2-18-134671/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-18-134671

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu

Kohtuasi

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu) hagi XX vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03. detsembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind ringkonnakohtus

4693,62 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu), lepinguline esindaja Svjatoslav Podgornõi

Kostja

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Janika Drobot

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 03. detsembri 2019 otsus ning teha uus otsus, millega

hagi rahuldada.

2. Välja mõista XX-lt Tallinna linna kasuks põhivõlg 4344 eurot 73 senti ja viivis

põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

3. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta XX kanda.

4. Välja mõista XX-lt Tallinna linna kasuks maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud kokku 800 eurot ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Keelduda

Tallinna

linna

poolt

apellatsioonkaebusele

lisatud

tõendite

vastuvõtmisest.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (hageja) esitas 19.12.2018 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 4344,73 euro saamiseks.

Kohus koostas 08.01.2019 makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Seoses

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. 06.03.2019 hagiavalduse kohaselt sõlmisid 28.07.2011 hageja ja FIE JB püsiva müügikoha

üürilepingu nr 7-18/20 kolmeks aastaks kuni 31.07.2014. Üürilepingu esemeks oli hagejale

kuuluv Tallinnas Mahtra 1 asuv asfaltplats üldpinnaga 45m2. Lepingu punkti 11 kohaselt

kohustus üürnik tasuma üüri 345,15 eurot kuus. Kuivõrd pärast lepingu tähtaja möödumist

jätkas üürnik üüripinna kasutamist ja selle eest tasumist, muutus üürileping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 310 lg 2 kohaselt tähtajatuks. Üürnik jättis üüriarved tasumata

14 kuu eest alates 31.12.2016 kuni 28.02.2018. Üürileping lõpetati hageja poolt alates

15.01.2018. FIE JB on äriregistrist kustutatud alates 30.04.2012. Äriseadustiku (ÄS) § 78

kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga, st et

XX (endine X) vastutab FIE JB kohustuste eest ka juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja on

äriregistrist kustutatud. Hageja palub mõista kostjalt välja 4344,73 eurot ja viivise

seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Kostja vastus

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja lõpetas oma tegevuse ja teavitas sellest ka hagejat.

Kostja kustutati 30.04.2012 füüsilisest isikust ettevõtjana registrist. Kostja ei ole pärast

füüsilisest isikust ettevõtjana registrist kustutamist müügikohta kasutanud ega ole ka selle

eest tasunud. Hagejale on teinud makseid kostja endine abikaasa ja temaga seotud ettevõte.

Kostja ei palunud oma endisel abikaasal või temaga seotud ettevõttel teha hagejale

ülekandeid. Kostjale ei ole saadetud arveid. Üürilepingus märgitud e-posti aadress jäi endise

abikaasa kasutusse. Leping lõppes 30.06.2013. Kui hageja ei nõustu lepingu lõppemisega

30.06.2013, siis lõppes leping kõige hiljemalt lepingus märgitud kuupäeval 31.07.2014.

Pooled on välistanud üürilepingu tähtajatuks muutumise. Kõik nõuded on aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 03.12.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1160 eurot ja

edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

5. Hageja on tuginenud sellele, et kostjal on tasumata arved üüri eest perioodil 31.12.2016-

28.02.2018. Maakohus leidis, et hageja 2016.a nõuded oleksid aegunud 31.12.2019, kuid

hagi esitati kohtule 2019. a märtsis. Seega ei ole hageja nõuded aegunud. Samuti puudub

vaidlus selle üle, et üür kuni 31.07.2014 on tasutud.

6. Üürileping sõlmiti tähtajaga kuni 31.07.2014. Kostja ei ole esitanud tõendeid üürilepingu

erakorralise ülesütlemise kohta. Tõendatud ei ole, et üürileping oleks lõppenud 30.06.2013.

7. VÕS § 310 lg 1 sätestab, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja

kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei

avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Vastavalt üürilepingu p

14 kohalduvad lepingu tingimustena ka Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr

51 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks

kasutusse andmise lepingu tingimused“. Nimetatud tingimuste p 11.1.1 kohaselt ei

kohaldata lepingu tähtaja möödumisel lepingule VÕS § 310 sätestatud lepingu pikenemist.

8. Seega olid pooled välistanud lepingu automaatse pikenemise tulenevalt VÕS §-st 310.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et poolte soov oleks olnud üürilepingut jätkata.

Hageja poolt kohtule esitatud SV kiri ei tõenda, et üürileping muutus alates 01.08.2014

tähtajatuks. Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 kinnitatud „Tallinna

linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu

tingimused“ p 10 sätestas, et pooled võivad muuta lepingut kokkuleppel, kusjuures lepingu

muutmise alus on linnaosa vanema või ettevõtlusameti juhataja poolt antud linnarajatise

üürilepingu sõlmimise aluseks oleva haldusakti muutmine. Maakohus ei tuvastanud

menetluses, et lepingut oleks poolte kokkuleppel muudetud. Samuti on hageja poolt

tõendamata, et kostja oleks peale tähtaja möödumist jätkanud lepingueseme kasutamist.

9. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on arveid esitanud ka peale lepingu lõppemist.

Kuigi arvete tasumisel loeb üüritasu tasumine, mitte üüritasu maksnud konkreetne isik, siis

ei saa käesoleval juhul asuda seisukohale, et peale lepingu lõppemist toimunud maksed IB

ning IB & K Grupp OÜ poolt oleksid toimunud kostja nõusolekul ja heakskiidul. Seega ei

saa ka sellest tulenevalt asuda järeldusele, et leping oleks pikenenud. Eelnevast tulenevalt

asus maakohus seisukohale, et üürileping lõppes 31.07.2014 ja hagejal puudus peale

nimetatud kuupäeva õiguslik alus üüriarvete esitamiseks ning üüritasu ja viivise

nõudmiseks üürilepingu alusel. Muid võimalikke õiguslike aluseid võimaliku tasu

saamiseks ei ole hageja hagiavalduses välja toonud.

Apellatsioonkaebus

10. Hageja esitas maakohtu otsusele 02.01.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt rahuldada

hagi.

11. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus viinud läbi piisavalt eelmenetlust

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-de 1-3 kohaselt. Maakohus tugines

otsuses kostja paljasõnalistele väidetele. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit.

Maakohus ei tõlgendanud üürilepingu tingimusi kookõlas VÕS § 29 lõigetega 1-6 ega

põhjendanud, miks kohtu hinnangul ei tõenda SV kiri üürilepingu pikenemist. Maakohus

kohaldas põhjendamatult lepingu punkti 11.1.2. Hageja hinnangul välistab see punkt

lepingu tähtajatuks muutumise juhul, kui üürnik vabastab rajatise temale kuuluvast varast

(kioskist). Kostja ei ole üüripinda oma varast vabastanud. Kui kostja teadis, et ta ei soovi

üürilepingu pikendamist, pidi ta rajatise vabastama. Hageja on pärast 31.07.2014 nõudnud

kostjalt üüri tasumist. Üüritasu maksmine kinnitab, et kostja tunnistas rajatise kasutamist

pärast üürilepingu lõppemist.

12. 18.12.2019 on kostja esindaja vastanud hageja leppetrahvi ja kahjuhüvitise nõudele ning

selgitanud, et rajatist kasutab tema endine abikaasa. Seega tunnistab kostja, et on rajatise

üle andnud kolmandale isikule, milleks tal aga lepingu p 15.6 kohaselt õigus puudus.

Vastus apellatsioonkaebusele

13. Kosja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse,

millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

15.

28.07.2011 sõlmisid hageja ja FIE JB hagejale kuuluva rajatise või selle osa

kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tähtajaga kuni 31.07.2014. Lepingu esemeks

oli Tallinnas Mahtra 1 juures asuv asfaltplats suurusega 45m2. Asfaltplats anti kasutusse püsiva

müügikoha paigaldamiseks. Üürnik kohustus maksma üüri 345,15 eurot kuus. FIE JB on

äriregistrist kustutatud 30.04.2012, kuid asjaolu, et isik on kustutatud äriregistrist füüsilisest

isikust ettevõtjana, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et sellega oleks lõppenud üürileping.

JB uus perekonnanimi on X.

16. Käesolevas tsiviilasjas on esmalt vaidlus selle üle, millal üürileping lõppes.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et paljasõnaline on kostja väide, et üürileping

lõppes 30.06.2013. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks üürilepingu enne

lepingu tähtaja möödumist erakorraliselt üles öelnud.

17. VÕS § 309 lg 1 kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega. Üürilepingu

kohaselt oli üürilepingu tähtajaks 31.07.2014. VÕS § 310 lg 1 esimene lause sätestab, et kui

pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on

muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala

jooksul teistsugust tahet. 28.07.2011 üürilepingu kohaselt kehtivad lepingu tingimustena

Tallinna Linnavalitsuse 07.06.2006 määrusega nr 51 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva

rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise lepingu tingimused“. Nimetatud

tingimuste 11.1.1 kohaselt ei kohaldata lepingule VÕS § 310 lg 1 sätestatud lepingu pikenemist.

Seega leppisid pooled üürilepingu sõlmimisel kokku, et leping ei pikene VÕS § 310 lg 1

tingimuste esinemisel. Lisaks on kostja väitnud, et peale äriregistrist kustutamist tema

lepingueset ei kasutanud, ning asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja esitatud arveid peale

31.07.2014 tasunud kostja, vaid IB ja IB & K Grupp OÜ, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et

pooled oleksid hiljem oma käitumisega üürilepingut muutnud ja lugenud üürilepingu siiski

pikenenuks. Seda, et üürisuhe jätkus, ei tõenda ka hageja teenistujate omavaheline e-

kirjavahetus 2015.a juunis. Ülaltoodule tuginedes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et

üürileping lõppes 31.07.2014.

18. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et üürileping lõppes 31.07.2014 ning pärast

üürileping lõppemist ei ole hagejal õigust üüri nõuda. Samas on hageja viidanud sellele, et

kostja ei ole üürieset hagejale tagastanud. Kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7), vaid kohaldab õigust ise. VÕS § 334 lg 1 sätestab, et üürnik peab

üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja

lepingujärgsele kasutamisele. Kuigi kostja on väitnud, et tema üürieset, peale füüsilisest isikust

ettevõtjana äriregistrist kustutamist, ei kasutanud, ei ole kostja väitnud ega ka tõendanud, et ta

oleks üürieseme üürileandjale tagastanud. Kostja väidetest järeldub, et pärast tema poolt

üürieseme kasutamise lõpetamist võis üürieset edasi kasutada tema endine abikaasa või endise

abikaasaga seotud ettevõte, kuid see ei muuda hageja ees kostja kohustust tagastada üüriese

peale üürilepingu lõppemist.

19. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib

üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või

üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul,

kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei

välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat

ületava kahju hüvitamist. Hageja esitatud arvetest nähtuvalt on lepingueseme kasutamise eest

perioodil 01.12.2016-15.01.2018 jäetud tasumata 4344,73 eurot. Kuna kostja ei ole hagejale

üürieset tagastanud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivitatud aja eest kahjuhüvitisena

üürilepingus kokkulepitud üüri. Nõude arvestuslikule küljele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 4344,73 eurot.

20. Kostja on maakohtus viidanud, et hagi on aegunud. Ringkonnakohus ei nõustu sellega.

TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on aegumistähtaeg kolm aastat. Arvestades, et hageja nõue seondub

asja kasutamisega perioodil 01.12.2016 – 15.01.2018 ning maksekäsu kiirmenetluse avaldus

esitati 19.12.2018 ja hagiavaldus 06.03.2019, siis ei ole hagi aegunud.

21. Kostja on väitnud, et temale ei ole saadetud arveid. Ringkonnakohus märgib, et hageja

nõude puhul on tegemist VÕS § 335 sätestatud õiguskaitsevahendiga lepingurikkumise puhuks,

mistõttu ei ole hageja nõude eelduseks arve esitamine. Siiski märgib kolleegium, et asja

materjalide kohaselt on arved esitatud e-posti aadressile, mille kostja oli üürilepingus märkinud.

Asjaolu, et kostja ei olnud arvetest teadlik seetõttu, et peale abielu lahutamist jäi e-posti aadress

kostja endise abikaasa kasutusse, ei ole etteheidetav hagejale.

22. Hageja on nõudnud kostjalt seaduses sätestatud viivist alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb viivisenõue TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 alusel rahuldada

ja nõuda kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

23. Hageja on lisanud apellatsioonkaebusele hageja 13.11.2019 nõudekirja kostjale, sellega

seonduvad e-kirjad, paikvaatluse akti koos fotodega ning sellega seonduva e-kirja, kostja

kinnituse hageja nõudekirja kättesaamise kohta, kostja vastuse nõudekirjale, lisaks pakkumiste

kuulutused püsivate müügikohtade paigaldamiseks. Kostja vaidles tõendite vastuvõtmisele

vastu. Ringkonnakohus keeldub tõendite vastuvõtmisest, kuna need ei oma asja lahendamisel

tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta

kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

25. Hageja on tasunud maakohtus riigilõivu 400 eurot ning ringkonnakohtus 400 eurot.

Seega tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv kokku 800 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb

kostjalt TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskuludelt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu