2-17-7123/136 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-17-7123

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Rein Toe ja Siret Zirki (Zirk) hagi Indrek Kolpakovi

(Kolpakov) vastu 7163 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. augusti 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Indrek Kolpakovi apellatsioonkaebus ning Rein Toe ja

Siret Zirki vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Indrek Kolpakovi apellatsioonkaebusel 0 eurot

Rein Toe ja Siret Zirki vastuapellatsioonkaebusel

9673 eurot 34 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad: Rein Toe (isikukood XXX) ja Siret Zirk

(isikukood XXX)

Indrek

Kolpakov

(isikukood

XXX),

esindaja

vandeadvokaat Leon Glikman

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(11)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. augusti 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis

poolte menetluskulud nende endi kanda.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluses kantud kulud

võrdsetes osades Rein Toe ja Siret Zirki kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Indrek Kolpakovi apellatsioonkaebus rahuldada, Rein Toe ja Siret Zirki

vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuste menetlemisel tekkinud menetluskulud võrdsetes

osades Rein Toe ja Siret Zirki kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Rein Toe (hageja I) ja Siret Zirk (hageja II) esitasid 5. mail 2017 Tartu Maakohtule

hagi Indrek Kolpakovi (kostja) vastu, milles hilisemaid muudatusi arvestades palusid

mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 3581 eurot 50 senti, samuti hagiavalduse

esitamise ajaks (5. mai 2017) sissenõutavaks muutunud viivise 967 eurot 58 senti ning

viivise kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt on kostja poolt 2014. a oktoobris korraldatud metsa lageraie käigus

hagejate omandis olevalt Kure kinnistult (kinnistusraamatu registriosa nr X) maha võetud

ja ära viidud metsamaterjali mahus, mille harilik väärtus oli 7163 eurot. Raie Kure

kinnistul toimus Noormetsa ja Saarse kinnistutega (registriosa nr X ja nr X) piirnevatelt

aladelt. Noormetsa kinnistu poolt on metsaraie käigus teostatud lageraiet üle Kure kinnistu

looduses asetsevate piiride 0,34 ha ulatuses ja Saarse kinnistu poolt 0,36 ha ulatuses.

Noormetsa ja Saarse kinnistute omanik oli raie teostamise ajal kostja.

Kostjal puudus õiguslik alus metsa raiumiseks hagejate kinnistutel. Hagejad leiavad, et

kostja teadlikult korraldas metsamaterjali raiumise Kure kinnistul. Kostja peab hüvitama

hagejatele Kure kinnistult maha võetud metsa turuhinna kas alusetu rikastumise

3(11)

võlasuhtest või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevalt, samuti tasuma hüvitise

summalt viivist.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hagejate kanda.

Hagejad ei ole tõendanud ei alusetu rikastumise nõude (eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1037 lg 1) ega õigusvastase kahju tekitamise nõude (VÕS § 1043) rahuldamise eelduseks

olevaid asjaolusid, mh kostja kui füüsilise isiku tegevust ning põhjuslikku seost nimetatud

tegevuse ja hagejatel väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kostja ei ole kinnistutel raiet

teostanud, kostja võõrandas raieõiguse Evekas Puhketalu OÜ-le (Evekas) ning viimane

tellis raie teostamise Mets ja Puu OÜ-lt. Kostja ei ole hagejate arvel rikastunud.

Lisaks ei ole tõendatud, et Mets ja Puu OÜ oleks teostanud 2014. a-l raiet väljaspool

Noormetsa ja Saarse kinnistute piire. Raie tegemise ajal ei olnud mistahes kattuvusi raie

toimumise asukohas Kure, Noormetsa ja Saarse kinnistute vahel. Saarse kinnistu piirid

mõõdistas selleks litsentsi omav äriühing OÜ Avek Maa ning kinnistu piiride kulgemist

kinnitas 2003. a oktoobris ka Kure kinnistu eelmine omanik A.L. . Saarse kinnistu piirid

koos katastriga kinnitas Maa-amet. Keskkonnaamet kinnitas metsaraie aluseks olevad

metsateatised. Eeltoodut arvestades oli raie lubatud. Raie teostamise ajal ei olnud kahtlust,

et tegemist ei ole kostjale (hiljem E.-E. Kolpakovile) kuuluva maa ja metsaga. Ebaõiged

mõõdistused ja piiride kattumised ilmnesid alles Maa-ameti kontrollmõõdistuse käigus

2014. aasta detsembris. Selleks ajaks olid raietööd lõppenud.

Hagejate võimalik alusetu rikastumise nõue on ka aegunud.

Viivist saaks hagejad VÕS § 113 lg-st 2 lähtudes nõuda alates hagi esitamisest, viivise

nõudmine sellele eelnenud ajavahemiku eest on põhjendamatu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 24. augusti 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Poolte

menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei esine VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise

aluseid. VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud

õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või

ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) hüvitama õigustatud isikule

rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise

isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Hagejad saaksid nõuda

metsaraiega kostja poolt saadu hüvitamist, kuid selleks peaksid hagejad tõendama seda,

mille võrra kostja on rikastunud. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, kas ja

millises suuruses kostja hagejate nõusolekuta nende omandiõiguse rikkumise läbi rikastus.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja ja Evekase vahel sõlmitud Noormetsa ja Saarse

maaüksustel kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping ning Evekas on

metsamaterjali müünud, millest nähtuvalt on metsamaterjali eest tasu saanud Evekas.

Andmed kostja rikastumise kohta puuduvad.

Hagejate esitatud asjaolud võivad anda alust nõuda kostjalt omandi rikkumisega

põhjustatud kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel (VÕS §-d 1043 jj). Kõne alla võiks tulla

kostja käitumise õigusvastaseks lugemine hagejate omandi rikkumise tõttu (VÕS § 1045

4(11)

lg 1 p 5). Selleks peaksid hagejad tõendama, et kostja käitus õigusvastaselt, esmajoones

rikkus VÕS § 1045 lg 1 p 5, hagejatele tekkis hüvitatav kahju (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2,

§ 128) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kohus tuvastas, et Saarse, Noormetsa ja Kure kinnistute katastriandmed olid 2014.a-l

ebatäpsed ning praeguseks on tuvastatud katastriüksuste piiride kattuvus (mh on Kure

kinnistu pindala vähenenud 0,01 ha võrra). Kostja, raiudes väidetavalt katastriüksuste

kattuvalt alalt puid, käsutas oma omandit ning seetõttu ei ole raie teostamine õigusvastane

(VÕS § 1045 lg 1 p 5). Katastriüksuste piiride kattuvuse tõttu ei ole kostja poolt omandi

käsutamist põhjendatud lugeda õigusvastaseks. Kui kostja raiet lugeda õigusvastaseks,

vabaneks kostja vastutusest, sest kostjale ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist.

Kostja teostas raied 2014. a-l kehtivate metsateatiste alusel maakatastri kaardi järgi, Saarse

kinnistul puudusid osad piirimärgised looduses; Noormetsa kinnistu pindala vähenes

kontrollmõõtmiste tagajärjel kinnistusraamatu andmetel esialgsest tervelt 0,4 ha võrra.

Kostjale ei ole keskmise mõistliku isikuna põhjendatud ette heita käibes vajaliku hoole

järgimata jätmist, kui isegi eriteadmistega isikud ei tuvastanud katastripiiride ja plaanide

mittevastavust, samuti ei ole tõendatud kostja poolt tahtlikku õigusvastase tagajärje

soovimist.

Samuti nõustus kohus kostjaga, et asjas puuduvad usaldusväärsed kändude lugemise

andmed, mis kajastaksid väidetavat kostja poolt teostatud raiet hagejate kinnistul.

Paljasõnalised on ka hagejate väited hagejate kulude puudumise kohta metsaraiel ja

metsamaterjali veol.

Kokkuvõttes märkis maakohus, et asjas on tõendatud, et Evekase poolt volitatud kostja

poolt ettenäidatud piirides teostas kehtivate metsateatiste alusel puude raiet Saarse ja

Noormetsa kinnistuil Puit ja Mets OÜ. Saarse ja Noormetsa kinnistute piirid oli osaliselt

kattuvuses hagejate omandis oleva Kure kinnistuga, mida ei kajastanud raie ajal

katastrikaardid.

Arvestades hagejatele tekitatud kahju asjaolusid, pidas kohus otstarbekaks jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte menetluskulud nende

endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 23. septembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud solidaarselt või võrdsetes osades hagejate kanda. Juhul kui ringkonnakohus

peab võimalikuks maakohtu menetluskulu rahalise suuruse kindlaksmääramist, siis

määrata need kindlaks vastavalt kostja poolt maakohtule 15. juunil 2020 esitatud

menetluskulu nimekirjale, kohaldades väljamõistevalt summalt VÕS § 113 järgset viivist.

Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja samuti jätta hagejate kanda.

Maakohus on otsuses üksnes tsiteerinud TsMS § 162 lg 4 teksti, toomata välja ühtegi selle

erandliku sätte kohaldamise alust käesolevas asjas ning seondamata seda (TsMS § 436

lg 1 ja § 442 lg 8 rikkudes) ühegi kohtu poolt tuvastatud asjaoluga, sh maakohtu poolt

viidatud "kahju asjaoludega". Maakohtu viidatud "otstarbekus" ei ole seadusest tulenev

5(11)

alus, mis võimaldaks mitte jätta menetluskulusid hagejate kanda asjas, kus otsus on tehtud

täies ulatuses hagejate kahjuks.

Maakohus tuvastas, et kostja ei ole tekitanud hagejatele kahju ega rikastunud nende arvelt.

Kohus ei tuvastanud ühtegi kostjale etteheidetavat tegu. Hagejate põhjustatud menetlus

maakohtus kestis ligikaudu kolm aastat ning hagejad pidid arvestama vastaspoole

menetluskulude kandmisega vaidluse kaotamise korral.

Kohus lahendas vaidlust võrdsete poolte vahel. Isegi kui hagejad oleksid nõrgemaks ja

vähemkaitstud pooleks, ei annaks see alust TsMS § 162 lg 4 erandi kohaldamiseks. Puudub

mõistlik põhjus, miks peaksid kulud, mida pole maakohtu otsuse kohaselt põhjustanud

kostja, jääma tema enda kanda. Hagejad ise pole palunud kohtul kohaldada TsMS § 162

lg 4 erandit ega sättes nimetatud asjaolusid tõendanud.

5. Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle

rahuldamata.

6. Hagejad paluvad 7. oktoobril 2020 esitatud vastuapellatsioonkaebuses maakohtu

otsuse tervikuna tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

paluvad hagejad jätta kostja kanda. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks ise uue

otsuse tegemist, paluvad hagejad saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule.

6.1.

Nii hagejate kui kostja kinnistute piirid looduses on olnud paigas nende loomise

hetkest alates. Hagejad ei pea asjakohaseks maakohtu järeldust (vaidlustatud otsuse p-s

18), et raie ajal ei kajastanud katastriakaardid Saarse ja Noormetsa kinnistute piiride osalist

kattuvust. Katastrikaardid on informatiivsed ja kajastavad vaid katastriüksuste

naabrussuhteid, mitte ei määra kinnistute piiride asukohta looduses. Piiride asukohad

määratakse looduses katastriüksuse plaaniga ja muu katastriüksuse alusmaterjaliga.

Katastrikaartide õigsust võib eeldada, nende põhjal kinnistu piire looduses aga ei määrata.

Seega on vale kohtu seisukoht, et kuna katastrikaart kajastas valet piirikihti, siis oli kostja

eksimus õigustatud, või et selline info võis viia kostja eksimusse. Hagejad on korduvalt

menetluse algusest peale kinnitanud, et kinnistute piirid on olnud looduses kogu aeg paigas

ega ole olnud ka põhjust nende asukoha muutmiseks. Vaidlus on käinud selle üle, milliste

kinnistute piirid on Maa-ameti katastrikaardi serveris õiges kohas ja millised vales kohas.

Vaidlus käib digitaalsel kaardil olevate digitaalsete piiride üle, mitte päris kinnistute päris

piiride üle looduses.

6.2.

Kostja pidi olema ja oli teadlik oma kinnistute piiridest looduses, mis ühtisid Kure

kinnistu piiridega looduses. Kostjal olid olemas kehtivad katastriüksuste kaardid ja talle

kätte näidatud ja teada looduses tuvastatavad piiritähised, mille järgi oleks saanud

kinnistute vahelised piirid raietegevuseks kindlaks määrata.

K.S. , kellelt kostja omandas Noormetsa kinnistu 11. märtsil 2005, kinnitas maakohtu

menetluses antud ütlustes, et näitas kostjale isiklikult kätte Noormetsa kinnistu piirid,

sealhulgas ka Noormetsa ja Kure kinnistu ühise piiri. Kure ja Noormetsa vaheliseks piiriks

on üheselt mõistetav kraav, mis on tänaseni looduses alles. Samuti on tõendina esitatud

notariaalselt tõestatud Noormetsa kinnistu müügileping, kus kostja kinnitab, et piirid on

talle kätte näidatud ja ta on neist teadlik. Maakohus ei ole otsuses ananlüüsinud K.S. i

6(11)

ütlusi, mis puudutab tema survestamist kostja poolt. Survestamine seisnes selles, et kostja

sundis K.S. i andma kohtus valeütlusi.

Ka Saarse kinnistu piiride kättenäitamine toimus looduses, sh näidati looduses juba olevaid

Kure ja Noormetsa kinnistute piiritähiseid, mis said sellest hetkest ka Saarse piiri tähisteks.

Seega saadi maaüksuste vahelise piirina 2003. a-l Saarse katastriüksuse moodustamise ajal

kõigile asjassepuutuvatele isikutele kätte näidatud just Kure kinnistu olemasolev piir.

Raie on lubatud konkreetse kinnistu piirides. Piirid on määratud maastikul olemasolevate

piirimärkidega ja katastriüksuste plaanidega. Enne 1. juulit 2018 oli katastriüksuse

asukohta tõendavaks dokumendiks katastripidaja pitsati ja allkirjaga kinnitatud koopia

katastriüksuse plaanist või katastripidaja pitsati ja allkirjaga kinnitatud väljavõte

kaartidest. Kostjal olid korrektsed katastripidaja pitsatiga katastriüksuste plaanid olemas

aga ta ei kasutanud neid nõuetekohaselt.

Metsateatis ei saa muuta seaduslikuks naaberkinnistu omaniku loata tema kinnistult metsa

raiumist. Vastasel juhul oleks metsateatis õigustühine. Metsateatises toodud eraldised

peavad jääma kinnistu piiridesse. Kui see mingil põhjusel nii ei ole, ei anna selline olukord

kinnistu omanikule õigust minna üle piiri naaberkinnistule ilma kokkuleppeta metsa

raiuma, metsamaterjali minema viima ja seda maha müüma.

6.3.

Metsa raiumisega tekitas hagejatele kahju kostja, mitte tema esindatav Evekas.

Menetluse algusest kuni 13. detsembrini 2019 ei vaielnud pooled selle üle, et kostja võttis

oktoobris 2014 metsa maha.

Kostja poolt 13. detsembri 2019. a menetlusdokumendis esmakordselt esitatud lepingutes,

s.o väidetavas 1. novembril 2014 sõlmitud raie võõrandamislepingus kostja ja Evekase

vahel ega 2. novembril 2014 sõlmitud raieteenuse lepingus Evekase ja Mets ja Puu OÜ

vahel, ei mainita kordagi, et poolte vahel oleks olnud suusõnaline kokkulepe selles, et raiet

võinuks keegi teostada varem kui kirjalikus lepingus sõlmimise kuupäeval. Seega 2014. a

oktoobris oli Saarse ja Noormetsa kinnistute omanik ja raie õiguse omanik veel kostja,

mitte Evekas. Seega leidis maakohus valesti, et tegelik vastutaja on Evekas.

Otsuses on jäetud analüüsimata tunnistaja R.P. la ütlused, et suusõnaline kokkulepe

Evekasega sõlmiti kohe peale metsateatiste esitamist. Metsaseaduse (MS) § 37 lg 6 järgi

sõlmivad raieõiguse võõrandamisel võõrandaja ja omandaja kirjalikus või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis raieõiguse võõrandamise lepingu või vormistavad akti

suulise lepingu sõlmimise kohta. Raieõigust ei ole kostja suuliselt Evekasele võõrandanud,

kuna selle kohta puudub nõutav kirjalik akt. Samuti ei ole Evekas sõlminud suulist raie

teostamise lepingut Puit ja Mets OÜ-ga. Kostja ei ole esitanud menetluse käigus mitte

ühtegi akti, kus oleks kirjas eelnevalt mainitud suusõnaline kokkulepe, samuti ei ole

maininud eelneva suulise lepingu kehtimist novembri alguses sõlmitud lepingutes.

Viidatud taasesitatavas vormis akt on seadusega kohustuslik, mitte soovituslik.

Isegi kui kostja võõrandas raieõiguse Evekasele, on kostja saanud või oleks pidanud saama

selle müügist tulu. Väide, nagu oleks võõrandamine toimunud tasuta, ei välista hagejate

nõudeid. Hagejate kahjunõude arvestamisel tuleb lähtuda kahjustuse ulatusest ehk raiutud

metsa tegelikust väärtusest. Kostja ei ole lükanud ümber hagejate poolt esitatud asjatundja

7(11)

arvamuses toodud kahju arvestust. Kostjal endal on võimalik esitada väidetavaid nõudeid

Evekase või raietöid faktiliselt teinud Puit ja Mets OÜ vastu.

6.4.

Kohus on eksinud ka menetluslikult. Kohus on leidnud, et hagejad ei ole tõendanud,

et metsaraie teostas kostja enne 1. novembrit 2014, kuid samas jättis kohus rahuldamata

hagejate taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kes nägid kostja tegevust hagejate metsas

oktoobris 2014 ning vastu võtmata fotod, mis samuti kinnitasid kostja tegevust hagejate

metsas enne 1. novembrit 2014. Kohus ei saa heita hagejatele ette väidete tõendamata

jätmist, kui hagejad on selgelt soovinud seda teha.

7. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis

menetluskulud poolte kanda, ning teha uus otsus, millega jätta kulud võrdsetes osades

hagejate kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, muutes

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus

rahuldatakse, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Arvestades

esitatud

apellatsioonkaebuste

eset

ja

ulatust,

tuleks

hagejate

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisel tühistada maakohtu otsus ka kostja poolt

vaidlustatud osas. Seetõttu peab ringkonnakohus otstarbekaks käsitleda järgnevat esmalt

vastuapellatsioonkaebusega ning seejärel apellatsioonkabusega seonduvat.

9. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu arvates alust muuta

maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, küll tuleb osaliselt muuta

otsuse põhjendusi.

9.1.

Kasvav mets on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi kinnisasja

oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule.

Mahavõetud mets on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Vähemalt tulundusmetsa näol on

tegemist kinnisasjast saadava viljaga TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab

kinnisasja omanik asjaõigusseaduse (AÕS) § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel,

st metsa mahavõtmisel. Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõue Kure kinnistult

väidetavalt õigusliku aluseta saadud metsamaterjali hariliku väärtuse hüvitamiseks võiks

kuuluda

rahuldamisele

eelkõige

VÕS

§

1037

lg

(alusetu

rikastumise

rikkumiskondiktsiooni) alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 5 eesmärk ei ole kannatanu kaitsmine

omandi rikkumisega kaasneva puhtmajandusliku kahju eest, st hüvitamisele ei kuulu tulu,

mida omanik oleks kahjustatud asjast saanud, kui rikkumist ei oleks esinenud (vt ka

Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24; 26. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Omandi rikkumise korral võib kannatanul

olla saamata jäänud tulu hüvitamise nõue juhul, kui selline rikkumine kujutab endast

delikti ka VÕS § 1045 lg 1 p 6, p 7 või p 8 järgi. Sellele ei ole hagejad praeguses asjas

tuginenud.

9.2.

VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud

õigust või valdust rikkunud isik (rikkuja) hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu

8(11)

hariliku väärtuse. Seega saab sätte alusel esitada nõude selles viidatud õigushüvede rikkuja

vastu.

Maakohus on asunud seisukohale, et vaidlusalust raiet ei teostanud kostja, vaid kostjalt

raieõiguse omandanud Evekas (vahetult teostas raietöid Puit ja Mets OÜ), samuti ei ole

kostja maakohtu järelduste kohaselt omandanud raie käigus saadud metsamaterjali.

Sisuliselt on maakohus seega leidnud, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu viidatud järeldused põhjendatud ning asja

materjalide põhjal ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale.

9.2.1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate käsitlusega, nagu oleks kostja menetluse

käigus võtnud TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks, et metsa raiumisega rikkus hagejate

õigusi (hagejate sõnastuses "tekitas hagejatele kahju") kostja (mitte Evekas).

Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus ka kostja omaksvõttu eeldada (TsMS § 231 lg 4).

Kuni 13. detsembril 2019 esitatud vastuseni on kostja enda seotuse kohta raiega esitanud

ebaselgeid ning v-o ka vasturääkivaid seisukohti. Samas ei saa nõustuda hagejatega, nagu

polnuks kostja poolt metsa raiumise üle vaidlust. Kostja on juba esimeses kohtule esitatud

vastuses märkinud, et tema kui füüsiline isik raiet ei teostanud (I kd, tl 35 pöördel). Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellest vastuväitest edasises menetluses loobunud.

Kõnealust väidet on kostja korranud ja täpsustanud 13. detsembril 2019 esitatud vastuses,

esitades ka Evekasega sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingu – kasvava metsa

raieõiguse müügilepingu (II kd, tl 181). Ringkonnakohus rõhutab samuti, et viidatud

13. detsembri 2019. a vastuse esitas kostja asja eelmenetluse käigus ning kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Seega on maakohus raieõiguse võõrandamisega seotud

vastuväidete ja tõenditega õiguspäraselt arvestanud.

TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus

nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei

ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on oma praktikas olnud järjekindlalt

seisukohal, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima

poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või

kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud

(vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 29. novembri

2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 15.2). Praegusel juhul ei ole maakohus enne

13. detsembrit 2019 kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks hageja poolt ette heidetud metsa

raiumise. Seda asjaolu ei ole palunud kostjal selgitada ka hagejad. Seetõttu ei olnud kohtul

alust TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada, et kostja on metsa raiumise kui asjaolu omaks võtnud.

9.2.2. Hagejad on toonud välja, et kostja väidetud raieõiguse võõrandamise leping sõlmiti

alles 1. novembril 2014, mil raie oli juba toimunud, ning varasemad väidetavad suulised

kokkulepped kostja ja Evekase vahel ei ole MS § 37 lg-st 6 tulenevalt kehtivad.

Ringkonnakohus hagejatega ei nõustu. MS § 37 lg 6 võimaldab raieõiguse võõrandamise

lepingu sõlmimist ka suulises vormis, sellise kokkuleppe kohta tuleb siiski vormistada

kirjalik akt, seda võimaldas ka sätte vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud redaktsioon.

9(11)

Praegusel juhul on hiljem vormistatud küll ülalviidatud raieõiguse võõrandamise leping,

mitte akt. Akti vormistamata jätmine ei too ringkonnakohtu arvates samas kaasa suulises

vormis sõlmitud kokkuleppe tühisust. Hagejate endi poolt viidatud tunnistaja R.P. la

ütluste kohaselt sõlmiti praegusel juhul suusõnaline kokkulepe Evekasega oktoobri

alguses, kohe pärast metsateatiste esitamist (III kd, tl 129).

9.2.3. Samuti ei ole põhjendatud hagejate väide, nagu oleks raieõiguse võõrandamise

leping TsÜS § 89 tähenduses näilik tehing. Juba R.P. la ütlustest nähtub, et nimetatud

lepingul olid õiguslikud tagajärjed – kokkuleppeid kostja ja Evekase vahel täideti ning raiet

teostas Puit ja Mets OÜ Evekase tellimusel (III kd, tl-d 129–130). Lisaks on kostja esitanud

Evekase ning Puit ja Mets OÜ vahel 2. novembril 2014 sõlmitud raieteenuse lepingud

(II kd, tl 181 pöördel–tl 185). Asjaolu, et kostja võis raieõiguse (tasuta) Evekasele

võõrandada n-ö maksude optimeerimise eesmärgil, ei muuda tehingut eraõigussuhetes veel

näilikuks.

9.2.4. Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi pidid eelkõige

hagejad tõendama oma väited kostja poolt hagejate õigushüve (omandi) kahjustamisest.

Asjas ei ole tõendeid, et kostja füüsilise isikuna oleks vaidlusalust raiet teostanud või

raiutud metsamaterjali võõrandanud. Nii ülalviidatud raieõiguse võõrandamise leping ja

raieteenuse lepingud kui ka R.P. la ütlused kinnitavad, et raietööde tellijaks oli Evekas,

mida esindas volituse alusel kostja, raitööde eest tasus Evekas ning puidu sai samuti

Evekas. Lisaks kinnitas tunnistaja, et kostja (füüsilise isikuna) ei ole raiet tellinud.

9.2.5. Hagejad väidavad, et maakohus jättis nad ilma võimalusest tõendada, et raie toimus

enne 1. novembrit 2014. Samas ei ole hagejad esitanud taotlusi uute tõendite kogumiseks

või vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui raiet

tehti ka 2014. a oktoobris, ei ole sellel ülalesitatud järeldusi arvestades asjas määravat

tähtsust.

9.2.6. Hagejad leiavad mh, et isegi kui kostja esindas Evekast, siis on ta ikkagi vastutav

kahju eest. See käsitlus ei ole õiguslikult põhjendatud. Evekas on iseseisev õigussubjekt,

juriidiline isik (TsÜS § 24 ja § 26 lg 1). Esindusõiguse piires tehtud tehingud tekitavad

õigusi ja kohustusi esindatavale (TsÜS § 115 lg 1) ning kostja käitumine ja temast

tulenevad asjaolud Evekase kohustuste täimisel tuleb omistada Evekasele (TsÜS § 132

lg 2).

9.3.

Eelmärgitut arvestades puuduvad hagejatel ringkonnakohtu hinnangul nõuded

kostja vastu ning hagi tuleb nendel põhjendustel jätta rahuldata.

Muud põhjendused tuleb jätta maakohtu otsusest välja, kuna maakohus ei ole otsuses

jälgitavalt tuvastanud, kas hagejate omandit rikuti, st kas raiet teostati üle Kure kinnistu

piiride (AÕS § 128 lg 1) ja sellelt kinnistult metsamaterjali saadi või mitte. Ka

ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia kaalutlustel vajalikuks asuda nimetatut

tuvastama. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus ka vastuapellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata

väidetele.

9.4.

Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei saa käesolevas asjas esitatu põhjal

välistada hagejate VÕS § 1037 lg 1 kohast nõuet Evekase vastu, kellele saab TsÜS § 132

lg 2 alusel omistada ka Puit ja Mets OÜ teod või tegevusetuse. VÕS § 1037 lg 1 kohase

10(11)

nõude tekkimise eelduste seisukohalt ei ole rikkuja süü iseenesest oluline, süüst võib

sõltuda vastutuse ulatus (VÕS § 1039). Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et

Keskkonnaameti kooskõlastus metsateatisel ei anna iseenesest õigust raiuda metsa võõral

kinnisasjal.

10. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles

menetluskulud jäeti poolte kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab üldjuhul hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta

kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega.

10.1. Maakohus on TsMS § 162 lg 4 kohaldamisel viidanud üksnes hagejatele tekitatud

kahju asjaoludele ning "otstarbekusele". Kohus ei ole sidunud neid järeldusi asjas

tuvastamist leidnud asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused ei ole

TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks piisavad ning kohus on ületanud diskrestiooni piire.

Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest

või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille

järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine

poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-10, p 10). Praegusel juhul ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest ei

nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustaksid, mh ei

ole selleks hagejate poolt väidetav kulude kandmine teises tsiviilasjas.

10.2. Kostja on põhjendatult rõhutanud, et hagimenetlus on dispositiivne (TsMS § 4

lg-d 1–3) ning hageja valib hagi esitamisel mh selle isiku, kelle vastu nõude suunab

(kostja). Hageja peab üldjuhul kandma riske, mis seonduvad hagi esitamisega vale kostja

vastu (st isiku vastu, kellel ei saa olla haginõudest tulenevat kohustust). Kui menetluse

käigus peaks selguma, et hagi on ekslikult esitatud vale isiku vastu või ei ole esitatud kõigi

isikute vastu, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel

hagimenetluse käigus kostja asendada ja uusi kostjaid kaasata (TsMS § 208 lg-d 1 ja 2).

Praeguses asjas ei ole hagejad taotlusi kostja asendamiseks ega kostjate kaasamiseks

esitanud.

10.3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetluse kulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1

ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda.

10.4. Vastaspoole kulude kandmise kohustus ei tähenda siiski, et need kulud tuleb alati

täies ulatuses hüvitada. Kohus määrab hüvitatavate kulude rahalise suuruse kindlaks

vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Senise kohtupraktika järgi ei tohiks

väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda.

Kohtule esitatud avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud

peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks

piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele

ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab

kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast

suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud

11(11)

üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).

Kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ei ole iseseisvat tähtsust

sellel, et ka hagejaid esindas maakohtu menetluses vandeadvokaadist esindaja ning poolte

menetluskulud esimeses kohtuastmes olid võrreldavas suuruses. Hagejate menetluskulude

vajalikku ja põhjendatud ulatust ei ole kohus kontrollinud.

11. Hagi ja hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab

ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuste menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 162 lg 1,

§ 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda.

Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust hagejate ja

kostja vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553,

p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest