2-20-17736/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-17736

Kohtuasi

XX hagi YY vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. jaanuari 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Ivo Kaurit

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17736 ja

saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas Harju Maakohtule 1. detsembril 2020 hagi YY (kostja) vastu elatise

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt hageja on kostja isa. Hageja kinkis 13. oktoobril 2015 kostjale korteri,

aga sellele vaatamata keeldub kostja hagejaga suhtlemast. Viimastel aastatel on hageja tervis

halvenenud ja hageja ei saa enam tööl käia. Riiklikust pensionist ei jätku hageja kõigi vajaduste

katteks. Hageja on pöördunud korduvalt kostja poole, et kostja hagejat toetaks, aga kostja ei ole

vastanud. Hageja igakuiste vajaduste suuruseks on 750 eurot, aga saadav pension on ligikaudu

470 eurot, mistõttu palub hageja kostjalt igakuise elatise summas 280 eurot väljamõistmist.

2. Harju Maakohus jättis 4. detsembri 2020. a määrusega hagiavalduse käiguta ning selgitas,

et hagejal tuleb esitada tõendid, mis tõendavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, sh hageja

igakuiseid sissetulekuid ning vajalikke ja põhjendatud kulusid. Samuti palus kohus hagejal

täpsustada oma nõuet ja esitada nõuetekohane volikiri.

3. Hageja esitas 12. detsembril 2020 puuduste kõrvaldamiseks hagiavalduse uue tervikteksti

ja volikirja. Hageja selgitas, et ta käis ajutiselt tööl kuni 2020. a oktoobrikuu lõpuni, aga vanuse

ja tervise tõttu ei saa enam töötada. Hageja täpsustas ka igakuiste kulutuste koosseisu, talle

makstava pensioni suurust ja oma nõuet. Hageja pension on 484,78 eurot ja ta palub kostjalt

välja mõista igakuise elatise summas 265 eurot. Samuti esitas hageja asjaolude tõendamiseks

tõendid.

2 (4)

4. Harju Maakohus jättis 16. detsembri 2020. a määrusega hagiavalduse taas käiguta ning

selgitas, et hageja on hagis välja toonud, et ta on enda pensionist osaliselt suuteline end ülal

pidama. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et hageja on välja toonud, et omab ühist majapidamist

abikaasa CC-ga. Kohus palus hagejal esitada tõendid, mis tõendavad hagi aluseks olevaid

asjaolusid, sh hageja igakuiseid sissetulekuid, ning välja tuua, milline vallas- ja kinnisvara

kuulub hagejale, kas tegemist on abikaasade ühisvaraga ning milline igakuine sissetulek on

hageja abikaasal.

5. Hageja esitas 28. detsembril 2020 puuduste kõrvaldamiseks hagiavalduse uue tervikteksti.

Hageja täpsustas, et ta on abielus kostja ema CC-ga, kelle sissetuleku moodustab samamoodi

vaid riiklik pension 550,90 eurot, seega ei piisa hageja abikaasa sissetulekust hageja

toetamiseks. Samuti esitas hageja täiendavad tõendid.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus keeldus 4. jaanuari 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) hagi

menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu hinnangul ei puutu kinkelepinguga seotud asjaolu elatisnõude menetlusse.

Kinkelepingust on võimalik taganeda pärast selle täitmist võlaõigusseaduse §-s 268 sätestatud

alustel. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, miks on elatise nõue

abikaasa eeliskohustuse asemel suunatud kostja vastu. Lisaks ei ole hageja välja toonud, kuidas

ei ole hageja võimeline ise ennast ülal pidama, kui talle on määratud igakuise sissetulekuna

riiklik pension. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hagi on perspektiivitu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Hageja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja võtta hagi menetlusse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt tegi maakohus etteheiteid hageja isikule endale, sest hageja ei

ole kohtu väitel üht või teist asjaolu põhjendanud või välja toonud. Samas eeldab TsMS § 371

lg 2 p 2 kohaldamine, et hageja ei saa hagi perspektiivikaks muutmiseks midagi teha, st hagi

perspektiivikus ei sõltu hageja isikust endast, vaid asjaolude kogumist. Maakohus on ebaõigesti

menetlusse võtmise staadiumis asunud hindama, kas hagi kuulub tõenäoliselt rahuldamisele või

mitte. Seda saab teha alles sisulise menetluse käigus tõendeid hinnates. Lisaks ei nõustu hageja

maakohtu eeldusega, et iga riiklikku pensioni saav isik on võimeline ennast ülal pidama. Hageja

on kohtule esitanud tõendid ka selle kohta, et hageja abikaasa ei saa suuremat sissetulekut kui

hageja, mistõttu ei kohaldu abikaasa eeliskohustus.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning

asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus ei saa hagi

menetlusse võtmist otsustada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium märgib, et kui kohus teeb ilma kostjat eelnevalt ära kuulamata määruse, millega

keeldub hagi menetlusse võtmisest, ning hageja vaidlustab selle määruse, tuleb maakohtul

TsMS § 663 lg 3 järgi toimetada määruskaebus ja maakohtu määrus kätte ka kostjale ning

küsida kaebuse osas kostja seisukohta (Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

46-10, p 33). Kuigi maakohus ei toimetanud määruskaebust kostjale kätte ega küsinud kostjalt

seisukohta, siis ei pea kolleegium vajalikuks seda puudust kõrvaldada, sest tsiviilasi saadetakse

maakohtule hagi uueks menetlusse võtmise otsustamiseks.

3 (4)

11. Kolleegiumi hinnangul keeldus maakohus ekslikult hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371

lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagi on õiguslikult perspektiivitu. Hagi menetlusse võtmisest

keeldumine on viidatud sätte kohaselt kohtu õigus, mitte kohustus. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2

p-de 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja

kaalumiskohustus. Hagiavalduses märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades tuleb kohtul

analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude

rahuldamiseks. Seejuures ei ole kohtul hagi menetlusse võtmise otsustamisel õigust hinnata

tõendeid (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13).

Vaidlustatud määruses ei ole maakohus eelmärgitut TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel piisavas

ulatuses arvestanud. Maakohus on hagiavaldust korduvalt käiguta jättes nõudnud ebaõigesti ka

hagejalt tõendeid hagi aluseks olevate asjaolude kohta, kuivõrd asja menetlusse võtmise üle

otsustamisel ei ole kohtul õigust hinnata tõendeid.

12. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav

alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Ülalpidamist on

PKS § 96 esimese lause järgi kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja

alanejad sugulased. Seega on esitatud nõude läbivaatamiseks õigusnorm olemas, mistõttu ei ole

praegusel juhul hagi esitamine õiguslikult võimatu. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99

lg 1 kohaselt kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest

elulaadist lähtudes.

13. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus on asja menetlusse võtmise üle

otsustamisel asunud asja sisuliselt lahendama. Maakohus andis juba menetlusse võtmisel

hinnangu sellele, kas hageja on suuteline ennast ise ülal pidama. Seejuures on maakohus

ekslikult viidanud sellele, et hageja ei ole välja toonud, kuidas ta ei ole võimeline ise ennast

ülal pidama, kui talle on määratud igakuise sissetulekuna riiklik pension. Hageja on

hagiavalduses selgitanud, et hageja igakuiste vajaduste suuruseks on 750 eurot, aga ainsaks

sissetulekuks on pension, mille suurus on 484,78 eurot. Seega ei ole pension hageja väitel kõigi

tema vajaduste rahuldamiseks piisav.

Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hinnang sellele, millised on hageja

vajadused, nende vajaduste rahuldamiseks kuluv summa ning milliste vajaduste rahuldamises

ja millises määras peavad lähedased osalema. Maakohtul tuleb hinnata, kas hageja enda

sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal end piisavalt ülal pidada.

14. Samuti nõustub kolleegium hagejaga selles, et maakohus on ekslikult viidanud sellele, et

hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, miks on elatise nõue hageja abikaasa

asemel esitatud kostja vastu. Hageja tõi hagiavalduses esile, et hageja abikaasa sissetuleku

moodustab samamoodi vaid riiklik pension 550,90 eurot, mistõttu ei saa hageja sõnul abikaasa

teda toetada.

Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et PKS § 107 lg 1 järgi on kohustatud hagejat

esimeses järjekorras ülal pidama tema abikaasa. Hageja sugulased peavad andma ülalpidamist

teises järjekorras, s.o juhul, kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata.

Samas tuleb kolleegiumi hinnangul see, kas hagejal on võimalik abikaasalt ülalpidamist saada,

teha selgeks, kui asja vaadatakse sisuliselt läbi (vt Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-11343, p 12).

15. Kolleegium selgitab täiendavalt, et see, kas seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud

isik peab ka tegelikult ülalpidamist andma sõltub sellest, kas isikul on selleks piisavalt

vahendeid. Nii abielust tuleneva ülalpidamiskohustuse kui ka sugulusest tuleneva

ülalpidamiskohustuse

puhul

vabaneb

ülalpidamist

andma

kohustatud

isik

ülalpidamiskohustusest, kui ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata (PKS §-d 102 ja 107; vt

4 (4)

ka Arrak, L., Kivioja, A. Kes kannab eakale vajalike sotsiaalteenuste kulud? Kohaliku

omavalitsuse ja perekonna kohustused eakale vajalike sotsiaalteenuste rahastamisel. – Juridica

nr 2017/5, lk 279–293).

16. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause

mõttes, jaotatakse menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.

17. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, siis ei

ole määrus TsMS § 372 lg 5 alusel edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)