2-20-5365/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 12. veebruar 2021

Tsiviilasja number

2-20-5365

Tsiviilasi

A.A.

hagi

B.B.

ja

C.C. vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

A.A. apellatsioonkaebuse hind iga vastustaja vastu 1350

eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

A.A.

(hageja)

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

Vastustajad (kostjad)

1. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajate seaduslik esindaja D.D.

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2

2. Jätta Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2020. a otsus

muutmata.

3. Jätta

apellatsioonkaebusele

lisatud

Tartu

Maakohtu 12. novembri 2020. a vastus tsiviilasja

materjalide juurde vastu võtmata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.A. kanda.

5. B.B.l

ja

C.C.l

hüvitatavad

menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 9. aprillil 2020 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja I) ja C.C. (kostja II)

vastu elatise vähendamiseks, paludes vähendada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2016. a

kompromissimäärusega tsiviilasjas nr 2-16-1070 kummagi kostja kasuks välja mõistetud elatist

200 eurot kuus 0 euroni või alternatiivselt 50 euroni kuus.

Elatise maksmine on laste hooldusõiguse lahutamatu osa. Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri

2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12157 lõpetati D.D. (kostjate ema) ja hageja ühine

hooldusõigus kostja II suhtes ja ainuhooldusõigus anti üle emale. Tartu Maakohtu 13. veebruari

2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-3123 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus osaliselt

kostja I suhtes ja anti hooldusõigus kostja I viibimiskoha Eesti Vabariigi piires määramise ning

haridus- ja tervishoiuküsimuste osas üle emale. Ühe lapsevanema suhtes hooldusõiguse

lõpetamine on mõjuvaks põhjuseks perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 tähenduses, mis

võimaldab vähendada elatist nullini olukorras, kus lastega koos elava vanema taotlusel on

lastega lahus elavalt vanemalt võetud ära hooldusõigus laste suhtes ning takistatud lastega

suhtlemine.

Lisaks hooldusõiguse lõpetamisele on Tartu Ringkonnakohus 23. septembri 2019. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-16-12157 täielikult piiranud hageja suhtlusõigust kostjaga II kuni

23. septembrini 2020. Kostjate ema on rikkunud eelviidatud ringkonnakohtu määrusega talle

pandud kohustusi.

Elatise vähendamata jätmisel saab kahjustada hageja teiste alaealiste laste ning hageja enese

tavaline ülalpidamine. Hagejal on lisaks kostjatele kaks alaealist last – E.E. ja F.F.. Hageja

töötab X ning tema sissetulek oleneb töökoormusest. Kuivõrd hageja peres kasvavad kaks

väikelast, peab hageja sageli lastega kodus viibima, mis tingib madalama töötasu. Kostjate ema

3

varaline seisund on hageja varalisest seisundist parem ning see annab võimaluse kalduda

kõrvale vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsusest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Seadusandlus ega kohtupraktika ei seosta elatise

väljamõistmist ja maksmist hooldusõigusega. Kostjate ema nõustus tsiviilasjas nr 2-16-1070

miinimummäärast väiksema elatise summaga kompromissi korras. Hageja, saades pärast

kostjate emaga kompromissi sõlmimist veel lapsi, on teinud teadliku valiku ning pidi arvestama

kohustustega juba olemasolevate laste ees. Hageja tööhõive ei ole võrreldes kompromissieelse

ajaga muutunud. Hageja ei ole üksikisa, tema laste ülalpidamisse ning kasvatamisse peab

panustama ka teine vanem.

Hageja väited kostjatega suhtluse takistamise kohta on paljasõnalised. Kostjate ema ei ole

takistanud hageja suhtlust kostjaga I, hageja ise ei ole seda võimalust kasutanud. Kostjate ema

tegi 18. augustil 2020 hagejale ettepaneku võtta ühendust kostjaga II telefoni teel, kuid hageja

ei ole avaldanud soovi kontaktide saamiseks ega võtnud kostjate emaga ühendust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2020. a otsusega hagi osaliselt ning vähendas hagejalt

Tartu Maakohtu 12. aprilli 2016. a kompromissi määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1070 kostjate

kasuks väljamõistetud elatise suurust. Maakohus vähendas kostja II kasuks väljamõistetud

elatist 50 euroni kuus alates 9. aprillist 2020 kuni 23. septembrini 2020 ning määras, et alates

24. septembrist 2020 tuleb hagejal tasuda elatist 150 eurot kuus kuni kostja II täisealiseks

saamiseni (s.o kuni 28. veebruarini 2026). Maakohus vähendas kostja I kasuks väljamõistetud

elatist 150 euroni kuus alates 9. aprillist 2020 kuni kostja I täisealiseks saamiseni (s.o kuni

23. septembrini 2022). Juba tasutud elatise osa tuleb teha tasaarvestus. Maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

Asjaolu, et vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes on lõpetatud ja antud laste emale üle

(kostja I osas osaliselt) ning hageja suhtlusõigust kostjaga II on ajutiselt piiratud, ei anna alust

elatise vähendamiseks. Lapse hooldusõigust ning lapsega suhtlemist puudutavates asjades teeb

kohus esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi (PKS § 123 lg 1). Kui ühise hooldusõiguse

lõpetamine või suhtlusõiguse piiramine on lapse huvides põhjendatud, siis ei saa see mõjutada

lapse õigust saada lahuselavalt vanemalt ülalpidamist.

Maakohus leidis, et elatise välja mõistmata jätmine või vähendamine võib olla põhjendatud, kui

üks vanem takistab lapsega suhtlemist, või nagu praegusel juhul kostja II osas jätab tegemata

kohtulahendiga ettenähtud toimingud lapse isaga suhtlemiseks ette valmistamiseks. Kostja II

on ema ja tema elukaaslase mõjusfääris. Tartu Ringkonnakohtu määrus on täitmata, lapsele

suunatud teraapia on tegemata. Hagejal puudub info kostja II tegevuse ja arengu kohta. Seega

on põhjendatud vähendada kostja II kasuks väljamõistetud elatist 50 euroni kuus alates hagi

esitamisest kuni 23. septembrini 2020. Elatise vähendamine ei kahjusta kostjat II

ebamõistlikult, emal on olemas piisav sissetulek lapse ülalpidamiseks.

Kostja I emotsionaalne side hagejaga on tugevam, ta on vanem ja hageja on saanud tema elus

rohkem osaleda. Kostja I on 16-aastane ja piisavalt vana otsustamaks ise hagejaga suhtlemise

üle. Hageja põhjendused ühise hooldusõiguse lõpetamise ning suhtlemise takistatuse kohta ei

anna alust kostja I kasuks väljamõistetud elatise vähendamiseks.

Hagejal on lisaks kostjatele veel kaks alaealist last. Hageja töötab X ning tema sissetulek oleneb

töökoormusest. Eriolukorra ajal oli sissetulek suurem, hagejale maksti 1,5-kordset töötasu.

Hageja esitatud palgatõenditest ning pangakonto väljavõttest tulenevalt on hageja keskmine

töötasu X eurot X senti kuus. Lisaks hageja abikaasale ning nende ühistele lastele kuulub

4

hageja perekonda ka hageja abikaasa tütar. Hageja abikaasa keskmine sissetulek ühes kuus on

X eurot X senti , millele lisanduvad peretoetused keskmiselt 615 eurot 37 senti kuus.

Kostjate ema keskmine töötasu on X eurot X senti kuus. Lisaks nähtub kostjate ema

pangakonto väljavõttelt dividendide väljamakse Õenduskontor OÜ-st X eurot X senti . Kostjate

ema elukaaslase igakuine sissetulek on keskmiselt X eurot X senti ning ta on samuti saanud

dividende Õenduskontor OÜ-st X eurot X senti.

Arvestades hageja enese ülalpidamise vajadust ei ole hagejal kostjate ülalpidamiseks elatise

400 eurot tasumisel võimalik anda ülalpidamist temaga koos elavatele alaealistele lastele samas

ulatuses. Hageja poolt välja toodud kulutuste suurus ühes kuus on viie pereliikme peale kokku

2021 eurot 93 senti, seega ühe pereliikme kohta 404 eurot 39 senti. Arvestades hageja keskmise

töötasu suurust, jääb hagejal igas kuus laste ülalpidamiseks kokku umbes 600 eurot.

Hageja on palunud arvestada elatise suuruse määramisel, et kostjate ema varaline seisund on

tema omast parem. PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast

ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks

võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama

õigustatud isiku vahelisi suhteid. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral

osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile (Riigikohtu 17. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-135, p 11).

Kostjate ema sissetulekud ja varaline seisund on parem kui hagejal. Kostjate ema elukondlike

kulutuste kandmisel osaleb ka tema elukaaslane. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud, et

hageja osaleb nii temaga koos elavate laste kui kostjate ülalpidamises teisest vanemast

väiksemas ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt kõikide hageja laste vajadused jäävad samasse

suurusjärku. Kostjate ema on avaldanud, et tegelikkuses kulubki 200 eurot ühe lapse kohta.

Seega ei ole kostjate vajadused eelduslikult suuremad kui 400 eurot kuus. Hageja ei ole eraldi

välja toonud temaga koos elavate laste vajadusi, kuid kulutuste suurus iga hageja pereliikme

kohta on samuti umbes 400 eurot kuus. Maakohtu hinnangul on praegustel asjaoludel

põhjendatud, et hageja kannab iga oma lapse ülalpidamiskulusid võrdselt 150 eurot kuus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust

osas, millega maakohus jättis hageja nõude elatise vähendamiseks nullini või alternatiivselt 50

euroni kuus kostja kohta rahuldamata. Hageja palub teha asjas uus otsus ning rahuldada hagi.

Apellatsioonkaebuse kohaselt võib ühise hooldusõiguse kasvõi osaline lõpetamine olla

käsitletav PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks ning mõjuva

põhjuse esinemist tuleb igal konkreetsel juhul hinnata eraldi. Käesolevas asjas on elatise

vähendamise mõjuvaks põhjuseks kostjate ema teadlik laste huvide vastane tegevus.

Hoolitsemine PKS § 116 lg 2 järgi ei tähenda üksnes hooldusõiguse teostamist, vaid ka lapse

ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui ühelt lapsevanemalt võetakse teise lapsevanema taotlusel

ära õigus ja võimalus lapse suhtes hooldusõigust teostada, siis laieneb vastav õigus ja kohustus

ka ülalpidamiskohustuse täitmisele. Ainuhooldusõigus peaks hõlmama ka ainukohustust lapsi

ülal pidada niikaua kuni vanemate ühine hooldusõigus ei ole taastatud.

Kostja I ei julge hagejaga suhelda, sest ta elab ema juures ning on ema mõjusfääris.

Hageja palub võtta täiendava tõendina tsiviilasja materjalide juurde Tartu Maakohtu

12. novembri 2020. a vastus seoses tsiviilasjas nr 2-16-12157 määruse täitmisega. Hageja

suhtlemine kostjaga II on praktiliselt võimatu, sest see on jätkuvalt seatud sõltuvusse

5

psühholoogi arvamusest, mille saamist ei ole kostjate ema taganud. Kostjate ema ei aita hageja

ja kostja II suhtlemise taastamisele kaasa.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Hageja

väited kostjatega suhtlemise takistamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ise ei

kasuta võimalusi kostjatega suhtluse taastamiseks ega parendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust pole vaidlustatud

osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas. Kostjad leidsid vastuses apellatsioonkaebusele, et

et kostjate ema on maakohtu otsusega nõus ega vaidlusta seda. Seega vaidlustamata osas on

maakohtu otsus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.

8. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses

hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus jätab hageja poolt koos apellatsiooniga esitatud Tartu Maakohtu 12. novembri

2020. a vastuse tsiviilasja materjalide juurde võtmata. Kui alaealise lapse vanemate vahel on

kindlaks määratud lapsega suhtlemise kord, siis ei mõjuta suhtluskorra täitmata jätmine ühe

vanema poolt alaealise lapse õigust saada teiselt vanemalt ülalpidamist ega ülalpidamise

andmiseks kohustatud vanemalt väljamõistetud elatise suurust.

9. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle.

Poolte vahel on 12. aprilli 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1070 (I kd, tl 7–8) kinnitatud

kompromiss, mille kohaselt tasub hageja kummalegi kostjale elatist 200 eurot kuus. Hagejal on

lisaks kostjatele kaks alaealist last: X sündinud tütar E.E. (I kd, tl 9a) ja X sündinud poeg F.F.

(I kd, tl 9).

Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2019. määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12157 (I kd, tl 13–

24) lõpetati hageja ja kostjate ema ühine hooldusõigus kostja II suhtes, anti ainuhooldusõigus

üle kostjate emale ning piirati täielikult hageja suhtlusõigus kostjaga II kuni 23. septembrini

2020. Tartu Maakohtu 13.veebruari 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-3123 (I kd, tl 25–32)

lõpetati hageja ja kostjate ema ühine hooldusõigus kostja I suhtes viibimiskoha määramise,

haridus- ja tervishoiuküsimustes ning hooldusõigus nendes küsimustes anti üle kostjate emale.

10. Hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud

kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi

muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud

nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja

arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 11).

6

Praeguses vaidluses kinnitas maakohus tsiviilasjas nr 2-16-1070 poolte vahelise kompromissi

elatise tasumise kohta. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks

olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja

millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu 19. oktoobri

2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Seega elatise vähendamise nõude

lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostjate igakuised kulud on põhjendatud ja millises

ulatuses on hageja võimeline kostjatele elatist tasuma.

11. Hageja taotleb elatise vähendamist nullini või alternatiivselt 50 euroni kuus.

Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist

vähendada. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu

saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks.

Hageja taotleb elatise vähendamist eelkõige põhjusel, et tema hooldusõigus kostja II suhtes on

ära võetud ning kostja I suhtes on piiratud.

12. Ekslik on hageja seisukoht, mis seob lapse hooldusõiguse kuuluvuse lapse õigusega saada

oma vanemalt ülalpidamist. Perekonnaõiguse üldpõhimõtetele ei vasta hageja väide, mille

kohaselt peab ülalpidamiskohustuse täitmine olema seotud vanemapoolse hooldusõiguse

teostamise võimalusega. Vanema ja lapse vaheline õigussuhe (mh lapse vajaduste katmiseks

mõeldud elatis) ei sõltu sellest, missugune on lapse vanemate omavaheline läbisaamine.

Hageja hinnangul peaks ainuhooldusõiguse saamisega kaasnema ainuhooldusõigust saanud

vanemale ka täielik ülalpidamiskohustuse üleminek hooldusõigust kaotanud vanemalt ning

ainuhooldusõiguse saamine ühe vanema poolt on PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuvaks

põhjuseks hooldusõigust kaotanud vanemalt elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks.

Hageja seisukoht on vastuolus seadusega ning Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu 7. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 21). PKS § 96 sätestab, et ülalpidamist on kohustatud

andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust

ei mõjuta muudatused hooldusõiguses. Seega säilib PKS § 96 teise lause järgi vanema kui

täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Maakohus leidis

põhjendatult, et ühise hooldusõiguse lõpetamine või suhtlusõiguse piiramine ei mõjuta lapse

õigust saada lahuselavalt vanemalt ülalpidamist.

Lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, mistõttu lasub vanematel oma alaealiste laste

ülalpidamiskohustus. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks

ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas

tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi,

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

Asjaolu, et vanem ei saa täielikult või osaliselt last puudutavate otsuste vastuvõtmisel osaleda,

s.t vanema hooldusõigus on piiratud, ei muuda lapse vajaduste sisu ega vajaduste katmiseks

vajalike kulutuste suurust. Lapse esmased vajadused peavad olema kaetud igal juhul, ka ühe

vanema hooldusõiguse piiramise või äravõtmise puhul.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheited kostjate emale seoses avalduste

esitamisega hooldusõiguse üleandmiseks asjakohased. Kummalgi hooldusõigust omaval

vanemal on PKS § 137 lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses seda,

et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

7

Hooldusõiguse üleandmise põhjendatus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning hageja

hooldusõiguse piiramist on hinnanud Tartu Maakohus 13. veebruari 2020 ja Tartu

Ringkonnakohus 23. septembri 2019 määrustes. Määrused on jõustunud.

14. Ringkonnakohus märgib, et ekslikud on maakohtu põhjendused hagejalt kostja II kasuks

elatise vähendamisel 50 euroni kuus alates hagi esitamisest kuni 23. septembrini 2020.

Asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu määrus hageja ja kostja II suhtluskorra kohta on kostjate ema

poolt täitmata, ei ole elatise vähendamise aluseks. Kuigi PKS § 102 lg-s 2 sätestatud loetelu

mõjuvatest põhjustest ei ole ammendav, tuleb kohtul mõjuva põhjuse sisustamisel ning

hindamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest.

Ringkonnakohus leidis eespool käesoleva otsuse p-s 12, et vanema hooldusõiguse puudumine

ei piira ega mõjuta lapse õigust saada elatist. Lapse õigust elatisele ei saa piirata ka

hooldusõigusliku vanema temale suhtluskorra määrusega pandud kohustuse rikkumise tõttu.

Kui üks vanem ei täida suhtlemist korraldavat määrust, saab teine vanem sellest kohut teavitada.

Tegemist on vanemate vaheliste suhetega, mis ei mõjuta lapse õigust saada ülalpidamist.

Kuigi ringkonnakohtu hinnangul vähendas maakohus põhjendamatult kostja II kasuks

väljamõistetavat elatist alates hagi esitamisest kuni 23. septembrini 2020 kuni 50 euroni kuus,

ei ole kostja II selles osas maakohtu otsust vaidlustanud.

Kostjate ema kinnitas 18. augusti 2020. a kohtuistungil, et mõlema kostja vajaduste katteks

läheb igakuiselt 200 eurot.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjalikult hinnanud hageja ja kostjate ema

varalist seisukorda ning leidnud, et hageja saab osaleda oma laste ülalpidamises kummagi

kostja suhtes igakuiselt 150 euro ulatuses. Pooled ei vaidle kostjate vajaduste suuruse üle.

15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Sellise jaotuse puhul puudus maakohtul

vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Seega saab ringkonnakohus

praegusel juhul määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks (TsMS § 174 lg 1). Kostjaid esindas

ringkonnakohtus nende seaduslik esindaja, ringkonnakohus lahendas tsiviilasja kirjalikus

menetluses ning tsiviilasja materjalide kohaselt ei ole kostjatel menetluskulusid tekkinud. Seega

kostjatele hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke