsutuses olevate varaliste vahendite jaotust tuleks hageja kahjuks muuta.

Käesoleval juhul tähendab eelnev, et hageja ülalpidamiseks saab kostja kulutada ⅓ sissetulekust

ehk umbes 358 eurot (≈ 1075 : 3). Miinimumelatis on praegu 292 eurot (pool Vabariigi

Valitsuse 19. detsembri 2019 määruse nr 115 §-s 1 nimetatud kuutasu alammäärast). Järelikult

ei ole kostjal takistust maksta elatist maakohtu välja mõistetud ulatuses.

9. Eelmise p 8 alapunktides märgitud kaalutlustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust

vaidlustatud otsuse muutmiseks. Maakohus ei rikkunud otsuse põhjendamisel oluliselt

menetlusõigust. Otsuse põhjendavas osas poolte teatavate väidete kordamine pole küll vajalik,

aga ei muuda otsust ka põhjendamatuks. Tervikuna on maakohtu otsusest aru saada, kuidas

kujunes kohtu siseveendumus, et kostjal on võimalik maksta hagejale miinimumelatist.

Siinjuures hindas kohus kostja väiteid sissetuleku teenimise väidetava takistuse osas. Maakohus

jättis õigesti arvestamata lapsetoetusega, sest ei tuvastanud PKS § 102 lg 2 kohaldamise

eelduseid. Kostja lähtub ekslikust arusaamast, et töövõime puudusest järeldub alati ebapiisav

sissetulek. Käesoleval juhul tuvastas maakohus õigesti, et kostja tegelik varaline seisund ja

sissetuleku teenimise võimalus on sellised, et temalt saab välja mõista miinimumelatise.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)