4-20-4075/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev 9. veebruar 2021

Kohtuasja number 4-20-4075 (2780,20,009266)

Kohtukoosseis Erkki Hirsnik

Kohtuasi väärteoasi Z.F-i karistamises liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 19. oktoobri 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja Z.F-i kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Teised apellatsioonimenetluse pooled menetlusalune isik Z.F. Isikukood XXX, elukoht X

kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet, esindaja vanemväärteomenetleja T.R.

Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2020 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist

kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

PÕHIOSA

Väärteoprotokoll

1. Politseija Piirivalveamet koostas 31. augustil 2020 järgmise sisuga väärteoprotokolli. Z.F

juhtis 31. augustil 2020 kl 01.05 Tartu maakonnas Kambja vallas Tõrvandi alevikus Ringtee lõigul 3 mootorsõidukit Mazda 6 registreerimisnumbriga X lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Z.F-i ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,4 mg/l kohta. Sellega rikkus Z.F LS § 69 lg-t 3 ja pani toime LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohus tunnistas Z.F-i LS § 224 lg 2 järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks 10 päeva aresti. Samuti võttis kohus Z.F-ilt LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena ära

2(8) mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse põhilised motiivid olid järgmised.

3. Vaidlust pole selles, et 31. augustil 2020 kl 1.05 asus Z.F Tõrvandis Ringtee tänaval sõidukis Mazda 6, sõiduki mootor töötas ja politsei poolt peatamise eelselt oli sõiduk liikunud. Vaidlusküsimuseks ei ole ka see, et Z.F oli eelnevalt tarvitanud alkoholi – viina. Tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,40 mg/l kohta. Vaidlusalune on, kas Z.F tahtis

sõidukiga liiklusesse minna või töötas auto mootor sooja saamise eesmärgil, hakates ise liikuma.

4. Nimelt on Z.F rääkinud jätmist. Z.F-i ütluste kohaselt hakkas ta 30. augusti õhtul garaažis tööd tegema, värvis ja lakkis autot. See võis olla pärast keskööd, kui ta lõpetas. Tal oli külm, kuna ta oli õhtu otsa olnud T-särgiga. Ta tuli garaažist, pani auto sooja saamiseks käima, istus autos ja vaatas telefoni. Ta ei läinud koju, mis oli 200–300 m kaugusel garaažidest, kuna tahtis 15–30 minuti möödumisel veenduda, et lakk jooksma ei läheks. Auto hakkas liikuma võib-olla sellest, et ta võttis automaatselt käigu välja ja ka käsipiduri maha. Ta ei pannud auto liikumist tähele, kuna oli telefonis ja mängis. Sõiduk liikus ise ja tema seda ei liigutanud. Alles siis, kui ta nägi politseiauto vilkurit, sai ta aru, et auto liikus. Auto liikus sõidutee suunas. Kui ta autosse sooja läks, lukustas ta garaažiukse, kuna seal on paar korda vargad käinud.

5. Z.F-i ütlused pole usutavad. Tema ütlustest nähtub, et ta lukustas autosse minnes

garaažiukse, kuigi enda sõnul plaanis ta garaaži tagasi minna. Lisaks ei ole jutt auto

käivitamisest sooja saamise eesmärgil uskumisväärne ka seetõttu, et politseinik P.S. ütluste

kohaselt oli ilm kuiv ega olnud külm. Tunnistaja ise oli tööl T-särgi väel. Pealegi ei ole S. Liivati kirjeldatud käitumine – ta võttis auto käivitamiseks käigu välja ja käsipiduri maha – selline, mida tavapäraselt lihtsalt auto koha peale käima panemiseks tehakse. Uskuda ei saaks ka seda, et Z.F poleks auto liikumist tundnud: auto liikus tervelt 2–3 m võrra. Usutav on hoopiski see, et Z.F, lõpetanud töö, lukustas garaažiukse, istus autosse, käivitas sõiduki ja hakkas sellega liikuma (asus seda juhtima), et garaaži juurest lahkuda. Seega on varem koduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest väärteokorras karistatud Z.F-i ütlused antud soovist vabaneda vastutusest.

6. Z.F-i väärtegu on KarS § 224 lg 2 järgi õigesti kvalifitseeritud.

7. KarS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo pani Z.F toime otsese tahtlusega. Z.F

oli autorooli istudes teadlik, et on eelnevalt tarvitanud alkoholi. Lisaks on tal tuvastatud joobeaste 0,40 mg/l kohta selline, millise puhul isik peab juba aru saama, et ta ei ole kaine ega

seega sobilikus seisundis mootorsõiduki juhtimiseks. Seda enam, et tunnistaja P.S. ütluste

kohaselt oli Z.F-i auto juurde minnes tunda alkoholilõhna, mistõttu otsustatigi joovet kontrollida. Sellest hoolimata otsustas Z.F asuda mootorsõidukit juhtima joobeseisundis.

8. Z.F-i käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole.

9. Z.F-ile tuleb mõista karistus. LS § 224 lg 2 järgi on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni.

LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib kohus kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

10. Z.F-i karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei esine. Z.F avaldas viimases sõnas, et kahetseb siiralt tehtut, kuid seda ei saa kergendavana arvestada, sest ta ei ole mootorsõiduki joobeseisundis juhtimist tunnistanud, vaid on andnud ennast õigustavaid ütlusi.

3(8)

11. Z.F-i väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,40 mg/l kohta. Ta istus sellises seisundis autorooli ja asus seda juhtima öisel ajal. Politsei sekkumise tõttu sai ta sõidukiga liikuda vaid

2–3 m ning seega jäi ta parkla alale ega saanud sõiduteele liikuda. Arvestades Z.F-i väljahingatavas õhus mõõdetud alkoholisisaldust, pidi ta mootorsõiduki rooli istudes ja seda juhtima asudes saama aru, et ta võib olla seisundis, millises ei ole lubatud sõidukit juhtida. Neid asjaolusid arvestades tuleb Z.F-i süü lugeda keskmisest suuremaks.

12. Z.F on väärteokorras korduvalt karistatud, sh mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis 4 korral: 1. augusti 2019, 13. märtsi 2020, 28. aprilli 2020

ja 5. augusti 2020 otsustega. Teda on karistatud põhikaristusena nii rahatrahvide, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui ka arestiga. 12 päevane arest mõisteti talle Tartu Maakohtu 5. augusti 2020 otsusega LS § 224 lg 2 ja LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud rikkumiste eest. Samas ei pidanud kohus toona vajalikuks, et Z.F kannaks aresti ära reaalselt, vaid asendas selle 12 tunni üldkasuliku tööga. Praeguseks on selge, et Z.F ei ole teinud varasematest karistustest õigeid järeldusi.

13. Arvestades Z.F-i väärtegu, tema süü suurust ja seda, et ta pole varasematest karistustest

õigeid järeldusi teinud, ei ole teda võimalik karistada rahatrahviga ega põhikaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisega. Lähtudes eeltoodust ja õiguskorra kaitsmise huvidest, samuti

võimalusest mõjutada Z.F edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, tuleb teda karistada arestiga. Kuigi Z.F avaldas, et talle võiks kohaldada üldkasulikku tööd, ei ole see

võimalik. Puudub igasugune veendumus, et taaskordne asenduskaristuse kohaldamine oleks selline meede, mis paneks Z.F enda käitumises korrektiive tegema.

14. Viimati mõistis kohus Z.F-ile mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistuseks

12 päeva aresti. Loogiline on, et olukorras, kus kohaldatud karistus ei pane isikut oma käitumises korrektiive tegema ja õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma, peaks iga järgnev karistus olema eelmisest rangem. Samas tuleb arvestada, et 12 päeva aresti mõisteti Z.F-ile

karistuseks kahe väärteokoosseisu realiseerimise eest, mistõttu on võimalik mõista talle väiksem karistus kui viimati. Seejuures tuleb arvesse võtta sedagi, et koos arestiga kohaldab

kohus Z.F-ile tema õiguskuulekusele mõjutamiseks ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol ning ka seda, et Z.F pole varasemalt pidanud aresti reaalselt arestimajas ära kandma. Seetõttu tuleb Z.F-ile mõista põhikaristuseks arest 10 päeva.

15. Arvestades Z.F-i süüd iseloomustavaid tegureid, väärteo üldohtlikkust ja selle võimalikke tagajärgi ning tema varasemat korduvat karistatust erilaadsete karistustega samalaadsete rikkumiste eest, on põhjendatud kohaldada talle lisaks põhikaristusele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Varasemate karistamiste tõttu eriliigiliste karistustega pidi Z.F aru saama, et samalaadsete rikkumiste jätkumine tähendab tagajärgi ka juhtimisõiguse osas. Seega võttis Z.F teadlikult ristki, et ta võib juhtimisõigusest ilma jääda. Sellest lähtudes

on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine Z.F-i suhtes proportsionaalne meede, suunamaks teda õiguskuulekale teele ja maandamaks tema ohtlikkust. Võttes arvesse Z.F-i karistatust, süüd ja teda iseloomustavaid andmeid, tuleb tema õiguskuulekusele mõjutamiseks võtta temalt lisakaristusena ära juhtimisõigus 6 kuuks.

Apellatsioon

16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes palub tühistada kohtuotsuse Z.F-ile karistuse mõistmise osas ja mõista talle karistuseks 5 päeva

aresti, mis asendada üldkasuliku tööga, samuti võtta temalt küll lisakaristusena ära

4(8) mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks, kuid jätta alles õigus juhtida C-kategooria sõidukit. Niisuguseid taotlusi põhjendab apellant järgmiste argumentidega.

17. 31. augustil 2020 istus Z.F autoroolis ja on seega vastutav auto liikumise eest. Otseselt ta autot aga ei juhtinud. Tal polnud eesmärki sõidukit juhtida. Ta istus autosse, mille mootor

töötas, eesmärgiga sooja saada. Tema tähelepanematusest hakkas auto liikuma. Seega on maakohus vääralt jõudnud järeldusele, et Z.F pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega.

18. Arvestades, et Z.F-i eesmärk ei olnud autoga sõita ja auto hakkas liikuma tema tähelepanematusest, samuti, et Z.F-i väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,40 mg/l kohta, oleks õiglaseks karistuses 5 päeva aresti. Ka oleks õiglane asendada arest üldkasuliku tööga KarS 69 lg 1 alusel. Aresti asendamine oleks sobiv karistus ja annaks Z.F-ile hoiatuse, aidates kaasa edasiste väärvõi kuritegude toimepanemise vältimisele.

19. Õigustatud oleks võtta Z.F-ilt lisakaristusena ära juhtimisõigus 3 kuuks, kuid jätta talle alles C-kategooria sõiduki juhtimise õigus. Veelkord tuleb rõhutada, et Z.F-i eesmärgiks ei

olnud asuda liiklusesse. Samuti on oluline, et tegu toimus parklaalal ning ta ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda, ei häirinud ega takistanud liiklust ja ei seadnud ohtu inimeste elu. Ka on Z.F tööst tulenevalt C-kategooria sõiduki juhtimise õigust vaja. Sellest õigusest ilma jäämine kahjustab oluliselt tema elukvaliteeti, ta kaotaks oma töö. Riigikohus on leidnud, et ka vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ei ole iseenesest välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010 otsus asjas nr 3-1-1-26-10, p 6).

Apellatsioonivastus

20. Apellatsioonile vastas Politseija Piirivalveameti esindaja T.R., leides, et maakohtu otsus on õiguslikult korrektne ja selle muutmiseks pole alust, sh vastab Z.F-ile mõistetud karistus

tema süü suurusele ja karistuse soovitud eesmärkidele. Apellatsioonivastuse argumendid on järgmised.

21. Kaitsja on taotlenud aresti asendamist üldkasuliku tööga, soovides selle meetmega anda Z.F-ile n-ö hoiatuse, mis aitab vältida samalaadseid rikkumisi tulevikus. Selline põhjendus

ei anna mõistlikku alust üldkasuliku töö kohaldamiseks. Kaitsja soovitud hoiatus tehti Z.F-ile juba Tartu Maakohtu 5. augusti 2020 otsusega väärteoasjas nr 4-20-2782. Vähem

kui kuu aega pärast seda tabati Z.F menetletava väärteo toimepanemiselt. Seega ühiskondliku töö kui hoiatava signaali andmine ei täideks karistuse soovitud eesmärki.

22. Kaitsja taotlus vähendada aresti 5 päevale ei ole apellatsioonis samuti asjakohast põhjendust leidnud. Kirjeldus sellest, et Z.F ei soovinud liiklusesse asuda, vaid soojendas ennast autos,

on eluliselt mitteusutav. Maakohus arvestas karistusmäära üle otsustades kõiki väärteo iseärasusi, sh Z.F-i varasemat karistatust, ja põhistas oma otsustust küllaldaselt.

23. Viimaseks on kaitsja soovinud lisakaristuse ümbervaatamist. Lisakaristuse lühendamine

pole põhjendatud. Z.F-ilt on juba juhtimisõigust varsemalt karistuslike eesmärkide

saavutamiseks ära võetud, ent ta on jätkanud õigusrikkumistega. Kuuest kuust lühema perioodiga pole võimalik Z.F-i liiklusalaseid hoiakuid mõjutada. Põhjendatud pole ka jätta talle alles C-kategooria sõiduki juhtimise õigus. Z.F on arvatavasti tõsiseid probleeme

alkoholi liigtarvitamisega ning joobes juhtimise toimepanemiseks saab kasutada peaaegu

igasugust mootorsõidukit (ka C-kategooria masinat). Ka tuleb tähele panna, et Z.F-i tööandja X palgal oli 30. septembri 2020 seisuga kuus töötajat. Vägagi tõenäoline on, et Z.F ei ole vaid autojuht ja mitte kõik tema tööülesanded ei nõua juhtimisõiguse olemasolu.

Seetõttu on alust arvata, et ta saab tööd jätkata ka juhtimisõigust omamata. Samuti on

5(8) põhjendatud eeldada, et kuue töötajaga ettevõttel on võimalusi tegevuste ümberkorraldamiseks nii, et Z.F teatud aja jooksul mootorsõidukeid ei juhi. Selliste võimaluste ilmnemine ja kokkulepete sõlmimine ning rakendamine on Z.F-i enda kätes. Samas, isegi hüpoteetilises

olukorras, kus ta kaotaks juhiloast ilmajäämise tõttu ka töö, ei oleks seegi takistuseks juhtimisõiguse äravõtmisel.

Ringkonnakohtu seisukoht

24. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus

väärteoasja üldjuhul esitatud kaebuse piires. Z.F-i kaitsja ei vaidlusta seda, et

väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis tema kaitsealune mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis ja et tema niisugune tegu on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.

25. Küll leiab kaitsja kõigepealt seda, et maakohtu hinnang tema kaitsealuse käitumise

subjektiivsetele tunnustele on ekslik. Kaitsja väitel ei saa rääkida Z.F-i tahtlikust teost

(vt apellatsiooni vastavad põhjendused käesoleva määruse punktis 17). Kuigi kaitsja seda

otsesõnu välja ei ütle, saab järeldada, et tema arvates pani Z.F LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime ettevaatamatusest (KarS § 18). Tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 on LS § 224 lg 2 järgi tõepoolest karistatav nii tahtlikult (KarS § 16) kui ka ettevaatamatusest

toime pandud tegu. Sealjuures piisab koosseisu täitmiseks sellest, kui tegu pannakse toime

hooletusest (KarS § 18 lg 3). Seega oleks Z.F-i

käitumine karistatav LS § 224 lg 2 järgi ka juhul, kui kaitsjaga nõustuda.

26. Erinevalt kaitsjast on ringkonnakohus aga seisukohal, et maakohtu hinnang Z.F-i käitumise subjektiivsele küljele on veatu. Maakohus on kaitseväite, et Z.F-ilei olnud soovi liiklusesse minna ning auto hakkas liikuma tema tähelepanematusest, veenvalt kummutanud ja ringkonnakohus nõustub vastavate põhistustega täielikult.

27. Kõigepealt tõi esimese astme kohus asjakohaselt välja, et tuvastatud sündmuse ajal oli kell kõvasti üle südaöö ja Z.F oli garaažist lahkudes uksegi lukustanud. Kui tema väide enese autos üksnes soojendamisest ja soovist naasta garaaži tööd jätkama oleksid tõepärased, polnuks ukse lukku panemisel mitte mingisugust mõtet. Ka see, et Z.F-i sõnul olid garaažis varem

paaril korral vargad käinud, ei muuda ukse lukustamist mõistetavaks toiminguks. Oleks ju Z.F, kui tema verstiooni uskuda, istunud garaaži ees töötava mootoriga autos. Et niisuguses olukorras oleks keegi võõras garaaži vargile läinud, Z.F kuidagi arvata ei saanud.

28. Veel on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ei ole uskumisväärne Z.F-i versioon enese soojendamisest autos. Nagu kohus märkis, ei olnud kõnealune öö üldse sedavõrd külm,

et oleks tinginud auto soojendamise ja sinna sooja minemise. Maakohus viitas sealjuures asjakohaselt politseiametnik P.S. ütlustele. P.S. ütluste kohaselt oli ilm kuiv ega olnud külm, ta

ise oli vaatamata öisele ajale T-särgi väel (maakohtu istungiprotokolli lk 4). P.S. niisuguseid ütluseid arvestades on väheusutav, et Z.F, kes väidetavalt garaažis tööd tegi, tundis külma ja istus seepärast töötava mootoriga autosse.

29. Ka väite, et Z.F ei pannud sõiduki liikuma hakkamist tähele, hindas maakohus õigesti ebausutavaks. Nimelt ei ole uskumisväärne, et sõiduki veerema hakkamine ning 2–3 m edasi

liikumine võiks juhikohal istujale märkamata jääda. Ka ei ole kuidagi usutav, et käsipiduri

võttis Z.F autosse istudes maha n-ö automaatselt toimides. Vastupidi, ka see liigutus kinnitab seda, et Z.F asus sõidukiga liikuma.

6(8) 30. Seega ja neil asjaoludel leidis maakohus igati põhjendatult, et Z.F soovis autoga sõitma hakata ning tegigi seda. Enda sõnade kohaselt oli ta joonud viina vaid lühikest aega enne autosse istumist (vt tema ütlused istungiprotokolli lk 6). Seda ja Z.F-i kehas olnud alkoholi kogust silmas pidades oli Z.F otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3) selles, et ta organismis oli alkoholi üle LS § 69 lg 3 pärase piirmäära (st üle 0,1 milligrammi väljahingatava õhu igas liitris): Z.F teadis, et tema kehas, sh välja hingatavas õhus on enam kui minimaalses koguses alkoholi ja möönis seda. Seega pani ta LS § 224 lg 2 pärase teo toime tahtlikult – just nii, nagu seda leidis ka esimese astme kohus.

31. Z.F-i käitumise subjektiivse tunnusena tahtluse kahtluse alla seadmisega soovis kaitsja saavutada apellatsiooni tegelikku eesmärki – kaitsealusele kergema karistuse mõistmist. See järeldus tuleneb nii apellatsiooni taotlustest kui ka põhjendustest. Kaitsja on palunud vähendada

arestimäära 5 päevale, asendada arestikaristus üldkasuliku tööga ning muuta lisakaristust.

Lisakaristust – juhtimisõiguse äravõtmist – puudutavalt on kaitsja apellatsioon paraku

vastuoluline. Apellatsiooni taotluslikus osas märgib kaitsja, et Z.F-ilt on vaja mootorsõiduki juhtimise õigus ära võtta küll 6 kuuks (nagu seda tegi maakohus), kuid talle tuleb

alles jätta õigus juhtida C-kategooria sõidukit. Taotluse põhistustes on ta aga kirjutanud, et õigustatud on Z.F-i juhtimisõigusest ilmajätmine vaid 3 kuuks. Ringkonnakohus lahendab tekkinud arusaamatuse selliselt, et hindab kaitsja taotluse sisuks ka Z.F-ile lisakaristuse kohaldamise 3 kuuks.

32. Kõigepealt tuleb selgitada, et süüdlasele karistust mõistes on kohtunikul küllaltki suur otsustamisvabadus. Seetõttu ei saa kõrgema astme kohus tühistada karistust lihtsalt seetõttu, et ta ise oleks esmase karistuse mõistjana kohaldanud maakohtu kohaldatust mõneti leebemat või

rangemat karistust. Otsuse tühistamise karistuse mõistmise osas saab tingida vaid see, kui tuvastatav on selge materiaalvõi menetlusõiguslik rikkumine karistusküsimuse lahendamisel

ning see eksimus on kaasa toonud kas süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt

mittevastava (ehk siis kas liiga leebe või liiga range) karistuse. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016 määrus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11 ja 20. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1-6-17, p 7) Ringkonnakohus leiab, et Z.F-ile põhija lisakaristuse üle otsustamisel maakohus niisuguseid (kaalutlus)vigu teinud ei ole.

33. Maakohus on LS § 224 lg-s 2 loetletud alternatiivsete karistuste hulgast (rahatrahv,

juhtimisõiguse äravõtmine ja arest) otsustanud aresti kasuks. Sellist karistusliigi valikut apellatsioonis ei vaidlustata.

34. Esimese astme kohus mõistis Z.F-ile karistuseks 10 päeva aresti. Kohtu vastavad argumendid on küllaldased ja veenvad. Ka on maakohus arvestanud Z.F-i süü suurusega, kontrollinud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist ning võtnud arvesse karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke. Kohus ei lugenud karistust kergendavaks Z.F-i poolt maakohtu istungil väljendatud kahetsust. Selline toimimisviis on ka arusaadav. Z.F väidab senini, et tahet autot juhtida ja sellega liiklusesse minna tal polnud, vaid sõiduk hakkas

veerema üksnes tema ettevaatamatusest. Kuivõrd ta oma tahtlikku tegu ei tunnista, ei saa

rääkida ka siirast kahjatsemisest. Samuti on tema kahjutunne küsitav selgi põhjusel, et samalaadilisi rikkumisi – mootorsõiduki juhtimisi lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis

– on Z.F rohkesti (neli kehtivat karistust LS § 224 järgi). Apellatsioonis ei väida ka kaitsja, et maakohus oleks Z.F-i kahetsemise justkui vääralt kõrvale jätnud.

35. Kuivõrd esimese astme kohus on arestipäevade arvu valikut korrektselt ja selgelt põhjendanud, ringkonnakohus otsuse vastavaid motiive üle kordama ei hakka. Liigsena ei näita

karistust ka apellatsiooni argumendid. Kaitsja on põhjendanud taotlust 5 päeva pikkuseks

arestiks esmalt juba kõlanud väitega Z.F-i ettevaatamatust (mitte tahtlikust) teost ning

7(8) teiseks toonud välja, et alkoholisisaldus Z.F-i väljahingatavas õhus oli 0,40 mg/l kohta. Kumbki neist põhjendistest ei tingi Z.F-ile väiksema karistuse mõistmist. Nagu käesolevas otsuses juba selgitatud, on väär kaitsja enda hinnang oma kaitsealuse käitumise subjektiivsele küljele. Alkoholisisaldus 0,40 mg/l kohta ei ole aga sugugi käsitletav LS § 224 lg 2 sanktsiooni

mõttes minimaalsena. Nimelt on koosseisu täitmiseks piisav, kui isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 mg/l kohta. Ka ei räägita kaebuses midagi vajadusest

arvestada Z.F-i varasemaid korduvaid samalaadseid väärtegusid. Olgu ka märgitud, et kolmel korral neljast on Z.F sooritanud väärteo LS § 224 kvalifitseeritud koosseisu (lg 2) järgi. Maakohus on aga neile varasematele rikkumistele asjakohaselt tähenduse omistanud ning neid Z.F-i arestipäevade üle otsustades arvestanud.

36. Maakohus ei pidanud võimalikuks Z.F-i aresti asendamist üldkasuliku tööga.

Ringkonnakohus ei näe, et kohus oleks selleski järelduses teinud kaalutlusviga. Z.F-i

liikluskäitumist on püütud muuta rahatrahvidega (kahel korral), põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks ning viimati Tartu Maakohtu 5. augusti 2020 otsusega (asi nr 4-20-2782) ka arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga. Praeguse menetluse esemeks oleva teo pani Z.F aga toime vähem kui kuu pärast viimati nimetatud karistuse mõistmist. Sealjuures oli alkoholisisaldus Z.F-i väljahingatavas õhus nüüd kõrgem kui sellel eelneval

korral (toona oli see 0,28 mg/l kohta). Tähelepanu väärib ka see, et praeguses asjas asus Z.F

alkoholi joonuna autoga sõitma vaatamata tema elukoha paiknemisele garaažist vaid 200–300 m kaugusel. Seega näib, et Z.F võib alkoholi tarbinuna asuda sõidukit juhtima väga kergesti. Niisiis tuleb tõdeda, et kergemad karistused ja üldkasulik töö on Z.F-i puhul

ammendunud. Oleks võrdlemisi naiivne loota, et veelkordne aresti asendamine võiks olla tulemuslik ja mõjutada Z.F oma käitumises korrektiive tegema. Ka apellatsioonis ei ole ühtegi väidet, mis vastupidiseks seisukohaks alust annaks. Kaitsja ainuke argument on olnud see, et aresti asendamine annaks Z.F-ile piisava hoiatuse, välistamaks tema uued süüteod. Nagu just märgitud, selline väide paika ei pea.

37. Maakohus võttis Z.F-ilt lisakaristusena juhtimisõiguse ära 6 kuuks, s.o alla LS § 224 lg 3 p-s 2 sätestatud keskmist määra. Ringkonnakohus leiab, et esimese astme kohus lähtus sellise lisakaristuse mõistmisel õigetest kaalutlustest, arvestas Z.F-i süüd iseloomustavaid andmeid ning näitas ära just niisugust karistust tingivad preventiivsed põhjused. Kaitsja, kes ei vaidlusta iseenesest lisakaristuse määramise vajadust, on leidnud, et õiglane oleks Z.F-i juhtimisõigusest ilmajätmine lühemaks ajaks – 3 kuuks – ja samuti temale C-kategooria sõiduki juhtimise õiguse alles jätmine.

38. Enda seisukohta lisakaristuse tähtaja lühendamisest 3 kuule kaitsja põhjendanud ei ole.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kuuekuuline tähtaeg ülemäärane. Niisugune karistusaeg vastab Z.F-i süü suurusele, mille maakohus hindas keskmisest suuremaks. Samuti tuleb siingi arvesse võtta Z.F-i korduvaid LS § 224 järgseid väärtegusid. Veel on tähendusrikas,

et Z.F juba on karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. On selge, et see

kahekuuline periood Z.F-ile mingitki mõju ei avaldanud. Pärast seda karistamist on ta

lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis rooli istunud nüüdseks juba kahel korral. Et kolmekuuline tähtaeg temale oluliselt mõjusam oleks – tema liikluskäitumist ja liiklussuhtumist

muudaks – seda ringkonnakohus ei arva. Z.F on järjekindel liiklusrikkuja ning tema mõjutamine juhtimisõiguse äravõtmise näol peab olema temale varasemast oluliselt piiravam. Seega on lisakaristuse kohaldamine 6 kuuks igati põhjendatud ja karistuse eesmärke teeniv.

39. Kaitsja teine lisakaristust puudutav taotlus on seotud juhtimisõiguse kategooriaga: S.

Liivatile peaks C-kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse alles jätma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 30. aprilli 2010 otsuses asjas nr 3-1-1-26-10 p-s 6 jaatanud võimalust, et kelleltki võetakse ära vaid mingi kindla kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Viidatud

8(8)

otsuses on aga niisugust varianti peetud selgelt erandlikuks ning õigustatuks eeskätt eripreventiivsete kaalutlustega. Ringkonnakohtu meelest võiks selliselt toimimine tulla kõne alla eelkõige mõne sellise rikkumise puhul, mis on võrdlemisi sõiduvahendispetsiifiline ega ole

kuigi hõlpsasti teostatav mõnda teist liiki sõidukiga. Näide: X-l on nii A-kategooria (mootorratas) kui T-kategooria (traktor) juhtimisõigus. T-kategooria juhtimisõigust kasutab X argipäeviti palgatööd tehes: ta töötab farmis ja sõidab traktoriga erinevate põldude, lautade jne

vahel. Sealjuures järgib ta liikluseeskirju. Küll aga meeldib X-le end nädalavahetusel

mootorrattaga lustisõite tehes välja elada: ta ületab korduvalt lubatud sõidukiirust. Sellises

olukorras võiks olla põhjendatud vaid A-kategooria juhtimisõiguse ära võtmine: X peaks mõnda aega ilma mootorrattaga sõitmata läbi ajama. Küll aga võiks ta traktoriga edasi töötada, sest traktoriroolis ta kiirust ületanud pole ja traktori aeglust silmas pidades ongi seda raske teha. Praegu midagi sellist aga pole.

40. Alkoholi joomise korral suureneb igat sorti sõiduki juhtimise ohtlikkus. Pole mingit alust

arvata, et Z.F ei võiks tulevikus minna pärast alkoholi joomist ka veoki (C-kategooria

sõiduk) rooli. On aga selge, et suure ja raske veoautoga liiklusõnnetusse sattudes võivad tagajärjed kaasliiklejatele olla veel eriti rasked.

41. Samuti leiab ringkonnakohus, et C-katergooria mootorsõiduki juhtimise õiguse Z.F-ile alles jätmist ei põhjenda ka apellatsiooni viited Z.F-i võimalikule töökoha kaotamisele.

Kohtuväline menetleja põhjendas apellatsioonivastuses veenvalt, miks on tõenäoline, et Z.F vaatamata 6-kuulisele juhtimisõiguse kaotamisele senise töökoha siiski säilitab. Ent isegi

tõenäoline (või suisa kindel) töökoha kadu ei õigustaks S. Liivale C-kategooria sõiduki juhtimisõiguse jätmist. Oht, et Z.F sellegi mootorsõidukiga alkoholi tarvitanuna liiklusesse läheb, on selleks lihtsalt liialt suur. Z.F-ise on ennast oma korduvate liiklusrikkumiste ja vastutustundetu käitumisega praegusesse olukorda asetanud ning tal tuleb nende tagajärgedega hakkama saada. Ka on tal vähemalt alates maakohtu otsuse tegemisest olnud aega plaane teha ja oma elu korraldada vastavalt teadmisele, et jääb juhtimisõigusest pooleks aastaks ilma.

42. Seetõttu ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2020 otsuse muutmata ja Z.F-i kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)