2-17-7502/92 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.02.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-7502

Kohtuasi

XX hagi AS Intrum Estonia (Danske Bank A/S Eesti

filiaali

eriõigusjärglane)

vastu

sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2017/606

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.11.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

XX

(isikukood

xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Kerli Kaasik

Kostja AS Intrum Estonia (registrikood 10036074),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12.11.2018 otsus tühistada.

2. Teha uus otsus, millega tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas

nr 024/2017/606.

3. Tühistada Harju Maakohtu 16.05.2017 määrusega seatud hagi tagamise abinõu.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta AS Intrum Estonia kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-17-7502

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 12.05.2017 kostja vastu hagi, paludes tunnistada täitemenetlus täiteasjas

nr 024/2017/606 lubamatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hageja väitel sõlmis ta 16.06.2007 hageja õiguseellase Sampo Pank AS-ga laenulepingu,

millest tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmiti 17.07.2007 ja 08.10.2007 hüpoteekide

seadmise lepingud. Laenuandja edastas 05.11.2015 hagejale laenulepingu ülesütlemise

avalduse, milles märkis, et hageja võlgneb laenulepingu järgi 668.90 eurot, mis koosneb

tähtajaks tasumata laenusummast 15.29 eurot, intressidest 637.83 eurot ja viivisest 14.97 eurot.

Laenusummaks, mille tagastamise tähtaeg ei olnud teate vormistamise hetkel saabunud, oli

149 158.84 eurot. Kostja märkis, et juhul kui laenusaaja ei tasu võlgnevust koos sellele

lisanduva viivise ja võimalike võla sissenõudmise kuludega hiljemalt 24.11.2015, loeb ta

laenulepingu erakorraliselt üles öelduks ja nõuab sisse mh summad, mille tasumise tähtaeg ei

olnud veel saabunud.

3. Kohtutäitur edastas 11.04.2017 hagejale täitmisteate täiteasjas nr 024/2017/606. Teate

kohaselt esitas kostja 31.03.2017 täitmisavalduse ja täitedokumendid täitemenetluse

korraldamiseks. Täitedokumentideks on 17.07.2007 ja 08.10.2007 hüpoteekide seadmise

lepingud.

4. Kostjal ei olnud õiguslikku alust öelda laenuleping üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lõike

1 alusel. Laenulepingu punkti 9.1.2 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda

laenusaajalt 14 pangapäeva jooksul kogu võlgnevuse tasumist mh kui laenusaaja ei ole tasunud

täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgnevat laenu tagasimakset. Hageja ei olnud

ülesütlemise hetkeks võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. Ülesütlemise avaldusest

nähtuvalt oli hageja viivituses üksnes laenu põhiosa 15.29 euro tasumisega.

5. Ülesütlemine oli tühine ka seetõttu, et kostja on ka peale ülesütlemist iga kuu hageja tasutud

laenu- ja intressimakseid aktsepteerinud. Hageja tegi 22.10.2015 sularaha sissemakse, mille

alusel debiteeris pank laenumakse. 10.11.2015 tegi hageja sularaha sissemakse 3000 eurot, mis

kattis laenulepingust tuleneva võlgnevuse mitmekordselt, kuid laenuandja debiteeris

meelevaldselt hoopis hageja muud (liisingulepingust tulenevat) kohustust. Kostja käitus hageja

suhtes äärmiselt pahatahtlikult, esitades kohtutäiturile täitmiseks nõude, mis ei olnud veel

sissenõutavaks muutunud.

6. Isegi kui kostjal oli õiguslik alus laenuleping üles öelda, ei ole selge kostja nõude kujunemine

(põhinõue, viivis ja intressid). Hagejal oli kaks kohustust, millest üks tulenes laenu- ja teine

liisingulepingust. Hagejal ei ole ülevaadet, kuidas mõlema võlgnevuse saldod kujunesid.

2-17-7502

Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt eelistas pank mais, juunis, augustis ja septembris

2015 laenumakseid, novembris aga liisingumakseid. Panga käitumine oli vastuoluline. Hageja

ei määranud, millise kohustuse katteks ta 10.11.2015 makse tegi. Seega võis selle määrata

võlausaldaja, kes aga pidi määramisest võlgnikule teatama. Samuti pidi ta selgitama, kuidas

makseid erinevate lepingute alusel täpselt arvestati.

7. Üllatuslikud on kostja tõendid ülesütlemise avaldusele eelnevate läbirääkimiste kohta.

Tõenditest nähtub, et hageja teavitas panka, et on nõus liisingulepingu esemeks oleva Rakvere

maja võõrandamisega ja et soovis jätkata laenulepingu täitmist. See toimus vahetult enne

laenulepingu ülesütlemist. Hageja kirjutas 05.11.2015 pangale, et Rakvere kinnistule on olemas

võimalik ostja. Panga käitumine eelnevate läbirääkimiste, kontolt võetud maksete ja

ülesütlemise avalduse osas oli vastuoluline. Pank oleks pidanud andma võimaluse

läbirääkimisteks. Läbirääkimisi oli alustatud juba varem, aga 05.11.2015 need katkesid.

Kostja vastuväited

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Laenulepingu ülesütlemise tingis asjaolu, et hageja oli osaliselt viivituses viie üksteisele

järgneva tagasimaksega. Hageja oli 05.11.2015 seisuga täielikult viivituses 15.06.2015,

15.07.2015, 15.08.2015, 15.09.2015 ja 15.10.2015 intressimaksete tasumisega. Pärast lepingu

ülesütlemist tehtud maksed ei muuda õiguspäraselt toimunud ülesütlemist kehtetuks.

10. Pooled sõlmisid 03.06.2004 liisingulepingu, mille järgi võlgnes hageja 05.11.2015 seisuga

kostjale 3228.57 eurot, millest 2553.71 eurot moodustas põhisumma, 625.58 eurot intressid ja

49.28 eurot viivis. Kostja arvestas VÕS § 415 lõike 2 ja § 88 lõike 6 punkti 1 alusel 10.11.2015

laekunud 3000 eurot liisingulepingust tuleneva põhisumma ja intressivõlgnevuse katteks.

Liisinguleping öeldi üles 02.12.2015 avaldusega.

11. Hageja ei tasunud laenulepingu ülesütlemise avalduses märgitud võlgnevust hiljemalt

24.11.2015, mistõttu on leping kehtivalt üles öeldud. Hagejale pakuti võimalust

läbirääkimisteks, mida ta ka kasutas aktiivselt nii enne kui pärast lepingu ülesütlemist.

12. Kostja esitas alternatiivselt 05.11.2015 seisuga võlgnevuse arvestuse, mis lähtub VÕS § 88

lõike 6 punktist 1, st millised oleksid olnud hageja võlgnevused 05.11.2015 seisuga, kui hagejalt

laekunud raha oleks jagatud kahe lepingu vahel selliselt, et seda oleks arvestatud kõige vanema

põhiosa võla katteks nii laenu- kui liisingulepingu järgi. Sellisel juhul oleks laenulepingujärgne

võlgnevus olnud 1865.12 eurot (ülesütlemise avalduses oli võlgnevuseks 668.90 eurot). Seega

on laenuleping ka VÕS § 88 lõike 6 punkti 1 alusel raha erinevate lepingute vahel jagades

kehtivalt üles öeldud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Harju Maakohus jättis 12.11.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2214 eurot ning mõistis hagejalt

kulud kostja kasuks välja koos seadusjärgse viivisega. Maakohus tühistas rakendatud hagi

tagamise abinõu.

14. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hageja on olnud

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva laenulepingust tuleneva

tagasimaksega. Samuti selle üle, kas laenulepingust tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks

ja kas kostja 05.11.2015 avaldus lepingu ülesütlemiseks on kehtiv. Lisaks vaidlesid pooled selle

2-17-7502

üle, milliste kohustuste katteks oleks kostja pidanud hageja 22.10.2015 ja 10.11.2015 tehtud

sularahamaksed arvestama. Ühtlasi vaidlesid pooled selle üle, kas kostja teavitas hagejat

laenulepingu ülesütlemisel läbirääkimiste võimalusest.

15. Poolte sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping. Maakohus tuvastas, et laenulepingu

ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud. Ülesütlemise avalduses oli määratud selge

lepingu täitmise tähtaeg ja lõppemise tähtpäev. Avaldus toimetati hagejale kätte 06.11.2015.

16. Kostja arvestas õigesti VÕS § 88 lõike 6 ja § 415 lõike 2 alusel 10.11.2015 tehtud 3000

euro suuruse sularahamakse liisingulepingu katteks, kuivõrd see kohustus muutus varem

sissenõutavaks. Kostja väitis, et VÕS § 88 lõike 6 punkti 1 alusel laekunud 3000 eurot kahe

lepingu vahel jagades oleks laenulepingujärgne võlgnevus olnud 05.11.2015 seisuga peaaegu

kolm korda suurem.

17. Hageja oli osaliselt viivituses viie üksteisele järgneva maksega: 15.06.2015, 15.07.2015,

15.08.2015, 15.09.2015. Seega oli kostjal alus laenuleping üles öelda ja avaldus oli

materiaalselt õiguspärane.

18. Asja materjalidest nähtuvalt pakkus kostja hagejale võimalust läbirääkimiste pidamiseks,

mida hageja kasutas aktiivselt nii enne kui pärast lepingu ülesütlemist. 05.11.2015 avalduses

on märgitud, et küsimuste tekkimise korral palutakse võtta ühendust alltoodud kontaktidel.

Seadus ei eelda, et ülesütlemisavaldus peaks kordama sõna-sõnalt seadust. Praegusel juhul

pakuti hagejale võimalust kontakteeruda kostjaga läbirääkimiste pidamiseks VÕS § 416 lõike

2 mõttes.

19. Sundtäidetava nõude suuruse kujunemise kohta leidis maakohus, et esitatud tõendite järgi

on nõude kujunemine ja arvestus selged. Kostja esitas laenulepingu võlgnevuse kujunemise

arvestuse ning hageja laenu- ja liisingulepingujärgsete võlgnevuste arvestuse. Laenulepingu

ülesütlemise tõttu muutus sissenõutavaks kogu tagastamata laenusumma. Kostja arvestuse

kohaselt võlgnes hageja laenulepingu alusel 31.07.2017 seisuga kostjale 156 903.63 eurot,

millest 140 482.88 eurot on tagastamata laenusumma, 794.99 eurot tasumata intressid ning

15 625.76 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Intressi arvestas kostja kuni lepingu

lõppemiseni lepingus kokkulepitud määras (6 kuu Euribor + 0,90% aastas). Viivist arvestas

kostja sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgses määras.

Apellatsioonkaebus

20. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtusse.

21. Maakohus ei hinnanud, kas esinevad laenulepingu ülesütlemise tühisuse alused ja kas

ülesütlemine oli vastuolus heade kommetega.

22. Laenulepingu ülesütlemiseks puudus õiguslik alus. Ülesütlemise avaldusest nähtuvalt oli

hageja viivituses üksnes põhiosa 15.29 euro tasumisega. Seega tuginedes VÕS § 416 lõikele 1

ei olnud kostjal õigust lepingut üles öelda. Kostjal oli kohustus hagejat teavitada ülesütlemise

kavatsusest.

23. Kuivõrd ülesütlemine oli tagajärjetu, jätkas hageja igakuiselt laenu- ja intressimaksete

tasumist ning kostja aktsepteeris neid.

2-17-7502

24. Kostja debiteeris 10.11.2015 sularaha sissemakse valesti muu kohustuse katteks.

Laenulepingu puhul tuleb lähtuda tarbijakrediidi sätetest. Laenulepingu ülesütlemise

materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Hageja täitis kohustuse tasuda laenulepingust tulenev

võlgnevus ülesütlemise avalduses antud tähtaja jooksul. Juhul kui kohus leiab, et ülesütlemine

põhiosa võlgnevuse tõttu oli võimalik, oli ülesütlemine tagajärjetu seetõttu, et hageja oli

kohustuse täitnud selleks antud täiendava tähtaja jooksul.

25. Laenulepingu ülesütlemine on vastuolus ka heade kommetega, kuna kostja käitus lepingu

lõpetamisel

halvas

usus.

Kostja

edastas

hagejale

05.11.2015

kaks

ülesütlemise

avaldust/hoiatust. Hageja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse täies ulatuses. Et tuvastada,

kas konkreetsel juhul esines makseviivitus kolmele üksteisele järgneva osamaksega, tuleb

ebapiisavate maksete tegemise korral esmalt vastavalt VÕS § 415 lõikele 2 ja § 88 lõikele 6

määrata, millised kohustused on tarbija täitnud. Nii liisingu- kui laenulepingu maksete

kuupäevad langesid iga kuu 15. kuupäevale. Seega ei ole võimalik tuvastada, kumb kohustus

muutus enne sissenõutavaks. Kui kostja oli eelnevalt kogu aeg arvestanud laekumised

laenulepingu katteks, siis 10.11.2015 laekumise arvestas kostja vastuoluliselt ja pahatahtlikult

liisingulepingust tulenevate kohustuste katteks. Kuigi hageja ei lisanud 10.11.2015 sularaha

sissemaksele selgitust, siis VÕS § 88 lõike 1 kohaselt võis võlgnik määrata, millise kohustuse

katteks ta soovis kohustuse täita. Vastav hageja tahe nähtub 28.10.2015 e-kirjast, milles hageja

teavitas kostjat, et on nõus liisingulepingu esemeks oleva kinnistu realiseerimisega. Seega pidi

kostja aru saama, et hageja soovib jätkata laenulepingu täitmist. Võlgnik võib määrata, millise

kohustuse ta on täitnud, otsese tahteavaldusega, näidates sõnaselgelt, mida ta on määranud.

Määramine võib väljenduda ka konkludentselt. Hageja oli avaldanud vähemalt kaudse

tahteavaldusega, et soovis 3000 euro suuruse sularaha sissemaksega täita laenulepingust

tuleneva kohustuse ja kostja oli sellest teadlik. Eelnevaid asjaolusid analüüsides pidi kohus

hindama, kas ülesütlemise avaldus oli vastuolus heade kommetega.

26. Laenulepingu ülesütlemise avaldus on tühine ka põhjusel, et kostja ei pakkunud hagejale

VÕS § 416 lõike 2 alusel võimalust läbirääkimisteks. 05.11.2015 avalduses märgitut ei saa

pidada VÕS § 416 lõike 2 täitmiseks.

Vastustaja seisukoht

27. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Menetluse edasine käik

28. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.12.2019 otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda ning määras kindlaks kostja apellatsioonimenetluse

kuluna 1346.40 eurot ja mõistis need hagejalt välja koos seadusjärgse viivisega.

29. Riigikohus tühistas 03.06.2020 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Mh asus Riigikohus põhjenduste punktis 14.4 seisukohale,

et senises menetluses on jäänud välja selgitamata, kas ja millal teatas pank hagejale VÕS § 88

lõike 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisest. Samuti ei ole kostjale

selgitatud, et nimetatud elulise asjaolu (millal ja mil viisil teatas pank hagejale, et arvestab

10.11.2015 hageja kontole kantud 3000 eurot liisingulepingust tulenevate nõuete katteks)

tõendamiskoormus lasub kostjalt. Põhjenduste punkti 14.4.1 kohaselt tuleb ringkonnakohtul

kontrollida, kas saab kohaldada VÕS § 88 lõiget 5. Põhjenduste punktis 17 on selgitatud, et

hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega,

2-17-7502

arvestades lisaks ülesütlemise aluseks olnud absoluutsummana suhteliselt väikest rahasummat

ka muid konkreetse juhtumi asjaolusid. Riigikohus on sellise asjaoluna välja toonud mh senises

menetluses tuvastamata hageja väite panga varasemast käitumisest ebapiisavate maksete

arvestamisel laenulepingu (mitte liisingulepingu) katteks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. Ringkonnakohus, andnud pooltele võimaluse esitada asjas täiendavaid selgitusi, väiteid ja

tõendeid ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades

oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb

vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi

ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2, § 173 lõige 3).

31. Ringkonnakohus arvestab asja uuel lahendamisel TsMS § 693 lõikega 2, mille kohaselt on

sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohtu 03.06.2020 lahendist tulenevalt ei saa

asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus olla vaidlust järgmiste eluliste ja õiguslike asjaolude

üle: 03.06.2004 sõlmisid hageja liisinguvõtjana ja kostja õiguseelneja liisinguandjana Rakvere

linnas asuva kinnistu liisingulepingu (koos muudatustega t I kd lk 138-163); liisinguandja oli

teinud 31.08.2015 ja 05.11.2015 lepingu ülesütlemise hoiatused (t I kd lk 164-167);

vaidlusalune tarbijakrediidileping sõlmiti 16.07.2007 (koos 08.10.2007 muudatusega t I kd lk

87-102); lepingu täitmise tagamiseks oli 17.07.2007 ja 08.10.2007 hüpoteekidega koormatud

laenusaajale kuuluv kinnistu Harjumaal Saue vallas (t I kd lk 6-14); 06.11.2015 sai hageja kätte

laenuandja 05.11.2015 lepingu ülesütlemise avalduse (t I kd lk 23); 10.11.2015 tegi hageja oma

pangakontole sularaha sissemakse 3000 eurot, määramata seejuures, millise kohustuse katteks;

kostja arvestas summa liisingulepingujärgsete põhi- ja intressimaksete katteks (t I kd lk 26);

kostja laenuandjana luges laenulepingu lõppenuks 24.11.2015; samal ajal ütles kostja üles ka

liisinguandjana liisingulepingu (t I kd lk 166); 31.03.2017 esitas kostja täitmisavalduse

17.07.2007 ja 08.10.2007 notariaalsete dokumentide alusel hüpoteekide realiseerimiseks.

32. Vastavalt kaebusele (t II kd lk 1-5) on poolte vahel apellatsiooniastmes vaidlus järgmiste

asjaolude üle: kas olukorras, kus laenulepingu ülesütlemise avalduse kohaselt oli laenu põhiosa

võlgnevuse suuruseks vaid 15.29 eurot, oli täidetud VÕS § 416 lõikest 1 tulenev eeldus

tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks; kas laenuandja jättis õiguspäraselt arvestamata

laenulepingu täitmisena 10.11.2015 hageja kontole laekunud 3000 eurot; kas laenuandja oli

pakkunud hagejale VÕS § 416 lõike 2 kohast võimalust läbirääkimisteks; kas laenulepingu

ülesütlemine oli vastuolus heade kommetega. Samadele seisukohtadele on hageja jäänud

Riigikohtu lahendi järgselt. Varasemates menetlustes avaldatud seisukohtadele on jäänud ka

kostja, tuues esile, et ei ole kohtumenetluses tuginenud VÕS § 88 lõikele 4 ega ole

laenulepingus kokkulepitud vormis tahteavaldusega teatanud laenusaajale nimetatud sätte

alusel kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisest, vaid arvestas laekunud 3000 eurot

VÕS § 415 lõike 2 ja § 88 lõike 6 punkti 1 alusel liisingulepingust tuleneva põhi- ja intressivõla

katteks.

33. Ringkonnakohus on TsMS § 693 lõikest 2 tulenevalt seotud Riigikohtu otsuse punktis 16

VÕS § 416 lõikele 2 (koosmõjus sama sätte lõikega 1) antud tõlgendusega. Kõrgem kohus asus

seisukohale, et ainuüksi sättes kirjeldatud krediidiandja kohustuse (pakkuda tarbijale hiljemalt

koos võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks)

rikkumine ei mõjuta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivust. Seega ei ole hageja

seisukoht, et 05.11.2015 avalduses ei sisaldu VÕS § 216 lõike 2 kohast krediidiandja pakkumist

2-17-7502

käesoleva asja lõpplahendi seisukohalt oluline. Samas leidis kõrgem kohus, et iseenesest on

hageja väide õige ja tarbijakrediidiandja peab olema suuteline sõnastama lepingu ülesütlemise

avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga

läbirääkimisi. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu teistsuguse

seisukohaga vaidlustatud otsuse põhjenduste punktides 32 ja 33 ning muudab selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi.

34. Ringkonnakohus on TsMS § 693 lõikest 2 tulenevalt seotud Riigikohtu otsuse punktis 17

(esimeses lõikes) VÕS § 416 lõikele 1 antud tõlgendusega. Kõrgem kohus leidis, et viidatud

säte ei välista tarbijakrediidilepingu ülesütlemist juhul, kui võlgnik on viivituses vaid

kõrvalnõuete (viivis, intress) maksetega sättes märgitud ulatuses, s.o täielikult või osaliselt

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Sama seisukohta on avaldatud ka

õiguskirjanduses (vt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt. Tallinn

2019, lk 678-679). Seega ei ole hageja vastupidine väide kooskõlas kehtiva materiaalõigusega

ja laenulepingu ülesütlemine ei olnud tühine põhjusel, et hagejal puudus VÕS § 416 lõikes 1

sätestatud ulatuses võlgnevus. Hageja ei ole vaidlustanud, et tal oli 05.11.2015 seisuga tasumata

intressimaksed enam kui kolme üksteisele järgneva tagasimakse ulatuses nagu tuvastas

maakohus vaidlustatud otsuse punktis 31. Kostja esitatud laenulepingu täitmise aruandest

nähtuvalt oli laenusaaja 05.11.2015 seisuga intressimaksete tasumisega viivituses alates

15.06.2015 (t I kd lk 116).

35. Vastavalt Riigikohtu lahendi punktidele 14.1-14.4 on menetlusõiguse norme rikkudes

jäänud senises menetluses välja selgitamata, kas ja millal teatas pank hagejale VÕS § 88 lõike

4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisest. Samuti ei ole kostjale selgitatud,

et nimetatud elulise asjaolu (millal ja mil viisil teatas pank hagejale, et arvestab 10.11.2015

hageja

kontole

kantud

3000

eurot

liisingulepingust

tulenevate

nõuete

katteks)

tõendamiskoormus lasub kostjal. Asja uuel läbivaatamisel kõrvaldas ringkonnakohus rikkumise

ja andis kostjale võimaluse tuua välja elulised asjaolud kirjeldatud teavitamiskohustuse täitmise

kohta ja esitada nende tõendamiseks tõendeid. Kostja teatas, et sellist teavitamist ei toiminud,

kuna krediidiandja lähtus VÕS § 415 lõikest 2 ja § 88 lõike 6 punktist 1. Seega on käesolevas

menetluses tõendatud, et võlgniku teavitamist võlausaldaja poolt selle kohta, milliste

kohustuste täitmise katteks ta laekunud 3000 eurot arvestab, ei toimunud ja ringkonnakohus

lähtub asja edasisel lahendamisel nimetatud asjaolust.

36. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja väite osas, mille kohaselt tasus ta

võlgnevuse ülesütlemise avalduses selleks antud tähtaja jooksul, kandes arvelduskontole,

millelt oli kokkulepitud laenumaksete debiteerimine, 3000 eurot. Riigikohus kohustas

ringkonnakohut uuesti kontrollima, kas laenuandjal oli õigus arvestada saadu laenulepingu

täitmise asemel liisingulepingu täitmiseks, sh kas on täidetud VÕS § 88 lõike 5 kohaldamise

eeldused. Kostja vastuväide, et tema lähtus 3000 euro jagamisel mh VÕS § 415 lõikest 2 ei ole

käesolevas asjas määrav. Riigikohtu lahendi põhjenduste punkti 14.2 kohaselt reguleerib VÕS

§ 415 lõige 2 tarbija poolt tehtud ebapiisava makse arvel kohustuste täitmise arvestust ühe

tarbijakrediidilepingu alusel. Käesoleval juhul oli aga tegemist sama tarbija kahe erineva

lepinguga ning sellises olukorras kõigi kohustuste täitmiseks ebapiisava makse laekumisel tuleb

kohaldada VÕS § 88.

37. VÕS § 88 lõikest 1 tulenevalt on võlgnikul õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks

ta raha üle kannab. Sama sätte lõiked 2 ja 3 seavad võlgniku õigusele siiski teatud piirangud, st

ta ei või mh määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse. Lõikest 4 tulenevalt võib määramine

toimuda nii enne kohustuse täitmist kui mõistliku aja jooksul peale kohustuse täitmist.

Määramiseks tuleb võlgnikul väljendada vastavat tahet (teha tahteavaldus konkreetsele

2-17-7502

võlausaldajale). TsÜS § 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt muutub selline tahteavaldus kehtivaks

kättesaamisega (isiklikult teatavaks tegemisega). TsÜS § 68 lõike 3 kohaselt võib tahteavaldus

olla kaudne ja väljenduda teos, millest võib järeldada tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS

§ 75 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma; kui saaja

tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu

saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega ei ole oluline mitte

tahteavalduse (teo) teinud isiku enda sisemine tahe, vaid tahe, mis oli või pidi olema teada

tahteavalduse saajale (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul

jt. Tallinn 2010, lk 238). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-166-19 (punktis 14) selgitanud, et

võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui kaudse tahteavaldusega

TsÜS § 68 lõigete 2 ja 3 mõttes, mistõttu saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise

kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid

arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud

kohustuse täitmiseks.

38. Hageja tõi maakohtu menetluses (03.10.2018 kohtuistungil; protokoll t I kd lk 205)

vastuseks kostja esitatud poolte e-kirjavahetusele esile, et tema 27.10.2015 e-kirjast pidi pank

saama teada, et ta soovib jätkata laenulepingu täitmist. Seega ei ole põhjendatud kostja väide

vastuses apellatsioonkaebusele, et alles apellatsioonimenetluses on hageja esitanud väite, et

määras nimetatud e-kirjas VÕS § 88 lõike 1 mõttes, millise kohustuse täidab. Hageja küll ei

formuleerinud maakohtus 27.10.2015 e-kirjast tema arvates nähtuvat elulist asjaolu seostatult

VÕS §-ga 88, kuid väite kui sellise tõi siiski esile. Seega ei ole alust jätta väidet TsMS § 652

lõiget 2 ja 4 alusel tähelepanuta.

39. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus hageja tahteavalduse tuvastamisel

oluliselt TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise reegleid. Maakohus lähtus

sisuliselt vaid asjaolust, et võlgnik ei märkinud 10.11.2015 sularaha sissemakses (t I kd lk 26),

millise kohustuse katteks ta summa tasub, kuigi oleks võinud seda teha. Maakohus jättis

täielikult käsitlemata hageja väite tema tegeliku tahte panga poolt väidetavalt teadma pidamise

kohta ja analüüsimata vastavad tõendid. Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus kirjeldatud

rikkumise.

40. Hageja on seisukohal, et 27.10.2015 e-kirjast pidi pank saama aru, et ta soovib jätkata

laenulepingu täitmist ning arvestama selle teadmisega 10.11.2015 raha saamisel. Kolleegium

võtab hageja 27.10.2015 tahteavalduse tõlgendamisel mh arvesse vaidluse all mitteoleva

asjaolu, et selle kuupäeva seisuga olid hagejal tekkinud võlgnevused mõlema lepingu täitmisel

nii põhi- ja intressimaksete kui viiviste osas. 27.10.2015 oli hageja saatnud kostja töötajale e-

kirja (t I kd lk 193 pöördel), milles selgitas liisingulepingu objektiks olnud kinnistu müügi

venimisega seonduvaid asjaolusid ja lõpuks andis teada, et „Meie kindel soov ja tahe on

Rakveres XXtühjalt seisev maja esimesel võimalusel maha müüa ja jätkata laenulepingut Sauel

Aila külas oleva kinnistuga, kus elavad minu pensionäridest vanemad...“ Kostja vastas

28.10.2015 e-kirjaga (t I kd lk 193) mh, et „kahjuks puudub Teie saadetud kirjas info võlgnevuse

tasumise plaanide kohta. Samuti ei ole selge, millest tasute edaspidi laenumakseid. Võlgnevuse

ja laenumaksete tasumise allikana ei saa arvestada vaid kinnistu müüki…Maja pikast

müügiperioodist lähtudes ei ole põhjust siduda võlgnevuse tasumise tähtaega maja müügiga,

vaid Teil tuleb leida lahendused võlgnevuse tasumiseks, arvestamata müügist laekuvaid

vahendeid. Hetkel on nii laenu kui liisingu võlgnevus 5 kuud, mis annab pangale aluse algatada

lepingute ülesütlemise ning mille käigus teostatakse sundmüük mõlema tagatise osas…Teen

ettepaneku, et vähendate edaspidi võlgnevust 500 EUR võrra kuus…Palun andke teada, kas

olete panga ettepanekuga võlgnevuse tasumise osas nõus…“ Panga kirjale vastas hageja

2-17-7502

05.11.2015 (t I kd lk 195), milles taas käsitles Rakvere maja müügiga seonduvaid asjaolusid,

möönis, et võlgnevuse ja laenumaksete tasumise allikana ei saa Tõru tänava kinnistu müüki,

kuid „Nimetatud kinnistu müük vähendaks oluliselt laenu suurust pangale ning sellega

kaasnevaid laenumakseid…“ ja lubas esitada oma nägemuse võlgnevuse likvideerimise osas

eraldi kirjas. Samal kuupäeval väljastas kostja laenulepingu ülesütlemise avalduse, andes

võlgnevuse 668.09 euro tasumiseks aega hiljemalt 24.11.2015 (t I kd lk 23). 10.11.2015 kandis

hageja oma arvele 3000 eurot. Puudub vaidlus, et ka vähemalt detsembris 2015 ja jaanuaris

2016 tasus hageja laenu- ja intressimakse (t I kd lk 26).

41. Ringkonnakohus on analüüsitud tõendite kogumi alusel seisukohal, et pank pidi 10.11.2015

seisuga olema teadlik, et laenusaaja tahe oli täita esmalt laenulepingujärgsed kohustused.

Kolleegium märgib esmalt, et võlausaldaja pidi võlgniku tahteavalduse tõlgendamisel

arvestama, et võlgnik on tarbijalepingulises suhtes nõrgem pool. Kolleegium möönab, et ainult

hageja 27.10.2015 e-kirja põhjal sellist järeldust teha ei saaks, kuid kogumis muudest

analüüsitud tõenditest nähtuvate asjaoludega on selleks piisav alus olemas. Õige on kostja

seisukoht, et peale lepingu ülesütlemist tehtud maksed ei muuda ülesütlemist tühiseks, kuid

need maksed olukorras, kus juba oli üles öeldud ka liisinguleping, kinnitavad täiendavalt hageja

varasemalt väljendatud tahet täita nimelt laenulepingut. Vastuses kaebusele esitas kostja väite,

et hageja ei oleks tulenevalt VÕS § 88 lõikest 2 saanud määrata, et tasub laenulepingu alusel,

kuna liisingulepingust tulenevad kohustused olid vähem tagatud. Samas seda vastuväidet kostja

maakohtus ei esitanud. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks ta esitas vastuväite hilinenult,

mistõttu jätab ringkonnakohus selle väite TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta.

42. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et laenusaaja pidi VÕS § 88 lõike 1 alusel

arvestama 10.11.2015 laekunud 3000 euro arvel esmalt tasutuks laenulepingujärgse

võlgnevuse, mille tulemusena oleks ülesütlemise aluseks olnud võlgnevus 668.09 eurot olnud

täielikult tasutud ülesütlemise avalduses antud tähtaja jooksul ning ära oleks langenud VÕS

§ 416 lõikes 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Seega oli laenusaaja

poolt lepingu erakorraliselt ülesöelduks lugemine tühine TsÜS § 87 alusel VÕS § 416 lõikes 1

sätestatud keelu rikkumise tõttu ja puudub alus hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse

läbiviimiseks.

43. Ringkonnakohus on alternatiivselt seisukohal, et isegi kui asuda seisukohale, et 10.11.2015

seisuga ei olnud võlgnik kaudse tahteavaldusega määranud, millist kohustust ta 3000 euro arvel

täidab, ei ole alust tuvastada, et pank oleks kooskõlas VÕS §-ga 88 määranud täidetava

kohustuse. Kostja kinnitas ringkonnakohtule, et pank ei teatanud võlgnikule määramisest nagu

näeb ette VÕS § 88 lõike 4 punkt 1. Riigikohus selgitas käesolevas asjas tehtud lahendi punktis

14.4.2, et 11.11.2015 maksete faktilise arvestamisega, mis nähtub hageja arvelduskonto

väljavõttelt (t I kd lk 26), ei saa vähemalt tarbijakrediidilepingu korral olla täidetud VÕS § 88

lõike 4 punktist 1 kohane teavitamiskohustus. Kuna võlausaldaja täidetavat kohustust ei

määranud, ei saanud võlgnik ka sellele vastu vaielda, mistõttu ei teki küsimust VÕS § 88 lõike

5 kohaldamisest käesolevas vaidluses.

44. Olukorras, kui kumbki pool ei oleks määranud täidetavat kohustust, tuleks vaidluses

kohaldada VÕS § 88 lõiget 6, milles on sätestatud seadusest tulenev kohustuste täitmise

järjekord selliselt, et täidetuks loetakse esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks

muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus,

kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus ja neljandas järjekorras varem

tekkinud kohustus.

45. Kostja tõi esile, et luges laekunud summa liisingulepingust tulenevate kohustuste katteks

VÕS § 88 lõike 6 punkti 1 alusel, seega esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks.

Maakohus nõustus kostjaga esitatud arvestusi sisuliselt kontrollimata. Ringkonnakohus on

2-17-7502

seisukohal, et sellega rikuti TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud sisulise lahendi põhjendamise

kohustust. Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumise, kontrollides järgnevalt kostja arvestuse (t I

kd lk 200) vastavust seadusele, arvestades seejuures, et mõlemad pooltevahelised lepingud olid

VÕS § 402 mõistes tarbijakrediidilepingud, mistõttu kummagi lepingu siseselt tuleb

ebapiisavate maksete arvestamisel lähtuda VÕS § 415 lõikest 2, kuid lepingute omavahelises

suhtes VÕS § 88 lõigetest 6 ja 7. Kohustuste sissenõutavaks muutumise tuvastamisel tuleb

lähtuda VÕS § 82 lõikest 1 ning lõike 7 esimesest ja teisest lausest.

46. Hageja ei vaidlustanud kostja esitatud andmeid alates juunikuust 2015 hageja poolt tasutud

summade ja võlgnevuste suuruste kohta. Kostja esitatud tabelist nähtub, et kostja arvestas

10.11.2015 seisuga tasutuks kogu tarbijaliisingulepingust tuleneva põhiosa võlgnevuse, kuid

jättis seejuures arvestamata, et võlgnevus oli muutunud sissenõutavaks mitte korraga, vaid ositi

perioodil juunist oktoobrini (kaasa arvatud) 2015. Võlgnevus koosnes 15.06.2015, 15.07.2015,

15.08.2015, 15.09.2015 ja 15.10.2015 tasumisele kuulunud liisingumaksetest summas 2553.71

eurot ning tasumata intressist kokku 625.58 eurost (millest loeti tasutuks 446.29 eurot).

Nimetatud tabelist ja maksegraafikutest (t I kd lk 199-199 pöördel, 200) saab järeldada, et

tasutuks loetud võlast oli (arvestades 22.09.2015 tasutud 399.86 eurot) alates 16.06.2015

muutunud sissenõutavaks põhikohustus 186.22 (586.08-399.86) eurot ja intress 131.93 eurot,

alates 16.07.2015 põhikohustus 590.84 eurot ja intress/viivis kokku 131.07(127.17+3.90) eurot,

alates 16.08.2015 oli põhikohustus 587.13 eurot ja intress/viivis kokku 142.84(130.88+11.96)

eurot,

alates

16.09.2015

põhikohustus

592.59

eurot

ja

intress/viivis

kokku

139.70(119.97+19.73) eurot ning alates 16.10.2015 põhikohustus 596.93 eurot ja intress/viivis

kokku 142.84(115.63+27.21) eurot. Samal ajal oli tarbijalaenulepingu alusel muutunud

sissenõutavaks alates 16.06.2015 intress 139.26 eurot, alates 16.07.2015 intress/viivis kokku

134.32+3.30=137.62 eurot, alates 16.08.2015 intress/viivis kokku 123.15+9.07=132.22 eurot,

alates 16.09.2015 intress/viivis kokku 122.73+12.79=135.52 eurot ja alates 16.10.2015

põhikohustus 15.29 ja intress/viivis 118.37+13.34=131.71 eurot.

47. Eeltoodust tulenevalt sai võlausaldaja lugeda VÕS § 88 lõike 6 punkti 1 alusel ning

arvestades sama sätte lõiget 7 ning § 415 lõiget 2 hageja sissenõutavaks muutunud võlgnevused

10.11.2015 seisuga kaetuks järgmiselt: 3000-186.22-131.93-139.26-590.84-131.07-137.62-

587.13-142.84-132.22-592.59, mille tulemusena olid täidetud mõlema lepingu järgsed

võlgnevused, millised olid muutunud sissenõutavaks 16.06.2015 kuni 16.08.2015. Allesjäänud

820.87 eurot tuli VÕS § 88 lõike 7 alusel jagada võrdeliselt alates 16.09.2015 sissenõutavaks

muutunud võlgnevuste (laenulepingu järgi intress/viivis 135.52 eurot, liisingulepingu järgi

põhimakse 592.59 eurot ja intress/viivis 139.70 eurot) katteks, mille tulemusena tuli lugeda

laenulepingujärgne võlgnevus kaetuks 128.74 euro ja liisingulepingujärgne võlgnevus 695.68

euro ulatuses. Kuidas jaguneks 695.68 eurot liisingulepingu siseselt käesolevas asjas tähtsust ei

oma. Käesolevas asjas omab tähtsust, et peale 3000 euro laekumist oleks hageja jäänud

laenulepingu järgi siiski võlgnevusse (135.52-128.74)+131.71+15.29=150.81 euro ulatuses,

mistõttu ei oleks sellisel juhul kohtul alust asuda seisukohale, et avalduses võlgnikule antud

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks oleks olnud täielikult edukas ja et krediidiandjal oleks

formaalselt puudunud VÕS § 416 lõikest 1 tulenev eeldus lepingu ülesütlemiseks.

48. Küll aga oleks sellisel juhul alust kohaldada VÕS § 6 ja asuda seisukohale, et konkreetse

olukorras oli pangal laenulepingu ülesütlemisele tuginemine ja selle alusel hüpoteegi

realiseerimiseks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus jättis

hageja väited panga käitumise hea usu vastasusest käsitlemata, millega rikkus VÕS § 442 lõikes

8 sätestatud sisulise lahendi põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus kõrvaldab järgnevalt

rikkumise.

49. Riigikohus on lahendis nr 2-17-9391 (punktis 16.1) toonud esile, et tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 138 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus

2-17-7502

ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks

on kahju tekitamine teisele isikule; VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik

teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt; sama sätte lõike 2 järgi ei kohaldata

võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõtmatu; hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamise kuritarvitamise piiramine ning et lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu

põhimõttega; õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas

usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et

TsÜS § 138 lõiked 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele

võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele ning asjaolu, et

hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab

olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi.

50. Hageja tõi maakohtus mh esile, et 10.11.2015 ülekantud 3000 euro kattis

laenulepingujärgse võlgnevuse mitmekordselt ja et pank käitus vastuoluliselt, kui samal aastal

eelnevalt (juunis, augustis, septembris ühe laekumise ja oktoobris) oli sarnaselt kantud

ühekordsed maksed arvestanud laenu põhiosa katteks ja alles ülejäänu liisingu põhiosa katteks.

Ringkonnakohus nõustub, et panga käitumine laenulepingu lõpetamisel ja sundtäitmise

algatamisel ei toimunud heas usus. Asjas omab olulist tähtsust, et pooltevahelises õigussuhtes

oli hageja tarbijaks, kes on krediidiasutuse suhtes selgelt nõrgemaks pooleks, mistõttu tuleb ka

kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille

võimalikele rikkumistele on tarbija viidanud (vt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendi

punkt 13). Kostja esitatud võlgnevuste ja laekumiste arvestusega on tõendatud hageja väide, et

2015. a juunist kuni oktoobrini toimunud suuremates summades, kuid ilma selge võlgniku poolt

määramiseta tehtud laekumised kandis pank laenulepingust tulenenud põhivõla katteks (sh

selliselt, et septembris oli põhiosa võlgnevus 0 eurot) ja alles ülejäänu liisingulepingu järgsete

maksete katteks. Selliselt jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus pank oli mõlemad lepingud

üles öelnud ja mõlema lepingu osas kestis seadusest tulenev kohustuslik kahenädalane tähtaeg

võlgnevuse likvideerimiseks, laekunud rahasumma, millest oleks piisanud laenulepingu

kehtivuse jätkamiseks, arvel kustutas pank hoopiski liisingulepingujärgsed võlad osaliselt.

Vastavalt ülesütlemise avaldustele oli laenulepingujärgne täitmata kohustus 668.09 eurot ja

liisingulepingujärgne võlgnevus 3228.57 eurot (t I kd lk 43). Selline võlausaldaja tegevus oli

lisaks sellele, et see ei olnud kooskõlas VÕS §-ga 88, ka tarbijale selgelt kahjulik, kuna selle

tulemusena sai pank lugeda mõlemad lepingud lõppenuks, kuigi panga enda varasemat

praktikat järgides oleks olnud võimalik laenulepingu jätkumine. Lisaks eelnevale – kui pank

oleks käitunud kooskõlas VÕS § 88 lõikega 4 ja teatanud määramisest, oleks tarbija saanud

koheselt määramisele vastu vaielda ja ise selge määrangu teha, mistõttu ka siis oleks olnud

laenulepingu lõppemine välditud. Kui pank oleks käitunud kooskõlas VÕS § 88 lõikega 6, oleks

peale 3000 euro tasumist olnud selge, et tegelik laenulepingujärgne võlgnevus ei saa olla

suurem kui 150.81 eurot, mis moodustas ühe kuu kogumaksest 1142.93 eurost (t I kd lk 19)

vaid 13%. Koosmõjus eelnevalt kirjeldatud panga käitumisega annab ka see asjaolu aluse kohtu

veendumusele, et pank ei käitunud hagejaga laenulepingut lõpetades heas usus, mistõttu tuleb

tunnistada sellistel asjaoludel laenulepingu lõpetamine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega

ja toimuv sundtäitmine hüpoteegi realiseerimiseks on lubamatu TMS § 221 lõike 1 alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

51. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab uue otsusega hagi ning

rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162

lõike 1 alusel kostja kanda.

2-17-7502

52. Kuna maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulusid, ei tee seda ka

ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja

lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (TsMS

§ 177 lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Marget Henriksen/